„Meil on vaja end turvaliselt tunda ja seetõttu meeldiks meile alati olla kindlad, et järgime Jumala tahet. Loomulikult on normaalne soovida teada, mida Jumal tahab, et saaksime sellest kinni pidada. Kui otsime Jumala tahet siira südamega, leiame üldjuhul selguse, mis lubab seda mõista. Siiski peab teadvustama, et see pole alati nii. Isegi siis, kui teeme kõik, et mõista – palve, mõtiskluse või vaimse juhendamise abil – Jumala tahtmist mingis olukorras, ei saa me alati selgeid vastuseid või vähemalt mitte selsamal hetkel.“ Nii kirjutab Jacques Philippe ja püüab leida vastuseid läbivalt tekstides, mida ta pakub Jumalat otsivale hingele.
Tema üks olulisemaid kirjatöid „Sisemine vabadus“ on ilmunud kirjastuse Gallus poolt eesti keeles. See on kindlasti üks raamat, mis aitab kasvada vaimsel teekonnal ning aitab leida vastuse eelpüstitatud küsimusele. Siin on väike sissejuhatav teekond või sissevaade Philippe’i „Sisemise vabaduse“ teksti.
Mis on sisemine vabadus? Kas see üldse saab olemas olla? Või vähemalt, kas siin maailmas saame vabad olla? Mida üldse tähendab sisemine vabadus? Jacques Philippe alustab oma raamatut, mis on kirja pandud 2002.aastal, väitega, et sisemine vabadus on kristliku eksistentsi keskne teema.
Ta kirjeldab, kuidas nüüdisaegne inimene püüdleb vabaduse poole ja seob selle erinevate õnneotsingutega. Arvatakse, et kui olen kõigest vaba, siis see tähendab, et mul ei ole kohustusi, seega ka vastutust mitte millegi ees, ma olen vaba ja see teeb mind õnnelikuks. Ehk teen, mida tahan, ja see pakub teatavat rahuldust. Autor hoiatab kohe raamatu alguses, et selline tendents on väga levinud meie läänelikus kaasaegses kultuuris ja tegelikult paneb see inimese elama kitsikusse. Niisuguses püüdluses pole armastust ja kui ei ole armastust, siis ei saa inimene kunagi olla vaba ega õnnelik. Philippe pakub sisemise vabaduse otsimisel üheks võimaluseks armastuse otsimise. Inimene ei saa elada ilma armastuseta. Ta toob sisse ilusa mõtte püha Katariinalt Sienast: „ Hing ei saa elada ilma armastuseta, tal peab olema alati miskit, mida armastada: sest armastusest on ta tehtud“ (Dialoogid, 51). Ehk autor avab inimhinges esmalt armastuseukse, kui inimene püüdleb tõelise vabaduse poole. Kuid see tee pole sillutatud õnneteekond, sest sageli on inimene haaratud pettekujutelmadest.
Jacques Philippe ütleb, et vabaduse kasutamise ainsaks õigeks viisiks peetakse esmalt seda, kui valime eri võimaluste vahel variandi, mis sobib meile kõige paremini. „Me unistame elust, mis oleks nagu hiiglaslik kaubanduskeskus, kus iga lett pakub laia valikut ning kust võib vähese vaevaga ja takistuseta võtta seda, mis meeldib, ja muu sinnapaika jätta ...“ Niisamuti hoiatab autor, et ka noored lükkavad abielu sageli edasi. Lõplikke otsuseid välditakse, sest paremini sobib praegune mugavus ja nii-öelda vaba olemine – ei mingid kohustusi, ei millegagi ega kellegagi arvestamist. Me võime valida seda, mida ise just praegu tahame.
Üks peamisi tingimusi sisemise vabaduse saavutamiseks on elada nüüd ja siin ning usaldada tulevik ja eesootav jumalikule ettehooldusele. Jacques Philippe hoiatab, et meil on tegelikult väga vähe võimu tuleviku üle ja muretsemine selle pärast võib muutuda niinimetatud tulevikukoormaks. See ei tähenda, et me oleme ükskõiksed, kuid kui me muretseme vaid tuleviku pärast, jääb meil täna siin ja praegu elamata. Jumal on kohal ka siin ja aitab meil elada. See ei tähenda, et me muutume hoolimatuks ja vastutustundetuks, vaid me kõik teeme plaane ja mõtleme tulevikule. Jumala armastus on kohal täna ja me saame Teda armastada ka siin praeguses hetkes. Sageli ei lähe asjad nii, nagu plaanime, see võib tuua tagasilööke ja kurbust ning ei anna võimalust leida vabalt uusi võimalusi ja lahendusi olukorra parandamiseks. Või siis vastupidi, mõned olukorrad, mis tunduvad keerulised, ei olegi lõpuks nii rasked kui inimestena oleme ette kujutanud. Seega tuleb aktsepteerida elus nii rõõmu kui ka katsumusi ja teha seda armastusega.
Teiseks oluliseks teemaks „Sisemises vabaduses“ on enesearmastus. Autor arutleb selle üle, kuidas inimene iseennast armastab, ennast aktsepteerib, nii nagu ta on, ja teeb ruumi Jumalale. See on teine oluline samm sisemise vabaduse avastamisel endas. Jumal on realist ja Jumala arm ei toimi kujutelmas, ideaalis või unistuses. Jumal tegutseb reaalsetes inimestes ja meil tuleb lasta Tal meis tegutseda ning siis saame ka ennast armastada ning seejärel mõistame, et me ei ole üksikindiviidid, vaid me elame koos teistega, ja enesele märkamata armastame ka teisi. Kuid kõik algab siiski sellest üksikust inimhingest. Sageli on uhkus, hirm olla mitte armastatud ja veendumus oma alaväärsuses meis liiga sügavalt juurdunud. Kuid enese aktsepteerimiseni jõuame vaid Jumala pilgu all. Ja see küsimus on palju keerulisem kui arvata võib. Philippe läheb veel sügavamale ja näeb probleemi ulatust selles, et kui inimeses ei ole leppimist iseendaga, ei ole seda ka teistega. Sageli mõtleme, et teised teevad kõike valesti ja ei talita nii, nagu mina õigeks pean, kuni selleni, et teised ei allu minu tahtele. See ei räägi muust kui südamest, mis on suletud teistele inimestele ja tegelikult ka iseendale. Jacques Philippe ütleb, et inimesele, kes sulgeb teistele oma südame ja ei tee ühtegi pingutust, et neid armastada sellisena, nagu nad on, kes ei tea, kuidas nendega leppida, ei saa kunagi osaks arm elada sügavas rahus iseendaga. Inimene peab leppima kõige hea, meeldiva ja positiivsega, kuid ta peab leppima ka sellega, mis ei ole nii meelepärane ja meeldiv. Seejuures tuleb lasta Jumalal endas tegutseda, et saada vabaks hirmust, mis enese ja teiste aktsepteerimist piirab, ning vabaks ängist, mis ei lase aktsepteerida ebameeldivat meie elus. Ta ütleb, et tuleks meeles pidada tegelikult ühte põhitõde, et Jumal suudab leida hüve kõigest, nii heast kui halvast, positiivsest kui negatiivsest.
Ja tagasi armastuse juurde. „Ei saa olla armastust ilma lootuseta. Armastus vajab ruumi, et avalduda ja kasvada; ta on imeline, kuid teatud mõttes habras, sest ilma elutähtsa ruumita saab armastust lihtsalt lämmatada, rõhuda ja viljatuks muuta.“ Me peame tegelema oma hingeeluga igapäevaselt, ütleb autor. Me saame tema järgi seda teha „Jeesuse koolis“. Jumal ise aitab meid vabaks saada ja kasvada ning siin on suureks eeskujuks pühakud. Pühakud elasid ja olid samasugused inimesed nagu meie kõik oma voorustega ja katsumustega, kuid oma usu, lootuse ja armastusega on nad saanud tunnistuseks Jumala piiramatust armastusest meie vastu, mistõttu pühakute hinge täitis teatud vabadus – Jumala armust säratatud ja valgustatud. See ei ole sugugi lihtne. Kuid ka pühakud aktsepteerisid rahumeelselt oma puudusi ja iseennast, armastasid kõigist takistusest hoolimata jumalikult, sest neil oli mõõtmatu soov pühalikkuse järele ja vajadus end sihikindlalt parandada, mis tegelikult põhineb lõpmatul usaldusel Jumala vastu.
Jaques Philippe sündis 1947. a Prantsusmaal ja on Õndsakskiitmiste kogukonna liige. Ta on õppinud Roomas teoloogiat ja kanoonilist õigust. Preestriks ordineeriti ta 1985. a. Tema raamatud on ühed müüdavaimad kaasaegse kristliku vaimukultuuri teosed.
Varem on temalt ilmunud „Aeg Jumalale“ (2016) ja „Südamerahust“ (2019).
Raamatut saab soetada hästi varustatud raamatupoodides ja Tallinna Peeter-Pauli kirikus.