2025 on juubeliaasta katoliku kirikus. 1300. aastal kutsus paavst Bonifatius VIII esimest juubelit tähistama kogu kirikuga. Juubelit, mida nimetatakse ka
„Püha aasta“, sest see on aeg, mil Jumala pühadus meid ümber muudab.
Püha-aastate sagedus on aja jooksul muutunud: algul tähistati neid iga 100 aasta tagant; hiljem, 1343. aastal vähendas paavst Clemens VI juubelite vahe iga 50 aasta tagant ja 1470. aastal tegi paavst Paulus II seda iga 25 aasta tagant. On olnud ka „erakorralisi“ püha-aastaid: näiteks 1933. aastal otsustas paavst Pius XI tähistada 1900. aastapäeva ja 2015. aastal kuulutas paavst Franciscus erakorraliseks juubeliaastaks - " Jumala halastuse aasta 2016". Ka Eesti katoliiklased said sellest osa: avati koguduste juures halastuse uksed siin Maarjamaal ja tehti palverännakuid Rooma, Peetruse linna.
Täpsemalt saab lugeda tulevasest juubeliaastast kodulehelelt Jubilee 2025 (iubilaeum2025.va) (inglise keeles) mis, pakub erinevaid võimalusi katoliiklastele, kuidas hästi tähistada saabuvat juubelit. Soovitame seda lehekülge külastada. Ka meie koduleheküljel anname jooksvalt infot kuidas hästi usus elada saabuvat juubeliaastat 2025.
Siinjuures paavst Franciscuse dekreet indulgentsi andmise kohta juubeliaastal 2025. Soovitame lugeda!
Dekreet
„Nüüd on saabunud aeg uueks juubeliks, mil taas avatakse püha uks, et kutsuda kõiki Jumala armastuse mõjusale kogemusele.“ (Spes non confundit, 6) Püha Isa kutsub üles tavalist juubeliaastat 2025 kuulutavas bullas, ajaloohetkel, mil „mineviku õudustest hoolimata seisab inimkond silmitsi järjekordse katsumusega, kuna paljud rahvad on jõhkruse ja vägivalla ohvrid“ (Spes non confundit, 8) kõiki kristlasi saama lootuse palveränduriteks. See on voorus, mille allikaks on ennekõike Jumala arm ja Tema halastuse täielikkus. See tuleb uuesti avastada praeguse aja märkides, mis, hõlmates „Jumala päästvat kohalolu vajavate inimsüdamete igatsust, peaksid saama lootuse märkideks“ (Spes non confundit, 7).
Paavst Franciscus on varem rõhutanud oma bullas, millega kuulutas välja erakorralise halastuse juubeliaasta 2015, kuidas indulgents sai selles kontekstis „veelgi olulisema tähenduse“ (Misericordiae vultus, 22), kuna Jumala halastusest saab „armulikkus Isa poolt, kes Kristuse mõrsja, oma Kiriku kaudu jõuab armu saanud patuseni ja vabastab ta kõigist patu tagajärgede jäänustest“ (ibid.). Samamoodi kuulutab Püha Isa nüüd, et indulgentsi andmine „on viis avastada Jumala halastuse piiramatut olemust. Algkristlaste jaoks olid mõisted „halastus“ ja „indulgents“, mitte juhuslikult, omavahel asendatavad kui väljendid Jumala andestuse täiusest, millel pole piire“(Spes non confundit, 23). Indulgents on seega juubeliarm.
Paavsti soovil kehtestab ka sel tavalisel juubeliaastal 2025 „halastuskohus“, kes vastutab kõige indulgentside andmist ja kasutamist puudutava eest, tahtega julgustada usklike hingi ja toita jumalakartlikku soovi saada indulgents, mida peetakse iga püha aasta armuanniks, järgmised juhised, et usklikud saaksid kasutada „norme juubeliaasta indulgentsi saamiseks ja vaimselt viljakaks muutmiseks“ (Spes non confundit, 23).
Tavalisel juubeliaastal 2025 jäävad kehtima kõik teised varem antud indulgentsid. Kõik usklikud, kes tõeliselt kahetsevad ja on vabad igasugusest kiindumusest patu vastu (vrd Enchiridion Indulgentiarum, IV ed., norm. 20, § 1), keda mõjutab armastusevaim ja kes pühal aastal patukahetsussakramendi kaudu puhastatuna ja armulauaga värskendatuna palvetavad paavsti kavatsuste eest, saavad kõigi oma pattude kustutamise ja andeksandmisega Kiriku varakambrist täieliku indulgentsi, mida saab kohaldada eestpalvetes usupuhastustules viibivate hingede poolele, järgmistel viisidel:
I. Palverännak
Usklikud, lootuse palverändurid, võivad saada Püha Isa poolt antud juubeliindulgentsi, kui nad võtavad ette vaga palverännaku mis tahes pühale juubelikohale: ning osalevad jumalakartlikult Pühal Missal (kui liturgilised normid seda võimaldavad, võib viljakalt valida juubelimissa või ühe votiivmissa, mis on mõeldud lepituseks, pattude andeksandmiseks, armastuse edendamiseks või harmoonia edendamiseks); rituaalsel missal kristliku initsiatsiooni või haigete võidmise sakramentide jagamiseks; või mis tahes järgmisel: Jumala sõna pühitsemine; tunniliturgia (lugemise, kiidulaulude, vesperite talitus); ristitee; Maarja roosipärg; akatistliku hümni ettelugemine; patukahetsuse pühitsemine, mis lõpeb patukahetsejate individuaalsete ülestunnistustega, nagu on ette nähtud patukahetsusriituses (II vorm);
Roomas: külastavad vähemalt ühte neljast peamisest paavstlikust basiilikast: püha Peetruse basiilika Vatikanis, püha Lateraani basiilika, püha Neitsi Maarja basiilika (Santa Maria Maggiore) ja püha Pauluse basiilika;
Pühal Maal: külastavad vähemalt ühte kolmest basiilikast: püha Haua basiilika Jeruusalemmas, Sündimise basiilika Petlemmas või Kuulutamise basiilika Naatsaretis;
muudel kiriklikel aladel: külastavad katedraali või muud kirikut või püha paika, mis on määratud kohaliku piiskopi poolt. Piiskopid võtavad arvesse nii usklike vajadusi kui ka võimalust tugevdada palverännaku kontseptsiooni kogu selle sümboolses tähenduses, et kuulutada suurt vajadust pöördumise ja leppimise järele;
II. Vagad külastused pühapaikadesse
Usklikud võivad samuti saada juubeliindulgentsi, kui nad üksi või rühmas külastavad jumalakartlikult mõnda juubelipaika ja tegelevad seal sobiva aja jooksul Armulaua adoratsiooni ja meditatsiooniga, lõpetades Meie Isa palvega, usutunnistusega mis tahes legitiimsel kujul ja palvetega Maarjale, Jumalaemale, et sel pühal aastal kõik „õpiksid tundma Maarja, kõige südamlikuma ema lähedust, kes ei hülga kunagi oma lapsi“ (Spes non confundit, 24).
Juubeliaastal võib samadel tingimustel lisaks eelnimetatud palverännakupaikadele külastada ka järgmisi pühapaiku:
Roomas: Jeruusalemma Püha Risti basiilika, Verano püha Lawrence'i basiilika, püha Sebastiani basiilika, (traditsiooniline külastus „Rooma seitsmesse kirikusse“, mis on nii lähedane püha Philip Neri südamele, on samuti väga soovitatav), Jumaliku Armastuse pühakoda („Divino Amore“), Püha Vaimu kirik Sassias, püha Pauluse kirik Tre Fontanes (apostli märtrisurma koht), Rooma katakombid; juubeliteede kirikud, mis on pühendatud vastavalt Iter Europaeumile ning Euroopa naissoost patroonidele ja kirikudoktoridele (Santa Maria sopra Minerva basiilika ja püha Birgitta kirik Campo de' Fioris, Santa Maria della Vittoria, Trinità dei Monti, Trasteveres püha Cecilia basiilika ja püha Augustine'i basiilika Campo Marzios);
mujal maailmas: kaks väikest paavstlikku basiilikat Assisis – püha Franciscuse ja Inglite Püha Maarja basiilika; Loreto Jumalaema, Pompei Jumalaema ja Padova püha Antoniuse paavstlikud basiilikad; mis tahes väike basiilika, katedraalkirik, kaaskatedraalkirik, Maarjale pühendatud pühakoda, mis tahes silmapaistev kollegiaalne kirik või pühakoda, mille piiskopkonna piiskop või patriarh on määranud usklike hüvanguks, ning riiklikud või rahvusvahelised pühamud, „pühad vastuvõtmispaigad ja privilegeeritud ruumid lootuse taassünniks“ (Spes non confundit, 24), nagu osutavad piiskoplikud konverentsid.
Usklikud, kes kahetsevad tõeliselt pattu, kuid kes ei saa tõsistel põhjustel osaleda mitmesugustel pidulikel pühitsustel, palverännakutel ja vagadel külaskäikudel (eriti kloostrinunnad ja mungad, aga ka vanurid, haiged, vangid ja need, kes oma tööga haiglates või muudes hooldusasutustes pidevalt hooldavad haigeid), võivad samadel tingimustel saada juubeliindulgentsi, kui nad on vaimus ühinenud isiklikult osavõtvate usklikega, (eriti kui paavsti või piiskopkonna piiskopi sõnu edastatakse erinevate sidevahendite kaudu), loevad Meie Isa palvet, usutunnistust mis tahes heakskiidetud kujul ja muid palveid, mis on kooskõlas püha aasta eesmärkidega, oma kodus või kõikjal, kus nad on suletud (nt kloostri kabelis, haiglas, hooldekodus, vanglas ...), ohverdades oma kannatusi või eluraskusi;
III. Halastuse ja meeleparanduse teod
Lisaks on usklikel võimalik saada juubeliindulgents, kui nad vaga vaimuga osalevad rahvamisjonitel, vaimsetel toimingutel või kujunemistegevustel Vatikani II kirikukogu dokumentide ja katoliku kiriku katekismuse teemadel, mida Püha Isa mõtte järgi viiakse läbi kirikus või muus sobivas kohas.
Hoolimata reeglist, et päevas võib saada ainult ühe täieliku indulgentsi (vrd Enchiridion Indulgentiarum, IV ed., norm. 18, § 1), võivad usklikud, kes on teinud puhastustules olevate hingede nimel armastusteo, saada samal päeval täieliku indulgentsi teist korda, mida saab kohaldada ainult surnud isikule, kui nad võtavad sel päeval püha Armulauda teist korda; (see peab toimuma Armulaua pühitsemise ajal; vt kaanon 917 ja CIC autentse tõlgendamise paavstlik komisjon, Responsa ad dubia, 1, 11. juuli 1984). Selle kahekordse teoga viiakse läbi kiiduväärt üleloomuliku armastuse toiming selle sideme kaudu, mille kaudu usklikud, kes veel siin maa peal rändavad, on ühendatud Kristuse müstilises ihus nendega, kes on oma teekonna juba lõpetanud, tänu sellele, et „juubeliindulgents on tänu palve jõule mõeldud eelkõige neile, kes on läinud enne meid, et nad saaksid täieliku halastuse“ (Spes non confundit, 22).
Erilisel viisil „ kutsutakse meid pühal aastal olema käegakatsutavad lootuse märgid neile oma vendadele ja õdedele, kes kogevad mis tahes raskusi“ (Spes non confundit, 10). Seetõttu on indulgents seotud ka teatud halastus- ja meeleparandustegudega, mis annavad tunnistust tehtud pöördumisest. Usklikke julgustatakse Kristuse eeskuju ja mandaati järgima ning sagedamini tegema armastus- või halastustegusid eriti nende vendade ja õdede teenimisel, keda koormavad mitmesugused vajadused. Täpsemalt peaksid nad uuesti avastama need „halastuse kehalised teod: toita näljaseid, anda janustele juua, riietada paljaid, võtta vastu võõraid, ravida haigeid, külastada vangistatuid ja matta surnuid“ (Misericordiae vultus, 15) ja taasavastama ka „halastuse vaimsed teod: anda nõu kahtlejatele, õpetada harimatuid, manitseda patuseid, lohutada vaevatuid, andestada süütegusid, taluda kannatlikult neid, kes meid tüütavad, ning palvetada elavate ja surnute eest“ (ibid.).
Nii saavad usklikud juubeliindulgentsi, kui nad külastavad sobiva aja jooksul abivajavaid või raskustes olevaid vendasid ja õdesid (haiged, vangid, üksikud vanurid, puuetega inimesed ...) ja teevad niimoodi teatud mõttes palverännaku abivajajates oleva Kristuse juurde (vrd Mt 25, 34-36) vastavalt tavapärastele vaimulikele, sakramentaalsetele ja palvetingimustele. Usklikud võivad neid külastusi korrata kogu püha aasta jooksul, isegi iga päev ning saavad iga kord täieliku indulgentsi.
Juubeliaasta täieliku indulgentsi võib saada ka algatuste kaudu, mis viivad konkreetselt ja suuremeelselt ellu patukahetsusvaimu, mis on teatud mõttes selle juubeli hing. Eelkõige saab reedese päeva patukahetsusliku olemuse taasavastada, kui hoiduda meeleparandusvaimus vähemalt ühel päeval nädalas asjatutest segajatest (materiaalsetest, aga ka virtuaalsetest segajatest, näiteks meedia ja/või suhtlusvõrgustike kasutamisest), üleliigsest tarbimisest (näiteks paastumise või karskuse praktiseerimisega vastavalt Kiriku üldistele normidele ja piiskoppide juhistele), samuti kui annetada proportsionaalne rahasumma vaestele; toetada religioosset või sotsiaalset laadi tegevusi, eelkõige toetada elu kaitsmist ja turvamist selle kõigis etappides, aga ka toetada hüljatud laste, raskustes noorte, abivajajate või üksikute eakate või erinevatest riikidest pärit migrantide elukvaliteeti, „kes jätavad maha oma kodumaa, et otsida endale ja oma peredele paremat elu“ (Spes non confundit, 13); selle võib saada ka siis, kui pühendada mõistlik osa oma vabast ajast vabatahtlikule tegevusele, mis teenib kogukonda, või muule sarnasele isikliku pühendumise vormile.
Kõik piiskopkonna piiskopid ja patriarhid ning nendega õiguslikult samaväärsed isikud võivad anda selle juubeliperioodi kõige sobivamal päeval, peapidustuse puhul toomkirikus ja üksikutes juubelikirikutes paavstliku õnnistuse koos lisatud täieliku indulgentsiga, mida saavad saada kõik usklikud, kes saavad selle õnnistuse tavapärastel tingimustel.
Et hõlbustada juurdepääsu patukahetsussakramendile ja jumaliku andestuse saamist „võtmete meelevalla“ kaudu, kutsutakse kohalikke ordinaariusi üles andma kanoonikutele ja preestritele, kes kuulavad usklike pihtimusi spetsiaalselt pühaks aastaks määratud katedraalides ja kirikutes, piiratult volitusi siseringis kasutuseks idakirikute usklikega, mida hõlmab kaanon 728, CCEO § 2, ja võimaliku kahtluse puhul kaanoni 727 volitusi, välja arvatud selgelt need juhtumid, mis on loetletud kaanonis 728, § 1; samas kui ladinakiriku usklike jaoks kaanonis 508, CIC § 1 viidatud volitusi.
Sellega seoses kutsub apostellik patukahetsusamet (Paenitentiaria Apostolica) kõiki preestreid üles pakkuma suuremeelset abivalmidust ja pühendumist, et anda usklikele võimalikult suur päästevahendite kasutamisvõimalus, kohandades ja avaldades pihtimuste ajavahemikke kokkuleppel naaberkirikute kogudusepreestrite või pastoritega, planeerimine patukahetsuse pühitsusi kindlal ajal ja sagedasti, samuti kasutades võimalikult laialdaselt pensionil olevaid preestreid, kellel ei ole muid kindlaid pastoraalseid rolle. Olenevalt võimalustest peaksid preestrid Motu proprio Misericordia Dei kohaselt meeles pidama ka pastoraalset võimalust, mis seisneb pihtimuste kuulamises Püha Missa pühitsemise ajal.
Pihiisade ülesannete hõlbustamiseks annab apostellik patukahetsusamet Püha Isa mandaadi alusel preestritele, kes saadavad juubelipalverännakuid väljaspool oma piiskopkonda või ühinevad nendega, õiguse kasutada samu volitusi, mis neile on antud oma piiskopkonnas õigusliku võimu poolt. Apostellik patukahetsusamet annab erilised volitused Rooma paavstlike basiilikate patukahetsusametitele ja üksikute kiriklike piirangutega loodud kanoonilistele patukahetsusametitele või piiskopkondade patukahetsusametitele.
Pihiisadel tuleb pärast seda, kui nad on usklikke armastavalt juhendanud seoses pattude raskusega, millega kaasneb mittenõustumine või laitus, koos pastoraalse armastusega määrata sobivad sakramentaalsed patukaristused, et viia patukahetsejad, nii palju kui võimalik, stabiilsele meeleparandusele ja olenevalt juhtumi iseloomust kutsuda neid üles parandama kõiki skandaale ja kahjusid.
Lõpetuseks kutsub patukahetsusamet lahkelt piiskoppe kui õpetamise, juhendamise ja pühitsemise kolmekordse munuse (funktsiooni) kandjaid selgitama selgelt siin pakutud sätteid ja põhimõtteid usklike pühitsemiseks, võttes arvesse kohalikke olusid, kultuure ja traditsioone. Iga rahva sotsiaal-kultuurilisele eripärale vastav katehhees pakub tõhusalt välja evangeeliumi ja kogu kristliku sõnumi, juurutades inimeste südamesse sügavamalt soovi selle ainulaadse kingituse järele, mis on saadud Kiriku vahendusel.
See dekreet kehtib kogu 2025. tavalise juubeliaasta jooksul, olenemata mis tahes vastupidistest sätetest.
Välja antud 13. mail 2024 Roomas, apostelliku patukahetsusameti büroost, Fatima Pühima Neitsi Maarja mälestuspäeval.
Angelo Cardinal De Donatis patukahetsusameti ülem
+ Krzysztof Nykiel
regent