Ülestõusmispühale järgneval pühapäeval tähistab Kirik Jumala Halastuse püha. Aastal 1934, kuuletudes oma vaimuliku juhendaja, isa Michał Sopoćko soovile, hakkas poola nunn õde Maria Faustina Kowalska pidama isiklikku päevikut, millele ta andis nime „Jumala Halastus minu hinges“. See sisaldab üksikasjalikke ülestähendusi talle osaks saanud sügavatest ilmutustest Jumala halastuse kohta ning erakordsetest vaimsetest läbielamistest, mida ta koges. Issand Jeesus Kristus valis õde Faustina oma Jumala Halastuse Apostliks ja Sekretäriks, et kogu maailm võiks tundma õppida Tema suurt sõnumit. Kord ütles Ta õde Faustinale: „Sa oled minu Halastuse sekretär, ma valisin su sellesse ametisse praeguses ja tulevases elus” (Püha Faustina „Päevik“, 1605). Püha Faustina päevikust hakkas eriline Jumala Halastuse sõnum ja vagadus levima üle kogu maailma.
30. aprillil 2000, püha Faustina kanoniseerimise päeval Roomas, kuulutas paavst Johannes Paulus II kogu Kiriku jaoks välja Halastuse püha. Halastuse püha sisseseadmist palus Issand Jeesus esimest korda Płockis 1931. aastal, kui Ta väljendas oma tahet Jumala Halastuse pildi kohta (Jumala Halastuse pilt ehk Halastava Jeesuse pilt on Kiriku üks tuntumaid ristilöödud ja ülestõusnud Kristuse kujutisi, mille eeskuju püha Faustina ilmutuse kaudu sai ning mis kujutab valgesse rõivastatud Jeesust, üks käsi tõstetud õnnistamiseks ning rinnast väljumas kaks kiirt, üks punane ja teine kahvatu). Jeesus ütles pühale Faustinale: „Ma tahan, et seda pilti, mille sa maalid pintsliga, õnnistataks pühalikult esimesel pühapäeval pärast Ülestõusmispüha; see pühapäev peab saama Halastuse pühaks“ (Päevik, 49). Püha Faustina päevikus on vähemalt neliteist korda mainitud meie Issanda Jeesuse soovi, et Kirikus seataks ametlikult sisse Halastuse püha.
Esimese Ülestõusmispüha-järgse pühapäeva valimisel Halastuse pühaks on väga sügav teoloogiline tähendus. See viitab tihedale seosele paasamüsteeriumi ja Jumala halastuse müsteeriumi vahel. Et meie Issand Jeesus läheb läbi kannatuse ja surma aulisesse ülestõusmisesse, toomaks meile lunastust, on kahtlemata Jumala halastuse võimsaim väljendus. Kirik tahab pikendada Kristuse paasamüsteeriumi rõõmsat pühitsemist kaheksa päeva vältel, mida nimetatakse ülestõusmisoktaaviks ning mis kulmineerub esimesel pühapäeval pärast Ülestõusmispüha. Varem oli seda päeva nimetatud Valgeks pühapäevaks katehumeenide auks, kes pärast seda, kui nad paasaööl ristiti, tähistasid seda pidulikult, tulles kaheksa päeva jooksul valgesse riietunult kirikusse. Selle püha teine erijoon on seotud pihisakramendiga, mis seati sisse Kristuse ülestõusmise päeval. Just esimesel pühapäeval pärast Ülestõusmispüha loetakse pühal Missal sellest sündmusest kõnelevat evangeeliumikatkendit. Peale selle õnnistatakse ja austatakse Halastuse pühal avalikult Jumala Halastuse pilti, mis kujutab Issandat Jeesust pihisakramendi sisseseadmise hetkel. Kaks kiirt, punane ja kahvatu, mida meie Issand Jeesus nimetas halastuse kiirteks, ei tähista vee ja vere sümbolitena mitte ainult ristimist, pihti ja Armulauda, vaid ka teisi sakramente.
Lahutamatut sidet paasamüsteeriumi ja Jumala halastuse müsteeriumi vahel rõhutab ka Jumala Halastuse palvepärja noveen, mis algab Suurel Reedel, valmistamaks ette Jumala Halastuse püha. Meie Issand Jeesus ütles pühale Faustinale, et Halastuse pühale peab eelnema noveen ning andis talle intentsioonid, mille eest üheksa päeva jooksul palvetada. Koos konkreetsete igapäevaste intentsioonidega andis Ta Faustinale edasi ka üldised intentsioonid: et kogu maailm pöörduks ning kõik inimesed Jumala Halastust paremini tundma õpiksid ja ülistaksid. Konkreetsete igapäevaste intentsioonide kohta ütles Issand Jeesus pühale Faustinale: „Igal noveeni päeval tood sa minu Südame juurde erilise rühma hingi ja kastad nad minu halastuse merre, ja mina toon kõik need hinged oma Isa koju. (…) Iga päev palud sa mu Isa käest minu kibeda kannatuse läbi nendele hingedele armu“ (Päevik, 1209). Kuid me peame meeles pidama – nagu nimigi ütleb – et Jumala Halastuse palvepärja noveeni peamine sisu on palvepärja lugemine üheksa päeva jooksul.
Jumala Halastuse püha on kõigi pühale Faustinale ilmutatud Jumala Halastuse vagaduskommete (Jumala Halastuse püha tähistamine, Halastava Jeesuse pildi austamine, Jumala Halastuse palvepärja palvetamine, Halastuse tunni pidamine, Jumala Halastuse austamise levitamine) seas kõrgeimal kohal lubaduste tõttu, mille Issand Jeesus sellega sidus, ning selle püha koha tõttu liturgias. Selle püha suurus, mis eristab seda teistest pühadest ning Jumala Halastuse vagaduskommetest, ilmneb kõige tähenduslikumalt selle universaalsuses: see on and eranditult kõigile inimestele. Veelgi enam, isegi kõige paadunumatele patustele võivad osaks saada kõik armud, mida Issand Jeesus sel päeval anda lubas, kui nad vaid pöörduvad ning tulevad Jumala halastuse allika juurde. Teine Jumala Halastuse püha iseloomulik joon on see, et sellel päeval pakutakse nii üksikisikutele, kogukondadele kui kogu maailmale kõikvõimalikke armusid, nii vaimseid kui maiseid. Tegelikult võime paluda ükskõik mida nii endale kui teistele, eeldusel, et see on kooskõlas Jumala tahtega (see ei ole vastuolus meie ja teiste heaolu ja lunastusega).
Halastuse püha suurust tuleks mõõta eriliste lubaduste suurusega, millega Issand Jeesus selle sidus. Sel päeval tahab Ta olla eriliselt helde ning jagada hulgaliselt erakordseid arme kõigile inimestele. Issand Jeesus ütles pühale Faustinale: „Ma soovin, et Halastuse püha oleks kõigile hingedele, eriti aga vaestele patustele, turva- ja varjupaik. Sel päeval on avatud mu halastuse sügavused. Ma kallan armude mere nende hingede peale, kes tulevad mu halastusallika juurde. (…) Ärgu kartku mulle läheneda ükski hing, isegi kui ta patud on nagu purpur“ (Päevik, 699).
Kuid suurim lubadus on tõeliselt erakordne: „Hing, kes tuleb pihile ja pühale Armulauale, saab täielikult andeks patud ja vabaks karistustest“ (Päevik, 699). Isa prof. Różycki järgi on selle lubadusega seotud arm palju suurem kui täielik indulgents, mis kustutab sooritatud pattudega kaasneva ajaliku karistuse, kuid ei kustuta kunagi pattu ennast. See arm on tegelikult suurem kui kõik sakramentide kaudu saadavad armud, erandiks on muidugi ristimine, mis toob kaasa kõigi pattude andeksandmise. Oluline on rõhutada, et Kristuse lubadus kustutada täielikult patud ja karistus on seotud püha Armulaua ja pihisakramendi vastuvõtmisega Halastuse pühal (pihile minna võib ka Halastuse pühale vahetult eelnevatel päevadel). Ainult sellel tingimusel võib Issanda Jeesuse lubatud erilist pattude ja karistuse täieliku kaotamise armu Jumala Halastuse pühal võrrelda ristimise sakramentaalse armuga ning seetõttu on seda mõnikord nimetatud „teiseks“ või „uueks ristimiseks“. See lubadus võib kõlada üllatavalt või isegi ehmatavalt, kuid see ei ole vastuolus Kiriku õpetusega, kuna on allutatud sakramentidele.
Kuidas me peaksime Halastuse püha tähistama, et võtta vastu kõiki armusid, mida Issand Jeesus lubas anda? Tema tahte järgi tuleb sel päeval avalikult õnnistada ja austada Jumala Halastuse pilti ning preestrid peaksid rääkima Jumala piiritust halastusest.
Need, kes soovivad vastu võtta kõiki armusid (eriti suurimat armu – pattude ja karistuse täielikku kustutust), peavad täitma järgmised tingimused:
- olema armuseisundis – pihisakrament (pihile võib minna ka mõnel Halastuse pühale eelneval päeval)
- võtma vastu Armulauda
- austama Halastava Jeesuse pilti
- palvetama Jumala Halastuse palvepärja noveeni üheksal päeval, mis eelnevad Halastuse pühale
- võtma vastu sakramente Jumala Halastuse vagaduse vaimus (usaldades Jumalat ning olles halastavad ligimeste vastu)
- soovima kindlalt hoiduda igasugusest, isegi andeksantavast patust
- sooritama sel päeval vähemalt ühe halastusteo ligimese vastu
Rohkem lugemist püha Faustina ja tema kaudu edasi antud Jumala Halastuse vagaduse kohta:
- „Väike raamat Jumala halastusest“ (eesti keeles, saadaval kogudustes)