Juba 1219. aastal alanud katoliku kiriku ajalugu Tallinnas katkes 1561. aastal, kui all-linna raad ja Harju-Viru rüütelkond vandusid truudust protestandist Rootsi kuningale Erik XIV-le ning likvideeriti siinne katoliiklik piiskopkond. Seoses Poola võimuperioodiga (1582 – 1629) kestis Lõuna-Eestis katoliiklus kauem, Tartust kujunes tänu jesuiitide tegevusele isegi oluline vastureformatsiooni keskus, kuid Rootsi vallutus 1625. aastal tegi sellele lõpu. Rootsi ajal oli katoliiklus Eestis ametlikult keelatud, kuigi siin üksikuid katoliiklasi kindlasti leidus.
1710. aasta septembris alistus Tallinn pärast hävitavat katku ja piiramist Peeter I vägedele ning Eesti ala liideti sajanditeks Vene keisririigiga. Paljurahvuseline Vene keisririik oli katoliiklaste suhtes sallivam, esimene katoliku missa pärast Põhjasõda olevat Tallinnas pühitsetud 1722. aastal, kuid püsivalt tegutsevat kogudust veel ei tekkinud.
Katoliiklaste arv Venemaal kasvas järsult Poola jagamiste tagajärjel 18. sajandi lõpul, kui Venemaaga liideti Läti, Valgevene, Ukraina ja Leedu katoliku elanikkonnaga alasid. Katariina II asutas 1774. aastal Mogiljovi katoliku piiskopkonna ning tõstis selle 1782. aastal peapiiskopkonna staatusesse, selle otsuse sanktsioneeris paavst Pius VI 1783. aastal. Valgevene piiskop Stanisław Jan Bohusz Siestrzeńcewicz nimetati peapiiskopiks. Mogiljovi peapiiskop resideerus Peterburis ning oli kogu Venemaa katoliku kiriku pea; peapiiskopkonna vaimulikkonna struktuuris oli ka Eesti- ja Liivimaa toomhärra ametikoht.
18. saj. lõpukümnenditel hakkas ka Tallinnas katoliiklaste arvukus kasvama. Peamiselt oli tegemist Poola aladelt saabunud kaupmeeste, ametnike või sõjaväelastega. 1786. aastal registreeriti Tallinnas 284 katoliiklast. Enne seda katoliku jumalateenistuse kohta andmed puuduvad, on viiteid, et 1774–1779 resideeris linnas üks kaputsiinlasest vaimulik.
Teadaolevalt esimene avalik katoliku jumalateenistus Tallinnas toimus 18. jaanuaril 1786. Selle pidas toomhospidali väikeses kirikus Peterburi saksa katoliku koguduse preester, Eesti- ja Liivimaa toomhärra, Karl krahv von Carolath-Schönaich. Isa Karl oli ordineeritud kaks aastat varem Trieris, kus ta oli Trieri püha Elwangeni toomhärra ja püha Vituse ordu rüütel. Katoliku preester võeti Tallinnas sõbralikult vastu, jumalateenistuse toimumisest teatati ajalehes „Revalsche Wöchentliche Nachrichten“ („Tallinna Nädala-uudised“). Isa Karli linnast lahkumisel vahendati ajalehes tema tänu lahke vastuvõtu eest, aga ka manitsus usukaaslastele, et nood pühapäeviti ja kirikupühadel koos käiksid, et koguduseelu ärgas püsiks. Samal aastal pidas Karl krahv von Carolath-Schönaich Tallinnas jumalateenistuse veel 5. juulil, ühes Niguliste tänaval üüritud majas, ja 1. novembril Pirita kloostri varemeis. Tema Pirital kõneldu avaldati Tallinnas ka trükisena. Eestimaa luterlikud ringkonnad suhtusid katoliku preestri tegemistesse Tallinnas tolerantselt, provintsiaalkonsistooriumi kutsel külastas isa Karl koguni pastorite sinodit.
Püsivalt tekkis katoliku kogudus Tallinnas mõne aasta pärast ning see on seotud Hispaania päritolu katoliiklase, Tallinna ülemkomandant Jakob Castro de La Cerda isikuga. Jacobo de Castro de la Cerda (1733 – 1800) pärines hispaania kõrgaadlist, olles Kastiilia ja Leoni kuninga Alfonso X järeltulija. Seitsme aastases sõjas (1756 – 1762) sõdis ta kaptenina Preisi armees, kuid läks üle Vene keisri teenistusse. Tegi sõjaväelist karjääri, 1775 ülendati polkovnikuks, 1789 kindral majoriks, 1796 kindral leitnandiks. 7. oktoobril 1797 määrati ta Tallinna ülemkomandandiks, siinse garnisonipolgu ülemaks ning 1798 antakse talle kindrali aukraad. Huvitav detailina võib mainida, et Jakob Castro de La Cerda oli keiser Paul I soosik ning tema poolt mahitatud kandidaat Hispaania troonile.
Tallinna garnisonis oli teenimas arvukalt poolakatest katoliiklasi, kes nõudsid püha missal osalemise võimalust, ähvardades selle võimaluse puudumisel koguni väeosadest deserteeruda. 1798. aasta aprillis teatas kindral Castro de La Cerda keisri sama aasta 5. märtsi ukaasile viidates, et loodavale katoliku kogudusele tuleb loovutada üks all-linna luterlikest kirikutest ning leida linna saabuvatele katoliku vaimulikele korterid. Raad keeldus sellele nõudele allumast.
Olukord muutus 1799. aasta varakevadel, kui Mogiljovi peapiiskop Siestrzeńcewicz käivitas dominiiklaste misjoni katoliku kirikute rajamiseks Viiburis, Kiievis ja Tallinnas. 1799. aasta sügisel jõudsidki kohale peapiiskopi poolt Tallinna katoliku kogudust asutama lähetatud dominiiklased Gerard Peper OP ja Romuald Schultz OP koos kahe fraatriga. Ülemkomandant Castro de la Cerda kordas oma nõuet loovutada üks kirikutest katoliku kogudusele. Puhkesid ägedad vaidlused, mille käigus oli kõne alla Niguliste kiriku, Suurgildi, Kanuti gildi või Mustpeade vennaskonna maja kohandamine katoliku pühakojaks. Raad tegi ettepaneku ehitada katoliku kirikuks ümber Jaani seegi kirik, kuid see heakskiitu ei pälvinud. Kui läbirääkimised venisid, andis Eestimaa kuberner Andreas von Langell raele keisri nimel karmi korralduse katoliku kiriku küsimus kiiresti lahendada. Bürgermeister Diedrich Roddel tuli koguni käia Peterburis keisrile aru andmas.
Ärevas õhkkonnas olid raad ja gildid peaagu valmis Niguliste kirikust loobuma, kuid panid viimaks ette katoliku pühakojaks kohandada endine dominiiklaste kloostri refektooriumihoone, kus tegutses linna poistekool. Esmalt pidasid katoliiklased koolihoonet, mis oli umbes 21 meetrit pikk ja 14 meetrit lai, kirikuks liiga väikeseks, arvestades ligikaudu 600 garnisonis teeniva katoliiklase ja nende all-linna usukaaslastega.
Preestrid tegid ettepaneku koolimaja asemel kirikuks renoveerida endine dominiiklaste Püha Katariina kirik, kuid see ettepanek ei läinud läbi ning 1799. aasta detsembri keskpaigas jõudsid pooled viimaks kokkuleppele. Katoliku koguduse kasutusse läks ruumikas, eeskoja ja võlvitud saaliga koolihoone; üks väiksem, käärkambriks sobiv kivimaja; üks nelja toa ja kahe köögiga kivist elumaja ning veel üks väike, ühe toa ja eeskojaga elamu. Hoonete juurde kuulus avar õu ja aed. Majad jäid linna omandisse, raad pidi korraldama nende ümberehitamise linna kulul. Kuni vaimulike eluruumide valmimiseni tuli rael tasuda nende üürikorterite eest. Oma tulevase kiriku jaoks palusid preestrid veel Niguliste kirikust kaht selle viiest kellast, kolmeosalise altari keskmist osa, väikest orelit, nelja kroonlühtrit ja osa kirikupinkidest. Niguliste kogudusele jäid tema varad siiski alles, sest raad sai kuberner Langellilt kinnituse, et linnal ei ole kohustust katoliku kirikut inventariga varustada.
Nii kiriku kui ka muud hooned andis raad kogudusele remonditult üle 1800. aastal. Juba 1799. aasta novembri algul asusid preestrid toimetama kiriklikke talitusi ja seadsid sisse koguduse meetrikaraamatud. Esimene sissekanne matuse kohta pärineb 9. novembrist 1799, esimene ristimine 6. detsembrist 1799 ning esimene laulatus 27. aprillist 1800. Tinglikult võimegi 9. novembrit 1799 pidada Tallinna katoliku koguduse tegevuse alguspäevaks.
Huvitava detailina võib märkida, et arhiiviandmetest nähtub nagu oleks kogudus algselt kandnud ainult püha Pauluse nime kandnud. Nii on koguduse laulatuste registreerimise raamatus (1800 – 1844) kirjas: Gerardus Peper OP. Praepositus Eccl. Romano-Catholicae S. Pauli Apostoli Revaliensis, samuti ka 5. ja 22. jaanuaril 1804 ning 2. mail 1816 on rae dokumentides vaid püha Paulust mainitud.
Pühade Peetruse ja Pauluse nimetus koos esineb alles 31. jaanuaril 1832.
Koguduse nimipühaku küsimust tuleb veel edasi uurida.
Katoliiklaste matmispaigana kasutati pikka aega Pirita kloostrikiriku varemeid. Veel 20. saj. alguses leidus Pirital vanemaid elanikke, kes mäletasid puust riste kloostrikiriku müüride vahel. 1800. aasta kevadel hakati katoliiklasi matma hospidali surnuaiale. 1803. aastal saadi raelt luba rajada kalmistu praegusest Siselinna, tol ajal Aleksander Nevski kalmistust põhja poole jäävale alale. Teisel pool Härjapea jõge asuvale künkale kujuneski katoliku surnuaed, nn. Poolamägi. Sõjaväelasi maeti edaspidigi hospidali surnuaiale.
Loodud kogudust teenisid preestritena peamiselt poola rahvusest dominiiklased. Valdavalt madalapalgalistest sõjaväelastest koosnevat kogudust kippus kimbutama materiaalne kitsikus. 1819. aastal kurtsid Tallinna preestrid, et peapiiskop on neil käskinud vähemalt kord aastas käia pühi sakramente jagamas Tartus, Pärnus, Kuressaares jt. linnades, kuid selleks puuduvat raha, sest kodulinnaski elatavat nad endid „kerjatud leivast“.
Katoliiklaste hulk Tallinnas 19. sajandi eri kümnenditel sõltus linnas paiknenud sõjaväelaste arvust. 1833. aastal Tallinna garnisonis katoliiklasi 250 ning tolliteenistuses ja mereväes 1123 isikut, kokku seega 1373 katoliiklast. Pelgalt 300 inimest mahutav ja tehniliselt halvas korras olev endine kloostri refektooriumiruum ei rahuldanud enam kogudust. 1841 alustati uue kiriku ehitust ning 26. detsembril 1845 pühitseti sisse uus kolmelööviline neogooti basiilika – Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik, mis tegutseb tänaseni Eesti katoliku kiriku peakirikuna. Kiriku altarimaaliks on Guido Reni (1575 – 1642) „Maarja taevassevõtmise“ koopia, mis saabus kogudusele kingitusena Baieri kuninga Ludwig I erakogust paruness Gabriele von Brinckmann vahendusel. Riiginõunik paruness Gabriele von Brinckmann (1790–1863) oli sündinud Lõuna-Saksa väikese vürstiriigi Hohenlohe Schillingsfürst-Waldenburgi printsessina ning abiellunud parun von Brinckmanniga, ta on maetud Poolamäele, Tallinna katoliku koguduse kalmistule.
Kahjuks teame me Tallinna Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse koguduse varasemast ajaloost veel vähe. Koguduse 19. saj. meetrikaraamatud ning paksud kaustad kirjavahetuse ning muu dokumentatsiooniga alles ootavad uurijaid. Lihtsalt entusiasmist jääb uurimisel väheks, eelkõige on vajalik mitekülgne keelteoskus, dokumendid on põhiosas saksa, poola, ladina ja vene keeles, samuti nõuab järjekindlust harjumine 19. saj. käsikirjalise teksti lugemisega. Siinkohal tahaks südamest tänada Lea Kõivu Tallinna Linnaarhiivist, tänu kellele saame artiklis toodud andmeid lugejale vahendada.
Kasutatud:
Lea Kõiv. Katoliku koguduse loomine Tallinnas 18. sajandi lõpul. Käsikiri, 2019
Toomas Abiline. Ptk. Rooma-katoliiklus, lk. 271 – 283. Eesti kiriku- ja religioonilugu. Tartu 2018
Toomas Abiline, Indrek Oper. Pühade Peetruse ja Pauluse kogudus Tallinnas. Tallinn 2005
Christoph Wrembek SJ. Jesuiidid Eestis 1923 – 1961. Tartu 2003