Novembrikuu alguses, mil me peame eriliselt meeles neid, kes on läinud meie juurest Jumala juurde, ohverdame Missa ja palvetame surnute eest. Siinjuures üks mõtisklus hingedepäeva teemal isa Jorge Enrique Mujica, LC poolt, mis on avaldatud portaalis Zenit.
Hiljuti käisin Firenzes ühes kirikus, mille krüptis on palju hauakambreid. Ühel neist oli kirjas: "Palvetage Giovanni Acciaioli hinge eest, kes puhkab igavikus ... " See oli väga lihtne lause, kuid väga sügavamõtteline. Katoliiklikus traditsioonis on tegelikult olemas üks ilus tava – palvetada surnute eest. See palve äratab mälestusi ja tundeid nendest inimestest, kes ei ole enam füüsiliselt meie seas. See on kokkupuude kiindumuse ja usu vahel, mis paneb meid mõtlema ja reageerima sellele, mida me saame pakkuda inimesele, keda me armastame ja keda enam ei ole. Teisisõnu, see palve on kui kingitus, mida saab tõesti vastu võtta keegi, kes on lahkunud.
Kuna Püha Armulaua on suurim ja täiuslikum palve, siis on arusaadav, et selle väärtus ületab igas mõttes iga muud annetust, mida me saame teha lahkunute eest. Lubage siiski üks täpsustus, mis ei ole üleliigne: niipea kui inimene sureb, läheb ta hing Jumalaga kohtuma oma isikliku „kohtuotsuse“ saamiseks. Pärast kohtumist järgneb see, mida teoloogia nimetab „vahepealseks eshatoloogiaks“, nimelt ta ootab „üldist „kohtuotsust“ aegade lõpul“ (usutunnistuses lausume: "Ma usun, et Sa tuled taas kohut mõistma elavate ja surnute üle... "? See, mis tuleb pärast seda „privaatset“ või isiklikku kohtumõistmist on kas olemine taevas, põrgus või puhastustules.
Kiriku õpetus õpetab meile, et kui inimene naudib Jumalat (taevas) või jääb temast ilma (põrgu), siis ei kehti enam Missa väärtus: esimesel juhul, sest hing ei vaja seda enam, ja teisel juhul, sest ta ei saa sellest kasu. Kui aga hing on puhastustules, siis on sellest palju abi, et me palvetame surnud hinge eest. Siia on sisse viidud see, mida me nimetame „palverändurite Kiriku“ (need, kes on veel siin maailmas) eestpalveks „kannatava Kiriku“ (need, kes on surnud, kes ei ole hukkamõistetud, kuid ei saa veel taevasse jõuda) eest. Me oleme rohkem harjunud kuulma „võidukast Kirikust“ (pühad, kes juba naudivad Jumalat) ja „palverännaku Kirikust“ (need, kes on veel maa peal), kuid meil on palju abi sellest, kui meenutame, et ka meie saame eestpalveid teha ja antud juhul surnute eest. Iga kord, kui me palvetame lahkunu eest või palume tema hinge eest Missat pühitseda, on meie mõttesse sisse kirjutatud, et surnu võib olla „puhastustules“.
Loomulikult soovime, et need, keda me armastame oleksid koos Jumalaga, kuid arvestades, et meil ei ole absoluutset kindlust (välja arvatud pühakute puhul), siis just sel põhjusel me palvetame ja pühitseme Missat nende surnute eest. On hea mõelda, et kui mõni pereliige on juba taevas, siis võib Missat rakendada ka teistele, kes seda vajavad. Kui paljud meist on käinud kalmistutel ja leidnud hüljatud haudasid! Me võime olla kindlad, et Jumal kui hea Isa suudab jagada neid elavate palveid surnute eest, kelle eest keegi enam ei palveta ja kes ometi vajavad palvet. Just seda on rahvapärases vagaduses hakatud nimetama „palveks puhastustules olevate hingede eest“.
Kokkuvõtteks võime olla kindlad, et kui keegi meie lahkunuist võiks sel eelseisval hingedepäeval midagi paluda, siis paluks ta palveid oma hinge eest. Ja Missa on kõige täiuslikum palve surnute eest, mida saame ohverdada neile.
Allikas: Zenit - The World Seen From Rome