PRESBYTERORUM ORDINIS

DEKREET PREESTRITE TEENIMISAMETIST JA ELUST
PRESBYTERORUM ORDINIS
PÜHALIKULT VÄLJA KUULUTATUD
TEMA PÜHADUSE
PAAVST PAULUS VI POOLT
7. DETSEMBRIL 1965. AASTAL

Paulus, Piiskop
Jumala Sulaste Sulane
Üheskoos Püha Kirikukogu Isadega
Igaveseks meelespidamiseks

EESSÕNA

1. Käesolev Püha Kirikukogu on juba sageli tuletanud kõigile meelde preestrite seisuse olulisust Kirikus. Kuna Kristuse Kiriku uuendamisel on sellele seisusele määratud suurima tähtsusega ülesanded ja nende kanda on üha kasvavad raskused, siis peeti ülimalt vajalikuks käsitleda preestritega seonduvat temaatikat suuremas ulatuses ja enam põhjalikumalt. Antud dokumendis öeldu kehtib kõikide preestrite kohta, iseäranis nende kohta, kes on pühendunud hingede hoolekandele, kuigi ordupreestrite jaoks tuleb teha sobivaid kohandusi. Preestrid on püha ordinatsiooni ja oma piiskoppide käest saadud missiooni tõttu ülendatud Kristuse teenimisametisse, kes on Õpetaja, Preester ja Kuningas. Nad osalevad Tema teenimisametis, mille tagajärjel siin maa peal viibiv Kirik ehitatakse üles Jumala rahvaks, Kristuse Ihuks ja Püha Vaimu templiks. Nüüdseks on preesterkonna pastoraalsed ja inimlikud tingimused väga paljudel juhtudel põhjalikult muutunud. Selleks, et preestrite teenimine võiks edukamalt jätkuda ning nende elu olla paremini kindlustatud, avaldab ja määrab käesolev Püha Kirikukogu alljärgnevad otsused.

I PREESTERKOND KIRIKU TEENIMISAMETIS

2. Issand Jeesus, "kelle Isa oli pühitsenud ja läkitanud maailma" (Jh 10:36) tegi kogu oma Müstilise Ihu osasaajaks Vaimuga võidmisest, millega Ta ise oli võitud (vt. Mt 3.16; Lk 4:18; Ap 4:27; 10:38). Temas on kõik ustavad saanud pühaks ja kuninglikuks preesterkonnaks. Nad pakuvad Jumalale Jeesuse Kristuse läbi vaimulikke ohvreid ning kuulutavad Tema täiust, kes on kutsunud nad pimedusest oma imelisse valgusesse (vt. 1Pt 2:5,9). Seega ei ole ainsatki liiget, kellel poleks osa kogu Ihu teenimisülesandes. Pigem peab igaüks pühitsema Jeesust oma südames (vt. 1Pt 3.15) ning andma Jeesusest tunnistust prohvetlikus vaimus (vt. Ilm 19:10).

Ent seesama Issand on endale ustavate keskele pannud ametisse sulased, et liita nad kõik üheks ihuks, mille "kõigil liikmeil ei ole sama tegevus" (Rm 12:4). Need sulased on võimelised usklike ühiskonnas oma pühaliku vaimuliku seisuse kaudu tooma ohvri ja andestama patud. Nad täidavad Kristuse nimel avalikult oma preesterlikku kohustust inimeste ees. Kristus saatis apostlid nõnda nagu Isa oli läkitanud Tema (vt. Jh 20:21). Samade apostlite kaudu tegi Ta nende järglased – piiskopid – osalejateks oma pühitsuses ja teenimisametis. Nende teenimisülesanne on vähemal määral edasi antud preestritele. Preestriseisusesse seatuna on nad piiskoppide kaastöölised, kes teostavad viimastele Kristuse poolt usaldatud apostellikku ülesannet.

Preesterkond, oma seotuse kaudu piiskoppidega, omab meelevalda, mille kaudu Kristus ise ehitab üles, pühitseb ja valitseb oma Ihu. Kristlike initsiatsiooni-sakramentide eeldusel on preestritele jagatud see eriline sakrament, mille tõttu nad on Püha Vaimuga võidmise kaudu märgistatud erilise tunnusmärgiga ning tehtud Kristuse kui Preestri sarnaseks nõnda, et nad saavad tegutseda Kristuse kui Juhi isikus.

Sel määral, mil nad täidavad apostlite ülesandeid, annab Jumal preestritele erilist armu, et nad oleksid Kristuse sulased rahva hulgas. Nende õlul lasub Evangeeliumi kuulutamise püha kohustus, et rahva ohver oleks Jumalale meelepärane ja Püha Vaimu läbi pühitsetud (vt. Rm 15:16). Apostelliku Evangeeliumi kuulutamise kaudu on Jumala rahvas kutsutud ja kogunenud kokku ühtsuses. Olles Püha Vaimu poolt pühitsetud võivad kõik selle rahva hulka kuulujad pakkuda end "Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks" (Rm 12:1). Preestrite teenimise kaudu tehakse ühenduses Kristuse ohvriga täiuslikuks usklike vaimne ohver. Kristus on ainus vahemees, kes preestrite käte läbi ja Kiriku nimel ohverdatakse sakramentaalselt veretul viisil Armulauas senikaua, kuni Issand ise tuleb (vt. 1Kr 11:26). Preestrite teenimine on suunatud selle eesmärgi poole ja leiab selles oma täiuse. Nende teenimine, mis saab alguse evangeelsest kuulutusest, ammutab oma jõu ja väe Kristuse ohvrist. Selle eesmärk on, et "kogu lunastatute kogukond ja pühade kogudus ohverdatakse Jumalale kõikehaarava ohvrina Ülempreestri läbi, kes oma kannatuses ohverdas iseennast meie eest, et me võiksime olla osaduses Juhi ihus." Eesmärk, mille poole preestrid püüdlevad oma teenimise ja elu kaudu, on anda au Kristuses Jumal-Isale. See au seisneb selles, et inimesed võtavad vastu teadlikult, vabatahtlikult ja tänulikult Jumala töö, mis on tehtud täiuslikuks Kristuse läbi ning teevad selle ilmsiks kogu oma elus. Preestrid aitavad kaasa Jumala au suurenemisele ja inimese arengule jumalikus elus palvetades, olles pühendunud adoratsioonile, kuulutades sõna, ohverdades Armulaua ohvrit ja jagades sakramente ning täites teisi teenimiskohustusi inimeste heaks. Kuna kõik need toimingud lähtuvad Kristuse ülestõusmisest, siis kroonib neid sellesama Issanda auline taastulemine, mil Ta loovutab Isale Jumala Kuningriigi (vt. 1Kr 15:24).

3. Preestrid võetakse inimeste hulgast ja pühitsetakse inimeste jaoks Jumalat puudutavates asjades, et nad tooksid ande ja ohvreid pattude eest (vt. Hb 5:1). Sellele vaatamata käivad nad läbi teiste inimeste kui vendadega. Issand Jeesus, Jumala Poeg ja Inimene, kes oli läkitatud Isa poolt inimeste juurde, elas meie keskel ja sai kõiges oma vendade sarnaseks olles seejuures patuta (vt. Hb 2:17; 4:15). Pühad apostlid jäljendasid Teda. Püha Paulus, paganate õpetaja, "välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi" (Rm 1:1) teadustas, et ta on kõigile saanud kõigeks, et igal juhul kõik päästa (vt. 1Kr 9:19-23). Uue Testamendi preestrid on oma kustumise ja pühitsemise läbi teatud mõttes välja valitud Jumala rahva seast. Siiski pole nad eraldatud Jumala rahvast ega ühestki inimesest, vaid nad on täielikult pühitsetud tööle, milleks Issand on nad kutsunud (vt. Ap 13:2). Nad ei saa olla Kristuse sulased ilma, et nad oleksid maisest erineva elu tunnistajad ja väljajagajad. Nad ei saa teenida inimesi, kui neile jääb võõraks inimeste elu ja olukord. Nende teenimisamet keelab neil erakordsel ettekäändel muganduda praeguse ajaga (vt. Rm 12:2). Samas see nõuab ka, et nad elaksid selles maailmas inimeste keskel ja tunneksid heade karjastena oma lambaid. Samal ajal peavad nad püüdma juhtida neid, kes ei ole sellest karjast, et ka nemad võiksid kuulda Kristuse häält, et viimaks olek üks kari ja üks karjane (vt. Jh 10:14-16). Selle eesmärgi täitmisele aitavad suures osas kaasa teatud voorused, mida inimkogukonnas õigustatult austatakse: südameheadus, siirus, vastupidavus ja meelekindlus, kirglik õiglusetaotlus, viisakus ja teised, mida kiidab heaks püha Paulus öeldes: "Mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage" (vt. Fl 4:8).

II PREESTRITE TEENIMINE

I Preestrite funktsioon
4. Jumala rahvas leiab oma ühtsuse eelkõige elava Jumala Sõna kaudu (vt. 1Pt 1:23; Ap 6:7; 12:24), mida üpris õigustatult otsitakse preestrite huulilt (vt. Ml 2:7; 1Tm 4:11-13). Kuna ükski, kes esmalt ei usu, ei saa päästetud (vt. Mk 16:16), siis on preestrid oma piiskoppide kaastöölistena kohustatud peamiselt kuulutama kõigile Jumala evangeeliumi (vt. 2Kr 11:7). Nõnda täidavad nad Issanda käsku: "Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule" (Mk 16:15). Nii nad asutavad ja ehitavad üles Jumala rahva. Päästva Sõna kaudu äratatakse ususäde uskmatute südametes ning seda toidetakse ustavate südameis. Sellisel viisil saab alguse ja kasvab ustavate kogudus. Ütleb ju apostel. "Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu" (Rm 10:17).

Preestrid on kõikide inimeste võlglased, et nad võiksid edasi anda Evangeeliumi tõde (vt. Gl 2:5), milles nad ise Issandas juubeldavad. Seega on preestrite ülesanne õpetada mitte oma tarkust vaid Jumala Sõna ning kutsuda jõuliselt üles kõiki inimesi pöördumisele ja pühadusele. See on võimalik siis, kui nad oma hea käitumisega rahvaste seas juhivad Jumalale au andma (vt. 1Pt 2:12), avalikult kuulutades avaldavad uskmatutele Kristuse müsteeriumi, annavad edasi kristliku usu, selgitavad Kiriku õpetust või püüavad Kristuse valguses tegeleda kaasaegsete probleemidega. Kahtlemata on preestritel sageli väga keeruline kuulutada nüüdisaegse maailma tingimustes. Selleks et kuulutus liigutaks viljakamalt kuulajate meeli, tuleb Jumala Sõna selgitada mitte üldiselt ja abstraktselt, vaid Evangeeliumi püsikindel tõde tuleb kohandada konkreetsete elu olukordadega.

Sõna teenimist teostatakse paljudel visiidel vastavalt kuulajate mitmesugustele vajadustele ja kuulutajate erilistele andidele. Mittekristlikes piirkondades või kogukondades juhib Evangeeliumi kuulutamine inimesed usu ja päästesakramentide juurde (vt. Mt 28:19; Mk 16:16). Kristlikus kogukonnas, iseäranis nendes kogukondades, mille liikmed näivad vähe aru saavat ja uskuvat seda, mida nad sageli teevad, on Sõna kuulutamine vajalik sakramentide tõeliseks väljajagamiseks. Need on nimelt ususakramendid, selle usu sakramendid, mis on sündinud Sõna kaudu ja mida Sõna läbi ka toidetakse. See kehtib iseäranis Sõnaliturgia kohta, mida pühitsetakse Missa ajal. Selles pühitsemises on Issanda surma ja ülestõusmise kuulutus lahutamatult ühendatud kuulajate vastuse ja selle tõelise ohvriga, millega Kristus kinnitas Uue Testamendi oma veres. Ustavad võtavad sellest ohverdamisest osa nii oma palvete kui sakramentide tajumise kaudu.

5. Jumal, ainus Püha ja Pühitseja, tahtis võtta enesele kaaslasteks ja abilisteks mehed, kes pühenduvad alandlikult pühitsemistööle. Seepärast pühitseb Jumal piiskopi kaudu preestrid, kes erilise volituse tõttu osalevad Kristuse preesterluses. Pühi talitusi läbi viies tegutsevad nad Tema sulastena, kes liturgias täidab jätkuvalt meie heaks preestriametit oma Vaimu tegevuse kaudu. Ristimise läbi tuuakse inimesed Jumala rahva sekka. Meeleparandussakramendi varal lepitatakse patused Jumala ja Tema Kirikuga. Haigete võidmise sakramendi läbi jagatakse haigetele lohutust. Missa pühitsemise kaudu ohverdavad inimesed sakramentaalselt Kristuse ohvri. Kõikide sakramentide jagamisel on preestrid mitmesuguste volituste tõttu seotud hierarhiliselt piiskopiga nagu sellest juba Kiriku algaegadel tunnistab püha Ignatius Märter. Nõnda teevad nad igas koguduses piiskopi teatud moel kohalolevaks.

Nii teised sakramendid kui kogu Kiriku teenimine ja iga apostolaadi heaks tehtav töö on seotud püha Armulauaga ning on selle poole suunatud. Pühim Armulaud sisaldab kogu Kiriku vaimulikku aaret, nimelt Kristust ennast, kes on meie Paasatall ja Eluleib. Oma tõelise ihu kaudu, mis on Püha Vaimu poolt tehtud elavaks ja elustavaks, pakub Ta inimestele elu. Inimesed on seeläbi kutsutud ja juhitud üheskoos Temaga ohverdama iseendid, oma tegemised ja kõik loodud asjad. Selles valguses on Armulaud kogu evangeliseerimise allikas ja kulminatsioon. Katehhumeene juhitakse etappide kaupa osa saama Armulauast. Ristimise ja Kinnitamise püha pitseriga märgitud ustavad on Armulaua vastuvõtmise läbi ühinenud täielikult Kristuse Ihuga.

Seega on preestrite poolt juhatatud Armulaua Talitus ustavate koguduse tõeline keskpunkt. Preestrid peavad õpetama ustavaid pakkuma Missaohvris Jumal-Isale Jumaliku Ohvri koos ohvrianniga omaenese elu näol. Kristuse kui Karjase vaimus peavad preestrid õhutama ustavaid meeleparandussakramendis tunnistama kahetseva südamega Kirikule oma patud. Pöörates tähelepanu Issanda sõnadele: "Parandage meelt, sest Taevariik on lähedal" (Mt 4:17), tõmmatakse ustavad iga päev talle üha ligemale. Samuti peavad preestrid õpetama ustavaid osalema Püha Liturgia pühitsemises nõnda, et nad suudavad liturgia ajal siiralt palvetada. Nad peavad õpetama ustavaid üha täiuslikumas palvevaimus kogu oma eluaja jooksul pakkuma palveid vastavalt oma armuandidele ja vajadustele. Neid kõiki tuleb keelitada täitma oma eluseisusest tulenevad kohustused ning juhtida vagamad evangeelsete tõotuste kohasele täitmisele. Nad peavad näitama ustavatele, kuidas laulda Issandale oma südames hümne ja vaimulikke laule, tänades alati Jumal-Isa kõikide asjade eest meie Issanda, Jeesuse Kristuse, nimel (vt. Ef 5:19-20).

Tunnipalveid retsiteerides laiendavad preestrid Armulaua pühitsemises antava kiituse ja tänu päeva erinevatele tundidele. Tunnipalveid retsiteerides paluvad nad Jumalalt Kiriku nimel kõigi nende hoolde usaldatud inimeste pärast, tõepoolest, kogu maailma eest.

Pühimat Armulauda pühitsetakse ja hoitakse palvekojas. Sinna kogunevad ustavad, kes leiavad sealt abi ja tröösti austades Jumala Poja, meie Päästja, kohalolu, kes on meie eest ohverdatud ohvrialtaril. Seda koda tuleb hästi hoida ning see peab olema sobilik palvetamiseks ja pühade talituste pidamiseks. Seal on karjased ja ustavad kutsutud tänuliku südamega vastama Tema annile, kes oma inimloomuse läbi valab lakkamatult jumalikku elu oma Ihu liikmetesse. Hoolitsegu preestrid liturgia-alaste teadmiste ja oskuste omandamise eest, et nende liturgilise teenimise läbi võiksid kristlikud kogukonnad kiita täiuslikumalt Jumalat, Isa ja Poega ja Püha Vaimu.

6. Oma autoriteedi piirides ja piiskopi nimel täidavad preestrid Kristuse kui Juhi ja Karjase ülesandeid. Nad koguvad kokku Jumala perekonna ühe vaimu poolt elustatud vennaskonnana ning juhivad selle Vaimus Kristuse kaudu Jumal-Isa juurde. Nii selle teenimisülesande kui ka teiste preesterlike kohustuste täitmise jaoks on neile antud vaimulik meelevald Kiriku ülesehitamiseks (vt. 2Kr 10:8; 13:10). Kiriku ülesehitamisel peavad preestrid Issandat jäljendades kohtlema kõiki väljapaistva inimlikkusega. Neil tuleb kohelda inimesi vastavalt kristliku õpetuse ja elu nõuetele ning mitte nõnda, et nad püüavad neile meeldida (vt. Gl 1:10). Nad peavad neid õpetama ja noomima (vt. 1Kr 4:15; 1Pt 1.23) kui palavalt armastatud lapsi (vt. 1Kr 4:14) vastavalt apostli sõnadele: "Olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega" (2Tm 4:2).

Seepärast peavad preestrid usus kasvatajatena kas ise või teiste vahendusel kandma hoolt selle eest, et ustavad oleksid Pühas Vaimus individuaalselt juhitud arendama oma kutsumust Evangeeliumi nõuete kohaselt, osutama puhtsüdamlikku ja praktilist ligimesearmastust ning omandama sellesama vabaduse, millega Kristus on meid vabastanud (vt. Gl 4.3; 5:1, 13). Ükskõik kui ilusatest tseremooniatest ja edukatest ühendustest on vähe kasu, kui need ei kasvata inimesi nõnda, et viimased saavutavad kristliku küpsuse. Selle eesmärgi realiseerimiseks peavad preestrid aitama inimestel näha seda, mida tuleb teha ja mis on Jumala tahe olulistes ja vähem olulistes elusündmustes. Samuti tuleb kristlasi õpetada, et nad ei ela üksnes enestele, vaid uue armastuskäsu nõuete kohaselt peab iga inimene teenima teisi selle andega, mille ta on saanud (vt. 1Pt 4:10jj). Nõnda täidavad kõik kristlase kombel inimkogukonnas oma kohustused.

Ehki preestritel on kohustused kõikide inimeste vastu, omavad nad erilist kohustust endi hoolde usaldatud vaeste ja väetite suhtes. Meie Issand näitas, et Ta kuulub nendega ühte (vt. Mt 25:34-45) ning neile Evangeeliumi kuulutamist on nimetatud Messiaanliku tegevuse märgiks (vt. Lk 4:18). Erilise usinusega peavad preestrid pöörama tähelepanu noortele, abieluinimestele ja lapsevanematele. Soovitatav on, et kõik eelmainitud grupid moodustavad sõbralikud ühingud, kus nad aitavad üksteisel lihtsamalt ja täielikumalt elada kristlikku elu, mis on sageli keeruline. Preestrid peavad meeles pidama, et orduvennad ja -õed väärivad erilist hoolt oma vaimulikus arengus kogu Kiriku hüvanguks. Viimaks peavad preestrid hoolitsema haigete ja surijate eest ning külastama ja kinnitama neid Issandas.

Karjase kohustused ei piirdu üksnes hoolekandega ustavate kui indiviidide eest, vaid need laienevad põhjendatult ka tõelise kristliku kogukonna kujundamiseni. Kogukonna vaimu tuleb arendada nii, et see haaraks endasse mitte ainult lokaalse vaid ka üleilmse Kiriku. Lokaalne kogukond peab kandma hoolt mitte üksnes oma ustavate eest, vaid täidetuna misjoniinnukusega tuleb neil sillutada tee Kristuse juurde kõigi inimeste jaoks. Selle kogukonna hoolde on erilisel viisil usaldatud katehhumeenid ja vastristitud, keda tuleb aegamööda õpetada tundma ja elama kristlikku elu.

Ainsatki kristlikku kogukonda ei saa üles ehitada ilma, et selle aluseks ja keskmeks poleks pühima Armulaua pühitsemine. Seega peab just Armulaua pühitsemisest lähtuma igasugune kasvatustöö, mis on mõeldud kogukondliku vaimu kasvatamiseks. Kui Armulauast pühitsemine on ehtne ja täielik, siis juhib see ustavad teostama kõikvõimalikke armastustöid, osutama vastastikkust abi, tegelema misjonitööga ning andma erinevates vormides kristlikku tunnistust.

Oma armastuse, palve, eeskuju ja meeleparandustegude kaudu on kiriklik kogukond tõeline ema hingedele, keda tuleb juhtida Kristuse juurde. Kristlik kogukond on tõhus tööriist, mille abil uskmatutele näidatakse kätte ja tehakse tasaseks tee Kristuse ja Tema Kiriku juurde. Samuti on ta efektiivne abivahend ustavate virgutamiseks, kosutamiseks ja kinnitamiseks nende vaimuliku võitluse tarvis.

Ehitades üles kristlikku kogukonda ei tohi preestrid eales teenida mistahes ideoloogiat või inimlikku kildkonda. Pigem tuleb neil Evangeeliumi käskjalgade ja Kiriku karjastena pühenduda Kristuse Ihu vaimuliku arengu edendamisele.

II Preestrite suhted teistega
7. Kõik preestrid osalevad koos piiskoppidega ühes ja samas Kristuse preesterluses ja teenimises nõnda, et nende pühitsuse ja ülesande tõeline ühtsus nõuab hierarhilist osadust piiskoppide seisusega. Vahel avaldavad nad suurepärasel kombel seda osadust liturgilises koospühitsemises. Siiski iga Missa ajal kinnitavad nad varjamatult, et nad pühitsevad Armulauda osaduses piiskoppidega. Vaimuliku seisuse sakramendis preestritele antud Püha Vaimu anni tõttu peavad piiskopid pidama neid vajalikeks abilisteks ja nõuandjateks oma teenimises ja ülesandes õpetada, pühitseda ja kosutada Jumala rahvast. Juba Kiriku varastest aegadest alates leiame liturgilisi tekste, mis seda asjaolu rõhutatult kuulutavad. Nendes tekstides palutakse pühalikult Jumalal välja valada preestrikandidaadi peale "armu ja nõuande vaim, et ta võiks puhta südamega abistada ja valitseda Jumala rahvast," nõnda nagu Moosese peal olev vaim pandi kõrbes seitsmekümne mõistliku mehe peale (vt. 4Ms 11.16-25) "ja neid abilistena kasutades valitses Ta hõlpsalt arvutuid rahvahulki."
Osaduse tõttu ühes ja samas preesterluses ja teenimises peavad piiskopid suhtuma preestritesse kui oma vendadesse ja sõpradesse. Oma võimaluste piires peavad nad tundma muret preestrite materiaalse ja iseäranis nende vaimuliku heaolu pärast. Eelkõige lasub just piiskoppidel raske vastutus oma preestrite pühaduse eest. Seepärast peavad nad väga suurel määral kandma hoolt oma preestrite jätkuva kasvatamise eest. Neil tuleb meeleldi oma preestrid ära kuulata, pidada nendega nõu ning astuda dialoogi asjades, mis puudutavad pastoraalse töö tegemiseks hädavajalikku ja piiskopkonna head käekäiku. Selleks, et seda kõike ellu viia, tuleb asutada preestrite kogu või senat, mis esindab kõiki preestreid. See preestrite senat peab toimima kooskõlas nüüdisaegsete tingimuste ja vajadustega ning omama seaduse poolt kindlaks määratud struktuuri ja eeskirju. Antud esinduskogu suudab oma nõuannete kaudu aidata tõhusalt piiskoppi piiskopkonna juhtimisel.

Kaotamata iial silmist asjaolu, et piiskopid omavad preesterluse täiust, peavad preestrid austama nendes Kristuse kui Ülemkarjase meelevalda. Seetõttu on nende kohuseks toetada oma piiskoppi siiras armastuses ja kuulekuses. Koostöö vaimu poolt hingestatud preesterlik kuulekus põhineb tõelisel osalemisel piiskoppide teenimistöös, mis on preestritele antud nii vaimuliku seisuse sakramendi kui kanoonilise ülesande kaudu.

Preestrite osadus oma piiskopiga on tänapäeval eriti vajalik, kuna meie käesoleva ajastu apostellikud ettevõtmised peavad erinevatel põhjustel võtma mitte ainult mitmesuguseid vorme, vaid need peavad laienema ka üle koguduse või piiskopkonna piiride. Seepärast ei saa ükski preester üksinda täita oma kohustusi rahuldaval viisil. Ta saab seda teha üksnes juhul, kui ta ühendab oma jõud teiste preestritega Kiriku autoriteetide juhtimisel.

8. Ordinatsiooni kaudu preestriseisusesse seatuna on preestrid omavahel ühendatud väga lähedases sakramentaalses vendluses. Piiskopkonnas, kus nad on määratud teenima, moodustavad nad erilisel viisil ühe preesterkonna oma piiskopi alluvuses. Ehkki preestrid täidavad erinevaid kohustusi, jätkavad nad siiski kõik ühte ja sedasama preesterlikku teenimist inimeste heaks. Kõik preestrid on saadetud välja olema kaastöölised ühes missioonis olenemata sellest, kas nad osalevad kogudusesiseses või kogudusevälises teenimistöös, pühendavad oma jõupingutused teaduslikule uurimistööle või õpetamisele, jagavad manuaalse töö läbi tööliste saatust - seda tehakse juhul, kui selle jaoks näib olevat vajadust ja see kiidetakse heaks kompetentse autoriteedi poolt - või täidavad mistahes teisi apostellikke ülesandeid või apostolaadiga seostuvaid tööülesandeid. Kõik nad on tõepoolest ühendatud Kristuse Ihu ülesehitamisel, mis iseäranis meie ajastul nõuab mitmekesiste kohustuste täitmist ja uute meetodite kasutuselvõtmist. Seepärast on ülimalt oluline, et nii ilmikpreestrid kui ordupreestrid aitavad alati üksteisel olla kaasteenijad tões (3Jh 18). Kõik preestrid on apostelliku armastuse, teenimise ja vendluse eriliste köidikute läbi ühendatud selle preesterkonna teiste liikmetega. See tõsiasi ilmneb ammustest aegadest alates liturgias, kui ordinatsioonitalituse ajal kohalolevad preestrid on kutsutud üheskoos ordineeriva piiskopiga panema oma käed ordineeritava peale ning pühitsema ühendatud südametega kõik koos Püha Armulauda. Kõik preestrid on oma kaaspreestritega ühendatud armastuse, palve ja täieliku koostöö köidikutega. Sellisel viisil teevad nad avalikuks ühtsuse nagu tahtis seda Kristus, kes soovis, et Tema omad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et Isa on läkitanud Poja (vt. Jh 17:23).

Seepärast peavad vanemad preestrid võtma vastu nooremad preestrid tõeliste vendadena ning abistama neid nende esimestes ettevõtmistes ja teenimiskohustustes. Samuti peavad nad üritama mõista nooremate preestrite mõttelaadi, isegi kui see erineb nende endi omast, ning minema meeleldi kaasa nende plaanidega. Omalt poolt peavad nooremad austama vanemate preestrite iga ja kogemust. Nad peavad küsima neilt nõu ning tegema nendega meeleldi koostööd kõiges, mis on seotud hingede hoolekandega. Vennalikus vaimus peavad preestrid osutama külalislahkust (vt. Hb 13:1-2), viljelema vastutulelikkust ning jagama ühiselt oma vara (vt. Hb 13:16). Neil tuleb olla eriliselt hoolitsev nende preestrite vastu, kes on haiged, vaevatud, tööga ülekoormatud, üksildased, välja saadetud oma kodumaalt või tagakiusatud (vt. Mt 5:10). Nad peavad meeleldi kogunema rõõmsalt puhkuseks meeles pidades Kristuse kutset väsinud apostlitele: "Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut" (Mk 6:31). Selleks et preestrid võiksid leida vastastikkust toetust oma vaimuliku ja intellektuaalse elu arengus, suudaksid oma teenimiskohustuste osas teha tõhusamat koostööd ning oleksid kaitstud ohtude eest, mis võivad tekkida üksindusest, on nende seas hädavajalik soodustada teatud laadi sotsiaalset elu. See sotsiaalne elu võib võtta palju vorme vastavalt mitmesugustele personaalsetele ja pastoraalsetele vajadustele: näiteks, ühe katuse all elamine kohtades, kus see on võimalik, ühine lauaosadus või vähemasti sagedased ja regulaarsed kokkutulekud. Samuti väärivad lugupidamist ja innukat edendamist need ühendused, mille reeglid on üle vaadanud kompetentne kiriklik autoriteet ning mis aitavad kaasa preestrite pühaduse kasvule nende teenimistöös sobiliku ja nõuetekohaselt heakskiidetud elukorralduse ja vennaliku toetuse kaudu. Nende ühenduste eesmärgiks peab olema teenida tervet preestriseisust.

Osaduse tõttu samas preesterluses peavad preestrid taipama, et nad omavad erilisi kohustusi nende preestrite vastu, kellel on oma töö tegemisega teatavaid raskusi. Nad peavad osutama neile õigeaegset abi ning vajadusel neid taktitundeliselt noomima. Lisaks peavad nad alati kohtlema vennaliku armastusega ja suuremeelselt neid preestreid, kellel teatud asjad pole õnnestunud, ning tungivalt paluma nende eest Jumalat ja näitama neile, et nad on jätkuvalt nende tõelised vennad ja sõbrad.

9. Tänu vaimuliku seisuse sakramendile täidavad Uue Testamendi preestrid hädavajalikku ja kõige võrratumat isa ja õpetaja kohuseid Jumala rahva seas ja nende heaks. Sellele vaatamata on nad koos kõikide teiste Kristusele ustavatega Issanda jüngrid ning saavad osa Tema Kuningriigist Jumala armu läbi, kes on nad kutsunud (vt. 1Ts 2:12; Kl 1:13). Preestrid on vennad vendade seas (vt. Mt 23:8) üheskoos kõikide nendega, kes on uuestisündinud ristimisastja juures. Nad on kõik ühe ja sama Kristuse ihu liikmed, mille ülesehitamine on kohustuslik kõigile (Ef 4:7,16).

Seepärast peavad preestrid juhtima Jumala rahvast nii, et nad taotlevad Jeesuse Kristuse ja mitte iseenese asju (Fl 2:21). Neil tuleb töötada koos ilmikutest ustavatega ning käituda nende hulgas oma Õpetaja eeskujul, kes tuli inimeste sekka mitte selleks, "et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest" (Mt 20:28). Preestrid peavad puhtsüdamlikult tunnustama ja kasvatama ilmikute väärikust ja rolli, mis on neile Kiriku teenimistöös omane. Nad peavad pedantselt austama seda seaduslikku vabadust, mida selles maises linnas väärib igaüks. Nad peavad meelsasti ilmikud ära kuulama, arvestama nende soovidega vennalikus vaimus ning vääriliselt hindama nende kogemust ja kompetentsust inimtegevuse erinevates valdkondades, sest koos ilmikutega suudavad nad lugeda ajastu tunnusmärke. Katsudes esmalt vaimud läbi, kas nad on Jumalast (vt. 1Jh 4:1), peavad preestrid usuvaistuga paljastama, rõõmuga tunnustama ja hoolsalt edendama mitmesuguseid alandlikke ja ülendavaid ilmikute vaimuande. Jumala poolt antud andide hulgas, mida leidub külluses ustavate seas, väärivad erilist tähelepanu need, mis kallutavad paljud ilmikud sügavama vaimuliku elu poole. Samuti peavad preestrid enesekindlalt usaldama ilmikutele kohustusi Kiriku teenimistöös ning võimaldama neile vabadust ja ruumi tegutseda. Sobilikel juhtudel peavad nad paluma ilmikutel võtta enda kanda töid omal algatusel.

Viimaks on preestrid pandud ilmikute keskele selleks, et juhtida nad armastusühtsusesse nii, et nad võiksid olla vennaarmastuses üksteise vastu hellad ning vastastikkuses austuses jõuda üksteisest ette (vt. Rm 12:10). Seetõttu on nende kohuseks lepitada erinevused mentaliteedis sellisel viisil, et mitte kellelgi poleks vaja tunda ennast ustavate kogukonnas võõrana. Preestrid on ühise heaolu kaitsjad ning seda ülesannet täidavad nad piiskopi nimel. Samal ajal on nad ka Tõe tarmukad kaitsjad, et ilmikuid ei vintsutataks igasuguse õpetustuule poolt (vt. Ef 4:14). Preestrite eriline hool kuulub neile, kes on ära langenud sakramentide vastuvõtmisest ja võib-olla koguni usust. Heade karjastena peavad nad lakkamatult neile järele minema.

Olles tähelepanelikud oikumeeniliste juhiste suhtes ei tohi nad unustada oma vendi, kes ei ole meiega täielikus kiriklikus osaduses.

Lõpuks on nende hoolde usaldatud kõik need, kes ei tunnista Kristust oma Päästjana.

Kristlastest ustavad peavad omalt poolt teadma kohustusi preestrite vastu ning lapseliku armastusega järgnema neile kui oma karjastele ja isadele. Jagades nende muret peavad nad niipalju kui võimalik aitama preestreid oma palve ja tööga, et viimased võiksid kergemini ületada raskused ja täita viljakamalt oma kohustused.

III Preestrite distributsioon ja preestrikutsumus
10. Vaimulik and, mille preestrid saavad oma ordinatsioonis, valmistab nad ette mitte mõneks piiratud ja kitsaks ülesandeks, vaid kõige laiahaardelisemaks üleilmseks päästemisjoniks kuni "ilmamaa äärteni" (Ap 1:8). Iga preesterlik teenimine osaleb kõikehaaravas ülesandes, mille Kristus usaldas oma apostlitele. Kristuse preesterlus, milles kõik preestrid tõeliselt osalevad, on tingimata mõeldud iga rahva ja kõikide aegade jaoks. See ei tunne veresidemeid ega rahvusest või ajastust tulenevaid piiranguid nagu see oli saladuslikult ette kuulutatud juba Melkisedeki isikus (vt. Hb 7:3). Preestrid pidagu meeles, et nad peavad tundma muret kõikide kirikute pärast. Preestrid, kes teenivad kutsumuste poolest rikastes piiskopkondades, peavad näitama üles rõõmsat valmisolekut minna kas oma ordinaariuse loal või tema õhutusel teenima piirkondadesse, täitma ülesandeid või tegema töid, mis kannatavad preestrite nappuse käes.

Inkardinatsiooni ja ekskardinatsiooni praegused kriteeriumid tuleb redigeerida, et need vastaksid paremini nüüdisaegsetele pastoraalsetele vajadustele, ent seejuures tuleb see vana korraldus jätta ikkagi puutumata. Kus apostellikud kaalutlused seda tõesti nõuavad, seal tuleb välja töötada lihtsam kord mitte ainult preestrite otstarbekaks laialisaatmiseks, vaid ka erinevate sotsiaalsete gruppide jaoks mõeldud spetsiaalsete pastoraalsete ettevõtmiste edendamise tarbeks kõikjal üle maailma, mistahes piirkonnas ja rahva seas. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb asutada rahvusvahelised seminarid, spetsiaalsed piiskopkonnad või personaalprelatuurid (vikariaadid) ja teised sarnased asutused. Oma eriomase põhikirja kohaselt ja kohaliku ordinaariuse õigusi kahjustamata võivad need institutsioonid määrata preestritele ülesandeid ja neid inkardineerida kogu Kiriku üldiseks hüvanguks.

Preestreid ei tohi üksikult saata uuele tööpõllule, eriti nendesse kohtadesse, mille keelt ja kombeid nad täielikult ei tunne. Kristuse jüngrite eeskujul (vt. Lk 10:1) tuleb nad saata vähemalt kahe-või kolmekaupa, et nad võiksid üksteist vastastikku aidata. Läbimõeldult tuleb hoolt kanda nii nende vaimuliku elu kui mentaalse ja ihuliku tervise eest. Võimalusel peavad teenimiskoha asukoht ja tingimused vastama iga sinna teenima määratud preestri isiklikule olukorrale. Samal ajal on üpris kasulik, kui need preestrid, kes lähevad tööle enda jaoks võõra rahva juurde, õpivad tundma mitte ainult selle paiga keelt, vaid ka sellele rahvale omast psühholoogilist ja sotsiaalset miljööd, keda nad soovivad alandlikult teenida. Nii on neil lihtsam nendega suhelda ja jäljendada apostel Pauluse eeskuju, kes võis öelda enda kohta järgmist: "Sest ehk ma küll olen sõltumatu kõigist inimestest, hakkasin ma kõikide orjaks, et võita võimalikult palju. Ma olen saanud juutidele juudiks, et võita juute" (1Kr 9:19-20).

11. Meie hingede Karjane ja Ülevaataja (vt. 1Pt 2:25) asutas oma Kiriku nii, et sellel rahval, kelle Ta valis ja sai oma vere läbi (vt. Ap 20:28), on alati oma preestrid kuni aegade lõpuni, et kristlased poleks iial otsekui lambad, kellel pole karjast (vt. Mt 9:36). Kristuse tahtmise ära tundes lugesid apostlid Püha Vaimu sisendusel oma kohuseks valida mehed, "kes sobivad õpetama ka teisi" (2Tm 2:2). See kohustus on seega osa preestrite teenimisest, misläbi iga preester võtab osa kogu Kiriku murest, et maa peal viibiv Jumala rahvas poleks iial ilma töötegijateta. Kuna "laeva kaptenit ja meremehi liidab ühine eesmärk" siis tuleb kogu ristirahvale õpetada, et nende kohuseks on aidata kaasa nii lakkamatu palve kui enda käsutuses olevate teiste vahenditega sellele, et Kirikus oleks alati vajalik hulk preestreid, kes täidavad jumalikku ülesannet. Esmalt peab preestritel olema südames soov Sõna teenimise ja oma elu eeskuju kaudu, mis kiirgab teenimisvaimu ja ülestõusmisrõõmu, näidata ustavatele preesterluse ülevust ja vajalikkust. Säästmata hoolt ja vaeva abistagu preestrid neid noormehi või täiskasvanuid, keda nad loevad sellise teenimisameti väärilisteks, et nad võiksid end põhjalikult ette valmistada ning viimaks vastata täieliku välise ja seesmise vabadusega piiskopi kutsele saada ordineeritud. Selle saavutamisel on suurim väärtus tähelepanelikul ja ettevaatlikul vaimulikul juhendamisel. Lapsevanemad, õpetajad ja kõik need, kes tegelevad mingil viisil poiste ja noormeeste õpetamisega, peavad nad ette valmistama nõnda, et tähele pannes Issanda muret oma karja pärast ja arvestades Kiriku vajadustega oleksid nad valmis suuremeelselt vastama meie Issanda kutsele ning lausuma üheskoos prohvetiga: "Vaata, siin ma olen, läkita mind" (Js 6:8). Siiski ei saa eeldada, et tulevane preester kuuleb oma kõrvadega Issanda kutset mingil harukordsel viisil. Pigem tuleb see kutse leida ja seda mõista märkidest, mille kaudu Jumala tahe harilikult tehakse teatavaks tähelepanelikele kristlastele. Preestritel tuleb hoolikalt need märgid üles tähendada.

Soovitatav on nii piiskopkondlikul kui rahvuslikul tasandil korraldada kutsumusi soodustavaid ettevõtmisi. Jutlustes, katehheetilises õpetuses ja kirjalikes artiklites peavad preestrid esitama nii lokaalse kui üleilmse Kiriku vajadused ning asetama erksasse valgusesse preestrite teenimisameti loomuse ja ülevuse. Selles teenimises on rasked kohustused segatud suure rõõmuga. Kirikuisad õpetavad, et selles teenimises avaldub erilisel viisil ülim tunnistus armastusest Kristuse vastu (Jh 21:17).

III PREESTRITE ELU

I Preestrid on kutsutud täiuslikkusele
12. Vaimuliku seisuse sakramendi läbi on preestrid tehtud Kristuse kui Preestri sarnaseks, et nad Juhi saadikutena ja piiskopiseisuse kaastöölistena võiksid ehitada üles ja kanda hoolt kogu Tema Ihu eest, kelleks on Kirik. Sarnaselt kõikide kristlastega on nad ristimissakramendis saanud sellise kutse ja armu märgi ja anni, et vaatamata inimlikule nõtrusele (vt. 2Kr 12:9) saavad ja peavad nad taotlema täiuslikkust vastavalt Kristuse manitsusele: "Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik" (vt. Mt 5:48).

Siiski on preestrid kohustatud saavutama seda täiuslikkust erilisel moel. Nad on Jumala poolt pühitsetud uuel viisil oma ordinatsioonis ning tehtud Kristuse kui Igavese Preestri elavateks tööriistadeks, et nad suudaksid läbi aegade jätkata Tema vapustavat tegevust, misläbi kogu inimühiskond taasühendatakse taevase väega. Kuna iga preester esindab omal kombel Kristuse enda isikut, siis on nad kõik rikastatud erilise armuga. Teenides enda hoolde usaldatud karja ja kogu Jumala rahvast suudavad nad seeläbi korralikumalt jäljendada Tema täiuslikkust, kelle osa nad etendavad. Seega on meie liha nõtrus tervendatud Tema täiuslikkusega, kes meie pärast sai ülempreestriks olles "püha, veatu, laitmatu, patustest lahutatud" (Hb 7:26).

Kristus, kelle Isa pühitses, andes ülesande (sanctificavit seu consecravit) ja läkitades maailma (vt. Jh 10:36), "on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele" (Tt 2:14). Nõnda sisenes Ta Isa kirkusesse oma kannatuse läbi (vt. Lk 24:26). Sarnasel viisil peavad preestrid, kes on pühitsetud Püha Vaimu võidmise läbi ja saadetud Kristuse poolt, suretama iseendas liha teod ning pühenduma täielikult inimeste teenimisele. Just sellisel viisil saavad nad kasvada pühaduses, millega neid on õnnistatud Kristuses, kuni täismeheks saamiseni (vt. Ef 4:13).

Need, kes on vaimu- ja õigeksmõistuteenistuses (vt. 2Kr 3:8-9), kinnituvad Vaimu ellu senikaua, kuni nad on avatud Kristuse Vaimule, kes neid elustab ja juhatab. Nii nende igapäevaste pühade talituste kui kogu nende teenimisülesannete kaudu, mida nad täidavad ühenduses piiskopi ja kaaspreestritega, juhitakse neid täisusliku elu suunas. Pühadus aitab väga palju kaasa preesterliku teenimise viljakale täitmisele. On tõsi, et Jumala arm võib teostada päästetöö isegi vääritute sulaste kaudu. Harilikult soovib Jumal siiski ilmutada oma imetegusid nende kaudu, kes on enam avatud Püha Vaimu väele ja juhtimisele, et lähedase ühenduse pärast Kristusega ja oma püha elu tõttu võiksid nad öelda koos püha Paulusega: "nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus" (Gl 2:20).

Käesolev püha Kirikukogu soovib saavutada oma pastoraalseid eesmärke, Kiriku seesmist uuenemist, Evangeeliumi levimist üle kogu maailma ja dialoogi nüüdisaegse maailmaga. Seepärast manitseb Kirikukogu tulihingeliselt kõiki preestreid kasvama alati selles pühaduses, mis muudab nad pidevalt paremateks tööriistadeks kogu Jumala rahva teenimises ning kasutama selle eesmärgi saavutamiseks Kiriku poolt heakskiidetud vahendeid.
13. Preestrid saavutavad pühaduse neile omasel viisil siis, kui nad täidavad oma kohustusi Kristuse Vaimus siiralt ja väsimatult. Kuna nad on Jumala Sõna sulased, siis peavad nad iga päev lugema ja kuulama seda Sõna, mida nad on kohustatud teistele õpetama. Kui nad on samal ajal valmis võtma selle sõna oma südamesse, siis kasvavad nad iga päev üha täiuslikemateks Issanda järgijateks. Kirjutas ju püha Paulus Timoteosele: "Nende asjade peale mõtle, ela selles, et su edenemine oleks avalik kõigile! Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad" (1Tm 4.15-16). Kui preestrid otsivad paremat moodust jagada teistega oma kontemplatsiooni vilju, siis hakkavad nad sügavamalt mõistma "Kristuse äraarvamatut rikkust" (Ef 3:8) ja Jumala mitmesugust tarkust (vt. Hb 3.9-10). Kui nad peavad meeles, et Jumal avab südamed (vt. Ap 16:17) ja vägi tuleneb mitte neist enesetest vaid Jumalast (vt. 2Kr 4:7), siis tuuakse nad Jumala sõna õpetamistegevuses endas lähedasemasse ühendusse Kristuse kui Õpetajaga ning juhitakse Tema Vaimu poolt. Seega ühenduses Kristusega osalevad nad Jumala armastuses, kelle saladus, mis on aegade algusest peale olnud varjatud (vt. Ef 3:9), on avalikuks saanud Kristuses.

Preestrid tegutsevad erilisel viisil Kristuse isikus pühade tõelisuste sulastena ja seda iseäranis Missa ohvris kui Kristuse ohvris, kes andis iseenda inimeste pühitsemise eest. Seega on preestrid kutsutud jäljendama tõelisusi, millega nad tegelevad. Kuna nad pühitsevad Issanda surma müsteeriumi, siis peavad nad kandma hoolt selle eest, et kogu nende ihulik olemine oleks surnud halbadele harjumustele ja ihadele.

Armulaua Ohvri müsteeriumis, mille toomises täidavad preestrid oma peamist kohustust, jätkatakse järjepidevalt meie lunastustööd. Sellel põhjusel on preestrid jõuliselt tagant tõugatud pühitsema Missat iga päev, sest isegi juhul kui ustavad ei saa kohal viibida, on see ikkagi Kristuse ja Kiriku toiming. Kui preestrid toimetavad Kristuse kui Preestri tegu, siis pakuvad nad end täielikult Jumalale. Kui nad on toidetud Kristuse ihuga, siis saavad nad sügavalt osa Tema armastusest, kes annab iseenda ustavatele toiduseks. Sarnasel viisil on nad ühendatud Kristuse tahtluse ja armastusega siis, kui nad jagavad sakramente. Erilisel viisil saab see tõeks siis, kui nad on alati ja täielikult valmis täitma oma meeleparandussakramendi jagamise kohustust nii sageli kui ustavad seda põhjendatult paluvad. Tunnipalvete retsiteerimisel kannavad nad Jumala ette palves kindlaks jääva Kiriku hääle kogu inimkonna nimel üheskoos Kristusega, kes elab aina selleks, et meie eest paluda (vt. Hb 7:25).

Jumala rahvast juhtides ja kosutades olgu nad haaratud Hea Karjase eeskujust, et nad võiksid anda oma elu lammaste eest (Jh 10:11) ning olgu nad valmis tooma ülima ohvri nende preestrite eeskujul, kes isegi meie ajal pole keeldunud andmast oma elu. Õpetajatena usus on neil "Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika" (Hb 10:19) ja minna Jumala ette siira südamega usukülluses (vt. Hb 10.22). Nad püstitavad oma ustavatele kindla lootuse (vt. 2Kr 1:7). Ahastuses olijaid saavad nad julgustada sellesama julgustusega, millega Jumal neid endid julgustab (vt. 2Kr 1:4). Kogukonna juhtidena viljelevad nad hingekarjastele omast askeetlust, loobuvad omaenese mugavustest ning taotlevad mitte seda, mis on neile kasulik, vaid mis on vajalik paljudele, et nad saaksid päästetud (vt. 1Kr 10:33). Nad arenevad alati selles suunas, et täita paremini oma pastoraalseid töökohustusi. Vajadusel on nad alati valmis rakendama uusi pastoraalseid meetodeid Armastuse Vaimu juhtimisel, kes puhub, kuhu ta tahab (vt. Jh 3:8).

14. Nüüdisaegses maailmas on inimestel täita väga palju kohustusi. Samuti vaevavad neid mitmesugused probleemid, mida tuleb sageli väga kiiresti lahendada. Selle tulemuseks on märkimisväärne oht, et nad kulutavad oma energiat väga paljude asjade peale. Ka preestrid, kes on juba seotud rohkearvuliste töökohustustega ja kes jagavad end nende vahel, ei saa ilma ärevuseta otsida moodust, mis võimaldab neil ühendada oma seesmise elu välispidiste tegevustega. Seda ühtsust elus ei saa põhjustada pelgalt teenimisametist tulenevate ülesannete välispidine täitmine ega andumus vagaduselule ehkki need kaks võivad seda suuresti soodustada. Preestrid suudavad selle ühtsuseni jõuda ainult siis, kui nad järgivad oma teenimistöös Kristuse, meie Issanda, eeskuju. Tema roog oli teha selle tahtmist, kes oli Tema läkitanud lõpetama oma töö (vt. Jh 4:34).

Kristus tegutseb järelejätmatult Kiriku kaudu selleks, et täita maailmas jätkuvalt oma Isa tahet. Ta tegutseb oma sulaste läbi, ja seega on Ta alati nende elu ühtsuse lähtekoht ja allikas . Preestrid saavutavad oma elus ühtsuse siis, kui nad seovad end Kristusega jaatades Isa tahet ja loovutades iseenda nende hoolde usaldatud karja heaks (vt. 1Jh 3:16). Hea Karjase rolli täites avastavad nad pastoraalset armastust osutades preesterliku täiuse köidiku, mis ühendab nende elu ja tegevuse. See pastoraalne armastus voolab välja eelkõige Armulaua Ohvrist, mis on seega preestrite kogu elu kese ja juur. Preestrite hing peab püüdma omaks võtta selle, mis leiab aset ohvrialtaril. Antud eesmärk pole saavutatav ilma, et preestrid siseneksid palve kaudu jätkuvalt enam sügavamale Kristuse müsteeriumisse.

Selleks et nad võiksid teha kindlaks oma elu ühtsuse ka konkreetsetes olukordades, tuleb neil allutada kõik oma ettevõtmised Jumala tahte kontrollile (vt. Rm 12:2), mis tähendab seda, et nende taotlused peavad olema kooskõlas Kiriku evangeelse misjoni normidega. Truudust Kristusele ei saa iial lahutada ustavusest Tema Kirikule. Pastoraalne armastus nõuab, et preestrid hoiduksid tegutsemast vaakumis (vt. Gl 2:2) ning töötaksid alati tihedas osaduses oma piiskopi ja preestritest vendadega. Nõnda toimides leiavad nad oma elu ühtsuse Kiriku misjoni tõelises ühtsuses. Nii saavad nad ühendatud Issandaga ja Tema läbi Isaga Pühas Vaimus. See annab neile täieliku lohutuse ja külvab nad üle rõõmuga (vt. 2Kr 7:4).

II Erilised vaimulikud ettekirjutused preestrite elus
15. Preesterliku teenimisameti jaoks hädavajalike vooruste seas tuleb ära märkida selline hingeline kalduvus, mille tõttu preestrid on alati valmis otsima mitte iseenda vaid Tema tahet, kes on nad saatnud (vt. Jh 4:34; 5:30; 6:38). Jumalik töö, mida nad on Püha Vaimu poolt kutsutud täitma (vt. Ap 13:2) ületab kogu inimtarkuse ja inimvõimed. "Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid" (1Kr 1:27). Teadlikuna oma nõrkusest töötab Kristuse tõeline sulane alandlikkuses ning püüab teha seda, mis on Jumalale meelepärane (vt. Ef 5:10). Vaimus seotuna (vt. Ap 20:22) on ta kõikides asjades juhitud Tema tahte poolt, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid. Ta suudab mõista ja järgida seda tahet oma igapäevase elu tavapärastes tingimustes teenides alandlikult kõiki, kelle Jumal on tema hoolde usaldanud, oma töökohustuste ja elus ettetulevate arvukate sündmuste kaudu.

Kuna preestrite teenimine kuulub Kiriku enda teenimisülesandesse, siis saab see toimida üksnes kogu ihu hierarhilises osaduses. Seepärast nõuab pastoraalne armastus, et selles osaduses tegutsedes peavad preestrid pühendama kuulekuse kaudu oma tahte Jumala ja vendade teenimisele. Samuti nõuab seesama armastus, et nad usu vaimus võtavad vastu ja täidavad kõike seda, mida paavst, nende piiskop või teised ülemad käsivad või soovitavad.

Tehku nad meeleldi kulu ja kulutagu iseennast (vt. 2Kr 12:15) neile antud mistahes ülesannete täitmisel, isegi kui need on madalad ja viletsad. Sellisel moel nad hoiavad alal ja tugevdavad teenimises üksmeelt oma vendadega ja iseäranis nendega, kelle Jumal on välja valinud oma Kiriku nähtavateks juhtideks. Sellisel viisil töötavad nad ka selleks, et ehitada üles Kristuse ihu, mis kasvab iga abistamistöö kaudu (vt. Ef 4:11-16). See kuulekus on mõeldud edendama Jumala laste küpsemat vabadust. Selle kuulekuse olemus nõuab, et oma kohustust täites otsiksid preestrid tiivustatuna armastusest ja ettenägelikkusest uusi lähenemisviise selleks, et kasvatada Kiriku heaolu. Samas see ka nõuab, et nad esitaksid veendunult oma kavatsused ning rahuldaksid kiiresti enda hoolde usaldatud karja vajadused. Loomulikult peavad nad olema valmis alistuma nende inimeste otsustele, kelle peamine kohustus on valitseda Jumala Kirikut. Sellise alandlikkuse ja vabatahtliku vastutustundliku kuulekuse läbi saavad preestrid Kristuse sarnaseks omades Jeesuse Kristuse hoiakut, kes "loobus iseenese olust, võttes orja kuju ja saades kuulekaks surmani" (Fl 2:7-9). Taolise kuulekuse kaudu ületas ja lunastas Kristus Aadama sõnakuulmatuse nõnda nagu apostel sellest tunnistab: "Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks" (Rm 5:19).

16. Preestrite elu osas on Kirik alati hoidnud erilise au sees täiuslikku ja alalist karskust Taevariigi pärast. Sellist karskust on soovitanud Issand Kristus (vt. Mt 19:12) ja see on läbi aegade nagu ka meie ajal leidnud paljude ustavate poolt sundimatut vastuvõtmist ja kiiduväärset järgimist. Samal ajal on see pastoraalse armastuse märk ja stiimul ning vaimuliku viljakuse eriline allikas maailmas. Siiski ei nõua seda preesterluse tõeline olemus nagu see nähtub algkiriku praktikast (vt. 1tm 3:2-5; Tt 1:6) ja Idakirikute traditsioonist. Nendes kirikutes on lisaks piiskoppidele ja neile, kes armuanni tõttu valivad tsölibaadi, ka väljapaistvate voorustega abielus preestreid.

Ehki käesolev püha Kirikukogu pooldab kiriklikku tsölibaati, ei soovi ta mitte mingil juhul muuta seda erinevat korraldust, mis valitseb seaduslikult Idakirikutes. Püha Kirikukogu manitseb püsivalt kõiki neid, kes on vastu võtnud preestri-ja abieluseisuse jääma kindlaks oma pühale kutsumusele, et nad võiksid täielikult ja suuremeelselt jätkuvalt kulutada oma elu nende hoolde usaldatud karja heaks.

Preestreluse jaoks on tsölibaat tõepoolest mitmekülgselt sobiv. Kogu preesterlik missioon on pühendatud selle uue inimkonna teenimisele, kelle Kristus kui surma äravõitja on maailmas kutsunud ellu oma Vaimu läbi. See uus inimkond "ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast" (Jh 1:13). Neitsilikkuse või tsölibaadi läbi, mida järgitakse Taevariigi pärast (vt. Mt 19:12), on preestrid pühitsetud Kristusele uuel ja harukordsel põhjusel. Tsölibaadi kaudu liibuvad nad jagamatu südamega (vt. 1Kr 7:32-34) kergemini Kristuse külge. Nad pühenduvad vähemate takistustega Kristuse ja Tema läbi Jumala ja inimeste teenimisele. Nad teenivad suurema valmisolekuga Tema kuningriiki ja taevase uuestisünni jaoks vajalikku tööd ning on sellisel viisil altimad tunnustama isadust Kristuses laiemas tähenduses. Sellisel moel tunnistavad nad inimeste ees, et nad soovivad pühenduda täielikult neile usaldatud ülesande täitmisele - nimelt sellele, et kihlata ustavad üheainsa mehega, et esitada nad puhta neitsina Kristusele (vt. 2Kr 11:2). Nõnda toovad nad esile Kristuse poolt kehtestatud ja tulevikus täielikult ilmsiks saava müstilise abielu, milles Kristus on Kiriku ainus peigmees. Sealjuures saavad nad elavaks märgiks tulevasest maailmast, mis on juba kohal usu ja armastuse kaudu ning milles ülestõusmise lapsed ei lähe mehele ega võta naisi (vt. Lk 20:35-36).

Eelpool väljatoodud Kiriku ja Tema missioonil põhinevate põhjuste tõttu oli tsölibaat esmalt soovitatav preestritele. Hiljem kehtestati see Ladina Kirikus seadusega kõigile vaimuliku seisusesse astujatele. Käesolev püha Kirikukogu kiidab taas heaks ja kinnitab selle seaduse, mis käib preestriseisusesse määratute kohta. Pannes oma usalduse Vaimu peale loodab käesolev püha Kirikukogu, et seda tsölibaadi andi, mis on Uue Testamendi preesterluse jaoks nõnda kohane, antakse Isa poolt heldelt senikaua kuni need, kes osalevad vaimuliku seisuse sakramendi tõttu Kristuse preesterluses ,ja ühtlasi ka kogu Kirik, palub selle eest alandlikult ja tulihingeliselt. Käesolev Püha Kirikukogu manitseb ka kõiki preestreid, kes Kristuse eeskuju järgides on vabatahtlikult võtnud enda kanda Jumala annina püha tsölibaadi, püsima selles suuremeelselt ja puhtsüdamlikult. Püsigu nad ustavalt selles olukorras ning hinnaku nad vääriliselt seda erakordset andi, mille Isa on neile andnud ja mida Issand nõnda avalikult ülistas (vt. Mt 19:11). Hoidku nad oma silme ees neid suuri müsteeriume, mida tsölibaat tähistab ja mis selles saab teoks. Paljud mehed tänapäeval peavad täiuslikku karskust võimatuks. Mida rohkem nad seda arvavad, seda alandlikumalt ja püsikindlamalt peavad preestrid üheskoos Kirikuga palvetama selle truuduse anni eest. Seda ei keelata iial neile, kes küsivad. Samal ajal peavad preestrid tsölibaadis püsimiseks kasutama kõiki kätesaadavaid üleloomulikke ja loomulikke abivahendeid. Ärgu nad unustagu järgida ettekirjutusi, iseäranis askeesi puudutavaid, mille kasulikkuse on tõestanud Kiriku kogemus ja mis mitte mingil juhul pole nüüdisaegses maailmas vähem vajalikumad. Käesolev püha Kirikukogu anub mitte ainult preestreid, vaid kõiki ustavaid, et nad hoiaksid oma südames seda preestrite tsölibaadi hinnalist andi. Palugu nad kõik Jumalalt seda, et Ta jagaks Kirikule rikkalikult seda andi.

17. Sõbraliku ja vennaliku läbikäimise kaudu üksteise ja teiste inimestega on preestrid võimelised õppima kultiveerima inimväärtusi ja austama loodud hüvesid kui Jumala ande. Siiski elades selles maailmas peavad nad alati aru saama, et meie Issanda ja Õpetaja sõnade kohaselt pole nad sellest maailmast (vt. Jh 17:14-16). Kasutades seda maailma otsekui need, kes seda ei kasuta (vt. 1Kr 7:31) saavutavad nad vabaduse, mis vabastab nad kõikidest ülemäärastest muredest ja muudab nad kuulekaks jumalikule häälele, mis teeb end kuuldavaks igapäevases elus. Sellest vabadusest ja kuulekusest kasvab välja vaimulik äranägemine, mille kaudu leitakse õige suhe maailma ja maistesse varadesse. Sellise õige suhte leidmine on preestritele ääretult oluline, kuna Kiriku eesmärki viiakse täide maailma keskel ning loodud hüved on inimese isiklikuks arenguks täiesti hädavajalikud. Seepärast olgu nad tänulikud kõige eest, mida Taevaisa neile annab selleks, et nad võiksid oma elu õieti elada. Siiski tuleb neil usu valgel hinnata kõike, mis satub nende teele. Nõnda on neil võimalik varasid õigesti kasutada vastavalt Jumala tahtele ning keelduda neist, mis kahjustavad nende eesmärki.

Issand on preestrite "omand ja pärisosa" (4Ms 18:20). Seega peavad nad kasutama ajalikke varasid üksnes nendeks otstarveteks, mis on seadustatud Issanda Kristuse õpetuse ja Kiriku korralduste poolt. Asjatundlike ilmikute kõikvõimalikku abi kasutades peavad preestrid majandama neid varasid, mis täpsemalt väljendades on kiriklikud, kuna nõnda on määranud kiriklik seadus ja nende varade loomus. Nad peavad alati kasutama neid eesmärkideks, milleks Kirikul on seaduslikult õigus ajalikke varasid omada. Nimelt, jumalateenistuse pidamiseks, vaimulike ausa ülalpidamise tagamiseks, püha apostolaadi teostamiseks ja armastustegude osutamiseks, iseäranis puudustkannatajate vastu. Kahjustamata erilist seadust (iure particulari) peavad preestrid ja piiskopid kasutama enda piisavaks äraelatamiseks ja neile omasest seisusest tulenevate kohustuste täitmiseks seda tulu, mida nad saavad oma kiriklike kohustuste täitmise eest. Kõik, mis jääb sellest üle, peavad nad kõrvale panema Kiriku hüvangu ja armastustegude jaoks. Seega ei saa nad pidada kiriklikku ametit tuluallikaks ega kasutada sealt saadavat tulu oma perekonna jõukuse kasvatamiseks. Iial oma südant rikkusega sidumata (Ps 62:11) peavad nad vältima kõikvõimalikku ahnust ning hoiduma ettevaatlikult igast äritehingust.

Pealegi on preestrid kutsutud omaks võtma vabatahtliku vaesuse. Seeläbi sarnanevad nad selgemalt Kristusega ning pühenduvad innukamalt pühale teenimisele. Kristus, kuigi Ta oli rikas, sai vaeseks meie pärast, et meie saaksime rikkaks Tema vaesusest (vt. 2Kr 8:9). Oma eeskujuga tunnistasid apostlid, et Jumala käest vabalt saadud andi tuleb tasuta jagada (vt. Ap 8:18.25). Nad teadsid, kuidas elada nii jõukalt kui kehvalt (vt. Fl 4:12). Ühisomandi eeskujul, mida ülistati algkiriku ajaloos (vt. Ap 2:42-47), võib asjade ühine kasutamine võrratul moel sillutada tee pastoraalsele armastusele. Sellise eluviisi kaudu tuuakse preestrid tagasi Kristuse poolt soovitatud vaesusevaimu ellurakendamise juurde.

Juhituna Issanda Vaimu poolt, kes võidis Päästja ja läkitas Ta vaestele kuulutama evangeeliumi (vt. Lk 4:18), peavad preestrid ja piiskopid vältima kõike seda, mis võib vaeseid mingil viisil haavata. Enam kui teised Kristuse järgijad peavad preestrid ja piiskopid lükkama tagasi oma asjades igasugused edevuseilmingud. Seadku nad oma kodu nii, et see poleks kellegi jaoks suletud ning mitte keegi ei kardaks seda külastada, isegi mitte kõige alandlikumad.

III Preestrite elu toetavad abivahendid
18. Selleks et preestrid suudaksid kasvada osaduses Kristusega igas eluolukorras, omavad nad lisaks oma teenimisameti teadlikule täitmisele ka tavalisi ja erilisi, vanu ja uusi abivahendeid, mida Jumala Vaim iial ei lakka Jumala rahva seas esile kutsumast ning mida Kirik soovitab, ja vahel koguni käsib, kasutada oma liikmete pühitsemise eesmärgil. Kõikide vaimulike abivahendite seas on väljapaistvad need toimingud, millega ustavaid toidetakse Jumala Sõnas Pühakirja ja Armulaua kahetisel laual. Kõigile on selge, kui oluline preestrite kohase pühitsemise jaoks on nende vahendite sage kasutamine. Sakramentaalse armu teenijad on tihedalt ühendatud Kristuse, meie Päästja ja Karjasega, sakramentide viljakandva vastuvõtmise, iseäranis meeleparandussakramendi korduva vastuvõtmise kaudu. See sakrament, mille vastuvõtmiseks valmistutakse igapäevase südametunnistuse järelekatsumisega, aitab jõudsalt kaasa südame hädavajalikule pöördumisele Halastaja Isa armastuse poole. Usu valgel vaimuliku lugemisega kosutatuna suudavad preestrid tähelepanelikumalt otsida Jumala tahte märke ja Tema armu impulsse elu mitmesugustes sündmustes ning nõnda muutuvad nad päev päevalt üha kuulekamaks ülesandele, mille nad on enda kanda võtnud Pühas Vaimus. Sellise sõnakuulelikkuse imelise eeskuju leiavad nad alati Pühimas Neitsi Maarjas, kes Püha Vaimu poolt juhituna pühendas ennast täielikult inimese lunastamise müsteeriumile. Preestrid armastagu ja austagu pojaliku kiindumusega ja aukartusega seda Igavese Ülempreestri ema, Apostlite Kuningannat ja Kaitsjat nende teenimisametis.

Selleks et nad võiksid ustavalt täita oma teenimiskohustusi, peavad nad iga päev pidama kalliks kõnelemist Issanda Kristusega, külastades selleks isikliku austusega Pühimat Armulauda. Nad peavad meeleldi kõigest tagasi tõmbuma, et tegeleda vaimulike asjadega ning pidama lugu vaimulikust juhendamisest. Mitmesugusel viisidel, kuid iseäranis heakskiidetud mentaalse palve meetodite ja erinevate vabalt valitavate palvevormide kaudu, peavad preestrid otsima ja tõsiselt paluma Jumalalt seda ehtsat jumalakummardamise Vaimu, mille läbi võivad nad ise koos enda hoolde usaldatud inimestega ühendada end tihedalt Kristuse kui Uue Lepingu Vahemehega. Nõnda on nad suutelised Jumala lapseõiguse saanutena hüüdma: "Abba! Isa!" (Rm 8:15).

19. Pühas ordinatsiooniriituses hoiatab piiskop preestreid, et nad oleksid "küpsed teadmistes" ning nende õpetus oleks "Jumala rahvale vaimulik ravim." Püha teenimisametit pidava inimese teadmised peavad olema pühad, kuna need pärinevad pühast allikast ning juhatavad teed püha eesmärgi poole. Iseäranis pärinevad need teadmised Pühakirja lugemisest ja selle üle mõtisklemisest. Samas tuleb neid viljakalt toita Pühade Kirikuisade ja teiste Kiriku Doktorite ning traditsioonimälestiste uurimisega. Selleks et nad lisaks oskaksid anda tabavaid vastuseid tänapäeva inimeste poolt esitatud küsimustele, on preestritele vajalik olla hästi kursis Kiriku Õpetusameti ja iseäranis Kirikukogude ja Rooma Paavsti poolt väljaantud dokumentidega ning pidada aru ka parimate tunnustatud teoloogilistel teemadel kirjutajatega.

Kuna meie ajastul teeb inimkultuur ja ka püha teadus uusi edusamme, siis peavad preestrid kiiresti taibukalt ja lakkamatult täiendama oma teadmisi nii jumalikes kui inimlikes asjades. Nõnda valmistavad nad end sobivamalt ette oma kaasaegsetega keskustellu astumiseks. Preestritele tuleb kõigiti tagada sobivad abivahendid selleks, et neil oleks lihtsam õppida ning nad omandaksid paremate tulemustega evangelisatsiooni ja apostolaadi meetodid. Taolisteks abivahenditeks on kursuste või kongresside korraldamine vastavalt iga regiooni tingimustele, pastoraalõppele suunatud keskuste asutamine, raamatukogude sisse seadmine ning kompetentse järelvalve teostamine õppetöö üle sobilike inimeste poolt. Lisaks peavad piiskopid kas üksinda või üheskoos teiste ametivendadega kandma hoolt selle eest, et kõik nende preestrid saaksid kindlaksmääratud ajavahemike järel, eriti paar aastat peale nende ordinatsiooni, osaleda sageli kursustel, kus neile antakse võimalus täiendada oma teadmisi pastoraalsete meetodite ja püha teaduse valdkonnas selleks, et nad saaksid nii tugevdada oma vaimulikku elu kui jagada vendadega oma apostellikke kogemusi. Erilise hoolega tuleb nende ja teiste asjakohaste abivahenditega abistada äsja ametissemääratud karjaseid ja neid, kellele on tehtud kohustuseks täita uut pastoraalset ülesannet. Sama kehtib ka nende kohta, kes on saadetud teenima teise piiskopkonda või riiki.

Viimaks peab piiskop olema huvitatud sellest, et leiduks neid, kes pühenduvad põhjalikumalt jumalike asjade uurimisele. Nõnda ei puudu iial sobilikud õpetajad, kes koolitavad välja vaimulikke, aitavad ülejäänud preestritel ja ustavatel omandada neile vajalik õpetus ning aitavad kaasa pühade distsipliinide tervistavale arengule, mis on Kiriku jaoks nõnda vajalik.

20. Preestrid, kes pühenduvad Jumala teenimisele neile määratud ametikohustuste täitmise läbi, on väärt saama õiglast töötasu. "Sest tööline on oma palka väärt" (Lk 10:7) ning "nõnda on Issand ka korraldanud, et evangeeliumi kuulutajad võivad elada ka evangeeliumist" (1Kr 9:14). Kui preestritele kohane töötasu pole teisiti tagatud, siis on ustavad tõesti ise kohustatud kandma hoolt selle eest, et preestrid oleksid kindlustatud nende vajaminevate vahenditega, mis võimladvad neil elada viisakat ja väärikat elu. Töötavad ju preestrid ustavate heaks. Piiskoppide ülesandeks on ustavatele nende kohustust meelde tuletada. Piiskopid peavad kas individuaalselt oma piiskopkonna piirides või veelgi parem, koos mitmete teistega ühisel territooriumil hoolitsema normide kehtestamise eest, mille alusel tagatakse korralik ülalpidamine neile, kes täidavad või on täitnud mõnda tööülesannet Jumala rahva teenimises. Töötasu, mis saadakse vastavalt kohustuste loomusele ning aja ja koha tingimustele, peab põhimõtteliselt olema sama kõigile, kes töötavad ühesugustes tingimustes. Töötasu peab vastama nende olukorrale ning võimaldama korralikult ära elada neil, kes pühenduvad preesterkonna teenimisele. Samas peab sellest piisama ka vaeste isiklikuks abistamiseks. Vaeste teenimist on Kirik algusest peal alati hoidnud suures aus.

Lisaks peab töötasu võimaldama preestritel igal aastal välja võtta vajalik ja küllaldane puhkus. Piiskopid peavad hoolitsema selle eest, et preestritel see võimalus oleks.

Eriline rõhk tuleb panna ülesannetele mida vaimulikud täidavad. Seepärast tuleb nn. benefiitsisüsteemist kas loobuda või ümber korraldada see nõnda, et benefiitset aspekti, st. õigust kohustustega seotud tuludele, peetakse teisejärguliseks ning seaduse järgi antakse esikoht kiriklikele kohustustele endile. Sellest lähtub mõistmine, et mistahes alaliselt täitmiseks määratud kohustusi tuleb täita vaimulikul eesmärgil.

21. Me peame alati hoidma oma silme ees Jeruusalemma algkiriku usklike eeskuju, kellel "kõik oli ühine" (Ap 4:32) ning "igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas" (Ap 4:35). Seega on ülimalt kohane, et vähemalt nendes piirkondades, kus vaimulike ülalpidamine sõltub täielikult või suuresti ustavate annetustest, kogub konkreetne piiskopkondlik organ kokku kõik annetused, mida selleks otstarbeks tehakse. Neid annetusi haldab piiskop, keda abistavad volitatud preestrid ja vajadusel ka finantsilistes küsimustes asjatundlikud ilmikud. Samuti on soovitatav, et nii suures ulatuses kui võimalik tuleb piiskopkondades või regioonides sisse seada ühine fond, mis võimaldab piiskopil maksta välja erinevaid võlgu Kirikut teenivatele isikutele ning rahuldada piiskopkonna mitmesuguseid vajadusi. Selle fondi kaudu saavad jõukamad piiskopkonnad aidata vaesemaid, et nende jõukus võiks toetada viimaste puudust (vt. 2Kr 8:14). See ühine fond peab peamiselt põhinema ustavate annetustel, kuid raha võib sinna koguda ka teistest seadustatud allikatest.

Mõningate rahvaste juures pole preestritele veel korralikult tagatud sotsiaalsed garantiid. Sellistes kohtades tuleb Piiskoppide Konverentsidel vaadata, et hierarhia valvsa pilgu viiakse seal ellu küllaldasel hulgal sobilikke programme, mille eesmärgiks on haiguste ennetamine ning hädavajaliku abi andmine preestritele, kes on haiged, invaliidistunud või ei suuda enam töötada. Selleks otstarbeks tuleb sisse seada kas piiskopkondlikud institutsioonid, mis on kas üksteisega liitunud või asutatudki mitmete piiskopkondade jaoks või siis territoriaalsed assotsiatsioonid. Sealjuures tuleb alati arvestada asjasse puutuvate kiriku-ja riigiseadustega. Preestrite ülesandeks on nendes loodud institutsioonide tegevuses osaleda ajendatuna solidaarsuse vaimust oma vendade vastu ning soovist võtta osa nende kitsikusest (vt. Fl 4:14). Samal ajal annavad nad end seeläbi täielikult hingede päästmise teenistusse ning viljelevad meelsamini evangeelset vaesust tundmata muret oma tuleviku pärast. Need, kes selle tegevuse eest vastutavad, peaksid hoolt kandma, et sellised erinevate rahvaste juures tegutsevad assotsiatsioonid oleksid üksteisega tihedalt seotud. Nõnda suurendavad need assotsiatsioonid kindlamini oma jõudu ning neid hakatakse ulatuslikumalt asutama.

LÕPPSÕNA JA MANITSUS

22. Käesolev Püha Kirikukogu, kelle silme ees on preestrite elu rõõmud, ei saa samal ajal jätta tähelepanuta raskusi, mida preestrid kogevad praegusaja elu tingimustes. Püha Kirikukogu mõistab, kui palju on muutunud majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused, inimeste harjumused ja väärtushinnangud. Nende muutuste tagajärjel tunnevad vaimulikud ja vahel ka ustavad end selles maailmas võõrana ning otsivad rahutult sobivaid teid ja sõnu, mille abil maailmaga suhelda. Usuteele on ette kerkinud uued tõkked: nii tehtud töö näiline viljatus kui inimeste poolt kogetav kibe üksindus tekitavad ohu, et inimesed võivad muutuda vaimulikult loiuks.

Maailm, mis on usaldatud praegu Kiriku karjaste hoolde, et nad seda armastavalt teeniksid, on seesama maailm, mida Jumal on nõnda armastanud, et Ta on selle heaks andnud oma ainusündinud Poja (vt. Jh 3:16). Tõde on, et see maailm, mida rõhuvad paljud patud, kuid mida on õnnistatud ka paljude annetega (facultatibus), kindlustab Kiriku elavate kividega (vt. 1Pt 2:5), millest ehitatakse üles Jumala eluase Vaimus (vt. Ef 2:22). Seesama Püha Vaim, kes tõukab Kirikut avama uusi lähenemisteid nüüdisaegsele maailmale, samas ka sisendab ja toetab sobilikke kohandusi preestrite teenimises.

Preestrid peavad meeles pidama, et oma kohustusi täites pole nad iial üksi. Toetudes Kõikvõimsa Jumala väele ja uskudes Kristusesse, kes on nad kutsunud osalema oma preesterluses, peavad nad täieliku usaldusega pühenduma oma teenimistööle teades, et Jumal võib neis kasvatada suutlikkust armastada. Olgu nad teadlikud, et nende partneriteks on teised preestritest vennad ja ustavad terves maailmas. Kõik preestrid töötavad koos selleks, et täita Jumala päästeplaani. See tähendab, Kristuse saladust kui sakramenti, mis on olnud aegade algusest peale varjul Jumalas (vt. Ef 3.9). Seda plaani viiakse täide üksnes vähehaaval, paljude vaimulike osalusel Kristuse Ihu ülesehitamisel senikaua, kuni aeg saab täis. Kuna kõik need tõelisused on varjul koos Kristusega Jumalas (vt. Kl 3:3), siis on neid kõige parem tajuda usu kaudu. Jumala rahva juhid peavad kõndima usus järgides ustava Aabrahami eeskuju, kes "usus oli kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb" (Hb 11:8). Jumala saladuste väljajagajat võib tõesti võrrelda mehega, kes külvas oma põllul ja kellele kohta Issand ütles: "Ta heidab magama ja ärkab üles öösel ja päeval, ning seeme tärkab ja loob pea, nõnda, et inimene ei tea, kuidas" (Mt 4:27). Issand Jeesus, kes ütles: "Olge julged: mina olen maailma ära võitnud" (Jh 16:33), ei tõotanud nende sõnadega oma Kirikule täielikku võitu selles maailmas. Käesolev Püha Kirikukogu tõesti rõõmustab, et maailma on külvatud Evangeeliumi seemned, mis praegu paljudes kohtades kannavad vilja Issanda Vaimu mõjul. Seesama Vaim, kes täidab kogu maa, on paljude preestrite ja ustavate südametes elavdanud tõelise misjonivaimu. Käesolev Püha Kirikukogu tänab palavalt kõige selle eest kõiki preestreid üle kogu maailma. "Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses" (Ef 3:20-21).

Kontakt

Apostellik Administratuur Eestis
Vene 18
10123 Tallinn
Kantselei tel 6446367
kantselei.ppk@gmail.com

Toeta kirikut!

Toeta kirikut vastavalt oma võimalustele ja südametunnistusele.
Ülekanded võib teha:
Rooma-katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudus
a/k EE022200001120059545 

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search