ORIENTALIUM ECCLESIARUM

MÄÄRUS IDA RIITUSE KATOLIIKLIKE KIRIKUTE KOHTA
ORIENTALIUM ECCLESIARUM
PÜHALIKULT VÄLJA KUULUTATUD TEMA PÜHADUSE,
PAAVST PAULUS VI POOLT
21. NOVEMBRIL 1964. AASTAL

Paulus, Piiskop
Jumala Sulaste Sulane
Üheskoos Püha Kirikukogu Isadega
Igaveseks meelespidamiseks

EESSÕNA

1. Katoliku Kirik peab ülimalt lugu Ida Kirikute institutsioonidest, liturgilistest riitustest, kiriklikest traditsioonidest ning kristliku elu jaoks kehtestatud korraldustest. Nendes, kes nad tõusevad esile oma auväärse pikaealisusega (antiquitate), paistab silma traditsioon, mis pärineb apostlitelt, on edasi antud Isade kaudu ning moodustab osa üleilmse Kiriku jumalikult ilmutatud jagamatust pärandist. Käesolev Püha Oikumeeniline Kirikukogu, kes näitab üles hoolitsust sellest traditsioonist elavat tunnistust andvate Idakirikute eest ning soovib, et nad võiksid õitseda ja täita uue apostliku elujõuga nende hoolde usaldatud ülesannet, on otsustanud kehtestada hulga põhimõtteid lisaks nendele, mis puudutavad üleilmset Kirikut. Kõik ülejäänu jääb Idakirikute Sinodite ning Apostelliku Tooli hooleks.

OSASKIRIKUD- VÕI RIITUSED

2. Püha Üleilmne Kirik, kes on Kristuse Müstiline Ihu, koosneb ustavatest, kes on orgaaniliselt ühendatud Pühas Vaimus sama usu, samade sakramentide ja sama valitsemise läbi ning kes kokku kogutuna (cogo) hierarhia poolt kooshoitavatesse mitmesugustesse gruppidesse moodustavad osaskirikud- või riitused. Nende gruppide vahel õitseb selline imetlusväärne vendlus, et Kiriku sees olev mitmekesisus mitte mingil juhul ei kahjusta tema ühtsust, vaid pigem avalikustab selle. Katoliku Kiriku kavatsus on, et iga osaskirik - või riitus säilitab kahjustamatult ja täielikult (salvae et integrae) oma traditsioonid ning kohandab oma eluviisi vastavalt koha ja aja mitmesugustele vajadustele.

3. Need Ida ja Lääne osaskirikud, ehki nad mõnevõrra erinevad üksteisest selle poolest, mida nimetatakse riitusteks (see tähendab liturgia, kirikliku korralduse ja vaimuliku pärandi poolest), on siiski kõik ühtmoodi usaldatud Rooma paavsti pastoraalse juhtimise alla, kes olles jumalikult seatud Püha Peetruse järglaseks omab primaati üleilmse Kiriku üle. Järelikult asuvad nad võrdväärsel positsioonil ning ükski neist pole teistest riituse poolest kõrgem. Nad omavad samu õigusi ja kohustusi, isegi selles osas, mis puudutab Evangeeliumi kuulutamist kogu maailmale (vt. Mk 16:15) Rooma paavsti suunamisel.

4. Seepärast peab kõikjal maailmas kandma hoolt kõikide osaskirikute alalhoidmise ja kasvamise eest. Sellel eesmärgil tuleb nende paikades, kus seda nõuab ustavate vaimulik hüvang, rajada kogudused ja alaline (proprius) hierarhia. Ühes ja samas piirkonnas jurisdiktsiooni omavad erinevate osaskirikute hierarhid (hierarchae) peavad korrapäraselt peetavatel koosolekutel ühiselt nõu pidades püüdma edendada tegevusühtsust. Neil tuleb ühiselt püüda kaasa aidata ühistele ettevõtmiste elluviimisele selleks, et edendada paremini religiooni head käekäiku ning kaitsta tõhusamalt klerikaalset korda. Kõik vaimulikud ja vaimulikku seisusesse pürgijad peavad saama hea väljaõppe riituste ja iseäranis praktiliste normide osas, mida rakendatakse riitustevaheliste probleemide korral. Katehheetilise õpetuse ühe osana tuleb ka ilmikutele anda õpetust riituste ja nende normistiku kohta. Viimaks peab iga katoliiklane nagu ka mitte Katoliku Kirikus või kogukonnas ristitud inimene, kes astub täielikku osadusse Katoliku Kirikuga, säilitama oma riituse, pidama seda kalliks ning järgima seda oma parimate võimete kohaselt. Antud reegel ei keela isikutel, kogukondadel või piirkondadel erilistel juhtudel pöörduda regressiõiguse saamiseks Apostelliku Tooli poole, kes olles kirikute vaheliste suhete kõrgeim vahekohtunik saab otseselt või teiste autoriteetide vahendusel rahuldada olukorrast tingitud vajadused oikumeenilises vaimus ning anda välja sobivad normatiivid, määrused või käskkirjad (rescriptis).

IDA KIRIKUTE VAIMULIKU PÄRANDI SÄILITAMINE

5. Ajalugu, traditsioon ja arvukad kiriklikud institutsioonid annavad väljapaistva tunnistuse suurest teenest, mille üleilmne Kirik võlgneb Ida Kirikutele. Käesolev püha Kirikukogu mitte üksnes ei austa seda kiriklikku ja vaimulikku pärandit väärilise lugupidamise ja õigustatud kiitusega, vaid ka suhtub kõhklematult sellesse kui üleilmse Kiriku pärandisse. Sellel põhjusel kuulutab Kirikukogu pühalikult, et Idakirikud, sama palju kui Läänekirikud omavad täielikku õigust ja on seotud kohustusega ennast valitseda (rego). Iga osaskirik peab seda tegema enda poolt kehtestatud korra kohaselt, sest iga kord on kiiduväärne oma auväärse pikaealisuse tõttu ja on enam kooskõlas kindlasse osaskirikusse kuuluvate ustavate käitumisega (moribus) ning selles nähtub enam sobivam viis edendada hingede head käekäiku.

6. Ida Riituse kõik liikmed peavad teadma ja olema samas veendunud, et nad võivad ja peavad alati säilitama oma õiguspärased liturgilised riitused ja oma kindlakskujunenud eluviisi, mida ei tohi muuta, kuid mis võib muutuda asjakohase ja loomuliku arengu teel. Ida Riituse liikmed ise peavad kõikidest nendest asjadest pidama kinni ülima truudusega. Lisaks peavad nad nende asjade vallas omandama üha rohkem teadmisi ning kasutama neid veelgi täpsemalt. Juhul kui nad on neist kaldunud kõrvale aja või isikute poolt põhjustatud asjaolude tõttu, siis tuleb neil astuda samme oma esivanematelt päritud traditsioonide juurde naasmiseks. Need, kes oma ameti või apostliku teenimisülesande tõttu suhtlevad tihedalt Ida Kirikute või nendesse kuuluvate ustavatega, peavad vastavalt oma ülesande raskusastmele saama hoolika ettevalmistuse selles osas, mis puudutab teadmisi ja austust Ida Kirikute riituste, korra, õpetuse, ajaloo ja nende liikmete tunnusjoonte vastu. Idapoolsetes riikides või sealsete ustavate hulgas tegutsevatele orduliikmetele ja Ladina Riituse ühendustele on tõsiselt soovitatav oma apsotolaadi mõjususe tugevdamiseks rajada sinna niipalju kui võimalik maju või koguni Ida Riituse provintse.

IDA RIITUSE PATRIARHID

7. Patriarhaat kui institutsioon on Kirikus eksisteerinud varaseimatest aegadest alates ning leidnud tunnustuse esimestel Oikumeenilistel Kirikukogudel. Ida Patriarhi all mõeldakse piiskoppi, kellele kuulub oma piirkonna või riituse raames jurisdiktsioon kõigi piiskoppide (sealhulgas metropoliitide), vaimulike ja rahva üle vastavalt seaduse normidele, Rooma Paavsti primaati seejuures kahjustamata. Mistahes riituse hierarh, kes on määratud ametisse väljapoole oma patriarhaadi territoriaalseid piire, jääb seaduse kriteeriumi kohaselt kinnistatuks selle riituse patriarhaadi hierarhia külge.

8. Kuigi mõned Idakirikud on vanemad ja teised nooremad, on nad siiski kõik patriarhaalse väärikuse poolest võrdsed. Ometigi tuleb nende seas alal hoida auväärsuse alusel paika pandud järjestus (praecedentia honoris).

9. Vastavalt Kiriku väga vanale traditsioonile tuleb Ida Kirikute patriarhidele omistada erakordset austust, kuna igaüks neist juhatab oma patriarhaati kui isa ja pea. Seepärast otsustab käesolev Püha Kirikukogu, et nende õigused ja privileegid tuleb taastada vastavalt iga Kiriku väga vanale traditsioonile ja Oikumeeniliste Kirikukogude määrustele. Kõnealused õigused ja privileegid on need, mis kehtisid ajal, mil Ida ja Lääne Kirikud olid ühendatud. Siiski tuleb need õigused ja privileegid mõnevõrra kohandada nüüdisaegsete tingimustega. Patriarhid ühes oma sinoditega omavad kõrgeimat autoriteeti kõigis patriarhaadi asjades. Sealjuures on neil õigus rajada uusi piiskopkondi/ epartsiise (eparchias) ja määrata ametisse oma riituse piiskoppe patriarhaadi territooriumi piirides, kahjustama seejuures Rooma Paavsti võõrandamatut õigust üksikutel juhtudel sekkuda.

10. Patriarhide osas öeldu kehtib seaduse sätte kohaselt ka tähtsamate peapiiskoppide kohta, kes juhatavad kogu teatud osaskirikut või riitust.

11. Kuna patriarhaalne korraldus on Ida Kirikus traditsiooniline valitsusvorm, siis on käesoleva Püha Oikumeenilise Kirikukogu tõsiseks sooviks, et vajadusel rajatakse uusi patriarhaate. Selliste patriarhaatide rajamine kuulub Oikumeenilise Kirikukogu või Rooma Paavsti kompetentsi.

KORRALDUSED SAKRAMENTIDE KOHTA

12. Käesolev Püha Oikumeeniline Kirikukogu kiidab heaks ja tervitab Idakirikutes kasutusel olevat põlist sakramentide korraldust ning nende pühitsemise ja välja jagamisega seotud praktikaid. Ta soovib tulihingeliselt, et need taastatakse juhul kui tingimused seda võimaldavad.

13. Täielikult tuleb taastada püha salvimise (kinnitamise) sakramendi jagamise praktika, mida Ida Kirikutes on kasutatud väga varastest aegadest alates. Preestrid võivad seetõttu seda sakramenti kehtivalt jagada eeldusel, et kasutatav salvimisõli on pühitsetud patriarhi või piiskopi poolt.

14. Kõik Ida Riituse preestrid võivad ühenduses ristimisega või eraldi talitusena jagada seda sakramenti kehtivalt mistahes riituse ustavatele, kaasa arvatud ustavatele Ladina Riituses; ent see on lubatud üksnes juhul, kui peetakse kinni nii tava-kui eraõiguse sätetest. Ka Ladina Riituse preestrid võivad oma oskuste kohaselt, mida nad omavad selle sakramendi jagamiseks, jagada kehtivalt seda sakramenti Ida Riituse ustavatele, riitust seejuures kahjustamata (praeiudicio). Neil on luba teha seda juhul, kui nad peavad kinni nii tava-kui eraõiguse sätetest.

15. Ustavad on kohustatud pühapäeviti ja kirikupühadel võtma osa jumalikust liturgiast või vastavalt oma riituse korraldustele või tavadele ka tunnipalvete pühitsemisest. Selleks et ustavatel oleks lihtsam oma kohustust täita on kindlaks määratud ettekirjutuse täitmiseks mõeldud ajaperiood, mis kestab vigiilia vesprist kuni pühapäeva või kirikupüha lõpuni. Ustavaid keelitatakse tõsiselt nendel päevadel vastu võtma Püha Armulauda. Tõepoolest, neid manitsetakse seda tegema veelgi sagedamini - koguni iga päev.

16. Kuna ühes Idapoolses regioonis või territooriumil elevad üksteisega segunenult erinevate osaskirikute ustavad, siis mistahes riituse preestrile tema hierarhi poolt antud volitus võtta vastu pihti kehtib kogu territooriumil, mida haldab volituse andja. See volitus kehtib ka samal territooriumil asuvates teistele riitustele kuuluvates paikades ning sealsete ustavate juures, kui just paiga hierarh pole oma riitusele kuuluvate paikade suhtes otsustanud selgesõnaliselt teisiti.

17. Selleks et vaimuliku seisuse sakramendi väga vana korraldus võiks Ida Kirikutes taas õitseda, soovib kirglikult käesolev püha Sinod alalise diakonaadi taastamist kohtades, kus sellest on loobutud. Iga osaskiriku seadusandlik autoriteet peab langetama otsuse subdiakonaadi (subdiaconatus) ja abiliste seisuse (Ordines inferiores) ning nende õiguste ja kohustuste osas.

18. Ennetamaks kehtetuid abielusid Ida Riituse katoliiklaste ja Rooma Katoliku Kirikusse mittekuuluvate ristutud idakristlaste vahel ning aitamaks kaasa abielu koospüsimisele, selle pühadusele ja kodurahule määrab käesolev püha Kirikukogu kindlaks selle, et selliste abielude pühitsemise jaoks piisab üksnes kanoonilisest "vormist", et need oleksid seaduslikud. Nende abielude kehtivuseks piisab vaimuliku kohaolust eeldusel, et täitetakse ka teisi seaduse sätteid.

JUMALATEENISTUS

19. Üksnes Oikumeenilisele Kirikukogule või Apostellikule Toolile kuulub õigus kõigile Idakirikutele ühiste pühade kehtestamine, nende ümber paigutamine või keelustamine. Mistahes üksiku osaskiriku jaoks pühade kehtestamine, ümber paigutamine või keelustamine ei kuulu ainult Apostelliku Tooli vaid ka patriarhaalse või peapiiskopkondliku (archiepiscopalibus) sinodi kompetentsi eeldusel, et arvestatakse kogu regiooni ja teiste osaskirikutega.

20. Kuni selle ajani, mil kõik kristlased on kokku leppinud kindla päeva ülestõusmispüha pühitsemiseks, peab edendama ühes piirkonnas elavate või ühe rahva hulka kuuluvate kristlaste vahelist ühtsust. Sellel eesmärgil peavad patriarhid või kohalikud kõrgeimad kiriklikud autoriteedid saavutama kõigi asjaosaliste arvamuste väljaselgitamise järel üksmeelse kokkuleppe pühitseda Ülestõusmispüha kõik ühel ja samal pühapäeval.

21. Kirikukalendrit puudutava seaduse osas võivad väljaspool oma riituse ala või territooriumi elavad üksikud kristlased järgida täielikult oma elukoha kindlakskujunenud tava. Kui pereliikmed kuuluvad erinevatesse riitustesse, siis on neil kõigil lubatud järgida kirikukalendrit vastavalt ühe riituse seadusele.

22. Ammustest aegadest alates on kõigis Idakirikutes hoitud tunnipalveid ülimas austuses. Idakirikute vaimulikud ja ordurahvas peavad neid tunnipalveid pidama vastavalt oma tava poolt nõutud ettekirjutustele ja traditsioonidele. Nii palju kui võimalik peaksid ka ustavad järgima oma esivanemate eeskuju ning võtma hardalt osa tunnipalvetest.

23. Patriarhile ühes tema Sinodiga või iga Kiriku kõrgemale autoriteedile ühes hierarhide kolleegiumiga kuulub õigus reguleerida keele kasutamist pühades liturgilistes talitustes ning viia praktikasse (probo) kohaliku rahva emakeelde tõlgitud tekstid pärast seda, kui Apostellik Tool on need läbi vaadanud.

SUHTED LAHUSOLEVATESSE KIRIKUTESSE KUULUVATE VENDADEGA

24. Rooma Apostelliku Tooliga osaduses olevatel Idakirikutel on eriline kohustus edendada kõigi kristlaste, iseäranis idakristlaste vahelist ühtsust vastavalt käesoleva Püha Kirikukogu poolt välja antud oikumeenikat käsitleva määruse põhimõtetele. Nad peavad seda tegema eelkõige palve ja seejärel oma eeskujuliku elu kaudu, usulise ustavuse läbi vanadele Idakiriku traditsioonidele ja üksteise kohta rohkemate teadmiste omandamise läbi, koostöö ja vennalikult hooliva suhtumise kaudu üksteise asjadesse ja tunnetesse.

25. Kui kestahes lahus olev idakristlane peaks Püha Vaimu armu juhtimisel ühinema katoliikliku ühtsusega, siis ei tohi temalt nõuda enamat kui seda näeb ette Katoliku Kiriku usu lihtne tunnistamine. Idakirikute vaimulike seas on alal hoitud seaduslik preesterkond. Seepärast on Katoliku Kiriku ühtsusesse astuvatel Idakiriku vaimulikel lubatud täita oma vaimuliku seisusest tulenevaid kohustusi vastavalt kompetentse autoriteedi poolt kehtestatud korraldustele.

26. Jumalik Seadus keelab osaleda pühades asjades (communicatio in sacris), mis kahjustavad Kiriku ühtust või toovad endaga kaasa formaalse nõusoleku eksitusega või sisaldavad endas usust kõrvale kaldumise, skandaali ja indiferentsuse ohtu. Teisalt näitab pastoraalne kogemus selgelt, et meie idakristlastest vendadele tuleb üksikisikuid mõjutavate mitmesuguste asjaolude korral vastu tulla asjades, mis ei kahjusta Kiriku ühtsust ega põhjusta talumatuid riske, vaid mis on erakorraliselt seotud hingede õndsuse ja nende vaimuliku hüvanguga. Silmas pidades ajast, kohast ja inimestest tingitud erilisi olukordi on Katoliku Kirik sageli rakendanud ja rakendab ka praegu paindlikku taktikat pakkudes kõigile päästevahendeid ja eeskuju kristlaste vahelises armastuses seeläbi, et võimaldab neil osa saada sakramentidest ja teistest pühadest toimingutest ja asjadest. "Selleks, et meie seisukohtade (sententiae) kalkus ei osutuks takistuseks neile, kes otsivad päästet" kehtestab käesolev Püha Kirikukogu eelpool öeldut silmas pidades järgmise taktika, et edendada tihedamat ühendust meist lahus olevate Idakirikutega.

27. Ülalmainitud põhimõtteid meenutades võib idakristlastele, kes on heas usus lahus Katoliku Kirikust, jagada meeleparandussakramenti, Armulauda ja haigete võidmise sakramenti juhul, kui nad paluvad seda omal vabal tahtel ja on õigesti meelestatud. Peale selle võivad ka katoliiklased paluda neidsamu sakramente teiselt kehtivate sakramentidega mittekatoliiklike kirikute vaimulikelt nii sageli, kui sellist tegevust pooldab vajadus või tõeline vaimulik hüvang ning pöördumine Katoliku Kiriku preestri poole on füüsiliselt või moraalselt võimatu.

28. Taas samade põhimõtete alusel võivad katoliiklased põhjendatud ajendil osaleda koos oma lahusolevate idakristlastest vendadega ühiselt pühades talitustes, asjades ja kohtades.

29. See paindlikum taktika, mis puudutab pühades asjades osalemist koos lahusolevatesse Idakirikutesse kuuluvate vendadega, on usaldatud lokaalsete hierahide hoole ja järelvalve alla, et nendevahelise ühise nõupidamise teel ning vajadusel ka lahusolevate kirikute hierarhidega konsulteerimise järel võiksid nad juhtida kristlaste vahelisi suhteid ajakohaste ja tõhusate reeglite abil.

LÕPPSÕNA

30. Käesolev Püha Kirikukogu tunneb suurt rõõmu viljakast ja innukast koostööst Ida ja Lääne Katoliiklike Kirikute vahel ning samas teatab: kõik need seaduse direktiivid on kehtestatud silmas pidades praegust olukorda ning kehtivad ajani, mil Katoliku Kirik ja lahusolevad Idakirikud astuvad täielikku osadusse. Ent vahepeal on kõik kristlased nii idast kui läänest tõsiselt kutsutud iga päev paluma Jumalalt kirglikult ja pealetükkivalt seda, et pühima Jumalaema abiga võiksid kõik saada üheks. Palugu nad ka selle eest, et Püha Vaimu vägi ja trööst laskuks rikkalikult kõikide nende väga paljude kristlaste peale mistahes Kirikust, kes kannatavad ja elavad üle kaotusi oma vankumatu truuduse pärast Kristuse nimele. "Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikkuses austuses jõudke üksteisest ette!" (Rm 12:10).

Määrus Ida Riituse Katoliiklike Kirikute kohta on leidnud isade heakskiidu käesoleval pühimal ja üleilmsel Vatikani Teisel Kirikukogul, mis on seaduslikult kokku kutsutud. Meie, Kristuse poolt meile antud apostelliku väe läbi üheskoos Auväärsete Isadega, kiidame heaks, otsustame ja kehtestame selle Pühas Vaimus ning anname käsu, et kõik see, mida Kirikukogul otsustati saaks teatavaks tehtud Jumala auks.

Roomas, Püha Peetruse juures, 21. novembril 1964. aastal.

Kontakt

Apostellik Administratuur Eestis
Vene 18
10123 Tallinn
Kantselei tel 6446367
kantselei.ppk@gmail.com

Toeta kirikut!

Toeta kirikut vastavalt oma võimalustele ja südametunnistusele.
Ülekanded võib teha:
Rooma-katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudus
a/k EE022200001120059545 

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search