Vatikani II Kirikukogu

DOGMAATILINE KONSTITUTSIOON KIRIKUST
LUMEN GENTIUM
PÜHALIKULT VÄLJA KUULUTATUD TEMA PÜHADUSE
PAAVST PAULUS VI POOLT
21. NOVEMBRIL 1964. AASTAL

I KIRIKU SALADUS

1. Kristus on rahvaste Valgus. Kuna see nõnda on, siis see Pühas Vaimus kokku kogunenud Püha Sinod soovib innukalt Evangeeliumi kuulutamise kaudu kogu loodule (Mk 16:15) viia Kristuse valgus kõigile inimestel; see valgus, mis on eredalt nähtav Kiriku palgel. Kuna Kirik on Kristuses nagu sakrament või märk ja tööriist ning on väga tihedalt seotud ühenduses Jumalaga ja kogu inimkonna ühtsusega, siis soovib ta nüüd täielikumalt avaldada Kiriku ustavatele ja kogu maailmale oma seesmist loomust ja üleilmset ülesannet. Seda kavatseb ta teha järgides ustavalt varasemate kirikukogude õpetust. Nüüdisaegse maailma olukord lisab sellele Kiriku tööülesandele veelgi suuremat pakilisust, et kõik inimesed, olles tänapäeval tihedamalt ühendatud mitmesuguste sotsiaalsete, tehniliste ja kultuuriliste sidemete läbi, võiksid saavutada ka täielikuma ühtsuse Kristuses.

2. Igavene Isa lõi kogu maailma omaenda tarkuse ja headuse sundimatu ja salajase plaani läbi. Tema eesmärk oli tõsta inimesed osalema jumalikus elus. Aadamas langenud inimesi ei jätnud Jumal Isa iseendi hooleks, vaid lakkamatult pakkus abi päästeks, silmas pidades Kristust, Lunastajat, kes on "nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu" (Kl 1:15). Enne aegade algust on Isa välja valinud "need, keda ta on ette ära tundnud ja ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas" (Rm 8:29). Ta kavandas pühasse Kirikusse kokku koguda kõik need, kes usuvad Kristusesse. Juba maailma loomisest alates leidis aset ettekuulutus Kirikust. Teda valmistati ette tähelepanuväärsel viisil kogu Iisraeli rahva ajaloo jooksul ja Vana Lepingu abil. Kirik asutati käesoleval ajajärgul ja Vaimu väljavalamise läbi tehti ta nähtavaks. Aja lõpul saavutab ta auliselt täiuse, kui kõik õiged, nagu me loeme Isadest, alates Aadamast ja "Aabelist, sellest õigest, kuni viimase väljavalituni" kogutakse kokku Isa juurde üleilmsesse Kirikusse.

3. Seepärast tuli Poeg, Isa poolt läkitatuna. Just Temas valis meid Jumal enne maailma rajamist ja määras meile lapseõiguse, sest Temas oli Isal heameel taastada kõik asjad (Ef 1:4-5, 10). Selleks, et täide viia Isa tahet õnnistas Kristus maa peal sisse Taevariigi ning ilmutas meile selle riigi saladuse. Oma kuulekuse läbi tõi ta lunastuse. Kirik või teiste sõnadega, nüüd saladuses kohalolev Kristuse Kuningriik, kasvab maailmas nähtavalt Jumala väe läbi. Seda sisseõnnistamist ja kasvu sümboliseerivad veri ja vesi, mis voolasid välja ristilöödud Jeesuse läbitorgatud küljest (Jh 19:34) ja mis oli ette kuulutatud Issanda sõnades, kui ta viitas oma ristisurmale: "Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde" (Jh 12:32). Nõnda sageli kui ristiohvrit, milles Kristus, meie Paasapüha oli ohverdatud, pühitsetakse altari peal, nii sageli jätkub ka meie lunastamine ja armulaua leiva sakramendis on kõigi usklike ühtsus, kes vormivad Kristuse Ihu (1Kr 10:17) samaaegselt nii ilmsiks tulnud kui korda saadetud. Kõik inimesed on kutsutud sellesse osadusse Kristusega, kes on maailma valgus, kellest me pärineme (go forth), kelle läbi me elame ja kelle poole püüdleb kogu meie elu.

4. Kui töö, mille Isa andis Pojale maa peal teha (Jh 17:4) oli lõpule viidud, siis läkitati Nelipühapäeval Püha Vaim, selleks et Ta jätkuvalt pühitseks Kirikut ja et kõigil usklikel oleks Kristuse läbi ühes Vaimus ligipääs Isale (Ef 1:18). Ta on Elu Vaim, allikas, millest voolab välja igavene elu (Jh 4:14; 7:38-39). Tema kaudu annab Isa patus surnud inimestele elu senikaua kuni Ta Kristuses teeb elavaks nende surelikud ihud (Rm 8:10-11). Vaim elab Kirikus ja ustavate südametes justkui templis (1Kr 3:16; 6:19). Nende sees palub Ta nende eest ja tunnistab tõsiasjast, et nad on Jumala lapsed (Gl 4:6; Rm 8:15-16,26). Kirikut, keda Vaim juhib kogu Tõesse (Jh 16:13) ja keda Ta ühendas osaduses ja teenimises, Ta nii varustab kui juhib hierarhiliste ja vaimulike andidega (charismatic gifts) ning ehib oma viljadega (Ef 1.11-12; 1Kr 12:4; Gl 5:22). Evangeeliumi väe abil aitab Ta kirikul hoida oma noorpõlve värskust. Katkematult Ta uuendab teda ja juhib ta täiusliku ühenduseni oma Peigmehega. Vaim ja Mõrsja üheskoos ütlevad Jeesusele, Issand, "Tule!" (Ilm 22:17).
Nõnda on Kirikut nähtud kui "rahvast, kes on üheks tehtud koos Isa, Poja ja Püha Vaimu ühtsusega."

5. Püha Kiriku saladus ilmneb tema rajamisel. Issand Jeesus andis Kirikule tema suuna tulevase Jumala Kuningriigi rõõmusõnumi kuulutamise läbi, mida Pühakirjas oli sajandeid tõotatud: "Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal" (Mt 4:17; Mk 1:15). Kristuse sõnas, tegudes ja kohalolus oli see kuningriik inimeste vaateväljale selgelt avatud. Issanda Sõna on võrreldud seemnega, mis on külvatud põllule (Mk 4:14); need, kes kuulevad Sõna usus ja saavad Kristuse väikese karja liikmeks (Lk 12:32) on vastu võtnud kuningriigi enda. Seejärel seeme tärkab ja kasvab omaenda jõul kuni lõikusajani (Mk 4:26-29). Ka Jeesuse imeteod kinnitavad, et kuningriik on juba saabunud maa peale: "Aga kui mina Jumala sõrmega ajan kurje vaime välja, siis on Jumala riik jõudnud teie juurde" (Lk 11:20; Mt 12:28). Ennekõike on aga kuningriik selgelt nähtav Kristuse, Jumala ja Inimese Poja isikus, kes tuli "et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest" (Mk 10:45).
Kui Jeesus, kes oli kandnud ristisurma inimkonna eest, tõusis üles, siis Ta ilmus kui see, kes oli määratud Issandaks, Kristuseks ja preestriks igavesti (Ap 2:36; Hb 5:6; 7:17-21) ning Ta valas oma jüngrite peale välja Isa poolt tõotatud Vaimu (Ap 2:33). Kirik, kes on varustatud oma Rajaja andidega ja kes ustavalt kaitseb Tema armastuse, alandlikkuse ja eneseohverduse ettekirjutusi, ammutab sellest allikast ülesande kuulutada ja levitada kõigi rahvaste hulgas Kristuse ja Jumala kuningriiki ning olla maa peal selle kuningriigi esimeseks pungaks. Samal ajal kui ta aeglaselt kasvab püüdleb Kirik täiusliku kuningriigi poole ja kogu oma jõuga ta loodab ja ihaldab olla kirkuses ühendatud oma Kuningaga.

6. Vanas Testamendis on kuningriigi ilmutust sageli edasi antud metafooride abil. Samal kombel on Kiriku seesmine olemus tehtud meile teatavaks erinevate kujundite kaudu, mis on võetud nii lammaste karjatamisest, põllumaa harimisest, ehitamisest kui pereelust ja kihlustest. Need pildid on saanud ettevalmistava kuju Prohvetite raamatutes.
Kirik on lambatara, mille ainsaks ja asendamatuks ukseks on Kristus (Jh 10:1-10). Ta on kari, mille Karjaseks on Jumal ise tõotanud olla (Js 40:11; 2Ms 34:11jj). Vaatamata sellele, et Tema lambad on valitsetud inimestest karjaste kaudu, on nad siiski juhitud ja toidetud Kristuse, Hea Karjase ja Ülemkarjase enda poolt (Jh 10:11; 1Pt 5:4), kes andis oma elu lammaste eest (Jh 10:11-15).
Kirik on maatükk, Jumala põllumaa (1Kr 3:9), mida tuleb harida. Sellele maalapil kasvab vana õlipuu, mille pühadeks juurteks on Prohvetid ja kus leidis ja leiab aset juutide ja paganate lepitamine (Rm 11:13-26). See maa nagu valitud viinamägi on istutatud taevase maaharija poolt (Mt 21:33-43; 15:5). Tõeline viinapuu on Kristus, kes annab meile kui okstele elu ja jõu kanda rikkalikult vilja. Meile, kes me jääme Kiriku läbi Kristusesse, ilma kelleta ei saa me midagi teha (Jh 15:1-5).
Kirikut on sageli nimetatud ka Jumala hooneks (1Kr 3:9). Issand ise võrdles end ehitajate poolt kõlbmatuks tunnistatud kiviga, millest sai nurgakivi (Mt 21:42; Ap 4:11; Fl 2:7; Ps 117:22). Just sellele alusele rajasid apostlid Kiriku (1Kr 3:11) ja sealt ammutab Kirik ka kestvuse ja kindluse.
See hoone omab selle asjaolu kirjeldamiseks mitmeid nimesid: Jumala koda (1Tm 3:15), kus elab Tema perekond; Jumala kodakondsed Vaimus (Ef 2:19-22); Jumala telk inimeste juures (Ilm 21:3) ja eriti püha tempel. See tempel, mida sümboolselt kujutab kivist ehitatud jumalateenistuse paik, on ülistatud Pühade Isade poolt ja mitte ilma põhjuseta on seda liturgias võrreldud Püha Linna, Uue Jeruusalemmaga. Elavate kividena oleme me siin maa peal sellesse ehitatud (1Pt 2:5). Johannes näeb seda püha linna tulevat taevast alla maailma uuenemise ajal, valmistatud otsekui oma mehele valmis pandud ja ehitud mõrsja (Ilm 21:2).
Kirik, "ülalasuv Jeruusalemm," on ka "meie ema" (Gl 4:26; Ilm 12:17). Teda on kirjeldatud kui veatu Talle laitmatut abikaasat (Ilm 19:7), keda Kristus "on armastanud ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda" (Ef 5:25-26); keda Ta ühendab iseendaga purunematu lepingu läbi; keda Ta lakkamatult "toidab ja hellitab" (Ef 5:29); keda Ta tahab kord puhastatuna näha alati puhtana, Temaga ühendatuna ja Temale armastuses ja ustavuses alistununa (Ef 5:25) ja keda Ta viimaks on täitnud taevaste andidega kogu igaviku jaoks selleks, et me tunneksime Jumala ja Kristuse armastust meie vastu, mis ületab iga tunnetuse (Ef 3:19). Maa peal viibiv Kirik elab pagenduses, sest ta rändab võõral maal ja on eemal Issanda juurest (2Kr 5:6). Ta otsib ja kogeb neid asju, mis on ülal, kus Kristus on istet võtnud Jumala paremal käel ja kus Kiriku elu on varjatud Kristusega Jumalas senikaua kuni Ta saab koos oma abikaasaga avalikuks kirkuses (Kl 3:1-4).

7. Jumala Poeg, endaga ühendatud inimloomuses, surma äravõitmise kaudu iseenda surma ja ülestõusmise läbi lunastas inimese ja muutis ta uueks looduks (Gl 6.15; 2kr 5:17). Oma Vaimu edasi andmise läbi tegi Kristus oma kõikide rahvaste seast kokku kutsutud vennad saladuslikult oma Ihu liikmeteks.
Selles Ihus on Kristuse elu välja valatud usklikesse, kes varjatud ja tõelisel viisil on sakramentide kaudu ühendatud kannatanud ja ülendatud Kristusega. Ristimise läbi oleme me vormitud Kristuse sarnasusse: "Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks" (1Kr 12:13). Selles pühas talituses (sacred rite) on üks olemine Kristuse surma ja ülestõusmisega nii sümboliseeritud kui korda saadetud: "Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse" ja "kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega" (Rm 6.4-5). Kui me tõesti saame osa Issanda Ihust armulaua leiva murdmises, siis oleme me tõstetud osadusse Tema ja üksteisega. "Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast" (1Kr 10:17). Sellisel viisil oleme me kõik tehtud Tema Ihu liikmeteks (1Kr 12:27), "üksikult aga üksteise liikmeteks" (Rm 12:5).
Nõnda nagu inimese ihu liikmed, ehki neid on palju, moodustavad ühe ihu, nii on ka ustavad üks ihu Kristuses (1Kr 12:12). Kristuse Ihu ülesehitamisel on erinevatel liikmetel ja funktsioonidel täita oma osa. On ainult üks Vaim, kes vastavalt oma küllusele ja teenimisviisidele (needs of the ministries) jagab Kiriku hüvanguks erinevaid ande (1Kr 12:1-11). Nende andide hulgas omab erilist kohta arm, mis on antud apostlitele, kelle autoriteedile allutas Vaim isegi need, keda oli õnnistatud vaimuandidega (charisms) (1Kr 14). Seesama Vaim annab Ihule ühtsuse Iseenda, oma väe ja liikmete sisemise ühendamise läbi ning kutsub esile ja tõukab tagant armastust ustavate hulgas. Sellest kõigest järeldub, et kui üks liige kannatab, siis kannatavad kõik liikmed ühes temaga ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed (1Kr 12:26).
Selle Ihu Pea on Kristus. Ta on nähtamatu Jumala kuju ja Tema läbi on loodud kõik asjad. Ta on enne kõike loodut ja kõik püsib koos Temas. Ta on selle Ihu pea, kelleks on Kirik. Tema on algus, esmasündinu surnuist, et ta kõiges saaks esimeseks (Kl 1:15-18). Oma väe suuruse läbi valitseb Ta asjade üle nii taevas kui maa peal. Oma kõikeületava täiuse ja tegutsemisviisi kaudu täidab ta kogu Ihu oma kirkuse rikkustega (Ef 1:18-23).
Kõik liikmed peavad muutuma Tema sarnasusse kuni Kristus saab nende sees kuju (Gl 4:19). Sellel põhjusel, meie, kes me oleme viidud Temaga vastavusse ja kes me oleme surnud ja üles tõusnud koos Temaga, oleme tõstetud Tema elu saladustesse kuni me kord valitseme ühes Temaga (Fl 3:21; 2Tm 2:11; Ef 2:6; Kl 2:12). Maa peal, kus me oleme otsekui palverändurid võõral maal, me jälgime katsumuses ja rõhumises Tema poolt tallatud teid, sest me oleme tehtud üheks Tema kannatustega otsekui ihu on üks oma Peaga ning me kannatame ühes Temaga, et me võiksime ühes Temaga saada ka kirgastatud (Rm 8:17).
Temas liidetakse kokku kogu ihu ja hoitakse koos kõõluste ja sidemete abil ning see ihu kasvab Jumala kasvamist (Kl 2:19). Ta jagab jätkuvalt oma Ihule, Kirikule, teenistusande (gift of ministries), mille kaudu me Tema väe abil teenime üksteist päästeks nõnda, et me tõtt rääkides armastuses kasvame kõigiti Tema sisse, kes on meie Pea (Ef 4:11-16).
Selleks, et me võiksime Temas lakkamatult uueneda (Ef 4.23) on Ta meile andnud oma Vaimu, kes on üks ja seesama nii Peas kui liikmetes ning kes annab elu, ühendab ja tegutseb kogu Ihu kaudu. Ta teeb seda sellisel viisil, et tema tegevust võivad pühad Isad võrrelda funktsiooniga, mida eluprintsiip ehk hing täidab inimese kehas.
Kristus armastab Kirikut kui oma mõrsjat ning Temast on saanud mehe eeskuju, kes armastab naist kui oma ihu (Ef 5:25-28). Kirik ise on tegelikult alistunud oma Peale (Ef 5:23-24). Kuna "Temas elab kogu jumalik täius ihulikult" (Kl 2:9) siis täidab Ta Kiriku, oma Ihu ja täiuse, jumalike andidega (Ef 1:22-23) nõnda, et ta võiks laieneda ja jõuda Jumala kogu täiuseni (Ef 3:19).

8. Kristus, ainus Vahemees, rajas ja hoiab jätkuvalt alal siin maa peal usu, lootuse ja armastuse kogukonda, oma püha Kirikut kui nähtava skeemiga isikut (an entity with visible delineation), kelle kaudu Ta edastab kõigile tõde ja armu.
Kuid hierarhiliste organite abil ehitatud ühiskonda ja Kristuse Saladuslikku Ihu nagu ka nähtavat rahvakogu ja vaimulikku kogukonda, maa peal rändavat Kirikut ja taevaste asjadega rikastatud Kirikut, ei saa pidada kaheks tegelikkuseks: pigem moodustavad nad ühe läbipõimunud tegelikkuse, milles sulandub kokku (coalesces) jumalik ja inimlik element. Sellel põhjusel, ja mitte nõrga analoogia kaudu, on seda võrreldud lihaks saanud Sõna saladusega. Nõnda nagu enda peale võetud ja lahutamatult Temaga ühendatud loomus teenib jumala Sõna pääste elava organina, sarnasel viisil teenib Kiriku nähtav sotsiaalne struktuur Kristuse Vaimu, kes elustab teda ihu ülesehitamiseks (Ef 4:16).
See on üks Kristuse Kirik, mis Usutunnistuses on kuulutatud kui ühtne, püha, katoolne ja apostellik; mida meie Päästja, peale oma ülestõusmist, volitas Peetruse juhatama (Jh 21:17) ja nii tema kui teised apostlid seda meelevallaga laiendama ja juhtima (Mt 28:18j) ning mille Ta viimaks püstitas kõikide aegade jaoks kui "tõe samba ja alustoe" (1Tm 3:15).
See Kirik, maailmas moodustatud ja organiseeritud ühiskonnana eksisteerib (subsist) Katoliku Kirikus/ Katoolses Kirikus (Catholic Church), mis on juhitud Peetruse järglase ja temaga osaduses olevate Piiskoppide poolt, ehki paljusid pühitsuse ja tõe elemente võib leida ka väljaspool selle nähtavat struktuuri. Need elemendid kui Kristuse Kirikule kuuluvad annid on edasiviivateks jõududeks katoolse ühtsuse poole.
Nagu Kristus teostas lunastuse vaesuses ja tagakiusus nõnda on ka Kirik kutsutud järgima sama teed, et ta võiks inimestele edasi anda pääste vilju. Jeesus Kristus, "kes olles Jumala kuju ... loobus iseenese olust, võttes orja kuju" (Fl 2:6-7) ja "kuigi ta oli rikas, sa vaeseks" (2Kr 8:9) meie pärast. Kirik, ehki ta vajab oma ülesande teostamiseks inimlikke ressursse, pole rajatud taotlema maist au, vaid kuulutama ja seda isegi oma eeskuju, alandlikkuse ja eneseohverdamise läbi. Kristus oli Isa poolt läkitatud "kuulutama vaestele rõõmusõnumit, laskma vabadusse rõhutuid" (Lk 4:18), "otsima ja päästma kadunut" (Lk 19:10). Sarnasel kombel ümbritseb Kirik armastusega kõiki neid, kes on vaevatud inimliku kannatuse poolt ning näeb vaestes ja piinatutes oma vaese ja kannatava Rajaja võrdkuju. Kirik teeb kõik endast oleneva, et leevendada nende vajadusi ja nende kaudu püüab ta teenida Kristust. Samal ajal kui Kristus, püha, veatu ja laitmatu (Hb 7:26) ei teadnud midagi patust (2Kr 5:21), vaid tuli hoopis lunastama inimeste patte (Hb 2:17) embab Kirik, olles samaaegselt nii püha kui alalises vajaduses puhastamise järele, oma rüpes patuseid ning järgib alati patukahetsuse ja uuendamise teed. Kirik, "võõrana võõral maal tungib edasi keset maailma tagakiusamisi ja Jumala lohutusi" kuulutades Issanda surma ja ülestõusmist kuni Tema tulemiseni (1Kr 11:26). Ülestõusnud Issanda vägi on andnud talle jõudu, et ta suudaks kannatlikkuses ja armastuses ületada oma mured ja väljakutsed nii enda sees kui väljaspool ja et ta võiks ustavalt kuid siiski hämaralt ilmutada maailmale oma Issanda saladust kuni maailma lõpuni, mil see saab avalikuks täielikus valguses.

II JUMALA RAHVAST

9. Jumal on kõikidel aegadel iga rahva hulgast vastu võtnud selle, kes Teda kardab ja teeb õigust (Ap 10:35). Siiski Jumal ei tee inimesi pühaks ega päästa neid üksnes indiviididena, ilma nende vahel oleva sideme või ühenduslülita. Pigem on olnud Talle meelepärane koguda inimesed kokku üheks rahvaks, kes tunnistab Teda tões ja teenib Teda pühaduses. Seepärast valis Ta Iisraeli oma omandrahvaks, kellega Ta sõlmis lepingu. Samm sammult Ta õpetas ja valmistas seda rahvast ette, tehes nende ajaloos teatavaks nii Iseenda kui oma tahte määrused ning pühitsedes nad Iseendale. Siiski olid kõik need asjad tehtud selleks, et valmistada ette ja illustreerida seda Kristuses ratifitseeritud uut ja täiuslikku lepingut ning lihaks saanud Jumala Sõna läbi antud terviklikumat ilmutust. "Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu ... Ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks ... Sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand" (Jr 31:31-34). Kristus sõlmis selle uue lepingu, uue testamendi, nimelt Oma Veres (1Kr 11:25) kutsudes kokku juudid ja paganad ning tehes nad üheks rahvaks mitte liha järgi vaid Vaimus. See pidi olema uus Jumala Rahvas. Need, kes usuvad Kristusesse, on uuestisündinud mitte kaduvast vaid kadumatust seemnest elava Jumala sõna kaudu (1Pt 1:23) ja mitte lihast, vaid veest ja Pühast Vaimust (Jh 3:5-6) on viimaks seatud kui "valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas ... kes muiste polnud rahvas, nüüd aga on Jumala rahvas" (1Pt 2:9-10).
Selle messiaanliku rahva peaks on Kristus, "kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast" (Rm 4:25) ning kes nüüd, olles võitnud enesele nime üle kõikide nimede, valitseb kirkuses taevas. See rahvas on tõstetud Jumala laste väärikuse ja vabaduse seisusesse, kelle südames elab Püha Vaim otsekui oma templis. Selle rahva seaduseks on uus käsk armastada nõnda nagu Kristus armastas meid (Jh 13:34). Selle rahva eesmärgiks on Jumala Kuningriik, mis oli maa peal algatatud Jumala enda poolt ja mis laieneb veelgi kuni see viiakse Jumala poolt aja lõppedes täiusele, kui Kristus, meie Elu (Kl 3:4) saab ilmsiks, ja "ka loodu ise vabastatakse kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse" (Rm 8:21). Hoolimata sellest, et see messiaanlik rahvas tegelikult ei hõlma kõiki inimesi ja kohati võib näida väikese kogudusena, on ta siiski püsiv ja kindel ühtsuse, lootuse ja pääste seeme kogu inimkonna jaoks. Ta on Kristuse poolt asutatud elu, armastuse ja tõe osaduseks, samas kasutatud Tema poolt ka tööriistana kogu loodu lunastamiseks ja saadetud maailma olema selle valguseks ja soolaks (Mt 5:13-16).
Liha poolest Iisraeli, kes rändas kõrbes otsekui pagenduses, kutsuti juba Jumala Kirikuks ("Issanda kogudus") (2Esdr 13:1; 5Ms 23:1jj; 4Ms 20:4). Samuti on uut Iisraeli, kes elab küll praegusel ajastul, kuid taotleb tulevast ja jäädavat linna (Hb 13:14) nimetatud Kristuse Kirikuks (Mt 16:18). Sest Kristus on tema ostnud enesele oma vere läbi (Ap 20:28), täitnud oma Vaimuga ja varustanud nende vahenditega, mis on kohased temale kui nähtavale ja sotsiaalsele ühendusele. Jumal kogus kokku kõik need, kes usus peavad Kristust pääste algatajaks ja ühtsuse ja rahu allikaks ning rajas nendest Kiriku, et viimasele kui ühele oleks see päästva ühtsuse nähtav sakrament. Kirik, kes ületab kõik aja ja rassi piirid, on määratud laienema maailma kõikidesse regioonidesse ning nõnda siseneb ta inimkonna ajalukku. Kirik, mis liigub edasi proovilepanekute ja raskete katsumuste kaudu, on tugevdatud Issanda poolt tõotatud Jumala armu väe läbi nõnda, et ihu nõtruses ei kalduks ta kõrvale täiuslikust ustavusest, vaid jääks oma Issandale vääriliseks mõrsjaks. Ta on liigutatud Püha Vaimu poolt nõnda, et ta iial ei lakkaks ennast uuendamast kuni ta jõuab risti läbi valguseni, mis iial ei looju.

10. Issand Kristus, inimeste hulgast võetud Ülempreester (Hb 5:1-5) lõi uue rahva "Jumal Isale kuningriigiks ja preestriteks" (Ilm 6:9-10). Ristitud inimesed on uuestisünni ja Püha Vaimu võidmise läbi pühitsetud vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks, selleks et nad kõigi oma kristlasena sooritatud tegude kaudu võiksid ohverdada vaimulikke ohvreid ja kuulutada Tema väge, kes on nad välja kutsunud pimedusest oma imelisse valgusesse (1Pt 2:4-10). Seepärast peaksid kõik Kristuse jüngrid, püsides palves ja kiites Jumalat (Ap 2:42,47) esitlema end kui elavat, püha ja Jumalale meelepärast ohvrit (Rm 12:1). Nad peavad maa peal kõikjal andma tunnistust Kristusest ning kostma neile, kes pärivad neilt aru igavese elu lootuse kohta, mis neis on (1Pt 3:15).
Kuigi usklike üldine preesterlus ja teenistuslik või hierarhiline preesterlus (ministerial or hierarchical priesthood) erinevad üksteisest mitte ainult astme vaid ka olemuse poolest, on nad siiski omavahel vastastikkuses seoses: kumbki neist osaleb omal erilisel viisil Kristuse ühes preesterluses. Teenistuses olev preester (ministerial priest) õpetab ja valitseb preesterlikku rahvast oma püha väe läbi; ta tegutseb Kristuse isikus tehes kohalolevaks armulaua ohvri ja pakub seda Jumalale kogu rahva nimel. Kuid ustavad, tänu oma kuninglikule preesterlusele, osalevad armulaua pakkumises. Samuti rakendavad nad seda preesterlust sakramentide vastuvõtmises, palves ja tänus, oma püha eluga tunnistuse andmises, ennastsalgavuses ja tegusas armastuses.

11. Just sakramentide ja vooruste kasutamise läbi pannakse kehtima preesterliku kogukonna püha loomus (sacred nature) ja orgaaniline struktuur. Ristimise läbi Kirikuga ühinenud ustavad on määratud ristimismärgi (by baptismal character) kaudu kummardama kristlikku usku: uuestisündinud Jumala lastena peavad nad tunnistama inimeste ees seda usku, mille nad on saanud Jumala käest Kiriku vahendusel. Kinnitamise sakramendi läbi on nad täielikumalt seotud Kirikuga ning Püha Vaim varustab neid erilise jõuga, et nad oleksid Kristuse tõeliste tunnistajatena rangemalt kohustatud levitama ja kaitsma usku nii sõna kui teoga. Kui nad võtavad osa armulaua ohverdamisest, mis on kogu kristliku elu allikas ja kõrgpunkt, siis pakuvad nad Jumalale üheskoos Jumala Ohvriga ka iseenda. Seega, nii ohverdamise kui Püha Armulaua läbi võtavad kõik osa sellest liturgilisest teenimisest, mitte küll ühel moel, vaid endale kohasel viisil. Pühas Armulauas Kristuse Ihu läbi tugevdatuna ilmutavad nad konkreetsel viisil Jumala Rahva ühtsust, mis on sobivalt tähistatud ja imetabaselt korda saadetud selle kõige kõrgeaulisema sakramendi läbi.
Need, kes pöörduvad meeleparanduse sakramendi poole saavad Jumala halastuse tõttu andeks Tema vastu sooritatud patud. Samal ajal on nad lepitatud ka Kirikuga, keda nad on oma pattudega haavanud ja kes armastuse, eeskuju ja palve läbi taotleb nende pöördumist. Haigete püha võidmise ja preestrite palvetamise läbi usaldab kogu Kirik haiged kannatava ja ülendatud Issand hoolde ja palub, et viimane valgustaks nende kannatusi ja päästaks nad (Rm 8:17; Kl 1:24; 2Tm 2:11-12; 1Pt 4:13). Enamgi veel, ta kustub haigeid kaasa aitama kogu Jumala Rahva heale käekäigule iseenda vabatahtliku seostamise kaudu Kristuse kannatuse ja surmaga. Need ustavad, kes on pühitsetud Vaimuliku/ Pühasse Seisusesse (Holy Orders) on määratud Kristuse nimel toitma Kirikut Jumala sõna ja armuga. Viimaks, kristlikud abikaasad, Abieluseisuse sakramendi tõttu, mille kaudu nad avaldavad ja saavad osa sellest ühtsuse ja viljaka armastuse saladusest, mis on olemas Kristuse ja Tema Kiriku vahel (Ef 5:32), aitavad üksteisel jõuda pühaduseni oma abielus ja laste üles kasvatamises ja õpetamises. Oma elu seisuse ja astme tõttu omavad nad Jumala Rahva seas oma erilist andi (1Kr 7:7) Kristlaste abielust tekib perekond, kus sünnivad inimühiskonna uued kodanikud, kes ristimisel saadud Püha Vaimu armu läbi on tehtud Jumala lasteks ja seeläbi on Jumala Rahvas elus hoitud läbi sajandite. Perekond on niiöelda kodune kirik (domestic church). Selles perekonnas peaksid vanemad oma sõna ja eeskuju kaudu olema esimesed usukuulutajad oma lastele. Nad peaksid neid julgustama neile kohases kutsumuses ning edendama erilise hoolega püha seisuse kutsumust.
Kõik ustavad, olenemata nende olukorrast või seisusest on kindlustatud nõnda paljude ja nii võimsate päästevahenditega ning on kõik omal viisil Issanda poolt kutsutud sellele täiuslikule pühadusele, mille tõttu Isa ise on püha.

12. Jumala püha rahvas osaleb ka Kristuse prohvetlikus ametis: ta levitab väljapoole tunnistust Temast ja seda eriti usu ja armastusega täidetud elu ja Jumalale pakutud kiituseohvri, huulte austusavalduse kaudu, mis ülistab Tema nime (Hb 13:15). Kogu Jumala Rahvas, kes on võitud Ainsa Püha poolt (1 Jh 2:20,27) ei saa usuasjades eksida. Nad ilmutavad selgelt oma erilist varandust kogu rahva üleloomuliku taiplikkuse (discernement) abil usuasjades, kui nad "alates piiskopist kuni viimase ilmikuni" näitavad üles üleüldist üksmeelt usu ja moraali küsimustes. See taiplikkus on virgutatud ja säilitatud tõe Vaimu poolt. Seda rakendatakse püha õpetusautoriteedi (sacred teaching authority) juhtimisel ja sellele ustavalt ja lugupidavalt kuuletudes võtab Jumala rahvas selle vastu mitte lihtsalt inimeste vaid tõepoolest Jumala sõnana (1Ts 2:13). Seeläbi Jumala Rahvas peab kindlalt kinni pühadele kord antud usust (Jd 3), tungib sellesse sügavamalt õige mõtlemise varal ja rakendab seda täielikumalt oma elus.
Püha Vaim ei pühitse ega juhi ja rikasta Jumala Rahvast voorustega mitte ainult sakramentide ja Kiriku teenistusametite kaudu, vaid "jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab" (1Kr 12:11) jaotab ta kõikidel astmetel olevatele ustavatele konkreetseid ande. Nende andide läbi teeb ta nad võimelisteks ja valmisolevateks võtta enese peale mitmesuguseid ülesandeid ja ameteid, mis aitavad kaasa Kiriku uuendamisele ja ülesehitamisele. Apostli sõnade kohaselt "igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks" (1Kr 12:7). Need vaimuannid, olgu need siis väljapaistvamad või lihtsamad ja laialdasemalt levinumad, tuleb vastu võtta tänu ja lohutusega, sest need on Kiriku vajadustele täiuslikult sobivad ja kasulikud. Tavatuid ande ei tule nõutada ning ei tohiks upsakalt eeldada, et nende andide rakendamisel kannab apostellik töö vilja. Hinnangu andmine nende andide tõelisele ja sobivale kasutamisele kuulub Kirikus ametisse määratud juhtidele, kelle erilisse pädevusse kuulub mitte tõepoolest kustutada Vaimu, vaid katsuda kõik läbi ja pidada kinni heast (1Ts 5:12, 19-21).

13. Kõik inimesed on kutsutud kuuluma uue Jumala Rahva hulka. Mistõttu see rahvas, ehkki jäädes üheks ja üksnes üheks peab levima üle kogu maailma ja eksisteerima kõikidel aegadel, et Jumala tahte määrus võiks teostuda. Alguses lõi Jumal inimkonna (human nature) üheks ning määras, et kõik Tema hajali olevad lapsed kogutakse viimaks ühtekokku (Jh 11:52). Sellel eesmärgil läkitas Jumal oma Poja, kelle Ta seadis kõigi asjade pärijaks (Hb 1:2), et Ta võiks olla kõikide õpetaja, kuningas ja preester ning Jumala lastest koosneva uue ja üleilmse rahva peaks. Samal põhjusel saatis Jumal ka oma Poja Vaimu kui Issanda ja Eluandja. Tema on see, kes ühendab kogu Kiriku ja viimase kui ühe ustava ning laseb tärgata nende ühtsusel apostlite õpetuses, osaduses, leivamurdmises ja palvetes (Ap 2:42).
Sellest järeldub, et ehki rahvaid on palju on ainult üks Jumala Rahvas, kes võtab enesele kodanikke kõikide rahvaste hulgast ning teeb nad selle kuningriigi kodanikeks, mis omab pigem taevast kui maist loomust. Kõik ustavad, kuigi nad on laiali laotunud üle kogu maailma, on osaduses üksteisega Pühas Vaimus, mistõttu tema, kes elab Roomas, teab, et India ustavad inimesed on tema võlvi liikmed.
Kuna Kristuse kuningriik ei ole sellest maailmast (Jh 18:36), siis Kirik või Jumala Rahvas sätestab, et see kuningriik ei võta midagi ära ühegi rahva ajalikust heaolust. Otse vastupidi, see edendab ja võtab enesele kõik head oskused, rikkused ja kombed, milles väljendub iga rahva loomupärane anne ning puhastab, tugevdab, ülendab ja õilistab need. Kirik paneb seejuures tähele, et ta peab ühendama rahvad selle kuninga alla, kellele nad on pärandiks antud (Ps 2:8) ja kelle linna toovad nad kinke ja ande (Ps 72:10; Js 60:4-7; Ilm 21:24). See universaalsus, mis kaunistab Jumala Rahvast, on Issanda enda and. Sellel põhjusel püüdleb Katoliku Kirik väärilise tulemusega lakkamatult tuua tagasi kogu inimkond ja kõik tema varad tema lätte juurde Kristuses, olema koos Tema kui peaga ning olema ühendatud Tema Vaimus.
Tänu katoolsusele aitab iga üksikosa oma erilise anni läbi kaasa teiste osade ja kogu Kiriku hüvangule. Ühiselt jagatud andide ja ühise jõupingutuse läbi saavutada täielikkus ühtsuses, saab kogu tervikule ja iga selle osale osaks juurdekasv. Jumala Rahvas pole üksnes moodustunud erinevatest rahvastest, vaid ka tema sisemine struktuur koosneb mitmesugustest kategooriatest. See mitmekesisus tema liikmete seas tuleneb nii kohustustest nagu see puudutab neid, kes rakendavad püha teenistust oma vendade hüvanguks kui ka seisundist ja elustaatusest nagu on lood paljude nendega, kes astuvad orduseisusesse ja püüdlevad pühaduse poole kitsamat teed pidi ergutades vendi oma eeskujuga. Enamgi veel, Osaskirikud omavad Kiriku sees õiguspärast kohta; need Kirikud säilitavad oma traditsioonid ilma ühelgi viisil vastandumata Peetruse Tooli esiaule, kes juhatab kogu armastuse kogu ja kaitseb seaduslikke erinevusi, samal ajal tagades, et need erinevused mitte ei takistaks vaid pigem soodustaksid ühtsust.
Kiriku kõikide osade vahel säilib lähedase osaduse side, mille tõttu jagatakse oma vaimseid rikkusi, apostellikke töötegijaid ja ajalikke ressursse. Jumala Rahva liikmed on kutsutud jagama neid hüvesid ühiselt ning iga Kiriku kohta kehtivad Apostli sõnad: "Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad" (1Pt 4:10). Kõik inimesed on kutsutud kuuluma sellesse Jumala Rahva katoolsesse ühtsusesse, mis edendades kõikehõlmavat rahu ... (presages it). Sinna kuuluvad või on sellega mitmel moel seotud katoliiklased, kõik Kristusesse uskujad ja tegelikult kogu inimkond, sest kõik inimesed on Jumala armu läbi kutsutud õndsusele.

14. See Püha Kirikukogu soovib esmalt pöörata oma tähelepanu katoliiklastele. Ta võtab aluseks Pühakirja ja Traditsiooni ning õpetab, et nüüd ajutiselt maa peal pagenduses viibiv Kirik on päästeks hädavajalik. Kristus, kes on meie juures oma Ihus, Kirikus, on ainus Vahemees ja ainulaadne tee päästeks. Tema ise kinnitas selgesõnaliselt usu ja ristimise hädavajalikkust (Mk 16:16; Jh 3.5) ning seeläbi jaatas ta ka Kiriku vajalikkust, sest ristimise otsekui ukse kaudu sisenevad inimesed Kirikusse. Inimesed, kes teavad, et Katoolne Kirik on asutatud Kristuse poolt kui hädavajalik, aga sellest hoolimata ei soovi sellega ühineda või sellesse jääda, ei saa õndsaks.
Kirikliku ühiskonnaga on täielikult ühinenud need, kes Kristuse Vaimu omades tunnustavad Kiriku kogu süsteemi ja kõiki talle antud päästevahendeid ning on ühendatud Temaga, olles üks osa tema nähtavast ihulikust struktuurist ning tema kaudu Kristusega, kes valitseb tema üle Paavsti ja piiskoppide vahendusel. Sidemed, mis seovad inimesed nähtaval viisil Kirikuga on usutunnistus, sakramendid, kiriklik valitsemine (ecclesiastical government) ja osadus. Siiski pole päästetud see inimene, kes olles küll Kiriku ihu liige ei püsi armastuses. Ta tõepoolest jääb küll Kiriku rüppe, kuid seda üksnes "ihulikul" moel, mitte "oma südamega." Kõik Kiriku lapsed peaksid meeles pidama, et nende kõrge staatus tuleb omistada Kristuse erilisele armule ja mitte omaenda teenetele. Enamgi veel, kui nad ei vasta sellele armule oma mõtetes, sõnades ja tegudes, siis nad mitte üksnes ei saa õndsaks, vaid nende üle mõistetakse ka enam tõsisemalt kohut.
Katehhumeenid, kes Püha Vaimu poolt liigutatuna taotlevad ilmse kavatsusega ühineda Kirikuga on oma kavatsuse läbi temaga liitunud. Ema Kirik embab neid juba armastuse ja hoolega nagu oma lapsi.

15. Kirik võtab omaks, et ta on paljudel viisidel seotud nendega, keda ristimise tõttu on austatud kristlase nimega, kuid kes ei tunnista avalikult usku selle täielikkuses või pole säilitanud osadusühtsust Peetruse järglasega. On palju neid, kes austavad Pühakirja kui usu normi ja elu eeskuju ning kes näitavad üles puhtsüdamlikku innukust. Nad usuvad armastavalt Jumalasse, Kõigeväelisse Isasse ja Kristusesse, Jumala Pojasse ja Päästjasse. Nad on pühitsetud ristimise läbi, milles nad on ühendatud Kristusega. Samas nad tunnustavad ja võtavad vastu ka teisi sakramente oma Kirikutes või kiriklikes kogukondades. Paljud neist tunnevad rõõmu piiskopiametist, pühitsevad Püha Armulauda ja viljelevad kiindumust Neitsi, Jumala Ema poole. Nad osalevad ka koos meiega palvetamises ja teistes vaimsetes hüvedes. Samuti võime me öelda, et mingisugusel tõelisel viisil on nad meiega ühinenud Pühas Vaimus, kuna ka neile annab Ta oma ande ja armu, mille läbi Ta tegutseb nende seas oma pühitseva väega. Mõningaid on ta tõesti tugevdanud nende vere valamise määrani. Kõikides Kristuse jüngrites kutsub Vaim esile soovi olla Kristuse poolt määratud viisil rahumeelselt ühendatud üheks karjaks ühe karjase all ning Püha Vaim ergutab neid taotlema seda eesmärki. Selle teostumise nimel ei lakka Ema Kirik iial palumast, lootmast ja tegutsemast. Ta kannustab oma lapsi puhastumisele ja uuenemisele nõnda, et Kristuse märgid võiksid enam kirkamalt paista üle maailma palge.

16. Viimaks on Jumala Rahvaga mitmel viisil seotud ka need, kes pole veel Evangeeliumi vastu võtnud. Esmalt peame meenutama rahvast, kellele oli antud leping ja tõotused ning kelle seast sündis Kristus ihu poolest (Rm 9:4-5). Oma esiisade tõttu jääb see rahvas Jumalale kõige kallimaks, sest Jumal ei kahetse oma armuande ega kutsumust (Rm 11:28-29). Kuid päästeplaan hõlmab ka neid, kes tunnistavad Loojat. Esimesel kohal nende hulgas on muhamedlased, kes väidavad, et nad hoiavad kinni Aabrahami usust ja koos meiega kummardavad ühte armulist Jumalast, kes viimasel päeval mõistab kohut kogu inimkonna üle. Samuti pole Jumal kaugel neist, kes varjudes ja kujutistes otsivad tundmatut Jumalat, kuna Tema on see, kes annab kõigile inimestele elu ja õhu ja kõik asjad (Ap 17:25-28) ning Päästjana tahab, et kõik inimesed pääseksid (1Tm 2:4). Õndsuse võivad saavutada ka need, kes mitte omal süül ei tunne Kristuse Evangeeliumi või Tema Kirikut, kuid kes puhtsüdamlikult otsivad Jumalat ja armu läbi liigutatuna püüavad oma tegudega täita Tema tahet nõnda nagu see on neile teadaolev südametunnistuse ettekirjutuste kaudu. Samuti ei keeldu Jumalik Ettenägelikkus õndsuseks vajaminevast abist neile, kes ise süüdi olemata pole veel jõudnud Jumala otsesele tundmisele ja kes Tema armu abil üritavad elada väärtuslikku elu. Kõike nende hulgas leiduvat head ja tõelist peab Kirik Evangeeliumi ettevalmistuseks. Kirik teab, et see on antud Tema poolt, kes valgustab inimesi nõnda, et nad viimaks võiksid omada elu. Sageli Kurja poolt eksiteele viidud inimesed on muutunud tühisteks oma arutluskäikudes ja on vahetanud Jumala tõe vale vastu teenides loodut Looja asemel (Rm 1:21,25). On palju neid, kes elades ja surres selles maailmas ilma Jumalata, on avatud lõplikule meeleheitele. Kirik edendab oma ülesandeid hoole ja tähelepanuga selleks, et aidata kaasa Jumala kirkusele, muretseda õndsus kõigile eelpool nimetatutele ning olla tähelepanelik Issanda käsu suhtes, "kuulutage Evangeeliumi kogu loodule" (Mk 16:15).

17. Nõnda nagu Poeg oli läkitatud Isa poolt (Jh 20:21) nõnda saatis Ta ka Apostlid öeldes: "Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni" (Mt 28:19-20). Kirik on apostlite käest vastu võtnud selle pühaliku Kristuse mandaadi kuulutada päästvat tõde ning ta peab selle viima kuni ilmamaa äärteni (Ap 1:8). Seetõttu omastab ta Apostli sõnad, "Häda mulle, kui ma Evangeeliumi ei kuuluta" (1Kr 9:16) ning jätkab lakkamatult Evangeeliumi kuulutajate läkitamist senikaua kuni noored Kirikud on täielikult stabiliseerunud ja suudavad ise jätkata evangeliseerimist. Püha Vaim on ju sundinud Kirikut andma oma panuse, selleks et Jumala plaan võiks täielikult teostuda, kusjuures Ta on määranud Kristuse päästeallikaks kogu maailma jaoks. Evangeeliumi kuulutamise läbi valmistab ta kuulajaid ette usku vastu võtma ja seda avalikult tunnistama. Ta annab neile ristimise jaoks hädavajaliku meelelaadi, krahmab nad ära eksituse ja ebajumalate orjusest ning ühendab nad Kristuses, et armastuse läbi võiksid nad sirguda täieliku küpsuseni Kristuses. Kiriku tegevuse tõttu on kogu see hea, mis leidub inimeste meeltes ja südametes ning mis on peidus erinevate rahvaste religioossetes praktikates ja kultuurides, mitte üksnes päästetud hukatusest, vaid ka puhastatud, üles tõstetud ja täiustatud Jumala kirkuseks, Saatana hämminguks ja inimese õnneks. Kohustus levitada usku on kehtestatud igale Kristuse jüngrile vastavalt tema seisusele (state). Ehki kõik kristlased võivad ristida, saab üksnes preester armulaua ohvris lõpule viia Ihu ülesehitamise. Nõnda saavad teoks Jumala sõnad, mis olid öeldud Tema prohveti kaudu: "Sest päikesetõusu poolt päikeseloojaku poole on mu nimi paganate seas suur, ja igas paigas suitsutatakse ning tuuakse mu nimele puhas roaohver" (Ml 1:11). Kirik nii palvetab kui tegutseb selle nimel, et kogu maailm saaks Jumala Rahvaks, Issanda Ihuks ja Püha Vaimu Templiks ning et Kristuses, kõigi asjade Peas, ostutakse kogu au ja kirkust Loojale ja Universumi Isale.

III KIRIKU HIERARHILISEST STRUKTUURIST, KONKREETSEMALT PIISKOPIAMETIST

18. Jumala Rahva kasvatamise ja tema püsiva kasvamise jaoks määras Issand Kristus Kirikus ametisse mitmesuguseid teenistujaid, kes tegutsevad kogu Ihu hüvanguks. Need püha väega õnnistatud teenistujad teenivad oma vendi nõnda, et kõik, kes kuuluvad Jumala Rahva hulka, seetõttu tunnevad rõõmu tõelisest kristlikust väärikusest ja tegutsevad omal vabal tahtel ja korrakohasel viisil ühise eesmärgi nimel, võiksid jõuda õndsuseni.
See Püha Kirikukogu käib tihedalt Esimese Vatikani Kirikukogu jälgedes ning koos viimasega õpetab ja kuulutab, et Jeesus Kristus, igavene Karjane, rajas oma Püha Kiriku saates välja apostlid nõnda nagu Isa oli läkitanud Tema (Jh 20:21). Ta tahtis, et apostlite järglased, nimelt piiskopid, oleksid karjased Tema Kirikus kuni maailma täiuseni viimiseni. Et piiskopiamet ise oleks ühtne ja jagamatu, asetas ta teiste apostlite etteotsa püha Peetruse ja pani tema kaudu katkematu ja nähtava aluse ja alguse usu ja osaduse ühtsusele. Püha Kirikukogu teeb taas kord kõigile ustavatele ettepaneku uskuda kindlalt kogu õpetust Kiriku institutsioonist, tema kestvusest, Rooma Paavsti püha primaadi tähendusest ja põhjusest ning tema eksimatust õpetusametist. Kirikukogu jätkab sama ettevõtmist ning otsustab kuulutada kõigi inimeste ees õpetust, mis puudutab piiskoppe, apostlite järglasi, kes üheskoos Peetruse järglase, Kristuse Asemiku ja kogu Kiriku nähtava peaga, juhivad elava Jumala koda.

19. Issand Jeesus, peale Isa poole palvetamist kutsus enese juurde need, keda ta ise tahtis ning seadis kaksteist olema koos Temaga, et Ta võiks nad läkitada kuulutama Jumala Kuningriiki (Mk 3:13-19; Mt 10:1-42). Nendest apostlitest (Lk 6:13) moodustas Ta kolleegiumi või stabiilse grupi, mille etteotsa pani Ta nende hulgast väljavalitud Peetruse (Jh 21:15-17). Esmalt saatis Ta nad Iisraeli laste ja seejärel kõikide rahvaste juurde (Rm 1:16), et Tema meelevallast osasaajatena võiksid nad teha kõik rahvad Tema jüngriteks, neid pühitseda ja juhatada (Mt 28:16-20; Mk 16:15; Lk 24:45-48; Jh 20:21-23) ning nõnda levitada Tema Kirikut ja et Issanda juhendamisel seda teenides võiksid nad juhtida seda kõik päevad kuni maailma ajastu lõpuni (Mt 28:20). Sellesse ülesandesse kinnitati nad täielikult Nelipühapäeval (Ap 2:1-26) vastavalt Issanda tõotusele: "Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni" (Ap 1.8). Apostlid kuulutasid kõikjal Evangeeliumi (Mk 16:20), mis võeti Püha Vaimu mõjutusel kuulajate poolt vastu ja nõnda kogusid nad kokku üleilmse Kiriku, mille Issand rajas apostlitele ning ehitas üles püha Peetruse, nende ülema peale ning mille ülimaks nurgakiviks on Jeesus Kristus ise (Ilm 21:14; Mt 16:18; Ef 2:20).

20. Kristuse poolt apostlitele usaldatud jumalik ülesanne kestab kuni maailma lõpuni (Mt 28:20), sest Evangeelium, mida neil tuleb õpetada on Kiriku jaoks kogu elu allikaks kõikidel aegadel. Sellel põhjusel kandsid selle ühiskonna valitsejateks määratud apostlid hoolt oma järglaste ametisse nimetamise eest.
Neil polnud oma teenistuses mitte üksnes abilisi, vaid selleks, et neile omistatud ülesanne võiks jätkuda peale nende surma, andsid nad testamendi kujul oma otsestele kaastöölistele edasi kohustuse kinnitada ja lõpule viia nende poolt alustatud tegevus ning soovitasid neil kanda hoolt kogu karja eest, sest Püha Vaim oli nad pannud karjastena hoidma Jumala Kirikut (Ap 20.28). Seepärast nimetasid nad ametisse sellised mehed ja andsid neile korralduse, et peale nende surma võtavad teised heakskiidetud mehed üle nende teenistuse. Nende mitmesuguste teenistujate hulgas, mida vastavalt Traditsioonile on Kirikus rakendatud varastest aegadest alates, kuulub peamine koht nende ametile, kes on määratud piiskopiametisse ning kes apostelliku suktsessiooni tõttu (by a succession running from the beginning) kannavad edasi apostelliku seemet. Püha Ireneus tunnistab, et nende kaudu, kes olid apostlite poolt määratud piiskoppideks ning nende järglaste läbi kuni meie ajani välja, on apostellik traditsioon saanud ilmsiks ja säilinud.
Seepärast piiskopid koos oma abiliste, preestrite ja diakonitega, jätkavad kogukonna teenimist, juhatavad Jumala asemel karja, kelle karjasteks nad on doktriini õpetajate, püha jumalateenistuse preestrite ja teenistujatena valitsemise jaoks (ministers for governing). Nõnda nagu Peetrusele, apostlite seast esimesele, antud amet on püsiv ja tuleb edasi anda tema järglastele, nii on ka Kiriku kasvatamise apostellik amet alaline, mida tuleb katkematult rakendada piiskoppide püha õigusliku järjepidevuse (sacred order) läbi. Seepärast Püha Kirikukogu õpetab, et jumaliku ametisse nimetamise tõttu on piiskopid üle võtnud apostlite koha kui Kiriku karjased ning kes võtab neid kuulda, see võtab kuulda Kristust ja kes nad kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale Kristuse ja Tema, kes Kristuse on läkitanud (Lk 10:16).

21. Seetõttu on piiskopi isikus, kelle abilisteks on preestrid, meie Issand, Jeesus Kristus, Ülim Ülempreester, kohalolev usklike seas. Jeesus Kristus, kes istub Jumala, oma Isa, paremal käel, ei puudu oma ülempreestrite kogunemistelt (he is not absent from the gathering of His high priests), vaid eelkõige nende suurepärase teenimise läbi kuulutab Ta Jumala sõna kõigile rahvastele, annab lakkamatult usu sakramente usklikele, isaliku funktsiooni (1kr 4:15) tõttu liidab taevase uuestisünni läbi uusi liikmeid oma Ihusse ja viimaks, nende tarkuse ja mõistlikkuse läbi juhib ja suunab Ta Uue Lepingu Rahvast nende palverännakul igavese õndsuse poole. Need karjased, kes on valitud karjatama Issanda väljavalitute karja, on Kristuse sulased ja Jumala saladuste majapidajad (1Kr 4:1), kellele on omistatud Jumala armu evangeeliumi tunnistamine (Rm 15:16; Ap 20:24) ning vaimu-ja õigeksmõistuteenistus kirkuses (2Kr 3.8-9). Selliste suurte kohustuste täitmise jaoks rikastati apostleid Kristuse poolt Püha Vaimu erilise väljavalamisega, mis tuli nende üle (Ap 1:8; Jh 20:22-23) ning nad andsid edasi selle vaimuliku anni oma abilistele käte peale panemise läbi (1Tm 4.14; 2Tm 1:6-7) ja see on jõudnud meieni piiskopiameti pühitsuses. Püha Kirikukogu õpetab, et piiskopiameti pühitsuse kaudu on antud vaimuliku seisuse sakramendi täius, väe täielikkus, mida nii Kiriku liturgilises praktikas kui Kirikuisade kõnepruugis on nimetatud ülempreesterluseks (high priesthood), püha teenistuse ülimaks väeks. Kuid piiskopiameti pühitsus annab koos pühitsemise ametiga ka õpetamise ja valitsemise ülesande, mida selle loomuse tõttu saab rakendada üksnes hierarhilises osaduses pea ja kolleegiumi liikmetega. Eriti liturgiliste riituste ja nii Ida kui Lääne Kiriku Traditsioonist lähtuvalt on selge, et käte peale panemise ja pühitsussõnade abil on Püha Vaimu arm antud ja püha karakter mõju avaldanud nõnda, et piiskopid kannavad väljapaistval ja nähtaval viisil Kristuse kui Õpetaja, Karjase ja Ülempreestri rolli ja tegutsevad Tema isikus. Seepärast on piiskoppidel kohane vastu võtta äsja väljavalitud liikmeid piiskoppide kooseisu (Episcopal body) vaimuliku seisuse sakramendi kaudu (sacrament of orders).

22. Nõnda kuis püha Peetrus ja teised apostlid moodustavad Issanda enda seadmise järgi ühtse apostelliku kolleegiumi, nõnda on omavahel seotud ka Rooma ülempreester Peetruse ametijärglasena ja piiskopid apostlite järglastena. Tõepoolest, väga vana tava kohaselt olid kõikidesse maailma paikadesse korrakohaselt ametisse seotud piiksopid osaduses üksteise ja Rooma Piiskopiga ühtsuse, armastuse ja rahu sidemete läbi ning kokku kogunenud Kirikukogude kaudu, kus ühiselt lahendati enam tähendusrikkamaid küsimusi ning vaagiti ettevaatlikult paljude arvmusi. Mõlemad need tegurid on juba märkideks piiskopiameti korralduse kollegiaalsest iseloomust ja aspektist. Samuti on sajandite jooksul peetud oikumeenilised kirikukogud ilmseteks tõendusteks sellestsamast karakterist. See on nähtav ka vanadel aegadel juurutatud tavas, kus mitmeid piiskoppe kutsutakse osa võtma äsja ülempreestri teenistusse astuja ülendamisest. Seega, inimene on määratud piiskoppide kooseisu liikmeks tänu sakramentaalsele pühitsusele ja hierarhilisele osadusele pea ja teiste piiskoppidega.
Piiskoppide kolleegium või koosseis omab meelevalda ainult koos oma pea, Rooma ülempreestriga, Peetruse ametijärglasega, kes säilitab tervikuna oma meelevalla primaadi kõigi üle, nii karjaste kui usklike üle. Kristuse asemikuna ja kogu Kiriku karjasena on Rooma piiskopil oma ameti tõttu Kirikus täielik, kõrgeim ja üleüldine meelevald, mida ta võib alati vabalt kasutada.
Piiskoppide korraldus (order of bishops), mis on apostlite kolleegiumi järglaseks ning annab sellele apostellikule ihule jätkuva eksistentsi, omab ka ülimat ja täielikku meelevalda universaalse Kiriku üle eeldusel, et me mõistame seda ihu koos selle pea, Rooma Paavstiga ja mitte kunagi ilma selle peata. Seda võimu võib rakendada üksnes Rooma Paavsti nõusolekul. Sest meie Issand nimetas Siimona ainsana kaljuks ja Kiriku võtmete kandjaks (Mt 16:18-19) ning pani ta hoolt kandma kogu karja eest (Jh 21:15). Siiski on ilmne, et Peetrusele antud vägi kinni siduda ja lahti päästa (Mt 16:19) oli omistatud ka apostlite kolleegiumile, kes oli ühendatud oma peaga (Mt 18:18; 28:16-20). See kolleegoim, sedavõrd kuivõrd ta koosneb paljudest liikmetest väljendab Jumala Rahva mitmekesisust ja üleilmsust, aga sedavõrd kuivõrd ta on kokku kogunenud ühe pea alla väljendab Kristuse karja ühtsust. Piiskopid, ustavalt tunnustades oma pea primaati ja silmapaistvust, rakendavad oma autoriteeti nii nende hoolde usaldatud ustavate kui tegelikult kogu Kiriku hüvanguks. Seejuures toetab Püha Vaim selle orgaanilist struktuuri ja mõõdukat üksmeelt (harmony with moderation). Ülim vägi, millest see kolleegium üleilmses Kirikus rõõmu tunneb, on rakendatud pühalikul moel oikumeenilisel Kirikukogul. Kirikukogu pole iial oikumeeniline ilma et see oleks Peetruse järglase poolt kinnitatud või vähemalt tunnustatud; Rooma Paavsti eesõiguseks on kirikukogusid kokku kutsuda, neid juhatada ja kinnitada. Sedasama kollegiaalset väge saavad ka kõikides maailma paikades elavad piiskopid rakendada koos paavstiga eeldusel, et kolleegiumi pea kutsub nad kollegiaalsele tegevusele või vähemalt kiidab heaks või vabal tahtel aktsepteerib hajali olevate piiskoppide ühendatud tegevust nõnda, et see tegevus muutub seeläbi kollegiaalseks.

23. See kollegiaalne osadus on ilmne ka üksikute piiskoppide suhetes osaskirikutega ja üleilmse Kirikuga. Rooma Paavst kui Peetruse järglane on nii piiskoppide kui ustavate ühtsuse alatine ning nähtav printsiip ja alus. Ent üksikud piiskopid on ühtsuse nähtavaks printsiibiks ja aluseks oma osaskirikutes, mis on teataval viisil üleilmse Kiriku, ühe ja ainsa Katoliku Kiriku kavandiks, kelles ja kellest tekivad kirikud. Sellel põhjusel esindab iga piiskop oma kirikut, kuid koos teiste piiskoppide ja paavstiga esindab ta kogu Kirikut rahu, armastuse ja ühtsuse sidemes.
Üksikud piiskopid, kes on määratud vastutajateks osaskirikutes, rakendavad oma pastoraalset meelevalda üksnes selle osa üle Jumala Rahvast, kes on nende hoolde usaldatud, aga mitte teiste kirikute või üleilmse Kiriku üle. Kuid piiskoppide kolleegiumi liikme ja apostlite seadusliku järglasena on igaüks neist kohustatud Kristuse määruse (institution) ja käsu tõttu tundma muret kogu Kiriku pärast. See hoolivus, ehki seda ei rakendata jurisdiktsiooni akti kaudu, aitab suuresti kaasa üleilmse Kiriku paremusele. Kõikide piiskoppide kohuseks on edendada ja kaitsta usu ühtsust ja kogu Kirikule ühist korda, juhendada ustavaid armastama kogu Kristuse saladuslikku ihu, eriti tema vaeseid ja kahetsevaid liikmeid ja neid, keda kiusatakse taga õigluse pärast (Mt 5:10) ning viimaks edendada iga tegevust, mis peab silmas kogu Kiriku huve, eriti seda, et usk võiks kasvada ja tõe täielik valgus võiks paista kõigile inimestele. Samas on ka oluline, et oma kirikut hästi valitsedes panustavad nad tõhusalt kogu Saladusliku Ihu heasse käekäiku, mis on ka kirikute ihuks.
Ülesanne kõikjal maailmas kuulutada Evangeeliumi käib karjaste ihu kohta, kellele ühiselt andis Kristus oma käsu ning pani seeläbi nende kõigi peale ühise kohustuse nagu Paavst Celestine esitas selle omal ajal Efesose Kirikukogu Isadele. Sellest järeldub, et ükskikud piiskopid, sedavõrd kuivõrd nende endi kohustused võimaldavad, on kohustatud tegutsema üheskoos teiste piiksoppide ja Peetruse järglasega, kelle peale oli erilisel viisil pandud tähtis ülesanne levitada Kristlase nime. Seetõttu peavad nad kogu oma jõuga varustama misjonitegevusi nii töölistega saagikoristamise jaoks kui vaimse ja materiaalse abiga ja seda kõike nii otseselt ja iseseisvalt kui virgutades ustavaid tulihingelisele koostööle. Viimaks peaksid üleüldises armastusosaduses olevad piiskopid vastavalt varakiriku auväärsele eeskujule pakkuma rõõmsa meelega isalikku abi teistele kirikutele, eriti neile, kes asuvad naabruses või on suuremas puuduses.
Jumaliku Ettenägelikkuse läbi on juhtunud, et mitmesugused kirikud, mis olid erinevatesse paikadesse rajatud apostlite ja nende järglaste poolt, on aja jooksul sulandunud või orgaaniliselt ühinenud mitmetesse gruppidesse, mis on küll säilitanud usu ühtsuse ja üleilmse Kiriku ainulaadse jumaliku konstitutsiooni, kuid samas omavad nad omaenda korda, liturgiat ja nii teoloogilist kui vaimset pärandit. Mõned nendest kirikutest, märkimisväärselt just vanad patriarhaarsed kirikud kui niiöelda Usu "emakirikud" (parent - stocks) on sünnitanud tütarkirikuid, kellega nad on seotud kuni tänase päevani armastuse tiheda sideme läbi nii nende liturgilises elus kui vastastikkuses austuses üksteise õiguste ja kohustuste vastu. See lokaalsete kirikute mitmekesisus koos ühe ühise püüdlusega on suurapäraseks tõenduseks jagamatu Kiriku katoolsusest. Sarnasel kombel on piiskoppide kooseisud täna seisukohal, et tuleb osutada mitmekesist ja viljakat abi, selleks et see kollegiaalne tunne võiks avalduda praktikas.

24. Piiskopid kui apostlite järglased võtavad vastu Issandalt, kellele on antud kõik meelevald taevas ja maa peal, ülesande õpetada rahvaid ja kuulutada Evangeeliumi kogu loodule, et kõik inimesed võiksid saavutada õndsuse usu, ristimise ja käskude täitmise läbi (Mt 28:18; Mk 16:15-16; Ap 26:17). Selle ülesande teostamiseks tõotas Issand Kristus Apostlitele Püha Vaimu ja Nelipühapäeval läkitaski ta Vaimu taevast, kelle väe läbi saavad nad olla Tema tunnistajad rahvaste, inimeste ja kuningate ees kuni maailma lõpuni (Ap 1:8-2:1jj; 9:15). See kohustus, mille Issand määras oma Rahva karjastele, on tõeline teenimine, mida kiriklikus kirjanduses on tähendusrikkalt kutsutud "diakooniaks" või teenimiseks (Ap 1:17,25; 21:19; Rm 11:13; 1Tm 1:12).
Piiskoppide kanoonile ülesanne võib teostuda seaduslike tavade kaudu, mida pole tühistatud Kiriku ülima ja universaalse autoriteedi poolt või seaduste läbi, mis on tehtud või tunnustatud autoriteetseteks või vahetult Peetruse järglase enda kaudu: kui viimane keelab või eitab apostelliku osadust, siis ei saa sellised piiskopid enda peale võtta ühtegi ametit.

25. Piiskoppide peamiste kohustuste hulgast hõivab väljapaistva koha Evangeeliumi kuulutamine. Piiskopid on usu kuulutajad, kes juhivad uusi jüngreid Kristuse juurde. Nad on autentsed õpetajad, see tähendab, Kristuse autoriteediga varustatud õpetajad, kes kuulutavad nende hoolde usaldatud inimestele usku, mida nad peavad uskuma ja ellu viima ning illustreerivad seda usku Püha Vaimu valguse abil. Nad võtavad Ilmutuse varakambrist välja uut ja vana (Mt 13:52), panevad selle vilja kandma ning tõrjuvad valvsalt eemale igasugused eksitused, mis ähvardavad nende karja (2Tm 4:1-4). Piiskoppe, kes õpetavad osaduses Rooma Paavstiga, tuleb kõigi poolt austada kui tunnistajaid jumalikust ja Katoolsest tõest. Usu ja moraali küsimustes räägivad piiskopid Kristuse nimel ja ustavatel tuleb nende õpetus vastu võtta ning usulise nõusolekuga sellest ka kinni pidada. Kuid mõistuse ja tahte allutamine religioossusele peab eriti ilmnema Rooma Paavsti tõelise õpetusameti suhtes, isegi kui ta ei räägi ex cathedra; järelikult peab tema kõigekõrgem õpetusamet võetama vastu austusega, tema poolt välja öeldud arvamused vastu võetama puhtsüdamlikult, kooskõlas tema poolt väljendatud mõtte ja tahtega, mis väljenduvad eelkõige kas dokumentide iseloomus, või ühe ja sama õpetuse sagedases kordamises, või esinemise vormis endas.
Vaatamata sellele, et üksikud piiskopid ei oma eksimatuse eelisõigust, kuulutavad nad Kristuse õpetust alati eksimatult, sest isegi kui nad on hajutatud üle kogu maailma, säilitavad nad siiski osadusliku sideme üksteise ja Peetruse järglasega ja andes autentselt õpetust usu ja moraali küsimustes seisavad nad üksmeeles ühel positsioonil, millest tuleb selgelt kinni hoida. See leiab veelgi enam kinnitust siis, kui kokku kogunenuna oikumeenilisele kirikukogule on nad üleilmse Kiriku jaoks usu ja moraali õpetajad ning kohtunikud, kelle määratlustest tuleb usu alandlikkusega kinni pidada.
See eksimatus, millega Jumalik Lunastaja tahtis oma Kirikut varustada usu ja moraali määratlemises ulatub Ilmutuse hoiuseni, mida tuleb usuliselt valvata ja ustavalt tõlgendada. See on eksimatus, mida Rooma Paavst, piiskoppide kolleegiumi pea, omab tänu oma ametile, kui ta kõigi ustavate ülima karjase ja õpetajana, kes kinnitab oma vendi nende usus (Lk 22:32) lõpliku (definitive) akti kaudu kuulutab usu ja moraali doktriini. Tema määratlused on iseenesest ja mitte Kiriku nõusolekust lähtuvalt tituleeritud õiglaselt ilmeksimatuteks (irreformable), kuna need on välja kuulutatud Püha Vaimu abil, kes on talle tõotatud pühas Peetruses. Seetõttu ei vaja need ei teiste heakskiitu ega kuulu edasi kaebamisele. Rooma Paavst ei kuuluta otsust välja eraisikuna, vaid üleilmse Kiriku ülima õpetajana, kelles Kiriku eksimatuse vaimuand on isiklikult kohaolev, seletab ta lahti või kaitseb Katoolse usu õpetust. Kirikule antud ilmeksimatus on olemas ka piiskoppide kolleegiumil, kui nad koos Peetruse ametijärglasega teostavad kõrgeimat õpetusametit. Nendele määratlustele ei saa Kiriku nõusolek iial puududa sellesama Püha Vaimu tegevuse tõttu, kelle läbi kogu Kristuse kari on hoitud ja edeneb usu ühtsuses.
Kui Rooma Paavst või piiskoppide kolleegium üheskoos paavstiga määratlevad otsuse, siis kuulutavad nad selle välja vastavalt Ilmutusele endale, millest kõik on kohustatud kinni pidama ja millega nad peavad olema kooskõlas. See kirjalikult või suuliselt pärandatud Ilmutus on oma terviklikkuses edasi antud õigusjärgse piiskoppide järgnevuse läbi ja eriti usaldatud Rooma Paavsti enda hoolde ning seda on tõe Vaimu valguse poolt juhituna Kirikus usuliselt säilitatud ja ustavalt tõlgendatud. Rooma Paavst ja piiskopid, silmas pidades nende ametit ja teema olulisust, püüavad usinalt sobivate vahendite abil korralikult uurida seda ilmutust ja leida tabavaid väljendeid selle sisu kirjeldamiseks. Kuid nad ei tunnusta uue üldise ilmutuse (public revelation) kuulumist jumaliku usu hoiuse hulka.

26. Vaimuliku seisuse sakramendi täiusega märgistatud piiskop on "ülempreesterluse armu majapidaja," eriti Armulauas, mida ta pakub ise või põhjustab selle pakkumise ja mille tõttu Kirik jätkuvalt elab ja kasvab. Kristuse Kirik on tõesti kohaolev kõikides seaduslikes lokaalsetes ustavate kogudustes, mis oma karjastega ühendatuna on Uues Testamendis nimetanud endid kirikuteks. Sest lokaalses koguduses asub Jumala poolt Pühas Vaimus ja täielikkuses (in much fullness) kutsutud uus Jumala Rahvas. Nendesse on ustavad kokku kogutud Kristuse Evangeeliumi kuulutamise läbi ja seal pühitsetakse Issanda Õhtusöömaaja saladust, et Issanda ihu ja vere läbi võiks kogu vennaskond saada kokku liidetud. Kõigis piiskopi vaimuliku teenistuse all olevates alatari kogukondades on välja pandud armastuse sümbol ja "saladusliku Ihu ühtsus, ilma milleta ei saa seal olla õndsust." Nendes kogukondades, kuigi nad on sageli väikesed ja vaesed või elavad Diasporaas, on Kristus kohaolev ja tänu Tema kohalolule on seal kokku viidud ühtne, püha, katolik ja apostellik Kirik. Sest "Kristuse ihust ja verest osa saamine ei tee midagi muud, kui muudab meid selleks, mida me vastu võtame."
Iga seaduslik Armulaua pühitsemine on reguleeritud piiksopi poolt, kelle kätte on usaldatud kristliku usu jumalteenistuse pakkumise amet Jumalikule Majesteedile ning selle haldamine vastavalt Issanda käskudele ja Kiriku seadustele, mille alusel teeb ta oma konkreetse otsuse läbi täiendavaid määratlusi omapiiskopkonna jaoks.
Piiskopid, palvetades ja tegutsedes inimeste nimel, kallavad mitmetel viisidel ja suurel hulgal välja õnnistuse Kristuse pühaduse täiusest. Sõna teenistuse läbi edastavad nad Jumala väe neile, kes usuvad päästeks (Rm 1:16) ning sakramentide läbi, mille korrapärast ja viljakat jagamist reguleerivad nad oma autoriteeti kaudu, pühitsevad nad ustavaid. Nad juhivad ristimise pidulikku andmist, mille läbi on tagatud osalemine Kristuse kuninglikus preesterluses. Nad on kinnitamise sakramendi algupärased läbiviijad, vaimuliku seisuse sakramendi jagajad ja patukahetsuse distsipliini vahendajad. Nad kutsuvad üles ja juhendavad tõsiselt oma rahvast täide viima usu ja austusega oma osa liturgias ja eriti Missa pühas ohverdamises. Viimaks, oma eluviisi eeskuju kaudu peavad nad head mõju avaldama neile, keda nad juhatavad, hoiduma kõigest kurjast ja nii palju kui Jumala abiga on võimalik peavad nad kurja muutma heaks, et üheskoos nende hoolde usaldatud karjaga võiksid nad saavutada igavese elu.

27. Piiskopid kui Kristuse asemikud ja saadikud juhivad neile usaldatud osaskirikuid oma nõuannete, üleskutsete, eeskuju ja isegi oma autoriteedi ja püha meelevalla kaudu, mida nad tõepoolsest rakendavad ainult oma karja õpetamiseks (edification) tões ja pühaduses pidades seejuures meeles, et suurim peaks olema nagu noorim ja juht nagu see, kes teenib (Lk 22:26-27). See vägi, mida nad isiklikult rakendavad Kristuse nimel, on kohane, korraline ja otsene, ehki selle kasutamine on lõpptulemusena reguleeritud Kiriku ülima autoriteedi poolt ja võib olla ümbritsetud teatud piiridega Kiriku ja ustavate kasu pärast. Selle väe tõttu omavad piiskopid Issanda ees püha õigust ja kohustust teha oma alluvatele seadusi, mõista nende üle kohut ja ohjeldada kõike, mis puudutab jumalateenistuse ja apostolaadi korrasolekut.
Neile on täielikult usaldatud hingekarjase amet või tavaline ja igapäevane hoolekanne oma lammaste eest. Neid ei saa pidada Rooma Paavsti asetäitjateks, kuna nad rakendavad neile kohast autoriteeti ning seepärast on neid üsna õigesti nimetatud "prelaatideks" ja "selle rahva peaks, keda nad valitsevad." Nende meelevald pole purustatud ülima ja universaalse võimu poolt, vaid vastupidi, see on selle poolt hoopis kinnitatud, tugevdatud ja kaitstud, kuna Püha Vaim hoiab ustavalt valitsusvormi, mille Issand Kristus on oma Kirikus seadnud.
Piiskop, kuna ta on saadetud Isa poolt juhatama tema perekonda, peab oma silme ees hoidma Hea Karjase eeskuju, kes tuli mitte selleks, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida (Mt 20:28; Mk 10:45) ja anda oma elu lammaste eest (Jh 10:11). Kuna ta on võetud inimeste hulgast ja nõrkusega piiratud, siis suudab ta mõistvalt kohelda arutuid ja eksijaid (Hb 5:1-2). Ärgu ta keeldugu ära kuulamast oma alluvaid, keda ta peab kalliks otsekui oma tõelisi lapsi ning õhutagu ta neid meelasti endaga koostööd tegema. Kuna ta peab ühel päeval aru andma nende hingede kohta (Hb 13:17), siis kannab ta nende eest hoolt palve, jutlustamise ja kõikide armastustegude kaudu. Samas ei tule tal hoolitseda üksnes omade vaid ka nende eest, kes ei ole veel ühes karjas, aga kes on talle antud Issandas. Apostel Pauluse kombel on ta kõikide inimeste võlglane ja seepärast olgu ta valmis kuulutama Evangeeliumi kõigile (Rm 1:14-15) ning õhutagu ta oma ustavaid apostellikule ja missionaarsele tegevusele. Kuid ustavad peavad klammerduma oma piiskopi külge nagu Kirik hoiab kinni Kristusest ja Jeesus Kristus oma Isast, et kõik võiksid olla üksmeeles ühtsuse läbi ja olla külluses (abound to) Jumala kirkuseks (1Kr 4:15).

28. Kristus, keda Isa pühitses ja läkitas maailma (Jh 10:36) on oma apostlite läbi teinud nende järglased, piiskopid, osasaajateks oma pühitsusest ja misjonist. Nad on erinevatele inimestele Kirikus seaduslikult edasi andnud osaluse selles teenistuses ja seda erineval määral. Seega on jumalikult asutatud kiriklik teenimine ellu viidud erinevatel tasanditel nende poolt, keda varasest ajast alates on kutsutud piiskoppideks, preestriteks ja diakoniteks. Hoolimata sellest, et preestrid ei oma preesterluse kõrgeimat astet ja on oma meelevalla rakendamisel sõltuvad piiskoppidest, on nad siiski ühendatud piiskoppidega preesterlikus väärikuses (sacerdotal dignity). Vaimuliku seisuse sakramendi väe läbi on nad Kristuse, igavese Ülempreestri võrdkujul (Hb 5:1-10; 7:24; 9:11-28) pühitsetud kuulutama Evangeeliumi, karjatama ustavaid ja pühitsema jumalikku jumalateenistust ning nõnda on nad Uue Testamendi tõelised preestrid. Kristuse, ainsa Vahemehe (1Tm 2:5) funktsioonist omal teenistusastmel osa saajatena kuulutavad nad kõigile Jumala sõna. Nad rakendavad oma püha funktsiooni eriti armulaua jumalateenistuses (eucharistic worship) ja Missa pühitsemises, mille läbi nad tegutsedes Kristuse isikus ja kuulutades Tema Saladust, ühendavad ustavate palved nende Pea ohvriga ning uuendavad ja kehtestavad (apply) Missa ohvris, mida tuuakse kuni Issanda tulemiseni (1Kr 11:26), Uue Testamendi ainsa ohvri, nimelt, Kristuse ohvri, kes pakkus enese lõplikult laitmatu Ohvrina Isale (Hb 9:11-28). Haigete ja pattu langenud ustavate hulgas rakendavad nad leevendamise ja lepitamise teenistust ning nad kannavad ustavate vajadused ja palved Jumal Isa ette (Hb 5:1-4). Nad rakendavad oma autoriteedi piirides Kristuse kui Karjase ja Pea funktsiooni ning koguvad kokku Jumala perekonna kui üksmeelse vennaskonna ja juhivad selle Vaimus, Kristuse läbi, Jumal Isa juurde. Karja keskel kummardavad nad Teda vaimus ja tões (Jh 4:24). Viimaks, nad näevad vaeva sõna ja õpetusega (1Tm 5:17) uskudes seda, mida nad on lugenud ja mõtiskledes Jumala seaduse üle, õpetades seda, mida nad on uskunud ning teostades oma elus seda, mida nad on õpetanud.
Preestrid, mõistlikud koostöö tegijad piiskopiameti korraga (episcopal order), selle abilised ja tööriistad, kes on kutsutud teenima Jumala Rahvast, moodustavad koos oma piiskoppidega ühtse preesterkonna, ehki nad on seotud erinevate kohustustega. Nad käivad oma piiskopiga läbi usalduse ja suuremeelsuse vaimus ning teevad ta teatud moel kohaolevaks üksikus kohalikus koguduses ning võtavad enese kanda, niipalju kui nad suudavad, tema kohustused ja murekoorma ning ... (discharge them with daily intrest). Kui nad pühitsevad ja valitsevad piiskopi alluvuses nende hoolde usaldatud Issanda karja osa üle, siis muudavad nad üleilmse Kiriku nähtavaks oma paikkonnas ning abistavad tõhusalt kogu Kristuse ihu ülesehitamist (Ef 4:12). Pidades alati silmas Jumala laste head käekäiku peavad nad püüdma anda oma jõupingutused kogu piiskopkonna ja isegi kogu Kiriku pastoraalsele tegevusele. Kuna nad osalevad nende preesterluses ja ülesandes, siis pidagu preestrid siiralt piiskoppi oma isaks ning allugu talle lugupidavalt. Suhtugu piiskop oma preestritesse kui oma kaastöölistesse, poegadesse ja sõpradesse nõnda nagu Kristus nimetas oma jüngreid mitte orjadeks vaid sõpradeks (Jh 15:15). Kõik preestrid, nii ilmikpreestrid kui ordusse kuuluvad preestrid, kuuluvad vaimuliku seisuse sakramendi ja teenistuse tõttu sellesse piiskoppide ja preestrite koosseisue ning teenivad kogu Kiriku hüve vastavalt oma kutsumusele ja saadud armule.
Kõik preestrid, ühise püha ordinatsiooni ja ülesande tõttu moodustavad lähedase vennaskonna, mis ilmutab ennast loomulikul ja sundimatul viisil vastastikkuses vaimses, materiaalses, pastoraalses ja isiklikus abis, nende kokkusaamistes ning elu, töö ja armastuse osaduses.
Kandku nad isadena Kristuses hoolt ustavate eest, kelle nad on sünnitanud ristimise ja õpetamise läbi (1Kr 4:15; 1Pt 1:23). Muutudes siiralt karjale eeskujuks (1Pt 5:3) juhatagu ja teenigu nad oma kohalikku kogukonda nõnda, et see võiks väärikalt kanda Jumala Kiriku nime (1Kr 1:1; 2Kr 1:1), millega on märgistatud ühtne ja täielik Jumala Rahvas. Pidagu nad meeles, et oma igapäevase elu ja harrastuste kaudu nad tõepoolest näitavad ustavatele ja uskmatutele, katoliiklastele ja mittekatoliiklastele preesterluse ja pastoraalse teenistuse palet ning annavad kõigile inimestele tunnistust tõest ja elust. Mingu nad heade karjastena järele ka neile (Lk 15:4-7), kes on küll ristitud Katoliku Kirikus, kuid kes on jäänud eemale sakramentide kasutamisest või isegi usust.
Kuna nüüdisaegne inimkond ühineb üha enam tsiviilseks, majanduslikuks ja sotsiaalseks üksuseks, siis on veelgi enam hädavajalikum, et preestrid oma ühendatud jõupingutuste ja abivahendite kaudu, piiskoppide ja Rooma Paavsti juhtimise all kõrvaldaksid igat liiki lõhenemised (separatedness), selleks et kogu inimkond saaks toodud Jumala perekonna ühtsusesse.

29. Hierarhia madalamal astmel paiknevad diakonid, kelle käte peale on pandud "mitte preesterluse vaid teenimise teenistus." Nad on sakramentaalse armu läbi tugevdatud ning osaduses piiskopi ja tema preestrite rühmaga teenivad nad Jumala Rahvast liturgia, sõna ja armastuse diakonaadis (diaconate). Diakonile kompetentse autoriteedi poolt määratud kohustused on pühalikult ristida, hooldada ja jagada Armulauda, viibida juures ja õnnistada abielusid Kiriku nimel, anda surijale jumalarmu (viaticum), lugeda usklikele Pühakirja, juhendada ja kannustada inimesi, juhatada usklike jumalateenistusi ja palvusi, jagada sakramentaale, täita oma ametikohustusi matuse ja muldasängitamise teenistuste juures. Olgu armastuse ja administratsiooni kohustustele pühendunud diakonid tähelepanelikud püha Polykarpose manitsuse suhtes: "Ole armuline, hoolas ja kõnni vastavalt Issanda tõele, kes sai kõikide teenijaks."
Kuna neid kohustusi, mis on Kiriku eluks väga vajalikud, saab paljudes regioonides täita üksnes raksustega, siis vastavalt tänapäeval eksisteerivale Ladina Kiriku korrale võib diakonaat saada tulevikus taastatud kui hierarhia kohane ja püsiv ametiaste. Nii või teisiti tuleb pädevatel regionaalsetel piiskoppi kooseisudel Paavsti heakskiidul otsustada, kas üldse ja siis kuhu on kohane määrata ametisse diakonid hingede hoolekande jaoks. Rooma Paavsti nõusolekul saab diakonaat tulevikus koosnema enam küpsemas eas meestest ja isegi neist, kes on abieluseisuses. Samuti võib see koosneda sobivatest noortest meestest, kelle jaoks peab tsölibaadi käsk jääma puutumatuks.

IV ILMIKUD

30. Olles eelnevalt kirjeldanud hierarhia otstarvet pöörab nüüd Püha Kirikukogu meeleldi oma tähelepanu nende ustavate staatusele, keda kutsutakse ilmikuteks. Kõik, mida oli ülalpool öeldud Jumala Rahva kohta oli määratud ühteviisi nii ilmikutele, ordurahvale kui vaimulikkonnale. Kuid on teatud asju, mis puudutavad erilisel moel ilmikuid, nii mehi kui naisi, nende seisundi ja ülesande tõttu. Silmas pidades meie aja erilist olukorda peavad selle õpetuse alustalad olema veelgi põhjalikumalt uuritud. Karjased ju teavad, kui palju ilmikud aitavad kaasa kogu Kiriku heale käekäigule. Karjased ka teavad, et nad pole Kristuse poolt määratud selleks, et üksinda kanda Kiriku tervet päästvat ülesannet maailmas. Otse vastupidi, nad mõistavad, et nende üllaks kohustuseks on ustavaid juhatada ja ära tunda nende teenistused ja vaimuanded nõnda, et kõik saaksid vastavalt oma tõelisele rollile üksmeeles koostööd teha selles ühises ettevõtmises. Sest me kõik peame "tõtt rääkides armastuses kasvama kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus. Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses" (Ef 4:15-16).

31. Terminit "ilmikud" tuleb siinkohal mõista nõnda, et see hõlmaks kõiki ustavaid, välja arvatud neid, kes on vaimulikus seisuses (holy orders) ja Kiriku poolt spetsiaalselt heakskiidetud orduelu seisuses. Need ustavad on ristimise läbi tehtud üheks ihuks Kristusega ning kinnitatud Jumala Rahvaks. Nad on neile omasel viisil tehtud osavõtjateks Kristuse preesterlikust, prohvetlikust ja kuninglikust ülesandest ning nad teostavad omalt poolt kogu kristliku rahva ülesannet nii Kirikus kui maailmas.
Ilmikuid iseloomustab eriomaselt just nende ilmalik loomus. On tõsi, et ka vaimulikus seisuses olijad võivad aeg-ajalt olla kaasa haaratud ilmalikesse tegevustesse ja omada isegi ilmalikku elukutset. Kuid oma avaliku tunnistuse aga kõigepealt oma konkreetse kutsumuse tõttu on nad määratud pühasse teenistusse. Samamoodi annab ordurahvas oma seisundi läbi elus hiilgava ja silmatorkava tunnistuse sellest, et maailma ei saa ümber kujundada ja pakkuda Jumalale ilma Mäejutluse vaimuta. Kuid oma tõelise kutsumuse läbi otsivad ilmikud Jumala Kuningriiki tegutsedes ajalistes toimetustes ja korraldades neid vastavalt Jumala plaanile. Nad elavad maailmas, see tähendab nad on esindatud viimases kui ühes ilmalikus elukutses ja tegevusalas. Nad elavad perekonna ja sotsiaalse elu tavapärastes tingimustes, millest on kootud nende tõelise olemasolu kangas. Nad on sinna kutsutud Jumala poolt, selleks et nad endale sobivate ülesannete täitmisel ning Evangeeliumi vaimust juhituna võiksid tegutseda maailmas otsekui hapuleiva juuretis, selleks et maailma pühaks teha. Sellisel viisil saavad nad teha Kristuse teadaolevaks teistele, eriti oma elu tunnistuse kaudu, mis särab usust, lootusest ja armastusest. Kuna nad on tihedalt haaratud igat liiki ajalikesse toimetusesse, siis on nende eriliseks ülesandeks korraldada ja tõmmata nende asjatoimetuste peale valgust nõnda, et need võiksid tekkida ja seejärel jätkuvalt kasvada vastavalt Kristusele Looja ja Lunastaja kiituseks.

32. Jumaliku asutamise läbi on Püha Kirik korraldatud ja juhitud imelise mitmekesisusega. "Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed" (Rm 12:4-5). Seepärast on väljavalitud Jumala Rahvas üks: "üks Issand, üks usk, üks ristimine" (Ef 4:5): see rahvas jagab Kristuses uuestisündinud inimeste ühisest väärikust, saab osa ühesugusest lapselikust armust ja samasugusest kutsest täiuslikkusele ning omab ühiselt ühte päästet, ühte lootust ja ühte jagamatut armastust. Seepärast pole Kristuses ja Kirikus ebavõrdust, mis põhineb rassil või rahvusel, sotsiaalsel seisundil või sool, kuna "ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses" (Gl 3:28; Kl 3:11).
Vaatamata sellele, et Kirikus ei liigu mitte kõik edasi sama teed mööda, on siiski kõik kutsutud pühadusele ja nad on selleks saanud Jumala õiguse läbi võrdse privileegi usu näol (2Pt 1:1). Kuigi mõned on Kristuse tahte tõttu teiste hüvanguks tehtud õpetajateks, hingekarjasteks ja saladuste väljajagajateks, saavad ometigi kõik osa tõelisest võrdväärsusest, mis puudutab väärikust ja tegevust, mis on ühine kõigile ustavatele Kristuse Ihu ülesehitamise jaoks. Eristus, mille Issand tegi vaimuliku seisuse ja ülejäänud Jumala Rahva vahele, kannab endas teatavat ühenduslüli, kuna karjased ja teised ustavad on teineteisega seotud vastastikkuse vajaminemise läbi. Issanda eeskuju järgivad Kiriku karjased peaksid teenima üksteist ja teisi ustavaid. Ustavad omakorda peaksid innukalt ühiselt abistama oma karjaseid ja õpetajaid. Nõnda annavad kõik oma erinevustes tunnistust Kristuse Ihus olevast imelisest ühtsusest. See tõeline vaimuandide, teenistuste ja tööde mitmekesisus kogub Jumala lapsed üheks, sest "kõike seda teeb üks ja sama Vaim" (1Kr 12:11).
Seepärast omavad ilmikud jumaliku valiku tõttu oma vennana Kristust, kes olles küll kõikide Isand tuli mitte selleks, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida (Mt 20:28). Samuti omavad nad oma vendadena vaimulikus seisuses olijaid, kes õpetamise, pühitsemise ja Kristuse autoriteediga valitsemise läbi toidavad Jumala perekonda nõnda, et uus armastusekäsk võiks saada täidetud kõigi poolt. Püha Augustinus väljendab seda väga kaunilt öeldes: "Mis olen ma sinu jaoks, see hirmutab mind; mis olen ma koos sinuga, see lohutab mind. Sinu jaoks olen ma piiskop, kuid koos sinuga olen ma kristlane. Esimene neist on kohustus; viimane neist arm. Esimene on oht; viimane aga õndsus."

33. Ilmikud on kokku kogutud Jumala Rahvaks ja moodustavad Kristuse Ihu ühe pea alluvuses. Kes iganes nad pole on nad kõik elavate liikmetena kutsutud kulutama kogu oma tahtejõu Kiriku kasvamise ja jätkuva pühitsemise jaoks, kuna see tõeline jõud on Looja and ja Lunastaja õnnistus.
Siiski on ilmikute apostolaat osalemine Kiriku enda päästvas ülesandes. Ristimise ja kinnitamise läbi on kõik volitatud selleks apostolaadiks Issanda enda poolt. Enamgi veel, sakramentide, eriti püha armulaua läbi on apostolaadi hingeks olev armastus Jumala ja inimese vastu edasi antud ja toidetud. Nüüd on ilmikud erilisel viisil kutsutud tegema Kiriku kohalolevaks ja toimivaks nendes paikades ja olukordades, kus üksnes nende läbi võib Kirik saada maailma soolaks. Tulenevalt talle antud annetest on iga ilmik samal ajal ka Kiriku misjoni tunnistus ja elav tööriist "Kristuse kingi kohaselt" (Ef 4:7).
Selle apostolaadi kõrval, mis kindlasti puudutab kõiki kristlasi, võivad ilmikud olla kutsutud ka mitmesugustel viisidel enam vahetumale koostöö vormile Hierarhia apostolaadis. See oli teatud meeste ja naiste viis, kes abistasid apostel Paulust Evangeeliumi kuulutamisel ja tegid palju tööd Issandas (Fl 4:3; Rm 16:3jj). Veelgi enam, neil on võime võtta Hierarhialt enda peale kindlad kiriklikud ülesanded, mida tuleb täita vaimulikul eesmärgil.
Seepärast lasub kõigi ilmikute peal suursugune töökohustus pakkuda jumalikku päästeplaani kõigile inimestele igal ajajärgul ja igas paikkonnas. Järelikult antagu neile kõik võimalused selleks, et nad vastavalt oma oskustele ja aja vajadustele võiksid innukalt osaleda Kiriku päästvas tegevuses.

34. Igavene Ülempreester, Jeesus Kristus, tahab oma tunnistust ja teenimist jätkata ka ilmikute vahendusel ja seepärast elustab neid selles Vaimus ja ergutab neid kasvavalt tegema kõike head ja täiuslikku tööd.
Peale selle, et ta seob lähedalt neid oma elu ja misjoniga, annab ta neile ka osa oma preesterlikust ülesandest pakkuda ohvriannina vaimset jumalateenistust Jumala auks ja inimeste õndsuseks. Sellel põhjusel on Kristusele pühendatud ja Püha Vaimu poolt võitud ilmikud suurepäraselt kutsutud ja ette valmistatud nõnda, et neis võiks veelgi külluslikumalt esile tulla Vaimu vilju. Nende tööd, palved ja apostellikud püüdlused, nende harilik abielu ja perekondlik elu, nende igapäevased tegemised, nende poolt Vaimus läbi viidud füüsiline ja mentaalne puhkus ja isegi kannatlikult talutud raske elu - kõik see saab vaimulikeks ohvriteks, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu (1Pt 2:5). Koos Issanda ihu ohverdamisega on need kõige sobilikumalt ohverdatud Armulaua pühitsemises. Nõnda nagu need, kes kõikjal kummarduvad pühas tegevuses, nii pühitsevad ka ilmikud maailma Jumalale.

35. Kristus, suur Prohvet, kes kuulutas oma Isa Kuningriiki nii oma eluga antud tunnistuse kui sõnade väega täidab jätkuvalt oma prohvetlikku ametit kuni kirkuse täieliku ilmsiks saamiseni. Ta ei tee seda üksnes hierarhia kaudu, kes õpetab Tema nimel ja Tema autoriteediga, vaid ka ilmikute läbi, kelle Ta tegi oma tunnistajateks ja kellele Ta andis arusaamise usust (sensu fidei) ja veetluse kõnes (Ap 2:17-18; Apoc 19:10), et Evangeeliumi vägi võiks välja paista nende igapäevases sotsiaalses ja perekondlikus elus. Nad käituvad tõotuse lastena ja olles nõnda tugevad usus ja lootuses kasutavad nad aega õigesti (Ef 5:16; Kl 4:5) ning kannatlikult ootavad tulevast kirkust (Rm 8:25). Ärge siis lubage neil varjata seda lootust oma südame sügavustes, vaid laske neil isegi ilmalikus elus seda väljendada jätkuva pöördumise ja võitlemise kaudu "selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega" (Ef 6:12jj).
Täpselt nagu Uue Käsu sakramendid, mille läbi on toidetud usklike elu ja apostolaati ja mis kuulutavad ette uut taevast ja uut maad (Apoc 21:1), nõnda ka ilmikud, kui nad ühendavad vapralt oma usu avaliku tunnistuse usust tuleneva eluga, lähevad edasi jõuliste usukuulutajatena asjades, millele tuleb loota (Hb 11:1). Taoline evangelisatsioon, teiste sõnadega, Kristuse kuulutamine nii elava tunnistuse kui räägitud sõna kaudu, omandab erilise väärtuse ja jõu põhjusel, et see on teostatud maailma tavapärases keskkonnas.
Ühenduses prohvetliku ülesandega on selgelt suurt tähtsust omav elu seisund, mis on pühitsetud erilise sakramendi poolt; nimelt, abielu ja perekondlik elu. Ilmikute apostolaadi praktika ja suurepärase koolituse võib leida sealt, kus kristlus immutab läbi kogu perekondliku eluviisi ja vähehaaval kujundab seda ümber. Sellises kodus leiavad abikaasad oma tõelise kutsumuse olla tunnistajad usust ja Kristuse armastusest üksteisele ja oma lastele. Kristlik perekond kuulutab valjuhäälselt nii Jumala Kuningriigi kohalolevaid väärtusi kui lootust tulevasest õnnistatud elust. Nõnda, oma eeskuju ja tunnistuse läbi süüdistab see patust maailma ja valgustab neid, kes otsivad tõde.
Järelikult, isegi kui ilmikud on täielikult hõivatud ajalike muredega saavad ja peavad nad täitma suure väärtusega tööd maailma evangelisatsiooni nimel. Isegi kui pühade teenistujate puudumisel või tagakiusu aegadel tuleb mõningatel neist täita oma usulisi kohustui omapäi; isegi siis kui paljud neist pühendavad kogu oma jõu apostellikule tööle, säilib ikkagi igal ühel neist kohustus aidata kaasa Kristuse Kuningriigi välispidisele levitamisele ja selle dünaamilisele kasvule maailmas. Seepärast, lubage ilmikutel andunult püüda omandada enam sügavamat arusaamist ilmutatud tõest ja laske neil pealetükkivalt paluda Jumalalt tarkuse andi.

36. Kristus sai kuulekaks surmani ja Isa poolt ülendatuna (Fl 2:8-9) sisenes Ta oma Kuningriigi kirkusesse. Temale on kõik asjad allutatud senikaua, kuni ta allutab iseenda ja kõik loodud asjad Isale, selleks et Jumal saaks olla kõik kõiges (1Kr 15:27). Nüüd on Kristus selle kuningliku väe andnud edasi oma jüngritele, et nad võiksid olla seatud kuninglikus vabaduses ning tõelise patukahetsuse ja püha elu läbi saaksid nad võita endis valitseva patu (Rm 6:12). Veelgi enam, Ta jagas seda väge nõnda, et teenides Kristust oma ligimestes võiksid nad alandlikkuse ja kannatlikkusega juhtida oma vendi selle Kuninga juurde, kelle jaoks valitseda tähendab teenida. Kuid Issand soovib oma Kuningriiki levitada ka ilmikute vahendusel. Nimelt, seda tõe ja elu, pühaduse ja armu, õigluse, armastuse ja rahu kuningriiki. Selles Kuningriigis vabastatakse kogu loodu "kaduvuse orjustest Jumala laste kirkuse vabadusse" (Rm 8:21). Arusaadavalt on jüngritele üle antud suur tõotus ja usaldus: "Teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt" (1Kr 3:23). Seetõttu peavad ustavad õppima kogu loodu sügavaimat tähendust ja väärtust nagu ka selle rolli harmoonilises Jumala ülistamises. Nad peavad aitama üksteisel elada pühamat elu isegi oma igapäevases tegevuses. Sellisel viisil saab maailm läbi immutatud Kristuse vaimu poolt ja suudab enam tõhusamalt täita oma eesmärki õigluses, armastuses ja rahus. Ilmikud omavad peamist rolli selle kohustuse täies ulatuses täide viimisel. Seepärast, nende pädevuse tõttu ilmalikes asjades ja tegevuse pärast, mis on seestpoolt õilistatud Kristuse armu läbi, lubage neil tarmukalt anda oma panus nõnda, et loodud varad võiksid saada täiustatud inimtöö, tehnilise oskuse ja kodanikukultuuri poolt kõigi inimeste hüvanguks vastavalt Looja kavatsusele ja Tema Sõna valgusele. Saagu selle maailma varad õiglaselt jagatud kõigi inimeste vahel ja soodustagu nad kõik omal kombel üleüldist arengut inimlikus ja kristlikus vabaduses. Sellisel viisil valgustab Kristus, Kiriku liikmete läbi progressiivselt kogu inimühiskonda oma päästva valgusega.
Enamgi veel, lubage ilmikutel ka ühendatud jõupingutuste abil ravida maailma neid kombeid ja tingimusi, mis on ajendatud patust, selleks et kõik võiksid järgida õigluse norme ja pigem praktiseerida kui takistada voorusi. Nõnda toimides täidavad nad kultuuri ja inimtegevuse tõeliste kõlbeliste väärtustega; valmistavad maailma paremini ette Jumala Sõna seemne tarvis ning samal ajal avavad nad laiemalt Kiriku uksed, mille kaudu rahusõnum võiks siseneda maailma.
Päästesündmuse tõttu peaksid ustavad õppima, kuidas teha hoolikalt vahet nende õiguste ja kohustuste vahel, mida nad omavad Kiriku liikmetena ja mida inimühiskonna liikmetena. Lubage neil püüda need kaks lepitada meenutusega, et igas ajalikus toimetuses peavad nad olema juhitud kristlikust südametunnistusest, kuna isegi ilmalikus ettevõtmises ei leidu ainsatki inimtegevust, mida saaks eemaldada Jumala ülemvõimu alt. Siiski on meie ajal hädavajalik, et nii see eristus kui kooskõla paistaksid selgemalt kui eales varem välja ustavate eludest, selleks et Kiriku misjon võiks enam täielikumalt olla vastavuses nüüdisaegse maailma eruliste tingimustega. Tuleb tunnistada, et ajalikku valdkonda valitsetakse sellele omaste põhimõtete alusel, kuna õigusega tegeleb ilmalik valdkond selle maailma huvidega. Kuid õigustatult tuleb tagasi lükata see kurjakuulutav doktriin, mis üritab üles ehitada ühiskonda arvestamata mistahes religiooniga ning mis ründab ja hävitab oma kodanike usuvabadust.

37. Nagu kõik kristlased nii omavad ka ilmikud õigust külluslikult vastu võtta oma vaimulikelt karjastelt Kiriku vaimseid hüvesid, eriti Jumala Sõna ja sakramente. Nad peaksid avameelselt avaldama neile oma vajadusi ja soove selle vabaduse ja usaldusega, mis on sobilik Jumala lastele ja vendadele Kristuses. Neil on oma teadmiste, pädevuse või väljapaistvate oskuste tõttu luba ja vahel isegi kohustus avaldada oma arvamust nende asjade kohta, mis puudutavad Kiriku head käekäiku. Vajaduse üleskerkimisel tehtagu seda nende organite vahendusel, mis on Kiriku poolt selleks otstarbeks määratud. Tehtagu seda tões, julguses ja taktitundelisuses koos austuse ja armastusega nende vastu, kes oma püha ameti tõttu esindavat Kristuse isikut.
Nagu kõik kristlased nii peavad ka ilmikud kristlikus kuulekuses koheselt tunnustama oma vaimulike karjaste otsuseid, sest nad on Kristuse esindajad ning Kirikus tegevad õpetajad ja valitsejad. Järgigu nad Kristuse eeskuju, kes kuulekuse läbi surmani avas kõigile inimestele õnnistatud tee Jumala laste vabadusse. Samuti ei tohiks nad jätta palvetamata oma kiriklike ülemate eest, sest viimased valvavad nende hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda ning on parem, kui nad saavad seda teha rõõmu ja mitte kurbusega (Hb 13:17). Vaimulikud karjased omakorda tunnustagu ja edendagu ilmikute väärikust ja vastutust Kirikus. Võtku nad vabatahtlikult kuulda nende mõistlikku nõuannet. Määraku nad enesekindlalt neile kohustusi Kiriku teenistuses ning võimaldagu neile vabadust ja ruumi tegutseda. Enamgi veel, julgustagu nad ilmikuid nõnda, et viimsed võtaksid enda peale kohustusi omal initsiatiivil. Olles tähelepanelikud Kristuses arvestagu nad isaliku armastusega ilmikute poolt väljapakutud tööplaanide, ettepanekute ja soovidega. Tunnustagu karjased lugupidamisega seda õigustatud vabadust, mis kuulub siin maises linnas igale inimesele.
Väga palju imelisi asju on loota sellest familiaarsest dialoogist ilmikute ja nende vaimulike juhtide vahel. Ilmikute puhul võib oodata isikliku vastutustunde tugevnemist, uuenenud entusiasmi, suuremat valmisolekut rakendada oma andeid oma vaimulike juhtide tööprojektide elluviimiseks. Teisalt saavad ilmikute kogemuse poolt toetatud vaimulikud juhid enam selgemalt ja täpsemalt langetada otsuseid, mis puudutavad nii vaimseid kui ajalikke asju. Sellisel moel saab iga oma liikme poolt tugevdatud Kirik enam tõhusamalt täita oma ülesannet maailma elu hüvanguks.

38. Iga ilmik peab seisma maailma ees kui tunnistus Issanda Jeesuse ülestõusmisest ja elust. Ta peab olema sümbol elavast Jumalast. Kõik ilmikud nii kogukonnana kui vastavalt oma isiklikele oskustele peavad toitma maailma vaimsete viljadega (Gl 5:22.23). Nad peavad levitama maailmas seda vaimu, kes elustab vaeseid, alandlikke ja rahutegijaid - neid, keda Issand kuulutas Evangeeliumis õndsaks (Mt 5:3-9). Ühesõnaga "kristlased peavad olema maailmale selleks, milleks on hing kehale."

V ÜLEÜLDINE KUTSE PÜHADUSELE KIRIKUS

39. Usutakse, et Kirik, kelle saladus on esile toodud selle Püha Sinodi poolt, on vääramatult (indefectibly) püha. Tõepoolest, Kristus, Jumala Poeg, keda koos Isa ja Vaimuga ülistatakse kui "ainuomaselt (uniquely) püha" armastas Kirikut kui oma mõrsjat ning loovutas ennast tema eest. Ta tegi seda selleks, et teda pühitseda (Ef 5:25-26). Ta ühendas ennast tema kui oma ihuga ning viis ta täiusele Püha Vaimu anni läbi Jumala auks. Seetõttu on kirikus nii need, kes kuuluvad hierarhiasse kui nemad, kes on viimase poolt hoolt kantud, kutsutud pühadusele vastavalt Apostli sõnadele: "See on Jumala tahtmine: teie pühitsus" (1Ts 4:3). Kiriku pühadus on ja peabki olema lakkamatult avaldunud armu viljades, mida Vaim toob ustavates esile. See väljendub paljudel viisidel üksikinimestes, kes oma tegevusaladel püüdlevad armastuse täiuse poole ning nõnda kosutavad teiste inimeste hinge. Väga erilisel moel ilmneb see pühadus nende tõotuse järgimises, mida tavapäraselt kutsutakse "evangeelseteks". Evangeelsete tõotuste järgimine Püha Vaimu edasiviiva jõu alluvuses, mille on enda peale võtnud paljud kristlased kas privaatselt või Kirikus heaks kiidetud elu olukordades või seisustes, annab ja peabki andma maailmale väljapaistva tunnistuse ja eeskuju sellestsamast pühadusest.

40. Issand Jeesus, jumalik Õpetaja ja kõige täiuslikkuse Eeskuju, kuulutas elu pühadust kõigile oma jüngritele igas olukorras. Tema on selle elu pühaduse looja ja lõpule viija: "Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!" (Mt 5:48). Tõesti, Ta läkitas Püha Vaimu kõigi inimeste peale, et Ta saaks neid seesmiselt sundida armastama Jumalat "kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga" (Mk 12:30) ning armastama üksteist nõnda nagu Kristus armastab neid (Jh 13:34; 15:12). Kristuse järgijad on Jumala poolt kutsutud mitte oma teenete tõttu, vaid vastavalt Tema eesmärgile ja armule. Nad on õigeks mõistetud Issandas Jeesuses, sest usu ristimise läbi saavad nad tõesti Jumala lasteks ning saavad ka osa jumalikust loomusest. Sellisel viisil on nad tegelikult tehtud pühaks. Seejärel peavad nad Jumala anni abil vastu võetud pühadusest kinni hoidma ja viima selle oma elus lõpule.
Apostel on neid manitsenud elama "nõnda nagu on kohane pühadele" (Ef 5:3), rõivastuma "nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega" (Ef 3:12) ja omama Vaimu vilja pühaduses (Gl 5:22; Rm 6:22). Kuna me kõik tõepoolest eksime paljus (Jk 3.2), siis vajame me jätkuvalt Jumala halastust ja meil tuleb iga päev paluda: "Anna meile andeks meie võlad!" (Mt 6:12).
Seega on igaühele ilmne, et kõik Kristusesse uskujad, omagu nad ükskõik millist seisust või astet, on kutsutud täielikkusele kristlikus elus ja täiusele armastuses. Selle pühaduse läbi edendatakse maises ühiskonnas enam inimlikumat elulaadi. Selleks, et ustavad jõuaksid selle pühaduseni peavad nad kasutama oma jõudu vastavalt Kristuse annile, mille nad on vastu võtnud. Neil tuleb käia Tema jälgedes ja seada ennast vastavusse Tema kujuga otsides Isa tahet kõikides asjades. Nad peavad kogu oma olemasolu pühendama Jumala aule ja ligimese teenimisele. Sellisel viisil kannab Jumala Rahva pühadus lõikusajal rikkalikult vilja nagu on imeteldavalt nähtud nõnda paljude pühakute elus Kiriku ajaloos.

41. Seisusi ja kohustusi on elus palju, kuid pühadus on üks. See on pühadus, mida on viljeletud kõigi nende poolt, kes on liigutatud Jumala Vaimust, kes kuuletuvad Isa häälele ja kummardavad Jumal Isa vaimus ja tões. Need inimesed järgivad vaest Kristust, alandlikku ja risti kandvat Kristust, selleks et olla väärilised osalema Tema kirkuses. Iga inimene peab vastavalt oma andidele ja kohustustele käima elava usu teel, kus armastus kutsub esile lootuse ja teod.
Esmajoones peavad Kristuse karja hoidjad pühalt ja innukalt, alandlikult ja vapralt teostama oma teenistust jäljendades igavest Ülempreestrit, meie hingede Karjast ja Eestkostjat. Nad peaksid täitma seda kohustust nõnda, et see oleks peamiseks tööriistaks ka nende endi pühitsuse jaoks. Neile, kes on valitud preesterkonna täiuse jaoks, on tagatud võime kasutada pastoraalse armastuse täiuslikku kohustust armu tõttu, mis on saadud vaimuliku seisuse sakramendi läbi. See pastoraalse armastuse täiuslik kohustus on rakendatud piiskopiameti hoolekande ja teenimise igas vormis, palvetamises, ohvri toomises ja jutlustamises. Sellesama sakramentaalse armu läbi on antud neile julgus, mis on hädavajalik ohverdamaks oma elu lammaste eest ja oskus edendada kirikus suuremat pühadust oma igapäevase eeskuju kaudu, et olla nõnda oma karjale eeskujuks (1Pt 5:3).
Preestrid, kes teatud määral sarnanevad piiskoppidega vaimuliku seisuse sakramendist osa saamise tõttu, moodustavad piiskoppide vaimse krooni. Nad saavad osa oma ameti armust ja peaksid igapäevaselt kasvama armastuses Jumala ja ligimese vastu oma ametikohustuste täitmise kaudu Kristuse, igavese ja ainulaadse Vahemehe läbi. Nad peaksid säilitama preesterliku osaduse sideme, omama külluses kõiki vaimseid voorusi, et anda kõigile inimestele elav tunnistus Jumalast. Seda kõike peaksid nad tegema matkides neid preestreid, kes sajandite kulgemise jooksul on sageli maha jätnud väljapaistva eeskuju pühadusest alandliku ja varjatud teenimise kaudu. Nende ülistamine elab edasi Jumala Kirikus. Palvete vahendamise ja ohvrite toomise tõttu oma inimeste ja kogu Jumala Rahva eest peaksid nad tõusma suuremale pühadusele.
Need preestrid, kes peavad meeles, mida nad teevad ja matkivad, mida nad käsitsevad, pole oma apostellikus tegevuses lõksu meelitatud ohtude ja raskuste poolt, vaid nad peaksid pigem nende ohtude ja raskuste läbi tõusma suuremale pühadusele. Neil tuleb alati toita ja tugevdada oma tegevust mõtiskluse rikkuse kaudu ja teha seda kõike kogu Jumala Kiriku hüvanguks. Kõik preestrid, eriti need, keda kutsutakse "ilmikpreestriteks" (piiskopkonna preestriteks), tänu oma erilisele ordinatsiooni tiitlile, peaksid jätkuvalt meeles pidama tõsiasja, et nende ustav lojaalsus ja viljakas koostöö oma piiskopiga on üks suurimaid väärtusi pühaduses kasvamise jaoks.
Ka madalama astme teenistujad osalevad Ülempreestri misjonis ja armus. Esiteks on nende teenistujate hulgas diakonid, kes nii palju kui nad on Kristuse saladuste väljajagajad ja Kiriku teenijad, peaksid hoidma endid vabana igast pahest ning seisma inimeste ees vooruse kehastuste ja Jumala sõpradena (1Tm 3:8-10; 12-13). Kleerikud, kes on kutsutud Issanda poolt ja on kõrvale pandud Tema osana, selleks et valmistada endid ette mitmesuguste ametite jaoks vaimulike karjaste valvsa silma all, on kohustatud viima oma südame ja mõistuse vastavusse sellega, milleks nad on välja valitud. Nad teostavad selle oma püsiva palve, lõõmava armastuse ja lakkamatu meelde tuletamise läbi, mis iganes on õige, õiglane ja mida peetakse väärtuslikuks. Nad viivad selle kõik täide Jumala auks ja austuseks. Eelmainitute kõrval on ka Jumala valitud ja piiskopi poolt kutsutud ilmikud. Need ilmikud pühenduvad täielikult apostellikule tegevusele, töötades edukalt Issanda põllul.
Lisaks peaksid abielupaarid ja kristlikud lapsevanemad järgima endale kohast teed pühaduse suunas ustava armastuse läbi. Nad peaksid armus üksteist toetama kogu oma eluaja jooksul. Neil tuleb ehtida oma järeltulijad, kes on armastavalt vastu võetud Jumala kingitusena, kristliku õpetuse ja evangeelsete voorustega. Sellisel viisil annavad nad kõigile inimestele eeskuju väsimatuks ja suuremeelseks armastuseks; ehitavad üles vendlust armastuses; on tunnistajateks ja abilisteks Püha Ema Kiriku rikkuses ning sellise elu tõttu on nad märgiks ja osalejateks selles tõelises armastuses, millega Kristus armastas oma Mõrsjat ja mille eest Ta loovutas iseenda. Sarnase tunnistuse annavad teistsugusel viisil lesed ja vallalised inimesed, kes on Kirikus suuresti võimelised kaasa aitama pühadusele ja apostellikele ettevõtmistele. Viimaks need, kes teevad sageli rasket (füüsilist) tööd peaksid ennast paremaks muutma oma inimliku töö kaudu. Neil tuleb olla abiks oma kaaskodanikele. Nad peavad viima ühiskonna ja isegi kogu loodu paremale eksisteerimise seisundile. Tõepoolest, nad peavad rõõmuküllases lootuses oma elava armastuse ja vabatahtlikult üksteise koormate kandmise läbi jäljendama Kristust, kes käsitses usinalt puussepa tööriistu ja kes ühenduses oma Isaga tegutseb jätkuvalt kõigi inimeste päästmiseks. Seega peaksid nad oma igapäevases töös ronima pühaduse ja apostelliku tegevuse kõrgustesse.
Nii need, kes on koormatud vaesuse, jõuetuse ja haigusega nagu ka need, kes peavad kandma mitmesuguseid eluraskusi või on õigluse pärast taga kiusatud - teadku nad kõik, et nad on erilisel moel ühendatud kannatava Kristusega maailma päästmise nimel. Issand kutsus oma Evangeeliumis neid õndsateks ning nad on need, keda "kogu armu Jumal, kes mid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab neid, kes on üürikest aega kannatanud" (1Pt 5:10).
Lõpuks, kõik Kristusele ustavad, vaatamata oma seisundile, kohustustele ja elutingimustele, ja tegelikult just kõige selle kaudu, kasvavad iga päev pühaduses, kui nad oma taevase Isa käest võtavad kõik vastu usus ja teevad koostööd jumaliku tahtega. Selles ajalikus teenimises ilmutavad nad kõigile inimestele seda armastust, millega Jumala armastas maailma.
42. "Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas" (1Jh 4:16). Kuid Jumal valas oma armastuse välja meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud (Rm 5.5). Nõnda on esmaseks ja kõige vajalikumaks anniks armastus, mille läbi me armastame Jumalat üle kõige ja oma ligimest Jumala pärast. Tõesti, selleks et armastus võiks hea seemnena hinges kasvada ja kanda vilja, peab iga ustav meelsasti kuulama Jumala Sõna, tunnustama Tema Tahet ja viima lõpule Jumala poolt algatatu oma tegude läbi Jumala armu kaasabil. Need teod seisnevad sakramentide, eriti Armulaua vastu võtmises, sagedases osalemises Kiriku liturgilises tegevuses, usinas palvetamises, enesesalgamises, elavas vennalikus teenimises ja kõigi vooruste pidevas kasutamises. Aga armastus, kui täiuslik side ja Seaduse täitmine (Kl 3:14; Rm 13:10), valitseb kõigi pühaduse saavutamiseks vajaminevate vahendite üle ning annab neile vahenditele ka elu. See on armastus, mis juhib meid lõpliku eesmärgi suunas. See on armastus Jumala ja oma ligimese vastu, mis viitab tõelisele Kristuse jüngrile.
Kuna Jeesus, Jumala Poeg, tegi avalikuks oma armastuse jättes oma elu meie eest, nõnda ei oma keegi suuremat armastust kui see, kes annab oma elu Kristuse ja Tema vendade eest (1Jh 3:16; Jh 15:13). Kõige varasematest aegadest peale on mõned kristlased kutsutud - ja mõned on alati kutsutud - andma ülimat tunnistust sellest armastusest kõigile inimestele, aga eelkõige just tagakiusajatele. Kirik peab märterlust erakordseks anniks ja armastuse kõige täielikumaks tõestuseks. Märterluse läbi on jünger muudetud oma Õpetaja võrdkujuks, sest oma vabal tahtel võtab ta vastu surma maailma päästmise nimel ning samas seisneb tema sarnasus Kristusega ka selles, et ta valab oma verd. Hoolimata sellest, et vaid vähestele on antud selline võimalus, peavad kõik olema valmis andma tunnistust Kristusest inimeste ees. Nad peavad olema ette valmistatud tunnistama avalikult oma usku isegi tagakiusamiste keskel, millest kirik pole kunagi ilma, et nõnda käija ristiteed.
Samuti on kiriku pühadus erilisel viisil edendatud tõotuste järgmise läbi, mille meie Issand esitas Evangeeliumis oma jüngritele. Nende hulgas omab väljapaistvat positsiooni neitsilikkus või tsölibaat (1Kr 7:32-34). See on jumaliku armu kallihinnaline kink, mis on Isa poolt antud teatud hingedele (Mt 19:11; 1Kr 7:7), et need võiksid tänu jagamatule südamele hõlpsamini pühenduda üksnes Jumalale. Seda täiuslikku sugulist talitsetust, mida ajendab soov taevariigi järele on kirikus alati peetud au sees. Selle põhjuseks oli ja on, et täiuslik suguline talitsetus Jumala armastuse pärast ergutab armastust ning on kindlasti eriliseks vaimse viljakuse allikaks maailmas.
Kirik peab jätkuvalt meeles Apostli manitsust, mis nõudis ustavatelt armastust kannustades neid isiklikult kogema seda, mida Jeesus Kristus oli iseenda sees tundnud. Tegu oli sellesama Jeesuse Kristusega, kes "loobus iseenese olust, võttes orja kuju ... saades kuulekaks surmani" (Fl 2:7-8) ning kes olles rikas sai vaeseks meie pärast (1Kr 8:9). Kuna jüngrid peavad alati jäljendama ja andma tunnistust Kristuse armastusest ja alandlikkusest, siis Kirik Emana rõõmustab alati leides enda rüpes mehi ja naisi, kes väga tähelepanelikult järgivad oma Päästjat, kes alandas iseenese meie suuruseni. On mõned inimesed, kes Jumala lapse vabaduses loovutavad oma tahte ja võtavad enese kanda vaesuse. Veelgi enam, Jumala armastuse täiuse nimel allutavad mõned end omal vabal tahtel teisele inimesele. See teguviis ületab käsu nõuded, kuid seda on tehtud selleks, et saada enam täielikumalt kuuleka Kristuse sarnaseks.
Järelikult, kõik Kristusele ustavad on kutsutud taotlema pühadust ja täiust endale vastavas seisuses. Tõepoolest, neil on kohustus seda taotleda. Kandku nad kõik hoolt selle eest, et nad juhiksid õigesti oma hinge sügavamaid tundmusi. Ärgu lubagu ei selle maailma asjade kasutamine ega kiindumus rikkustesse, mis on evangeelse vaesuse vaimu vastu, takistada neid ostimast täiuslikku armastust. Juhtigu nad nende inimeste tähelepanu Apostli manitsusele, kes kasutavad seda maailma. Ärgu nad mugandugu selle maailmaga, sest maailm, nagu me seda näeme, on möödumas (1Kr 7:31).

VI ORDURAHVAS

43. Jumalale pühendatud puhtuse, vaesuse ja kuulekuse evangeelsed tõotused põhinevad Issanda sõnadel ja eeskujul. Järgnevalt olid need nõutud nii apostlite ja Kirikuisade kui Kiriku doktorite ja hingekarjaste poolt. Need tõotused on jumalik and, mille Kirik on vastu võtnud oma Issandalt ja mida ta Tema armu abil alati kaitseb. Kiriku autoriteet omab kohustust vastavalt Püha Vaimu inspiratsioonile neid evangeelseid tõotusi tõlgendada, reguleerida nende praktiseerimist ja viimaks rajada nende peale stabiilsed elamise vormid. Seega on juhtunud, et otsekui ühel Issanda põllul kasvanud puul on nii mitmesugused solidaarsuse ja kogukondliku elu vormid kui ordud (religious family) imetlusväärsel ja mitmekesisel viisil moodustanud harusid ja seda kõike ühest Jumala poolt antud seemnest. Taoline rohkearvuline ja imepärane kasv suurendab nii nende mitmesuguste ordude endi liikmete arengut kui kogu Kristuse Ihu head käekäiku. Ordud toetavad oma liikmeid enam kindlamalt püsima oma eluviisis ja annavad neile järeleproovitud õpetuse täiuslikkuse saavutamiseks. Lisaks pakuvad nad oma liikmetele vennaliku osaduse toetust Kristuse sõjaväes ja kuulekuse läbi tugevdatud vabadust. Nõnda on orduliikmed võimelised rahulikult teostama ja ustavalt järgima oma usulist kutset ning vaimselt rõõmustades tegema edusamme armastuse teel.
Kiriku jumaliku ja hierarhilise struktuuri vaatevinklist lähtuvalt ei paikne orduseisus klerikaalse ja ilmaliku seisuse vahepeal. Pigem on Kristusele ustavad Jumala poolt kutsutud mõlemast neist viimati mainitud elustaatustest orduseisusesse, et nad võiksid rõõmu tunda sellest erilisest annist Kiriku elus ja nõnda, igaüks omal kombel kaasa aidata Kiriku päästvale misjonile.

44. Kristusele ustavad seovad endid kolme eelpool nimetatud tõotusega kas pühalike tõotuste või teiste pühalike sidemete läbi, mis on oma eesmärgilt samased tõotustega. Selle sideme läbi on inimene totaalselt pühendunud Jumalale, keda ta armastab üle kõikide asjade. Sellisel viisil on inimene pühitsetud Jumalat austama ja teenima uue ja erilise õiguse (title) alusel. Tõepoolest, ristimise läbi inimene sureb patule ja on pühitsetud Jumalale. Ometigi, selleks, et inimene suudaks sellest ristimise armust ammutada enam külluslikumalt vilja, ta tahab evangeelsete ordu tõotuste kaudu Kirikus vabastada ennast nendest takistustest, mis võivad ta eemale tõmmata armastuse lõõmavusest ja jumalakummardamise täiuslikkusest. Seega, evangeelsete ordutõotuste läbi on inimene enam lähedasemalt pühitsetud teenima Jumalat. See pühitsus on veelgi täiuslikum juhul kui Kristuse ja Tema mõrsja, Kiriku, vaheline purunematu osadus on selles esitatud kindlate ja enam stabiilsemate sidemete läbi.
Evangeelsed tõotused, mis juhivad armastusele ühendavad erilisel viisil nende järgijad Kiriku ja tema saladusega. Kuna see nõnda on, siis nende inimeste vaimne elu peaks olema pühendatud kogu Kiriku heaolule. Sellest tuleneb nende töökohustus istutada ja tugevdada hingedes Kristuse Kuningriiki ja laiendada seda Kuningriiki igasse piirkonda. See kohustus tuleb enda kanda võtta vastavalt oma võimetele ja kooskõlas enda kutsumusega. Seda saab realiseerida palvetamise ja aktiivse tegutsemise kaudu apostolaadis. Just sellel põhjusel Kirik hoiab alal ja edendab oma mitmesuguste ordude ja kongregatsioonide erilist karakterit.
Seega, evangeelsete ordutõotuste andmine ilmneb kui märk, mis saab ja peabki Kiriku kõik liikmed kaasama nende kristlikust kutsumusest tulenevate kohustuste tõhusale ja kiirele täitmisele. Jumala rahval pole siin all jäädavat linna, vaid ta ootab kannatamatult tulevast. Sellest järeldub, et ordud (religious states), mille eesmärgiks on vabastada oma liikmed maistest muredest, ilmutavad täielikumalt kõigile ustavatele taevaste hüvede kohaolu, mida omatakse juba siin all olles. Lisaks sellele ei anna nad tunnistust üksnes Kristuse lunastuse läbi omandatud uue ja igavese elu tõsiasjast, vaid nad kuulutavad ette tulevast ülestõusmist ja taevase kuningriigi kirkust.
Kristus pakkus välja oma jüngritele selle eluvormi, mille Ta ise Jumala Pojana võttis vastu tulles siia maailma täitma Isa tahet. Seesama eluviis on täpselt näiteks toodud ja tehtud Kirikus alaliselt kohalolevaks. Ordustaatus ilmutab selgelt, et Jumala Kuningriik ja selle vajadused on väga erilisel moel tõstetud üle kõikide maiste kaalutluste. Viimaks näitab see selgelt kõikidele inimestele nii Kristuse kui Kuninga jõu ületamatut ulatust kui ka Püha Vaimu lõpmatu väe imetabast tegutsemist Kirikus. Hoolimata sellest, et evangeelsete ordutõotustel põhinev seisund pole Kiriku hierarhiline struktuur, kuulub see vaieldamatult Kiriku ellu ja pühadusse.

45. Kirikliku hierarhia kohuseks on seaduse abil reguleerida evangeelsete tõotuste ellurakendamist, kuna seesama hierarhia peab hoolt kandma Jumala Rahva eest ning juhtima ta kõige parematele karjamaadele (Hs 34:14). Evangeelsete ordutõotuste tähtsust on nähtud tõsiasjas, et see edendab väljapaistval moel täiuslikku armastust Jumala ja ligimese vastu ja et selle omaksvõtmist on tugevdatud tõotuste kaudu. Pealegi hierarhia, järgides sõnakuulekalt Püha Vaimu etteütlemisi, võtab vastu väljapaistvate meeste ja naiste poolt esitatud reeglid ja peale lähemat täpsustamist autentselt kiidab need reeglid heaks. Samas ta oma valvsa ja kaitsva autoriteedi läbi aitab neid Kristuse Ihu ülesehitamiseks rajatud mitmesuguseid ordusid ja kongregatsioone, et need võiksid kasvada ja õitseda vastavalt nende asutajate vaimule.
Paavst saab kõiki täiuslikkuse saavutamise eesmärgil asutatud ordusid ja kongregatsioone ning selle üksikuid liikmeid kõrvaldada kohalike piiskoppide jurisdiktsiooni alt ja allutada üksnes iseendale. Ta teeb seda oma primaadi jõul kogu Kiriku üle selleks, et täielikumalt hoolitseda kogu Issanda karja tarviduste eest, silmas pidades üldist hüvangut. Samas võivad need ordud ja kongregatsioonid jääda ka vastava patriarhaalse autoriteedi vastutusse. Vastavalt pühadele kaanonitele peavad nende ordude ja kongregatsioonide liikmed, täites oma kohustust Kiriku suhtes oma erilise eluvormi tõttu üles näitama piiskoppide vastu lugupidamist ja kuulekust. Nad võlgnevad selle austuse piiskoppidele seetõttu, et viimased omavad pastoraalset autoriteeti oma kirikutes ning ka seepärast, et apostolaadis on hädavajalik ühtsus ja kooskõla. Kirik mitte ainult ei tõsta ordutõotusi kanoonilise seisuse väärikusse oma heakskiidu kaudu, vaid isegi avaldab, et see seisus (state) on pühitsetud Jumalale liturgilise toimingu läbi. Kirik, Jumala poolt talle antud autoriteedi läbi, tunnustab värskeid ordutõotusi (accept the vows of the newly professed). Ta palub oma avalikus palves neile Jumalalt abi ja armu. Kirik usaldab nad Jumala hoolde, annab neile edasi vaimse õnnistuse ja saadab nende eneseohverdust Armulaua ohverdamise kaudu.

46. Ordurahvas peab tähelepanelikult meeles pidama tõsiasja, Kirik esitleb Kristust silmatorkaval kombel iga päev nii ustavatele kui uskmatutele nende kaudu. Nõnda kujutab Kirik Kristust jutlustamas mäe peal, kuulutamas rahvahulkadele Jumala Kuningriiki, tervendamas haigeid ja vigaseid, pööramas patuseid parema elu poole, hoolimas noortest ja näitamas üles lahkust kõigi inimeste vastu, kuuletudes seejuures alati Isa tahtele, kes oli Tema läkitanud.
Kõik inimesed peaksid meelde jätma, et evangeelsete ordutõotuste andmine, ehki see toob kaasa teatud väärtustest lahtiütlemise, mida tuleb kaheldamatult austada, ei kahanda inimisiku tõelist arengut, vaid on pigem oma olemuselt sellele arengule kõige kasulikum. Tõepoolest, need tõotused, mis on vabatahtlikult enese peale võetud vastavalt oma isiklikule kutsumusele, aitavad palju kaasa südame puhastamisele ja vaimsele vabadusele. Need alalõpmata õhutavad armastust tulisusele. Kuid eriti on need võimelised kujundama kristlast selle voorusliku ja maailmast eraldioleva elu eeskujul, mille Issand Kristus endale valis ja mille ka Tema Ema omaks võttis. See on selgelt tõendatav paljude pühade asutajate näidete varal. Ärgu keegi mõelgu, et orduga liitunud on oma pühituse tõttu muutunud kaasinimestele võõrasteks või saanud sellele maise linna kasututeks kodanikeks. Ehki sageli juhtub, et ordu liikmed otseselt ei segune oma kaasaegsetega, on nad siiski tähendusrikkal viisil ühendatud nendega Kristuse südames tehes nendega vaimselt koostööd. Sellisel viisil võib maise linna ülesehitamine omada alust Issandas ja võib pürgida Tema poole, et ehk (lest perhaps) selle linna rajajate töö ei osutuks asjatuks.
Seepärast julgustab ja kiidab see Püha Sinod mehi ja naisi, Vendi ja Õdesid, kes kloostrites või koolides, haiglates ja misjoniasutustes ehivad Kristuse Mõrsjat kõigutamatu ja alandliku ustavuse kaudu enda poolt valitud pühitsuses ja teenivad heldelt kõiki inimesi.

47. Iga ustav, kes on andnud evangeelsed ordutõotused, kandku tähelepanelikult hoolt, et püsiks ja isegi kasvaks selles Jumala poolt talle antud kutsumuses. Tehku ta seda Kiriku pühaduse suurendamise ja ühe ja jagamatu Kolmainu Jumala suurema kirkuse pärast, kes Kristuses ja Kristuse läbi on kogu pühaduse läte ja allikas.

VII RÄNDAVA KIRIKU ESkATOLOOGILINE OLEMUS JA TEMA OSADUS VÕIDUTSEVA KIRIKUGA

48. Kirik, kuhu me oleme kutsutud Jeesuses Kristuses ja kus me omandame pühaduse Jumala armu läbi, saavutab kogu oma täiuse alles taevases kirkuses, kui saabub aeg kõikide asjade uuendamiseks (Ap 3:21). Siis on nii inimkond kui kogu maailm, mis on inimesega lähedalt seotud ja mis saavutab oma eesmärgi tema läbi, täiuslikult uuendatud Kristuses (Ef 1:10; Kl 1:20; 2:10-13; 3:10-13). Kristus, kes on maa pealt ülendatud, on tõmmanud kõik enese juurde (Jh 12:32). Olles üles äratatud surnuist (Rm 6:9) läkitas Ta oma eluandva Vaimu jüngrite peale ning asutas Tema läbi oma Ihu, kelleks on Kirik kui üleüldine päästesakrament. Ta istub Isa paremal käel ning on tegev maailmas, selleks et Ta võiks juhatada inimesi Kirikusse, et nõnda ühendada nad iseendaga ning et Ta võiks teha nad osasaajateks oma aulisest elust oma Ihu ja Verega toitmise läbi. Seepärast on tõotatud uuenemine, mida me ootame, Kristuses juba alanud, sealt edasi kandunud Püha Vaimu misjonisse ja Tema kaudu jätkub see Kirikus, kus me usu valgel õpime oma maise elu tähendust ja samal ajal täidame tulevikulootuses Isa poolt meile siin maailmas määratud ülesannet ning nõnda valmistame endile päästet (Fl 2:12).
Maailma ajastu lõpp on meile juba kätte jõudnud (1Kr 10:11). Maailm on pöördumatult määratud uuenema ning teatud viisil see tegelikult juba toimubki, sest Kirik on juba maa peal märgistatud ebatäiusliku kuid reaalse pühadusega. Siiski, kuni pole uusi taevaid ja uut maad, kus elab õiglus (2Pt 3:13) omab rändav Kirik praeguse ajastu juurde kuuluvates sakramentides ja institutsioonides mööduva maailma väljanägemist ning ta ise asub loodu keskel, kes ägab ja piinleb sünnitusvaludes tänini ning ootab Jumala laste ilmsiks saamist (Rm 8:19-22).
Me oleme tõepoolest kustutud ja me oleme Jumala lapsed (1Jh 3:1), sest oleme Kirikus ühendatud Kristusega ja märgistatud Püha Vaimuga, kes "on meie pärandi tagatis" (Ef 1:14). Kuid me pole veel koos Kristusega saanud avalikuks kirkuses (Kl 3:4), sest kui me seda saame, siis muutume Jumala sarnaseks, sest siis me näeme Teda, nii nagu Ta on (1Jh 3:2). Seepärast, "kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest" (2Kr 5:6) ja Vaimu esmaandi omades ägame iseenestes (Rm 8:23) ning ihaldame olla koos Kristusega (Fl 1:23). Ent sellesama armastuse pärast soovime me kirglikult elada enam Talle, kes suri meie eest ja äratati üles (2Kr 5:15). Seepärast püüame me kõikides asjades olla Jumalale meelepärased (2kr 5:9) ning paneme selga Jumala sõjavarustuse, et suudaksime vastu seista Kuradi salanõudele ja vastu panna kurjal päeval (Ef 6.11-13). Kuna me ei tea päeva ega tundi, siis peame oma Issanda nõuande kohaselt olema püsivalt valvel, et peale oma maise elu lõppu (Hb 9:27) oleksime me väärt osalema koos Kristusega pulmapeol ning oleksime loetud õndsate hulka (Mt 25:31-46). Peame olema ärksad, et meid ei määrataks õelate ja laiskade sulastena (Mt 25:26) igavesse tulle (Mt 25:41), ei visataks välja pimedusse, kus "on ulgumine ja hammaste kiristamine" (Mt 22:13; 25:30). Kuid enne kui me valitseme koos Kristusega kirkuses, peame me kõik saama avalikuks "Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba" (2Kr 5:10) ning maailma lõpul tõusevad "need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks" (Jh 5:29; Mt 25:46). Seetõttu me arvestame tõsiasjaga, et "nüüdse ajastu kannatused ei vääri mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse" (Rm 8:18; 2Tm 2:11-12) ning usus tugevatena ootame "õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist" (Tt 2:13), kes "meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks" (Fl 3:21) ja kes tol päeval tulles "on kirgastatud oma pühade hulgas ja imetletud kõigi usklike seas" (2Ts 1:10).

49. Enne kui Isand tuleb oma kirkuses ja kõik inglid Temaga (Mt 25:31), surm on kõrvaldatud ja kõik asjad on alistatud Talle (1Kr 15:26-27) on mõned Tema jüngrid pagenduses maa peal, teised, kes on surnud asuvad puhastustules ning ülejäänud on kirkuses, kus nad näevad "selgelt Kolmainust ja ainsat Jumalat Ennast nõnda nagu Ta on." Kuid nad kõik on erinevatel viisidel ja erineval määral osaduses Jumala armastuse ja üksteisega ning nad kõik laulavad meie Jumalale sama kiituselaulu. Sest kõik, kes on Kristuses omavad Tema Vaimu ja moodustavad ühe Kiriku, kus nad on üksteisega kokku liidetud Temas (Ef 4:16). Seetõttu pole rändurite osadus Kristuse rahus uinunud vendadega mitte vähemalgi määral nõrgenenud või katkenud. Otse vastupidi, vastavalt Kiriku alatisele usule on see hoopis tugevdatud vaimsete vooruste edasi andmise läbi. Kuna taevas viibijad on enam lähedasemas osaduses Kristusega, siis rajavad nad kogu Kiriku kindlamalt pühadusele, annavad üllust jumalteenistusele, mida Kirik maa peal pakub Jumalale ning veel paljudel viisidel aitavad kaasa tema suuremale hingekosutusele (1Kr 12:12-27). Sest pärast seda, kui nad on jõudnud oma taevasesse koju ja viibivad Issanda juures (2Kr 5:8) ei lakka nad Tema läbi, Temaga koos ja Temas kostmast Isa juures meie eest. Nad teevad avalikuks oma maa peal omandatud teened Jumala ja inimese vahel oleva ainsa Vahemehe kaudu (1Tm 2:5), teenivad Jumalat kõikides asjades ja täidavad oma ihus puuduva osa Kristuse kannatustest Tema Ihu, Kiriku heaks (Kl 1:24). Nende vennalik hoolekanne aitab üpris tõhusalt meid meie jõuetuses.

50. Rändav Kirik on täiesti teadlik kogu Jeesuse Kristuse Saladusliku Ihu osadusest ja on alates kristliku religiooni algaegadest peale kultiveerinud suure vagadusega surnute mälestust ning palub nende käest ka eestpalveid, sest on vaga ja kasulik mõte paluda surnute eest, et nad vabaneksid oma pattudest (2Mak 12:45). Kirik on alati uskunud, et apostlid ja Kristuse märtrid, kes andsid oma vere valamise läbi ülima tunnistuse usust ja armastusest, on meiega lähedalt seotud Kristuses ning Kirik on alati neid erilise hardusega austanud üheskoos püha Neitsi Maarja ja pühade inglitega. Kirik on vagalt palunud neilt eestpalvet. Apostlitele ja märtritele lisati varsti need, kes olid täpsemini jäljendanud Kristuse neitsilikkust ja vaesust ning viimaks ka need, kelle väljapaistev kristlike vooruste praktiseerimine ja jumalikud anded eeldasid ustavate poolest vaga pühendumist ja jäljendamist.
Kui me vaatame Kristust ustavalt järginud inimeste elusid, siis olem tiivustunud uuest põhjusest taotleda tulevast Linna (Hb 11:10; 13:14). Samal ajal on nende elude kaudu näidatud meile kätte kõige ohutum tee, mille kaudu maailma muutuste keskel endale kohast eluseisust ja tingimusi säilitades, oleme me suutelised jõudma täiusliku osaduseni Kristusega ehk siis täiusliku pühaduseni. Jumal ilmutab inimestele elavalt oma kohalolu ja palet nende elude kaudu, kes jagavad meiega inimlikkust, kuid on siiski täiuslikumalt muudetud Kristuse sarnaseks (2Kr 3.18). Ta räägib meiega nende kaudu ja annab meile nende vahendusel tunnustähe oma Kuningriigist, kuhu me oleme jõuliselt tõmmatud omades enda ümber nõnda suurt tunnistajate pilve (Hb 12:1) ja tunnistust Evangeeliumi tõest.
Me peame kalliks taevasse läinute mälestust mitte üksnes eeskuju pärast, vaid palju enam seetõttu, et kogu Kiriku ühtsus võiks Vaimus tugevneda vennaliku armastuse praktiseerimise läbi (Ef 4.1-6). Sest nõnda nagu kristlik osadus rändurite seas viib meid ligemale Kristusele, nõnda ka meie kaaslus pühadega liidab meid Kristusega, kellest Allika ja Peana väljuvad kõik annid ja Jumala Rahva tõeline elu. Seetõttu on ülimalt sobilik armastada neid Jeesuse Kristuse sõpru ja kaaspärijaid, kes on ka meie vennad ja harukordsed heategijad, vääriliselt tänada Jumalat nende eest ning "härdalt kutsuda neid appi ja pöörduda nende palvete, väe ja abi poole, et saada soosingut Jumalat Tema Poja, Jeesuse Kristuse läbi, kes on meie Lunastaja ja Päästja." Sest iga ehtne tunnistus armastusest, mida me näitame üles taevas viibijate suhtes, suundub ja lõpeb oma olemuselt Kristuses, kes on "kõigi pühakute kroon" ja Tema kaudu Jumalas, kes on imeline ja suursugune oma pühade seas (2Ts 1:10).
Meie osadus võidutseva Kirikuga jõustub kõige suursugusemal viisil eelkõige pühas Liturgias, mille käigus Püha Vaimu vägi mõjutab meid sakramentaalsete märkide kaudu. Siis ülistame me ühendatud rõõmus üheskoos jumalikku majesteeti. Siis kõik Kristuse vere läbi lunastatud ja ühte Kirikusse kokku kogutud inimesed igast hõimust ja keelkonnast, rahva hulgast ja rahvuse seast (Apoc 5:9) ülistavad kiituselauluga ühte Kolmainu Jumalat. Seetõttu oleme me Armulaua ohvrit pühitsedes kõige tihedamini ühendatud võidutseva Kirikuga ning oleme osaduses ning hoiame au sees eelkõige väga austatud Neitsi Maarja ja püha Joosepi ning õndsate apostlite, märtrite ja kõigi pühakute mälestust.

51. See Püha Kirikukogu tunnustab suure hardusega meie esiisade auväärset usku, mis puudutab seda elutähtsat osadust vendadega, kes viibivad taevases kirkuses või keda peale surma ikka veel puhastatakse. Samuti esitab ta taas Nikaia Teise Kirikukogu, Firenze Kirikogu ja Trento Kirikukogu määrused. Kooskõlas meie pastoraalsete huvidega palume me kõigil asjaosalistel teha kõik endast olenev, et kõrvaldada või parandada sissehiilinud solvanguid, liialdusi või vigu ning taastada kõik asjad Kristuse ja Jumala täielikumaks kiituseks. Seepärast õpetage ustavatele, et pühakute autentne kultus ei seisne mitte niivõrd välispidiste tegude kordamises kuivõrd just meie armastuse suuremas intensiivsuses, mille läbi me taotleme pühakutelt "eeskuju eluviisis, vendlust osaduses ja abi eestpalvete läbi" nii meie endi kui kogu Kiriku suuremaks hüvanguks. Samas õpetage ustavatele, et meie osadus taevas viibijatega, eeldusel, et seda mõistetakse usu täielikus valguses vastavalt selle ehtsale loomusele, mitte mingil moel ei nõrgenda, vaid vastupidi, põhjalikult rikastab (latreutic) jumalteenistust, mida me pakume Jumal Isale Kristuse läbi Vaimus. Meie, kes me oleme Jumala lapsed ja moodustame ühe perekonna Kristuses (Hb 3:6) oleme vastavuses Kiriku väga lähedase kutsumusega ning osaleme täiusliku kirkuse liturgia eelmaitses siis, kui me jääme vastastikkuses armastuses osadusse üksteisega ning ülistame kõik koos kõige pühamat Kolmainust. Kui Kristus saab avalikuks ning toimub surnute ülestõusmine, siis valgustab Jumala kirkus taevast Linna ning Tall on seetõttu valgustiks (Ilm 21:24). Siis austab kogu pühade Kirik ülimas armastuse õnnes Jumalat ja "Talle, kes on tapetud" (Ilm 5:12) kuulutades ühel häälel: "Sellele, kes istub troonil, ja Tallele - õnnistus ja au ja kirkus ja võimus olgu igavesest ajast igavesti" (Ilm 5:13-14).

VIII PÜHIM NEITSI MAARJA, JUMALAEMA KRISTUSE JA KIRIKU SALADUSES

I Sissejuhatus
52. Jumal soovis oma ülimas headuses ja tarkuses teostada maailma lunastuse ning "kui aeg sai täis, läkitas Ta oma Poja, kes sündis naisest ... et me saaksime pojaseisuse" (Gl 4:4-5). "Meie, inimeste, ja meie pääste pärast tuli Ta taevast alla ja sai lihaks Püha Vaimu läbi Neitsi Maarjast." Jumaliku pääste saladus on meile ilmutatud ja see on edasi antud Kirikus, mille Issand rajas oma Ihuna. Ustavad, kes on ühendatud Kristuse kui oma Peaga ning on vennalikus ühtsuses kõigi Tema pühadega, peavad esmalt au sees hoidma mälestust "alati aulisest Neitsi Maarjast, meie Jumala ja Issanda, Jeesuse Kristuse, Emast."

53. Neitsi Maarjat, kes ingli sõnumi kaudu võttis vastu Jumala Sõna oma südamesse ja ihusse ning andis maailmale Elu, on tunnustatud ja austatud tõelise Jumalaemana ja Lunastaja Emana. Ta on lunastatud oma Poja teenete tõttu ja ühendatud Temaga lähedase ja purunematu sideme läbi ning seepärast on ta õnnistatud ka kõrge ameti ja väärikusega kui Jumala Poja Ema, millest omakorda lähtub, et ta on ka Isa armastatud tütar ja Püha Vaimu tempel. Oma üleva armuanni tõttu ületab ta kaugelt kogu loodu nii taevas kui maa peal. Siiski kuuludes samal ajal Aadama järeltulijate hulka on ta ka üks kõigi nendega, keda tuleb päästa. Ta on "Kristuse liikmete ema ... kes armastuse läbi aitab kaasa, et ustavad, kes on selle Pea liikmed, võiksid Kirikus sündida." Ta on tervitatud kui Kiriku silmapaistev ja ainulaadne liige ning kui Kiriku mudel (type) ja suurepärane eeskuju usus ja elus. Püha Vaimu poolt õpetatud Katoliku Kirik austab teda lapseliku kiindumuse ja vagadusega kui kõige armastatumat ema.

54. See Püha Sinod, seletades lahti õpetust Kirikust, kelles jumalik Lunastaja tegutseb päästmise nimel, kavatseb püüdlikult kirjeldada pühima Neitsi rolli lihaks saanud Sõna ja Müstilise Ihu saladuses ja lunastatud inimkonna kohustusi Jumalaema suhtes, kes on nii Kristuse kui kogu inimkonna, iseäranis ustavate, Ema. Siiski ei soovi see Püha Sinod esitada täielikku õpetust Maarjast ega otsustada nende küsimuste üle, millele teoloogid pole veel leidnud selget vastust. Seepärast võib seaduslikena säilitada neid arvamusi, mis on Katoliku koolkondade poolt kinnitamiseks esitatud ja mis puudutavad teda, kes hõivab Kirikus koha, mis on Kristuse järel kõrgeim, kuid ometigi meile nõnda lähedal.

II Pühima Ema roll päästeloos
55. Nii Pühakirja Vana ja Uus Testament kui vana Traditsioon näitavad Päästja Ema rolli päästeloos üha selgemas valguses ja tõmbavad sellele tähelepanu. Vana Testamendi raamatud kirjeldavad päästeajalugu, mille kaudu valmistati aeglaselt ette Kristuse tulemist maailma. Need varaseimad dokumendid on Kirikus tõlgendatud ja mõistetud edasise täieliku ilmutuse valguses ja need toovad naise, Lunastaja Ema kuju vähehaaval selgemasse valgusesse. Sellisel viisil vaadelduna on ta prohvetlikult ette kuulutatud juba mao üle saavutatava võidu tõotuses, mis oli antud meie esivanematele peale pattulengemist (1Ms 3:15). Samuti on ta see Neitsi, kes jääb lapseootele ja toob ilmale poja, keda hüütakse nimega Immaanuel (Js 7:14; Mi 5:2-3; Mt 1:22-23). Ta tõuseb esile vaeste hulgast ja alandub Issanda ees, kelle peale ta kindlalt loodab ja kelle käest võtab ta vastu pääste. Tema, ülendatud Siioni Tütre abiga sai peale pikka tõotuse täitumise ootust aeg täis ja rajati uus korraldus (Economy): Jumala Poeg võttis tema kaudu endale inimloomuse, et Ta saaks oma ihu saladustes vabastada inimese patust.

56. Halastaja Jumal tahtis, et inkarnatsioonile eelneks tema poolne nõusolek, kes oli ette määratud saama Tema Poja emaks seepärast, et nõnda nagu naine aitas kaasa surmale nii saaks ta kaasa aidata ka elule. Silmapaistval kombel osutub see tõeks Jeesuse ema kohta, kes andis maailmale Tema, kes on Valgus Ise, kes uuendab kõik asjad ja keda Jumal oli varustanud selle ülesande täitmiseks sobivate andidega. Seepärast pole ime, et Isad valdavalt kutsusid Jumalaema täiesti pühaks ja vabaks kõikidest patuplekkidest, kes on just nagu Püha Vaimu poolt kujundatud ja vormitud uueks looduks. Ehitud oma eostumise esimesest hetkest täiesti ainulaadse pühaduse kiirgusega, oli Naatsareti Neitsi Jumala käsul inglist sõnumitooja poolt tervitatud kui "armuleidnu" (Lk 1:28) ja vastuseks taevasele saadikule ta ütleb: "Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi" (Lk 1:38). Nõnda, Maarja, Aadama tütar, nõustub jumaliku Sõnaga ja temast saab Jeesuse, ühe ja ainsa Vahemehe, ema. Ta võttis kogu südamest ja ilma ühegi patu poolt tõkestamata omaks Jumala päästva tahte ning Issanda teenijana pühendas ennast täielikult oma Poja isikule ja tegevusele ning nõnda kõikvõimsa Jumala armu läbi teenis ta Tema alluvuses ja Temaga koos lunastuse saladust.
Seepärast arvavad pühad Isad õigustatult, et Jumal ei kasutanud teda passiivsel viisil, vaid et ta omal vabal tahtel, usu ja kuulekuse läbi osales inimkonna lunastamises. Ütleb ju püha Ireneus, "oma kuulekuse tõttu sai ta nii iseenda kui kogu inimkonna pääste põhjustajaks." Paljud varased kirikuisad kinnitavad rõõmsalt oma jutlustes: "Eeva sõnakuulmatuse sõlm oli lahti ühendatud Maarja sõnakuulekuse kaudu; mille neitsi Eeva sidus oma uskmatuse läbi, selle Neitsi Maarja tegi lahti oma usu läbi." Nad kõrvutasid Maarja Eevaga ja kutsusid teda "elavate Emaks." Veelgi sagedamini nad ütlevad: "Surm tuli Eeva kaudu ja elu Maarja kaudu."

57. Ema ja Poja vaheline ühendus päästetegevuses on tehtud ilmsiks alates Kristuse neitsilikust eostamisest kuni Tema surmani. See ilmneb esmalt siis kui Maarja tõttab Eelisabethi külastama ja viimane tervitab teda kui õnnistatut tema usu pärast päästetõotusesse ning ettekuulutaja hüppab rõõmu pärast oma ema ihus (Lk 1:41-45). See ühendus avaldub ka meie Issanda sündimises, kes ei vähendanud oma ema neitsilikku puutumatust, vaid hoopis pühitses seda; kui Jumalaema näitas rõõmsalt oma esmasündinud Poega karjastele ja tarkadele. Samal ajal kui ta esitles Teda templis Issandale ja ohverdas tema eest vaese inimese kombel, kuulis ta Siimeoni ettekuulutust, et tema Poeg saab olema vastuseisu tähiseks ja et tema endagi hinge läbistab mõõk, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted (Lk 2:34-35). Kui Jeesus oli lapsena kadunud ja nad tundsid tema pärast muret, siis leidsid Tema vanemad Ta templist, kus ta tegeles Isale kuuluva tegevusega: ja nad ei mõistnud oma Poja sõna. Tema ema hoidis tõepoolest kõik need lood oma südames alal (Lk 2:39:51).

58. Jeesuse avalikus elus teeb Maarja tähendusrikkaid esinemisi. See on nõnda juba üpris alguses, kui Kaana pulmapeol kaastundest liigutatuna põhjustab ta oma eestkostmise läbi Jeesuse, Messia, imetegude alguse (Jh 2.1-11). Oma Poja jutlustamistegevuse käigus võtab ta vastu sõnad, kus Jeesus ülistab kuningriiki, mis ületab arvestused ning liha ja vere sidemed ning kuulutas õndsaks need (Mk 3:35), kes kuulevad ja peavad kinni Jumala sõnast nõnda nagu tema seda ustavalt tegi (Lk 2:19,51). Sellisel viisil pühim Neitsi liikus edasi oma usuteekonnal ja jäi ustavalt püsima ühendusse oma Pojaga kuni ristini, mille kõrval ta seisis kinni hoides Jumala plaanist (Jh 19:25), leinates üliväga oma ainusündinud Poega, ühendades ennast oma emaliku südamega Tema ohvriga ning nõustudes armastavalt selle Ohvri toomisega, kelle ta ise oli sünnitanud. Viimaks, oli ta antud sellesama ristil sureva Jeesuse Kristuse poolt Tema jüngritele emaks sõnadega: "Naine, vaata, see on sinu poeg" (Jh 19:26-27).

59. Kuna Jumalale oli meelepärane mitte ilmutada pühalikult inimkonna lunastamise saladust enne kui Ta oli välja valanud Kristuse poolt tõotatud Vaimu, me näeme, et apostlid enne Nelipühapäeva "olid kõik püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega" (Ap 1:14) ning Maarja palus hardalt oma palvetes Vaimu andi, kes oli juba tema peale tulnud Paastumaarjapäeval/ Teatetoomispäeval (Annunciation). Viimaks, Laitmatu Neitsi, olles kaitstud pärispatu süü eest, oma maa peal viibimise lõppedes võeti keha ja hingega taevasesse kirkusesse ja ülendati Issanda poolt universumi Kuningannaks, et ta võiks enam täielikumalt olla kinnitatud oma Poja, Issandate Issanda (Apoc 19:16) ja patu ning surma äravõitja juures.

II Pühimast Neitsist ja Kirikust
60. Apostli sõnadest me teame, et on ainult üks Vahemees, "sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus , kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest" (1Tm 2:5-6). Maarja emapoolne kohustus inimeste suhtes mitte mingil viisil ei varjuta ega vähenda Kristuse ainulaadset vahendustalitust, vaid pigem näitab selle väge. Sest pühima Neitsi kogu päästev toime (salvific influence) inimestele lähtub mitte mõnest seesmisest paratamatusest, vaid Jumala poolest soovist. See voolab välja Kristuse teenete üleküllusest ja tugineb Tema vahendustalitusel, millest see täielikult sõltub ja kust see ammutab kogu oma jõu. Mitte mingil juhul see ei tõkesta, vaid pigem edendab ustavate vahetut ühendust Kristusega.

61. Igavikust alates ettemääratud Jumala ettehoolduse määruse poolt, mis otsustas Sõna lihaks saamise, oli Jumalaema, pühim Neitsi siin maa peal neitsi Lunastaja Ema ja üle kõikide teiste harukordsel viisil Issanda helde abiline ja alandlik teenija. Ta jäi lapseootele, tõi ta ilmale ja toitis Kristust. Ta esitles Teda templis Isale ja oli Temaga ühendatud kaastunde kaudu, kui Ta suri ristil. Sellisel harukordsel viisil tegi ta koostööd oma kuulekuse, usu, lootuse ja põleva armastuse läbi Päästja tegevuses anda hingedele tagasi üleloomulik elu. Mistõttu on ta meie Ema armu tõttu (in order of grace).

62. See Maarja emapoolne kohustus armu tõttu (in order of grace) sai alguse nõusolekuga, mille ta andis usus Paastumaarjapäeval/ Teatetoomispäeval (Annunciation), mille ta kõhklematult hoidis alal risti all ja mis kestab kuni kõikide väljavalitute igavese täitumiseni. Üles võetuna taevasse ta ei jätnud kõrvale seda päästvat kohustust, vaid oma püsiva eestpalve läbi toob ta meile jätkuvalt igavese õndsuse ande. Oma emaliku armastuse läbi kannab ta hoolt oma Poja vendade eest, kes ikka veel rändavad maa peal ümbritsetuna ohtudest ja ebajumalateenistustest (cultics), senikaua kuni nad on juhitud oma tõelise kodu õndsusesse. Seepärast on pühim Neitsi Kiriku poolt appi hüütud selliste tiitlite kaudu nagu Eestkostja (Advocate), Abistaja (Auxiliatrix), Heategija (Adjutrix) ja Vahendaja (Mediatrix). Siiski tuleb seda mõista nõnda, et see ei võta midagi ära ega lisa midagi juurde Kristuse, ainsa Vahemehe, väärikusele ja mõjususele.
Sest mitte ainsatki loodud olendit ei saa iial pidada võrseks lihaks saanud Sõnaga. Nõnda nagu Kristuse preesterluses on mitmesugustel viisidel jagatud nii teenistujate kui ustavate vahel; nõnda nagu Jumala üks headus on tegelikult edasi antud erinevatel viisidel Tema loodule; nõnda ka Lunastaja ainulaadne vahendustalitus ei välista, vaid pigem kutsub esile mitmekesiseid koostöö vorme (manifold cooperations), mis ometigi kõik pärinevad sellest ühest allikast.
Kirik ei kõhkle avalikult kuulutamast seda Maarja (subordinate) rolli.
Ta teab seda oma usaldusväärsest kogemusest ja soovitab seda ustavate südametel, et sellest emapoolsest abist julgustatuna võiksid nad enam lähedasemalt jääda Vahemehe ja Lunastaja juurde.

63. Jumala ema anni ja rolli tõttu, mille läbi ta on ühendatud oma Poja, Lunastajaga ning Tema ainulaadsete andide ja ülesannetega, on pühim Neitsi tihedalt ühendatud ka Kirikuga. Püha Ambrosius ju õpetas, et Jumalaema on Kiriku mudel usu, armastuse ja täiusliku ühenduse tõttu Kristusega (type of the Church in order of faith, charity and perfect union with Christ). Kiriku saladuses, keda ise õigustatult on nimetatud emaks ja neitsiks, pühim Neitsi tõuseb esile väljapaistval ja harukordsel moel nii ema kui neitsi eeskujuna. Oma usu ja kuulekuse läbi ja mitte tundes meest, vaid jäädes lapseootele Pühast Vaimust, tõi ta uue Eevana maa peal ilmale Isa Poja, ilmutades rüvetamatut usku mitte vana mao vaid Jumala sõnumitooja sõnasse. Poeg, kelle ta sünnitas on Tema, kelle Jumal määras esmasündinuks paljude vendade seas (Rm 8:29), nimelt ustavate seas ning kelle sünnis ja üleskasvatamises ta osales emaliku armastusega.

64. Tõepoolest Kirik mõtiskledes tema varjatud pühaduse üle, jäljendades tema armastust ja ustavalt täites Isa tahet, saab ise emaks Jumala sõna vastuvõtmise kaudu usus. Oma kuulutuse kaudu ta kustub esile uue ja igavese elu poegades, kes on temale sündinud ristimises, eostatud Püha Vaimu poolt ja sündinud Jumalast (born to her in baptism, conceived of the Holy Spirit and born of God). Ta on neitsi, kes hoiab talle Peigmehe poolt antud usku terve ja täielikuna. Jäljendades Issanda ema Püha Vaimu väe läbi hoiab ta neitsiliku puhtusega tervet usku, kindlat lootust ja puhtsüdamlikku armastust.

65. Samal ajal kui kõige püham Neitsi, Kirik, on juba jõudnud täiusele, mille tõttu on ta ühegi pleki ja kortsuta, siis Kristuse järgijad ikka veel püüavad kasvada pühadusse patuga võitlemise läbi (Ef 5:27). Nad pööravad oma pilgud Maarja poole, kes on kogu väljavalitute kogukonnale vooruste eeskujuks. Vagalt tema üle mõtiskledes ja teda vaadeldes lihaks saanud Sõna valguses, astub Kirik austuses enam usalduslikumalt Inkarnatsiooni suurde saladusse ja muutub ühe enam oma peigmehe sarnaseks. Maarja, kes alates oma sisenemisest päästeajalukku, ühendab iseendas ja kordab taas usu suurimad õpetused nagu ta on neid kuulutanud ja au sees hoidnud, kutsub ustavaid oma Poja ja Tema ohvri ning jumala armastuse juurde. Ihaldades Kristuse kirkust muutub Kirik oma ülendatud Mudeli sarnaseks ja alalõpmata edeneb usus, lootuses ja armastuses otsides ja teostades Isa tahet kõikides asjades. Ometigi Kirik ka oma apostellikus tegevuses õigustatult loodab tema peale, kes jäi lapseootele Pühast Vaimust, tõi ilmale Kristuse, kes sündis Neitsis, et Kiriku läbi võiks Ta sündida ja kasvada ka ustavate südametes. Neitsi elas selle emaliku armastuse eeskujul, mille tõttu on kohane, et kõik oleksid elustatud, kes teevad koostööd Kiriku apostellikus misjonis inimeste uuestisündimise jaoks.

IV Pühima Neitsi kultus Kirikus
66. Kuna Maarja sekkus Kristuse saladustesse olles määratud Jumala armust Jumalaemaks, oma Poja järel järgmiseks isikuks ja seatud üle kõikide inglite ja inimeste, siis on teda õigustatult Kirikus austatud erilise kultuse kaudu. On selge, et varajastest aegadest peale on pühimat Neitsit austatud Jumalaemana, kelle kaitse all leidsid ustavad varjupaiga oma ohtudes ja vajadustes. Efesose Sinodi järel kasvas imetlusväärselt Jumala Rahva kultus Maarja vastu harduses ja armastuses, appikutsumises ja jäljendamises vastavalt tema enda prohvetlikele sõnadele: "Nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved" (Lk 1:48). See kultus nagu see on alati olemas olnud on küll täiesti ainulaadne, kuid erineb siiski olulisel määral kultusest, mille läbi kummardatakse nii lihaks saanud Sõna kui Isa ja Püha Vaimu .... (it is most favorable to it). Mitmesugused vagadusvormid Jumalaema suhtes, mille Kirik on heaks kiitnud terve ja ortodokse doktriini piirides vastavalt aja ja koha tingimustele ja ustavate loomusele ja leidlikkusele, on kaasa toonud selle, et samal ajal kui Ema austatakse, siis ka Poeg, kelle läbi kõik on tekkinud (Kl 1:15-16) ja kelles oli Jumalal hea meel lasta kogu täiusel elada (Kl 1:19), on õigesti tuntud, armastatud ja austatud ning kõik tema käsud järgitud.

67. See kõige Püham Sinod ettekavatsetult õpetab seda katoolset doktriini ja samaaegselt manitseb Kiriku kõiki poegi, et pühima Neitsi kultus, eriti tema liturgiline kultus, oleks viljakalt edendatud, Kiriku õpetusameti poolt läbi sajandite soovitatud vagaduspraktikad - ja harjutused tema vastu oleksid tehtud suursündmuseks ning varastel aegadel antud määrused Kristuse, pühima Neitsi ja pühakute piltide kultus vastu oleksid usuliselt järgitud. Kuid ta kutsub üles nii teolooge kui Jumala sõna kuulutajaid innukalt hoiduma nii kõikidest labastest liialdustest kui väiklastest kitsarinnalisusest silmas pidades Jumalaema ainulaadset väärikust. Järgigu nad Kiriku õpetusameti juhtimisel Pühakirja, Pühade Isade ja Kiriku doktorite õpetust ja Kiriku liturgiat ning illustreerigu nad õigesti pühima Neitsi kohustusi ja eesõigusi, mis peavad alati silmas Kristust, kogu tõe, pühaduse ja vagaduse allikat. Hoidku nad püüdlikult eemale kõigest, mis võib sõnade või tegude läbi juhtida lahus olevad vennad või mõned teised eksitusse, mis puudutab Kiriku õiget õpetust. Enamgi veel, pidagu ustavad meeles, et tõeline pühendumus ei seisne mitte viljatus või mööduvas kiindumuses ega ka teatud asjatus kergeusklikkuses, vaid johtub tõelisest usust, mille läbi me tunneme Jumalaema oivalisust, oleme liigutatud armastusest oma ema vastu ning jäljendame tema voorusi.

V Maarja - märk lootusest ja lohutusest rändavale Jumala Rahvale
68. Vahepeal, nii nagu Jeesuse Ema, kes on taevas kirgastatud ihus ja hinges, on tulevases maailmas täiusele viidud Kiriku võrdkuju ja algus, nõnda on ta ka maa peal kuni Issanda taastulemiseni (2Pt 3:10) Jumala rahvale maa peal viibimise jooksul märgiks kindlast lootusest ja lohutusest.

69. Sellele pühale ja üldisele Sinodile pakub suurt rõõmu ja lohutust, et isegi lahus olevate vendade hulgas on mõned, kes vääriliselt austavad meie Issanda ja Päästja Ema; eriti on see nõnda Ida Kirikute seas, kes siira meele ja innuka ajendiga austavad Jumalaema, igavest neitsit. Kogu ustavate ihu valab silmapilk Jumalaema ja inimeste Ema ette välja härdaid palveid, et tema, kes oma palvete läbi aitas Kirikut algusaegadel, võiks nüüd, ülendatuna üle kõikide inglite ja pühade, kosta meie eest oma Poja ees üheskoos kõigi pühakutsega senikaua, kuni kõik rahvad, nii need, keda on austatud kristlase aunimega kui nemad, kes veel ei tunne Päästjat, on õnnelikult kokku kogutud rahus ja üksmeeles üheks Jumala Rahvaks Kõige Pühama ja Jagamatu Kolmainu Jumala austuseks.

Viimane kui üks neist punktidest, mis on esitatud antud dogmaatilises Konstitutsioonis, on Kirikukogu Isade poolt leidnud heakskiidu. Meie, Kristuse poolt meile antud apostelliku väe läbi üheskoos Auväärsete Isadega, kiidame heaks, otsustame ja kehtestame selle Pühas Vaimus ning anname käsu, et kõik see, mida Kirikukogul otsustati saaks teatavaks tehtud Jumala auks.