MÄÄRUS ILMIKUTE APOSTOLAADIST
APOSTOLICAM ACTUOSITATEM
PÜHALIKULT VÄLJA KUULUTATUD TEMA PÜHADUSE
PAAVST PAULUS VI POOLT
18. NOVEMBRIL 1965. AASTAL
Paulus, piiskop
Jumala sulaste sulane
üheskoos püha kirikukogu isadega
igaveseks meelespidamiseks
SISSEJUHATUS
1. Püha kirikukogu, püüdes tugevdada Jumala rahva apostellikku tegevust, [1] pöördub tungivalt usklike ilmikute poole, kelle erilist ja igati vajalikku osalemist Kiriku kuulutustegevuses on ta meelde tuletanud teistes dokumentides. [2] Sest ilmikute apostolaat, mis tuleneb nende kristlikust kutsumusest, ei saa kunagi Kirikust puududa. Kuivõrd spontaanne ja viljakas oli see tegevus Kiriku algaegadel, näitab meile selgelt ka pühakiri (vt. Ap 11:19-21;18:26; Rm 16:1-16; Fl 4:3).
Meie aeg nõuab ilmikutelt mitte vähemat andumust: tänapäeva tingimused nõuavad tegelikult neilt märksa pingelisemat ja laialdasemat apostolaati. Sest rahvastiku pidev kasv, teaduse ja tehnoloogia areng ning inimeste üha tihenevad vastastikused suhted on mõõtmatult avardanud apostolaadi tegevusvälja eriti valdkondades, mis suures osas on avatud ainult ilmikutele. Need tegurid on püstitanud ka uued ülesanded, mis nõuavad neilt erilist hoolt ja asjatundlikkust. Apostolaat on seda pakilisem, et paljude inimelu valdkondade iseseisvus on kasvanud. See peabki nii olema, kuid mõnikord kaasneb sellega teatud võõrandumine eetilisest ja religioossest korrast ning tõsine oht kristlikule elule. Pealegi oleks paljudes piirkondades, kus preestreid on vähe või kus nad on sageli ilma jäetud teenimiseks vajalikust vabadusest, Kirik ilma ilmikute koostööta vaevalt olemas ja tegev.
Selle mitmekülgse ja tungiva vajaduse tunnuseks on Püha Vaimu ilmne mõju, kes praegusel ajal muudab ilmikuid üha enam teadlikuks nende vastutusest ja ärgitab neid kõikjal Kristuse ja Kiriku teenimisele. [3]
Selles määruses püüab kirikukogu kirjeldada ilmikute apostolaadi loomust, omapära ja mitmekesisust, samuti esitada selle aluspõhimõtted ning anda pastoraalseid juhiseid selle võimalikult edukaks teostamiseks. Kõik see peab saama normiks kanoonilise õiguse läbivaatamisel, kuivõrd viimane puudutab ilmikute apostolaati.
I PEATÜKK
ILMIKUTE KUTSUMUSEST APOSTOLAADIKS
2. Kirik on ellu kutsutud selleks, et laiendada Kristuse riiki Jumal-Isa auks üle kogu maa, teha kõik inimesed päästva lunastuse osaliseks [4] ja suunata nende kaudu kogu maailm Kristuse poole. Igasugust sellele eesmärgile suunatud Müstilise Ihu tegevust nimetatakse apostolaadiks, mida Kirik viib ellu kõigi oma liikmete kaudu erineval moel; sest kristlik kutsumus on oma loomult ka kutsumus apostolaadiks. Nagu elavas organismis ei ole ükski liige ainult passiivne, vaid osaledes keha elus osaleb ta samal ajal ka selle tegevuses, nõnda ka Kristuse Ihus, mis on Kirik, hoitakse kogu ihu koos ''vastavalt iga üksiku liikme tegevusele tema mõõdu järele'', ja Kristus ''teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks'' (Ef 4:16).
Veelgi enam, selle ihu orgaaniline ühtsus ja liikmete struktuur on niivõrd kompaktne, et liige, mis ei aita oma mõõdu järgi kaasa Kiriku kasvule, tuleb lugeda kasutuks nii Kirikule kui iseenesele.
Kirikus on teenimise mitmekesisus, kuid kuulutuse ühtsus. Apostlid ja nende järeltulijad said Kristuselt ülesande õpetada, pühitseda ja valitseda Tema nimel ja Tema väes. Kuid ka ilmikud, kes on tehtud Kristuse preesterliku, prohvetliku ja kuningliku teenimise osalisteks, täidavad Kirikus ja maailmas oma osa kogu Jumala rahva missioonis. [5]
Tõepoolest, nad teostavad apostolaati inimesi evangeliseerides ja pühitsedes, aga ka püüdes läbistada ja täiustada ajalikku korda evangeelse vaimuga nii, et nende tegevus selles valdkonnas annaks selget tunnistust Kristusest ja teeniks inimeste päästmist. Kuna ilmikute seisusele on omane elada maailmas ja maailma asjades, on nad Jumalast kutsutud, selleks et sütitatuna kristlikust vaimust teostada maailmas apostolaati 'haputaigna' sarnaselt.
3. Ühendusest Kristus-Peaga omandavad ilmikud apostolaadi kohustuse ja õiguse. Sest ristimise kaudu neid Kristuse Müstilise Ihuga ühte liites ja kinnitamise kaudu Püha Vaimu väega tugevdades kohustab Issand ise neid apostolaadiks. Nad pühitsetakse kuninglikku preestriseisusesse ja pühaks rahvaks (vt. 1Pt 2:4-10), selleks et nad kõikide oma tegudega tooksid vaimseid ohvreid ning annaksid tunnistust Kristusest kõikjal maa peal. Aga sakramentides, eriti pühas Armulauas, jagatakse ja toidetakse seda armastust, mis on kogu apostolaadi hing. [6]
Apostolaat teostub usus, lootuses ja armastuses, mida Püha Vaim valab kõigi Kiriku liikmete südameisse. Veelgi enam, armastuse käsk, mis on suurim Issanda käskudest, ergutab kõiki kristlasi taotlema Jumala au Tema riigi tuleku kaudu ja igavest elu kõigile inimestele, ''et nad tunneksid ära ainsa tõelise Jumala ja selle, kelle tema on läkitanud, Jeesuse Kristuse'' (vt. Jh 17:3). Ja seepärast on kõigile kristlastele antud õilis ülesanne töötada selleks, et kõik inimesed maa peal saaksid teada ja võtaksid vastu jumaliku kuulutuse pääsemisest.
Niisuguse apostolaadi teostamiseks annab Püha Vaim, kes pühitseb Jumala rahvast teenimise ja sakramentidega, usklikele erilised annid (vt. 1Kr 12:7), ''jagades igaühele, eriti nõnda nagu tema tahab'' (1Kr 12:11). Nii et kõik ja igaüks neist ''teeniks teist selle andega, mille ta on saanud'' ja oleks ise ''Jumala mõnesuguse armu heaks majapidajaks'' (vt. 1Pt 4:10) kogu ihu ülesehitamiseks armastuses (vt. Ef 4:16). Nende, ka kõige lihtsamate, karismade vastuvõtmisega saab iga usklik õiguse ja kohustuse kasutada neid inimeste hüveks ja Kiriku ülesehitamiseks nii Kirikus kui ka maailmas Püha Vaimu vabaduses, kes ''puhub, kus ta tahab'' (Jh 3:8). Seda teevad nad üheskoos vendadega Kristuses, eriti oma karjastega, kelle ülesanne on otsustada nende karismade ehtsuse ja õige kasutamise üle, mitte Püha Vaimu tühistamiseks, vaid selleks, et kõike järele proovida ja head kinnitada (vt. 1Ts 5:12,19,21). [7]
4. Kuna Kristus, kelle Isa läkitas, on Kiriku kogu apostolaadi läte ja algus, siis on selge, et ilmikute apostolaadi viljakus sõltub nende elavast ühendusest Kristusega, Issanda sõna järgi: ''Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!'' (Jh 15:5). Seda Kristusega tihedalt ühendatud elu Kirikus toidavad needsamad vaimsed vahendid, mis on ühised kõigile usklikele, eelkõige tõeline osavõtt pühast liturgiast. [8] Ilmikud peavad neid vahendeid kasutama nii, et täites eeskujulikult oma argipäevaseid kohustusi selles maailmas, ei lahutaks nad oma elust ühendust Kristusega, vaid kasvaksid selles üha enam, tehes tööd Jumala tahte kohaselt. On vaja, et ilmikud sellel teel andunult ja rõõmsa südamega pühaduses edeneksid, püüdes targalt ja kannatlikult ületada raskusi. [9] Nende vaimsele elule ei tohi apostli sõnade järgi olla võõrad perekonnamured ega muud maised asjad: ''Ja kõik, mida te iganes teete sõna või teoga, seda tehke kõik Issanda Jeesuse nimel, tänades Jumalat Isa tema läbi!'' (Kl 3:17).
Selline elu nõuab usu, lootuse ja armastuse pidevat täiustamist. Ainult usu valguses ja Jumala Sõnast mõtiskledes võib igaüks kõikjal ja alati tunnetada Jumalat, kelles me ''elame ja liigume ja oleme'' (Ap 17:28), otsida Tema tahet igas sündmuses, näha Kristust igas inimeses, nii lähedases kui võõras, terve mõistusega otsustada, millist mõtet ja väärtust sisaldavad endas maised reaalsused iseeneses ja inimese eesmärgi suhtes.
Need, kellel on niisugune usk, elavad Jumala laste ilmsikssaamise lootuses, meenutades Issanda risti ja ülestõusmist. Kaitstud Kristusega Jumalas ja vabana rikkuse orjamisest, pühenduvad nad suuremeelselt sellel maisel palverännakul igavesi väärtusi otsides täielikult Jumala riigi laiendamisele ning maise korra hingestamisele ja täiustamisele kristlikus vaimus. Selle elu vastuolulisuses ammutavad nad jõudu lootusest, olles veendunud, et ''sellesinase aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama'' (vt. Rm 8:18).
Ajendatuna armastusest, mis pärineb Jumalalt, teevad nad head kõigile, eriti oma usukaaslastele (vt. Gl 6:10), jättes kõrvale ''kõik kurjuse ja kõik kavaluse ja silmakirjalikkuse ja kadeduse ja kõik keelekandmise'' (vt. 1Pt 2:1) ja tõmbavad nõnda inimesi Kristuse poole. Jumala armastus aga, mis on ''välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud'' (Rm 5:5), võimaldab ilmikutel oma elus tõeliselt väljendada õndsakskiitmiste vaimu. Järgnedes Jeesusele Tema vaesuses, ärgu tundku nad end allasurutuna maiste hüvede puudumises ega suurelistena nende külluses. Jäljendades Kristuse alandlikkust, ärgu olgu nad auahned (vt. Gl 5:26), vaid püüdku meeldida rohkem Jumalale kui inimestele ning olla alati valmis jätma kõike Kristuse pärast (vt. Lk 14:26) ja kannatama tagakiusamist õigluse pärast (vt. Mt 5:10), mõeldes Issanda sõnadele: ''Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind'' (Mt 16:24). Edendades omavahel kristlikku sõprust, osutavad nad üksteisele abi igas olukorras.
See ilmikute vaimulik elu peab omandama erilise pitseri vastavalt igaühe seisusele: abielu, perekond, abielutus või lesepõlv, haigus, ametialane või ühiskondlik tegevus. Niisiis peab igaüks lakkamatult arendama talle antud omadusi ja ande, mis vastavad neile tingimustele, ning kasutama Pühalt Vaimult vastuvõetud isiklikke armusid.
Lisaks sellele peavad ilmikud, kes oma isiklikku kutsumust järgides on astunud Kiriku poolt heaks kiidetud ühendustesse või ühingutesse, püüdma tõeliselt omandada nendele iseloomulikke vaimse elu erijooni. Suhtugu nad suure lugupidamisega ka ametioskustesse, perekonna- ja kodanikutundesse ning kõigisse sotsiaalset elu puudutavatesse voorustesse nagu ausus, õiglus, siirus, inimlikkus, vaprus - milleta ei ole tõelist kristlikku elu.
Selle vaimsuse ja apostellikkuse täiuslikuks näiteks on Pühim Neitsi Maarja, apostlite Kuninganna, kes elades siin maa peal elu täis perekonnamuret ja tööd nagu kõik teisedki, oli alati tihedalt ühendatud oma Pojaga ja aitas täiesti erilisel viisil kaasa Lunastaja tööle; nüüd aga, võetud üles taevasse, ''hoolitseb ta emalikus armastuses oma Poja vendade eest, kes on veel maisel palverännakul ning viibivad ohtudes ja viletsuses, kuni nad jõuavad õndsale kodumaale.'' [10] Teda peaksid kõik südamest austama ja tema emaliku hoolitsuse alla usaldama nii oma elu kui ka apostolaadi.
II PEATÜKK
EESMÄRKIDEST
5. Kristuse lunastusüritus, mille peamiseks eesmärgiks on inimeste päästmine, hõlmab ka kogu ajaliku korra uuendamise. Seepärast on Kirik kutsutud mitte ainult tooma sõnumit Kristusest ja Tema armust, vaid ka läbistama ja täiustama ajalikku korda evangeelse vaimuga. Seega ilmikud, viies ellu seda Kiriku kuulutust, teostavad oma apostolaati nii Kirikus kui ka maailmas, nii vaimulikus elus kui ka ilmalikus korras. Need kaks korda, kuigi erinevad, on samal ajal Jumala ainsas kavas nõnda ühendatud, et Jumal ise tahab kogu maailma taasühendada Kristuses uueks looduks, esialgu siin maa peal ja kogu täiuses viimsel päeval. Ilmik, kes on ühtaegu nii kristlane kui ka selle maailma kodanik, peab mõlemas korras pidevalt juhinduma ühest kristlikust südametunnistusest.
6. Kiriku kuulutus puudutab inimeste päästmist, mis saavutatakse usuga Kristusse ja Tema armus. Niisiis on Kiriku ja kõigi selle liikmete apostolaat suunatud eelkõige sellele, et Kristuse sõnum sõnas ja teos teatavaks teha ja maailmale Kristuse armu vahendada. See toimub peamiselt teenimise kaudu sõna ja sakramentidega, mis on erilisel kombel usaldatud vaimulikele ja milles ka ilmikud peavad oma olulist osa täitma, et saada ''tõe kaastöölisteks'' (3Jh 8). Eriti selles valdkonnas täiendavad ilmikute apostolaat ja karjasetöö teineteist.
Ilmikutel on lõputult võimalusi viia ellu evangeliseerimise ja pühitsemise apostolaati. Kristliku elu tunnistusel enesel ja üleloomulikus vaimus sooritatud headel tegudel on jõud inimesi kaasa tõmmata usu ja Jumala juurde, sest Issand ütleb: ''Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas'' (Mt 5:16).
Kuid siiski ei seisne sedalaadi apostolaat ainult eluga tunnistamises; tõeline apostel otsib võimalust kuulutada Kristust sõnaga nii uskmatutele, et tuua neid usule, kui ka usklikele nende õpetamiseks, kinnitamiseks ja kirglikumale elule innustamiseks, ''sest Kristuse armastus sunnib meid'' (2Kr 5:14) ja kõigi südames peavad kõlama apostli sõnad: ''Häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta!'' (1Kr 9:16). [11]
Kuna meie ajal tekivad uued küsimused ja levivad raskeimad eksitused, mis püüavad alusteni lammutada religiooni, moraalset korda ja inimühiskonda ennast, on püha kirikukogu südameasjaks julgustada ilmikuid, et igaüks vastavalt oma annetele, teadmistele ja õpetatusele ning järgides Kiriku seisukohti täidaks suurima hoolega oma kohust kristlike põhimõtete kaitsmisel, selgitamisel ja õigel kasutamisel meie aja probleemides.
7. Jumala kava maailma suhtes on, et inimesed ajalikku korda üksmeelselt üles ehitaksid ja pidevalt täiustaksid.
Kõik, mis kuulub ajalikku korda, nagu elu- ja perekonnahüved, kultuur, majandus, kunst ja ametialane tegevus, poliitilised institutsioonid, rahvusvahelised suhted jms., nende areng ja edusammud ei ole mitte ainult abivahend inimese viimse eesmärgi saavutamisel. Neil on iseseisev väärtus, mille Jumal on neisse pannud, vaadeldagu neid siis eraldi iseeneses või kogu ajaliku korra osadena: ''Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja see oli väga hea'' (1Ms 1:31). Nende loomulik headus omandab erilise väärtuse suhtes inimisikuga, kelle teenimiseks nad on loodud. Viimaks on Jumalale meeldinud ühendada kõik, nii loomulik kui üleloomulik, üheks tervikuks Kristuses Jeesuses, nõnda ''et ta kõiges saaks esikohale'' (Kl 1:18). Sellegipoolest ei võta see määratlus ajalikult korralt selle autonoomiat, selle eesmärke, seadusi, meetodeid ja selle tähendust inimese hüvangule. Vastupidi, see pigem täiustab ajaliku korra tugevust ja väärtust, kohandades samal ajal seda korda vastavalt inimese terviklikule kutsumusele siin maa peal.
Ajaloo vältel on ajalikke asju raskelt kuritarvitatud, sest pärispatu tagajärjel langesid inimesed sageli mitmesugustesse eksitustesse tõelise Jumala, inimloomuse ja moraalse korra põhimõtete suhtes. Selles on kommete ja iniminstitutsioonide rikutuse ning sageli ka inimisiksuse enda alandamise põhjus. Ka meie päevil pole vähe neid, kes ülemäära usaldades loodusteaduse ja tehnika edusamme, kalduvad jumalikustama ajalikke asju ja muutuvad pigem nende orjadeks kui valdajateks.
Kogu Kiriku ülesanne on pühendunult töötada selle heaks, et inimesed suudaksid õigesti üles ehitada kogu ajalike asjade korra ja suunata see Kristuse kaudu Jumala poole. Karjastelt oodatakse, et nad esitaksid selgelt loodu eesmärgid ja maailma kasutamist puudutavad põhimõtted, osutaksid moraalset ja vaimulikku abi, et ajalik kord Kristuses uueneks.
Ilmikud peavad enese peale võtma ajaliku korra uuendamise kui neile omase teenimise ja tegutsema selles vahetult ja kindlalt, juhituna evangeeliumi valgusest ning Kiriku seisukohtadest ja edasikantuna kristlikust armastusest. Kodanikena peavad nad asjatundlikult ja vastutustundega tegema koostööd kaaskodanikega, otsima alati ja kõiges Jumala kuningriigi õiglust. Ajalikku korda tuleb uuendada nii, et täielikult säilitades sellele omased seadused, oleks see kujundatud vastavalt kristliku elu kõrgematele põhimõtetele ja kohandatud erinevatele aja, koha ja rahvuslikele tingimustele. Sellise apostolaadi ülesannete seas on erilise tähendusega kristlaste sotsiaalne tegevus ja püha kirikukogu soovib, et see leviks tänapäeval kogu ajalikule valdkonnale, kaasa arvatud kultuur. [12]
8. Kuigi igasuguse apostolaadi algus ja jõud peab tulenema armastusest, on mõningad teod oma loomu poolest eriti sobilikud saama armastuse elavaks väljenduseks; sest Issand Kristus tahtis, et need oleksid Tema kui Messia kuulutuse märgiks (vt. Mt 11:4-5).
Suurim käsk seaduses on armastada Jumalat kogu südamest ja oma ligimest kui iseennast (vt. Mt 22:37-40). Selle ligimesearmastuse käsu tegi Kristus oma käsuks ja rikastas seda uue tähendusega, kui Ta soovis iseennast samastada vendadega kui armastuse objektiga öeldes: ''Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud'' (Mt 25,40). Sest võttes vastu inimloomuse, liitis Ta teatud üleloomuliku solidaarsusega kogu inimkonna enesega üheks perekonnaks ja tegi armastuse oma õpilaste tunnusmärgiks, öeldes: ''Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis'' (Jh 13:35).
Nagu püha Kirik oma algaegadel, ühendades euharistliku õhtusöömaaja agapega, ilmutas end täielikult ühendatuna armastuses Kristuse ümber, nõnda on ta kõikidel aegadel äratuntav selle armastuse märgi järgi. Tundes rõõmu teiste saavutuste üle, peab ta armastuse tegusid enda võõrandamatuks kohustuseks ja õiguseks. Seepärast seisab Kirikus erilise au sees halastus vaeste ja haigete vastu, halastusteod ning vastastikune abi igasuguse inimliku viletsuse leevendamiseks. [13]
Tänapäeval, mil kommunikatsioonivahendid töötavad üha täiuslikumalt, mil inimestevahelised vahemaad on nö. ületatud ja kogu maakera elanikud saanud justkui ühe pere liikmeteks, on sellised armastuse ettevõtmised ning teod muutunud veelgi möödapääsmatumateks ja kõikehõlmavamateks. Heategevus võib tänapäeval hõlmata ja peab hõlmama kõiki inimesi ja igasuguseid hädasid. Kõikjal, kus on inimesi, kes tunnevad puudust söögist ja joogist, riietest, eluasemest, ravimitest, tööst, õpetusest, inimväärseks eluks vajalikest vahenditest, kus inimesi piinavad viletsus ja haigus, kus kannatatakse pagenduses või vangistuses, peab kristlik armastus nad üles otsima ja pühendama neile kogu hoole, et neid oma abiga lohutada ja toetada. See kohustus lasub eelkõige neil inimestel ja rahvastel, kes elavad suuremas heaolus. [14]
Et selline armastuse praktika võiks olla väljaspool igasugust kahtlust ja niisugusena ka ilmneks, tuleb näha ligimeses Jumala kuju, kelle järgi ta on tehtud, ja Issandat Kristust, kellele tegelikult tehakse seda, mida tehakse abivajajale. Tuleb suurima inimlikkusega austada nende isikuvabadust ja väärikust, kes abi vastu võtavad; kavatsuste puhtust ei tohi määrida omakasupüüdlikkus ega võimujanu; [15] eelkõige tuleb rahuldada õiglusnõuded ja mitte pakkuda armastusannina seda, mida juba õigluse seisukohalt võlgnetakse. Tuleb kõrvaldada kurja põhjused, mitte ainult selle tagajärjed, abi tuleb osutada nii, et selle vastuvõtjad vähehaaval vabaneksid välisest sõltuvusest ja suudaksid ise ennast aidata.
Nõnda siis peavad ilmikud koostöös kõigi hea tahte inimestega sügavalt austama ja jõudumööda toetama halastustegusid ning nii eraviisilisi kui ka ühiskondlikke, aga ka rahvusvahelisi sotsiaalse abi ettevõtmisi, tänu millele osutatakse tegelikku abi nii üksikutele inimestele kui ka tervetele rahvastele nende viletsuses. [16]
III PEATÜKK
APOSTOLAADI ERINEVATEST VALDKONDADEST
9. Ilmikud teostavad oma mitmekülgset apostolaati nii Kirikus kui ka maailmas. Nii ühel kui teisel juhul kerkivad apostellikuks tegevuseks esile mitmesugused valdkonnad, millest tahaksime siinkohal meenutada tähtsamaid. Need on: kiriklikud ühendused, perekond, noorsugu, sotsiaalne keskkond, rahvuslikud ja rahvusvahelised suhted. Kuna naised võtavad meie päevil üha aktiivsemalt osa kogu ühiskondlikust elust, on väga tähtis, et kasvaks nende osa ka erinevates Kiriku apostolaadi valdkondades.
10. Kristuse kui preestri, prohveti ja kuninga teenimise osalistena on ilmikutel oma aktiivne osa Kiriku elus ja tegevuses. Kiriklikes ühendustes on nende tegevus niivõrd vajalik, et ilma selleta ei saavuta ka karjaste apostolaat oma täit tulemust. Sest ilmikud on täis tõelist apostellikku vaimu sarnaselt nendele naistele ja meestele, kes toetasid Paulust evangeeliumi kuulutamisel (vt. Ap 18:18-26; Rm 16:3). Nad täiendavad seda, mis jääb puudu nende vendadel, ja kinnitavad nii karjaste kui ka teiste usurahva liikmete vaimu (vt. 1Kr 16:17-18). Toidetuna tõelise osalemisega oma koguduse liturgilises elus, tegutsevad nad innukalt selle apostellikes töödes; nad toovad Kirikusse inimesi, kes on sellest eemaldunud, teevad pühendunult kaastööd jumalasõna levitamisel, eriti katehhiseerimisel; tuues kaasa oma kompetentsuse muudavad nad märksa mõjusamaks hingehoolduse, samuti Kiriku hüvede kasutamise.
Kogudus annab näitlikku eeskuju ühiseks apostolaadiks, kogudes kõik temas leiduva inimliku mitmekesisuse üheks ja lülitades selle Kiriku teenistusse. [17] Ilmikud peavad harjuma tööks koguduses tihedas ühenduses oma preestritega; [18] nad peavad tooma Kiriku ühisusse nii oma isiklikud kui ka maailma probleemid ja küsimused, mis puudutavad inimese pääsemist, et neid ühiselt arutada ja lahendada. Jõudumööda peavad nad toetama kirikliku pere igasugust apostolaati ja misjonialgatust.
Lakkamatult peavad nad kasvatama oma kuuluvustunnet piiskopkonda, mille alglüliks nad on, et olla alati valmis oma ülemkarjase kutsel lisama jõud piiskopkondlikesse algatustesse. Veelgi enam, et vastata linna ja maa vajadustele, ei tohi nad oma koostöös piirneda koguduse või piiskopkonnaga, [19] vaid peavad laiendama selle koguduste vaheliseks, piiskopkondade vaheliseks, rahvuslikuks või rahvusvaheliseks; seda enam, et päevast päeva kasvav inimeste ja rahvaste rändamine, vastastikuste suhete arenemine ja informatsiooni vahetamise kergus ei luba ühelgi ühiskonna osal jääda suletuks iseenesesse. Nõnda peavad nad hoolitsema üle maakera laiali pillatud Jumala rahva vajaduste eest. Eelkõige peavad nad oma südameasjaks võtma misjonitöö ja osutama sellele nii materiaalset kui ka isiklikku abi. On ju kristlastele kohustuseks ja auks anda Jumalale tagasi osa hüvedest, mis nad Temalt on saanud.
11. Nõnda nagu kõige Looja kehtestas abieluliidu inimühiskonna alguse ja alusena ning tegi selle oma armuga suureks sakramendiks Kristuses ja Kirikus (vt. Ef 5:32), on abikaasade ja perekondade apostolaadil eriline tähendus Kirikule ja inimühiskonnale.
Kristlastest abikaasad on teineteisele, oma lastele ja ülejäänud perekonnaliikmetele armu kaastöötajad ja usu tunnistajad. Oma lastele on nad esimesed usu kuulutajad ja kasvatajad; sõna ja eeskujuga valmistavad nad neid ette kristlikuks ja apostellikuks eluks, aitavad neid targalt kutsumuse valikul ja soodustavad igati püha preestri- ja ordukutsumust, kui see peaks ilmnema.
Alati on abikaasade ülesandeks olnud, tänapäeval aga muutunud nende apostolaadi tähtsaimaks osaks, muuta nähtavaks ja tõestada oma eluga abielusidemete lahutamatust ja pühadust, kinnitada otsustavalt vanemate ja hooldajate õigust ning kohustust lapsi kristlikult kasvatada ning kaitsta perekonna väärikust ja seaduslikku sõltumatust. Nõnda siis peavad nemad ja kõik kristlased tegema koostööd hea tahte inimestega, et need õigused oleksid tagatud tsiviilseadusandluses; et ühiskonna juhtimises arvestataks perekonna vajadusi eluaseme, laste kasvatamise, töötingimuste, sotsiaalse kindlustatuse ja maksude suhtes; ja et ümberasustamisel oleks täiel määral kindlustatud perekonnaliikmete kokkujäämine. [20]
Perekond võttis vastu jumaliku missiooni olla ühiskonna esmaseks ja eluliseks algosakeseks. Ta täidab seda missiooni, kui ta ilmutab end Kiriku perekondliku pühamuna oma liikmete vastastikuse armastuse ja ühispalve kaudu Jumala poole, kui kogu perekond lülitub liturgilisse teenistusse ja lõpuks, kui ta ilmutab tõelist külalislahkust, aitab kaasa õiglusele ja teeb häid tegusid kõikide puudustkannatavate vendade teenimiseks. Lubatagu meil perekondliku apostolaadi erinevatest valdkondadest loetleda järgmisi: adopteerida hüljatud lapsi, võtta vastu võõraid, aidata kaasa koolielu korraldamisele, olla noorsoole abiks nii nõu kui jõuga, aidata kihlatutel paremini valmistuda abieluks, töötada kaasa katehhiseerimisel, toetada abieluinimesi materiaalses ja moraalses kitsikuses, osutada vanuritele mitte ainult hädavajalikku abi, vaid lasta neil õiglaselt osa saada ka majandusliku progressi viljadest.
Alati ja kõikjal, eriti aga nendes maades, kus alles külvatakse evangeeliumi esimesi seemneid, või nendes, kus Kirik oma tegevust alustab, aga ka nendes, kus ta kohtab suurt vastupanu, toovad kristlikud perekonnad, toites kogu oma elu evangeeliumiga ja olles kristliku abielu eeskujuks, maailmale hinnalisimaid tunnistusi Kristusest. [21]
Et apostolaadi eesmärke kergemini saavutada, võib osutuda otstarbekaks perekondade liitumine teatud ühendusteks. [22]
12. Noorsool on tänapäeval ühiskonnas väga oluline mõju. [23] Tema elutingimused, mõtlemisviis ja sidemed oma perekonnaga on tohutult muutunud. Sageli läheb ta liiga kiiresti üle uutesse sotsiaalsetesse ja majanduslikesse situatsioonidesse. Ja sel ajal, kui üha enam tõuseb tema sotsiaalne ja poliitiline roll, näib ta peaaegu võimetuna võtma enese peale sellele vastavaid uusi kohustusi.
Tema kasvav osa ühiskonnas nõuab talt aktiivsemat apostellikku tegevust ja selleks on noorsugu oma loomu poolest ka sobilik. Oma isiksuse teadlikkuse küpsemisega, mida innustab elu tuli ja ülevoolav tegutsemisiha, võtab ta enesele vastutuse ja soovib endale kohta ühiskondlikus ja kultuurielus: sellest püüdlusest, kui see on täidetud Kristuse Vaimuga ja hingestatud kuulekuse ning armastusega Kiriku karjaste vastu, võib loota ülirikkalikku saaki. Noored ise peavad saama esimesteks ja vahetuteks noorsoo apostliteks, ise viima ellu apostolaati oma ringkonnas, arvestades sotsiaalset keskkonda, milles nad elavad. [24]
Täiskasvanud peavad hoolitsema sõbraliku dialoogi eest noorsooga, mis võimaldab mõlemal poolel, ületades ealisi erinevusi, üksteist vastastikku tundma õppida ning vahetada vaimseid rikkusi. Täiskasvanud peavad noorsugu apostolaadiks ergutama eelkõige oma eeskujuga ning sobival võimalusel targa nõuandega ning tõhusa abiga. Noorsugu aga peab austama ja usaldama vanemaid ning hindama vääriliselt parimaid traditsioone, vaatamata sellele, et nad oma loomu poolest kalduvad uuendustesse.
Ka lastel on neile omane apostellik tegevus. Jõudumööda on nad Kristuse elavad tunnistajad oma eakaaslaste seas.
13. Apostolaat sotsiaalses keskkonnas tähendab ülesannet kujundada kristlikus vaimus mõtlemist ja kombeid, seadusi ja ülesehitust selles ühiskonnas, milles keegi elab. See tähendab teenimist, mis on niivõrd omane ilmikutele, et keegi teine ei saa seda samaväärselt ellu viia. Selles valdkonnas võivad ilmikud teostada apostolaati omasuguste hulgas. Siin täiendavad nad eluga tunnistuse andmist tunnistamisega sõna kaudu. [25] Töö, amet, õpingud, elukoht ja vaba aeg, koosviibimised - need on valdkonnad, kus nad suudavad oma vendi kõige rohkem aidata.
Seda Kiriku missiooni maailmas täidavad ilmikud eelkõige elu ja usu ühtsusega, saades seeläbi maailma valguseks; aususega igas teos, millega nad võidavad kõiki tõelisele ja õigele armastusele ning samuti Kristusele ja Kirikule; vennaliku armastusega, millega nad võtavad osa oma vendade elust, tööst, kannatustest ja püüdlustest, valmistades kõikide südamed aegamööda ning survet avaldamata ette armu päästvale toimele; ja lõpuks täie teadlikkusega oma osast ühiskonna ülesehitamisel, püüdes kristliku suuremeelsusega ellu viia oma perekondlikku, sotsiaalset ja ametialast tegevust. Sel moel pääseb nende tegutsemisviis tasapisi mõjule kogu elu- ja töökeskkonnas.
See apostolaat peab haarama endasse kõik, kes selles keskkonnas elavad, sellest ei tohi välistada ühtki vaimulikku ega ilmalikku hüve, mis on saavutatav. Kuid rahuldumata ainult sellise tegevusega, püüavad tõelised apostlid ligimesele Kristust kuulutada ka sõnaga. Paljud inimesed ei saa kuulda evangeeliumi ja ära tunda Kristust teisiti kui lähedaste ilmikute kaudu.
Ka lastel on oma apostellik töö teha, olles oma võimetele kohaselt tõelised Kristuse tunnistajad oma kaaslaste seas.
14. Piiramatu tegevusväli apostolaadiks avaneb rahvuslikus ja rahvusvahelises valdkonnas, kus ilmikud on kõige enam võimelised teenima kristlikku tarkust. Andumuses oma rahvale ja oma kodanikukohuse ustavas täitmises peavad katoliiklased tundma kohustust kaasa aidata tõelisele ühisele hüvele ja anda oma arvamusele selline kaal, et riiklikku võimu teostataks õiglaselt ning seadused vastaksid moraalsetele normidele ja ühisele hüvele. Avalikes küsimustes kompetentsed ja usus ning kristlikus õpetuses kinnitatud katoliiklased ei tohi keelduda ühiskondlike ülesannete enda peale võtmisest, kuna nende väärika täitmisega võivad nad kaasa aidata ühisele hüvele ning samal ajal valmistada teed evangeeliumile.
Katoliiklased peavad püüdma teha koostööd kõigi hea tahte inimestega, et aidata kaasa kõigele, mis on tõene, õiglane, püha ja armastusväärne (vt. Fl 4:8). Nad peavad olema nendega dialoogis, ületades neid teadmistes ja inimlikkuses, et järele uurida, kuidas täiustada ühiskondlikke ja tsiviilinstitutsioone vastavalt evangeeliumi vaimule.
Meie aja iseloomulike tunnuste hulgas väärib erilist tähelepanu kõigi rahvaste kasvav ja vältimatu solidaarsustunne. Selle hoolikas arendamine ning siirasse ja tõelisse vennalikkusesse suunamine on ilmikute apostolaadi ülesanne. Peale selle peavad ilmikud silmas pidama rahvusvahelist valdkonda kõigi selles tekkivate teoreetiliste ja praktiliste küsimuste ja lahendustega, seda eelkõige arenevate rahvaste suhtes. [26]
Kõigil, kes töötavad teiste rahvaste seas või abistavad neid, tuleb meeles pidada, et rahvaste vahelised suhted peavad olema tõeliseks vennalikuks vahetuseks, milles mõlemad pooled üheaegselt annavad ja vastu võtavad. Kes aga reisivad, kas siis ametlikel või isiklikel põhjustel, peavad meeles pidama, et nad on kõikjal Kristuse rändavad saadikud ja kohustatud vastavalt käituma.
IV PEATÜKK
APOSTOLAADI ERINEVATEST VORMIDEST
15. Ilmikud võivad oma apostellikku tegevust arendada üksikult, aga ka ühineda seejuures erinevateks liitudeks või ühinguteks.
16. Iga üksikisiku apostolaat, mis tõeliselt kristliku elu allikast külluslikult voolab (vt. Jh 4:14), on igasuguse ilmikute apostolaadi, ka ühise, läte ning tingimus, mida ei saa millegagi asendada.
Selliseks, alati kõikjal viljakandvaks, aga teatud tingimustel ainsana sobivaks ja võimalikuks apostolaadiks on kutsutud ja kohustatud kõik ilmikud ükskõik mis olukorras, ka siis, kui neil puudub juhus või võimalus töötada koos teistega.
Apostolaadil on palju vorme, mille abil ilmikud ehitavad üles Kirikut, pühitsevad maailma ja elustavad seda Kristuses. Individuaalse apostolaadi eriline vorm on ilmiku kogu eluga antav tunnistus; eluga, mida hingestab usk, lootus ja armastus; see on ka kaasajale ülimalt kohane tunnus, mis ilmutab Kristust, kes elab Temasse uskujates. Suulise ja kirjaliku sõna apostolaadiga, mis on teatud olukordades täiesti möödapääsmatu, kuulutavad ilmikud Kristust, selgitavad ja levitavad Tema õpetust vastavalt oma positsioonile ja oma kogemustele ning annavad Temast ustavalt tunnistust.
Töötades selle maailma kodanikena üheskoos ajaliku korra ülesehitamisel ja selle valitsemisel, peavad ilmikud lisaks sellele perekondlikus, ametialases, kultuuri- ja ühiskondlikus elus selgitama enestele usu valguses oma käitumise kõrgemaid motiive ja võimaluse korral avama neid teistele; olles teadlikud, et sel moel saavad neist kaastöötajad Jumalale Loojale, Lunastajale ja Pühitsejale Tema kiituseks.
Lõpuks peavad ilmikud elavdama oma elu armastusega ja vastavalt võimalustele seda tegudes väljendama.
Pidagu kõik meeles, et avaliku jumalateenistuse ja isikliku palve, patukahetsuse ning eluraskuste ja -hädade vabatahtliku enese peale võtmisega, milles nad saavad kannatava Kristuse sarnaseks (vt. 2Kr 4:10; Kl 1:24), võivad nad jõuda kõikide inimesteni ning kaasa aidata kogu maailma päästmisele.
17. Kõige olulisem on isiklik apostolaat seal, kus Kiriku vabadust tugevalt piiratakse. Neis rasketes tingimustes asendavad ilmikud võimaluste piirides preestrit, pannes ohtu oma isikliku vabaduse ja mõnikord isegi elu; annavad edasi Kristuse õpetust ümberolijatele, harjutavad neid religioosse elu ja katoliikliku vaimuga, juhivad neid sakramentide sagedasele vastuvõtmisele ja eriti aukartusele püha armulaua vastu. [27] Püha kirikukogu tänab kogu südamest Jumalat, kes ka meie päevil keset tagakiusamisi ei lakka äratamast ilmikuid kangelaslikule vaprusele ja ümbritsemast neid oma isaliku armastuse ja tänulikkusega.
Individuaalsel apostolaadil on eriline tegevusväli nendes maades, kus katoliiklased on vähemuses ja elavad hajutatult. Siin võib ilmikutel, kes teostavad aposolaati vaid individuaalselt kas ülalnimetatud või mingitel erilistel põhjustel, mis tulenevad ka nende endi professionaalsest tegevusest, osutuda kasulikuks koguneda väikeste gruppidena ilma rangema institutsioonilise või organisatsioonilise vormita nõnda, et nad seisaksid teiste silme ees Kiriku ühtsuse märgina, olles armastuse tõeliseks tunnistuseks. Sel moel abistavad nad üksteist vaimselt kogemuste vahetamise ja sõpruse kaudu, eluraskuste ning liigselt isoleeritud elu ja tegevuse ebameeldivuste ületamiseks, ning samuti apostolaadi viljakamaks muutmiseks.
18. Usklikud on kutsutud individuaalset apostolaati teostama oma elu erinevates tingimustes. Seejuures peavad nad siiski meeles pidama, et inimene on oma loomult sotsiaalne ja et Jumalale oli meelepärane koguda usklikud Jumala rahvaks (vt. 1Pt 2:5-10) ja üheks Ihuks (vt. 1Kr 12:12). Niisiis, ühisapostolaat vastab õnnelikul kombel nii usklike inimlikele kui ka kristlikele vajadustele ja on samal ajal Kiriku ühenduse ja ühtsuse märgiks Kristuses, kes ütles: ''Kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel'' (Mt 18:20).
Seepärast peavad kristlased oma apostolaati ellu viima üksmeelses koostöös. [28] Nad peavad olema apostliteks oma perekonnas, nii koguduses kui ka piiskopkonnas, mis juba iseenesest väljendavad apostolaadi kollektiivset iseloomu, aga samuti nendes vabades liitudes, millesse nad on otsustanud ühineda.
Ühisapostolaat on väga tähtis veel ka sellepärast, et nii kiriklikes ühendustes kui ka erinevates keskkondades vajab apostolaat sageli ühistegevust. Sest ühendused, mis on loodud ühise apostolaadi elluviimiseks, toetavad oma liikmeid ja kasvatavad neid apostolaadiks, korrastavad ja suunavad nende apostellikku tegevust nii, et võiks loota rikkalikumat vilja kui igaühe üksikult tegutsedes.
Käesolevas situatsioonis on üsna vajalik, et ilmikute tegevusvaldkonnas tugevdataks ühist ja organiseeritud apostolaadi vormi. Vaid tihe jõudude ühendamine võimaldab täielikult saavutada kõiki tänapäeva apostolaadi eesmärke ja kaitsta tõhusalt selle huve. [29] Seejuures on oluline, et apostolaat hõlmaks nende ühist meelsust ja sotsiaalseid tingimusi, kellele ta on suunatud. Vastasel korral on viimased sageli võimetud vastu seisma ühiskondliku arvamuse või institutsioonide survele.
19. On väga palju erinevaid apostellikke ühendusi. [30] Ühed seavad endale eesmärgiks Kiriku üldise apostolaadi; teised järgivad eriliselt evangeliseerimise ja pühitsemise eesmärke. Ühed püüdlevad ajaliku korra kristlikule hingestamisele; teised annavad Kristusest erilisel moel tunnistust halastus- ja armastustegudega.
Nende ühenduste hulgas tuleb esmajärjekorras vaadelda neid, mis toetavad ja kinnitavad oma liikmete igapäevase elu ja nende usu sügavamat ühtsust. Ühendused ei ole eesmärgiks omaette, vaid peavad kaasa aitama Kiriku missiooni täitmisele maailmas. Nende apostellik jõud sõltub nende kooskõlast Kiriku eesmärkidega, aga samuti nende üksikute liikmete ja kogu ühenduse kristlikust tunnistusest ja evangeelsest vaimust.
Kiriku missiooni universaalne ülesanne, arvestades kaasaegse ühiskonna keerulisemaks muutumist ja kiiret arengut, nõuab, et katoliiklaste apostellik algatus arendaks üha enam ühenduste vorme rahvusvahelisel tasandil. Rahvusvahelised katoliiklikud organisatsioonid saavutavad oma eesmärgi paremini, kui neis ühendatud grupid ning nende liikmed on tihedamini seotud.
Säilitades nõutava sideme kirikliku võimuga, [31] on ilmikutel õigus rajada liite, juhtida neid [32] ja ühineda juba olemasolevatega. Kuid tuleb vältida jõudude hajutamist. See toimub, kui ilma küllaldase põhjuseta luuakse uusi liite ja alustatakse uusi ettevõtmisi või kui hoitakse kinni vananenud ja kasututest liitudest ja meetoditest. Samuti ei ole alati mõistlik ühe rahva seas juurdunud vorme läbimõtlematult üle kanda teistele. [33]
20. Viimaste aastakümnete jooksul on ilmikud paljude rahvaste seas pühendanud end üha rohkem apostolaadile. Nad on liitunud erivate tegevuste ja ühendustega, mis, olles tihedamalt seotud hierarhiaga, järgisid ja järgivad apostolaadile omaseid eesmärke. Nende ja ka märksa vanemate nendele sarnaste institutsioonide hulgas tuleb eelkõige mainida neid, mis on kasutanud küll erinevaid meetodeid ja siiski toonud rikkalikemaid vilju Kristuse riigile. Neid ühendusi on paavstid ja paljud piiskopid õigusega soovitanud ja edendanud ning need on saanud neilt nimeks Katoliiklik Aktsioon; korduvalt on neid kirjeldatud kui ilmikute kaastööd hierarhia apostolaadis. [34]
Neid apostolaadi vorme, kas Katoliikliku Aktsiooni või mõne muu nime all, mis meie ajal kujutavad endast suure väärtusega apostolaati, iseloomustavad järgmised tunnused, mis on leidnud ühise heakskiidu:
a) selliste organisatsioonide vahetuks eesmärgiks on Kiriku apostellik eesmärk, mis on inimeste evangeliseerimine ja pühitsemine ning nende südametunnistuse kristlik kujundamine, nõnda et evangeeliumi vaim võiks täita erinevaid ühendusi ja sfääre;
b) töötades neile omasel viisil koos hierarhiaga, toovad ilmikud kaasa oma kogemuse ja võtavad enesele vastutuse nende organisatsioonide juhtimisel ja tingimuste hindamisel, milles peab toimuma Kiriku karjasetegevus, ning tegevusprogrammi väljatöötamisel ja elluviimisel;
c) ilmikud tegutsevad ühinenult kui üks orgaaniline ihu, et kiriklik kogukond paremini ilmneks ja apostolaat muutuks viljakamaks;
d) ilmikud, kes on tulnud isiklikul algatusel või on kutsutud tegevusele ja otsesele kaastööle hierarhilise apostolaadiga, tegutsevad hierarhia enda ülemjuhtimise all, kes võib sellist kaastööd kinnitada ka otsese volitusega.
Organisatsioone, milles hierarhia arvates on samaaegselt esindatud kõik need iseloomulikud elemendid, tuleb lugeda Katoliiklikuks Aktsiooniks, isegi kui nad on võtnud regionaalsetest või rahvuslikest eripäradest tingitult erinevaid vorme ja nimetusi.
Püha kirikukogu soovitab tungivalt neid institutsioone, mis kahtlemata vastavad Kiriku apostolaadi vajadustele paljude rahvaste seas ning kutsub preestreid ja ilmikuid, kes nendes osalevad, üha enam ellu viima ülalnimetatud iseloomulikke elemente ja alati vennalikult koos töötama Kiriku teiste apostolaadi vormidega.
21. Kõiki apostellikke ühendusi tuleb väärikalt hinnata, kuid neid, mida hierarhia on heaks kiitnud või soovitanud kui aja ja koha nõuetele vastavaid või mille rajamist ta peab hädavajalikuks, peavad preestrid, ordurahvas ja ilmikud käsitlema kui eriti tähtsaid ning igaühe võimaluste kohaselt neid edendama. Eelkõige kuuluvad nende hulka katoliiklaste rahvusvahelised ühendused ja liidud.
22. Erilist au ja lugupidamist väärivad Kirikus need ilmikud, kes vallalistena või abielus, alaliselt või ajutiselt, annavad enda ja oma ametialased kogemused selliste institutsioonide ja nende tegevuse teenistusse. Kiriku jaoks on suur rõõm näha üha kasvamas ilmikute hulka, kes pühendavad end liitudele või apostellikele tegudele, kas oma rahva seas või rahvusvahelisel tasandil, eriti aga katoliiklikes misjoniühendustes ja alles rajatud kirikutes.
Kirikukarjased peavad selliseid ilmikuid meeleldi ja tänulikult vastu võtma ning hoolitsema selle eest, et tingimused, milles nad elavad, vastaksid võimalikult õigluse, võrdsuse ja armastuse nõudmistele, eelkõige selles osas, mis puudutab nende ja nende perekondade väärilist ülalpidamist, ning et nad saaksid vajalikku juhendamist, vaimulikku toetust ja innustust.
V PEATÜKK
VÄLISTEST SUHETEST
23. Ilmikute apostolaat, mida kristlased viivad ellu kas individuaalselt või ühinenult, peab lülituma õiges korras kogu Kiriku apostolaati. Veelgi enam, ühtsus nendega, keda Püha Vaim on seadnud juhtima Jumala Kirikut (vt. Ap 20:28), on kristliku apostolaadi põhielemendiks. Sama tähtis on erinevate apostellike ettevõtmiste vaheline koostöö, mida hierarhia peab vastavalt korraldama.
Sest ühtsuse vaimu arendamiseks, selleks, et kogu Kiriku apostolaadis säraks veenvalt armastus, et saavutataks ühised eesmärgid ja välditaks hukutavat kadedust, on vajalik Kiriku apostolaadi kõigi vormide vastastikune lugupidamine, nende kooskõla igaühe omapära austades. [35] Eelkõige on see vajalik seal, kus Kiriku konkreetne tegevus nõuab ilmik- ja munkpreestrite, ordurahva ja ilmikute harmooniat ja apostellikku koostööd.
24. Hierarhia ülesanne on ilmikute apostolaati edendada, anda neile printsiibid ja vaimulikku abi, korrastada apostolaati Kiriku üldiseks hüvanguks ning jälgida, et säiliks Kiriku õpetus ja kord.
Ilmikute apostolaat võimaldab erinevaid suhteid hierarhiaga vastavalt selle apostolaadi erinevatele vormidele ja sisule. Sest Kirikus on palju erinevaid apostellikke algatusi, mis on rajatud ilmikute vabal valikul ja mida juhitakse nende parema äranägemise järgi. Selliste algatuste kaudu saab Kiriku missiooni teatud tingimustel paremini täita ja seepärast kiidab või soovitab hierarhia neid sageli. [36] Kuid ükski algatus ei tohi end nimetada katoliiklikuks ilma seadusliku kirikuvõimu nõusolekuta.
Teatud ilmikute apostolaadi vorme tunnustab hierarhia eriliselt, kuigi erinevatel viisidel.
Peale selle võib kirikuvõim, pidades silmas Kiriku üldist heaolu, valida ja arendada erilisel moel teatud apostellikke ühendusi või ettevõtmisi, mis püüdlevad vahetult vaimuliku eesmärgi poole, ja anda neile erilise vastutuse. Sel moel korraldab hierarhia apostolaati erineval viisil vastavalt tingimustele, ühendades täielikumalt selle teatud vorme oma apostelliku teenimisega. Siiski tuleb säilitada iga apostolaadi loomus ja eripära ning ilmikuid ei tohi ilma jätta võimalusest tegutseda isiklikul vastutusel. Hierarhia sellist toimimist nimetatakse erinevates Kiriku dokumentides mandaadiks.
Lõpuks usaldab hierarhia ilmikutele mõningaid ülesandeid, mis on tihedamalt seotud pastoraalsete kohustustega nagu kristliku doktriini õpetamine, mõningad liturgilised tegevused ja hingehooldus. Selle missiooni tõttu peavad ilmikud nende ülesannete täitmisel alluma täielikult Kiriku kõrgemale juhtkonnale.
Mis puudutab ajaliku korra tegusid ja institutsioone, siis seisneb hierarhia ülesanne õpetamises ja nende moraaliprintsiipide autentses tõlgendamises, mida ajalikes asjades tuleb järgida. Peale selle võib ta pärast põhjalikku kaalutlemist ja kompetentsete isikutega konsulteerimist otsustada selliste tegude ja institutsioonide vastavuse üle moraaliprintsiipidele ning määrata, mida tuleb säilitada ja arendada üleloomuliku korra hüvanguks.
25. Piiskopid, kogudusepreestrid ja teised preestrid vaimulikkonna mõlemast harust peavad silmas pidama, et õigus ja kohustus apostolaadiks on ühine kõikidele usklikele, nii vaimulikele kui ka ilmikutele, ja et ka ilmikutel on oma osa Kiriku ülesehitamisel. [37] Seepärast peavad nad vennalikult töötama koos ilmikutega Kirikus ja Kiriku heaks ning eriliselt hoolt kandma ilmikute eest nende apostellikes töödes. [38]
Tuleb hoolikalt valida sobivaid ja vastava ettevalmistusega vaimulikke, et aidata kaasa ilmikute apostolaadi erilistele vormidele. [39] Need, kes tõesti pühenduvad sellele hierarhialt saadud missiooni täitmisele, esindavad oma karjasetöös hierarhiat. Nad peavad edendama häid suhteid ilmikute ja hierarhia vahel, jäädes alati ustavaks Kiriku vaimule ja õpetusele. Nad pühendavad kogu oma jõu sellele, et toita vaimse eluga ja apostelliku vaimuga nende kätte usaldatud katoliiklikke ühendusi; oma targa nõuga toetavad nad ühenduste apostellikku tegevust ja soodustavad nende initsiatiivi. Pidevas dialoogis ilmikutega otsivad nad tähelepanelikult apostelliku tegevuse viljakamaid vorme. Nad arendavad ühtsuse vaimu nii antud ühenduse sees kui ka erinevate ühenduste vahel.
Lõpuks peavad tõotused andnud õed ja vennad austama ilmikute apostellikku tegevust ning järgides oma institutsiooni vaimu ja määrusi, vabatahtlikult pühendama end ilmikute tööde edendamisele. [40] Nad peavad ka vaimulike teenimist toetama, edendama ja täiendama.
26. Piiskopkondades peavad võimaluse korral olema nõukogud, mis toetavad Kiriku apostellikku tegevust nii evangeliseerimisel ja pühistemisel kui ka heategevuslikus, sotsiaalses ja muudes valdkondades ning see peab toimuma vaimulikkonna, ordurahva ja ilmikute omavahelises koostöös. Need nõukogud saavad kaasa aidata ilmikute erinevate ühenduste ja algatuste vastastikusele kooskõlastamisele, säilitades igaühele omase eripära ja autonoomia. [41]
Sedalaadi nõukogud peavad võimalust mööda eksisteerima nii koguduse, koguduste vahelisel kui ka piiskopkondade vahelisel, aga samuti rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil. [42]
Peale selle luuakse Püha Tooli juurde eriline sekretariaat ilmikute apostolaadi teenimiseks ja edendamiseks. See toimib keskusena, mis valdab vastavaid vahendeid ilmikute informeerimiseks erinevatest apostellikest algatustest, tegeleb selles valdkonnas tekkinud probleemide uurimisega ning aitab oma nõuandega hierarhiat ja ilmikuid apostellikus tegevuses. Ilmikute apostolaadi erinevad suunad ja algatused kogu maailmas peavad osalema selles sekretariaadis, kus ilmikutega koostööd teevad ka vaimulikud ja ordude liikmed.
27. Pooleldi ühine evangeelne pärand ja sellest tulenevalt ka kristliku tunnistuse ühine kohustus soovitavad ja sageli nõuavad katoliiklaste koostööd teiste kristlastega nii üksikute kirikute kui ka Kiriku ühenduste poolt, nii tegevustes kui ka ühendustes, nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. [43]
Samuti nõuavad üldinimlikud väärtused apostellikke eesmärke järgivatelt kristlastelt küllalt sageli samalaadset koostööd nendega, kes ei kanna kristlase nime, kuid tunnustavad selle väärtusi.
Selle energilise ja mõistliku koostööga, [44] mis on eriti oluline ajalikus tegevuses, annavad ilmikud tunnistust Kristusest, maailma Päästjast, ja kogu inimpere ühtsusest.
PEATÜKK VI
VALMISTUMISEST APOSTOLAADIKS
28. Apostolaat võib saavutada oma täieliku jõu ainult mitmekülgse ja tervikliku ettevalmistuse korral. Seda nõutakse mitte ainult ilmiku enda pidevaks vaimseks täiustumiseks ja õpetuse omandamiseks, vaid ka erinevate tingimuste, isikute ja kohustuste tõttu, millega ta oma tegevuse peab kohandama. See valmistumine apostolaadiks peab toetuma alusele, mille püha kirikukogu on teistes dokumentides esitanud ja selgitanud. [45] Peale kõigile kristlastele ühise ettevalmistuse nõuavad mõningad apostolaadi vormid isikute ja tingimuste eripära tõttu spetsiaalset ja eraldi ettevalmistust.
29. Kuna ilmikud osalevad Kiriku missioonis omal moel, omandab nende ettevalmistus apostolaadiks erilise iseloomu, mis tuleneb nende olemisest maailmas ja neile omasest vaimsest elust.
Valmistumine apostolaadiks eeldab inimese terviklikku ettevalmistust vastavuses igaühe võimete ja tingimustega. Tundes hästi kaasaegset maailma, peab ilmik olema oma ühiskonna täisväärtuslik liige ja selle kultuuriga kohanenud.
Kuid eelkõige peab ilmik õppima täitma Kristuse ja Kiriku missiooni, elades usust loomise ja lunastuse jumalikku müsteeriumi ning järgides Püha Vaimu juhtimist, kes annab elu Jumala rahvale ja ergutab kõiki inimesi armastama Jumal-Isa ning maailma ja inimesi Temas. Seda ettevalmistust tuleb käsitleda kui igasuguse viljaka apostolaadi alust ja eeldust.
Peale vaimuliku ettevalmistuse on nõutav põhjalik teoreetiline väljaõpe nii teoloogias, eetikas kui ka filosoofias vastavalt vanusele, olukorrale ja võimetele. Ei tohi alahinnata ka üldise kultuuri tähtsust koos praktilise ja tehnilise ettevalmistusega.
Headele inimestevahelistele suhetele kaasaaitamiseks tuleb edendada tõelisi inimlikke väärtusi, eelkõige kunsti vennalikult koos elada ja töötada ning panna alus dialoogile.
Kuna valmistumine apostolaadiks ei saa seisneda ainult teoreetilises väljaõppes, peavad ilmikud tasapisi ja mõistlikult oma ettevalmistuse algusest peale harjuma kõike nägema, hindama ja tegema usu valguses, oma tegutsemisega iseennast koos teistega kasvatama ja täiustama ning sel moel asuma Kiriku tegusale teenimisele. [46] See ettevalmistus peab lakkamatult täiustuma inimisiku pideva küpsemise ja üha uute probleemide tõttu; see nõuab iga päevaga süvenevat tunnetust ja vastavalt kohandatud tegevust. Ettevalmistuse kõikide nõuete rahuldamiseks tuleb alati silmas pidada inimisiksuse ühtsust ja terviklikkust, nii et säiliks ja kasvaks tema harmoonia ja tasakaal.
Nõnda lülitub ilmik täielikult ja innukalt ajaliku korra tõelusesse ning võtab mõjusalt osa selle ülesehitamisest. Samal ajal tagab ta Kiriku elava liikme ja tunnistajana Kiriku osalemise ja tegevuse ajalikes asjades. [47]
30. Ettevalmistus apostolaadiks peab algama esimese õpetusega lapsepõlves. Kuid eriti tuleb pühendada apostolaati ja täita selle vaimuga noorukid ja noored. Ettevalmistus peab täiustuma kogu elu vastavalt uutele enda peale võetud ülesannete nõuetele. Seega on selge, et need, kellelt oodatakse kristlikku kasvatust, peavad selle kohustuse ühendama ettevalmistusega apostolaadiks.
Vanemate ülesanne on juhatada oma lapsi perekonnas väikesest peale Jumala armastuse tundmisele kõigi inimeste vastu ja järk-järgult suunata neid eelkõige oma eeskujuga muretsema nii ligimese materiaalsete kui ka vaimsete vajaduste pärast. Seega peab kogu perekond ja selle ühine elu saama justkui apostolaadi kooliks. Peale selle tuleb kasvatada lapsi nii, et nad väljaspool perekonda avaksid oma hinge nii kiriklikule kui ilmalikule kogukonnale. Neid tuleb kohalikus koguduses vastu võtta nii, et nad teadvustaksid, et nad on Jumala rahva elavad ja aktiivsed liikmed. Preestrid aga peavad ettevalmistust apostolaadiks silmas pidama katehheesis, jutlustes, hingede juhatamisel ja teistes karjasetöödes.
Nõnda peavad ka koolid, kolledzid ja teised katoliku hariduse institutsioonid arendama noortes katoliiklikku mõtlemist ja apostellikku tegevust. Kui selline haridus puudub, kas sellepärast, et noored ei käi sellistes koolides või muudel põhjustel, peavad selle eest seda enam hoolitsema vanemad, hingekarjased ja apostellikud ühendused. Õpetajad ja kasvatajad aga, kellel on vastavalt oma kutsumusele ja kohustusele täita eriline osa ilmikute apostolaadis, peavad omandama vajaliku õpetuse ja pedagoogikakunsti, et see kasvatus oleks mõjus.
Niisamuti peavad ilmikute grupid ja ühendused, kes on pühendanud end apostolaadile või teistele üleloomulikele eesmärkidele, apostolaadiks kujundamisele innukalt kaasa aitama vastavalt oma eesmärgile ja tegutsemisviisile. [48] Sageli on need ühendused ise tavaliseks teeks harmoonilisel ettevalmistamisel apostolaadiks, sest nendes antakse teoreetiline, vaimne ja praktiline ettevalmistus. Ühinedes oma kaaslaste või sõpradega väikestesse gruppidesse, arutavad nende liikmed oma apostelliku tegevuse meetodeid ja tulemusi ning võrdlevad oma igapäevast eluviisi evangeeliumiga.
Ettevalmistust tuleb läbi viia nii, et arvestataks kogu ilmikute apostolaati, mida tuleb teostada mitte ainult nendes gruppides enestes, vaid kõikides olukordades läbi kogu elu, eelkõige ametialases ja ühiskondlikus tegevuses. Peale selle peab igaüks ise innukalt valmistuma apostolaadiks, mis on eriti tähtis täiskasvanute jaoks. Sest vanemaks saades avardub hing üha enam, nii et igaüks võib selgemalt näha andeid, mis Jumal on talle kinkinud, ja märksa mõjusamalt kasutada Pühast Vaimust antud armusid oma vendade hüveks.
31. Apostolaadi mitmekesised vormid nõuavad vastavalt ka erinevat ettevalmistust:
a) mis puutub inimeste evangeliseerimise ja pühitsemise apostolaati, siis peavad ilmikud olema eriliselt ette valmistatud dialoogiks teistega, nii usklike kui ka uskmatutega, et kõigile ilmutada Kristuse sõnumit. [49] Kuna meie päevil on materialismi erinevad vormid kõikjal laialt levinud, ka katoliiklaste hulgas, peavad ilmikud mitte ainult hoolikalt tundma õppima katoliiklikku õpetust, eriti neid seisukohti, mida seatakse kahtluse alla, vaid nad peavad ka oma evangeelse eluga andma tunnistust kõikide materialismi vormide vastu.
b) mis puutub ajaliku korra kristlikku ümberkorraldamisse, peavad ilmikud tundma maiste hüvede tõelist tähtsust ja väärtust nii neis enestes kui ka suhtes inimisiksuse kõikide eesmärkidega. Nad peavad harjutama asjade õiget kasutamist ja institutsioonide organiseerimist, järgides alati ühist hüvangut vastavalt Kiriku moraali- ja sotsiaalse õpetuse põhimõtetele. Eelkõige peavad ilmikud omandama sotsiaalse õpetuse põhimõtted ja järeldused, nii et nad oleksid võimelised omalt poolt kaasa aitama selle õpetuse arendamisele ja õigele rakendamisele konkreetsetel juhtudel. [50]
c) kuna armastuse ja halastuse teod kujutavad endast kristliku elu selgeimat tunnistust, peab ettevalmistus apostolaadiks õhutama nendele tegudele, et usklikud lapsest peale õpiksid oma vendadele kaasa tundma ja neile hädades suuremeelselt abi osutama. [51]
32. Ilmikutel, kes on pühendanud end apostolaadile, on selleks palju abivahendeid nagu kogunemised, kongressid, rekollektsioonid, vaimulikud harjutused, sagedased kokkusaamised, ettekanded, raamatud ja kommentaarid, mis aitavad kaasa pühakirja ja katoliikliku õpetuse sügavamale mõistmisele, vaimse elu tugevnemisele, maailma olude tundmaõppimisele ning sobivate meetodite leidmisele ja järeleproovimisele. Need ettevalmistuse abivahendid võtavad arvesse antud keskkonnas kasutatavaid apostolaadi erinevaid vorme. [52]
Samal eesmärgil on loodud ka keskused ja kõrgemad instituudid, mis on juba andnud positiivseid tulemusi.
Püha kirikukogu rõõmustab selliste erinevates kohtades juba õitsevate algatuste üle ja soovib, et neid edendataks kõikjal, kus nende järele tekib vajadus. Peale selle tuleb asutada dokumentatsiooni- ja õppekeskused mitte ainult teoloogiavaldkonnas, vaid ka antropoloogia, psühholoogia, sotsioloogia ja metodoloogia valdkonnas, et paremini kaasa aidata ilmikute, nii meeste kui naiste, nii noorte kui täiskasvanute, loomulike võimete arendamisele kõigis apostolaadi valdkondades.
ÜLESKUTSE
33. Püha kirikukogu vannutab niisiis Issandas tungivalt kõiki ilmikuid meelsasti, tänulikult ja kindla südamega vastama Kristuse häälele, kes neid sel tunnil veel tungivamalt kutsub, ja Püha Vaimu sisendusele. Eriti kuulgu noored seda kutset kui neile suunatut ning võtku see rõõmuga ja suuremeelselt vastu. Sest Issand ise kutsub läbi selle püha kirikukogu veelkord kõiki ilmikuid päevast päeva sügavamalt ühinema Temaga ja liituma Tema päästvasse missiooni võttes omana seda, mis kuulub Temale (vt. Fl 2:5). Uuesti saadab Ta neid kõikidesse linnadesse ja teistesse paikadesse, kuhu Ta ise on tulemas (vt. Lk 10:1), et nad osutuksid Tema kaastöötajateks Kiriku ühtse apostolaadi erinevates vormides ja viisides, mida pidevalt tuleb kohandada aja uute nõudmistega. Tegutsedes kogu jõust, nagu peabki, Issanda tegudes, teadvad nad, et nende ''vaevanägemine Issandas ei ole asjatu'' (1Kr 15:58).
See kõik koos ja iga asi eraldi, mis selles dekreedis on esitatud, on leidnud heakskiidu püha kirikukogu isadelt. Ja meie, Kristuse poolt meile antud apostelliku võimuga, ühenduses auväärsete isadega, kiidame heaks, otsustame ja kehtestame selle Pühas Vaimus ja käsime kõik see, mis kirikukogu on kehtestanud, Jumala auks teatavaks teha.
Roomas, Püha Peetruse Basiilika 18. nov. 1965
Mina, Paulus, Katoliku Kiriku Piiskop
VIITED
1 Cf. Johannes XXIII, apostellik konstitutsioon Humanae Salutis, 25. detsember 1961: AAS 54 (1962) lk. 7-10.
2 Cf. dogmaatiline konstitutsioon De Ecclesia, pt. IV, nr. 33 ja edasi.: AAS 57 (1965) lk. 39 ja edasi.; Cf. konstitutsioon De Sacra Liturgia, nr-d 26-40: AAS 56 (1964) lk-d 107 111; Cf. dekreet De instrumentis communicationis socialis: AAS 56 (1964) lk-d 143-153; Cf. dekreet De Oecumenismo: AAS 57 (1965) lk-d 90-107; Cf. dekreet De pastorali Episcoporum munere in Ecclesia, nr-d 16, 17, 18; Cf. deklaratsioon De educatione Christiana, nr-d 3, 5, 7.
3 Cf. Pius XII, Alloc. ad Cardinales,18. veebruar 1946: AAS 38 (1946) lk-d 101-102; idem., Sermo ad Iuvenes Operarios Catholicos, 25. august 1957: AAS 49 (1957) lk. 843.
4 Cf. Pius XI, entsüklika Rerum Ecclesiae: AAS 18 (1926) lk. 65.
5 Cf. dogmaatiline konstitutsioon De Ecclesia, pt. IV, nr. 33: AAS 57 (1965) lk. 37.
6 Cf. dogmaatiline konstitutsioon De Ecclesia, pt. IV, nr. 33: AAS 57 (1965) lk. 39. Cf. ka nr. 10, idem., lk.14.
7 Cf. idem., nr.12: AAS 57 (1965) lk.16.
8 Cf. konstitutsioon De Sacra Liturgia, pt. I, nr. ll: AAS 56 (1964) lk-d 102-103.
9 Cf. dogmaatiline konstitutsioon De Ecclesia, pt. IV, nr. 32: AAS 57 (1965) lk. 38. Cf. ka pt. V, nr-d 40-41, idem., lk-d 45-47.
10 Cf. idem. pt. VIII, nr. 62: AAS 57 (1965) lk. 63. Cf. ka nr. 65, idem., lk-d 64-65.
11 Cf. Pius XI, entsüklika Ubi arcano, 23. detsember l922: AAS 14 (1922) lk. 659; Pius XII, entsüklika Summi Pontificatus, 20. oktoober 1939: AAS 31 (1939) lk-d 442-443.
12 Cf. Leo XIII, entsüklika Rerum Novarum: AAS 23 (1890-1891) lk. 647; Pius XI, entsüklika Quadragesimo Anno: AAS 23 (1931) lk. 190; Pius XII, Nuntius Radiophonicus, 1. juuni 1941: AAS 33 (1941) lk. 207. 13 Cf. Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra: AAS 53 (1961) lk. 402.
14 Cf. idem., lk-d 440-441.
15 Cf. idem., lk-d 442-443.
16 Cf. Pius XII, Alloc. ad Pax Romana M.I.I.C., 25. aprill 1957: AAS 49 (1957) lk-d 298-299; ja eriti Johannes XXIII, Conventum Consilii 'Food and Agriculture Organization' (F.A.O.), 10. november 1959: AAS 51 (1959) lk-d 856, 866.
17 Cf. Pius X, apostellik kiri Creationis duarum novarum paroeciarum, 1. juuni 1905: AAS 3 (1905) lk-d 65-67; Pius II, Alloc. ad fideles Paroeciae S. Saba, 11. jaanuar 1953. Discorsi e Radiomessaggi di S.S. Pio XII, 14 (1952-1953) lk-d 449-454; Johannes XXIII, Alloc. Clero et christifidelibus e diocesi suburbicaria Albanensi, ad Arcem Gandulfi habita, 16. august 1962: AAS 54 (1962) lk-d 656-660.
18 Cf. Leo XIII, Alloc., 28. jaanuar 1894: Acts 14 (1894) lk-d 424-425.
19 Cf. Pius XII, Alloc. ad Parocihos, etc., 6. veebruar 1951: Discorsi e Radiomessaggi di S.S. Pio XII, 12 (1950-1951) lk-d 437-443; 8. märts 1952: idem., 14 (1952-1953) lk-d 5-10; 27. märts 1953: idem., 15 (1953-1954) lk-d 27-35; 28. veebruar 1954: idem., lk-d 585-590.
20 Pius XI, entsüklika Casti Connubii: AAS 22 (1930) lk. 554; Pius XII, Nuntius Radiophonicus, 1. juuni 1941: AAS 33 (1941) lk. 203; idem., Delegatis ad Conventum Unionis Internationalis sodalitatum ad iura familiae tuenda, 20. september 1949: AAS 41 (1949) lk. 552; idem., AD patresfamilias e Gallia Romam peregrinantes, 18. september 1951, lk. 731: AAS 45 (1953) lk. 41; idem., Nuntius Radiophonicus in Natali Domini, 1952: AAS 45 (1953) lk. 41; Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra, 15. mai 1961: AAS 53 (1961) lk-d 429, 439.
21 Cf. Pius XII, entsüklika Evangelii Praecones, 2. juuni 1951: AAS 43 (1951) lk. 514.
22 Cf. Pius XII, Delegatis ad Conventum Unionis Internationalis sodalitatum ad iura familiae tuenda, 20. september 1949: AAS 41 (1949) lk. 552.
23 Cf. Pius X, Alloc. ad catholicam Associationem Iuventutis Gallicae de pietate, scientia et actione, 25. september 1904: AAS 37 (1904-1905) lk-d 296-300.
24 Cf. Pius XII, Ad Conventum J.O.C. Montreal, 24. mai 1947; AAS 39 (1974) lk. 257; Nuntius Radiophonicus ad J.O.C. Bruxelles, 3. september 1950: AAS 42 (1950) lk-d 640-641.
25 Cf. Pius XI, entsüklika Quadragesimo Anno, 15. mai 1931: AAS 23 (1931) lk-d 225-226.
26 Cf. Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra, 15. mai 1931: AAS 53 (1961) lk-d 448-450.
27 Cf. Pius XII, Alloc. ad I Conventum ex Omnibus Gentibus Laicorum Apostolatui provehendo, 15. oktoober 1951: AAS 43 (1951) lk. 788.
28 Cf. Pius XII, Alloc. ad I Conventum ex Omnibus Gentibus Laicorum Apostolatui provehendo, 15. oktoober 1951: AAS 43 (1951) lk-d 787-788.
29 Cf. Pius XII, entsüklika Le pèlerinage de Lourdes, 2. juuli 1957: AAS 49 (1957) lk. 615.
30 Cf. Pius XII, Alloc. ad Consilium Foederationis internationalis virorum catholicorum, 8. detsember 1956: AAS 49 (1957) lk-d 26-27.
31 Cf. allpool, pt. V, nr. 24.
32 Cf. Püha kirikukogu kongregatsiooni dekreet(?)Corrienten., 13. november 1920: AAS 13 (1921) lk. 139.
33 Cf. Johannes XXIII, entsüklika Princeps Pastorum, 10. detsember 1959. AAS 51 (1959) lk. 836.
34 Cf. Pius XI, kiri Quae nobis, kardinal Bertram'ile, 13. november. 1928: AAS 20 (1928) lk. 385. Cf. ka Pius XII, Alloc. ad A.C. Italicam, 4. september 1940: AAS 32 (1940) lk. 362.
35 Cf. Pius XI, entsüklika Quamvis Nostra, 30. aprill 1936: AAS 28 (1936) lk-d 160-161.
36 Cf. kirikukogu püha kongregatsioon, resolutsioon Corrienten., 13. november. 1920: AAS 13 (1921) lk-d 137-140.
37 Cf. Pius XII, Ad II Conventum ex Omnibus Gentibus Laicorum Apostolatui provehendo, 5. oktoober 1957: AAS 49 (1957) lk. 927.
38 Cf. dogmaatiline konstitutsioon De Ecclesia, pt. IV, nr. 37: AAS 57 (1965) lk-d 42-43.
39 Cf. Pius XII, apostellik ekshortatsioon Menti Nostrae, 23. september 1950: AAS 42 (1950) lk. 660.
40 Cf. dekreet De Accomodata renovatione vitae religiosae, nr. 8.
41 Cf. Benedictus XIV, De Synodo Dioecesana, rmt. III, pt. IX, nr. VII.
42 Cf. Pius XI, entsüklika Quamvis Nostra, 30. aprill 1936; AAS 28 (1936) lk-d 160-161.
43 Cf. Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra, 15. mai 1961: AAS 53 (1961) lk-d 456-457; Cf. dekreet De Oecumenismo, pt. II, nr.12: AAS 57 (1965) lk-d 99-100.
44 Cf. dekreet De Oecumenismo, pt. II, nr.12: AAS 57 (1965) lk. 100; Cf. ka dogmaatiline konstitutsioon De Ecclesia, pt. II, nr. 15: AAS 57 (1965) lk-d 19-20.
45 Cf. dogmaatiline konstitutsioon De Ecclesia, pt-d II, IV, V: AAS 57 (l965) lk-d 12-21, 37-49; Cf. ka dekreet De Oecumenismo, nr-d 4, 6, 7, 12: AAS 57 (1965) lk-d 94, 96, 97, 99, 100; Cf. ka ülal, nr. 4.
46 Cf. Pius XII, Ad I Conferentiam internationalem 'boy-scouts,' 6. juuni 1952: AAS 44 (1952) lk-d 579-580; Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra, 15. mai 1961: AAS 53 (1961) lk. 456.
47 Cf. dogmaatiline konstitutsioon De Ecclesia, pt. IV, nr. 33: AAS 57 (1965) lk. 39.
48 Cf. Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra, 15. mai 1961: AAS 53 (1961) lk. 455.
49 Cf. Pius XII, entsüklika Sertum Laetitiae, 1. november 1939: AAS 31 (1939) lk-d 635-644; cf. idem. Ad 'Lauretati' Act. Cath. It., 24. mai 1953.
50 Cf. Pius XII, Ad congressum Universalem Foederationis Juventutis Femininae Catholicae, 18. aprill 1952: AAS 44 (1952) lk-d 414-419; cf. idem., Ad Associationem Christianam Operariorum Italiae (A.C.L.I.), 1. mai 1955: AAS 47 (1955) lk-d 403-404.
51 Cf. Pius XII, Ad Delegatos Conventus Sodalitatum Caritas, 27. aprill 1952; AAS, lk-d 470-471.
52 Cf. Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra, 15. mai 1961: AAS 53 (1961) lk. 454.