Vatikani II kirikukogu
Dekreet oikumeeniast
„UNITATIS REDINTEGRATIO“
PIISKOP PAULUS, JUMALA SULASTE SULANE
KOOS PÜHA KIRIKUKOGU ISADEGA,
ANTUD MEELESPIDAMISEKS IGAVESTI
Sissejuhatus
1. Ühtsuse taastamine kõigi kristlaste vahel on püha oikumeenilise Vatikani II kirikukogu üks peamisi püüdlusi. Issand Kristus rajas ühe ja ainsa kiriku. Ometi esitlevad paljud kristlikud kogukonnad end inimestele Jeesuse Kristuse tõeliste pärijatena; nad tunnistavad end olevat Issanda järgijad, ent erinevad vaimult ja käivad igaüks isesugust teed, nagu oleks Kristus ise jagunenud.1 Selline jagunemine on ilmselgelt vastuolus Kristuse tahtega, on pahanduseks maailmale ja teeb kahju pühale üritusele kuulutada evangeeliumi kogu loodule.
Ent aegade Issand viib targalt ja kannatlikult ellu armukava meie hüvanguks, kes me oleme patused. Viimastel aegadel on Ta rohkem kui kunagi varem äratanud jagunenud kristlaskonda kahetsema oma jagunemist ja igatsema ühtsuse järele. Kõikjal on rohkearvuliselt neid, kes on kogenud seda armukutset ning ka meie eraldatud vendade seas kasvab päev-päevalt Püha Vaimu armu mõjul liikumine ühtsuse taastamiseks kristlaste seas. Seda ühtsuse poole liikumist nimetatakse «oikumeeniliseks» ja seda viivad edasi need, kes hüüavad kolmainsa Jumala poole ning tunnistavad Jeesust Issanda ja Päästjana – mitte ainult üksikisikutena, vaid ka kogukondadena, kus nad on kuulnud evangeeliumi, pidades seda oma kirikuks, Jumala tõeliseks kirikuks. Ometi püüdlevad kõik, kuigi erineval moel, üheainsa nähtava Jumala kiriku, tõeliselt universaalne kiriku poole, kes oleks läkitatud maailma, et maailm pöörduks evangeeliumi läbi ja saaks nõnda päästetud Jumala ausse.
Püha kirikukogu märkab kõike seda rõõmuga. Ta on juba kuulutanud õpetust kirikust ning nüüd, ajendatuna soovist taastada ühtsus Kristuse kõigi järgijate seas, tahab ta osutada kõigile katoliiklastele neid teid ja vahendeid, mille kaudu saavad ka nemad vastata sellele armule ja jumalikule kutsele.
Esimene peatükk: Katoliiklikud põhimõtted oikumeenias
2. Jumala armastus on ilmunud meile selle läbi, et Isa on saatnud maailma oma ainusündinud Poja, et Ta võiks inimeseks saanuna oma lunastuse kaudu anda kogu inimkonnale uue elu ja teha see üheks.2 Enne enese ohverdamist ristialtaril veatu ohvrina palvetas Kristus oma Isa poole kõigi eest, kes Temasse usuvad: «et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud» (Jh 17:21). Oma kirikus seadis Ta armulaua imelise sakramendi, mis tähistab Tema kiriku ühtsust ja samas teostab seda. Ta andis oma järgijatele uue käsu armastada üksteist3 ja tõotas saata neile Vaimu, nende Lohutaja4, kes peab Issanda ja Eluandjana jääma nendega igavesti.
Pärast seda, kui Ta oli ristile tõstetud ja ausse läinud, valas Issand Jeesus välja oma Vaimu, nagu Ta oli tõotanud, ning oma Vaimu kaudu kutsus ja kogus Ta kokku Uue Testamendi rahva – mis moodustab kiriku – usu, lootuse ja armastuse ühtsusse, nagu õpetab apostel: «Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine» (Ef 4:4–5). Sest «kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud… sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses» (Gl 3:27–28). Just Püha Vaim, elades usklikes ning juhtides ja valitsedes kogu kirikut, loob usklike imelise osaduse. Ta toob nad sellisesse vahetusse ühtsusse Kristusega, mis on kiriku ühtsuse printsiibiks. Ka vaimuandide ja ametite jaotamine on Tema töö,5 rikastades Jeesuse Kristuse kirikut mitmesuguste annetega, «et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks» (Ef 4:12).
Et rajada oma kirik kõikjale maailmas aegade lõpuni, usaldas Kristus kaheteistkümnele apostlile õpetamise, valitsemise ja pühitsemise ülesande.6 Nende seast valis Ta Peetruse ning, kui too oli tunnistanud oma usku, määras, et temale rajab Ta oma kiriku. Ühtlasi tõotas Ta Peetrusele taevariigi võtmed,7 ning pärast seda kui Peetrus oli tunnistanud oma armastust, usaldas talle kõik oma lambad, et ta neid usus kinnitaks8 ja neid täiuslikus ühtsuses karjataks.9 Seejuures jääb Issand Jeesus ise igaveseks nurgakiviks10 ja meie hingede karjaseks.11
Seega tahab Jeesus Kristus, et Tema rahvas rohkeneks apostlite ja nende järeltulijate piiskoppide – koos Peetruse ametijärglase kui nende peaga – ustavalt kuulutatud evangeeliumi, sakramentide pühitsemise ja armastuses kiriku üle valitsemise läbi Püha Vaimu toimel. Just nõnda tahab Kristus viia oma rahva täiusele ühtsuses: ühe usu tunnistamises, liturgia ühises pühitsemises ja Jumala pere vennaliku harmoonia hoidmises.
Nõnda on kirik Jumala ainus kari; see on nagu lipp, mis on tõstetud kõrgele, et rahvad seda näeksid,12 kuna rahu evangeeliumi13 kaudu teenib see kogu inimkonda, liikudes palverännul lootuses oma taevase isamaa poole.14
See on kiriku ühtsuse püha saladus, mis teostub Kristuses ja Kristuse kaudu, Püha Vaimu toimel mitmesuguste teenimise läbi. Selle saladuse ülim eeskuju ja algus on Kolmainsuse – ühe Jumala, Isa ja Poja ja Püha Vaimu – isikute ühtsus.
3. Juba selle ühe ja ainsa Jumala kiriku algusaegadel kerkisid esile lahkhelid,15 mida apostel karmilt hukka mõistis.16 Ent järgnevatel sajanditel ilmnesid märksa tõsisemad lahknevused ja küllaltki suured kogukonnad eraldusid täielikust osadusest katoliikliku kirikuga, milles sageli olid süüdi mõlema poole esindajad. Järeltulijaid, kes nendes kogukondades sündisid ja kes kasvasid üles Kristusesse uskudes, ei saa süüdistada eraldumisega kaasnevas patus ning katoliku kirik suhtub nendesse kui vendadesse austuse ja armastusega. Sest need, kes usuvad ja on ristitud kehtiva ristimisega, on osaduses katoliku kirikuga, olgugi see osadus mittetäielik. Erinevused, mis ühel või teisel määral eksisteerivad nende ja katoliku kiriku vahel – kas õpetuslikus või mõnikord kirikukorra vallas ja kiriku struktuuri osas –, seavad täieliku kirikliku osaduse teele tõepoolest palju takistusi, mõnikord isegi tõsiseid. Oikumeeniline liikumine püüab neid takistusi ületada. Ent sellest hoolimata on tõsi, et kõik, kes on ristimises usu kaudu õigeks mõistetud, on Kristuse ihu liikmed17 ja neil on õigus olla kutsutud kristlasteks ning seega võtavad katoliku kiriku lapsed neid õigusega vendadena vastu.18
Peale selle võivad mitmed ja isegi väga paljud olulised elemendid ning hüved, mis üheskoos kiriku üles ehitavad ja sellele elu annavad, eksisteerida väljaspool katoliku kiriku nähtavaid piire: Jumala kirjasõna; elu armus; usk, lootus ja armastus koos Püha Vaimu teiste sisemiste andidega ning ka nähtavate elementidega. Lähtudes Kristuselt ja juhtides tagasi Kristuse juurde kuuluvad need kõik õigusega sellele ühele Kristuse kirikule.
Meie eraldatud vennad pühitsevad ka paljusid kristliku usu liturgilisi talitusi. Need saavad igasuguse kahtluseta tuua esile elu armus mitmesugusel moel, vastavalt iga kiriku või kogukonna olukorrale, ning neid tuleb näha ligipääsu vahenditena päästetute osadusse.
Sellest järeldub, et eraldatud kirikud19 ja kogukonnad kui sellised, kuigi meie usu seisukohalt on neil puudusi, ei ole päästemüsteeriumis kaugeltki tähenduse ega tähtsuseta. Kristuse Vaim ei ole keeldunud kasutamast neid pääste vahendeina, sest nad ammutavad oma tõhususe katoliku kirikule usaldatud armu ja tõe täiusest.
Ent siiski ei ole meist eraldatud vennad, olgu nad vaadeldud indiviidide või siis kogukondade ja kirikutena, õnnistatud selle ühtsusega, mida Jeesus Kristus soovis anda kõigile neile, kes Tema kaudu uuesti sündisid ühes ihus ning koos Temaga elavaks said uues elus – ühtsusega, mida Pühakiri ja kiriku iidne pärimus kuulutavad. Sest ainult Kristuse üleilmse kiriku kaudu, mis on kõikehõlmav päästevahend, saavad nad päästevahendeist täiel määral osa. Me usume, et meie Issand usaldas kõik Uue Lepingu õnnistused ainuüksi apostlite kolleegiumile, mille juhtija on Peetrus, et asutada see üks Kristuse ihu maa peal, millesse peavad täiel määral saama liidetud kõik, kes juba mingil moel Jumala rahva sekka kuuluvad. See Jumala rahvas, kes küll oma liikmetes on ikka veel aldis patule, kasvab maisel palverännakul üha Kristuses ning Jumala leebe tarkus juhatab teda oma varjatud teid pidi, kuni ta jõuab õnnelikult igavese kirkuse täiusesse taevases Jeruusalemmas.
4. Tänapäeval tehakse mitmel pool maailmas Püha Vaimu armu sisendusel suuri pingutusi palves, sõnas ja teos, et saavutada Jeesuse Kristuse tahte kohane ühtsuse täius. Püha kirikukogu manitseb kõiki katoliiklasi panema tähele aja märke ning oikumeenilises töös innukalt osalema.
Mõiste «oikumeeniline liikumine» osutab kristliku ühtsuse edendamiseks kavandatud ja ettevõetud initsiatiivile ja tegevusele vastavalt kiriku mitmesugustele vajadustele ja avanenud võimalustele. Nendeks tegevusteks on esiteks püüdlus igati vältida väljendusi, hinnanguid ja tegusid, mis ei esita meie eraldatud vendade olukorda tõeselt ja õiglaselt ning muudavad seega vastastikused suhted nendega raskemaks; seejärel vastastikuses austuses peetav «dialoog» eri kirikute ja kogukondade kompetentsete ekspertide vahel. Nendel kohtumistel selgitab igaüks sügavamalt oma kogukonna õpetust ja toob selgelt esile selle eripärad. Sellises dialoogis omandavad kõik osapooled õigema arusaamise mõlema kogukonna õpetusest ja usuelust ning oskavad seda õiglasemalt hinnata. Lisaks valmistatakse seeläbi teed nendevaheliseks koostööks inimkonna ühist hüve puudutavates ülesannetes, mida nõuab iga kristlase südametunnistus; ning, kus iganes see on lubatud, seal toimub ühispalve. Lõpuks kutsutakse kõiki läbi katsuma omaenese ustavust Kristuse tahtele kiriku asjus ning asuma vastavalt sellele jõuliselt uuenemise ja reformimise tööle.
Kui katoliku kiriku usklikud oma karjaste tähelepanelikul juhatusel mõistlikult ja kannatlikult niiviisi toimivad, edendavad nad õiglust ja tõde, kooskõla ja koostööd ning samuti vennalikku armastust ja ühtsust. See on tee, millel lõpuks kõik kristlased, kui on järk-järgult ületatud takistused täieliku kirikuosaduse saavutamisel, ühises armulauaosaduses kokku kogutakse ühte ja ainsasse kirikusse selles ühtsuses, mille Kristus on andnud oma kirikule algusest peale. Me usume, et see ühtsus on katoliku kirikus olemas kui miski, mida ei saa iial kaotada, ning loodame, et see kasvab kuni aegade lõpuni.
Ometi on ilmne, et kui keegi soovib astuda täielikku katoliiklikku osadusse, siis on tema ettevalmistus ja vastuvõtt oma loomult erinev oikumeenilisest tegevusest. Ent nende kahe vahel ei ole mingit vastuolu, kuna mõlemad lähtuvad Jumala imelisest armutööst.
Katoliiklastest usklikud peavad oma oikumeenilises töös kindlasti muretsema eraldatud vendade eest, palvetades nende eest, hoides neid kiriku asjust informeerituna, astudes omalt poolt esimese sammu nendega kohtumiseks. Kuid nende esmane kohustus on hoolikalt ja ausalt hinnata, mida tuleks teha omaenda katoliikliku «majapidamise» uuendamiseks, et selle elu annaks selgemalt ja ustavamalt tunnistust nendest õpetustest ja institutsioonidest, mis ta apostlite kaudu Kristuselt on saanud.
Sest kuigi katoliku kirik on varustatud kogu jumalikult ilmutatud tõega ja kõigi armuvahenditega, ei ela tema liikmed nende kaudu kogu tulisuses, nagu nad peaksid, nii et kiriku kuju ei sära nii selgelt ei meie eraldatud vendade ega maailma silmis üldiselt ning jumalariigi kasv takerdub. Seepärast peavad kõik katoliiklased püüdlema kristlikule täiusele20 ning igaüks oma seisuse kohaselt andma panuse, et kirik võiks päev-päevalt üha enam puhastuda ja uueneda. Sest kirik peab iseenese ihus kandma Jeesuse alandust ja surma21 kuni päevani, mil Kristus paneb ta enese ette kogu tema aus, ilma ühegi pleki ja kortsuta.22
Kõik peavad kirikus alal hoidma ühtsust selles, mis on olemuslik. Ent kõigil olgu vastavalt saadud annetele tõeline vabadus oma vaimuliku elu ja kristliku elukorralduse mitmesugustes vormides, oma liturgilistes riitustes ja isegi oma teoloogilistes arutlustes ilmutatud tõe üle. Kõiges valitsegu armastus. Kui nad sellele tegutsemisviisile truuks jäävad, väljendavad nad üha paremini kiriku tõelist katoliiklikkust ja apostellikkust.
Teisalt peavad katoliiklased rõõmuga tunnistama ja hindama seda tõeliselt kristlikku vara meie ühisest pärandist, mida meie eraldatud vendade seas leidub. Kristuse rikkuse ja vooruslike tegude tunnustamine teiste elus, kes annavad tunnistust Kristusest, mõnikord isegi kuni oma vere valamiseni, on õige ja tervitatav. Sest Jumal on alati imeline oma töödes ja kõige kiituse vääriline.
Me ei tohi ka unustada, et kõik, mida Püha Vaim oma armuga on täide viinud meie eraldatud vendade südames, võib olla abiks meie endi kasvamisel. Mis iganes on tõeliselt kristlik, ei ole iial vastuolus sellega, mis usu juurde kuulub; tõepoolest, see võib alati aidata Kristuse ja kiriku saladust sügavamalt mõista.
Sellele vaatamata takistavad kristlastevahelised lahknemised kirikul saavutamast talle eriomase katoliiklikkuse täiust nendes tema poegades, kes, olles küll temaga ristimise kaudu seotud, on siiski eraldatud täielikust osadusest temaga. Seetõttu on ka kirikul endal raskem tegeliku elu kõigis aspektides oma täit katoliiklikkust väljendada.
Käesolev püha kirikukogu märgib rõõmuga, et katoliiklaste osalemine oikumeenilises töös kasvab päev-päevalt. Ta soovitab piiskoppidel kõikjal maailmas seda tööd jõuliselt toetada ja targalt suunata.
Teine peatükk: Oikumeenia praktiseerimine
5. Ühtsuse saavutamine on kogu kiriku, ühtmoodi nii usklike kui karjaste mure. See puudutab igaüht vastavalt tema andele, ükskõik kas ta teostab seda oma igapäevases kristlikus elus või oma teoloogilises ja ajaloolises uurimistöös. Juba see mure ise näitab teatud määral kõigi kristlaste vahelist vendlussidet ning on abiks selle täieliku ja täiusliku ühtsuse saavutamisel, mida Jumal oma helduses tahab.
6. Igasugune kiriku uuenemine23 rajaneb olemuslikult ustavuse kasvamisel enese kutsumuse suhtes. Kahtlemata on just see ühtsuse poole liikumise alus.
Kristus kutsub kirikut siinse maise palverännaku jooksul pidevale reformimisele. Kirik vajab seda alati sedavõrd, kuivõrd ta on inimeste institutsioon siin maa peal. Seega, kui eri aegadel ja asjaoludel on esinenud puudujääke moraalivaldkonnas või kiriklikus distsipliinis või koguni kiriku õpetuse formuleerimise viisides – mida tuleb hoolega usupärandist eristada –, siis saab ja tuleb need sobival ajahetkel korrigeerida.
Kiriku uuenemisel on seega märkimisväärne oikumeeniline tähtsus. Juba praegu leiab see uuenemine kiriku elu eri valdkondades aset. Piibli- ja liturgilised liikumised, jumalasõna kuulutamine ja katehhees, ilmikute apostolaat, pühendatud elu uued vormid ja abielu vaimsus ning kiriku sotsiaalõpetus ja vastav tegevus – kõiki neid tuleb käsitleda oikumeenia tulevase programmi tagatiste ja tunnusmärkidena.
7. Ilma südame muutuseta ei saa olla mingit oikumeeniat, mis seda nime vääriks. Sest ühtsuseigatsus saab alguse ja areneb küpseks meie mõttelaadi uuenemisest,24 enesesalgamisest ja piiritust armastusest. Seepärast peaksime paluma Pühalt Vaimult armu olla teiste teenimisel tõeliselt ennastsalgavad, alandlikud ja leebed ning neisse vennaliku heldusega suhtuda. Püha Paulus ütleb: «Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust» (Ef 4:1–3). See üleskutse on suunatud eriliselt neile, kes on ülendatud pühasse vaimulikuseisusesse just selleks, et Kristuse töö võiks jätkuda. Tema «ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida» (Mt 20:28).
Püha Johannese järgmised sõnad käivad ka täna ühtsuse vastu suunatud pattude kohta: «Kui me ütleme: ‘Meie ei ole patustanud’, siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis» (1Jh 1:10). Nõnda me palume alandlikult andestust Jumalalt ja oma eraldatud vendadelt, niisamuti nagu meiegi anname andeks nende üleastumised meie vastu.
Kogu usklik ristirahvas peaks meeles pidama, et mida rohkem nad pingutavad, et elada pühamat elu evangeeliumi järgi, seda paremini edendavad ja viivad nad ellu kristlikku ühtsust. Sest mida lähedasem on nende ühtsus Isa, Sõna ja Vaimuga, seda sügavamalt ja kergemini saavad nad vastastikuses vennalikus armastuses kasvada.
8. Sellist südame pöördumist ja elu pühadust koos avaliku ja isikliku palvega kristlaste ühtsuse eest tuleb käsitleda kogu oikumeenilise liikumise hingena ning see väärib nime «vaimne oikumeenia».
Katoliiklaste seas on tunnustatud tavaks pöörduda Jumala poole palvega, millega Päästja ise oma surma eelõhtul nii tuliselt oma Isa poole pöördus: «Et kõik oleksid üks» (Jh 17:21).
Teatud erilistel juhtudel, nagu näiteks palveteenistustel «ühtsuse eest» ja oikumeenilistel kogunemistel, on katoliiklastel lubatud ja isegi soovitatav oma eraldatud vendadega palves ühineda. Sellised ühised palved on kahtlemata tõhusaks vahendiks ühtsuse armu saavutamisel ning väljendavad tõeselt sidemeid, mis katoliiklasi ikka veel oma eraldatud vendadega seovad. «Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel» (Mt 18:20).
Ent ühisteenistust (ld communicatio in sacris) ei tohi käsitleda vahendina, mida võib kristliku ühtsuse taastamisel hoolimatult kasutada. On kaks printsiipi, mis selliste ühisteenistuste praktiseerimist reguleerivad: esiteks, tunnistuse andmine kiriku ühtsusest, ja teiseks, ühine osasaamine armuvahenditest. Kiriku ühtsusest tunnistuse andmine ei võimalda enamikul juhtudel ühist jumalateenistust, ent niisugusest teenistusest lähtuv arm soosib mõnikord sellist praktikat. Seda, kuidas kõiki aja, koha ja isikutega seotud asjaolusid arvestades konkreetselt toimida, peab otsustama kohalik piiskop, kui piiskoppide konverents oma statuudile tuginedes või Püha Tool ei ole seda teisiti sätestanud.
9. Me peame oma eraldatud vendade vaimsust tundma õppima. Selle tundmiseks on uurimine möödapääsmatu, mida tuleb teha tõemeeles ja hea tahte vaimus. Katoliiklased, kel juba on korralik alus, peavad omandama adekvaatsema arusaamise meie eraldatud vendade vastavatest doktriinidest, nende ajaloost, nende vaimulikust ja liturgilisest elust, nende usu psühholoogiast ja kultuuritaustast. Sel eesmärgil on ülimalt väärtuslikud kahepoolsed kohtumised – eriti teoloogiliste probleemide arutamiseks –, kus igaüks saab võrdsel alusel teistega (ld par cum pari agat) suhestuda eeldusel, et nendel kohtumistel osalejad on tõepoolest kompetentsed ja neil on vaimuliku ülevaataja heakskiit. Sellises dialoogis saab veelgi selgemalt ilmsiks, missugune on katoliku kiriku olukord tegelikult. Samuti mõistetakse sel moel paremini meie eraldatud vendade vaateid ja selgitatakse kohasemalt meie enda usku.
10. Püha teoloogiat ja teisi, eriti ajaloolise iseloomuga teadmisharusid tuleb õpetada ka oikumeenilise vaatenurga arvestamisega, nii et need vastaksid täpsemalt tõepärastele faktidele.
On ülimalt oluline, et tulevased karjased ja preestrid omandaksid teoloogia, mis on hoolikalt välja töötatud just sel moel ja mitte poleemiliselt, eriti selles osas, mis puudutab eraldatud vendade suhteid katoliku kirikuga.
See on seda olulisem, et usklike ja ordurahva harimine ning vaimulik kujunemine sõltub niivõrd ulatuslikult kujunemisest, mille nende preestrid on saanud.
Veelgi enam, katoliiklased, kes osalevad misjonitöös koos teiste kristlastega samal maal, peavad eriti praegusel ajal tundma esiletulevaid probleeme ning oikumeenilises vaimus teostatud apostolaadi eelised.
11. Katoliku usu väljendamise viis ja meetod ei tohi kunagi saada takistuseks dialoogile meie vendadega. Muidugi on olemuslikult tähtis, et doktriin esitataks selgelt kogu oma terviklikkuses. Miski ei ole oikumeenia vaimule võõram kui väär rahusobitamine, milles katoliku doktriini puhtus kannatab ning selle tõeline ja kindel tähendus ähmastub.
Samal ajal tuleb katoliku usku sügavamalt ja täpsemalt selgitada, sellisel moel ja sellistes mõistetes, millest ka meie eraldatud vennad tõeliselt aru saavad.
Veelgi enam, oikumeenilises dialoogis peavad katoliku teoloogid, kindlalt kiriku õpetuse juures püsides ja jumalikke saladusi koos eraldatud vendadega uurides, liikuma edasi tõearmastuse, vennalikkuse ja alandlikkusega. Doktriine omavahel võrreldes peavad nad meeles pidama, et katoliku doktriinis valitseb tõdede «hierarhia» ehk erinev kaalukus, kuna need varieeruvad oma suhte poolest kristliku usu vundamenti. Nõnda valmistatakse teed, millel vennaliku võistlemise kaudu innustatakse kõiki sügavamale arusaamisele Kristuse ammendamatutest rikkustest ja nende selgemale esitamisele.25
12. Tunnistagu kõik kristlased maailma ees oma usku kolmainsasse Jumalasse, kes on Jumala Pojas, meie Lunastajas ja Issandas, lihaks saanud. Oma püüdlustes ühendatuna ja üksteist vastastikku austades andku nad tunnistust meie ühisest lootusest, mis ei jäta meid häbisse. Nüüdsel ajal, mil koostöö ühiskondlikus sfääris on sedavõrd laiaulatuslik, on eranditult kõik inimesed kutsutud töötama üheskoos; seda enam kõik need, kes usuvad Jumalasse, ent üle kõige kõik kristlased, kuivõrd nad on Kristuse nimega märgistatud. Koostöö kristlaste seas väljendab elavalt seda suhet, mis neid tegelikult alati ühendab, ning toob selgemalt esile Kristuse kui jumalasulase jooned. Seda koostööd, mis paljudes maades on juba alanud, tuleb üha edendada, sealhulgas eriti neis piirkondades, kus leiab aset ühiskondlik ja tehniline areng, seisnegu see siis inimisiku väärikuse õiglases hindamises, rahuõnnistuse jaluleseadmises, evangeeliumi põhimõtete rakendamises ühiskonnaelus, kunsti ja teaduse edendamises tõeliselt kristlikus vaimus või ka mitmesuguste abinõude rakendamises, leevendamaks meie aja hädasid, nagu nälg ja looduskatastroofid, kirjaoskamatus ja vaesus, eluasemepuudus ja rikkuse ebaühtlane jaotumine. Kõik, kes Kristusesse usuvad, saavad selle koostöö kaudu üksteist paremini tundma õppida ning sillutada seeläbi teed kristlikule ühtsusele.
Kolmas peatükk: Rooma apostellikust aujärjest eraldatud kirikud ja kiriklikud kogukonnad
13. Pöörame nüüd tähelepanu kahele peamisele lahknemise tüübile, kuna need rikuvad Kristuse jagamatut rüüd.
Esimene lahknemine toimus idas, kui Efesose ja Chalkedoni kirikukogude dogmaatilised vormelid kahtluse alla seati, ning hiljem, kui ida patriarhide ja Rooma aujärje vaheline kiriklik osadus katkestati.
Teised lahknemised toimusid rohkem kui neli sajandit hiljem läänes, lähtudes sündmustest, mida nimetatakse «reformatsiooniks». Selle tulemusena eraldusid Rooma piiskopijärjest mitmed kogukonnad, nii rahvuslikud kui ka konfessionaalsed. Nende seas, kus katoliku pärimused ja institutsioonid osaliselt edasi kestavad, on eriline koht anglikaani kirikul.
Iga eraldumine erineb oluliselt teistest mitte ainult oma lähteallika, koha ja aja poolest, vaid eelkõige usku ja kiriklikku struktuuri puudutavate küsimuste iseloomu ja tõsiduse poolest. Seepärast otsustab see püha kirikukogu, sugugi vähendamata mitmesuguste kristlike osaduskondade erisusi ning jätmata tähelepanuta sidemeid, mis lahknemisest hoolimata nende vahel eksisteerivad, esitada alljärgnevad seisukohad mõistliku oikumeenilise tegevuse jaoks.
(1) Eriline tähelepanu idakirikutele
14. Palju aastasadu käisid ida- ja läänekirik kumbki eriomast teed, ometi seotuna vennalikus usuühenduses ja sakramentaalses elus; nendevaheliste lahkarvamuste esile kerkides usu või distsipliini küsimustes toimis Rooma piiskop poolte vastastikusel nõusolekul vahendajana. Muude oluliste asjade kõrval tuletab käesolev kirikukogu rõõmuga kõikidele meelde, et idas on palju elujõulisi osa- ehk kohalikke kirikuid, kelle seas on esikohal patriarhaalkirikud, ning mitmed neist võivad uhkusega öelda, et on alguse saanud apostlitest. Seetõttu on idakirikutes olnud ja on siiani esmase tähtsusega hool ja mure nende usu- ja armusidemete alalhoidmine, mis peavad sõsarkirikute vahel eksisteerima.
Samuti ei tohi unustada, et idakirikud on algusest peale omanud varasalve – liturgilises praktikas, vaimulikus pärimuses ja kirikuseaduses –, millest läänekirik on külluslikult ammutanud. Me ei tohi alahinnata ka tõsiasja, et just idas peetud oikumeenilised kirikukogud määratlesid kristliku usu alusdogmad Kolmainsusest ja Jumala Sõnast, kes sai lihaks neitsi Maarjast. Selle usu säilitamise nimel on need kirikud palju kannatanud ja kannatavad nüüdki.
Ometi võeti apostlite poolt edasi antud pärand vastu eri vormis ja eri viisil, nii et kiriku algaegadest peale selgitati seda eri paigus eri moel, vastavalt vaimulaadi ja elutingimuste erisustele. Kõik see valmistas lisaks välistele põhjustele ette teed eraldumise otsustele, mis tulenesid ka vastastikuse armastuse ja mõistmise puudumisest.
Sel põhjusel kutsub see püha kirikukogu üles kõiki, eriti aga neid, kes kavatsevad end pühendada loodetavale täieliku ühtsuse taastamisele idakirikute ja katoliku kiriku vahel, mõtisklema idakirikute lähtumise ja kasvamise selle eripära üle ning nende suhete iseloomu üle Rooma piiskopijärjega enne eraldumist. Nad peavad kõiki neid tegureid täiel määral arvesse võtma ja kui seda tehakse, aitab see oodatavale dialoogile suuresti kaasa.
15. Igaüks teab ka, kui suure armastusega pühitsevad idakristlased püha liturgiat, eriti euharistiat, mis on kiriku elu allikas ja tulevase au tõotus, milles ustavad, ühendatud oma piiskopiga, pääsevad ligi Jumalale Isale läbi Poja, lihakssaanud Sõna, kes kannatas ja on ausse läinud, ning nõnda astuvad nad Püha Vaimu väljavalamises osadusse pühima Kolmainsusega, olles saanud «jumaliku loomuse osaliseks» (2Pt 1:4). Nii ehitatakse üksikkirikuis üles Jumala kirik ja nii nad kasvavad püha armulauaosaduse kaudu26 ning koospühitsemises (ld per concelebrationem) saab ilmsiks nende omavaheline osadus.
Selles liturgilises teenistuses osutavad idakristlased kaunites ülistuslauludes austust neitsi Maarjale, kes Efesose oikumeenilisel kirikukogul pühalikult pühaks Jumalaemaks tunnistati, et Kristust tuntaks vastavalt Pühakirjale olevat tõeliselt Jumala Poeg ja inimesepoeg. Niisamuti on palju nende austatavaid pühakuid üleilmse kiriku kirikuisad.
Nendel kirikutel, kuigi nad on meist eraldatud, on tõelised sakramendid ning eelkõige, apostelliku järjepidevuse läbi, preesterlus ja armulaud, mille kaudu nad on meiega ühendatud tihedaimate sidemetega. Seepärast on mõningane ühine jumalateenistus (ld communicatio in sacris) sobivatel tingimustel ja kirikliku autoriteedi heakskiidul mitte ainult võimalik, vaid ka soovitatav.
Veelgi enam, idas avastame nende vaimsete traditsioonide rikkused, mis leiavad erilise väljenduse kloostrielus. Seal õitses pühade kirikuisade aulistest aegadest peale kloostrivaimsus, mis hiljem edasi läänemaailma levis, kus sellest sai ladina kloostrielu allikas, millest viimane siiani värsket jõudu ammutab. Seepärast soovitame katoliiklastel end siiralt avada ida kirikuisade vaimulikele rikkustele, mis ülendavad inimese tervikuna mõtlusele jumaliku üle.
Idakirikute ülimalt külluslikku liturgilist ja vaimulikku pärandit tuleb kõigil tunda, austada, alal hoida ja kalliks pidada. Kõik peavad ära tundma, et see on kristliku pärimuse täiuse ustavaks alalhoidmiseks ning samuti ida- ja läänekristlaste omavaheliseks lepitamiseks väga oluline.
16. Juba kõige varasematest aegadest peale on idakirikud järginud omaenda kirikukorda, mida sanktsioneeris kirikuisade, sinodite ja isegi oikumeeniliste kirikukogude heakskiit. Tavade ja kommete teatud mitmekesisus, kaugel sellest, et olla takistuseks kiriku ühtsusele, just lisab talle sära, ning, nagu juba märgitud, on suureks abiks tema läkituse elluviimisel. Et kõrvaldada mis tahes kahtluse vari, kuulutab käesolev kirikukogu seega, et kogu kiriku vältimatut ühtsust meeles pidades on idakirikutel voli end valitseda vastavalt neile omasele kirikukorrale, kuna see sobib paremini nende ustavate iseloomule ja tuleb nende hingele rohkem kasuks. Täiuslik kinnipidamine neist pärimuses sisalduvatest põhimõtteist, mis praktikas pole küll paraku alati õnnestunud, on igasuguse ühtsuse taastamise üks olemuslikke eeltingimusi.
17. See, mida äsja öeldi õiguspärase mitmekesisuse kohta kirikus, kehtib ka õpetuse teoloogilise väljenduse erinevuste kohta. Ilmutustõdede uurimisel on ida ja lääs järginud eri meetodeid ning on erinevalt kujundanud oma tunnetuse ja tunnistamise jumalikest asjadest. Nii polegi üllatav, kui üks traditsioon on aeg-ajalt jõudnud ilmutuse saladuse mingi aspekti selgemale mõistmisele lähemale kui teine, või on seda paremini väljendanud. Sellistel juhtudel tuleb neid erinevaid teoloogilisi väljendusi käsitleda pigem üksteist vastastikku täiendavatena kui vastandlikena. Seal, kus on tegemist idakirikute autentse teoloogilise traditsiooniga, peame tunnistama, millisel imepärasel moel nad Pühakirjast võrsuvad ning kuidas nad liturgilisest elust kasvujõudu saavad ning selles väljenduvad. Samuti ammutavad nad jõudu apostlite elavast pärimusest ning kirikuisade ja idakirikute vaimulike autorite töödest. Nõnda edendavad nad õiget kristlikku elukorraldust ja sillutavad tegelikult teed kristliku tõe täielikule nägemisele.
Käesolev püha kirikukogu on seisukohal, et see kõik kuulub koos oma erinevate vaimuliku ja liturgilise, kirikuelu korralduse ja teoloogilise pärandi traditsioonidega kiriku täieliku katoliiklikkuse ja apostellikkuse juurde. Me täname Jumalat, et paljud katoliku kiriku lapsed idas, kes seda pärandit alal hoiavad ning seda ustavamalt ja täielikumalt oma elus väljendada soovivad, elavad juba täielikus osaduses oma vendadega, kes järgivad lääne traditsiooni.
18. Seda kõike hoolikalt kaaludes kordab püha kirikukogu pühalikult eelmiste kirikukogude ja Rooma ülemkarjaste avaldust, et ühtsuse ja osaduse taastamiseks ja alalhoidmiseks «ei tohi nõuda midagi muud kui hädavajalikku» (Ap 15:28). Kirikukogu pakiline soov on, et kiriku mitmesugustes organisatsioonides ja tegevusvaldkondades tehtaks kõik pingutused selleks, et järk-järgult ühtsust saavutada, eriti palve ning vennaliku dialoogi kaudu õpetuse ja meie aja pakilisemate pastoraalprobleemide üle. Samuti soovitab kirikukogu katoliku kiriku karjastel ja usklikel arendada lähemaid suhteid nendega, kes ei ela enam idas, vaid on kodust kaugel, nii et vennalik koostöö nendega võiks kasvada armastuse vaimus, et vältida igasugust tülitsevat võistlemist. Kirikukogu loodab, et kui siira südamega nõnda toimitakse, siis saab ida- ja läänekirikut lahutav tõke kõrvaldatud, nii et lõpuks võiks olla vaid üks eluhoone, mis rajaneb kindlalt Kristus Jeesusel, nurgakivil, kes teeb mõlemad üheks.27
(2) Eraldatud kirikud ja kiriklikud kogukonnad läänes
19. Keskaja lõpul läänes alanud suurtes murrangutes või ka hilisematel aegadel eraldusid mõned kirikud ja kiriklikud kogukonnad Rooma apostellikust aujärjest, kuid tänu pikkadele aastasadadele, mil kristlik maailm elas üheskoos kiriklikus osaduses, on nad säilitanud erilise suguluse katoliku kirikuga.
Kuna need kirikud ja kiriklikud kogukonnad erinevad oluliselt oma algupära, õpetuste ja vaimuliku elu poolest mitte ainult meist, vaid ka omavahel, on nende pädev kirjeldamine äärmiselt raske ning me ei kavatse seda siinkohal üritada.
Kuigi oikumeeniline liikumine ja soov saavutada rahu katoliku kirikuga ei ole veel kõikjal kanda kinnitanud, loodame, et oikumeeniline meelsus ja vastastikune austus kõikide seas järk-järgult kasvab.
Siiski tuleb tunnistada, et nende kirikute ja kiriklike kogukondade ning katoliku kiriku vahel eksisteerivad olulised erinevused; mitte ainult ajaloolised, ühiskondlikud, psühholoogilised ja kultuurilised erinevused, vaid iseäranis erinevused ilmutatud tõe tõlgendamise osas. Et oikumeenilist dialoogi nendest erinevustest hoolimata hõlbustada, soovime esitada mõningad kaalutlused, mis võivad ja tegelikult peavad selle dialoogi aluseks olema ja seda julgustama.
20. Meie mõtted pöörduvad esmalt nende kristlaste poole, kes avalikult tunnistavad Jeesust Kristust Jumala ja Issandana ning ainsa vahendajana Jumala ja inimeste vahel, ainsa Jumala – Isa ja Poja ja Püha Vaimu – auks. Me oleme täiesti teadlikud, et neis esineb märkimisväärseid erinevusi katoliku kiriku õpetusest Kristuse, Jumala lihakssaanud Sõna enese, lunastustöö ning seega kiriku saladuse ja teenimise ning Maarja rolli osas Jumala päästekavas. Ent me rõõmustame, nähes, et meie eraldatud vennad käsitavad Kristust kiriku ühtsuse allika ja keskmena. Nende igatsus ühenduse järele Kristusega inspireerib neid otsima üha lähedasemat ühtsust ning samuti maailma rahvaste seas oma usust tunnistust andma.
21. Armastus ja austus Pühakirja vastu, mida võiks kirjeldada ka pühendumisena, suunab meie vendi püha teksti püsivale ja süvenenud uurimisele. Sest evangeelium on «Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele» (Rm 1:16).
Püha Vaimu appi kutsudes otsivad nad neis pühades kirjades Jumalat kui Teda, kes räägib nendega Kristuses, keda prohvetid ette kuulutasid, kes on Jumala Sõna, saanud lihaks meie jaoks. Nad mõtisklevad Pühakirjas Kristuse elu üle ning selle üle, mida jumalik Õpetaja õpetas ja tegi meie päästmiseks, eriti oma surma ja ülestõusmise saladuses.
Ent samal ajal kui meist eraldatud kristlased tunnistavad pühade raamatute jumalikku autoriteeti, erinevad nad meist – mõned üht-, teised teistmoodi – selles, mis puudutab Pühakirja suhet kirikuga. Omab ju katoliku usu kohaselt kiriku autentne õpetusamet erilist kohta Jumala kirjapandud sõna tõlgendamisel ja kuulutamisel.
Samas on Pühakiri dialoogiks üliväärtuslik vahend Jumala vägevas käes selle ühtsuse saavutamiseks, mida Päästja kõikidele pakub.
22. Alati, kui ristimise sakramenti Issanda poolt seatud kujul jagatakse ning see õige hingehoiakuga vastu võetakse, saab inimene tõeliselt ühendatud ristilöödud ja ausse läinud Kristusega ning sünnib uuesti, osalemaks jumalikus elus vastavalt apostli sõnadele: «teid maeti koos temaga maha ristimises ja äratati ka koos temaga üles usu läbi Jumala väesse, kes tema üles äratas surnuist» (Kl 2:12).28
Ristimine rajab seega sakramentaalse ühtsusesideme, mis seob kõiki, kes on selle kaudu uuesti sündinud. Ent iseenesest on ristimine vaid algus, lähtekoht, mis on eesmärgistatud elu täiusele Kristuses. Ristimine aimab seega ette usu täielikku tunnistamist, täielikku kaasamist päästekorraldusse, nagu Kristus seda tahtis, ning lõpuks täielikku armulauaosadusse liitmist.
Kuigi meist eraldatud kiriklikel kogukondadel puudub ristimisest tulenev ühtsuse täius meiega ja kuigi meie usu kohaselt, et nad ei ole säilitanud armulauamüsteeriumi tõelist reaalsust selle täiuses, eriti preestripühitsuse sakramendi puudumise tõttu, tunnistavad nad siiski – Issanda söömaajas Tema surma ja ülestõusmist mälestades –, et see tähistab elu osaduses Kristusega ja ootavad Tema aulist tulemist. Seepärast peab dialoogi teemaks saama ka õpetus Issanda söömaajast, teistest sakramentidest ja jumalateenistusest ning kiriku teenimisameteist.
23. Nende vendade kristlikku elu toidab nende usk Kristusesse ning sellele annab jõudu ristimise arm ja jumalasõna kuulamine. Seda võib näha nende isiklikus palves, Piibli üle mõtisklemises, kristlikus perekonnaelus ja Jumalat kiitma kogunenud kogukonna jumalateenistuses. Veelgi enam, nende jumalateenistuses ilmneb mõnikord märkimisväärselt meie kunagise ühise liturgia tunnusjooni.
Nende usk Kristusesse kannab vilja kiitmises ja tänamises Jumala käest saadud õnnistuste eest. Nende seas on ka tugev õiglustunne ja tõeline armastus ligimese vastu. See tegus usk on tinginud palju ettevõtmisi vaimulike ja materiaalsete hädade leevendamiseks, noorte hariduse edendamiseks, sotsiaalsete elutingimuste parandamiseks ja rahu kehtestamiseks kogu maailmas.
Kuigi on tõsi, et paljud kristlased mõistavad evangeeliumi moraaliõpetust teistmoodi kui katoliiklased ega tunnista samu lahendusi nüüdisaegse ühiskonna raskematele probleemidele, jagavad nad ometi meie püüdlust püsida Kristuse sõnade kui kristliku vooruse allika juures ning kuuletuda apostli korraldusele: «Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades» (Kl 3:17). Selle tõttu võib oikumeeniline dialoog alata arutlusest evangeeliumi rakendamise üle moraali valdkonnas.
24. Nüüd, kus oleme lühidalt esile toonud oikumeenilise tegevuse tingimused ja selle tegevuse suunamise põhimõtted, vaatame usaldusega tulevikku. Käesolev püha kirikukogu kutsub usklikke üles hoiduma pealiskaudsusest ja liiginnukusest, mis võivad takistada tõelist liikumist ühtsuse poole. Nende oikumeeniline tegevus peab olema täielikult ja siiralt katoliiklik, see tähendab, ustav sellele tõele, mille oleme apostlitelt ja kirikuisadelt saanud, ja kooskõlas selle usuga, mida katoliku kirik on alati tunnistanud, ning samal ajal suunatud sellele täiusele, mille suunas meie Issanda ihu tema tahte kohaselt aja jooksul peab kasvama.
Selle püha kirikukogu tungiv soov on, et katoliku kiriku laste poolt rakendatavad meetmed edeneksid kooskõlas meie eraldatud vendade poolt rakendatavate meetmetega, nii et jumaliku ettehoolduse teele ei seataks takistusi ega tõtataks ette Püha Vaimu tulevastest impulssidest. Lisaks sellele tunnistab kirikukogu, et ta on teadlik inimlike jõupingutuste ja võimete suutmatusest saavutada seda püha eesmärki – kõigi kristlaste lepitamist ühe ja ainsa Kristuse kiriku ühtsuses. Just selle pärast asetab käesolev kirikukogu kõik oma lootuse Kristuse palvele kiriku eest, Isa armastusele meie vastu ja Püha Vaimu väele. «Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud» (Rm 5:5).
Kõik see ja iga punkt eraldi, mis käesolevas dekreedis on esile toodud, on kirikukogu isade poolt heaks kiidetud. Ning meie, Kristuselt meile antud apostelliku autoriteediga ja üheskoos kirikukogu isadega, kiidame heaks, määrame ja sätestame need Pühas Vaimus ning käsime, et need välja kuulutataks Jumala auks.
Roomas linnas Püha Peetruse katedraalis 1964. aasta 21. novembrikuu päeval
1 Vrd 1Kr 1:13.
2 Vrd 1Jh 4:9; Kl 1:18–20; Jh 11:52.
3 Vrd Jh 13:34.
4 Vrd Jh 16:7.
5 Vrd 1Kr 12:4–11.
6 Vrd Mt 28:18–20, ühenduses Jh 20:21–23.
7 Vrd Mt 16:18, ühenduses Mt 18:18.
8 Vrd Lk 22:32.
9 Vrd Jh 21:15–18.
10 Vrd Ef 2:20.
11 Vrd 1Pt 2: 25; Vatikani I kirikukogu, Sess. IV (1870), Constitutio Pastor Aeternus: Coll. Lac 7, 482a.
12 Vrd Js 11:10–12.
13 Vrd Ef 2:17–18, ühenduses Mk 16:15.
14 Vrd 1Pt 1:3–9.
15 Vrd 1Kr 11:18–19; Gl 1:6–9; 1Jh 2:18–19.
16 Vrd 1Kr 1:11jj; 11:22.
17 Vrd Firenze kirikukogu, Sess. VIII (1439), dekreet Exultate Deo: Mansi 31, 1055 A.
18 Vrd Augustinus, In Ps 32, Enarratio 11,29: PL 36,299.
19 Vrd Lateraani IV kirikukogu (1215), Constitutio IV: Mansi 22,990; Lyoni II kirikukogu (1274), Professio fidei Michaelis Palaeologi: Mansi 24,71 E; Firenze kirikukogu, Sess. VI (1439), Definitio Laetentur caeli: Mansi 31,1026 E.
20 Vrd Jk 1:4; Rm 12:1–2.
21 Vrd 2Kr 4:10, Fl 2:5–8.
22 Vrd Ef 5:27.
23 Vrd Lateraani V kirikukogu, Sess. XII (1517), Constitutio Constituti: Mansi 32, 988 B-C.
24 Vrd Ef 4:24.
25 Vrd Ef 3:8.
26 Johannes Kuldsuu, In Ioannem Homelia XLVI, PG 59, 260–262.
27 Vrd Firenze kirikukogu, Sess. VI (1439), Definitio Laetentur caeli: Mansi 31 1026 E.
28 Vrd Rm 6:4.