Dekreet oikumeeniast
Unitatis redintegratio
Sissejuhatus
1. Kõigi kristlaste vahelise ühtsuse taastamine on üks Vatikani II Kirikukogu peamisi püüdlusi. Issand Kristus rajas ühe ja ainsa Kiriku. Ometi esitlevad paljud kristlikud kogukonnad end inimestele Jeesuse Kristuse tõeliste pärijatena; kõik tunnistavad end tõepoolest olevat Issanda järgijad, ent erinevad vaimult ja käivad oma erinevaid teid, nagu oleks Kristus ise jagunenud.(1) Selline jagunemine on ilmselgelt vastuolus Kristuse tahtega, on pahanduseks maailmale ja teeb kahju pühale üritusele kuulutada Evangeeliumi kogu loodule.
Ent ajastute Issand viib targalt ja kannatlikult ellu armukava meie hüvanguks, kes me oleme patused. Viimastel aegadel on Ta rohkem kui kunagi varem äratanud jagunenud kristlasi kahetsema oma jagunemist ja igatsema ühtsuse järele. Kõikjal on rohkearvuliselt neid, kes on kogenud seda armuimpulssi ning ka meie eraldatud vendade seas kasvab päev-päevalt Püha Vaimu armu tõukel liikumine ühtsuse taastamiseks kristlaste seas. Seda ühtsuse poole liikumist nimetatakse "oikumeeniliseks" ja sellesse kuuluvad need, kes hüüavad Kolmainsa Jumala poole ning tunnistavad Jeesust Issanda ja Päästjana, ja seda mitte ainult üksikisikutena, vaid ka kogukondadena. Sest peaaegu kõik käsitavad kogukonda, milles nad evangeeliumi kuulsid, oma Kirikuna ning, tõepoolest, Jumala Kirikuna. Ometi igatsevad kõik, kuigi erineval moel, üht nähtavat Jumala Kirikut, tõeliselt universaalset Kirikut, ja lähevad maailma, et maailm pöörduks Evangeeliumi poole ja saaks nõnda päästetud Jumala ausse.
Püha Kirikukogu märkab kõike seda rõõmuga. Ta on juba kuulutanud oma õpetust Kirikust ning nüüd, ajendatuna soovist taastada ühtsus Kristuse kõigi järgijate seas, tahab ta osutada kõigile katoliiklastele need teed ja vahendid, mille kaudu saavad ka nemad vastata sellele armule ja jumalikule kutsele.
I peatükk
Katoliiklikud põhimõtted oikumeenias
2. Jumala armastust meie seas on ilmutanud see, et Isa on saatnud maailma oma ainusündinud Poja, et Ta võiks inimeseks saanuna oma lunastuse kaudu kogu inimkonnale uue elu anda ja teha see üheks.(2) Enne enese ohverdamist altaril veatu ohvrina palvetas Kristus oma Isa poole kõigi eest, kes Temasse usuvad: "et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud".(3) Oma Kirikus seadis Ta Armulaua imelise sakramendi, mis tähistab Tema Kiriku ühtsust ja samas teostab seda. Ta andis oma järgijatele uue käsu armastada üksteist(4) ja tõotas saata neile Vaimu, nende Lohutaja,(5) kes peab Issanda ja Eluandjana jääma nendega igavesti.
Pärast seda, kui Ta oli ristile tõstetud ja ausse läinud, valas Issand Jeesus välja oma Vaimu nagu Ta oli tõotanud ning oma Vaimu kaudu kutsus ja kogus Ta kokku Uue Testamendi rahva – mis moodustab Kiriku – usu, lootuse ja armastuse ühtsusse, nagu õpetab apostel: "Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine."(6) Sest "kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud... sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses."(7) Just Püha Vaim, elades neis, kes usuvad, ning läbistades Kirikut ja valitsedes selle kui terviku üle, teostab usklike imelise osaduse. Ta toob nad sellisesse vahetusse ühtsusse Kristusega, et Ta on Kiriku ühtsuse allikas. Ka armude ja ametite jaotamine on Tema töö,(8) rikastades Jeesus Kristuse Kirikut erinevate funktsioonidega, "et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks".(9)
Et rajada oma Kirik kõikjale maailmas aegade lõpuni, usaldas Kristus kaheteistkümnele apostlile õpetamise, valitsemise ja pühitsemise ülesande.(10) Nende seast valis Ta Peetruse, ning kui too oli tunnistanud oma usku, määras, et temale rajab Ta oma Kiriku. Ühtlasi lubas Ta Peetrusele taevariigi võtmed,(11) ning pärast seda, kui Peetrus oli tunnistanud oma armastust, usaldas talle kõik oma lambad, et ta neid usus kinnitaks(12) ja neid täiuslikus ühtsuses karjataks.(13) Issand Jeesus ise pidi igaveseks jääma ülimaks nurgakiviks (14) ja meie hingede karjaseks.(15)
Seega tahtis Jeesus Kristus, et apostlid ja nende järeltulijad – piiskopid koos Peetruse ametijärglase kui nende peaga – kuulutaksid ustavalt Evangeeliumi, pühitseksid sakramente ja valitseksid Kiriku üle armastuses. Just nõnda – Püha Vaimu toimel – tahab Kristus, et Tema rahvas rohkeneks, ning viib täiusele oma rahva vennaliku ühtsuse: ühe usu tunnistamises, jumaliku teenistuse ühises pühitsemises, ja Jumala pere vennaliku harmoonia hoidmises.
Nõnda on Kirik Jumala ainus kari; see on nagu lipp, mis on tõstetud kõrgele, et rahvad seda näeksid:(16) kuna rahu evangeeliumi(17) kaudu teenib see kogu inimkonda, liikudes palverännul lootuses oma taevase isamaa poole.(18)
See on Kiriku ühtsuse püha müsteerium; ühtsuse, mis teostub Kristuses ja Kristuse kaudu, Püha Vaimu toimel erinevate teenimiste läbi. Selle müsteeriumi kõrgeim eeskuju ja allikas on Kolmainsuse – ühe Jumala, Isa ja Poja ja Püha Vaimu – isikute ühtsus.
3. Juba selle ühe ja ainsa Jumala Kiriku algusaegadel kerkisid esile teatud lahkhelid,(19) mille apostel teravalt hukka mõistis. Ent järgnevatel sajanditel ilmnesid märksa tõsisemad lahknevused ja küllaltki suured kogukonnad eraldusid täielikust osadusest Katoliku Kirikuga, milles sageli olid süüdi mõlema poole esindajad. Lapsi, kes nendes kogukondades sündisid ja kes kasvasid üles Kristusesse uskudes, ei saa süüdistada eraldumisega kaasnevas patus ning katoliku kirik suhtub nendesse kui vendadesse, lugupidamise ja soojusega. Sest need, kes usuvad ja on ristitud kehtiva ristimisega, on osaduses Katoliku Kirikuga, olgugi see osadus ebatäiuslik. Erinevused, mis erineval määral eksisteerivad nende ja katoliku kiriku vahel – kas õpetuslikus või mõnikord kirikudistsipliini vallas, või kiriku struktuuri osas – seavad täieliku kirikliku osaduse teele tõepoolest palju takistusi, mõnikord isegi tõsiseid. Oikumeeniline liikumine püüab neid takistusi ületada. Ent siiski on nendele vaatamata tõsi, et kõik, kes on ristimises usu kaudu õigeks mõistetud, on Kristuse ihu liikmed,(21) ja neil on õigus olla kutsutud kristlasteks ning seega võtavad Katoliku Kiriku lapsed neid õigusega vendadena vastu.(22)
Peale selle võivad mitmed, ja isegi väga paljud olulised elemendid ja hüved, mis üheskoos Kiriku üles ehitavad ja sellele elu annavad, eksisteerida väljaspool Katoliku Kiriku nähtavaid piire: Jumala kirjutatud sõna; elu armus; usk, lootus ja armastus koos Püha Vaimu teiste sisemiste andidega ning ka nähtavate elementidega. Lähtudes Kristuselt ja juhtides tagasi Kristuse juurde, kuuluvad need kõik õigusega sellele ühele Kristuse Kirikule.
Meie eraldatud vennad kasutavad ka paljusid kristliku religiooni liturgilisi akte. Need saavad igasuguse kahtluseta äratada elu armus mitmesugusel moel, vastavalt iga kiriku või kogukonna olukorrale. Neid liturgilisi aktsioone peab vaatlema kui ligipääsu lunastusele.
Sellest järeldub, et eraldatud kirikud(23) ja kogukonnad kui sellised, kuigi me usume, et nad kannatavad mingis aspektis puudust, ei ole lunastamismüsteeriumis kaugeltki tähenduse ja tähtsuseta. Sest Kristuse Vaim ei ole tõrkunud kasutamast neid lunastuse vahendina, mis ammutavad oma tõhususe Kirikule usaldatud armu ja tõe täiusest.
Ent siiski ei ole meist eraldatud vennad, ükskõik kas vaadelduna indiviidide või siis kogukondade ja kirikutena, õnnistatud selle ühtsusega, mida Jeesus Kristus soovis anda kõigile neile, kes Tema kaudu uuesti sündisid ühes ihus ning koos Temaga elavaks said uues elus – ühtsusega, mida pühakiri ja Kiriku iidne pärimus kuulutavad. Sest ainult Kristuse Katoliku Kiriku kaudu, mis on "pääste kõikehõlmav vahend", saavad nad täiel määral osa pääste vahendeist. Me usume, et meie Issand usaldas kõik Uue Testamendi õnnistused ainuüksi apostlite kolleegiumile, mille pea on Peetrus, et rajada seda ühte Kristuse Ihu maa peal, millesse peavad täiel määral saama liidetud kõik, kes mingil moel Jumala rahva sekka kuuluvad. See Jumala rahvas, kuigi oma liikmetes ikka veel aldis patule, kasvab maisel palverännakul üha Kristuses, ning Jumala leebe tarkus juhatab teda oma varjatud teid pidi, kuni ta jõuab õnnelikult igavese kirkuse täiusesse taevases Jeruusalemmas.
4. Tänapäeval tehakse mitmel pool maailmas Püha Vaimu armu sisendusel suuri pingutusi palves, sõnas ja teos, et saavutada Jeesuse Kristuse poolt ihatud ühtsuse täiust. Püha kirikukogu manitseb kõiki katoliiklasi panema tähele aja märke ning oikumeenilises töös aktiivselt ja arukalt osalema.
Mõiste "oikumeeniline liikumine" osutab kristliku ühtsuse edendamiseks kavandatud ja ettevõetud initsiatiividele ja tegevustele vastavalt Kiriku mitmesugustele vajadustele ja avanenud võimalustele. Nendeks on: esiteks, püüdlus igati vältida väljendusi, hinnanguid ja tegusid, mis ei esita meie eraldatud vendade olukorda tõeselt ja õiglaselt ning muudavad seega vastastikused suhted nendega raskemaks; seejärel, "dialoog" erinevate kirikute ja kogukondade kompetentsete ekspertide vahel. Nendel kohtumistel, mis organiseeritakse religioosses vaimus, selgitab igaüks sügavamalt oma kogukonna õpetust ja toob selgelt esile selle eripärad. Sellises dialoogis omandavad kõik õigema arusaamise mõlema kogukonna õpetusest ja religioossest elust ning oskavad seda õiglasemalt hinnata. Lisaks valmistatakse seeläbi teed nendevaheliseks koostööks inimkonna ühist hüve puudutavates ülesannetes, mida nõuab iga kristlase südametunnistus; ning, kus iganes see on lubatud, seal toimub ühispalve. Lõpuks kutsutakse kõiki katsuma järele omaenese ustavust Kristuse tahtele Kiriku jaoks ning asuma vastavalt sellele energiliselt uuenemise ja reformimise tööle.
Kui katoliiklased oma piiskopi tähelepanelikul juhatusel mõistlikult ja kannatlikult niiviisi toimivad, edendavad nad õiglust ja tõde, kooskõla ja koostööd, ning samuti vennaliku armastuse ja ühtsuse vaimu. See on tee, millel kõik kristlased lõpuks, kui takistused täiusliku kirikliku osaduse saavutamisel on järk-järgult ületatud, kokku kogutakse ühte ja ainsasse Kirikusse selles ühtsuses, mille Kristus andis oma Kirikule algusest peale. Me usume, et see ühtsus subsisteerib Katoliku Kirikus kui miski, mida ei saa iial kaotada, ning loodame, et see kasvab kuni aegade lõpuni.
Ometi on ilmne, et kui keegi soovib astuda täielikku katoliiklikku osadusse, siis on tema ettevalmistus ja leppimine oma loomult erinev oikumeenilisest tegevusest. Ent nende kahe vahel ei ole mingit vastuolu, kuna mõlema lähtekohaks on Jumala imelised teed.
Katoliiklased peavad oma oikumeenilises töös kindlasti muretsema oma lahkulöönud vendade eest, palvetades nende eest, hoides neid Kiriku asjust informeerituna, astudes omalt poolt esimese sammu nendega kohtumiseks. Kuid nende esmane kohustus on hoolikalt ja ausalt hinnata, mida tuleks teha katoliikliku "majapidamise" uuendamiseks, et selle elu annaks selgemalt ja ustavamalt tunnistust nendest õpetustest ja institutsioonidest, mis ta apostlite kaudu Kristuselt on saanud.
Sest kuigi Katoliku Kirik on varustatud kogu jumalikult ilmutatud tõega ja kõigi armuvahenditega, ei ela tema liikmed nende kaudu kogu sama kirglikult, nagu nad peaksid, nii et Kiriku kuju ei sära nii selgelt ei meie lahkulöönud vendade ega maailma silmis üldiselt ning jumalariigi kasv takerdub. Seepärast peavad kõik katoliiklased püüdlema kristlikule täiusele(24) ning igaüks oma seisuse kohaselt andma oma panuse, et Kirik võiks päev-päevalt üha enam puhastuda ja uueneda. Sest Kirik peab iseenese ihus kandma Jeesuse alandlikkust ja surma(25) kuni päevani, mil Kristus paneb ta enese ette kogu tema aus, ilma ühegi pleki ja kortsuta.(26)
Kõik peavad Kirikus alal hoidma ühtsust selles, mis on olemuslik. Ent kõigil olgu vastavalt saadud andidele, tõeline vabadus oma vaimuliku elu ja kristliku elukorralduse mitmesugustes vormides, oma erinevates liturgilistes riitustes ja isegi oma teoloogilistes arutlustes ilmutatud tõe üle. Kõiges valitsegu armastus. Kui nad sellele tegutsemisviisile truuks jäävad, väljendavad nad üha paremini Kiriku tõelist katoliiklust ja apostellikkust.
Teisalt peavad katoliiklased rõõmuga tunnistama ja hindama seda tõeliselt kristlikku vara meie ühisest pärandist, mida meie eraldunud vendade seas leidub. Kristuse rikkuste ja vooruslike tegude tunnustamine teiste elus, kes annavad tunnistust Kristusest, mõnikord isegi kuni oma vere valamiseni, on õige ja tervitatav. Sest Jumal on alati imeline oma töödes ja kõige kiituse vääriline.
Me ei tohi ka unustada, et kõik, mida Püha Vaim oma armuga on täide viinud meie lahkulöönud vendade südames, võib olla abiks meie endi kasvamisel. Mis iganes on tõeliselt kristlik, ei ole iial vastuolus sellega, mis ususse kuulub; tõepoolest, see võib alati aidata Kristuse ja Kiriku müsteeriumi sügavamalt mõista.
Sellele vaatamata takistavad kristlastevahelised lõhenemised Kirikul saavutamast talle eriomase katoliikluse täiust nendes tema poegades, kes, olles küll temaga ristimise kaudu seotud, on siiski eraldatud täielikust osadusest temaga. Veelgi enam, ka Kirikul endal on raskem tegelikus elus kõigis oma töödes oma täit katoliiklikkust väljendada.
Käesolev püha kirikukogu märgib rahuldusega, et katoliiklaste osalemine oikumeenilises töös kasvab päev-päevalt. Ta soovitab piiskoppidel kõikjal maailmas seda tööd jõuliselt toetada ja targalt suunata.
2. peatükk
Oikumeenia praktiseerimine
5. Ühtsuse saavutamine on kogu Kiriku, ühtmoodi nii usklike kui hingekarjaste mure. See puudutab igaüht vastavalt tema andele, ükskõik, kas ta teostab seda oma igapäevases kristlikus elus või oma teoloogilises ja ajaloolises uurimistöös. Juba see mure ise näitab teatud määral kõigi kristlaste vahelist vendlussidet ning on abiks selle täieliku ja täiusliku ühtsuse saavutamisel, mida Jumal oma helduses tahab.
6. Igasugune Kiriku uuenemine(27) rajaneb olemuslikult ustavuse kasvamisel tema enese kutsumusele. Kahtlemata on just see ühtsuse poole liikumise alus.
Kristus kutsub Kirikut siinse maise palverännaku jooksul pidevale reformimisele. Kirik vajab seda alati sedavõrd, kuivõrd ta on inimeste institutsioon siin maa peal. Seega, kui erinevatel aegadel ja asjaoludel on esinenud puudujääke moraalivaldkonnas või kiriklikus distsipliinis, või koguni Kiriku õpetuse formuleerimise viisides, – mida tuleb hoolega usupärandist eristada – siis saab ja tuleb need sobival ajahetkel korrigeerida.
Kiriku uuenemisel on seega märkimisväärne oikumeeniline tähtsus. Juba praegu leiab see uuenemine Kiriku elu erinevates valdkondades aset. Piibli- ja liturgilised liikumised, jumalasõna kuulutamine ja katehees, ilmikute apostolaat, pühendunud elu ja abieluvaimsuse uued vormid ning Kiriku sotsiaalõpetus ja vastav tegevus – kõiki neid tuleb käsitleda oikumeenia tulevase programmi tagatiste ja tunnusmärkidena.
7. Ilma südame muutuseta ei saa olla mingit oikumeeniat, mis seda nime vääriks. Sest ühtsuse-igatsus saab alguse ja areneb küpseks meie vaimu sisemise elu uuenemisest,(28) enesesalgamisest ja piiritust armastusest. Seepärast peaksime paluma Pühalt Vaimult armu olla teiste teenimisel tõeliselt ennastsalgavad, alandlikud ja leebed ning neisse vennaliku heldusega suhtuda. P. Paulus ütleb: "Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust".(29) See üleskutse on suunatud eriliselt neile, kes on ülendatud pühasse preestriseisusesse just selleks, et Kristuse töö võiks jätkuda. Tema "ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida".(30)
Järgmised püha Johannese sõnad käivad ka täna ühtsuse vastu suunatud pattude kohta: "Kui me ütleme: 'Meie ei ole patustanud', siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis."(31) Nõnda me palume alandlikult andestust Jumalalt ja oma lahkulöönud vendadelt, niisamuti nagu meiegi anname andeks nende üleastumised meie vastu.
Kõik ustavad peaksid meeles pidama, et mida rohkem nad pingutavad, et elada pühamat elu Evangeeliumi järgi, seda paremini edendavad ja viivad nad ellu kristlikku ühtsust. Sest mida lähedasem on nende ühtsus Isa, Sõna ja Vaimuga, seda sügavamalt ja kergemini saavad nad vastastikuses vennalikus armastuses kasvada.
8. Sellist südamemuutust ja elu pühadust koos avaliku ja isikliku palvega kristlaste ühtsuse eest tuleb käsitleda kogu oikumeenilise liikumise hingena ning see väärib nime "vaimulik oikumeenia".
Katoliiklaste seas on tunnustatud tavaks pöörduda Jumala poole palvega, millega Päästja ise oma surma eelõhtul nii tuliselt oma Isa poole pöördus: "Et kõik oleksid üks."(32)
Teatud erijuhtudel, nagu näiteks kindlaksmääratud palveteenistustel "ühtsuse eest" ja oikumeenilistel kogunemistel, on katoliiklastel lubatud ja isegi soovitatav oma lahkulöönud vendadega palves ühineda. Sellised ühised palved on kahtlemata tõhusaks vahendiks ühtsuse armu saavutamisel ning väljendavad tõeselt sidemeid, mis ikka veel katoliiklasi oma lahkulöönud vendadega seovad. "Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel."(33)
Ent ühisteenistust (communicatio in sacris) ei tohi käsitleda vahendina, mida võib kristliku ühtsuse taastamisel hoolimatult kasutada. On kaks põhiprintsiipi, mis selliste ühisteenistuste praktiseerimist reguleerivad: esiteks, tunnistuse andmine Kiriku ühtsusest, ja teiseks, ühine osasaamine armuvahenditest. Kiriku ühtsusest tunnistuse andmine keelab väga üldisel tasandil ühise jumalateenistuse, ent niisugusest teenistusest lähtuv arm soosib mõnikord sellist praktikat. Seda, kuidas kõiki aja, koha ja isikutega seotud asjaolusid arvestades toimida, peab otsustama kohalik piiskop, kui piiskoppide konverents oma statuudile tuginedes või Püha Tool ei ole seda teisiti sätestanud.
9. Me peame oma lahkulöönud vendade vaateid tundma õppima. Selle eesmärgi saavutamiseks on õppimine möödapääsmatu ning seda tuleb teha realismi ja hea tahte vaimus. Katoliiklased, kel juba on korralik vastav algõpetus, peavad omandama adekvaatsema arusaamise meie lahkulöönud vendade vastavatest doktriinidest, nende ajaloost, nende vaimsest ja liturgilisest elust, nende religioossest psühholoogiast ja üldisest taustast. Sel eesmärgil on ülimalt väärtuslikud kahepoolsed kohtumised – eriti teoloogiliste probleemide arutamiseks – kus igaüks saab võrdsel alusel teistega suhestuda – eeldusel, et nendel kohtumistel osalejad on tõepoolest kompetentsed ja neil on piiskopi heakskiit. Sellises dialoogis saab veelgi selgemalt ilmsiks, missugune Katoliku Kiriku olukord tegelikult on. Samuti mõistetakse sel moel paremini meie lahkulöönud vendade vaateid ja selgitatakse kohasemalt meie enda usku.
10. Püha teoloogiat ja teisi, eriti ajaloolise iseloomuga teadmisharusid tuleb õpetada oikumeenilise vaatenurga kohase arvestamisega, nii et need vastaksid täpsemalt faktidele.
On ülimalt oluline, et tulevased hingekarjased ja preestrid omandaksid teoloogilised teadmised mis on hoolikalt välja töötatud just sel moel ja mitte poleemiliselt, eriti selles osas, mis puudutab lahkulöönud vendade suhteid katoliku kirikuga.
See on seda olulisem, et ustavate ja pühendatute õpetamine ja vaimulik koolitamine sõltub niivõrd ulatuslikult väljaõppest, mille preestrid on saanud.
Veelgi enam, katoliiklased, kes osalevad misjonitöös teiste kristlastega ühistel territooriumitel, peavad eriti praegusel ajal tundma oma apostolaadiga seonduvaid oikumeenilisest liikumisest johtuvaid probleeme ja eeliseid.
11. Katoliku usu väljendamise viis ja meetod ei tohi kunagi saada takistuseks dialoogile meie vendadega. Muidugi on olemuslikult tähtis, et doktriin esitataks selgelt kogu oma terviklikkuses. Miski ei ole oikumeenia vaimule võõram kui väär rahusobitamine, milles katoliikliku doktriini puhtus kannatab ning selle tõeline ja kindel tähendus ähmastub.
Samal ajal tuleb katoliku usku sügavamalt ja täpsemalt selgitada, sellisel moel ja sellistes mõistetes, millest ka meie lahkulöönud vennad tõeliselt aru saavad.
Veelgi enam, oikumeenilises dialoogis peavad katoliku teoloogid, kindlalt Kiriku õpetuse juures püsides ja jumalikke müsteeriume koos lahkulöönud vendadega uurides, liikuma edasi tõearmastuse, vennalikkuse ja alandlikkusega. Doktriine omavahel võrreldes peavad nad meeles pidama, et katoliku kiriku doktriinis valitseb tõdede "hierarhia", kuna need varieeruvad oma suhte poolest kristliku usu vundamenti. Nõnda avaneb tee, millel vennaliku võistluse kaudu ärgitatakse kõiki sügavamale arusaamisele Kristuse ammendamatutest rikkustest ja nende selgemale esitamisele.(34)
12. Tunnistagu kõik kristlased maailma ees oma usku kolmainsasse Jumalasse, kes on Jumala Pojas, meie Lunastajas ja Issandas, lihaks saanud. Oma püüdlustes ühendatuna ja üksteist vastastikku austades andku nad tunnistust meie ühisest lootusest, mis ei vii meid eksitusse. Nüüdsel ajal, mil koostöö ühiskondlikus sfääris on sedavõrd laiaulatuslik, on eranditult kõik inimesed kutsutud töötama üheskoos; seda enam kõik need, kes usuvad Jumalasse, ent üle kõige kõik kristlased, kuivõrd nad kannavad Kristuse nime. Koostöö kristlaste seas väljendab elavalt seda suhet, mis neid tegelikult alati ühendab, ning toob selgemalt esile Kristuse kui Sulase jooned. Seda koostööd, mis paljudes maades on juba alanud, tuleb üha edendada, sealhulgas eriti neis piirkondades, kus leiab aset ühiskondlik ja tehniline evolutsioon, seisnegu see siis inimisiku väärikuse õiglases hindamises, rahuõnnistuse jaluleseadmises, evangeeliumi põhimõtete rakendamises ühiskonnaelus, kunstide ja teaduste edendamises tõeliselt kristlikus vaimus või ka erinevate abinõude rakendamises, leevendamaks meie aja hädasid nagu nälg ja looduskatastroofid, kirjaoskamatus ja vaesus, eluasemepuudus ja rikkuse ebaühtlane jaotumine. Kõik, kes Kristusesse usuvad, saavad selle koostöö kaudu üksteist paremini tundma õppida ning sillutada seeläbi teed kristlikule ühtsusele.
3. peatükk
Rooma apostellikust aujärjest eraldatud kirikud ja kiriklikud kogukonnad
13. Pöörame nüüd tähelepanu kahele peamisele lõhenemise tüübile, kuna need rikuvad Kristuse jagamatut rüüd.
Esimene lõhenemine toimus idas, kui Efesose ja Halkedoni kirikukogude dogmaatilised vormelid kahtluse alla seati, ning hiljem, kui ida patriarhide ja Rooma aujärje vaheline kiriklik osadus katkestati.
Teised lõhenemised toimusid rohkem kui neli sajandit hiljem läänes, lähtudes sündmustest, mida tavaliselt nimetatakse "reformatsiooniks". Selle tulemusena eraldusid Rooma piiskopijärjest mitmed ühendused, nii rahvuslikud kui ka konfessionaalsed. Nende seas, kus katoliiklikud pärimused ja institutsioonid osaliselt edasi kestavad, on eriline koht anglikaani kirikul.
Need erinevad lõhenemised erinevad üksteisest oluliselt mitte ainult oma lähteallika, koha ja aja poolest, vaid eelkõige usku ja Kiriku struktuuri puudutavate küsimuste iseloomu ja tõsiduse poolest. Seepärast otsustab see püha kirikukogu, sugugi vähendamata mitmesuguste kristlike ühenduste erisusi ning jätmata tähelepanuta sidemeid, mis lõhenemistest hoolimata nende vahel eksisteerivad, esitada alljärgnevad seisukohad mõistliku oikumeenilise tegevuse jaoks.
I. Eriline tähelepanu ida kirikutele
14. Paljude aastasadade vältel järgisid ida ja lääne kirik kumbki oma eriomast teed, olgugi seotuna vennalikus usuühenduses ja sakramentaalses elus; nendevaheliste lahkarvamuste esile kerkides usu või distsipliiniküsimustes toimis Rooma piiskop poolte vastastikusel nõusolekul teejuhina. Muude oluliste asjade kõrval tuletab käesolev kirikukogu rõõmuga kõikidele meelde, et idas on palju elujõulisi osa- ehk kohalikke kirikuid, mille seas on esikohal patriarhaalkirikud, ning mitmed neist võivad uhkusega öelda, et on alguse saanud apostlitest. Seetõttu on idakirikutes olnud ja on siiani esmase tähtsusega mureks nende usu- ja armusidemete alalhoidmine, mis peaksid sõsarkirikute vahel eksisteerima.
Samuti ei tohi unustada, et idakirikud on algusest peale omanud varasalve – liturgilises praktikas, vaimulikus pärimuses ja kirikuseaduses –, millest läänekirik on külluslikult ammutanud. Me ei tohi alahinnata ka tõsiasja, et just idas peetud oikumeenilised kirikukogud määratlesid kristliku usu alusdogmad Kolmainsusest, Jumala Sõnast, kes sai lihaks Neitsi Maarjast. Selle usu säilitamise nimel on need kirikud palju kannatanud ja kannatavad nüüdki.
Ometi võeti apostlite poolt edasi antud pärimus vastu erinevas vormis ja erineval viisil, nii et Kiriku algaegadest peale selgitati seda eri paigus erineval moel, vastavalt vaimsuse ja elutingimuste erisustele. Kõik see valmistas lisaks välistele põhjustele ette teed otsustele, mis lähtusid ka vastastikuse armastuse ja mõistmise puudumisest.
Sel põhjusel ärgitab see püha kirikukogu kõiki, eriti aga neid, kes kavatsevad end pühendada loodetavale täieliku ühtsuse taastamisele ida kirikute ja katoliku kiriku vahel, mõtiskleda selle idakirikute lähtumise ja kasvamise eripära üle ja nende suhete iseloomu üle Rooma piiskopijärjega enne lõhenemist. Nad peavad kõiki neid tegureid täiel määral arvesse võtma ja kui seda tehakse, aitab see oodatavale dialoogile suuresti kaasa.
15. Igaüks teab ka, kui suure armastusega pühitsevad ida kristlased püha liturgiat, eriti armulauda, mis on Kiriku elu allikas ja tulevase au tõotus, milles usklikud, ühendatud oma piiskopiga, pääsevad ligi Jumal Isale läbi Poja, lihakssaanud Sõna, kes kannatas ja on ausse läinud, ning nõnda astuvad nad Püha Vaimu väljavalamises osadusse pühima Kolmainsusega, olles saanud "jumaliku loomuse osaliseks".(35) Seega ehitatakse Jumala Kirik üles Püha Armulaua pühitsemise kaudu ja selle läbi ta ka kasvab (36) ning koospühitsemise kaudu saab ilmsiks nende omavaheline osadus.
Selles liturgilises jumalateenistuses osutavad ida kristlased kaunites ülistuslauludes austust Neitsi Maarjale, kes Efesose Oikumeenilisel Kirikukogul pühalikult pühaks Jumalaemaks tunnistati, et Kristust tuntaks vastavalt Pühakirjale olevat tõeliselt Jumala Poja ja Inimese Poja. Niisamuti on palju pühakuid, kellele nad kiitust laulavad, nende seas üleilmse Kiriku kirikuisad.
Nendel kirikutel, kuigi nad on meist eraldatud, on tõelised sakramendid ning eelkõige, apostelliku järjepidevuse läbi, preestri seisus ja Armulaud, mille kaudu nad on meiega ühendatud tihedaimate sidemetega. Seepärast on mõningane ühine jumalateenistus (communicatio in sacris) sobivatel tingimustel ja kirikliku autoriteedi heakskiidul mitte ainult võimalik, vaid ka soovitatav.
Veelgi enam, idas avastame nende vaimsete traditsioonide rikkused, mis leiavad erilise väljenduse kloostrielus. Seal õitses pühade kirikuisade aulistest aegadest peale kloostrivaimsus, mis hiljem edasi läänemaailma voolas, kus sellest sai ladina kloostrielu allikas, millest viimane siiani värsket jõudu ammutab. Seepärast soovitame katoliiklastel end siiralt avada ida kirikuisade vaimulikele rikkustele, mis ülendavad inimese tervikuna mõtiskluseks jumaliku üle.
Ida kirikute ülimalt külluslikku liturgilist ja vaimulikku pärimust tuleb kõigil tunda, austada, alal hoida ja kalliks pidada. Kõik peavad ära tundma, et see on kristliku pärimuse täiuse ustavaks alalhoidmiseks ning samuti ida ja lääne kristlaste omavaheliseks lepitamiseks äärmiselt oluline.
16. Juba kõige varasematest aegadest peale on ida kirikud järginud kiriklike seaduste ja tavade omaenda vorme, mida sanktsioneeris kirikuisade, sünodite ja isegi oikumeeniliste kirikukogude heakskiit. Tavade ja kommete teatud mitmekesisus, kaugel sellest, et olla takistuseks Kiriku ühtsusele, just lisab talle sära, ning, nagu juba märgitud, on suureks abiks tema missiooni elluviimisel. Et kõrvaldada mistahes kahtluse vari, kuulutab käesolev kirikukogu seega, et kogu kiriku vältimatut ühtsust meeles pidades on ida kirikutel voli end valitseda vastavalt neile omasele distsipliinidele, kuna need sobivad paremini nende usklike iseloomule ja tulevad nende hingele rohkem kasuks. Täiuslik kinnipidamine sellest traditsioonilisest põhimõttest, mis praktikas pole paraku alati õnnestunud, on igasuguse ühtsuse taastamise üks olemuslikke eeltingimusi.
17. See, mida äsja öeldi õiguspärase mitmekesisuse kohta Kirikus, kehtib ka õpetuse teoloogilise väljenduse erinevuste kohta. Ilmutuse uurimisel on ida ja lääs järginud erinevaid meetodeid ning on erinevalt kujundanud oma arusaamise ja tunnistamise Jumala tõest. Nii polegi üllatav, kui üks traditsioon on aeg-ajalt jõudnud ilmutuse müsteeriumi mingi aspekti täielikule mõistmisele lähemale kui teine, või on seda paremini väljendanud. Sellistel juhtudel tuleb neid erinevaid teoloogilisi väljendusi käsitleda pigem üksteist vastastikku täiendavatena kui vastandlikena. Seal, kus on tegemist ida kirikute autentse teoloogilise traditsiooniga, peame tunnistama, millisel imepärasel moel nad Pühakirjast võrsuvad ning kuidas nad liturgilisest elust kasvujõudu saavad ning selles väljenduvad. Samuti ammutavad nad jõudu apostlite elavast pärimusest ning kirikuisade ja idakirikute vaimulike autorite töödest. Nõnda edendavad nad kristliku elu õiget korraldust ja sillutavad tegelikult teed kristliku tõe täielikule nägemisele.
Kogu selle vaimsuse ja liturgia, kirikuelu korralduse ja teoloogia pärandi oma traditsioonilises mitmekesisuse kuulutab käesolev püha sünod Kiriku täielikku katoliiklikku ja apostellikku iseloomu kuuluvaks. Me täname Jumalat, et paljud katoliku kiriku lapsed idas, kes seda pärandit alal hoiavad ning seda ustavamalt ja täielikumalt oma elus väljendada soovivad, elavad juba täielikus osaduses oma vendadega, kes järgivad lääne pärimust.
18. Pärast kõigi nende tegurite arvessevõtmist kordab see püha kirikukogu pühalikult eelmiste kirikukogude ja Rooma ülemkarjaste, et ühtsuse ja osaduse taastamiseks ja alalhoidmiseks "ei tohi nõuda midagi muud kui põhiolemuslikku".(37) Kirikukogu pakiline soov on, et Kiriku erinevates organisatsioonides ja tegevusvaldkondades tuleb teha kõik pingutused selleks, et järk-järgult seda ühtsust realiseerida, eriti palve kaudu ning vennaliku dialoogi kaudu õpetuslausete ja meie aja pakilisemate pastoraalprobleemide üle. Samuti soovitab kirikukogu katoliku kiriku karjastel ja usklikel arendada lähemaid suhteid nendega, kes ei ela enam idas, vaid on kodust kaugel, nii et vennalik koostöö nendega võiks kasvada armastuse vaimus, et vältida igasugust võistlemist ja tülitsemist. Kirikukogu loodab, et kui siira südamega nõnda toimitakse, siis saab ida ja lääne kirikut lahutav tõke kõrvaldatud, nii et lõpuks võiks olla vaid üks koda, mis rajaneb kindlalt Kristus Jeesusel, nurgakivil, kes teeb mõlemad üheks.(38)
II. Lahkulöönud kirikud ja kiriklikud kogukonnad läänes
19. Keskaja lõpul läänes alanud suurtes rahutustes, aga samuti hilisematel aegadel eraldusid mõned kirikud ja kiriklikud kogukonnad Rooma apostellikust aujärjest. Ent tänu pikkadele aastasadadele, mil kristlik maailm elas üheskoos kiriklikus osaduses, on nad säilitanud erilise läheduse katoliku kirikuga.
Kuna need kirikud ja kiriklikud kogukonnad erinevad oluliselt oma lähtumise, õpetuste ja vaimuliku elu poolest mitte ainult meist, vaid ka omavahel, on nende adekvaatne kirjeldamine äärmiselt raske ning me ei kavatse seda siinkohal üritada.
Kuigi oikumeeniline liikumine ja soov saavutada rahu katoliku kirikuga ei ole veel kõikjal kanda kinnitanud, loodame, et oikumeeniline meelsus ja vastastikune austus kõikide seas järk-järgult kasvavad.
Siiski tuleb tunnistada, et nende kirikute ja kiriklike kogukondade ning katoliku kiriku vahel eksisteerivad olulised erinevused; mitte ainult ajaloolised, ühiskondlikud, psühholoogilised ja kultuurilised erinevused, vaid iseäranis erinevused ilmutatud tõe tõlgendamise osas. Et oikumeenilist dialoogi nendest erinevustest hoolimata hõlbustada, soovime esitada mõningad kaalutlused, mis võivad ja tegelikult peavad selle dialoogi aluseks olema ja seda julgustama.
20. Meie mõtted pöörduvad esmalt nende kristlaste poole, kes avalikult tunnistavad Jeesust Kristus Jumala ja Issandana ning ainsa vahendajana Jumala ja inimeste vahel, ainsa Jumala – Isa, Poja ja Püha Vaimu – auks. Me oleme täiesti teadlikud, et siin eksisteerivad märkimisväärsed lahknevused katoliku kiriku õpetusest Kristuse, Jumala lihakssaanud Sõna enese, lunastustöö ning seega Kiriku müsteeriumi ja missiooni ning Maarja rolli osas päästekavas. Ent me rõõmustame, nähes, et meie lahkulöönud vennad käsitavad Kristust Kiriku ühtsuse allika ja keskmena. Nende igatsus ühenduse järele Kristusega inspireerib neid otsima üha lähedasemat ühtsust ning samuti maailma rahvaste seas oma usust tunnistust andma.
21. Armastus ja austus Pühakirja vastu, mida võiks kirjeldada ka pühendumisena, ärgitab meie vendi püha teksti püsivale meditatiivsele uurimisele. Sest Evangeelium on "Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele".(39)
Püha Vaimu appi kutsudes otsivad nad neis pühades kirjades Jumalat kui seda, kes räägib nendega Kristuses, keda prohvetid ette kuulutasid, kes on Jumala Sõna, saanud lihaks meie jaoks. Nad mõtisklevad Pühakirjas Kristuse elu üle ning selle üle, mida jumalik Õpetaja õpetas ja tegi meie päästmiseks, eriti oma surma ja ülestõusmise müsteeriumis.
Ent samal ajal, kui meist eraldatud kristlased tunnistavad pühade raamatute jumalikku autoriteeti, erinevad nad meist – mõned üht-, teised teistmoodi – selles, mis puudutab Pühakirja suhet Kirikuga. Omab ju katoliku usu kohaselt Kiriku autentne õpetusautoriteet erilist kohta Jumala kirjapandud sõna tõlgendamisel ja jutlustamisel.
Ent Pühakiri pakub dialoogiks üliväärtusliku instrumendi Jumala vägevas käes selle ühtsuse saavutamiseks, mida Päästja kõikidele pakub.
22. Alati, kui ristimise sakramenti Issanda poolt seatud kujul jagatakse ning see õige hingehoiakuga vastu võetakse, saab isik tõeliselt ristilöödud ja ausse läinud Kristuse liikmeks ning sünnib uuesti, osalemaks jumalikus elus vastavalt apostli sõnadele: "teid maeti koos temaga maha ristimises ja äratati ka koos temaga üles usu läbi Jumala väesse, kes tema üles äratas surnuist".(40)
Ristimine kehtestab seega sakramentaalse ühtsusesideme, mis seob kõiki, kes on selle kaudu uuesti sündinud. Ent iseenesest on ristimine vaid algus, sissejuhatus, mis on tervikuna suunatud elu täiusele Kristuses. Ristimine aimab seega ette usu täielikku tunnistamist, täielikku kaasamist päästesüsteemi, nagu Kristus seda tahtis, ning lõpuks täielikku armulauaosadusse liitmist.
Kuigi meist eraldatud kiriklikel kogukondadel puudub ristimisest lähtuv ühtsuse täius meiega, ja kuigi me usume, et nad ei ole säilitanud armulauamüsteeriumi tõelist reaalsust selle täiuses, eriti preestripühitsuse sakramendi puudumise tõttu, tunnistavad nad siiski – Issanda söömaajas Tema surma ja ülestõusmist mälestades –, et see tähistab elu osaduses Kristusega ja ootavad Tema aulist tulemist. Seepärast peab dialoogi teemaks saama ka õpetus Issanda Söömaajast, teistest sakramentidest ja jumalateenistusest ning Kiriku teenimisameteist.
23. Nende vendade kristlikku elu toidab nende usk Kristusesse ning sellele annab jõudu ristimise arm ja jumalasõna kuulamine. Seda võib näha nende privaatses palves, Piibli üle mõtisklemises, kristlikus perekonnaelus ja Jumalat kiitma kogunenud kogukonna jumalateenistuses. Veelgi enam, nende jumalateenistuses ilmneb mõnikord märkimisväärselt meie kunagise ühise liturgia tunnusjooni.
Nende usk Kristusesse kannab vilja kiituses ja tänamises Jumala käest saadud õnnistuste eest. Nende seas on ka tugev õiglustunne ja tõeline armastus ligimese vastu. See tegus usk on tinginud palju ettevõtmisi vaimulike ja materiaalsete hädade leevendamiseks, noorte hariduse edendamiseks, sotsiaalsete elutingimuste parandamiseks ja rahu kehtestamiseks kogu maailmas.
Kuigi on tõsi, et paljud kristlased mõistavad Evangeeliumi moraaliõpetust teistmoodi kui katoliiklased ega tunnista samu lahendusi kaasaegse ühiskonna raskematele probleemidele, jagavad nad ometi meie püüdlust püsida Kristuse sõnade kui kristliku vooruse allika juures ning kuuletuda apostli korraldusele: "Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades".(41) Selle tõttu võib oikumeeniline dialoog alata arutlusest Evangeeliumi rakendamise üle moraaliprobleemides.
24. Nüüd, kus oleme lühidalt esile toonud oikumeenilise tegevuse tingimused ja selle tegevuse suunamise põhimõtted, vaatame usaldusega tulevikku. Käesolev püha kirikukogu kutsub usklikke üles hoiduma pealiskaudsusest ja liiginnukusest, mis võivad takistada tõelist liikumist ühtsuse poole. Nende oikumeeniline tegevus peab olema täielikult ja siiralt katoliiklik, see tähendab, ustav sellele tõele, mille oleme apostlitelt ja kirikuisadelt saanud, ja kooskõlas selle usuga, mida katoliku kirik on alati tunnistanud, ning samal ajal suunatud sellele täiusele, mille suunas meie Issanda Ihu tema tahte kohaselt aja jooksul peab kasvama.
Selle püha kirikukogu tungiv soov on, et Kiriku laste poolt rakendatavad meetmed edeneksid kooskõlas meie eraldatud vendade poolt rakendatavate meetmetega, nii et jumaliku ettehoolduse teele ei seataks takistusi ega tõtataks ette Püha Vaimu tulevastest inspiratsioonidest. Lisaks sellele tunnistab kirikukogu, et ta on teadlik inimlike jõupingutuste ja võimete suutmatusest saavutada seda püha eesmärki – kõigi kristlaste lepitamist ühe ja ainsa Kristuse Kiriku ühtsuses. Just selle pärast asetab käesolev kirikukogu kõik oma lootuse Kristuse palvele Kiriku eest, Isa armastusele meie vastu ja Püha Vaimu väele. "Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud".(42)
Kõik see ja iga punkt eraldi, mis käesolevas dekreedis on esile toodud, on kirikukogu isade poolt heaks kiidetud. Ning meie, Kristuse poolt meile antud apostelliku autoriteediga ja üheskoos kirikukogu isadega, kiidame heaks, määrame ja sätestame need Pühas Vaimus ning käsime, et need välja kuulutataks Jumala auks.
Antud Roomas, Püha Peetruse katedraalis, 21. novembril 1964.
Viited
1. Vrd 1Ko 1:13.
2. Vrd 1Jh 4:9; Kl 1:18-20; Jh 11:52.
3. Jh 17:21.
4. Vrd Jh 13:34.
5. Vrd Jh 16:7.
6. Ef 4:4-5.
7. Ga 3:27-28.
8. Vrd 1Ko 12:4-11.
9. Ef 4:12.
10. Vrd Mt 28:18-20, Jn 20:21-23.
11. Vrd Mt 16:18, Mt 18:18.
12. Vrd Lk 22:32.
13. Vrd Jh 21:15-18.
14. Vrd Ef 2:20.
15. Vrd 1Pe2:25; CONC. VATICANUM 1, Sess. IV (1870), Constitutio Pastor Aeternus: Collac 7, 482 a.
16. Vrd Js 11:10-12.
17. Vrd Ef 2:17-18, Mak 16:15.
18. Vrd 1Pe 1:3-9.
19. Vrd 1Ko 11:18-19; Ga 1:6-9; 1Jh 2:18-19.
20. Vrd 1Ko 1:11 sqq; 11,22.
21. Vrd CONC. FLORENTINUM, Sess. VIII (1439), Decretum Exultate Deo: Mansi 31, 1055 A.
22. Vrd S. AUGUSTINUS, In Ps 32, Enarr. 11, 29: PL 36, 299
23. Vrd CONC. LATERANENSE IV (1215) Constitutio IV: Mansi 22, 990; CONC. LUGDUNENSE II (1274), Professio fidei Michaelis Palaeologi: Mansi 24, 71 E; CONC. FLORENTINUM, Sess. VI (1439), Definitio Laetentur caeli: Mansi 31, 1026 E.
24. Vrd Jk 1:4; Ro 12:1-2.
25. Vrd 2Ko 4:10, Fl 2:5-8
26. Vrd Ef 5:27.
27. Vrd CONC. LATERANSE V, Sess. XII (1517), Constitutio Constituti: Mansi 32, 988 B-C.
28. Vrd Ef 4:24.
29. Ef 4:1-3.
30. Mt 20:28.
31. 1Jh 1:10.
32. Jh 17:21.
33. Mt 18:20.
34. Vrd Ef 3:8.
35. 2Pe 1:4.
36. Vrd S. IOANNES CHRYSOSTOMOS, In Ioannem Homelia XLVI, PG 59, 260-262.
37. Ap 15:28.
38. Vrd CONC. FLORENTINUM, Sess. VI (1439), Definitio Laetentur caeli: Mansi 31 1026 E.
39. Ro 1:16.
40. Vrd Kl 2:12; Vrd Ro 6:4
41. Kl 3:17.
42. Ro 5:5.