SACROSANCTUM CONCILIUM

KONSTITUTSIOON PÜHAST LITURGIAST
SACROSANCTUM CONCILIUM
PÜHALIKULT VÄLJA KUULUTATUD TEMA PÜHADUSE
PAAVST PAULUS VI POOLT
4. DETSEMBRIL 1963. AASTAL

Paulus, Piiskop
Jumala sulaste sulane
üheskoos püha Kirikukogu Isadega
igaveseks meelespidamiseks

SISSEJUHATUS

1. Käesoleval pühimal Kirikukogul on mitu eesmärki : süvendada usklike pidevat arengut kristlikus elus; kohandada paremini meie ajastu vajadustega need seadused, mida mõjutavad muutused; edendada igati kõigi Kristusesse uskujate ühtsuse panustamisse ja tugevdada igati kõike, mis aitab kutsuda terve inimkond Kiriku rüppe. Seega on Kirikukogul eriliselt kaalukad põhjused ette võtta liturgia uuendamine ja edendamine.

2. Sest liturgia,"mille läbi on lõpule viidud meie lunastustöö",1iseäranis jumalikus Armulaua Ohvris, on erakordne vahend, mille kaudu saavad usklikud väljenduda oma elus ja avaldada teistelegi Kristuse müsteeriumi ja tõelise Kiriku tegelikku loomust. Kiriku olemusse kuulub, et ta on nii inimlik kui jumalik; nähtav, kuid ometigi nähtamatult toetatud; innukas tegutsema, kuid siiski pühendunud mõtisklusele; kohalolev selles maailmas, kuid ikkagi olemata siin oma kodus. Ta on kõike seda sellisel viisil, et temas on inimlik suunatud ja allutatud jumalikule, samuti nähtav nähtamatule, tegutsemine mõtisklusele ja praegune maailm tulevasele linnale, mille poole me püüdleme (Hb 13:14). Liturgia ehitab päev päevalt üles Kirikusse kuulujatest Issanda püha templit, Jumala eluaset Vaimus (Ef 2:21-22), kuni Kristuse täieliku suuruse teostumiseni (Ef 4:13). Samal ajal tugevdab liturgia imetabaselt usklike võimet kuulutada Kristust. Sealjuures teeb liturgia väljaspool olijatele avalikuks Kiriku kui märgi, mis on tõstetud rahvaste üle (Js 11:12). Selle märgi all kogutakse hajutatud Jumala lapsed ühtekokku (Jh 11:52), kuni on saanud üks kari ja üks karjane (Jh 10: 16).

3. Seepärast otsustab käesolev pühim Kirikukogu meelde tuletada järgmisi põhimõtteid, mis puudutavad liturgia edendamist ja uuendamist, ning kehtestada praktilised normid.
Nende põhimõtete ja normide hulgas on mõned, mida saab ja tuleks rakendada nii rooma riitusele kui ka kõigile teistele riitustele. Siiski tuleks järgmisi praktilise norme võtta üksnes rooma riituse kohta käivatena, välja arvatud neid, mis oma loomult mõjutavad ühtlasi ka teisi riitusi.

4. Viimaks kuulutab käesolev pühim Kirikukogu ustavas kuulekuses kirikupärimusele, et püha Ema Kirik peab kõiki seaduslikult tunnustatud riitusi autoriteedilt ja väärikuselt võrdseteks; ta soovib neid tulevikus alal hoida ja igal viisil edendada. Samuti on Kirikukogu soov, et vajadusel tuleks riitusi hoolikalt ja põhjalikult revideerida usaldusväärse kirikupärimuse valguses ning anda neile uus jõud vastu minna nüüdisaja olukordadele ja vajadustele.

I PÜHA LITURGIA TAASTAMISE JA EDENDAMISE PEAMISED PÕHIMÕTTED

I Püha liturgia loomus ja selle tähtsus Kiriku elus
5. Jumal, "kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele" (1Tm 2:4), "kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu" (Hb 1:1) läkitas aja täitudes oma Poja, lihaks saanud Sõna, Püha Vaimu poolt salvituna kuulutama rõõmusõnumit vaestele, parandama neid, kel murtud süda (Js 61:1; Lk 4:18), olema "ihulikuks ja vaimulikuks ravimiks,"2 Vahemeheks Jumala ja inimese vahel (1Tm 2:5).3 Sest Tema inimloomus ühendatuna Sõna isikuga oli meie päästmise tööriistaks. Seega on Kristuses "esile tulnud täiuslik hüvitis, mis oli vajalik meie lepitamiseks, ning me saime vahendid Jumala vääriliseks kummardamiseks."4
Jumala imelised teod Vana Testamendi rahva seas olid kõigest prelüüdiks Issanda Kristuse tegevusele lunastada inimkond ja anda Jumalale täiuslikku au. Ta täitis oma ülesande peamiselt paasamüsteeriumi õndsaks tegeva kannatamise, surnuist ülestõusmise ja aulise taevasse minemise läbi, kusjuures "surres hävitas Ta meie surma ja üles tõustes taastas Ta meie elu."5 Sest Kristuselt, kes uinus ristil surmaunne, pärineb "kogu Kiriku imeline sakrament."6

6. Nii nagu Kristus oli läkitatud Isa poolt, saatis Ta ka apostlid, kes olid täis Püha Vaimu. Ta tegi seda, et nad võiksid evangeeliumi kuulutamise kaudu kogu loodule (Mk 16:15) teada anda, et Jumala Poeg on oma surma ja ülestõusmise läbi vabastanud meid Saatana ja surma meelevalla alt (Ap 26:18) ning toonud oma Isa kuningriiki. Samuti oli Tema eesmärgiks, et nad võiksid ellu viia päästmistegevust, mida nad kuulutasid, ohverdamise ja sakramentide abil, mille ümber pöörleb kogu liturgiline elu. Seega on ristimise kaudu inimesed sukeldunud Kristuse paasamüsteeriumi: nad surevad koos Temaga, on maha maetud koos Temaga ja tõusevad üles koos Temaga (Rm 6:4; Ef 2:6; Kl 3:1; 2Tm 2:11); nad võtavad vastu lapseõiguse Vaimu, "kelles me hüüame: "Abba! Isa!" (Rm 8:15) ning saavad nõnda tõelisteks kummardajateks, keda Isa otsib (Jh 4:23). Samuti, nii sageli kui nad võtavad vastu Püha Õhtusöömaaega, kuulutavad nad Issanda surma, kuni Tema tuleb (1Kr 11:26). Sellel põhjusel sündis Nelipüha päeval, mil Kirik sai ilmsiks maailma ees, et need, kes võtsid vastu Peetruse sõna, ristiti ning "nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes ... kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis" (Ap 2:41-47). Sellest päevast alates pole Kirik iial jätnud kokku tulemata, et pühitseda paasamüsteeriumi: lugeda tervest Pühakirjast seda, mis käib Kristuse kohta (Lk 24:27), pühitseda Armulauda, milles "Tema võit ja triumf surma üle on taas tehtud olevikuliseks"7 ja samal ajal tänada Jumalat "Tema ütlemata suure anni eest" (2Kr 9:15) Jeesuses Kristuses, "Tema kirkuse kiituseks" (Ef 1:12), Püha Vaimu väe läbi.

7. Nii suure töö lõpuleviimise pärast on Kristus alati kohalolev oma Kirikus, iseäranis liturgilistes talitustes. Ta on kohal Missa ohvris, "sama isikuna, keda nüüd ohverdatakse preestrite teenistuse läbi, kes varemalt ohverdas end risti peal,"8 mitte üksnes oma teenistujate isikus, vaid eriti Armulaua elementides. Ta on oma väe läbi kohal sakramentides - kui inimene ristib, siis on see tegelikult Kristus ise, kes ristib.9 Ta on kohal oma sõnas, kuna see on Tema ise, kes räägib, kui Kirikus loetakse Pühakirja. Viimaks on Ta kohal siis, kui Kirik palvetab ja laulab, sest Ta tõotas: "Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel" (Mt 18:20).
Kristus tõepoolest ühendab end alati Kirikuga selles tõeliselt suures töös, milles Jumal on täiuslikult ülistatud ja inimesed pühitsetud. Kirik on Kristuse südamlikult armastatud Mõrsja, kes kutsub oma Issandat ja kummardab Tema läbi Igavest Isa.
Seega on liturgiat õigustatult käsitletud kui Jeesuse Kristuse preesterliku ameti teostamist. Liturgias on inimese pühitsemine ilmsiks saanud meeltele tajutavate märkide kaudu, ning need toimivad teatud mõttes viisil, mis on omane igale neist märkidest eraldi; liturgias on terve avalik jumalateenistus läbi viidud Jeesuse Kristuse Saladusliku Ihu, nimelt Pea ja Tema liikmete poolt.10
Sellest järeldub, et iga liturgiline talitus on püha toiming, mis ületab kõik teised, kuna see on Kristuse kui preestri ja Tema Ihu kui Kiriku toiming. Mitte ükski teine Kiriku tegevus ei saa oma mõjususelt olla sellega võrdne ei oma astmelt ega määralt.

8. Maises liturgias me osaleme selle taevase liturgia eelmaitses, mida pühitsetakse pühas linnas Jeruusalemmas, mille poole me ränduritena reisime ja kus Kristus istub Jumala paremal käel pühamu ja tõelise lepingutelgi teenrina (Ilm 21:2; Kl 3:1; Hb 8:2); me laulame hümni Issanda auks koos kõigi taevaväe sõdalastega; austades pühakute mälestust me osaliselt loodame ja oleme nendega osaduses; me ootame innukalt Päästjat, meie Issandat, Jeesust Kristust kuni Tema, meie elu, saab ilmsiks ja ka meie saame üheskoos Temaga avalikuks kirkuses (Fl 3:20; Kl 3:4).

9. Püha liturgia ei ammenda Kiriku kogu tegevust. Enne kui inimesed saavad tulla liturgiale, peavad nad olema kutsutud usule ja pöördumisele: "Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajateta? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud?" (Rm 10:14-15). Seepärast kuulutab Kirik rõõmusõnumit pääsemisest neile, kes ei usu, nii et kõik inimesed saaksid tunda tõelist Jumalat ja Jeesust Kristus, kelle Tema on läkitanud, ning võiksid tulla meeleparandusele ja parandada oma eluviise (Jh 17:3; Lk 24:27; Ap 2:38). Samuti peab Kirik pidevalt kuulutama usklikele usku ja meeleparandust. Tal tuleb nad ette valmistada sakramentide vastuvõtmiseks, õpetada neid järgima kõike, mida Kristus on käskinud (Mt 28.20), ning kutsuda nad kõikidele armastustegudele, jumalakartlikkusele ja apostolaadile. Kõik need tegevused seletavad lahti, et Kristusele ustavad, olles küll sellest maailmast, on valguseks maailmale ja annavad inimeste ees au Jumalale.

10. Vaatamata sellele on liturgia haripunkt, mille poole Kiriku tegevus on suunatud; samal ajal on see allikas, millest voolab kogu tema vägi.11 Sest apostelliku tegevuse eesmärk on, et kõik, kes on tehtud usu ja ristimise kaudu Jumala lasteks, tuleksid ühtekokku kiitma Jumalat Tema Kiriku keskel, osaleksid tema ohverdamises ja võtaksid vastu Püha Armulaua sakramendi.
Liturgia omakorda innustab "paasasakramentidega" täidetud usklikke olema "armastuses üksmeelsed;"12 palvetab selle eest, et "nad tegudega hoiaksid kinni sellest, mille nad on haaranud usu läbi."13 Armulaual uuendatud leping Issanda ja inimese vahel tõmbab ustavad Kristuse vastupandamatusse armastusse. Liturgiast ja eriti Armulaust otsekui allikast kallatakse meisse armu ning inimeste pühitsemine Kristuses ja Jumala kummardamine, mis on kõigi teiste Kiriku tegevuste eesmärgiks, on teostatud kõige võimsamal moel.

11. Selleks, et püha liturgia võiks avaldada oma täielikku mõju, on hädavajalik, et usklikud tuleksid sinna kohase meelsusega, mõtete ja sõnade kooskõlaga ning teeksid koostööd jumaliku armuga, et nad ei võtaks seda ilmaasjata vastu (2Kr 6:1). Seepärast peavad hingekarjased olema teadlikud sellest, et liturgia pühitsemiseks on vaja palju enamat kui lihtsalt käskude järgimist, mis reguleerivad kehtivat ja seaduslikku pühitsemist. Samamoodi on nende kohuseks tagada, et ustavad võtaksid sellest osa teadlikult, aktiivselt ja tulemusrikkalt.14

12. Ometigi pole vaimne elu piiratud liturgias osalemisega. Kristlased on kahtlemata kutsutud palvetama koos oma vendadega, kuid nad peavad sisenema ka oma kambrisse, et seal varjatult palvetada Isa poole (Mt 6:6); tõepoolest, vastavalt apostel Pauluse õpetusele, peavad nad palvetama lakkamatult (1Ts 5:17). Sama apostli käest õpime seda, et me peame alati kandma oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus (2Kr 4:10-11). See on põhjus, miks me palume Issandat Missaohvris, et "vaimse ohvri pakkumist vastu võttes" võiks Ta meid kujundada endale "igaveseks anniks."15

13. Kristlaste vagadusvormid on palavalt heaks kiidetud juhul, kui on tagatud nende vastavus Kiriku seaduste ja normidega, ning seda eelkõige siis, kui need on korralduseks tehtud Apostelliku Tooli poolt.
Samuti omavad erilist väärtust kohalikele Kirikutele omased vagadusvormid juhul, kui need on läbi viidud piiskoppide mandaadi alusel vastavuses tavade või seaduslikult tunnustatud raamatutega.
Sellele vaatamata peavad vagadusvormid olema paika pandud nii, et need ühtiksid liturgiliste perioodide püha liturgiaga, millest need teatud moel tulenevad ja mille poole need inimesi juhatavad, sest liturgia ületab kaugelt kõik vagadusvormid.

II Liturgika õpetamise ja aktiivse osalemise edendamine
14. Ema Kirik soovib tõsiselt, et kõik usklikud oleksid juhitud täielikule, teadlikule ja aktiivsele osalemisele liturgilistes talitustes, mida nõuab liturgia tõeline loomus. Ristirahvale, kes on "valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, lunastatud rahvas " (1Pt 2:9; 2:4-5) on niisugune osalemine ristimise tõttu õiguseks ja kohustuseks.
Püha liturgia taastamises ja edendamises on kõigi inimeste täielik ja aktiivne osalemine see eesmärk, millega tuleb ennekõike arvestada, kuna liturgia on esmane ja asendamatu allikas, millest usklikud ammutavad tõelist kristlikku vaimu. Seepärast peavad hingekarjased kogu oma pastoraalses tegevuses. püüdma seda innukalt saavutada tarviliku õppeprogrammi abil.16
Siiski on tulutu hellitada igasugust lootust see eesmärk teostada ilma, et hingekarjased kõigepealt ise liturgia vaimu ja jõudu põhjalikult tunnetaksid ning enda kanda selle õpetamise võtaksid. Seetõttu on eluliselt vajalik suunata tähelepanu eelkõige vaimulikkonna liturgia-alasele õpetamisele. Seepärast on pühim Kirikukogu otsustanud järgmist:

15. Õppejõud, kes on määratud õpetama liturgikat seminarides, ordude õppekeskustes ja teoloogia teaduskondades, peavad oma töö jaoks olema põhjalikult väljaõpetatud sellele temaatikale spetsialiseerunud instituutides.

16. Püha liturgia õppimine peab olema liigitatud seminarides ja usulistes õppekeskustes kohustuslike ja põhiliste distsipliinide hulka, teoloogia teaduskondades aga peamiste ainete sekka. Liturgikat tuleb õpetada selle teoloogilistest, ajaloolistest, vaimsetest, pastoraalsetest ja juriidilistest aspektidest lähtuvalt. Sealjuures peavad teised õppejõud, kes püüavad oma teemade vaatevinklist lähtuvalt lahti seletada Kristuse müsteeriumi ja päästeajalugu, siiski tegema seda viisil, mis toob selgelt esile nende teematika ja liturgia omavahelise seose ja ka ühtsuse, mis on kogu preesterliku väljaõppe aluseks. Antud tähelepanek on eriti oluline dogmaatika, vaimuliku ja pastoraalse teoloogia õppejõududele ja Pühakirja õpetajatele.

17. Vaimulikke tuleb seminarides ja usulistes õppekeskustes nende vaimses elus liturgiliselt kujundada. Selle jaoks vajavad nad kohaseid juhtnööre, et nad oleksid suutelised mõistma pühasid riitusi ja osalema neis kogu oma hingega; samuti on neil vaja isiklikult pühitseda pühasid müsteeriume nagu ka vagadusvorme, mis on küllastunud liturgia vaimsusest. Lisaks peavad nad õppima liturgiliste seaduste täitmist. Nõnda saab elu seminarides ja usulistes õppekeskustes põhjalikult mõjutatud liturgia vaimu poolt.

18. Issanda viinamäel juba töötavaid ilmkpreestreid ja ordupreestreid tuleb kõigi kohaste vahenditega aidata veelgi täielikumalt mõista, mida nad pühasid riitusi toimetades teevad; neil tuleb aidata elada liturgilist elu ja jagada seda nende hoolde usaldatud usklikega.

19. Hingekarjased peavad innukalt ja kannatlikult juhendama usklikke liturgia osas, samuti edendama nende aktiivset osalemist liturgias nii sisemiselt kui välispidiselt, võttes arvesse nende vanust ja olukorda, eluviisi ja usulise kultuuri standardit. Nõnda toimides täidavad karjased ühte oma peamist kohustust, milleks on jagada usklikele Jumala saladusi; ja selles asjas peavad nad juhtima oma karja mitte üksnes sõna vaid ka eeskujuga.

20. Pühasid talitusi tuleb raadios ja televisioonis üle kanda taktitunde ja väärikusega piiskopi poolt sellesse ametisse määratud sobiva isiku juhtimisel ja vastutusel. Seda eriti juhul, kui ülekantavaks talituseks on Missa.

III Püha liturgia uuendamine
21. Selleks, et ristirahvas võiks kindlamini ammutada pühast liturgiast armuandide küllust, soovib püha Ema Kirik erilise hoolega ette võtta liturgia enda üldise restauratsiooni. Koosneb ju liturgia nii jumalikult kehtestatud muutumatutest elementidest kui elementidest, mis alluvad muutustele. Aja möödudes neid elemente mitte üksnes ei või, vaid peab muutma, juhul kui neisse on sisse tunginud midagi sellist, mis pole kooskõlas liturgia seesmise loomusega või kui need elemendid on muutunud liturgiale otstarbetuteks.
Kõnealuses restauratsioonis tuleb nii liturgilised tekstid kui riitused panna paika nii, et need väljendaksid selgemini pühi asju, mida need tähistavad; ristirahvale peab, niipalju kui võimalik, olema võimaldatud neid lihtsalt mõista ja osaleda neis täielikult, aktiivselt ja kogukonnale kohaselt.
Sellel põhjusel sätestab püha Kirikukogu alljärgnevad peamised normid:

A) Peamised normid
22.
Püha liturgia reguleerimine sõltub ainuüksi Kiriku autoriteedist, nimelt Apostellikust Toolist, ja piiskoppidest, nagu seadused võivad seda määratleda.
Seaduse poolt antud volituse tõttu kuulub liturgia reguleerimine teatud kindlaksmääratud piirides ka mitmesugustele pädevatele territoriaalsetele seaduslikult asutatud piiskoppide kolleegiumitele.
Seepärast ei tohi absoluutselt ükski teine isik, isegi mitte preester, lisada, kõrvaldada või muuta liturgias midagi omaenese autoriteedile toetudes.

23. Sellest kindlast traditsioonist tuleb kinni pidada, kuid siiski jääb avatuks tee seaduspärasele arengule ning iga üksiku liturgia osa suhtes, mida tahetakse revideerida, tuleb ette võtta hoolikas uurimine. Antud uurimine peab olema teoloogiline, ajalooline ja pastoraalne. Samuti peavad liturgia struktuuri ja tähendust reguleerivad peamised seadused olema uuritud koos kogemusega, mis on ammutatud hiljutistest liturgilistest uuendustest ja erinevatele kohtadele antud volitustest .Viimaks ei tohi teha ainsatki uuendust, ilma et Kiriku hea käekäik seda siiralt ja kindlalt ei nõuaks; ning hoolt tuleb kanda selle eest, et kõik omaks võetud uued vormid kasvaksid mingil moel orgaaniliselt välja juba olemasolevatest vormidest.
Nii palju kui võimalik tuleb hoolikalt vältida seda, et lähestikku asuvates regioonides kasutuselolevad riitused oleksid märkimisväärselt erinevad.

24. Pühakirjal on liturgia pühitsemises esmajärguline tähtsus. Just Pühakirjast pärinevad kirjakohad, mida loetakse ette ja selgitatakse jutluses ning psalmid, mida lauldakse; palved, kõned ja liturgilised laulud on oma sisenduselt ja mõjujõult piibellikud ning ka teod ja märgid ammutavad oma tähenduse just Pühakirjast. Seega, selleks et saavutada püha liturgia restauratsioon, arendamine ja vastuvõtmine, on hädavajalik edendada seda palavat ja elavat armastust Pühakirja vastu, millest annab tunnistust nii ida kui lääne riituste auväärne traditsioon.

25. Liturgilised raamatud tuleb revideerida niipea kui võimalik; selle ülesande täitmiseks tuleb erinevatest maailma paikadest palgata asjatundjaid ning konsulteerida piiskoppidega.

B) Liturgia hierarhilisest ja kogukondlikust loomusest tulenevad normid
26. Liturgilised talitused pole privaatsed toimingud, vaid Kiriku, kes on "ühtsuse sakrament," nimelt piiskoppide alla ühendatud ja korrastatud püha rahvas17, pühalikud talitused. Seepärast puudutavad liturgilised talitused kogu Kiriku ihu; need avaldavad ja mõjutavad seda; kuid need puudutavad Kiriku üksikuid liikmeid erinevatel viisidel vastavalt vaimulike seisuste , ametite ja osalemise määra mitmekesisusele.

27. Tuleb rõhutada, et millal iganes riitused, vastavalt oma eripärale, sätestavad kogukondliku pühitsemise ustavate kohalviibimisel ja aktiivsel osalemisel, tuleb sellisel viisil nende pühitsemist niipalju kui võimalik eelistada pühitsemisele, mis on individuaalne ja pool-eraviisiline. See reegel kehtib erilise jõuga Missa pühitsemisel ja sakramentide jagamisel, kuigi iga Missa on oma loomult avalik ja sotsiaalne.

28. Liturgilistes talitustes peab iga isik, nii vaimulik kui ilmik, täitma oma osa, tehes ainuüksi ja täielikult seda, mida riituse loomus ja liturgilised normid temalt nõuavad.

29. Samuti on ministrantidel, lektoritel, kommentaatoritel ja koori liikmetel tõeliselt liturgiline funktsioon. Seepärast peaksid nad täitma oma ülesande siira harduse ja väärikusega, mida nõuab nii ülev teenistus ja mida õigustatult ootab neilt Jumala rahvas. Järelikult peavad nad kõik olema põhjalikult täidetud liturgia vaimuga, igaüks neist omal määral, ning nad peavad olema koolitatud täitma oma ülesannet veatul ja korrakohasel viisil.

30. Aktiivse osalemise edendamiseks tuleks inimesi julgustada osa võtma nii aklamatsioonide, vastuütlemiste, psalmide laulmise, antifoonide ja laulude abil kui ka toimingute, žestide ja kehahoiakute kaudu. Nõuetele vastavate ajavahemike järel peavad kõik kinni pidama hardast vaikusest.

31. Liturgiliste raamatute revideerimisel tuleb tähelepanelikult jälgida, et rubriigid arvestaksid inimeste erinevate osadega.

32. Liturgias eristatakse isikuid vastavalt nende liturgilisele funktsioonile ja vaimuliku seisuse astmele ning mõned liturgilised seadused sätestavad, et tsiviilautoriteetidele tuleb osutada väärilist austust. Peale eelpool toodud näidete ei tohi liturgias eriliselt austada ühtegi eraisikut või sotsiaalset seisust, ei tseremooniate ajal ega välispidise esiletoomise kaudu.

C) Liturgia kasvatuslikul ja pastoraalsel loomusel põhinevad normid
33. Ehkki püha liturgia on üle kõige jumaliku Majesteedi kummardamine, sisaldab see ka rikkalikult õpetust usklike jaoks.18 Kõneleb ju Jumal liturgias oma rahvaga ning Kristus kuulutab ikka veel oma Evangeeliumi. Ja rahvas vastab Jumalale laulu ja palve läbi.

Peale selle on Kristuse isikus kogudust juhatava preestri poolt Jumala poole suunatud palved öeldud kogu püha rahva ja kõigi kohalviibijate nimel. Liturgias kasutatavad nähtavad märgid, mis tähistavad nähtamatuid jumalikke asju, on välja valitud Kristuse või Kiriku poolt. Nõnda saab osavõtjate usk kosutatud ja meel tõstetud Jumala poole mitte ainult siis, kui loetakse seda, "mis on kirjutatud meile õpetuseks" (Rm 15:4), vaid ka kui Kirik palvetab, laulab või tegutseb, nii et nad võiksid pakkuda Talle oma ratsionaalse jumalateenistuse ja võtaksid külluslikumalt vastu Tema armu.
Antud põhjusel tuleb liturgia revideerimisel kinni pidada järgmistest peamistest normidest :

34. Riitused peavad silma paistma väärika lihtsusega; need peaksid olema lühikesed, selged ja ilma tarbetute kordusteta; inimestele arusaadavad ja vajama tavaliselt vähest selgitust.

35. Selleks, et sõnade ja riituste tihe side oleks liturgias ilmne, on vaja teha järgmist:
1.) Pühades talitustes tuleb rohkem lugeda mitmekesiseid ja kohaseid Pühakirja kirjakohti.
2.) Kuna jutlus on liturgilise teenistuse osa, siis tuleb parim koht selle jaoks ära märkida isegi rubriikides, niipalju kui talituse loomus seda võimaldab; jutlustamisteenistust tuleb teostada täpselt ja usaldusväärselt. Pealegi peab jutlus ammutama oma sisu eeskätt piibellikest ja liturgilistest allikatest. Oma iseloomult peaks jutlus kuulutama Jumala imelisi tegusid päästeloos, see tähendab, Kristuse müsteeriumi, kes on alaliselt meie sees kohalolev ja aktiivne, eriti liturgia pühitsemises.
3.) Samuti tuleb edasi anda üksikasjalikumat liturgilist õpetust mitmesugustel viisidel: vajadusel tuleb lühikesed juhised preestri või sobiva teenistuja poolt edastatud juhised peavad olema sätestatud anda talituste endi sees. Nende ettekandmine esitamine peab toimuma üksnes kohastel hetkedel etteantud või samatähenduslike sõnade kaudu.
4.) Edendada tuleb piiblitunde ja seda eriti tähtsamate pühade vigiiliatel, Advendi või Paastuaja mõnel argipäeval, pPühapäeviti ja pühadel päevadel. Need teenistused on eriti soovitatavad kohtades, kus puudub preester; kui see nõnda nii on, siis peab selle pühitsemist juhtima diakon või mõni teine piiskopilt volituse saanud isik.

36.
1.) Konkreetne seadus jääb jõusse - Ladina riituses tuleb säilitada ladina keel.
2.) Kuna emakeele kasutamine Missa pühitsemisel, sakramentide jagamisel või liturgia teistes osades võib sageli osutuda inimestele suureks abiks, siis võib laiendada selle tarvitamise piire. Seda tuleb vastavalt edaspidistes peatükkides eraldi formuleeritud korraldustele rakendada esmalt lugemiste ja juhiste ning mõningate palvete ja laulude puhul.
3.) Vastavalt nendele normidele on punktis 22,2 mainitud pädeva territoriaalse kirikliku autoriteedi otsustada, kas üldse ja millisel määral kohalikku keelt tarvitatakse; nende määrused tuleb heaks kiita, nimelt kinnitada, Apostelliku Tooli poolt. Vajadusel peab see autoriteet nõu pidama sama keelt kasutavate naaberregioonide piiskoppidega.
4.) Liturgias kasutamiseks ettenähtud ladina tekstide tõlked emakeelde peavad olema heaks kiidetud ülalmainitud pädeva territoriaalse kirikliku autoriteedi poolt.

D ) Liturgia kohandamise normid rahvaste vaimsuse, kultuuri ja traditsioonidega
37. Isegi liturgias pole Kirikul soovi kehtestada jäika ühetaolisust asjades, mis ei mõjuta usku või terve kogukonna head käekäiku; pigem ta austab ja edendab erinevate rasside ja rahvaste loomupäraseid erinevusi ja andeid. Ta uurib poolehoiuga nende rahvaste eluviisis kõike, mis pole lahutamatult seotud ebausu ja eksitusega, ning võimalusel säilitab need puutumatuna. Tegelikult ta mõnikord kaasab sellised asjad liturgiasse, kui need on kooskõlas liturgia tõelise ja autentse vaimuga.

38. Tagades Rooma riituse olemusliku ühtsuse säilimise, peaks Liturgiliste raamatute revideerimine võimaldama võimaldab õiguspäraseid variatsioone ja kohandamisi erinevatele gruppidele, regioonidele ja rahvastele, seda eriti misjonimaades, tingimusel, et rooma riituse olemuslik ühtsus säilib. Seda tuleks silmas pidada kaKus on kohane, seal tuleks sama reeglit rakendada riituste ülesehitamisel koostamisel ja rubriikide väljatöötamisel.

39. Tüüpiliste Liturgiliste raamatute tüüpiliste väljaannete poolt seatud piirides tuleb punktis 22,2 nimetatud pädeval territoriaalsel kiriklikul autoriteedil kindlaks määrata kohandused, eriti kui tegu on sakramentide jagamise, sakramentaalide, protsessioonide, liturgilise keele, kirikumuusika ja kunstiga, kuid seda ainult kooskõlas käesolevas Konstitutsioonis sätestatud peamiste normidega.

40. Siiski on vaja mõningates kohtades ja tingimustes liturgiat veelgi radikaalsemalt kohandada ning see toob kaasa suuremaid raskusi. Seepärast:
1.) Punktis 22,2 nimetatud pädev territoriaalne kiriklik autoriteet peab selles asjas hoolikalt ja ettevaatlikult kaaluma, milliseid erinevate rahvaste kultuuri ja traditsiooni elemente võiks sobivalt kaasata jumalikku teenistusse. Kohandused, mida peetakse kasulikuks või vajalikuks, tuleb esitada Apostellikule Toolile, kelle loal võidakse need kasutusele võtta.
2.) Et tagada nende kohanduste tegemine vajaliku ettevaatlikkusega, annab Apostellik Tool samale territoriaalsele kiriklikule autoriteedile volituse läbi viia ja juhatada, nagu juhtum seda nõuab, tarvilikke eelnevaid katsetusi selleks otstarbeks sobilike gruppide seas kindlaksmääratud aja jooksul.
3.) Kuna liturgiliste määratluste kohandamisega kaasnevad sageli erialased raskused,eriti misjonimaades, siis tuleb nende formuleerimiseks rakendada antud valdkonna asjatundjaid.

IV Liturgilise elu edendamine piiskopkonnas ja koguduses
41. Piiskoppi tuleb pidada oma karja ülempreestriks, kellest teatud mõttes tuleneb ja oleneb tema hoolde usaldatud usklike elu Kristuses.
Seetõttu peaksid kõik hoidma suures aus piiskopi ümber koondunud piiskopkonna liturgilist elu ja seda eriti tema toomkirikus: olgu nad veendunud selles, et Kirik teeb ennast kõige selgemini nähtavaks siis, kui kogu Jumala püha rahvas, kes on ühendatud palves ja ühises liturgilises teenimises (eriti Armulauas), osaleb täielikult ja aktiivselt selle altari juures, kus juhatab piiskop ümbritsetuna oma preestritest ja ministrantidest (ministris).19

42. Kuna piiskopil on võimatu alati ja igal pool juhatada kogu karja oma Kirikus, siis ei saa ta teha muud kui asutada väiksemaid usklike üksusi . Nende hulgas on kogudused, mis on kohapeal organiseeritud piiskopi koha võtva hingekarjase alluvuses, kõige tähtsamad, sest mingil moel esindavad need üle kogu maailma asutatud nähtavat Kirikut.
Seepärast tuleb nii usklike kui vaimulikkonna mõtlemises ja praktikas edendada koguduse liturgilist elu ja selle vahekorda piiskopiga; samuti tuleb teha jõupingutusi õhutamaks koguduses kogukonnana olemise tunnet ja seda eelkõige pühapäevase Missa ühises pühitsemises.

V Pastoraal-liturgilise tegevuse edendamine
43. Innukust liturgia edendamiseks ja restauratsiooniks on õigustatult peetud Jumala ettenägeliku meelelaadi märgiks meie ajal, otsekui Püha Vaimu liikumiseks oma Kirikus. Tänapäeval on see Kiriku elu esiletõusvaimaks tunnusmärgiks, tõepoolest ka nüüdisaegse usulise mõtlemise ja tegevuse kogu peamine mõte. Selleks, et antud pastoraal-liturgiline tegevus võiks Kirikus saada veelgi jõulisemaks, sätestab püha Kirikukogu järgmised määrused:

44. On soovitatav, et punktis 22,2 nimetatud pädev territoriaalne kiriklik autoriteet organiseeriks liturgilise komisjoni, mille tegevusse oleksid kaasatud liturgika, kirikumuusika, kunsti ja pastoraalpraktika valdkondade asjatundjad. Võimalusel peaks seda komisjoni toetama mingit liiki Pastoraalse Liturgika Instituut, mis koosneb nendes küsimustes väljapaistvatest isikutest, sealhulgas vastavalt asjaoludele ka ilmikutest. Ülalnimetatud territoriaalse kirikliku autoriteedi juhtimisel peab see komisjon reguleerima kogu territooriumi pastoraal-liturgilist tegevust ning edendama uurimusi ja vajalikke eksperimente iga kord, kui on küsimus kohandamistes, mida tuleb välja pakkuda Apostellikule Toolile.

45. Samuti peab liturgilise apostolaadi edendamiseks iga piiskopkond omama piiskopi alluvusse kuuluvat püha liturgia komisjoni.
Mõnikord on otstarbekas, et mitu piiskopkonda moodustavad ühisel jõul üheainsa komisjoni, mis ühisnõupidamise kaudu suudab liturgiat arendada.

46. Võimalusel peaks igas piiskopkonnas peale püha liturgia komisjoni olema ka kirikumuusika ja sakraalkunsti komisjonid. Need komisjonid peavad tegutsema tihedaimas koostöös; sageli on tõepoolest mõistlik koondada need kolm kokku üheksainsaks komisjoniks.

II PÜHIM ARMULAUA MÜSTEERIUM

47. Viimasel Õhtusöömaajal, ööl, mil Ta ära anti, kehtestas Meie Päästja oma Ihu ja Vere Armulaua Ohvri . Ta tegi seda selleks, et jäädvustada Ristiohver läbi kõigi sajandite kuni Tema taastulemiseni ja usaldada nõnda Tema armastatud mõrsjale, Kirikule, oma surma ja ülestõusmise mälestus: armastuse sakrament , ühtsuse märk, armastuse köidik,20 paasa pidusöök, milles Kristus on vastu võetud, meel on täidetud armuga ja meile on antud tulevase kirkuse tagatis.21

48. Seepärast soovib Kirik tõsiselt, et Kristusele ustavad, kui nad viibivad selle usu müsteeriumi juures, poleks seal mitte võõraste või vaikivate pealtvaatajatena. Vastupidi, riituste korraliku mõistmise ja palvete läbi peaksid nad selles osalema teadlikult, vagalt ja aktiivselt. Nad peaksid olema juhendatud Jumala sõna läbi ja kosutatud Issanda ihu laual; nad peaksid tänama Jumalat; nad peaksid õppima Veatu Ohvri pakkumise ajal, mitte üksnes preestri käte kaudu, vaid ühekoos temaga, ohvriannina pakkuma ka iseendid. Nad peaksid Kristuse, Vahemehe, läbi olema tõmmatud päev päevalt üha täiuslikumasse ühendusse Jumala ja üksteisega, nii et viimaks oleks Jumal kõik kõiges.

49. Sellel põhjusel kehtestab käesolev püha Kirikukogu, silmas pidades neid Missasid, mida pühitsetakse ustavate abiga, eriti pühapäeviti ja kohustuslikel pühadel, järgmised määrused, et Missa ohver, isegi pühitsemise rituaalsetes vormides, saavutaks oma pastoraalse mõju kõige täielikumal määral.

50. Missa riitus tuleb revideerida sellisel viisil, et nii selle üksikute osade kui nende erinevate osade omavahelise seose seesmine loomus ja eesmärk oleks selgemini avaldatud ning usklike poolne siiras ja aktiivne osalus hõlpsalt saavutatav.
Sellel eesmärgil tuleb riitusi lihtsustada, sealjuures hoolt kandes nende olemuse säilitamise eest. Elemendid, mis aja jooksul on kahekordistunud või lisatud vähese kasuga, tuleb nüüd kõrvale heita. Seal, kus võimalik või vajalik, tuleb ajaloo vältel kahjustada saanud elemendid taastada mõjuvuses, mis neil oli pühade Isade ajal.
51. Piibli aarded tuleb esile tuua külluslikumalt, et ustavate jaoks oleks Jumala Sõna laual tagatud rikkalikum toit. Sel viisil loetakse Pühakirja esinduslikum osa inimestele ette kindlaksmääratud aastate jooksul .

52. Jutluse abil seletatakse lahti usu saladused ja kristliku elu juhtivad põhimõtted pühast tekstist (jutluse aluseks olevast pühast piiblisalmist) liturgilise aasta jooksul. Seepärast tuleb jutlust kõrgelt hinnata kui liturgia enda osa; õigupoolest ei tohiks nendel Missadel, mida pühitsetakse inimeste kaasabil pühapäeviti ja kohustuslikel pühadel, seda ilma tõsise põhjuseta ära jätta.

53. Eriti pühapäeviti ja kohustuslikel pühadel tuleb peale Evangeeliumi ja jutlust taastada "ühispalve" või "usklike palve." Selle palve kaudu, milles inimesed osalevad, loetakse eestpalvet püha Kiriku, riigivõimu, kõikvõimalike hädade poolt rõhutute, terve inimkonna ja kogu maailma päästmise eest (1Tm 2:1-2).

54. Missadel, mida pühitsetakse koos inimestega, võib nende emakeelele eraldada sobiliku koha. Seda tuleb esmalt rakendada lugemistele ja "ühispalvele," kuid samuti, kui kohalikud tingimused seda vajavad, rahvale kuuluvatele osadele, vastavalt selles konstitutsioonis punktis 36 kehtestatud normile.
Sellest hoolimata tuleb astuda samme, et usklikud oleksid üheskoos suutelised lausuma või laulma ladina keeles neile kuuluvaid osi.
Kus iganes soovitakse emakeele ulatuslikumat kasutamist Missal, seal tuleb järgida selles konstitutsioonis punktis 40 kehtestatud regulatsiooni.

55. Missal osalemise täiuslikum vorm, kus usklikud, peale seda kui preester on Armulauast osa saanud , võtavad vastu Issanda ihu, mis pärineb sellestsamast ohvrist, on väga soovitatav
Dogmaatilised põhimõtted, mis kehtestati Trento Kirikukogu poolt, jäävad puutumatuks,22 armulauda mõlemal kujul võib anda, kui piiskop peab seda sobivaks, mitte ainult vaimulikele ja ordurahvale, vaid ka ilmikutele, juhul kui see on kindlaks määratud Apostelliku Tooli poolt, nagu näiteks püha ordinatsiooni Missal vastselt ordineeritutele, ordutõotuse Missal vastselt tõotuse andnutele ja ristimisele järgneval Missal vastristitutele.

56. Kaks osa, mis teatud mõttes moodustavad Missa, nimelt sõna ja armulaua liturgia, on üksteisega nõnda tihedalt seotud, et nad moodustavad üheainsa jumalateenistuse. Seetõttu kannustab käesolev püha Sinod jõuliselt kõiki hingekarjaseid, et usklikke juhendades õpetaksid nad järjekindlalt neid osalema kogu Missal, eriti pühapäeviti ja kohustuslikel pühadel.

57. 1) Kontselebratsioon, mille kaudu avaldub hästi preesterkonna ühtsus, on nii ida kui lääne Kirikus jäänud kasutusele tänase päevani. Sellel põhjusel peab kirikukogu õigeks laiendada luba kontselebratsiooni jaoks järgmistel juhtudel:
1.(a) Püha Õhtusöömaaja Neljapäeval, mitte ainult Kriisami Missal, vaid ka õhtusel Missal;
(b) kirikukogude, piiskoppide konverentside ja sinodite kestel pühitsetud Missadel;
(c ) abti õnnistamise Missal.
2. Samuti ordinaariuse loal, kellele kuulub otsustusõigus kontselebratsiooni kohasuse üle:
(a) kloostri Missa ja kirikutes pühitsetava peamise Missa ajal, kui usklike vajadused ei nõua, et kõik teenistuses olevad preestrid peaksid pühitsema Missat individuaalselt;
b) Missadel, mida pühitsetakse mitmesugustel preestrite kohtumistel, olgu siis tegu ilmik- või ordupreestritega.

2) 1. Reeglid, mis puudutavad kontselebratsiooni piiskopkonnas, kuuluvad piiskopi kontrolli alla.
2. Sellest hoolimata peab iga preester alati säilitama oma õiguse pühitseda Missat individuaalselt, mitte küll kontselebratsiooni Missaga samal ajal ja samas kirikus ega ka Suure Neljapäeva Missal.

58. Uus kontselebratsiooni riitus tuleb välja töötada ja panna sisse Pontifikaali ja Rooma Missaali.

III TEISED SAKRAMENDID JA SAKRAMENTAALID

59. Sakramentide eesmärgiks on pühitseda inimesi, ehitada üles Kristuse Ihu ja viimaks kummardada Jumalat; kuna tegu on märkidega, siis need ka juhendavad. Need üksnes ei eelda usku, vaid sõnade ja asjade kaudu ka toidavad, tugevdavad ja väljendavad seda; sellel põhjusel kutsutaksegi neid "usu sakramentideks." Need tõepoolest annavad edasi armu, kuid lisaks valmistab nende pühitsemine kõige tõhusamalt usklikke ette seda armu viljakal viisil vastu võtma, Jumalat täiel määral kummardama ja osutama ligimesearmastust.
Seepärast on äärmiselt oluline, et usklikud mõistaksid raskusteta sakramentaalseid märke ning pöörduksid sageli innukalt nende sakramentide poole, mis on määratud kristliku elu kosutamiseks.

60. Lisaks sakramentidele on püha Ema Kirik kehtestanud sakramentaalid. Need on pühad märgid, mis sarnanevad sakramentidega: need tähistavad iseäranis vaimset laadi varandusi, mis on saadud Kiriku eestpalve läbi. Nende kaudu valmistatakse inimesi ette vastu võtma sakramentide peamisi aardeid ning nendega pühitsetakse kõikvõimalikke elusündmusi.

61. Nõnda pühitseb sakramentide ja sakramentaalide liturgia hästi ettevalmistatud usklike liikmete elu pea iga sündmust: neile on avatud ligipääs jumaliku armu jõele, mis voolab välja Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumist, allikast, kust ammutavad oma väe kõik sakramendid ja sakramentaalid. Vaevalt on olemas materiaalsete asjade mistahes sobivamat kasutamisviisi, mis nõnda juhiks inimeste pühitsemisele ja Jumala ülistamisele.

62. Siiski on aja möödudes sakramentide ja sakramentaalide riitustesse sisse hiilinud teatud iseärasused, mis on muutnud nende loomuse ja eesmärgi nüüdisaja inimestele vähem selgemaks; siit tulenevalt tekib vajadus kohandada nende riituste teatavad aspektid meie ajastu nõudmistega. Sellel põhjusel otsustab püha Kirikukogu tunnustada nende revideerimist puudutavaid alljärgnevaid tähelepanekuid.
63. Kuna emakeele kasutamine sakramentide ja sakramentaalide jagamisel võib sageli olla inimestele märkimisväärseks abiks, siis tuleb selle tarvitamist laiendada vastavalt järgmistele normidele:
Kohalikku keelt võib sakramentide ja sakramentaalide jagamisel kasutada vastavalt punktis 36 väljatoodud normile.
Kooskõlas Rooma Rituaali uue väljaandega tuleb teatud rituaalid viivitamatult valmis seada antud Konstitutsiooni paragrahvis 2 punktis 22 nimetatud pädeva territoriaalse kirikliku autoriteedi poolt. Need erinevate regioonide lingvistilistele ja teistele vajadustele kohandatud rituaalid peavad olema läbi vaadatud Apostelliku Tooli poolt ja seejärel võetud kasutusele nendes regioonides, kelle jaoks need olid ettevalmistatud.
Kuid neid rituaale või riituste erikogumikke koostades ei tohiks välja jätta Rooma Rituaali iga üksiku riituse ette paigutatud juhendeid, olgu need siis pastoraalsed, rubriike puudutavad või erilise sotsiaalse tähendusega.

64. Mitmeid erinevaid astmeid hõlmav täisealiste katehhumenaat tuleb taastada ja võtta kasutusele kohaliku ordinaariuse äranägemisel. Sellisel viisil saab kohase õpetuse andmiseks ettenähtud katehhumenaadiaeg pühitsetud järjestikuliste vahemike järel pühade riituste kaudu.

65. Misjonimaades on mitmete rahvaste seas initsiatsiooni riitused juba kasutamist leidnud. Kui nende elemente on võimalik sobitada kristlikku riitusesse, siis võib neid kasutada kõrvuti kristlikus traditsioonis juba olemasolevate elementidega vastavalt selle konstitutsiooni punktides 37-40 sätestatud normile.

66. Revideerida tuleb mõlemad täisealiste ristimisriitused: mitte ainult lihtsam, vaid ka pidulikum riitus, mis peab arvestama uuendatud katehhumenaadiga. Ristimise ühendamise eriline Missa tuleb lisada Rooma Missaali.

67. Laste ristimistalitus tuleb revideerida ja kohandada ristitavate, õigupoolest laste olukorrale. Vanemate ja ristivanemate rollid ja ka kohustused tuleb riituses endas selgemalt esile tuua.

68. Ristimisriitus peab sisaldama erinevaid variante, mida kohaliku ordinaariuse äranägemisel kasutatakse juhtudel, kui korraga ristitakse suur hulk inimesi. Peale selle tuleb eriti misjonimaade jaoks välja töötada lühem riitus, mida saaksid kasutada usuõpetajad ja ka usklikud üldse surmaohu korral, kui preestrit ja diakonit pole võimalik leida.

69. Talituse asemel, mida nimetatakse "selle jagamise korraks, mis lapse ristimisel ära jäeti" tuleb välja töötada uus riitus, mis peaks sobivamalt ja selgemalt näitama, et lühema talituskorra alusel ristitud laps on juba Kirikusse vastu võetud.
Uus riitus tuleb koostada ka konverteerujate jaoks, kes on juba kehtivalt ristitud; see peaks osutama, et nad on nüüd vastu võetud Kiriku osadusse.

70. Välja arvatud Ülestõusmisajal, võib ristimisvett pühitseda ristimisriituse ajal heakskiidetud lühema vormeli abil

71. Kinnitamisriitus tuleb revideerida ja selgemalt esile tuua antud sakramendi lähedane seos kogu kristliku initsiatsiooniga; sellel põhjusel on kinnitatavatel sobilik uuendada oma ristimistõotusi vahetult enne kinnitamist.
Võimaluse korral võib kinnitamise sakramenti jagada Missa ajal; kui seda jagatakse eraldi talitusena, siis tuleb kasutatav riitus sisse juhatada selleks otstarbeks paika pandud vormeliga.

72. Meeleparandussakramendi riitus ja vormelid tuleb revideerida, nii et need kajastaksid selgemalt selle sakramendi loomust ja mõjusust.

73. "Viimne võidmine," mida võib sobivamalt nimetada ka "haigete võidmiseks," pole sakrament üksnes nende jaoks, kes on surivoodis. Seega niipea, kui keegi usklikest on hakanud jõudma surmaohtu kas haiguse või kõrge ea tõttu, on tema jaoks kindlasti juba saabunud sobiv aeg seda sakramenti vastu võtta.

74. Lisaks haigete võidmise ja viimse armulaua eraldi riitustele tuleb valmis seada jätkuv riitus, mille kohaselt haige inimene võitakse peale pihti ja enne viimse armulaua vastuvõtmist.

75. Suur hulk võidmisi tuleb kohandada olukorrale ning võidmise riituse juurde kuuluvad palved tuleb revideerida nii, et need vastaksid sakramenti vastu võtva haige erinevatele seisunditele.

76. Ordinatsiooni riituste pühitsemised ja tekstid tuleb mõlemad revideerida. Piiskopi tervituskõne iga ordinatsiooni või pühitsemise alguses võib olla emakeelne. Piiskopi pühitsemisel võivad talle käed peale panna kõik kohalviibivad piiskopid.

77. Rooma Rituaali praegust abieluriitust tuleb revideerida ja täiendada viisil, et see selgemini tähistaks sakramendi armu ja õpetaks abikaasade kohustusi.
"Kui mistahes paikkondades tavatsetakse abielusakramenti pühitsedes kasutada teisi kiiduväärseid kombeid ja tseremooniaid, siis soovib püha Kirikukogu tõsiselt, et need tingimata säilitakse."
Peale selle on käesoleva Konstitutsiooni punktis 22,52 nimetatud pädev territoriaalne kiriklik autoriteet vaba koostama oma riituse, mis oleks kohandatud koha ja rahva tavadega vastavalt punkti 63 sättele. See riitus peab alati järgima seadust, et abiellumise juures viibival preestril tuleb lepingut sõlmivatelt osapooltelt küsida ja saada nõusolek.

78. Abielusakramenti tuleb tavaliselt pühitseda Missa ajal, evangeeliumi lugemise ja jutluse järel ning enne kogudusepalvet. Palve pruudi eest, mida on korrakohaselt parandatud, et meenutada mõlemale abielupoolele nende võrdset kohustust jääda teineteisele ustavaks, võib öelda emakeeles.
Kui abielusakramenti jagatakse eraldi talitusena, siis loetakse talituse alguses Abielumissa juurde kuuluvat epistlit ja evangeeliumi ning abikaasadele antakse alati õnnistus.

79. Sakramentaalid peavad läbi tegema ülevaatuse, mis arvestab peamise normiga, et usklikele on võimaldatud osaleda teadlikult, aktiivselt ja hõlpsalt; samuti peab arvesse võtma meie ajastu vajadusi. Punktis 63 määratud normide alusel revideeritud rituaalidele võib vajaduse ilmnemisel lisada uusi sakramentaale.
Reserveeritud õnnistusi peab olema väga vähe ning üksnes piiskoppide või ordinaariuste kasuks.
Hoolitsege selle eest, et mõningaid sakramentaale võiksid jagada, vähemalt erilistes olukordades ja ordinaariuste äranägemisel, nõuetele vastavad ilmikud.

80. Neitsite pühitsemise riitus, mis on praegu Rooma riituse rituaalides tuleb revideerida.
Lisaks tuleb välja töötada ordutõotuse andmise ja tõotuste uuendamise riitus, et saavutada suurem ühtsus, mõõdukus ja väärikus.
Peale konkreetses seaduses olevate erandite peab see riitus saama omaks võetud nende poolt, kes annavad ordutõotuse või uuendavad oma tõotusi Missa ajal.
Eelistatavalt tuleks ordutõotus anda Missa ajal.

81. Matuseriitus peaks selgemalt peegeldama kristlase surma paasaloomust ning olema tihedamalt vastavuses erinevate regioonide tingimuste ja traditsioonidega. See kehtib ka kasutatava liturgilise värvi osas.

82. Laste matuseriitus tuleb revideerida ja sellise sündmuse jaoks valmistada ette eriline Missa.

IV TUNNIPALVED23

83. Jeesus Kristus, uue ja igavese lepingu ülempreester, võttes enda peale inimloomuse tõi siia maapealsesse pagendusse selle kiidulaulu, mida on taevastes saalides lauldud läbi kõikide aegade. Ta tõmbab enese juurde kogu inimkogukonna ühendades selle oma jumaliku laulu laulmises.
Ta jätkab preesterlikku tegevust oma Kiriku vahendusel, kes lakkamatult kiidab Issandat ja palvetab kogu maailma päästmise eest. Kirik teeb seda mitte üksnes Armulaua pühitsemise läbi, vaid ka teistel viisidel, eriti tunnipalvete kaudu.

84. Kristluse varajasse aega ulatuva traditsiooni kohaselt on tunnipalved korraldatud nii, et kogu päeva ja öö käik saab pühitsetud kiituselaulude läbi Jumalale. Seepärast kui seda imeilusat kiituselaulu esitavad väärikalt preestrid ja teised Kiriku poolt selleks määratud või usklikud, kes üheskoos preestriga peavad tunnipalvust heakskiidetud kujul, siis on see tõesti peigmeest kõnetava pruudi hääl; see on tõeline palve, millega Kristus ise koos oma ihuga pöördub Isa poole.
85. Seega kõik, kes seda teenistust ellu viivad, ei täida üksnes Kiriku kohust, vaid osalevad ka Kristuse mõrsja suurimas austuses, sest neid kiituselaule Jumalale pakkudes seisavad nad Jumala trooni ees Kiriku kui nende Ema nimel.

86. Pühas pastoraalses teenistuses olevad preestrid pakuvad tunnipalveid seda suurema innukusega, mida elavamalt nad mõistavad, et neil tuleb kuulda võtta püha Pauluse manitsust: "Palvetage lakkamatult" (1Ts 5:17). Üksnes Issand saab nende tööle anda viljakust ja kasvamist. Ta ütleb: "Minust lahus ei suuda te midagi teha" (Jh 15:5). Sellel põhjusel ütlesid apostlid diakoneid ametisse määrates: "Meie ise aga tahame pühenduda palvetamisele ja sõna teenimisele" (Ap 6:4).

87. Selleks et tunnipalved oleksid olemasolevates tingimustes paremini ja täiuslikumalt läbi viidud kas preestrite või Kiriku teiste liikmete poolt, peab käesolev püha Kirikukogu, jätkates Apostelliku Tooli poolt juba nõnda õnnestunult alustatud restauratsiooni, sobivaks kehtestada rooma riituse tunnipalvetele järgmised määrused.

88. Et tunnipalvete eesmärgiks on pühitseda päeva, siis tuleb taastada tunnipalvete traditsiooniline järjekord nii, et need võimalikult palju oleksid taas seotud päeva selle ajaga, mil neid algupäraselt peeti. Sealjuures on vajalik arvestada nüüdisaegsete tingimustega, milles tuleb elada igapäevast elu, eriti nendel, kes on kutsutud täitma apostellike ülesandeid.

89. Seepärast tuleb tunnipalvete revideerimisel kinni pidada järgmistest normidest:
(a) Katoliikliku Kiriku auväärse traditsiooni kohaselt on Laudes ehk hommikupalve ja Vesper ehk õhtupalve kaks olulisimat osa, millele igapäevased tunnipalved toetuvad; seega tuleb neid pidada peamisteks tundideks ning sellisena neid ka pühitseda.
(b) Täiendav või lõpetav palve (completorium) tuleb paika panna nii, et see oleks sobiv palvus päeva lõpetamiseks.
(c) Tundi, mida nimetatakse Matutiiniks (matutinum), ehkki see peab säilitama oma öise kiituse iseloomu kooris pühitsemisel, peab kohandama nõnda, et seda võiks ette kanda päeva igal tunnil; see peab koosnema vähematest psalmidest ja pikematest lugemistest.
(d) Priim (hora prima) tuleb vahele jätta.
(e) Kooris pühitsedes tuleb vähemtähtsamad tunnid Terts (hora tertia), Sekst (hora sexta) ja Noon (hora novena) alal hoida. Ilma koori abita pühitsetuna on õiguspärane valida üks neist kolmest vastavalt päeva kohasele ajale.

90. Tunnipalved on Kiriku avalikud palved ja seetõttu on need vagaduse allikaks ning toiduks personaalsele palvele. Seepärast manitsetakse Issandas tõsiselt preestreid ja kõiki teisi tunnipalvetest osavõtjaid kooskõlastama palvetades oma meeled ja hääled. Selle paremaks saavutamiseks laske neil astuda samme, et parandada oma arusaamist liturgiast ja piiblist, eriti psalmidest.
Rooma riituse tunnipalvete revideerimisel tuleb selle vanad ja auväärsed aarded kohandada nii, et kõik, kellele need on pärandatud, võiksid ulatuslikumalt ja hõlpsamalt ammutada neist rikkusi.

91. Selleks, et praktikas oleks tegelikult võimalik järgida punktis 89 väljapakutud tundide käiku, ei tohiks psalmid enam olla jaotatud ühe nädala vaid mõne pikema perioodi peale. Juba õnnestunult alanud psalteri revideerimistöö tuleb lõpetada niipea kui võimalik ning sealjuures tuleb arvestada kristliku ladina keele stiiliga, psalmide liturgilise kasutamisega ka siis, kui neid lauldakse ja ladina Kiriku terve traditsiooniga.

92. Lugemiste osas tuleb kinni pidada järgmisest:
a) Pühakirja lugemised tuleb seada nõnda, et Jumala sõna rikkused oleksid kergemini kättesaadavamad rohkemal määral.
b) Lugemised kirikuisade, kiriku doktorite ja kiriklike kirjanike teoste väljakirjutistest peavad olema paremini valitud.
c) Kirjeldused märterlusest või pühakute eludest peavad olema kooskõlas ajalooliste faktidega.

93. Hümnid tuleb soovitud ulatuses taastada nende algupärasel kujul ning kõik, mis nendes omab mütoloogilist kõrvalmaiku või kahjustab kristlikku vagadust, tuleb kõrvaldada või muuta. Samuti lisage sobiva juhuse tekkimisel sinna teisi selektsioone hümnide varaaidast.

94. Selleks, et päev saaks tõeliselt pühitsetud ning tunnipalved ise vaimse kasuga ette kantud, on parim, kui igaüht neist peetakse ajal, mis võimalikult tihedalt kattub tegeliku kanoonilise ajaga.

95. Kogukonnad, kelle kohuseks on kooriteenistus, on lisaks kloostrimissale kohustatud pühitsema tunnipalveid kooris iga päev. Konkreetsemalt öeldes:
(a)
Kanoonikute, munkade, nunnade ja teiste regulaaride ordud, kes põhikirja poolt on määratud kooriteenistusse, peavad pühitsema kogu tunnipalvete korraldust.
(b) Toomkapiitlid või kollegiaalkapiitlid on kohustatud ette kandma tunnipalvete neid osi, mis on neile määratud kas üldise või erilise seaduse poolt.
(c ) Kõik eelpoolnimetatud kogukondade liikmed, kes on vanemas astmes (in Ordinibus maioribus) või on pühalikult andnud ordutõotuse, välja arvatud ilmikutest vennad, on kohustatud individuaalselt pühitsema neid kanoonilisi tunde, mida nad ei pühitse kooris.

96. Vaimulikud, kellel pole kohustusi kooris, kuid kes kuuluvad kõrgemasse vaimulikkonda, on iga päev kohustatud lugema kõiki tunnipalveid kas ühiselt või individuaalselt nagu see on sätestatud punktis 89.

97. Rubriikides peavad olema defineeritud asjakohased juhtumid, mille korral võib liturgilise talituse asendada tunnipalvega.
Konkreetsetel juhtudel ja õiglastel põhjustel võivad ordinaariused tervikuna või osaliselt vabastada oma alluvad tunnipalvete lugemisest või vahetada see kohustus välja millegi muu vastu.

98. Igasuguste ordude ja kongregatsioonide liikmed, kes on pühendunud täiuslikkuse saavutamisele ja kes vastavalt oma põhikirjale on kohustatud lugema mistahes tunnipalvete osi, kannavad seeläbi ette Kiriku avaliku palve.
Samuti kannavad Kiriku avaliku palve ette need, kes oma põhikirjast tulenevalt loevad mistahes lühikesi palveid eeldusel, et need on välja töötatud tunnipalvete eeskujul ja on korrakohaselt heaks kiidetud.

99. Kuna tunnipalved on Kiriku hääl, milles kogu müstiline ihu kiidab avalikult Jumalat, siis peavad kohustust kooris mitteomavad vaimulikud, eriti kooselavad või mingil eesmärgil kogunenud preestrid, lugema ühiselt vähemalt mõne tunnipalve osa.
Kõik, kes loevad tunnipalveid kas kooris või ühiselt, peavad täitma neile usaldatud ülesande võimalikult täiuslikult: see manitsus ei viita üksnes meelte seesmisele andumusele, vaid ka välispidisele pühitsemisviisile.
Sealjuures on sobilik võimalusel tunnipalveid nii kooris kui ühiselt laulda.

100. Hingekarjased peavad hoolitsema selle eest, et peamisi tunde, eriti vesperit, pühitsetaks Kirikus ühiselt pühapäeviti ja suurematel pühadel. Samuti tuleb ilmikuid õhutada lugema tunnipalveid kas koos preestritega, koos teiste ilmikutega või isegi individuaalselt.

101.
1. Vastavalt sajandeid vana ladina riituse traditsioonile peavad vaimulikud tunnipalvete lugemisel säilitama ladina keele. Individuaalsetel juhtudel on ordinaariusel voli lubada kasutada emakeelset tõlget neil vaimulikel, kelle jaoks ladina keele kasutamine on rängaks takistuseks tunnipalvete korralikul lugemisel. Siiski peab rahvakeelne versioon olema välja töötatud punkti 36 sätte kohaselt.
2. Pädeval ülemal on voli lubada tunnipalvete pühitsemisel kasutada emakeelt isegi kooris, nunnadel ning täiuslikkuse saavutamisele pühendunud ordude ja kongregatsioonide liikmetel, nii mittevaimulikest meestel kui naistel. Siiski peab kasutatav versioon olema heakskiidetud.
3. Iga vaimulik, kes on kohustatud lugema tunnipalveid, täidab oma kohuse siis, kui ta loeb tunnipalved kohalikus keeles ühes usklike rühmaga või ülalmainitutega (p 2) eeldusel, et tõlge on leidnud heakskiitmist.

V KIRIKUAASTA

102. Püha Ema Kirik on teadlik, et ta peab pühitsema oma jumaliku Peiu päästvat tegevust, seda hardalt meenutades teatud päevadel kogu aasta vältel. Iga nädala ühel päeval, mille ta on nimetanud Issanda päevaks, meenutab ta Issanda ülestõusmist, mida ta üheskoos tema õndsakstegeva kannatusega pühitseb ka kord aastas Paasapüha kõige pühalikumal päeval.
Peale selle laotab ta aastase tsükli jooksul laiali kogu Kristuse müsteeriumi, Tema elu alates inkarnatsioonist ja sünnist kuni taevasseminemiseni, Nelipühapäeva ja Issanda taastulemise ootuse õndsa lootuse.
Seega avab Kirik lunastuse müsteeriume meenutades ustavatele oma Issanda vooruste ja teenete rikkused, nõnda et need on teatud viisil kohalolevad igal ajal ning ustavatel on võimalus neist kinni haarata ja saada täidetud päästva armuga.

103. Seda Kristuse müsteeriumite iga-aastast tsüklit pühitsedes austab püha Kirik erilise armastusega Püha Maarjat, Jumalaema, kes on lahutamatu sideme läbi ühendatud oma Poja päästva tegevusega. Kirik toob eeskujuks ja imetleb Temas lunastuse kõige võrratumat vilja ning mõtiskleb rõõmsalt tema laitmatus võrdkujus selle üle, milline ta ise soovib ja loodab täielikult olla.

104. Kirik on kaasanud iga-aastasesse tsüklisse ka märtrite ja teiste pühakute mälestusele pühendatud päevad. Nemad, kes on Jumala mitmesuguse armu läbi ülendatud täiusele ja omavad juba igavest pääsemist, laulavad taevas Jumalale täiuslikku kiitust ja palvetavad meie eest. Pühitsedes nende pühakute teekonda maa pealt taevasse kuulutab Kirik paasamüsteeriumi, mis on lõpule viidud koos Kristusega kannatanud ja kirgastatud pühakutes; ta esitleb ustavatele neid eeskujudena, kes tõmbavad Kristuse läbi kõik Isa juurde, ning nende teenete kaudu anub ta Jumalalt soosingut.

105. Viimaks täiendab Kirik aasta mitmesugustel perioodidel ja vastavalt oma traditsioonilisele korrale ustavate kujundamist hingele ja kehale mõeldud jumalakartlike praktikate abil, õpetuse, palve ning patukahetsus- ja halastustegude kaudu. Niisiis on pühim Kirikukogu pidanud sobivaks otsustada järgmiselt.

106. Apostelliku pärimuse järgi, mis ammutab oma päritolu Kristuse ülestõusmise päevast, pühitseb Kirik paasamüsteeriumi igal kaheksandal päeval; niisiis kannab see päev põhjendatult Issanda päeva või pühapäeva nime. Sellel päeval peaksid Kristusele ustavad kogunema ühte kohta, et Jumala sõna kuulamise ja Armulaual osalemise läbi võiksid nad meenutada Issanda Jeesuse kannatamist, ülestõusmist ja kirgastamist ning saaksid tänada Jumalat, "kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist" (1 Pt 1:3). Seega on Issanda päev algupärane pidupäev ning seda peaks pakkuma usklikele vagaduseks ja õpetama neid nii, et see võiks tegelikult saada rõõmupäevaks, mil ei tehta tööd. Teised pidustused, välja arvatud juhul kui need on tõesti ülimalt tähtsad, ei tohiks omada prioriteeti selle päeva ees, mis on kogu kirikuaasta alus ja süda.

107. Kirikuaasta tuleb revideerida nõnda, et traditsioonilised tavad ja pühade perioodid oleksid alalhoitud või uuendatud nii, et need vastavad nüüdisaegsetele tingimustele; säilitada tuleb nende eriline iseloom, et need täiel määral kosutaksid ustavate vagadust, kes pühitsevad kristliku lunastuse müsteeriume ja eelkõige paasamüsteeriumi. Kui kohalike tingimuste tõttu peetakse vajalikuks sisse viia teatud kohandamisi, siis tuleb seda teha vastavalt punktide 39 ja 40 sätetele.

108. Usklike meeled peavad olema primaarselt suunatud Issanda Pühade poole, mille tõttu lunastusmüsteeriume pühitsetakse kogu liturgilise aasta jooksul, nii et kogu lunastusmüsteeriumide tsükkel saaks sellekohaselt meenutatud.

109. Paastuaeg omab kahetist loomust: esmalt on see ristimise meenutamine või selleks ettevalmistumine ning teiseks kallutab see meeleparanduse kaudu usklikke püüdlikumalt kuulama Jumala sõna ja pühenduma palvele ning valmistab neid nõnda pühitsema paasamüsteeriumi. Seda kahetist iseloomu tuleb enam rõhutada nii liturgias kui liturgilises katehheesis. Seega:
a) Rikkalikumalt tuleks kasutada paastuaja liturgiale kohaseid ristimise elemente; soovi korral võib taastada mõned möödunud aegade traditsiooni kuulunud elemendid.
b) Sama kehtib patukahetsuselementide puhul. Mis puutub õpetamisse, siis on usklike hingedele oluline rõhutada mitte üksnes patu sotsiaalseid tagajärgi, vaid ka patukahetsuse tõelist olemust, mis viib patu põlastamiseni, kuna see on Jumala vastu eksimine; Kiriku rolli patukahetsuspraktikates ei tohi jätta tähelepanuta ning inimesi tuleb keelitada palvetama patustajate eest.

110. Paastuajal ei tohiks patukahetsus olla ainult sisemine ja individuaalne, vaid ka välispidine ja sotsiaalne. Patukahetsuspraktikat tuleks edendada vastavalt meie ajastu ja erinevate regioonide võimalustele ning usklike olukordadele; sellele peaksid kaasa aitama punktis 22 nimetatud autoriteedid.
Igal juhul tuleb paasaaegne paastumine hoida puutumatuna. Igal pool tuleks seda pidada Suurel Reedel ning võimalusel ka Vaiksel Laupäeval, et Ülestõusmispüha rõõme võiks omandada kõrgendatud ja kaasaelava vaimuga.

111. Traditsiooniliselt on Kirikus pühakuid austatud ning nende autentseid säilmeid ja pühapilte on hoitud au sees. Pühakutele pühendatud pühad kuulutavad Kristuse imelist tegevust oma sulastes ning pakuvad usklikele jäljendamiseks sobivaid eeskujusid.
Selleks, et pühakutele pühendatud pühad ei saavutaks eesõigust nende pühade üle, kus tähistatakse tõelisi päästmismüsteeriume, tuleb neist paljusid pühitseda ainult osaskirikute või rahvaste või perekondade või ordurahva poolt; katoliiklikule Kirikule peaksid laienema üksnes need pühad, kus mälestatakse tõeliselt universaalse tähtsusega pühakuid.

VI KIRIKUMUUSIKA

112. Katoliikliku Kiriku muusikaline traditsioon on mõõtmatu väärtusega aare, mis ületab oma suuruselt mistahes teise kunstiliigi. Selle väljapaistvuse peamiseks põhjuseks on asjaolu, et sõnadega ühendatud sakraalne laul moodustab pühaliku liturgia paratamatu või lahutamatu osa.
Pühakiri on tõepoolest andnud kirikulaulule kiitust (Ef 5:19; Kl 3:16) ning sama võib öelda Kirikuisade ja Rooma paavstide kohta, kes viimastel aegadel on püha Pius X eeskujul täpsemalt selgitanud kirikumuusika teenistuslikku otstarvet Issanda teenimises.
Seepärast kasvab kirikumuusika pühaduses sedavõrd, kuivõrd tihedamalt on see seotud liturgiliste talitustega, kas lisades palvele rõõmu, edendades solidaarsust või andes pühadele riitustele suuremat pühalikkust. Kirik tõepoolest kiidab heaks kõik tõelise kunsti vormid ning võtab need vastu jumalateenistusse, juhul kui need ilmutavad sobivaid omadusi.
Käesolev püha Kirikukogu, hoides kinni kirikliku traditsiooni ja korra normidest ja ettekirjutustest ning lugu pidades kirikumuusika eesmärgist, milleks on Jumala kirkus ja ustavate pühitsus, kehtestab järgmised määrused.

113. Liturgilisele tegevusele antakse suursugusem vorm siis, kui pühi riitusi pühitsetakse laulu saatel pühade teenistujate ning inimeste aktiivsel osalemisel.
Kasutatava keele osas tuleb täita punkti 36 sätet; Missa puhul punkti 54; sakramentide puhul 63; tunnipalvete puhul punkti 101 sätet.

114. Kirikumuusika aaret tuleb ülihoolikalt alal hoida ja edendada. Kooride tegevust tuleb usinalt soodustada, eriti katedraalides; kuid piiskopid ja teised hingekarjased peavad tagama, et iga kord kui püha tegevust pühitsetakse laulu saatel, suudaks kogu usklike ihu selles aktiivselt osaleda, sest vastavalt punktide 28 ja 30 sätetele on see nende õigus.

115. Muusika õpetamisele ja sellega tegelemisele tuleb omistada suurt tähtust seminarides, mõlemale sugupoolele mõeldud noviitsimajades, ordude õppekeskustes ja samuti teistes Katoliku Kiriku alla kuuluvates instituutides ja koolides. Selle õpetuse edasiandmiseks tuleb hoolikalt välja koolitada õpetajaid ning panna nad vastutama kirikumuusika õpetamise eest.
Samuti on soovitatav rajada kõrgemaid kirikumuusika instituute kõikjale, kus seda on võimalik teha.
Heliloojatele ja lauljatele, eriti kui nad on poisid, tuleb anda ka tõeline liturgiaalane väljaõpe.

116. Kirik tunnustab Gregoriuse koraali rooma liturgiale omasena; seepärast peaks sellele andma aukoha liturgilistes talitustes, ehkki teised on võrdväärsed .
Teisi kirikumuusika liike, eriti polüfooniat, ei tohi mitte mingil tingimusel liturgilistest pühitsemistest kõrvaldada senikaua, kuni need on vastavuses punktis 30 sätestatud liturgilise talituse vaimuga.
117. Tüüpiliste Gregoriuse koraaliraamatute väljaannet tuleb täiendada ning tuleb valmistada ette kriitilisem väljaanne nendest raamatutest, mis on juba avaldatud alates püha Pius X poolt algatatud restauratsioonist.
Samuti on soovitatav koostada lihtsamaid meloodiaid sisaldav väljaanne väikestes kirikutes kasutamiseks.

118. Inimeste poolset vaimulike laulude laulmist tuleb oskuslikult edendada, et usklike hääled võiksid kõlada nii palvustel ja vaimulikel harjutustel kui ka liturgiliste talituste ajal, vastavalt normidele ja nõuetele.

119. Teatud maailma paikades, eriti misjonimaades, elavad rahvad, kellel on oma muusikatraditsioonid, mis mängivad suurt rolli nende usulises ja sotsiaalses elus. Sellel põhjusel tuleb nende muusikale omistada väärilist tähtsust ning anda sellele sobiv koht mitte ainult nende usuliste hoiakute kujundamisel, vaid ka jumalateenistuse kohandamisel nende loomupärase andega, nagu sellele on osutatud punktides 39 ja 40.
Kui misjonärid on saanud muusika-alase väljaõppe, siis tuleb teha igasuguseid jõupingutusi veendumaks, et nad on nende rahvaste traditsioonilise muusika pädevad edasiviijad nii koolides kui pühades talitustes, niipalju kui see on teostatav.

120. Vileorelit tuleb ladina Kirikus hoida suures aus, sest see on traditsiooniline muusikainstrument, mis lisab Kiriku tseremooniatele imelist suurejoonelisust ning tõstab jõuliselt inimeste meeled Jumala ja kõrgemate asjade poole.
Jumalateenistusel võib kasutada ka teisi muusikainstrumente pädeva territoriaalse autoriteedi teadmisel ja loal, nagu on sätestatud punktides 22, 52, 37 ja 40. Siiski võib seda teha ainult tingimusel, et need muusikainstrumendid sobivad või need tehakse kohaseks pühaks kasutamiseks vastavalt templi väärikusele ning need tõeliselt panustavad usklike valgustamisse.

121. Kristliku vaimuga täidetud heliloojad peaksid tundma, et nende kutsumus on arendada kirikumuusikat ning suurendada selle aarete hulka. Kirjutagu nad heliloomingut, mille omadused on sobilikud tõelisele kirikumuusikale ning ärgu nad piiraku end teoste kirjutamisega, mida saavad laulda ainult suured koorid, vaid kandku nad hoolt ka väikeste kooride vajaduste ja kogu usklike koguduse aktiivse osalemise eest.
Laulmiseks ettenähtud tekstid peavad alati olema vastavuses Katoliku Kiriku õpetusega; need peaksid tõepoolest olema põhiliselt ammutatud Pühakirjast ja liturgilistest allikates.

VII SAKRAALNE KUNST JA KIRIKU SISUSTUS

122. Üpris õigustatult on kauneid kunste peetud inimese loomupärase ande suursugusemate väljenduste hulka kuuluvaiks. See puudutab iseäranis religioosset kunsti ja selle kõrgeimat saavutust, milleks on sakraalne kunst. Oma tõeliselt olemuselt on need kaks viimast seotud Jumala piiritu iluga, sest see on tõelisus, mida need üritavad mingil viisil kujutada inimkätega tehtava töö kaudu. Sellel määral, mil need tööd taotlevad eranditult pöörata inimeste meeled vagalt Jumala poole, on need pühendatud Jumalale ning Temale suurema kiituse ja kirkuse andmisele.
Seepärast on püha Ema Kirik alati olnud kaunite kunstide sõber ning otsib jätkuvalt nende väärtuslikku teenistust erilisel eesmärgil, et kõik jumalateenistuses kasutamiseks kõrvale pandud asjad oleksid tõeliselt väärikad, ilusad ja kaunid üleloomuliku maailma märgid ja sümbolid, ning sellel otstarbel on ta välja koolitanud kunstnikke. Tegelikult on Kirik alati põhjendatult reserveerinud endale õiguse kunsti hinnata, otsustades, millised kunstitööd on kooskõlas usu, jumalakartlikkuse ja kõrgelt hinnatud tavaõigustega ning seeläbi sobilikud kiriklikuks kasutamiseks. Kirik on eriliselt hoolitsenud selle eest, et kiriku sisustus teeniks väärikalt ja kaunilt jumalateenistuse auväärsust ning on tervitanud neid muutusi materjalides, stiilides ja ornamentikas, mille on aja möödudes kaasa toonud kunstivaldkonnas toimunud tehniline areng.
Seepärast on Isad heaks arvanud nendes küsimustes välja anda järgmised määrused:

123. Kirik pole omastanud ühtegi konkreetset kunstistiili; ta on stiile omaks võtnud kõikidest perioodidest vastavalt loomupärastele annetele, rahvaste vajadustele ning erinevate riituste tingimustele. Nõnda on ta sajandite vältel kokku kogunud kunstivarakambri, mida tuleb hoolikalt säilitada. Samuti tuleb kõikidest rassidest ja regioonidest pärinevale nüüdisaegsele kunstile anda Kirikus tegutsemisvabadus eeldusel, et see ehib kirikuhooneid ja pühi riitusi väärilise aukartuse ja austusega; seeläbi on nüüdisaegsele kunstile võimaldatud kaasa laulda seda imekaunist kiituselaulu katoliikliku usu auks, mida on laulnud möödunud aegade suurmehed.

124. Ordinaariused peaksid kannustamise ja soosingu kaudu, mida nad osutavad tõeliselt püha kunsti vastu, taotlema pigem suursugust ilu kui pelgalt ekstravagantsust. Seda põhimõtet tuleb rakendada ka kirikliku rõivastuse ja ornamentide puhul. Eemaldagu piiskopid hoolikalt Jumala kojast ja teistest pühadest kohtadest need kunstiteosed, mis ei sobi kokku usu, moraali ja kristliku vagadusega ning mis haavavad tõelist usutunnetust kas paheliste vormide, kunstilise kvaliteedi puudumise, keskpärasuse või ebasiiruse tõttu.
Kirikuid ehitades kandke suuresti hoolt selle eest, et need sobiksid liturgiliste talituste pidamiseks ning võimaldaksid usklike aktiivset osalust.

125. Kirikutesse pühapiltide ülespanemise praktika, et usklikud saaksid neid austada, tuleb kindlalt säilitada. Siiski peaks nende hulk olema mõõdukas ning nende asukoht peegeldama õiget korda. Vastasel juhul võivad need kristlastes tekitada segadust ning soodustada vagadusest mitteadekvaatset arusaama.

126. Kunstiteoste üle otsust langetades peaksid kohalikud ordinaariused kuulama piiskopkonna sakraalkunsti komisjoni hinnangut ning vajadusel ka teiste tõeliselt asjatundjate ja punktides 44,45 ja 46 viidatud komisjonide arvamust.
Ordinaariused peavad väga tähelepanelikult jälgima, et kiriku sisustust ja väärtuslikke kunstiteoseid ei kõrvaldataks või lubataks hävitada ; sest need on Jumala koja ehted.

127. Piiskopid peaksid kandma erilist hoolt kunstnike eest nii, et nad immutavad neid sakraalkunsti ja püha liturgia vaimuga. Nad võivad seda teha isiklikult või sobilike preestrite kaudu, keda on õnnistatud teadmise ja armastusega kunsti vastu.
Kunstnike koolitamise jaoks on soovitatav rajada sakraalkunsti koole või akadeemiaid nendesse maailma paikadesse, kus need oleksid vajalikud.
Kõik kunstnikud, kes kasutades oma loomupäraseid andeid soovivad pühas Kirikus teenida Jumala kirkust, peaksid pidevalt meeles pidama seda, et nad jäljendavad pühalt Jumal-Loojat ning loovad teoseid, mis on määratud katoliiklikus jumalateenistuses kasutamiseks ning usklike hinge kosutuseks, vagaduseks ja neile usulise õpetuse andmiseks.

128. Kõrvuti punktis 25 sätestatud liturgiliste raamatute revideerimisega, peab varemalt toimuma kaanonite ja kiriklike statuutide revideerimine, mis reguleerivad pühasse liturgiasse kaasatud materiaalsete asjade korraldust. Need seadused osutavad eriti auväärsetele ja hästikavandatud konstruktsiooniga kiriklikele ehitistele, altarite vormile ja konstruktsioonile , armulaua tabernaakli suursugususele, paiknemisele ja turvalisusele, baptiseeriumi sobilikkusele ja väärikusele ning pühapiltide, kaunistuste ja kiriklike rõivaesemete kohasele kasutamisele. Seadused, mis näivad vähem sobivat reformeeritud liturgiaga, tuleb viia sellega kooskõlla või vastasel juhul likvideerida; ja kõik kasulik, mis on juba tarvitusel, tuleb säilitada või võtta kasutusele seal, kus need puuduvad.
Vastavalt käesoleva Konstitutsiooni punktis 22 väljatoodud normile on territoriaalsed piiskoppide kolleegiumid volitatud neid asju kohandama oma erinevate regioonide vajaduste ja tavadega; see kehtib eriti kirikliku sisustuse ja rõivastuse materjalide ja kujunduse kohta.

129. Vaimulikkonnale tuleb nende filosoofiliste ja teoloogiliste õpingute ajal õpetada sakraalkunsti ajalugu ja selle arengut ning kindlaid printsiipe, mille alusel kunstiteoseid luuakse. Selle tulemusena on nad võimelised hindama ja säilitama Kiriku auväärseid monumente ning on suutelised hea nõuga aitama kunstiteoseid loovaid kunstnikke.

130. On sobilik, et piiskoplike kirikuteenistuste käsiraamatuid kasutaksid need religioossed isikud, kes on kas piiskopid või omavad mõnda erilist jurisdiktsiooni.

LISA
VATIKANI TEISE OIKUMEENILISE KIRIKUKOGU DEKLARATSIOON KALENDRI REVIDEERIMISE KOHTA

Vatikani Teine Oikumeeniline Kirikukogu tunnistab paljude poolt väljendatud soovi tähtsust, mis puudutab Ülestõusmispüha paigutamist kindlaksmääratud pühapäevale ning kalendri muutumatust. Olles hoolikalt kaalunud uue kalendri kasutuselevõtuga kaasnevaid tagajärgi, otsustab pühim Kirikukogu järgmist:
1.) Pühim Kirikukogu ei oleks vastu juhul, kui Ülestõusmispüha paigutatakse Gregoriuse kalendri konkreetsele pühapäevale eeldusel, et kõik asjaosalised annavad oma nõusoleku, eriti vennad, kes pole osaduses Apostelliku Tooliga.
2.) Samuti kuulutab pühim Kirikukogu, et ta ei seisa vastu püüdlustele viia tsiviilühiskonda sisse üldine kalender .
Mitmesuguste süsteemide seas, mis on teinud ettepaneku stabiliseerida üldkehtiv kalender ja võtta see tarvitusele tsiviilelus, pole Kirikul vastuväiteid üksnes nende süsteemide osas, mis säilitavad ja kaitsevad seitsmepäevast nädalat, millesse on kaasatud pühapäev, ilma päevi väljastpoolt nädalat sisse toomata, et nädalate järgnevus võiks jääda puutumatuks, välja arvatud äärmiselt olulistel põhjustel. Vastavalt sellele annab Apostellik Tool oma hinnangu.

Viimane kui üks neist punktidest, mis on esitatud antud dogmaatilises Konstitutsioonis, on Kirikukogu Isade poolt leidnud heakskiidu. Meie, Kristuse poolt meile antud apostelliku võimu läbi üheskoos Auväärsete Isadega, kiidame heaks, otsustame ja kehtestame selle Pühas Vaimus ning anname käsu, et kõik see, mida Kirikukogul otsustati saaks teatavaks tehtud Jumala auks.

Roomas, püha Peetruse juures, 4 detsembril 1963. aastal.

Mina, Paulus, Katoliku Kiriku Piiskop

.... järgnevad Kirikukogu Isade allkirjad

1 Saladus (palve Missa ajal, mida nüüd nimetatakse Palveks Ohvriandide üle) üheksandal pühapäeval peale Nelipüha.
2 Püha Antiookia Ignatius, "Kiri Efeslastele," 7,2; toimetaja: F.X. Funk, Patres Apostolici I, Tübingen, 1901, p. 218.
3 Kristuse kui meie Vahemehe keskne positsioon on paavst Pius XII olulise entsüklika Mediator Dei teemaks, mis oli 1947. aasta liturgilise uuenduse Magna Carta. Siiski ületab käesolev Konstitustioon suuresti tollase arengu.
4 Sacramentarium Veronense (Leonianum); toimetaja: C. Mohlberg, Rooma, 1965, n. 1265 p. 162.
5 Eessõna Ülestõusmispühale Rooma Missaalis.
6 Vt. Püha Augustinus, "Enarr. in Ps. 138" 2, Corpus Christianorum XL, Tournai, 1956, p. 1991, ja palve peale teist lugemist Ülestõumsipühal nagu see oli Rooma Missaalis enne Paastunädala restoratsiooni.
7 Trento Kirikukogu, XIII istungjärk, 11. oktoober 1551, Määrus Püha Armulaua kohta, c. 5: Concilium Tridentinum, Diariorum, Actorum, Epistolarum, Tractatuum nova collectio, toimetaja: Soc. Goerresiana, VII, Actorum pars IV, Freiburg im Breisgau, 1961, p. 202.
8 Trento Kirikukogu, XXII istungjärk, 17. september 1562, Doktriin Pühast Missaohvrist, c. 2: Concilium Tridentinum, toimetaja: cit., VIII, Actorum pars V, Freiburg im Breisgau, 1919, p. 960.
9 Püha Augustinus, "In Ioannis Evangelium tractatus VI," c. 1, n. 7; PL 35, 1428.
10 Paavst Pius XII teine oluline entsüklika Mystici Corporis (1943) rõhutab tõsiasja, et Kirik on Kristuse Müstiline Ihu. See mõte on teatud viisidel suuresti ületatuna sisse toodud ka käesolevasse Konstitutsiooni ja Lumen Gentium´isse.
11 Antud pidulik paragrahv esitleb Kiriku ametliku õpetuse tuuma liturgia kohta. Seega on see kesksel kohal ja mitte mingil juhul teisejärguline või perifeerne.
12 Lõpupalve Ülestõusmispüha Vigiilial ja Ülestõusmispüha Missal.
13 Collekta palve Ülestõusmisnädala teisipäevasel Missal.
14 Usklike poolne teadlik ja aktiivne osalemine on käesoleva Konstitutsiooni teine põhiteema. See tugevdab hiljutist paavstlikku õpetust liturgia tähenduse kohta.
15 Saladus (Missapalve) Nelipühanädala Esmaspäeval.
16 Taas rõhutatakse kogu Kiriku teadlikku ja aktiivset osalemist. Liturgia pole seega vaimulikkonna omand. Kogu Jumala rahval on preesterlik ülesanne, mida ei tohi kohelda tähtusetuna.
17 Püha Cypreanus, "Katoolse Kiriku Ühtsusest," 7; toimetaja: G. Hartel, in CSEL, IH, Vienna, 1868, pp. 215-216. Vt. Ep. 66, n. 8:3; toimetaja: cit., III, 2, Vienna, 1871, pp. 732-733.
18 Council of Trent, Session XXII, Doctrine on the Holy Sacrifice of the Mass, c. 8.
19 St. Ignatius of Antioch, To the Smyrnians, 8; To the Magnesians, 7; To the Philadelphians, 4.

20 St. Augustine, Tractatus in Ioannem, VI, n. 13.
21 . Roman Breviary, feast of Corpus Christi, Second Vespers, antiphon to the Magnificat.
22 Session XXI, July 16, 1562. Doctrine on Communion under Both Species, chap. 1-3: Concilium Tridentinum. Diariorum, Actorum, Epistolarum, Tractatuum nova collectio ed. Soc. Goerresiana, tome VIII (Freiburg in Br., 1919), 698-699.

Kontakt

Apostellik Administratuur Eestis
Vene 18
10123 Tallinn
Kantselei tel 6446367
kantselei.ppk@gmail.com

Toeta kirikut!

Toeta kirikut vastavalt oma võimalustele ja südametunnistusele.
Ülekanded võib teha:
Rooma-katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudus
a/k EE022200001120059545 

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search