GRAVISSIMUM EDUCATIONIS

MÄÄRUS KRISTLIKUST HARIDUSEST
GRAVISSIMUM EDUCATIONIS
PÜHALIKULT VÄLJA KUULUTATUD TEMA PÜHADUSE
PAAVST PAULUS VI POOLT
28. OKTOOBRIL 1965. AASTAL

Paulus, Piiskop
Jumala Teenrite Teener
Üheskoos Püha Kirikukogu Isadega
Igaveseks meelespidamiseks

EESSÕNA

Käesolev Püha Oikumeeniline Kirikukogu on hoolikalt arvestanud hariduse ülima tähtsusega inimese elus ning selle üha kasvava mõjuvõimuga praeguse ajastu sotsiaalses arengus.1
Tegelikult on meie ajastu tingimused muutnud lihtsamaks ja samas hädavajalikumaks noorte inimeste harimise ja täiskasvanute jätkuva õpetamise. Inimesed on teadlikumad oma väärikusest ja kohustustest ; üha enam ja enam tahavad nad aktiivselt osaleda sotsiaalses ja iseäranis majanduslikus ja poliitilises elus.2 Omades rohkem vaba aega nagu seda taoti juhtub, leiavad inimesed, et tehnoloogilise ja teadusliku uurimistöö märkimisväärne areng ja uued kommunikatsioonivahendid võimaldavad neil lihtsamalt pääseda ligi oma intellektuaalsele ja vaimsele kultuuripärandile ning rahuldada iseennast ja teisi, sepistades tugevamaid sidemeid kõikvõimalike gruppide ja isegi tervete rahvaste vahel.
Selle tulemusena on kõikjal tehtud aina suurenevaid jõupingutusi haridustöö edendamiseks. Inimeste, eriti laste ja vanemate põhiõigust haridusele on kuulutatud ja tunnustatud ametlikes dokumentides.3 Koolinoorte arvu kiire kasvu tagajärjel on kõikjal asutatud uusi ja täiendatud vanu koole ning rajatud teisi haridusinstitutsioone. Uute eksperimentide alusel on täiustatud kasvatamis-ja õpetamismeetodeid. Hariduse võimaldamise nimel kõikidele inimestele on tehtud tohutuid jõupingutusi, kuid ikka veel on ilmatu hulk lapsi ja noori inimesi jäetud ilma isegi algõpetusest ning väga paljud teised on ilma nõuetele vastavast haridusest, milles tõde ja armastust juurutatakse üheskoos.
Täites oma jumaliku Rajaja käest saadud käsku kuulutada päästemüsteeriumi kõikidele inimestele ja taastada kõik asjad Kristuses, peab Püha Ema, kelleks on Kirik, tundma muret inimelu terviku pärast, isegi selle maise osa pärast sedavõrd kuivõrd see on seotud inimese taevase kutsumusega.4 Seepärast on tal kanda oma roll hariduse edendamisel ja levitamisel. Seega esitab käesolev püha Kirikukogu kristliku hariduse teatud põhiprintsiibid, mis on eriti rakendatavad koolides. Spetsiaalsed kirikukogu järgsed komisjonid peavad need põhimõtted täpsemalt välja töötama ning piiskoppide konverentsidel tuleb need kohandada vastavalt erinevatele lokaalsetele olukordadele.

1. Kuna kõik inimesed olenemata rassist, seisundist ja vanusest omavad inimväärikust, siis on neil kõigil võõrandamatu õigus haridusele,5 mis on vastavuses nende lõpliku eesmärgi6 ning nende kaasasündinud annete, soo ja oma kodumaa kultuuri ja traditsiooniga. Samal ajal peab see haridus sillutama tee vennalikule läbikäimisele teiste rahvastega, et edendada seeläbi maa peal tõelist ühtust ja rahu. Tõeline haridus taotleb kujundada inimest silmas pidades tema lõplikku eesmärki ja selle ühiskonna heaolu, mille liige ta inimesena on ja mille kohustes ta täiskasvanuna osaleb. Kaasaegsete edusammude varal psühholoogias, pedagoogikas ja didaktikas tuleb lapsi ja noori juhendada nõnda, et nad suudaksid arendada harmooniliselt oma füüsilisi, moraalseid ja intellektuaalseid andeid, omandada järk-järgult üha küpsemat vastutustunnet üritades alalõpmata õigesti kujundada oma elu ning püüelda autentse vabaduse poole ületades elumuutusi julguse ja püsivusega. Vanemaks sirgudes tuleb neile anda ka elujaatav ja ettenägelik seksuaalkasvatus. Sealjuures tuleb neid ette valmistada etendama oma osa sotsiaalses elus nõnda, et olles saanud põhjaliku väljaõppe vajalike ja sobivate oskuste osas võiksid nad aktiivselt osaleda kõikvõimalikes kogukondlikes organisatsioonides ning olla avatud aruteludeks teistega ja altid andma endast parim ühise hüvangu heaks. Samuti kuulutab käesolev püha Kirikukogu, et lastel ja noortel on õigus olla motiveeritud hindama moraalseid väärtusi õige südametunnistusega, võtma neid omaks isikliku poolehoiuga ning õppida täiuslikumalt tundma ja armastama Jumalat. Seega palub Kirikukogu pühalikult kõigilt neilt, kes hoiavad enda käes riigivõimu või vastutavad hariduse eest, kanda hoolt, et seda püha õigust ei võetaks noorsoolt iial ära. Lisaks keelitab ta Kiriku poegi suuremeelselt pühenduma kogu haridusmaastikule, hoides eelkõige silme ees vajadust võimalikult kiiresti levitada nõuetele vastava hariduse ja väljaõppe kasumeid/vilju kõigile inimestele igas maailma paigas.7

2. Kuna kõik kristlased on uuestisünni läbi veest ja Pühas Vaimust saanud uueks looduks,8 keda hüütakse Jumala lasteks ja kes seda ka on, siis on neil õigus kristlikule haridusele. Kristlik haridus ei püüa pelgalt kasvatada inimeses äsja kirjeldatud küpsust. Pigem on selle peamised eesmärgid järgmised:
et ristitud inimesed, eeldusel et neile on järk-järgult tutvustatud teadmist päästemüsteeriumist, võiksid iga päev saada veelgi enam teadlikumaks usu annist, mille nad on vastu võtnud;
et nad võiksid õppida kummardama Jumal-Isa vaimus ja tões (vt. Jh 4:23) ja seda iseäranis liturgilise teenimise kaudu;
et nad võiksid viia oma isikliku elu vastavusse uue inimesega, kes on loodud elama tõe õiguses ja vagaduses (Ef 4:22-24);
et nad võiksid saada täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda (Ef 4:13) ja pühenduda Müstilise Ihu ülesehitamisele.
Oma kutsumusest teadlikena peaksid nad õppima mitte ainult seda, kuidas tunnistada enda sees olevast lootusest (1Pt 3:15), vaid ka kuidas aidata kaasa maailma kristlikule transformatsioonile, mis leiab aset siis kui loomulikud väärtused , vaadelduna Kristuse poolt lunastatud inimkonna täielikust perspektiivist, panustavad kogu ühiskonna heasse käekäiku.9 Seetõttu meenutab käesolev püha Kirikukogu hingekarjastele nende kõige tõsisemat kohustust kanda hoolt selle eest, et kõik ustavad omandaksid sellise kristliku hariduse ja seda iseäranis noored, kes on Kiriku lootus.10

3. Kuna vanemad on andnud elu oma lastele, siis lasub neil pühim kohustus oma järeltulijaid õpetada. Seepärast tuleb lapsevanemaid lugeda oma laste kõige esimesteks ja tähtsamateks õpetajateks.11 Nende roll õpetajatena on nõnda määrav, et selle puudumist on hädavaevu võimalik korvata. Vanematel tuleb luua perekonnas selline õhkkond, mida elustab armastus ja austus Jumala ja inimese vastu ning milles edendatakse laste terviklikku isiklikku ja sotsiaalset arengut. Seega on perekond esimene kool, kus õpetatakse neid sotsiaalseid väärtusi, mida iga ühiskond vajab. Iseäranis kristlikus perekonnas, mida on rikastatud abieluseisuse sakramendi armu ja kohustustega , tuleb ristimises saadud usu kohaselt õpetada lapsi nende varajasest east alates tundma ja teenima Jumalat ja armastama oma ligimest. Siin saavad nad ka oma esimese kogemuse arukast inimühiskonnast ja Kirikust. Viimaks juhitakse nad aegamisi just perekonna kaudu tsiviilkaaslusesse kaasinimestega ning Jumala rahva hulka. Seega tajugu lapsevanemad selgelt, kui hindamatult tähtis on tõeliselt kristlik perekond Jumala rahva elu ja arengu jaoks.12
Perekond, kelle esmaseks kohustuseks on hariduse andmine, vajab selleks kogu ühiskonna poolset abi. Seega lisaks õigustele, mida omavad vanemad ja need, kellele vanemad usaldavad osaluse kasvatustöös, kuuluvad teatud õigused ja kohutused ka tsiviilühiskonnale, kelle ülesandeks on korraldada seda, mida on vaja üldiseks ajalikuks hüvanguks. Tsiviilühiskonna kohuseks on edendada noorte harimist ja teha seda mitmetel viisidel, nimelt:
kaitsta vanemate ja teiste haridustöös osalevate inimeste kohustusi ja õigusi ning tagada neile abi;
subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt viia lõpule hariduse andmine vastavalt vanemate soovidele siis, kui vanemate ja teiste ühiskonna gruppide püüdlused osutuvad ebapiisavaks;
rajada oma alluvusse kuuluvaid koole ja institutsioone kui üldine hüvang seda nõuab.13
Viimaks kuulub erilisel moel kohustus harida ka Kirikule, ja seda mitte üksnes seepärast, et Kirik väärib tunnustust inimühiskonnana, kes on suuteline harima, vaid eelkõige seetõttu, et tema peal lasub vastutus kuulutada päästeteed kõigile inimestele, edastada usklikele Kristuse elu ning abistada neid oma raugematu hoolega nõnda, et nad suudaksid jõuda sellesama elu täielikkusesse.14 Kirik on emana kohustatud andma oma lastele hariduse, mille läbi kogu nende elu saab küllastatud Kristuse vaimuga. Samal ajal pakub ta kõigile inimestele oma teeneid seeläbi, et edendab inimisiku terviklikku arengut, maise ühiskonna head käekäiku ning enam inimlikuma maailma ülesehitamist.15

4. Oma haridustandva ülesande täitmisel on Kirik innukas kasutama kõikvõimalikke asjakohaseid vahendeid, tundes seejuures erilist huvi endale omaste abinõude vastu. Tähtsaim neist on katehheetiline õpetus,16 mis valgustab ja tugevdab usku, toidab elu Kristuse vaimuga, juhib aruka ja aktiivse osalemiseni liturgilises müsteeriumis17 ning annab motivatsiooni apostliku tegevuse jaoks. Kirik hindab kõrgelt ja taotleb oma vaimuga läbistada ja vääristada ka teised abinõud, mis kuuluvad inimkonna üldisesse pärandisse ning mis omavad suurt mõju hingede viimistlemisel ja inimeste kujundamisel. Nende abinõude hulka kuuluvad sotsiaalse kommunikatsiooni vahendid,18 mitmesugused grupid, mis on pühendunud vaimsele ja füüsilisele arengule, noorte assotsiatsioonid ja iseäranis koolid.

5. Kõigi hariduse andmiseks vajaminevate vahendite hulgas omavad erilist tähtust koolid.19 Kooli eesmärk pole üksnes arendada erilise hoolega intellektuaalseid võimeid, vaid ka kujundada suutlikkust asju õigesti hinnata, anda edasi eelnenud põlvkondade kultuuripärandit, kasvatada arusaamist väärtustest ja valmistada ette kutsealaseks eluks. Kool edendab erinevate andide ja päritoluga õpilaste vahel sõbralikke suhteid ning valmisolekut üksteist mõista. Kool loob teatud keskme, mille tegevuses ja arengus peavad üheskoos osalema nii perekonnad, õpetajad, mitmesugused assotsiatsioonid, kes edendavad kultuurilist, tsiviilset ja religioosset elu kui ka tsiviilühiskond ja kogu inimkogukond. Tõepoolest kaunis ja suure tähtsusega on kõigi nende kutsumus, kes aitavad vanemaid nende kohustuse täitmisel ning kes inimkogukonna esindajatena võtavad enda kanda hariduse andmise koolides. Antud kutsumus nõuab erilisi mõistuse ja südamega seotud andeid, väga hoolikat ettevalmistust ja jätkuvat valmisolekut uueneda ja kohaneda.

6. Vanemad, kelle esmane ja loovutamatu õigus ja kohutus on oma lapsi harida, peavad koolide valikul omama tõelist vabadust. Järelikult peab riigivõim, kelle kohuseks on toetada ja kaitsta kodanike õigusi, tulenevalt oma huvist distributiivse õiguse järele kandma hoolt selle eest, et riiklikke abirahasid eraldatakse nii, et vanematel oleks tõesti vabadus valida oma südametunnistuse järgi selline kool, mida nad oma lastele tahavad.20 Lisaks on riigi ülesandeks hoolitseda selle eest, et kõik kodanikud saaksid parajal määral osa kultuurist ning oleksid põhjalikult ette valmistatud täitma oma kodanikukohustusi-ja õigusi. Seepärast peab riik kaitsma laste õigust võimetekohasele kooliharidusele. Ta peab valvsalt kontrollima õpetajate oskusi ja nende väljaõppe kvaliteeti. Ta peab hoolitsema õpilaste tervise eest ning üldiselt - edendama koolis tehtavat tööd tervikuna. Samas peab riik alati meeles pidama subsidiaarsuse printsiipi, et ei tekiks mingisugust koolimonopoli. Selline monopol astub vastu inimisiku kaasasündinud õigustele , kultuuri arengule ja levikule, kodanike rahumeelsele ühinemisele ja pluralismile, mis eksisteerib tänapäeval väga paljudes ühiskondades.21 Seepärast manitseb käesolev püha Kirikukogu ustavaid andma endast parim, et leida sobivad õpetamismeetodid ja õppimisprogrammid ning kujundada õpetajad, kes tagasid nooretele tõelise hariduse. Iseäranis lastevanemate assotsiatsioonide kaudu peaksid nad panustama koolis tehtava töö terviklikule edasiarenemisele, kuid eelkõige tuleb neil kaasa aidata koolis antavale kõlbelisele kasvatusele.22

7. Kirik on teravalt teadlik oma raskest kohustusest kanda püüdlikult hoolt kõigi oma laste moraalse ja usulise hariduse eest. Nende arvukate inimeste juures, keda on koolitatud mitte katoliku koolides, peab ta olema kohal oma erilise kiindumuse ja abivalmidusega. See on võimalik tänu nende inimeste poolt antavale elavale tunnistusele, kes selliseid õpilasi õpetavad ja juhendavad, samuti nende kaasõpilaste apostliku tegevuse tõttu,23 kuid eelkõige nende vaimulike ja ilmikute teenimise tõttu, kes annavad neile edasi õpetuse päästest nende iga ja olukorda arvestades ning pakuvad vaimulikku abi igal viisil, mida aeg ja tingimused võimaldavad. Kirik meenutab vanematele nende kohustust korraldada ja isegi nõuda seda, et nende lapsed saaksid osa nendest Kiriku poolt pakutavatest abivahenditest ning areneksid kristlastena samavõrd kuivõrd nad edenevad sekulaarsetes asjades. Seepärast kiidab Kirik väga tsiviilvõime ja ühiskondi, mis arvestades kaasaegse ühiskonna pluralismiga ja austades usuvabadust, abistavad perekondi nõnda, et kõigis koolides võivad nende lapsed saada hariduse vastavalt iga perekonna kõlbelistele ja usulistele veendumustele.24

8. Kiriku osalust haridusmaastikul näitavad erilisel viisil katoliku koolid. Mitte vähem kui teised koolid taotleb katoliku kool kultuurilisi eesmärke ning noorte inimlikku kujundamist. Samas omab katoliku kool mitmeid endale iseloomulikke eesmärke:
ta püüab luua koolikogukonna jaoks erilise õhkkonna, mida hingestab evangeeliumi vabaduse ja armastuse vaim;
ta püüab noori aidata nii, et nende isiksuse arenguga kaasneb ka nende kasvamine uue looduna, kelleks nad on saanud ristimise läbi;
viimaks püüab ta seostada kogu inimkultuuri päästesõnumiga, et usk võiks valgustada teadmisi, mida õpilased pikkamööda omandavad maailma, elu ja inimese kohta.25
Ehki katoliku kool on avatud, nagu ta peabki olema, nüüdisaegse maailma oludele, kasvatab ta oma õpilasi edendama mõjusalt maise linna head käekäiku ning valmistab nad ette teenima Jumala valitsemise levikut. Nõnda muutuvad nad eeskujulikku apostlikku elu elades inimkogukonna jaoks päästvaks juuretiseks. Kuna katoliku kool võib nõnda suuresti toetada Jumala rahva ülesande täitmist ning Kiriku ja inimkogukonna vahelise dialoogi edendamist, mis toob kasu mõlemale osapoolele, siis säilitab ta isegi meie praegustes tingimustes ülima tähtsuse. Sellest tulenevalt kuulutab käesolev püha Kirikukogu taas seda õigust, mida on juba lahti seletatud mitmetes Kiriku õpetusameti poolt välja antud dokumentides,26 nimelt: Kirikul on takistamatult õigus asutada ja juhtida mistahes tüüpi ja mistahes tasemega koole. Samas meenutab Kirikukogu seda, et selle õiguse rakendamine aitab ülimal määral kaasa nii südametunnistusvabaduse ja vanemate õiguse kaitsmisele kui ka kultuuri enda arengule.
Õpetajad mõistku, et nendest sõltub peaaegu täielikult see, kas katoliku kool täidab oma eesmärgid ja ettevõtmised.27 Seetõttu tuleb nad väga hoolikalt ette valmistada, et nad omaksid nõuetele vastavat kvalifikatsiooni nii sekulaarsetes kui religioossetes teadmistes ning pedagoogilisi oskusi, mis kajastavad nüüdisaegse maailma avastusi. Õpetajad, kes on armastuses seotud üksteise ja oma õpilastega ning küllastatud apostliku vaimuga, saavad oma elu ja õpetuse läbi anda tunnistust Kristusest, Ainulaadsest Õpetajast. Tehku nad oma tööd kui lastevanemate partnerid. Üheskoos vanematega peavad nad kogu haridust andvas töös vääriliselt arvestama soolise erinevusega ning selle erilise eesmärgiga, mille jumalik Ettenägelikkus on määranud kummagi soo esindajale perekonnas ja ühiskonnas. Tehku nad kõik endast olenev, et innustada õpilasi üles näitama isiklikku initsiatiivi. Isegi peale kooli lõpetamist peaksid õpetajad jätkuvalt abistama oma õpilasi nõuannete ja sõprusega ning kutsuma ellu Kiriku tõelise vaimuga täidetud spetsiaalsed grupid. Käesolev püha Kirikukogu kuulutab, et selliste õpetajate teenistus on apostolaat selle sõna tõelises tähenduses, mis meie ajastul on ääretult sobilik ja hädavajalik ning pakub ühiskonnale autentset teenimist. Kirikukogu meenutab katoliiklastest vanematele nende kohustust panna oma lapsed katoliku kooli millal ja kus iganes see on võimalik, toetada neid koole oma parimate võimete kohaselt ning teha nendega koostööd oma laste heaolu nimel.28

9. Antud käsitlusele katoliku koolist vastavad niipalju kui võimalik kõik koolid, mis mingil viisil sõltuvad Kirikust, ehkki katoliku koolid võivad võtta erineva kuju vastavalt lokaalsetele tingimustele.29 Seega peab Kirik oma südames väga kalliks neid katoliku koole, mis rajatuna iseäranis noorte kirikute piirkonda annavad hariduse ka mitte katoliiklastest õpilastele. Katoliku koole asutades ja juhtides tuleb pöörata tähelepanu nüüdisaegsetele vajadustele. Ehkki algkoolide ja keskkoolide näol peab jätkuvalt edendama baashariduse andmist, tuleb suurt tähtsust omistada ka nendele koolidele, mis erilisel viisil vastavad nüüdisaegsetest tingimustest tulenevatele vajadustele, nagu kutse30-ja tehnikakoolid, institutsioonid, mis on mõeldud täiskasvanute harimiseks, sotsiaalabi andmise edendamiseks või arengupeetusega inimeste jaoks, kes vajavad erilist hoolt ning samuti koolid, mis valmistavad ette õpetajaid, kes on suutelised andma nii usulist kui ka muud laadi haridust. Käesolev püha Kirikukogu õhutab kirglikult Kiriku karjaseid ja kõiki ustavaid ainsatki ohvrit säästmata aitama kaasa katoliku koolide eesmärgi üha täiuslikumale täitmisele ning kandma erilist hoolt nende inimeste vajaduste eest, kes on vaesed selle maailma hüvedest, ilma jäetud perekonna toetusest ja armastusest või kellele usu and on võõras.

10. Kiriku tähelepanu hõivavad ka kõrgema astme koolid, iseäranis instituudid ja ülikoolid ühes oma fakulteetidega. Sellistes temale alluvates koolides taotleb Kirik süstemaatiliselt seda, et üksikuid õppeaineid uuritakse nendele omaste printsiipide ja meetodite alusel teadusliku uurimistöö juurde kuuluva vabadusega. Seeläbi saavutatakse kõigis nendes valdkondades veelgi sügavam arusaamine ning siis, kui tõstatatakse uued ja kaasaegsed küsimused ning uurimistööd viiakse hoolikalt läbi Kiriku doktorite, iseäranis Püha Aquino Thomase31 eeskujul, süveneb mõistmine sellest, kuidas usk ja mõistus annavad harmoonilise tunnistuse kogu tõe ühtsusest. Selle tagajärjel saavutab kristlik meelsus avaliku, püsiva ja universaalse kohaolu kogu kultuuri arendamisel ning nende institutsioonide õpilastest saavad inimesed, kes on tõeliselt väljapistvad oma õpingutes, nõus võtma enda kanda raskeid koormaid ühiskonnas ning andma maailmas tunnistust usust.32
Katoliiklikes ülikoolides, kus puudub püha teoloogia õppetool, tuleb sisse seada püha teoloogia instituut või õppetool, milles peetavad loengud oleksid sobilikud ilmikutest tudengite jaoks. Kuna teaduse areng uurimistegevuse läbi on kõrgemale teaduslikule õppetööle eriomane, siis tuleb katoliiklikes ülikoolides ja nende fakulteetides eriliselt toetada instituute, mis teenivad peamiselt teadustöö arengut. Käesolev püha Kirikukogu soovitab jõuliselt asutada katoliiklikke ülikoole ja nende fakulteete sobilikult erinevatesse maailma paikadesse ning teha kõik selleks, et nad ei paistaks silma mitte oma arvukuse vaid akadeemiliste püüdluste poolest. Samas peavad nende ülikoolide uksed avanema kergelt tudengitele, kes annavad reaalset lootust ja seda isegi siis, kui neil pole palju vara ning tudengitele, kes pärinevad äsja esilekerkinud rahvaste hulgast. Kuna ühiskonna ja Kiriku enda saatus on tihedalt seotud kõrghariduse poole püüdlevate noorte inimeste arenguga,33 siis ei tohiks Kiriku karjased kulutada oma energiat üksnes nende tudengite vaimulikule elule, kes õpivad katoliiklikes ülikoolides. Muret tundes kõigi oma laste vaimuliku kujunemise pärast peavad piiskopid kutsuma kokku asjakohase konsiiliumi ning kandma hoolt selle eest, et isegi mitte katoliiklikes ülikoolides tegutseksid katoliku egiidi all ühingud ja keskused, kus hoolikalt välja valitud ja ette valmistatud vaimulikud, orduliikmed ja ilmikud annavad alalist vaimulikku ja intellektuaalset abi antud ülikoolis õppivatele noortele. Nii katoliiklikes kui teistes ülikoolides tuleb suuremate võimetega noori, kes paistavad sobivat õpetama või tegema teadust, erilise hoolega õpetada ning julgustada neid võtma enda kanda õpetaja elukutse.

11. Kirik ootab väärtuslikke tulemusi teoloogia teaduskondade vaevanõudvast tööst.34 Nende hoolde usaldab Kirik väga raske kohustuse valmistada oma tudengeid ette mitte üksnes vaimuliku teenimise jaoks, vaid eelkõige just selleks, et nad õpetaksid kirikliku kõrgema õppetöö toolidel, edendaksid iseseisvalt teadust ning võtaksid enda peale intellektuaalse apostolaadi enam vaevanõudvamad väljakutsed. Samuti on nende fakulteetide ülesandeks uurida põhjalikumalt teoloogia erinevaid distsipliine nõnda, et saavutatakse üha sügavam arusaam pühast Ilmutusest, tuuakse selgemalt esile meie esiisade kaudu edasi antud kristliku tarkuse pärand, edendatakse dialoogi meie lahusolevate vendade ja mittekristlastega ning leitakse lahendeid õpetuse arenguga esilekerkinud probleemidele.35 Seetõttu peavad kiriklikud fakulteedid vaatama läbi oma seadused selleks, et nad saaksid paremini edendada teoloogiat ja sellega seoses olevaid teadusharusid ning kaasaegseid meetodeid ja abivahendeid rakendades juhatada oma tudengi tegelema enam põhjalikuma uurimistööga.

12. Nii piiskopkondlikul kui rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil muutub koostöö vaim päev päevalt üha pealetungivamaks ja mõjusamaks. Kuna õpetamistöös on koostöö üldiselt hädavajalik, siis tuleb kõiki vahendeid kasutades edendada sobilikku koostööd nii erinevate katoliku koolide kui katoliku koolide ja teiste koolide vahel, et seeläbi arendada välja just selline koostöö, mida nõuab kogu inimkonna hea käekäik.36 Eriti akadeemiliste institutsioonide valdkonnas kannab laienev koostöö ja ühine jõupingutus rikkalikumat vilja. Viljakama koostöö edendamise nimel peaksid kõikide ülikoolide erinevad fakulteedid töötama üheskoos nii palju kui seda võimaldab neist igaühe eesmärk. Samuti peaksid mitmesugused ülikoolid ühendama oma jõupingutused selleks, et üheskoos korraldada rahvusvahelisi konverentse, jaotada omavahel teadusliku uurimistöö valdkondi, jagada üksteisega oma avastusi, vahetada ajutiselt professoreid ning edendada isekeskis kõike seda, mis iganes aitab kaasa enam tõhusamale koostööle.

LÕPPSÕNA

Käesolev püha Kirikukogu julgustab usinalt noori endid saama teadlikuks haridustöö tähtsusest ning olema valmis õilsa vaimuga võtma see enda kanda, ja seda eriti nendes maailma paikades, kus õpetajate puudusel on noorte inimeste harimine sattunud ohtu. Seesama püha Kirikukogu avaldab sügavat tänu nendele vaimulikele, orduvendadele-õdedele ja ilmikutele, kes oma evangeelse enesepühendamise läbi on sidunud end hariduse andmisega ning koolidega, olenemata nende tüübist ja astemest. Püha Kirikukogu julgustab neid jääma suuremeelselt kindlaks tööle, mille nad on enda kanda võtnud ning oma õpilasi Kristuse vaimuga täites üritama silma paista pedagoogilistes oksustes ning edasi jõudma teadmistes. Nõnda toimides ei edenda nad üksnes Kiriku seesmist uuenemist, vaid kindlustavad ja süvendavad ka Kiriku kasulikku mõju nüüdisaegses maailmas, eriti intellektuaalses maailmas.

Kõik see ja iga punkt eraldi, mis käesolevas määruses on esile toodud, on kirikukogu isade poolt heaks kiidetud. Ning meie, Kristuse poolt meile antud apostelliku autoriteediga ja üheskoos kirikukogu isadega, kiidame heaks, määrame ja sätestame need Pühas Vaimus ning käsime, et need välja kuulutataks Jumala auks.

Rooma, Püha Peetruse juures, 28. oktoobril 1965. aastal

Mina, Paulus, Katoliku Kiriku Piiskop

Järgnevad Kirikukogu isade allkirjad

1 Hariduse tähtsust illustreerivate paljude dokumentide hulgas pööra erilist tähelepanu järgmistele:

Benedictus XV, apostellik läkitus Communes Litteras, 10.04.1919: AAS 11 (1919), p. 172.

Pius XI, entsüklika Divini Illius Magistri, 31.12.1929: AAS 22 (1930), pp. 49-86.

Pius XII, pidulik pöördumine Itaalia Katoliikliku Akstiooni noorte poole, 20.04.1946: Discorsi e Radiomessaggi, Kd. pp. 53-57.

Pius XII, pidulik pöördumine Prantsusmaa pereisade poole, 18.09.1951: Discorsi e Radiomessagi, Kd. 13, pp. 241-245.

Johannes XXIII, sõnum enstüklilise läkituse Divini Illius Magistri publitseerimise 30-ndal aastapäeval, 30.12.1959: AAS 52 (1960), pp. 57-59.

Paulus VI, pidulik pöördumine Kiriklikule Autoriteedile Alluvate Liitunud Institutsioonide liikmete poole, 30.12.1963: Encicliche e Discorsi di S.S. Paolo VI, Kd. I, Rooma 1964, pp. 601-603.

Lisaks võib järele vaadata, Acta et Documenta Concilio Oecumenico Vaticano II apparando, seeria I, Antepraeparatoria, Kd. III, pp. 363-364, 370-371, 373, 374.

2 Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra, 15.05.1961: AAS 53 (1961), pp. 413, 415-417, 424.

Johannes XXIII, entsüklika Pacem in Terris, 1.05.1963: AAS 55 (1963), pp. 278 jj.

3 Declaration des droits de l'homme, 10.12.1984, heaks kiidetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Üldkoosoleku poolt.

Declaration des droits de l´enfant, 20.11.1959.

Protocole additionnel a la convention de sauvegarde des droits de l'homme et des libertés fondamentales, Pariis, 20.05.1952.

Johannes XXIII, entsüklika Pacem in Terris, 11.04.1963: AAS 55 (1963), pp. 295 jj.

4 Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra, 15.05.1961; AAS 53 (1961), p. 402.

Vatikani II Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust Lumen Gentium, art.17: AAS 57 (1965), p. 21.

Vatikani II Kirikukogu, Pastoraalne Konstitutsioon Kirikust Nüüdisaegses Maailmas Gaudium et Spes (1965), vt. tekst tervikuna.

5 Pius XII, sõnavõtt raadios, 24.12.1942: AAS 35 (1943), pp. 12, 19.

Johannes XXIII, entsüklika Pacem in Terris, 11.04.1963: AAS 55 (1963), pp. 259 jj.

Vt. viites 3 loetletud dokumente.

6 Pius XI, entsüklika Divini Illius Magistri, 31.12.1929: AAS 22 (1930), pp. 50 jj.

7 Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra, 15.05.1961: AAS 53 (1961), pp. 441 ff.

8 Pius XI, entsüklika Divini Illius Magistri, loc. cit., p. 83.

9 Vatikani II Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust, Lumen Gentium, art. 36: AAS 57 (1965), pp. 42 jj.

10 Vatikani II Kirikukogu, Määrus Ilmikute apostolaadist, Apostolicam Actuositatem, 1965, art. 12.

11 Pius XI, entsüklika Divini Illius Magistri, loc. cit., pp. 59 jj:

Pius XI, entsüklika Mit Brennender Sorge, 14.03.1937: AAS 29 (1937), pp. 164 jj.

Pius XII, pidulik pöördumine Itaalia Katoliiklike Õpetajate Assotsiatsiooni esimese rahvusliku kongressi poole, 8.09,1946: Discorsi e Radiomessaggi, kd. 8, p. 218.

12 Vatikani II Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust, Lumen Gentium, art. 11 ja 35: AAS 57 (1965), pp. 16 ja 40jj.

13 Pius XI, entsüklika Divini Illius Magistri, loc. cit. pp. 63jj.

Pius XII, sõnavõtt raadios, 1.06.1941: AAS 33 (1941), p. 200; pöördumine Itaalia Katoliiklike Õpetajate Assotsiatsiooni esimemese rahvusliku kongressi poole, 1.09.1946; Discorsi Radiomessaggi, Kd 8, p. 218.

Subsidiaarsuse põhimõte, vt. Johannes XXIII, entsüklilin läkitus Pacem in Terris, 11.04.1963: AAS 44 (1963), p. 294.

14 Pius XI, entsüklika, Divini Illius Magistri, loc. cit. pp. 53 jj.

Pius XI, entsüklika, Non Abbiamo Bisogno, 29.06.1931; AAS 23 (1931), pp. 311 jj.

Pius XII, läkitus Riigisekretariaadile 28-nda Itaalia Sotsiaalse Nädala puhuks, 20.09.1955: L´Osservatore Romano, 29.09.1955.

15 Paulus VI, pöördumine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Üldkoosoleku poole, 4.10.1965: L´Osservatore Romano, 6.11.1965.

16 Pius XI, motu proprio, Orbem Catholicum, 29.06.1923: AAS 15 (1923), pp. 327-329;

Määrus Provide Sane, 12.01.1935: AAS 27 (1935), pp. 145-152;

Vatikani II Kirikukogu, määrus Christus Dominus , Art 13 ja 14.

17 Vatikani II Kirikukogu, konstitutsioon Sacrosanctum Concilium, art. 14: AAS 56 (1964), p. 104.

18 Vatikani II Kirikukogu, Määrus Inter Mirifica, art. 13 ja 14: AAS 56 (1964), pp. 149 jj.

19 Pius XI, entsüklika Divini Illius Magistri, loc. cit. p. 76;

Pius XII, pöördumine Baieri Katoliiklike Õpetajate Assotsiatsiooni poole, 31.12.1956: Discorsi e Radiomessaggi, Kd 18, p. 746.

20 Kolmas Cincinnati Provintsiaalne Nõupidamine (1861): Collatio Lacensis, Kd II, col. 1240, c/d;

Pius XI, entsüklika Divini Illius Magistri, loc. cit., pp. 60 ja 63 jj.

21 Pius XI, entsüklika Divini Illius Magistri, loc. cit. p. 63;

Pius XI, entsüklika Non Abbiamo Bisogno, 29.06.1931: AAS 23 (1931), p. 305.

Pius XII, läkitus Riigi Sekretariaadile 28-nda Itaalia Sotsiaalse Nädala puhul, 20.09.1955: L´Osservatore Romano, 29.09.1965.

Paulus VI, pöördumine Itaalia Tööliste Kristliku Assotsiatsiooni poole, 6.10.1963: Encicliche e Discorsi di paolo VI, Kd. I, Rooma, 1964, p. 230.

22 Johannes XXIII, sõnum entsüklilise läkituse Divini Illius Magistri publitseerimise 30-nda aastapäeval, 30.12.1959: AAS 52 (1960), p. 57.

23 Vatikani II Kirikukogu, Määrus Apostolicam Actuositatem, skeem, (1965), Art 12 ja 16.

24 Vatikani II Kirikukogu, Määrus Dignitatis Humanae, skeem (1965), Art . 5.

25 Westminstri Esimene Provintsiaalnõupidamine (1852): Collatio Lacensis, Kd. III, col. 1334, a/b;

Pius XI, entsüklika Divini Illius Magistri, loc. cit., pp. 77 jj;

Pius XII, pöördumine Baierimaa Katoliiklike Õpetajate Assotsiatsiooni poole, 21.12.1956: Discorsi e Radiomessaggi, Kd. 18, p. 746;

Paulus VI, pöördumine Kiriklikust Autoriteedist Sõltuvate Institutsioonide Föderatsiooni liikmete poole, 30.12.1963: Encicliche e Discorsi de Paola VI, Kd I, Rooma, 1964, pp. 602 jj.

26 Vt. eelkõige dokumendid, millele on osundatud esimeses viites.

27 Pius XI, entsüklika Divini Illius Magistri, loc. cit., pp. 80 jj;

Pius XII, pöördumine Itaalia Keskooliõpetajate Katoliikliku Assotsiatsiooni poole, 5.01.1954: Discorsi e Radiomessaggi, Kd. 15, pp. 551-556;

Johannes XXIII, pöördumine Itaalia Katoliiklike Õpetajate Assotsiatsiooni 6-nda Kongressi poole, 5.09.1959: Discorsi, Messaggi, Colloqui, Kd. I, Rooma, 1960, pp. 427-431.

28 Pius XII, pöördumine Itaalia Keskkooli Õpetajate Katoliikliku Assotsiatsiooni poole, 5.01.1954, loc. cit., p. 555.

29 Paulus VI, pöördumine Katoliikliku Hariduse Rahvusvahelise Ametkonna poole, 25.02.1964: Encicliche e Discorsi de Paolo VI, Kd. II, Rooma, 1964, p. 232.

30 Paulus VI, pöördumine Itaalia Tööliste Kristliku Assotsiatsiooni poole, 6.10.1963: Encicliche e Discorsi de Paolo Vi, Kd. I, Rooma, 1964, p. 229.

31 Paulus VI, pöördumine 6-nda Rahvusvahelise Thomistliku Kongressi eel, 10.09.1965: L´Osservatore Romano, 13-14. september, 1965.

32 Pius XII, pöördumine Prantsusmaa Katoliiklike Kõrgkoolide õpetajate ja tudengite poole, 21.09.1950: Discorsi e Radimessaggi, Kd. 12, pp. 219-221;

Pius XII, Läkitused Pax Romana 22-le Kongressile, 12.08.1952: Discorsi e Radiomessaggi, Kd. 14, pp. 567-569;

Johannes XXIII, pöördumine Katoliiklike Ülikoolide Föderatsiooni poole , 1.01.1959: Discorsi, Messaggi, Colloqui, Kd. I, Rooma, 1960, pp. 226-229;

Paulus VI, pöördumine Milaano Katoliikliku Ülikooli Akadeemilise Nõukogu poole, 5.04.1964: Encicliche e Discorsi de Paolo VI, Kd. II, Rooma, 1964, pp. 438-443.

33 Pius XII, pöördumine Rooma Ülikooli Akadeemilise Nõukogu ja tudengite poole, 15.06.1952: Discorsi e Radiomessaggi, Kd. 14, p. 208.

34 Pius XI, apostellik konstitutsioon Deus Scientiarum Dominus, 24.05.1931: AAS 23 (1931), pp. 245-247.

35 Pius XII, entsüklika Humani Generis, 12.08.1950: AAS 42 (1950), pp. 568 jj. ja 578;

Paulus VI, entsüklika Ecclesiam Suam, III osa, 6.08.1964: AAS 56 (1964), pp. 637-359;

Vatikani II Kirikukogu, Määrus Unitatis Redintegratio: AAS 57 (1965), pp. 90-107.

36 Johannes XXIII, entsüklika Pacem in Terris, 11.04.1963: AAS 55 (1963), p. 284 jne.

Kontakt

Apostellik Administratuur Eestis
Vene 18
10123 Tallinn
Kantselei tel 6446367
kantselei.ppk@gmail.com

Toeta kirikut!

Toeta kirikut vastavalt oma võimalustele ja südametunnistusele.
Ülekanded võib teha:
Rooma-katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudus
a/k EE022200001120059545 

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search