DEKLARATSIOON USUVABADUSEST
DIGNITATIS HUMANAE
INIMESE JA KOGUKONDADE ÕIGUSEST SOTSIAALSELE JA KODANIKUVABADUSELE USUASJADES
VÄLJA KUULUTATUD TEMA PÜHADUSE
PAAVST PAULUS VI POOLT
7. DETSEMBRIL 1965. AASTAL
1. Mõte inimisiku väärikusest on üha sügavamalt avaldanud mõju tänapäeva inimese teadvusele1 ning aina enam nõutakse, et inimesed peaksid tegutsema omaenda otsustusvõime alusel, tundma rõõmu ja kasutama vastutusrikast vabadust, olles seejuures juhitud mitte sunduse poolt vaid ajendatud kohusetundest. Samamoodi on esitatud nõue, et riigivõimu volitustele peaksid olema kehtestatud piirangud, et poleks võimalik sisse tungida isikute ja assotsiatsioonide õiguspärasesse vabadusse. See nõue vabaduse järele inimühiskonnas puudutab eeskätt inimvaimule omaste väärtuste otsimist. Esmalt puudutab see usu takistusteta praktiseerimist ühiskonnas. Käesolev Vatikani Kirikukogu paneb hoolikalt tähele neid inimeste meeltes olevaid soove. Ta teeb ettepaneku neid suurejooneliselt kuulutada, kooskõlas tõe ja õiglusega. Sel eesmärgil süveneb ta Kiriku pühasse pärimusse ja õpetusse - varakambrisse, millest Kirik alalõpmata toob välja uusi seisukohti. mis on kooskõlas vanadega.
Esiteks tunnistab kirikukogu avalikult usku, et Jumal ise on inimkonnale avaldanud viisi, kuidas inimesed peavad Teda teenima, et nad saaksid päästetud Kristuses ja jõuaksid õndsuseni. Me usume, et see üksainus tõeline usk eksisteerib Katoliiklikus ja Apostellikus Kirikus, kellele Issand Jeesus andis kohustuse levitada seda väljapoole, kõigi inimeste seas. Nii lausus Ta oma apostlitele: "Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!" Kõik inimesed omalt poolt on kohustatud otsima tõde, eriti seda, mis puudutab Jumalat ja Tema Kirikut ja võtma omaks tõe, mida nad tundma õppisid ja hoidma sellest tugevalt kinni.
Ühtlasi tunnistab käesolev Vatikani Kirikukogu avalikult, et need kohustused lasuvad inimese südametunnistusel siduva jõuna. Tõde saab kehtestada ainult tõe jõul kui ta vaikselt ja jõuliselt sisendada mõistusesse.
Usuvabadus omakorda, mis on inimestele hädavajalik, et täita Jumala teenimise kohustust, peab olema puutumatu tsiviilühiskonna sundusest. Seega jätab see puutumatuks traditsioonilise Katoliikliku õpetuse inimeste ja ühiskondade moraalsest kohustusest tõelise usu ja ühe Kristuse Kiriku vastu.
Peale kõige selle taotleb kirikukogu laiendada viimaste paavstide õpetust inimisiku vääramatutest õigustest ja ühiskonna konstitutsioonilisest korrast.
2. Käesolev Vatikani Kirikukogu deklareerib, et inimesel on õigus usuvabadusele. See vabadus tähendab, et kõik inimesed on vabad indiviididena või sotsiaalsete gruppidena ning üldkehtiva inimautoriteedi tõttu vabad sundusest sellisel viisil, et kedagi ei sunnita õiguslike piiride raames vastupidiselt oma veendumustele tegutsema, olgu siis privaatselt või avalikult, üksinda või ühenduses teistega.
Järgmisena kuulutab kirikukogu, et õigus usuvabadusele põhineb tõeliselt inimese väärikusel, nagu see väärikus on teada Jumala ilmutatud Sõna ja mõistuse enda kaudu.2 See inimisiku õigus usuvabadusele peab olema registreeritud põhiseaduses, mille läbi ühiskonda valitsetakse ja seega peab see saama kodanikuõiguseks.
See on vastavuses nende väärikusega inimisikutena - see tähendab, olenditena, kes on varustatud mõistuse ja vaba tahtega ning omavad seepärast eesõigust kanda isiklikku vastutust - kõik inimesed peaksid olema loomu poolest ajendatud ja ka moraalse sunduse tõttu kohustatud otsima tõde, eriti usulist tõde. Samuti on nad kohustatud jääma tõe juurde, mille nad on teada saanud ja viima kogu oma elu vastavusse tõe nõuetega. Ent inimesed ei saa neid kohustusi kooskõlas oma loomusega korralikult täita, ilma, et nad ei tunneks rõõmu olla vabad välise sunduse alt nagu ka psühholoogilisest vabadusest. Seega, õigus usuvabadusele ei põhine mitte isiku subjektiivsel kalduvusel, vaid tema tõelises loomuses. Niisiis, õigus sellele vabadusele on jätkuvalt olemas isegi nendes, kes ei täida oma kohustust otsida tõde ja sellest kinni pidada ning selle õiguse rakendamist ei tohi takistada juhul kui peetakse kinni õiglasest avalikust korrast.
3. Edasi käsitleti teemat, kas inimene arvestab sellega, et inimelu kõrgeim norm on jumalik seadus - igavene, objektiivne ja universaalne - mille kaudu Jumal korrastab, suunab ja valitseb kogu universumi ja inimkogukonna kõiki teid tarkuses ja armastuses kavandatud plaani kohaselt. Inimene on Jumala poolt loodud osalema selles seaduses, mille tulemusena, vastavalt Jumaliku Ettehoolduse leebele eelsoodumusele võib ta märgata üha täielikumalt tõde, mis on muutumatu. Seetõttu on igal inimesel kohustus ja seega ka õigus otsida tõde usulistes asjades selleks, et ta võiks kõigi sobilike vahendite abil kujundada endale südametunnistuse õigeid ja tõelisi otsuseid.
Ometigi tuleb tõde otsida viisil, mis on kohane inimisiku väärikusele ja tema sotsiaalsele loomusele. Uurimine peab olema vabatahtlik ja läbi viidud õpetamise või juhendamise, suhtlemise ja dialoogi abil, mille kestel inimesed selgitavad üksteisele tõde, mille nad on avastanud või mille nad arvavad olevat avastanud, selleks et abistada üskteist tõe otsingul.
Niisiis, kui tõde on avastatud, peavad inimesed isikliku äratundmise kaudu selle juurde jääma.
Inimene omalt poolt märkab ja tunnustab jumaliku seaduse imperatiive südametunnistuse vahendusel. Inimene on kohustatud kõigis oma tegemistes järgima südametunnistust, et ta võiks jõuda Jumalani, kes on elu lõppeesmärk. Sellest järeldub, et teda ei tohi sundida tegutsema tema südametunnistusele vastupidiselt. Teisest küljest, teda ei tohi takistada tegutsemast vastavalt oma südametunnistusele, eriti usuasjades. Põhjus peitub selles, et oma loomult seisneb usu praktiseerimine ennekõike nendes seesmistes, vabatahtlikes ja sundimatutes tegudes, mille kaudu inimene võtab oma elus kursi otsejoones Jumala poole. Pelgalt inimlik võim ei saa käskida ega keelata sellist laadi tegusid.3 Ent inimese sotsiaalne loomus ise nõuab, et ta peaks oma seesmistele usule andma välispidise ilme: ta peaks jagama teistega oma religioosset kogemust ja tunnistama kogukonnas avalikult oma usku. Ülekohut on tehtud inimisikule ja Jumala poolt inimese jaoks rajatud korrale siis, kui ühiskonnas on eitatud religiooni vaba praktiseerimist, isegi kui on kinni peetud õiglasest avalikust korrast.
On veel üks kaalutlus. Usuaktid, mille kaudu inimene oma isiklikust veendumusest lähtuvalt eraviisiliselt ja avalikult suunab oma elu Jumala poole, juba oma loomult ületavad maiste ja ajalike asjade korra. Seepärast peaks valitsus tõepoolest arvestama kodanikkonna usulise eluga ja seda soodustama, kuna valitsuse ülesandeks on hoolitseda üldise heaolu eest. Ometigi ületaks ta selgelt oma võimupiirid, kui ta lubaks enesele religioossetes küsimustes käskimist või keelamist.
4. Vabadus või puutumatus usuasjades, mis on anniks isikutele kui indiviididele, peab olema tunnustatud nende õigusena ka siis, kui nad tegutsevad kogukonnas. Religioossed kogukonnad kui sellised on tingitud nii inimese enda, kui usu sotsiaalsest loomusest.
Tingimusel, et avaliku korra õiguslikud nõuded on tagatud, taotlevad religioossed kogukonnad õigusega vabadust, et nad võiksid end ise juhtida vastavalt oma normidele, austada Ülimat Olendit avalikul jumalateenistusel, abistada oma liikmeid religioosse elu praktiseerimisel, tugevdada neid juhiste kaudu ja edendada institutsioone, milles nad võiksid ühineda oma elu korraldamise eesmärgil vastavalt oma usulistele põhimõtetele.
Niisiis on religioossetel kogukondadel õigus, et ei seaduslike abinõude ega valitsuse poolse administratiivse aktsiooni kaudu ei takistataks neid omaenda teenistujate valimisel, väljaõpetamisel ja ümberpaigutamisel, suhtlemisel välismaal olevate usuliste autoriteetide ja kogukondadega, ehitiste püstitamisel religioossetel eesmärkidel ja sobilike fondide või kinnisvara soetamisel ja kasutamisel.
Peale selle on religioosetel kogukondadel õigus takistamatult oma usku avalikult õpetada ja tunnistada, nii suusõnaliselt kui kirjalikult. Igaüks, kes levitab religioosset tõde ja tutvustab usulisi praktikaid, peab alati hoiduma igasugusest tegevusest, mis võib kanda endas vihjet sundusest või mingit laadi veenmisest, mis on autu või ebaväärikas, seda eriti vaeste ja harimatute inimestega tegeledes. Sellist teguviisi tuleb pidada inim õiguse kuritarvitamiseks ja muude õiguse vägivaldseks rikkumiseks.
Lisaks sellele kuulub usuvabaduse mõiste alla see, et religioossetele kogukondadele ei tohiks keelata vabatahtlikult ette võtta nende õpetuse eriliste väärtuste esitlemist, mis puudutavad ühiskonna korraldust ja üldse kogu inimtegevuset. Lõpetuseks, inimese sotsiaalne olemus ja religiooni tõeline loomus toovad esile inimeste õiguse vabatahtlikult pidada koosolekuid ja asutada hariduslikke, kultuurilisi, heategevuslikke ja sotsiaalseid organisatsioone vastavalt oma religioossetele seisukohtadele.
5. Perekond, niivõrd kui ta on ühiskond omaenda algupärases õiguses, omab vanemate juhtimisel õigust elada oma kodust religioosset elu. Lisaks sellele on vanematel õigus, vastavalt oma religioossetele veendumustele otsustada, millist usulist kasvatust nende lapsed peavad saama. Järelikult peab valitsus tunnustama vanemate õigust vabal valikul otsustada koolide ja teiste hariduslike vahendite üle ning selle valikuvabaduse kasutamine ei tohi saada põhjuseks vanematele ebaõiglaste piirangute kehtestamisel, kas otseselt või kaudselt. Peale selle on vanemate õigusest üle astutud siis, kui nende lapsi sunnitakse osa võtma õppetundidest või juhendamisest, mis pole vastavuses nende usulist veendumustega või juhul, kui üksainus haridussüsteem, milles on välistatud kõik religioossed formatsioonid, on kehtestatud kõigile.
Kuna ühiskonna üldine heaolu koosneb terviklikult sotsiaalse elu nendest tingimustest, milledes inimesed tunnevad rõõmu võimalusest saavutada oma täiuslikkus ning sealjuures suhtelise kergusega, siis koosneb see peamiselt inimisiku õiguste kaitsmisest ja oma kohustuste täitmisest.4 Seega, mure usuvabaduse õiguse pärast kandub üle kogu kodanikkonnale, sotsiaalsetele gruppide, valitsusele, samuti Kirikule ning teistele religioossetele kogukondadele, ning seda kõigi inimeste kohustuse tõttu tegutseda üldise heaolu nimel ja seda viisil, mis on igaühele sobilik.
Inimese vääramatute õiguste kaitsmine ja edendamine liigitub valitsuse põhiliste kohustuste hulka.5 Seepärast tuleb valitsusel enda peale võtta kõigi oma kodanike usuvabaduse tõhus kaitsmine õiglaste seaduste ja teiste asjakohaste abinõude kaudu.
Samuti peab valitsus aitama luua religioosset elu soodustavad tingimused, et inimestele oleks tõesti võimaldatud nende usuliste õiguste rakendamine ja nende usuliste kohustuste täitmine ning samuti, et ühiskond ise võiks kasu saada õigluse ja rahu moraalsetest omadustest, mis saavad alguse inimeste ustavusest Jumalale ja Tema pühale tahtele.6
Juhul kui, arvestades rahavaste seas kehtivate eriomaste asjaoludega, tsiviilõigus annab ühiskonnale põhiseaduslikus korras erilise tunnustuse ühele religioossele kogukonnale, siis on ikkagi vajalik, et kõigi kodanike ja usuliste kogukondade õigus usuvabadusele oleks tunnustatud ja toimiks tõhusalt praktikas.
Viimaks, valitsus peab hoolt kandam selle eest, et kodanike võrdsust seaduse ees, mis sellisena ise on üldise hüve elemendiks, kunagi ei rikutaks religioossetel eesmärkidel, olgu avalikult või salaja .
Sellest järeldub, et valesti on tehtud juhul, kui valitsus surub oma rahvale peale kas jõu või hirmutamise või mõnel muul moel, mistahes religiooni tunnistamise või hülgamise või kui ta takistab inimestel religioosse kogukonnaga liitumast või sellest lahkumast. Veelgi enam rikutakse vägivaldselt Jumala tahet ning isikute ja rahvaste perekonna pühasid õigusi siis, kui mistahes viisil kasutatakse jõudu selleks, et usku hävitada või maha suruda, olgu siis kogu inimkonnas, eraldiseisvas riigis või konkreetses kogukonnas.
7. Õigust usuvabadusele rakendatakse inimühiskonnas; seega selle praktiseerimine allub teatavatele reguleerivatele normidele. Kõikide vabaduste rakendamisel tuleb kinni pidada isikliku ja sotsiaalse vastutuse moraaliprintsiibist. Indiviidid ja sotsiaalsed grupid on moraaliseaduse kaudu kohustatud oma õiguste kasutamisel austama nii teiste õigusi kui enda kohustusi, nii üksikisikute kui kõigi üldise heaolu suhtes. Inimesed peavad õiglaselt ja tsiviliseeritult oma kaasinimesi kohtlema.
Lisaks sellele on ühiskonnal õigus kaitsta ennast võimalike kuritarvituste vastu, mis oleksid toime pandud usuvabaduse ettekäändel. Valitsuse eriliseks kohuseks on vastav kaitse tagada. Ent valitsus ei tohi tegutseda meelevaldsel moel või erakondlikkuse ebaausas vaimus. Tema tegevus peab olema juhitud juriidiliste normide poolt, mis on vastavuses objektiivse moraalikorraga. Need normid tulenevad kõigi kodanike õiguste tõhusa kaitsmise ja huvide konflikti rahumeelse lahendamise vajadusest, samuti algupärase avaliku rahu küllaldase hoidmise vajadusest, mis tekib siis, kui inimesed elavad üheskoos heas läbisaamises ja tõelises õigluses ning lõppkokkuvõttes avaliku moraali kõlbliku hoolekande vajadusest.
Need aspektid moodustavad üldise heaolu põhilised komponendid: need on need, mida on silmas peetud avaliku korra poolt. Mis ülejäänusse puutub, siis ühiskonna tavad peavad olema oma täielikus ulatuses vabaduse tavad: see tähendab, inimese vabadust tuleb austada niipalju kui võimalik ja seda ei tohi piirata, välja arvatud siis kui see tõepoolest vajalikuks osutub.
Tänapäeva inimestele avaldatakse tugevat survet kuni selleni, et nad minetavad võimaluse tegutseda omal otsustusel. Teisest küljest pole mitte vähe neid, kes kalduvad kasutama vabaduse nimetust ettekäändena selleks, et võtta naljana sõnakuulekuse kohustust ning keelduda alistumast autoriteedile. Seetõttu käesolev Vatikani Kirikukogu innustab igaüht, eriti neid, kellele on ülesandeks tehtud teiste harimine, anda endast parim, et kujundada inimesi, kes ühest küljest austavad moraalset korraldust ja on kuulekad seaduslikule autoriteedile ja teisest küljest on tõelise vabaduse armastajad - teiste sõnadega inimesi, kes omaenda otsustusvõime rakendamisel ja tõe valgel jõuavad otsusele, reguleerivad oma tegevust vastutustundega ja püüdlevad tõelise ja õige poole, olles alati meelsasti valmis liituma teistega ühises püüdluses.
Järelikult peaks usuvabadus omama täiendavat otstarvet ja eesmärki, nimelt, et inimesed võiksid suurema vastutustundega täita oma kohustusi kogukondlikus elus.
9. Antud Vatikani Kirikukogu deklaratsioon inimese õigusest usuvabadusele põhineb isiku väärikusel, kelle tungivad vajadused on saanud inimmõistusele täielikult mõistetavaks sajandite vältel omandatud kogemuse läbi. Veelgi enam, see doktriin vabadusest on juurdunud jumalikus ilmutuses ja seetõttu on kristlased kohustatud sellest veelgi enam lugu pidama. Ilmutus küll ei kinnita rohkesõnaliselt inimese õigust puutumatusele välisest sundusest usuasjades. Ometigi see paljastab inimisiku väärikuse kõigis tema dimensioonides. See annab tunnistuse austusest, mida Kristus näitas vabaduse vastu, mille abil inimesel tuleb täita oma religioosset kohustust Jumala Sõnasse ja annab meile Vaimus õppetunde, mida sellise Õpetaja jüngrid peaksid omaks võtma ja pidevalt järgima. Nii on edaspidi heidetud valgust üldistele põhimõtetele, millel põhineb antud usuvabaduse deklaratsiooni doktriin. Konkreetsemalt öeldes, usuvabadus ühiskonnas on täielikult kooskõlas kristliku usuakti vabadusega .
10. Katoliikliku doktriini üks peamisi seisukohti on, et inimese vastus Jumalale usus peab olema vabatahtlik: seepärast ei tohi kedagi sundida vastu tahtmist omaks võtma kristlikku usku.7 See doktriin sisaldub Jumala Sõnas ja Kirikuisad on seda järjepidevalt kuulutanud.8 Usuakt on oma loomult vaba. Kristuse, Lunastaja poolt päästetud ja Jeesuse Kristuse läbi Jumala lapseks kutsutud (Ef 1:5) inimene ei saa truuks jääda ennast ilmutavale Jumalale, kui ta mitte Isa poolt kutsutuna (Jh 6:44) ei vasta Jumalale mõistliku ja vabatahtliku usukuulekusega. Seepärast on usu loomusega täielikult vastavuses see, et usuasjades tuleks välistada igasugune inimeste poolne sundus. Seega, usuvabaduse põhimõte ei panusta ümbritsevale loodule, mille kaudu inimesed võivad takistuseta olla kutsutud kristlikule usule, selle vabatahtlikule tunnistamiseni kogu oma ellusuhtumisega.
11. Jumal kutsub inimesi ennast teenima vaimus ja tões. Seega nad on seotud oma südametunnistuses, aga nad ei allu sundusele. Jumal on arvestanud inimese väärikusega, kelle Ta on loonud ja inimene peab olema juhitud omaenda otsustega ja tundma rõõmu vabadusest. See tõde saavutab oma täiuse Jeesuses Kristuses, kelles Jumal ilmutas iseennast koos inimestega. Kristus on üheaegselt nii meie Õpetaja kui ka Issand (Jh 13:13), samas leebe ja südamelt alandlik (Mt 11:29). Ta oli kannatlik oma jüngreid enda pole võites. (Mt 11:28-30; Jh 6:67-68). Ta tegi imetegusid oma õpetuse valgustamiseks ja tõe maksma panemiseks, kuid Tema eesmärgiks oli äratada usku oma kuulajates ja kinnitada neid usus ning mitte rakendada nende suhtes sundust (Mt 9:28-29; Mk 9:23-24; 6:5-6).9 Ta küll noomis mõningaid oma kuulajaid uskmatuse pärast, kuid ta jättis kohtupäeva ootuses kättetasumise Jumalale (Mt 11:20-24; Rm 12:19-20; 2Ts 1:8). Kui ta läkitas oma jüngrid maailma, siis Ta ütles neile: "Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka" (Mk 16:16). Ta täheldas, et nisu on külvatud raihein sekka ning andis korralduse, et neil mõlemal tuleb lubada kasvada kuni lõikusajani, mis saabub maailma lõpus (Mt 13:30; 40-42). Ta keeldus olemast poliitiline Messias, kes valitseb jõuga (Mt 4:8-10; Jh 6:15): Ta eelistas nimetada end Inimese Pojaks, kes tuli "et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest" (Mk 10:45). Ta näitas end täiusliku Jumala sulasena (Js 42:1-4), kes "rudjutud roogu ei murra katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ära" (Mt 12:20).
Ta tunnustas valitsuse väge ja õigusi, kui ta käskis keisrile maksta maksu: kuid Ta hoiatas selgelt, et Jumala kõrgemaid õigusi tuleb hoida puutumatuna: "Andke nüüd keisrile, mis kuulub keisrile ja Jumalale, mis kuulub Jumalale " (Mt 22:21). Viimaks, kui ta lõpetas oma lunastustöö, mille läbi Ta saavutas inimeste jaoks pääste ja tõelise vabaduse, viis Ta lõpule oma ilmutuse. Ta andis tunnistust tõest (Jh 18:37), kuid Ta keeldus seda tõde jõuga peale surumast neile, kes rääkisid selle vastu. Tema võim ei kehtesta oma nõudeid jõu löökide abil (Mt 26:51-53; Jh 18:36). See on kehtestatud tõe kuulmise ja tunnistamise kaudu ning see levitab oma ülemvõimu armastusega, mille abil, ristilööduna ülendatud Kristus, pöörab kõik inimesed enese poole. (Jh 12:32).
Kristuse sõna ja eeskuju kaudu õpetust saanuna järgisid apostlid sama teed. Kiriku algusaegadest peale püüdsid Kristuse jüngrid pöörata inimesi usule Kristusesse kui Issandasse: siiski mitte sunduse või Evangeeliumile vääritute võtete abil, vaid eelkõige Jumala sõna väe kaudu (1Kr 2:3-5; 1Ts 2:3-5). Vankumatult kuulutasid nad kõigile Jumala, meie Päästja, kavatsust, "kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele" (1Tm 2:4). Siiski samal ajal näitasid nad üles austust nõrgemate vastu ehki nad olid eksituses, ning tegid nõnda selgeks, et "igaüks meist peab endast Jumalale aru andma " (Rm 14:12; vt. Rm 14:1-23; 1Kr 8:9-13; 10:23-33) ning seetõttu on kohustuslik järgida oma südametunnistust. Nagu Kristus ise kuulutasid Apostlid järjekindlalt tõde Jumalast, ning nad ilmutasid tõelist kartmatust, kui "nad kõnelesid Jumala sõna julgesti" (Ap 4:31; vt. Ef 6:19-20) rahvaste ja nende valitsejate ees. Nad hoidsid kindla usuga kinni sellest, et Evangeelium on tõepoolest Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub (Rm 1:16). Seepärast lükkasid nad tagasi kõik "lihalikud relvad" (2Kr 10:4; 1Ts 5:8-9): nad järgisid Kristuse vagaduse ja lugupidavuse eeskuju ja kuulutasid Jumala Sõna täielikus veendumuses, et selles maailmas valitseb jumalik jõud, mis on võimeline purustama kõik Jumala vastu ülesrivistatud väed (Ef 6:11-17) ja tooma inimesed usule Kristusesse ja tema teenimisse (2Kr 10:3-5). Oma Õpetaja kombel tunnustasid ka apostlid seaduspärast tsiviilautoriteeti. Apostlid õpetasid, et "ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest" ja andsid seejärel käsu: "Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele ... kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele" (Rm 13:1-5, vt. 1Pt 2:13-17). Samal ajal ei kõhelnud nad välja rääkimast valitsevate võimude vastu, kes asetasid endid vastuollu Jumala püha tahtega: "Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna" (Ap 5:29; vt. Ap 4:19-20). See on tee, mida mööda märtrid ja teised ustavad on kõndinud kõikidel aegadel ja kõigis maailma paikades.
12. Seepärast Kirik, olles ustav Evangeeliumi tõele, järgib Kristuse ja apostlite teed siis, kui ta tunnustab ja toetab usuvabaduse põhimõtet, mis on inimese väärikusele kohane ja kooskõlas jumaliku ilmutusega. Läbi aegade on Kirik säilitanud ja edasi andnud doktriini, mille ta on vastu võtnud Õpetajalt ja apostlitelt. Jumala rahva elus,kelle palverännak on kulgenud läbi inimkonna ajaloo on ette tulnud ka seda, mis vaevu on olnud kooskõlas Evangeeliumi vaimuga või isegi olnud sellega vastuolus. Sellest hoolimata on alati kindlana seisnud Kiriku õpetus, et kedagi ei tohi usku sundida.
Nii on Evangeelium kui juuretis pikka aega inimeste teadvust mõjutanud ja sellele võlgneme suurel määral tänu tõsiasja eest, et aja jooksul on inimesed üha laialdasemalt hakanud tunnustama oma väärikust isikutena ning on tugevnenud veendumus, et inimest tuleb ühiskonnas usuasjades vabana hoida igat liiki sundusest.
13. Neis küsimustes, mis puudutavad Kiriku hüvangut ja ühiskonna heaolu maa peal , mis alati peavad olema hoitud ja kaitstud kõigi vigastuste eest, on eesõigus seisukohal, et kirik peaks rõõmu tundma täielikust vabadusest, mida ta vajab, et hoolitseda inimeste õndsuse eest. See on püha vabadus, sest ainusündinud Poeg õnnistas sellega Kirikut, mille Ta oma verega lunastas. Tõepoolest, see on sedavõrd Kiriku vara, et tegutseda selle vastu tähendab tegutseda Jumala tahte vastu. Kiriku vabadus on fundamentaalne printsiip, mis puudutab Kiriku ja valitsuste ning kogu tsiviilkorralduse vahelisi suhteid.
Ühiskonna ja valitsuse tasandil nõudleb Kirik enesele vabadust, sest oma olemuselt on ta Kristuse, Issanda, poolt rajatud vaimne autoriteet, kelle peal jumaliku mandaadi tõttu lasub kohustus minna välja maailma ja kuulutada Evangeeliumi kõigile inimestele.(Mt 28:18-20; Mk 16:15).10 Samuti nõudleb Kirik enesele vabadust, sest oma olemuselt on ta inimeste ühiskond, kellel on õigus elada ühiskonnas kooskõlas Kristliku usu ettekirjutustega.11
Omakorda seal, kus usuvabaduse printsiip on mitte üksnes sõnaliselt kuulutatud või lihtsalt sisse kirjutatud seadusesse, vaid sellele on antud ka aus ja praktiline rakendus, seal õnnestub Kirikul saavutada nii stabiilne õiglane olukord kui tegelik vastastikune sõltuvus, mis on hädavajalik tema jumaliku misjoni täitmiseks.
Vastastikune sõltuvus on täpselt see, mida Kiriku ametivõimud ühiskonnas nõutavad.12 Samal ajal ustavad kristlased, sarnaselt kõigi teiste inimestega, omavad tsiviilõigust, mille järgi nad takistusteta võiksid elada kooskõlas oma südametunnistusega. Seetõttu eksisteerib harmoonia Kiriku vabaduse ja usuvabaduse vahel, mida tuleb tunnustada kui kõigi inimeste ja kogukondade õigust ja see peab olema põhiseaduse poolt sanktsioneeritud.
14. Selleks, et olla ustav jumalikule käsule õpetada kõiki rahvaid (Mt 28:19-20), peab Katoliiklik Kirik kiirelt ja hoolikalt tegutsema, "et Issanda sõna leviks ja kirgastuks" (2Ts 3:1). Niisiis kustub Kirik pühalikult üles oma lapsi "anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimest eest ... See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid jõuaksid tõe tundmisele" (1Tm 2:1-4). Kristlased peaksid oma südametunnistuse kujundamisel hoolikalt jälgima Kiriku püha ja tõest doktriini.13 Sest Kirik on Kristuse tahte kohaselt tõe õpetaja. Tema kohuseks on esitada seisukohti ja vastuvaidlemist mittesallivalt seda tõde õpetada, kelleks on Kristus ise ning samuti oma autoriteedi läbi ametlikult teatada ja kinnitada neid moraali põhimõtteid, mille algupära on inimloomuses endas. Lisaks kõndigu kristlased tarkuses väljapool olijate palge ees "Pühas Vaimus, siiras armastuses, tõe sõnas" (2Kr 6:6-7) ning täitku oma ülesannet laiali jaotada elu valgus usalduse ja apostelliku julgusega ja (Ap 4:29) isegi oma vere hinnaga.
Jünger on kohustatud surmtõsise kohustuse tõttu Kristuse, oma Õpetaja vastu üha täielikumalt mõistma Tema käest vastu võetud tõde, ustavalt seda kuulutama ja innukalt seda kaitsma ning iial - olgu see arusaadav – mitte iial kasutama vahendeid, mis on kokkusobimatud Evangeeliumi vaimuga. Samal ajal Kristuse armastus julgustab teda armastama ja omama ettenägelikkust ja kannatlikkust nendega , kes on usu suhtes kas eksituses või teadmatuses.14 Kõike alljärgnevat tuleb võtta arvesse - kristlase kohustust Kristuse vastu, elu andvat sõna, mida tuleb kuulutada, inimisiku õigusi ja Jumala poolt Kristuse läbi kingitud armu mõõtu inimestele, kes on kutsutud vabatahtlikult usku vastu võtma ja seda avalikult tunnistama.
15. On tõsiasi, et tänapäeva inimesed tahavad vabalt tunnistada oma usku nii privaatselt kui avalikult. Tõepoolest, usuvabadus on juba välja kuulutatud tsiviilõiguseks enamikes põhiseadustes ja see on pühalikult leidnud tunnustamist rahvusvahelistes dokumentides.15 Teiselt poolt on tõsiasi ka see, et ikka veel leidub valitsusvorme, mis tegutsevad selle nimel, et heidutada kodanikke avalikult usku tunnistamast ja muuta religioossete kogukondade elu väga keeruliseks ja ohtlikuks.
Käesolev kirikukogu tervitab rõõmuga esimest neist kahest ajastu tunnusmärgist. Ometigi mõistab ta kurbusega hukka üksnes taunimist vääriva teise tõsiasja. Kirikukogu õhutab katoliiklasi ja pöördub palvega kõigi inimeste poole, et nad väga hoolikalt arvestaksid usuvabaduse vajalikkusega, eriti ühiskonna praeguses olukorras. Kõik rahvad astuvad veelgi tihedamatesse liitudesse. Inimesed erinevatest kultuurilistest ja religioonidest on ühendatud lähedastes suhetes. Kasvab teadlikkus isiklikust vastutusest, mida iga isik omab. Kõik see on silmnähtav. Järelikult selleks, et kogu inimkonnas võiksid olla rajatud ja kaitstud harmoonial põhinevad suhted on hädavajalik, et usuvabadusele oleks kõikjal tagatud põhiseaduslik garantii ning et näidatakse üles austust inimese kõrgele kohustusele ja õigusele juhtida ühiskonnas oma usulist elu.
Lubagu Jumal ja kõikide andide Isa juhtuda sellel, et usuvabaduse printsiibi hoolika järgimise kaudu ühiskonnas, võiks inimühiskond Kristuse armu ja Püha Vaimu väe läbi olla Jumala laste ülevasse, lõputusse ja aulisse vabadusse tõstetud(Rm 8:21).
1 Paavst Johannes XXIII, entsüklika "Pacem in Terris," April 11, 1963: AAS 55 (1963) p. 279; ibid., p. 265; Pius XII, radio message, Dec. 24, 1944: AAS 37 (1945), p. 14.
2 Paavst Johannes XXIII, entsüklika "Pacem in Terris," April 11, 1963: AAS 55 (1963), pp. 260-261; Pius XII, radio message, Dec. 24, 1942: AAS 35 (1943), p. 19; Pius XI, entsüklika "Mit Brennender Sorge," Märts 14, 1937: AAS 29 (1937), p. 160; Leo XIII, entsüklika "Libertas Praestantissimum," Juuni 20, 1888: Acts of Leo XIII 8 (1888), p. 237-238.
3Johannes XXIII, entsüklika "Pacem in Terris," April 11, 1963: AAS 55 (1963), p. 270; Paulus VI, radio message, Dec. 22, 1964: AAS 57 (1965), pp. 181-182.
4 Johannes XXIII, entsüklika "Mater et Magistra," May 15, 1961: AAS 53 (1961), p. 417; idem, entsüklika. "Pacem in Terris," April 11, 1963: AAS 55 (1963), p. 273.
5 Johannes XXIII, entsüklika "Pacem in Terris," April 11, 1963: AAS 55 (1963), pp. 273-274; Pius XII, radio message, June 1 1941: AAS 33 (1941), p. 200.
6 Leo XIII, entsüklika "Immortale Dei," Nov. 1, 1885: AAS 18 (1885) p. 161
7 CIC, c. 1351; Pius XII, allocution to prelate auditors and other officials and administrators of the tribune of the Holy Roman Rota, Oct. 6, 1946: AAS 38 (1946), p. 394; idem. Encycl Mystici Corporis," June 29, 1943: AAS (1943) p. 243.
8 Lactantius "Divinarum Institutionum," Book V, 19: CSEL 19, pp. 463-464, 465: PL 6, 614 and 616 (ch. 20); St. Ambrose, "Epistola ad Valentianum Imp.," Letter 21: PL 16, 1005; St. Augustine, "Contra Litteras Petiliani," Book II, ch. 83: CSEL 52 p. 112: PL 43, 315; cf. C. 23, q. 5, c. 33, (ed. Friedberg, col. 939); idem, Letter 23: PL 33, 98, idem, Letter 34: PL 33, 132; idem, Letter 35: PL 33, 135; St. Gregory the Great, "Epistola ad Virgilium et Theodorum Episcopos Massiliae Galliarum, Register of Letters I, 45: MGH Ep. 1, p. 72: PL 77, 510-511 (Book I, ep. 47); idem, "Epistola ad Johannem Episcopum Constantinopolitanum," Register of Letters, III, 52: MGH Letter 1, p. 210: PL 77, 649 (Book III, Letter 53); cf. D. 45, c. 1 (ed. Friedberg, col 160); Council of Toledo IV, c. 57: Mansi 10, 633; cf. D. 45, c. 5 (ed. Friedberg, col. 161-162); Clement III: X., V, 6, 9: ed. Friedberg, col. 774; Innocent III, "Epistola ad Arelatensem Archiepiscopum," X., III, 42, 3: Friedberg, col. 646.
9 Paul VI, encycl. "Ecclesiam Suam," Aug. 6, 1964: AAS 56 (1964), pp. 642-643.
10 Pius XII, encycl. "Summi Pontificatus," Oct. 20, 1939: AAS 31 (1939). pp. 445-446.
11 Pius XI, letter "Firmissiman Constantiam," March 28, 1937: AAS 29 (1937), p. 196.
12 Pius XII, allocution, "Ci Riesce," Dec. 6, 1953: AAS 45 (1953), p. 802.
13 Pius XII, radio message, March 23, 1952: AAS 44 (1952) pp. 270-278.
14 John XXIII, encycl. "Pacem in Terris," April 11, 1963:AAS 55 (1963), pp. 299-300.
15 John XXIII, encycl. "Pacem in Terris," April 11, 1963:AAS 55 (1963) pp. 295-296.