PIISKOP PAULUS,
JUMALA TEENRITE TEENER,
ÜHES PÜHA KIRIKUKOGU ISADEGA,
ANTUD MEELESPIDAMISEKS IGAVESTI
Dogmaatiline konstitutsioon
Jumala ilmutusest
"Dei Verbum"
Sissejuhatus.
Jumala Sõna aukartlikult kuulates ja kindla lootusega kuulutades juhindub Püha Sinod püha Johannese sõnadest: "Me kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega." (1 Jh 1: 2-3) Seetõttu tahab Sinod, järgides Trento ja Vatikani Esimese Kirikukogu eeskuju, esile tuua tõekohase õpetuse Jumala ilmutusest ja selle edasiandmisest, et kogu maailm, võttes kuulda päästmissõnumit, usuks, usus loodaks ja lootuses armastaks.1
1.peatükk: Ilmutus iseeneses.
Jumal oma headuses ja tarkuses on võtnud nõuks ise ennast ilmutada ning teha avalikuks oma tahte saladuse (vrd. Ef 1: 9), et inimesed leiaksid Kristuse kaudu, kes on lihakssaanud Sõna, tee Isa juurde ja saaksid osa Jumala loomusest (Ef 2: 18; 2 Pt 1: 4). Selles ilmutuses kõnetab nähtamatu Jumal (vrd. Kl 1: 15; 1 Tm 1: 17) oma ülevoolavas armastuses inimesi kui oma sõpru (vrd. 2 Ms 33: 11; Jh 15: 14-15) ja suhtleb nendega (vrd. Brk 3: 38), neid kutsudes ja vastu võttes osasaamisse iseendaga. Ilmutuse protsess leiab aset teos ja sõnas, mis oma sisimas on läbi põimunud: teod nimelt, mida Jumal teostab õndsusloo käigus, ilmutavad ja kinnitavad õpetust ning sõnades märgitud reaalsusi; sõnad kuulutavad tegusid ning heidavad valgust saladusele, mis neis sisaldub. Selles ilmutuses avanenud sügav müsteerium Jumalast ja inimese lunastamisest tuleb ilmsiks Kristuses, kes ühtlasi on kogu selle ilmutuse vahemees ja täius.2
Jumal, kes kõike loob (vrd. Jh 1: 3) ja säilitab Sõna läbi, annab inimestele igal ajajärgul kõigi loodud asjade kaudu tunnistust iseenda kohta (vrd. Rm 1: 19 – 20). Kuna Ta aga soovis võimalikuks teha üleloomuliku lunastuse tee, andis Ta ennast juba alguses tunda esimestele inimestele. Pärast nende langemist kinnitas Ta neid taas pääsemise lootuses ning tõotas neile lunastust (vrd. 1 Ms 3: 15). Vahetpidamata kandis Ta hoolt inimsoo eest, soovides pakkuda igavest elu kõikidele, kes kannatlikult otsivad lunastust heategude kaudu (vrd. Rm 2: 6 – 7). Hiljem Ta kutsus Aabrahami ja kavatses temast teha suure rahva (vrd. 1 Ms 12: 2), keda Ta seejärel - pärast patriarhe - kasvatas Moosese ja prohvetite kaasabil, et see rahvas tunnistaks Teda - ainsat elavat ja tõelist Jumalat - oma hoolitsevaks Isaks ja õiglaseks kohtunikuks ning ootaks talle lubatud Lunastajat. Nii on Jumal läbi aegade tasandanud teed Evangeeliumi ilmumiseks.
Pärast seda, kui Jumal oli palju kordi ja mitmesugusel viisil kõnelnud prohvetite vahetalitusel, on Ta "nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu" (Hb 1: 1–2). Ta saatis oma Poja, igavese Sõna ja kõigi inimeste valguse, et Ta elaks inimeste keskel ja annaks neile edasi sõnumi, mis lähtub Jumala sügavustest (vrd. Jh 1: 1-18). Jeesus Kristus, lihakssaanud Sõna, läkitatud "inimesena inimeste juurde"3, "räägib Jumala sõnu" (Jh 14: 9) ja viib lõpule lunastustöö, mille teostamise Isa talle ülesandeks tegi (vrd. Jh 5: 36; 17: 4). Kes näeb Teda, näeb ühtlasi Isa (vrd. Jh 14: 9). Tema on, kes kogu oma olemuse ja ilmumisega, sõnades ja tegudes, tunnustähtedes ja imetegudes, eelkõige oma surma ja aulise ülestõusmisega surnuist, viimaks Tõe Vaimu läkitamisega viib täide, lõpetab ja kinnitab tunnistuses Jumala kohta ilmutuse, mille järgi Jumal toimib koos meiega, vabastab meid patu pimedusest ja surmast ning äratab meid igavesse ellu. Sel põhjusel jääb kristlik lunastus oma seatud korra järgi, nimelt kui uus ja lõplik Leping, asendamatuks ning ei ole oodata mingit uut avalikku ilmutust, enne kui meie Issand Jeesus Kristus ilmub taas oma aukirkuses (vrd. 1 Tm 6: 14 ja Tt 2: 13).
Jumalale, kes ennast ilmutab, tuleb osutada "sõnakuulmist usus" (Rm 16: 26; vrd. Rm 1: 5; 2 Kr 10: 5-6). Sel kombel usaldab inimene ennast vabatahtlikult Jumala meelevalla hoolde, kusjuures ta "nii mõistuse kui tahte poolest alistub täielikult ennast ilmutavale Jumalale"4 ja on meeleldi nõus tema ilmutusega. Selline usk ei teostuks, kui puuduks Jumala ennetav ja abistav arm ning Püha Vaimu sisemine tugi, mis puudutab südant ja pöörab selle Jumala poole, avab arusaamise silmad ning "peab igaühele kergeks tegema tõe tunnistamise ja uskumise".5 Seesama Vaim täiustab usku järjekestvalt oma andide kaudu ning nõnda süveneb arusaamine ilmutusest üha suuremal määral.
Oma ilmutuse kaudu soovis Jumal ennast ning oma tahte igikestvaid otsustusi inimese lunastamisest teatavaks teha ja edasi anda, "et pakkuda osa Jumala aaretest, mis igas mõttes ületavad inimvaimu haardeulatust".6 Püha Sinod tunnistab, "et Jumal kui kõikide asjade algpõhjus ja eesmärk on kindlalt äratuntav loodud asjade põhjal inimmõistuse loomupärases valguses" (vrd. Rm 1: 20); siiski ta õpetab Tema ilmutuse kohta, "et kõik see, mis Jumala valdkonnas ei osutu inimmõistusele kättesaamatuks, on ka inimsoo käesolevas olukorras kõigile kergesti, veenvalt ja eksiõpetustesse takerdumata arusaadav".7
2.peatükk: Jumala ilmutuse edasiandmine
Kõik, mida Jumal kõikide rahvaste lunastamiseks on ilmutanud, peab püsima – nii nagu Tema oma helduses on seadnud – läbi aegade moonutusteta ning seda tuleb edasi anda eranditult kõigile põlvkondadele. Sellepärast Issand Kristus, kelles saavutab täiuse ülima Jumala ilmutus tervikuna (vrd. 2 Kr 1: 20; 3: 16-4:6), käskis apostleid kuulutada kõikidele Evangeeliumi, mille Tema ise, olles varem antud prohvetlike tõotuste täidesaatja, kaasa tõi ning mida Ta isiklikult ja avalikult kuulutas kui iga lunastava tõe ja kõlblusnormi allikat,1 et neile sel kombel jagada Jumala ande. Seda on ustavalt ellu viidud ning nimelt apostlite kaasabil, kes suulise jutluse, isikliku eeskuju ja institutsioonide kaudu andsid edasi, mida nad olid vastu võtnud Kristuse suust, temaga suheldes ja tema tegude tunnistajaina, või mida nad olid õppinud Püha Vaimu sisendusel, aga ka nende apostlite ja apostellike meeste kaasabil, kes Pühast Vaimust inspireerituna lunastussõnumi kirjalikult jäädvustasid.2 Et see Evangeelium püsiks Kirikus alatiselt moonutusteta ja elavana, seadsid apostlid oma järglasteks piiskopid ning "pärandasid neile oma Õpetusameti".3 Sama Püha Pärimus ning kaks Testamenti Pühakirjas moodustavad ühtlasi peegli, mille kaudu Jumala Kirik näeb oma maise palverännaku jooksul Jumalat. Ta võtab Jumala käest vastu kõike, kuni jõuab sinnamaale, kus näeb Teda palgest palgesse, nõnda nagu Ta on (1 Jh 3: 2).
Sellest johtuvalt tuleb apostlite usukuulutust, mis leiab eriti selge väljenduse inspireeritud raamatutes, säilitada katkematus järjepidevuses aegade lõpuni. Apostlid, kes annavad edasi seda, mida nad kord ise vastu võtsid, manitsevad usklikke, et nemadki hoiaksid kinni pärimustest, mida nad suulises kõnes või kirja teel on õppinud (vrd. 2 Ts 2: 15), ning võitleksid usu nimel, mis neile alatiseks pärandati (vrd. Jd 3).4 Apostlite Pärimus hõlmab kõike seda, mis aitab Jumala rahval elada pühaduses ja kasvada usus. Oma õpetuse, eluviiside ja kultuse kaudu kannab Kirik endas läbi aegade kõike seda, mis ta ise on, ja kõike, millesse ta usub, ning annab selle üle sugupõlvelt sugupõlvele. Kirikus on apostlite Pärimus Püha Vaimu toimel jätkuvas arenguprotsessis:5 arusaamad pärandina vastuvõetud asjadest ja sõnadest muutuvad sügavamaks mõttetöö ja õpingute tulemusena usklike seas, kes selle üle oma südames mõtisklevad (vrd. Lk 2: 19. 51), sisima taipamise kaudu, mis sünnib vaimulikust kogemusest, ning nende kuulutuse läbi, kes piiskopiameti järjepidevuses on vastu võtnud tõe kindla vaimuanni; sest Kirik pürgib läbi aastasadade püsikindlalt täiusliku tõe poole Jumalas, kuni temas saavad teoks Jumala sõnad. Pühade isade õpetussõnad annavad tunnistust sama Pärimuse eluandvast ligiolust, mille varad on välja valatud uskuva ja palvetava Kiriku tegudesse ja eluavaldustesse. Selle Pärimuse kaudu võtab Kirik omaks Pühade Raamatute täieliku kaanoni, arusaamine Kirjasõnast süveneb ning see avaldab Kirikule lakkamatut mõju. Nii on Jumal, kes kord rääkis, vahetpidamata kahekõnes oma Poja Pruudiga, ning Püha Vaim, kelle läbi Evangeeliumi elav hääl kõlab nii Kirikus kui maailmas, toob usklikud kõige tõe juurde ning laseb Kristuse sõnal nende keskel rikkalikult elada (vrd. Kl 3: 16).
Püha Pärimus ja Pühakiri on omavahel tihedalt seotud ning neil on teineteisega ühisosa. Välja voolates samast jumalikust allikast jooksevad nad teatud määral üheks kokku ning pürgivad ühiselt sama eesmärgi poole. Sest Pühakiri on Jumala kõne, niivõrd kui ta on Püha Vaimu sisendusel kirjalikult üles tähendatud. Seevastu püha Pärimus annab Jumala Sõna, mille Issand Kristus ja Püha Vaim usaldasid apostlite hoolde, moonutamatult edasi nende ametijärglaste kätte, et nad Tõe Vaimu valgustava juhtimise all seda oma kuulutuses ustavalt säilitaksid, seletaksid ja levitaksid. Nii sünnibki, et Kirik ammutab kindla veendumuse kõige üle, mis on ilmutatud, mitte ainult Pühakirjast. Seetõttu tuleb neid kahte tunnustada ja austada samaväärse armastuse ja lugupidamisega.6
Püha Pärimus ja Pühakiri moodustavad Kiriku hoolde usaldatud Jumala Sõna ühisvara. Kogu püha rahvas koos oma karjastega jääb täis poolehoidu kindlalt püsima apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palves (vrd. Ap 8: 42 kreeka algtekst), misläbi päritud usu hoidmise, teokstegemise ja tunnistamise osas valitseb eestseisjate ja usklike vahel ainulaadne kooskõla.7 Üleskirjutatud või päritud Jumala Sõna siduvalt seletamise kohustus8 aga on usaldatud ainuüksi Kiriku elava Õpetusameti hoolde,9 kes rakendab seda meelevalda Jeesuse Kristuse nimel. Õpetusamet ei seisa Jumala Sõnast kõrgemal, vaid teenib Teda, kusjuures ta ei õpeta midagi, mida Pärimuses ei oleks edasi antud, sest Jumala missiooni ellu viies ta kuulab Püha Vaimu kaasabil täis aukartust Jumala Sõna, säilitab ja seletab seda ustavalt, sest ta ammutab kõike, mida ta Jumala kohta usu kinnituseks ilmutusest esile toob, ühest ja ainsast usuvarast. Seega järeldub siit, et püha Pärimus, Pühakiri ja Kiriku Õpetusamet on Jumala targa otsuse järgi sel määral üksteisest läbi põimunud ja kokku kasvanud, et ükski nendest ei püsi teiste abita ning kõik koos, igaüks omal viisil, teenivad ühe ja ainsa Püha Vaimu toimel inimhingede päästmise missiooni.
3.peatükk: Jumala inspiratsioon ja Pühakirja seletamine.
Jumala ilmutus, mis sisaldub Pühakirjas ja on meile kättesaadav, pandi kirja Püha Vaimu sisendusel; sest apostlite usu järgi on Kiriku - meie püha Ema - seisukohast kõik Vana ja Uue Testamendi raamatud kõikides osades pühad ja kanoonilised, sest, kirjutatud Püha Vaimu mõju all (vrd. Jh 20: 31; 2 Tm 3: 16; 2 Pt 1: 19-21; 3: 15-16), on nende esilekutsujaks Jumal ning nad on sellistena üle antud Kiriku kätesse.1 Pühade raamatute koostamiseks valis Jumal inimesi, kes pidid oma võimeid ja jõudu appi võttes2 Teda teenima, kirjutades üles seda ja ainult seda, mis Tema – nende sees ja nende kaudu toimides3 – kui tõeline Autor soovis kirjasõnas jäädvustada.4 Nõnda siis tuleb kõike, mida inspireeritud autorid ehk hagiograafid esitavad, tunnistada Püha Vaimu väljenduseks. See kehtib Pühakirja raamatute kohta, mis kindlalt, ustavalt ja eksimata õpetavad tõde5, mida Jumal soovis jäädvustada pühades raamatutes meie lunastamiseks. Seega "iga püha kiri on Jumalast sisendatud ja kasulik õpetamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumalale kuuluv inimene oleks valmis ja hästi varustatud igale heale teole" (2 Tm 3: 16-17 kreeka algteksti järgi).
Et Jumal on rääkinud Pühakirjas inimeste vahendusel inimeste tavade kohaselt,6 siis peab ka kirjaseletaja, selgitamaks, missuguse sõnumi Jumal tahtis meile teatavaks teha, hoolikalt uurima, mida pühad kirjutajad tegelikult soovisid ütelda ning mida Jumal kavatses nende sõnadega edasi anda. Hagiograafide kavatsuste väljaselgitamiseks tuleb muuhulgas pöörata tähelepanu ka kirjandusžanritele. Sest tõde antakse edasi eri tähendusis vastavalt sellele, kas tegemist on ajaloolise, prohvetliku või poeetilise tekstiga ehk siis mingi muu kõnevormiga. Seejärel peab kirjaseletaja uurima mõtet, mida hagiograaf tahtis edasi anda vastavalt oma kaasaja ja kultuuri tingimustele7 – kasutades toona tavapäraseid kirjandusžanre – ja mida ta ka tõepoolest väljendas. Soovides õigesti mõista, mida püha autor oma kirjatöös tahtis ütelda, tuleb viimaks täpselt jälgida teadaolevas kultuurikeskkonnas tavalisi mõtlemise, kõnelemise ja jutustamise tüüpe, mis olid valitsevad autori eluajal, nagu ka tüüpe, mis toona olid üldlevinud inimeste igapäevases suhtlemises.8 Et Pühakirja tuleb lugeda ja seletada samas vaimus nagu ta kunagi üles kirjutati,9 nõuab pühade tekstide õige tähenduse kindlaksmääramine, et kõigekülgse tähelepanuga jälgitaks Pühakirja kui terviku sisulist ühtsust, pidades ühtlasi silmas katoolse Kiriku elavat Pärimust ning usu analoogiat. Eksegeetide ülesandeks on nende reeglite alusel välja töötada sügavam arusaam ja selgitus Pühakirja kohta, et teaduspõhise eeltöö baasil küpseks Kiriku otsustusvõime. Kõik, mis puudutab kirjaseletuse viisi, allub viimselt Kiriku otsustuspädevusele, sest Kiriku ülesanne ja teenimine tähendab, et Jumalale pühendunult säilitatakse ja seletatakse Jumala Sõna.10
Kahjustamata jumalikku tõde ja pühadust tõuseb Pühakirjas esile igavikulise Tõe imeväärne allalaskumine, mille kaudu "me õpime tundma Jumala sõnulseletamatut inimsõbralikkust ja kogeme, kuidas hoolitsusest meie soo vastu Ta laskus alla oma Sõnas".11 Sest inimkeeles formuleeritud Jumala sõnad muutusid inimkõne sarnaseks, samuti nagu Igavese Isa Sõna, võttes omaks inimese nõdra liha, sai inimese sarnaseks.
4.peatükk: Vana Testament.
Armastav Jumal, tundes muret kogu inimsoo pärast, valis päästmist ette valmistades oma erilise kavatsuse järgi rahva, kelle hoolde Ta tahtis usaldada oma tõotused. Ta sõlmis Aabrahami (vrd. 1 Ms 15: 8) ja Moosese vahetalitusel lepingu Iisraeli rahvaga (vrd. 2 Ms 24: 8). Seejärel ilmutas Ta ennast sõnas ja teos sellele rahvale, kelle ta oli endale kogunud, kui ainus, tõeline ja elav Jumal, et Iisrael õpiks oma kogemuse põhjal tundma Jumala teekäimisi koos inimestega, et ta aegamööda ikka täielikumalt ja selgemini mõistaks prohvetite suust kuuldud Jumala Sõna ning teeks selle üha rohkem nähtavaks rahvaste seas (vrd. Ps 21: 28-29; 95: 1-3; Js 2: 1-4; Jr 3: 17). Õndsuslugu tõelise Jumala Sõna tähenduses, nii nagu pühad autorid seda ette kuulutavad, teatavaks teevad ja seletavad, avaneb meile Vana Lepingu raamatutes; seega on need Jumalast sisendatud kirjatööd kadumatu väärtusega: "Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust" (Rm 15: 4).
Jumala poolt kavandatud ajalugu Vana Lepingu ajastul seadis esmajoones sihiks prohvetikuulutuse (vrd. Lk 24: 44; Jh 5: 39; 1 Pt 1: 10), mis valmistas ette kõiksuse Lunastaja Kristuse saabumist ja tulevast Messia riiki ning tegi selle aimatavaks mitmesugustes tulevikupiltides (vrd. 1 Kr 10: 11). Vana Lepingu raamatud - vastavalt oludele, mis iseloomustaid inimsugu enne õndsuse taastamist Kristuses – avavad kõikide jaoks teadmise Jumala ja inimese kohta ning seletavad, kuidas õiglane ja halastav Jumal arvab heaks inimest kohelda. Kuigi need raamatud sisaldavad ka ebatäpsusi ja oma kaasajast tingitud elemente, selgub neist ometi Jumala tõeline pedagoogitarkus.1 Neis leiavad väljenduse elavad arusaamad Jumalast. Nende vahendusel ulatuvad meie päevini ülimad õpetused Jumala kohta, inimeste õnnis elutarkus, imetlusväärsed palvetekstid. Viimselt on neisse jäädvustatud varjutud kujul ka meie lunastamise müsteerium. Sellepärast igaüks, kes usub Kristusesse, võtku need raamatud aupaklikult omaks.
Jumal, kes inspireeris nende kahe Lepingu raamatud ja on nende alusepanija, soovis oma tarkuses, et Uus oleks varjul Vanas ja Vana avaneks Uues.2 Sest kuigi Kristus oma Veres rajas Uue Lepingu (vrd. Lk 22: 20; 1 Kr 11: 25), omandavad ja ilmutavad Vana Lepingu raamatud, mis Evangeeliumi kuulutamisel täielikult üle võeti,3 alles Uue Lepingu raamides oma täie tähenduse (vrd. Mt 5: 17; Lk 24: 27; Rm 16: 25-26; 2 Kr 3: 14-16), samuti kui needki seda valgustavad ja seletavad.
5.peatükk: Uus Testament.
Jumala sõna - Jumala õndsakstegev vägi kõigile, kes usuvad (vrd. Rm 1: 16) – omandab erakordse väljenduslikkuse ja mõjujõu Uue Lepingu raamatutes; sest kui aeg oli käes (vrd. Gl 4: 4), sai Sõna lihaks ja elas meie keskel, täis armu ja tõde (vrd. Jh 1: 14). Kristus rajas uuesti maa peale Jumalariigi, ilmutas tegudes ja sõnades Isa ja iseennast ning oma surma, ülestõusmise, aulise taevasseminemise ja Püha Vaimu läkitamisega viis lõpule oma töö. Tõstetuna maapinnalt üles tõmbab Ta kõik enda juurde (vrd. Jh 12: 32 kreeka algtekst); sest ainult Temal on igavese elu sõnad (vrd. Jh 6: 68). Eelmistele sugupõlvedele ei kuulutatud veel seda müsteeriumi, mis nüüd ilmutuse näol kingitakse pühadele apostlitele ja prohvetitele Pühas Vaimus (vrd. Ef 3: 4-6 kreeka algtekst), et nad kuulutaksid Evangeeliumi, ärataksid usu Jeesusesse, kes on Kristus ja Kyrios, ning koguksid kokku Kiriku. Uue Lepingu raamatud annavad selle kohta Jumala aegumatu tunnistuse.
Keegi ei pääse mööda tõsiasjast, et kõigi kirjatööde hulgas, sealhulgas Uue Lepingu raamatud, on evangeeliumidel õigusega eriline koht. Sest neis talletatakse peamist tõendusmaterjali selle kohta, kuidas elas ja õpetas Õnnistegija, kes on lihakssaanud Sõna. Kirik on alati kaitsnud ja kaitseb ka praegu evangeeliumide apostlikku päritolu; sest kõik see, mida apostlid Kristuse käsul jutlustasid, jäädvustati nende eneste ja nende apostlike kaaslaste poolt kirjalikult kui usu vundament: rõõmusõnum neljal kujul Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese järgi.1
Kirik, meie püha Ema, järgis ja järgib ka praegu otsusekindlalt ja vankumatult põhimõtet, et mainitud neli evangeeliumi, mille ajaloolises tõepäras ta ei kahtle, annavad usaldusväärselt edasi kõike seda, mida Jeesus kui Jumala Poeg, kes ise elas inimeste keskel, tegelikult tegi ja õpetas inimkonna igavese õndsuse heaks kuni selle päevani, millal Ta üles võeti (vrd. Ap 1: 1-2). Kui Issand oli üles läinud taevasse, andsid apostlid oma kuulajatele edasi sügavama arusaamise Tema tegudest ja ütlustest, mis avanes neile Kristuse aukirkuse kogemisest ja neisse voolanud Tõe Vaimu valgusest. Piibli autorid redigeerisid nelja evangeeliumi; nad valisid paljude teadete hulgast välja selle, mis suuliselt või juba ka kirjalikult oli edasi antud, või tihendasid teisi asjaolusid ülevaatlikumaks, või lisasid selgitusi Kiriku konkreetsest olukorrast lähtudes, ometi säilitades kuulutuse vormi ning seda alati nii, et nende teated Jeesusest püsisid tõesed ja ausad. Olenemata sellest, kas nad kirjutasid isiklike mälestuste järgi või otsisid tuge nende tunnistustest, "kes ise algusest peale on seda oma silmaga näinud ja on saanud sõna sulasteks", alati oli nende sihiks, et me õpiksime tundma meile "õpetatud asjade usaldusväärsust" (vrd. Lk 1:2-4).
Uue Testamendi kaanon hõlmab evangeeliumide kõrval ka apostel Pauluse kirju ja apostlite teisi kirjatöid, mis on koostatud Püha Vaimu sisendusel. Jumala targa kavatsuse järgi leiab neis kinnitust sõnum Issandast Kristusest, üha enam selgib Tema algupärane õpetus, kuulutatakse õndsakstegevat väge, mis sisaldub Kristuse jumalikes tegudes; kõneldakse Kiriku algusajast ja tema imeväärsest laialilaotumisest ning kuulutatakse ette aega, kui ta saavutab aurikka täiuse. Sest Issand Jeesus jäi oma apostlite juurde, nagu Ta oligi tõotanud (vrd. Mt 28: 20), ja läkitas neile toeks trööstija Vaimu, kes neid juhib kõigesse tõesse (vrd. Jh 16: 13).
6.peatükk: Pühakiri Kiriku eluprotsessis.
Kirik on alati austanud pühasid raamatuid nagu ka Issanda enda Ihu, sest esmajoones püha Liturgia kaudu võtab ta katkematult vastu eluleiba nii Jumala Sõna toidulaualt kui ka Kristuse Ihust ning ulatab seda usklikele. Need kaks koos püha Pärimusega on tema silmis alati olnud usu ülim juhtnöör, sest sisendatud Jumala poolt ja alatiseks kirja pandud, vahendavad nad muutmatul kujul Jumala Sõna ennast ning toovad prohvetite ja apostlite kõnedest kuuldavale Püha Vaimu hääle. Nii nagu kristlik religioon juba iseenesest, peab ka Kiriku kuulutus otsima toitu Pühakirjast ning leidma sealt oma liikumissuuna. Pühades raamatutes ruttab Isa ise, kes elab taevastes, armastusega oma laste poole ning astub nendega dialoogi. Ja Jumala Sõna sisaldab endas jõudu ja väge, mis pakub Kirikule tuge ja elu, Kiriku lastele usukindlust ja vaimutoitu ning on vaimuliku elu puhas ja ammendamatu allikas. Seda iseloomustavad eriti just Pühakirja sõnad: "Jumala sõna on elav ja tõhus" (Hb 4: 12), "temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas" (Ap 20: 32; vrd. 1 Ts 2: 13).
Ligipääs Pühakirjale peab olema pärani lahti igaühele, kes usub Kristusesse. Sel põhjusel andis Kirik juba oma algusaegadel tunnustuse ja võttis kasutusele Vana Testamendi vanima tõlke kreeka keelde, mis kannab seitsmekümne järgi nime Septuaginta. Teisi tõlkeid ida keeltesse ja ladina keelde, eriti nn Vulgata tõlget on ta alati aupaklikult kohelnud. Kuna Jumala Sõna peab olema igal ajal kättesaadav, kannab Kirik emalikku hoolt, et tehtaks kasutamiskõlblikke ja täpseid tõlkeid mitmetesse keeltesse, eeskätt Pühakirja originaalteksti järgi. Kui need tõlked teostatakse olemasolevaid võimalusi arvestades ning, pälvinud Kiriku autoriteetse heakskiidu, koostöös meist eraldunud vendadega, siis võivad kõik ristiinimesed neid kasutada.
Kirik kui lihakssaanud Sõna pruut, ammutades õpetust Pühast Vaimust, taotleb järjest sügavamat arusaamist Pühakirjast, et toita oma lapsi lakkamatult Jumala Sõnaga; sellest johtuvalt edendab ta väärilisel viisil õppetööd, mille aineks on Ida ja Lääne isad ning püha Liturgia. Katoliku kiriku eksegeedid ja teised usuteaduse esindajad peavad tihedas koostöös ja Kiriku õpetusameti järelvalve all – võttes appi sobivaid meetodeid – jumalikke raamatuid uurima ja seletama viisil, et võimalikult suurem hulk Sõna teenreid oleksid võimelised viljakal viisil jagama Jumala rahvale Pühakirjast vaimutoitu, mis annab vaimule valgust, kinnitab tahet ja paneb inimsüdamed Jumalat armastama.1 Püha Sinod julgustab Kiriku poegi tegelema piibliteadustega, et õnnelikult alustatud tööd üha uuenevate jõududega sügavas andumuses jätkata.2
Püha teoloogia toetub igipõlisele alusmüürile: see on kirjapandud Jumala Sõna koos püha Pärimusega. Temast ammutab ta püsikindla väe ja nooreneb pidevalt, kui ta usu valgusel uurib kõike tõde, mis on kätketud Kristuse müsteeriumi. Pühad raamatud sisaldavad Jumala Sõna ja on ka ise, olles inspireeritud, tõeline Jumala Sõna: nii on Kirjasõna tundmaõppimine ühtaegu püha teoloogia hing.3 Ka Sõna teenimine, nimelt hingehoidlik kuulutustöö, katehhees ja kristlik usuõpetus – milles liturgilisele homiiliale (jutlus) olgu pühendatud silmapaistev koht – ammutab tervendavat toitu ja püha väge Pühakirja sõnast.
Seetõttu kõik kleerikud, eriti Kristuse preestrid ning teised, kes diakonite või katehheetidena pühendavad oma ülesanded Sõna teenimisele, peavad pidevalt tegelema püha lugemise ja Kirja põhjaliku uurimisega, et keegi nende seast ei muutuks "tühjasõnaliseks ja välispidiseks Jumala Sõna jutlustajaks, võtmata Teda sisimas kuulda"4, sest on ju nende kohus Jumala Sõna mõõtmatuid aardeid - seda nimelt pühas liturgias - edasi anda usklikele, kes on usaldatud nende hoolde. Samal kombel manitseb püha Sinod eriti tungivalt kõiki neid, kes Kristusesse usuvad, ka religioossete osaduskondade liikmeid, et nad omandaksid Pühakirja sagedase lugemise teel "Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse" (Fl 3: 8), sest "mitte tunda Kirja tähendab mitte tunda Kristust."5 Nad peaksid seetõttu ise heal meelel lähenema pühale tekstile, esmalt Jumala Sõnast täidetud pühas liturgias, siis vaga lugemisega või kasutades sobivaid institutsioone ja muid abivahendeid, mis meie kaasajal on Kiriku karjaste heakskiidul ja soovitusel tänuväärselt levinud. Nad pidagu silmas, et Pühakirja lugemist peab saatma palve, sest nii kujuneb sellest kahekõne Jumala ja inimese vahel; sest "Teda me kõnetame, kui oleme palves; Teda me kuulame, kui loeme Jumala õpetussõnu".6 Kiriku eestseisjad, "kellel on apostlite õpetus",7 peavad õpetama nende hoolde all usklikele pühade raamatute õiget kasutamist, eriti mis puudutab Uut Testamenti ja eeskätt evangeeliume, soovitades kasutamiseks pühade tekstide tõlkeid, mis on varustatud hädavajalike ja praktikas küllaldaste kommentaaridega, et Kiriku lapsed võiksid vääramatult ja kasuga pühi raamatuid lugeda ning nende vaimust läbi imbuda. Lisaks muule tuleb koostada asjalikult kommenteeritud Pühakirja väljaandeid, mis on kasutuskõlblikud ka mittekristlastele ja arvestavad ka nende olukorda. Nende levitamise eest peaksid arukalt ja igakülgselt hoolitsema kõigist seisustest hingehoidjad ja kristlased.
Sellisel viisil lugedes ja uurides pühi raamatuid, "Issanda sõna levib ja kirgastub" (2 Ts 3: 1). Seega avardagu inimeste südameid ikka enam ilmutuse aarded, mis on usaldatud Kiriku kätesse. Nii nagu Kiriku eluprotsess mitmekesistub jätkuvas osasaamises püha Armulaua müsteeriumist, võib loota ka uusi impulsse vaimuelus, kui kasvab austus Jumala Sõna suhtes, kes "püsib igavesti" (Js 40: 8; vrd. 1 Pt 1: 23-25).
See kõik, üksikuna ja üheskoos, mis selles dogmaatilises konstitutsioonis on avaldatud, oli asjakohane ja sünnis Püha Kirikukogu isadele. Ja Meie oma apostlikus meelevallas, mille Meile on omistanud Kristus, ühes auväärsete isadega kinnitame seda Pühas Vaimus, otsustame, korraldame ja käsime, et see kõik, Kirikukogul vastu võetuna, oleks avalikuks tehtud Jumala auks.
Rooma linnas Peetruse kirikus 18.novembrikuu päeval 1965.aastal.
Mina, PAULUS, katoliku kiriku piiskop.
(Järgnevad kirikukogu isade allkirjad...).
1 Cf. Püha Augustinus, De catechizandis rudibus 4, 8: PL 40, 316.
2 Cf. Mt 11: 27; Jh 1: 14 ja 17; 14: 6; 17:1-3; 2 Kr 3: 16 ja 4: 6; Ef 1: 3-14.
3 Epist. Ad Diognetum 7, 4: Funk, Patres Apostolici I, p. 403.
4 Conc. Vat. I, Const. Dogm. De fide catholica, Dei Filius, cap. 3: DENZ. 1789 (3008).
5 Conc. Araus. II, can. : DENZ. 180 (377); Conc. Vat. I, l.c.: DENZ. 1791 (3010)
6 Conc. Vat. I, Const. Dogm. de fide cath., cap. 2 de revelatione: DENZ. 1786 (3005).
7 Ibid.: DENZ. 1785 et 1786 (3004 et 3005).
1 Cf. Mt 28:19-20 ja Mk 16:15. CONC. Trid., Decr. De canonicis Scripturis: DENZ. 783 (1501)
2 Cf. Conc. Trid. l.c.; Conc. Vat. I, Const.dogm. de fide catolica, Dei Filius, cap. 2: DENZ. 1787 (3006).
3 S. Irenaeus Adv. Haer. III, 3, 1: PG 7, 848; Harvey 2, 9.
4 Cf. Conc. Nic. II: DENZ. 303 (602). Conc. Contat IV, Sess. X, can. 1: DENZ. 336 (650-652).
5 Cf. Conc. Vat. I, Const.dogm. de fide catholica, Dei Filius, cap. 4 DENZ. 1800 (3020).
6 Cf. Conc. Trid., Decr. De canonicis Scripturis: DENZ. 783 (1501).
7 Cf. Pius XII, Const. Apost. Munificentissimus Deus, 1. Nov. 1950: AAS 42 (1950), p. 756, collatis verbis S. Cypriani, Epist. 66, 8: SCEL 3, 2, 733: „Ecclesia plebs Sacerdoti adunata et Pastori suo grex adhaerens".
8 Cf. Conc. Vat. I, Const. Dogm. de fide catholica, Dei Filius, cap. 3: DENZ. 1792 (3011).
9 Cf. Pius XII, Litt. Encycl. Humani Generis, 12. Aug. 1950: AAS 42 (1950), pp. 568-569: DENZ. 2314 (3886).
1 Cf. Conc. Vat. I, Const.dogm. de fide catholica, Dei Filius, cap. 2: DENZ. 1787 (3006). Pont. Comm. Biblica, Decr. 18.iunii 1915: DENZ. 2180 (3629); EB 420. S.S.C.S. Officii, Epist. 22.dec. 1923: EB 499.
2 Cf. Pius XII, Litt. Encycl. Divino afflante, 30. Sept. 1943: AAS 35 (1943), p. 314; EB 566.
3 In et per hominem: vrd. Hb 1: 1 ja 4, 7 (in): 2 Sm 23: 2; Mt 1: 22 et passim (per); Conc. Vat. I: Schema de doctr. Cath., nota 9: Coll. Lac. VII, 522.
4 Leo XIII, Litt. Encycl. Providentissimus Deus, 18.nov. 1893: DENZ. 1952 (3293); EB 125.
5 Vrd. S.Augustinus, De Gen.ad litt., 2, 9, 20: PL 34, 270-271; CSEL 28, 1, 46-47 ja Epist. 82, 3: PL 33, 277; CSEL 34, 2, 354. – S.Thomas, De Ver., q. 12, a.2, C. – Conc. Trid., Decr. De canonicis Scripturis : DENZ. 783 (1501) – Leo XIII, Litt. Encycl. Providentissimus Deus: EB 121, 124, 126-127.-- Pius XII, Litt. Encycl. Divino afflante : EB 539.
6 Cf. S.Augustinus, De Civ. Dei XVII 6, 2: PL 41, 537; CSEL 40, 2, 228.
7 Cf. S.Augustinus, De Doctr. Christ. III 18, 26: PL 34, 75-76; CSEL 80, 95.
8 Cf. Pius XII, l.c.: DENZ. 2294 (3829-3830); EB 557-562.
9 Cf. Benedictus XV, Litt. Encycl. Spiritus Paraclitus, 15.sept. 1920: EB 469. – S.Hieronymus, In Gal. 5, 19-21: PL 26, 417A.
10 Cf. Conc. Vat. I, Const.dogm. de fide catholica Dei Filius, cap. 2: DENZ. 1788 (3007).
11 S. Ioannes Chrysostomus, In Gen. 3, 8 (hom. 17, 1): PG 53, 134. „Attemperatio" – kreeka k. synkata´basis.
1 Cf. Pius XI, Litt. Encycl. Mit brennender Sorge, 14.martii 1937: AAS 29 (1937), p. 151.
2 Cf. S.Augustinus, Quaest.in Hept. 2, 73: PL 34, 623.
3 Cf. S. Irenaeus, Adv. Haer. III 21, 3: PG 7, 950; (= 25, I: Harvey 2, p. 115). S.Cyrillus Hieros., Catech. 4, 35: PG 33, 497. Theodorus Mops., In Soph. 1, 4-6: PG 66, 452D-453A.
1 Cf. S. Irenaeus, Adv. Haer. III, 11, 8: PG 7, 885; ed. Sagnard, p. 194.
1 Cf. Pius XII, Litt. Enc. Divino afflante: EB 551, 553, 567. – PONT. COMM. BIBLICA, Instructio de S. Scriptura in Clericorum Seminariis et Religiosorum Collegiis recte docenda, 13 maii 1950: AAS 42 (1950), pp. 495-505.
2 Cf. Pius XII, ibidem: EB 569.
3 Cf. Leo XIII, Litt. Enc. Providentissimus: EB 114; Benedictus XV, Litt. Enc. Spiritus Paraclitus: EB 483.
4 S.Augustinus, Serm. 179, 1: PL 38, 966.
5 S.Hieronymus, Comm. In. Is., Prol.: PL 24, 17. – Cf. Benedictus XV, Litt. Enc. Spiritus Paraclitus: EB 475-480; Pius XII, Litt. Enc. Divino afflante: EB 544.
6 S.Ambrosius, De officiis ministrorum I, 20, 88: PL 16, 50.
7 S.Irenaeus, Adv. Haer.IV, 32, 1: PG 7, 1071; (= 49, 2) Harvey, 2, p. 255.