Vatikani II kirikukogu
Dogmaatiline konstitutsioon jumalikust ilmutusest
„DEI VERBUM“
PIISKOP PAULUS, JUMALA SULASTE SULANE
KOOS PÜHA KIRIKUKOGU ISADEGA,
ANTUD MEELESPIDAMISEKS IGAVESTI
Sissejuhatus
1. Jumala sõna aukartlikult kuulates ja täie kindlusega kuulutades juhindub püha kirikukogu püha Johannese sõnadest: „Me kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega” (1Jh 1:2–3). Seetõttu tahab kirikukogu, järgides Trento ja Vatikani I kirikukogu eeskuju, esile tuua tõekohase õpetuse Jumala ilmutusest ja selle edasiandmisest, et kogu maailm, võtnud kuulda päästesõnumit, usuks, usus loodaks ja lootuses armastaks.1
Esimene peatükk: Ilmutus iseeneses
2. Oma headuses ja tarkuses on Jumal otsustanud ise ennast ilmutada ja teha avalikuks oma tahte saladuse (vrd Ef 1:9), et inimestel oleks Pühas Vaimus ligipääs Isa juurde Kristuse kaudu, kes on lihakssaanud Sõna, ja et nad saaksid osa Jumala loomusest (Ef 2:18; 2Pt 1:4). Selles ilmutuses kõnetab nähtamatu Jumal (vrd Kl 1:15; 1Tm 1:17) oma ülevoolavas armastuses inimesi kui oma sõpru (vrd 2Ms 33:11; Jh 15:14–15) ja suhtleb nendega (vrd Brk 3:38), neid kutsudes ja neid vastu võttes eluosadusse iseendaga. Ilmutussündmus leiab aset teos ja sõnas, mis oma sisimas on läbi põimunud: teod, mida Jumal teostab päästeloo käigus, ilmutavad ja kinnitavad õpetust ning sõnades märgitud reaalsusi; sõnad kuulutavad tegusid ning heidavad valgust saladusele, mis neis sisaldub. Selles ilmutuses avanenud sügav tõde Jumalast ja inimese päästmisest tuleb ilmsiks Kristuses, kes ühtlasi on kogu selle ilmutuse vahendaja ja täius.2
3. Jumal, kes kõike loob (vrd Jh 1:3) ja hoiab alal Sõna läbi, annab kõigis loodud asjades inimestele igal ajajärgul tunnistust iseendast (vrd Rm 1:19–20). Et Ta aga soovis võima likuks teha üleloomuliku pääste tee, andis Ta enese kohta teada juba alguses esimestele inimestele. Pärast nende pattulangemist kinnitas Jumal neis taas pääsemise lootust, tõotades lunastust (vrd 1Ms 3:15). Vahetpidamata kandis Ta hoolt inimsoo eest, et anda igavene elu kõikidele, kes kannatlikult otsivad päästet heategemises (vrd Rm 2:6–7). Hiljem Ta kutsus Aabrahami, et teha temast suur rahvas (vrd 1Ms 12:2), keda Ta kasvatas patriarhide, seejärel Moosese ja prohvetite kaudu, et nad tunnistaksid Tema kui ainsa elava ja tõelise Jumala oma hoolitsevaks Isaks ja õiglaseks kohtunikuks ning ootaksid tõotatud Päästjat. Nii on Ta läbi aegade valmistanud teed evangeeliumi ilmumisele.
4. Pärast seda, kui Jumal on palju kordi ja mitmesugusel viisil kõnelnud prohvetite vahendusel, on Ta „nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu” (Hb 1:1–2). Ta saatis oma Poja, igavese Sõna ja kõigi inimeste valguse, et Ta elaks inimeste keskel ja annaks neile edasi sõnumi, mis lähtub Jumala sügavustest (vrd Jh 1:1–18). Jeesus Kristus, lihakssaanud Sõna, saadetud „inimesena inimeste juurde”3, „räägib Jumala sõnu” (Jh 3:34) ja viib lõpulepäästetöö, mille teostamise Isa Talle ülesandeks tegi (vrd Jh 5:36; 17:4). Kes näeb Teda, näeb ühtlasi Isa (vrd Jh 14:9). Tema onsee, kes kogu oma olemuse ja kogu oma ilmumisega, sõnades jategudes, tunnustähtedes ja imetegudes, ennekõike aga oma surmaja oma aulise ülestõusmisega surnuist, lõpuks Tõe Vaimuläkitamisega viib täide, lõpetab ja kinnitab jumaliku tunnistusega ilmutuse, et Jumal on meiega, et meidvabastada patu pimedusest ja surmast ning äratada igavesele elule.
Seetõttu on kristlik päästekord, nimelt uus ja lõplik Leping kordumatu ning enam ei ole oodata mingit uut avalikku ilmutust, enne kui meie Issand Jeesus Kristus ilmub oma auhiilguses (vrd 1Tm 6:14 ja Tt 2:13).
5. Jumalale, kes ennast ilmutab, tuleb osutada „sõnakuulmist usus” (Rm 16:26; vrd Rm 1:5; 2Kr 10:5-6). Sellega usaldab inimene ennast vabana Jumala meelevalla alla, mille puhul ta „nii mõistuse kui tahte poolest täielikult alistub ennast ilmutavale Jumalale”4 ja on oma vabal tahtel nõus Tema ilmutusega. Sellise usu teostumiseks on vajalik nii Jumala ettehooldav ja abistav arm kui ka Püha Vaimu sisemine tugi, mis puudutab südant ja pöörab selle Jumala poole, avab arusaamise silmad ning „teeb igaühele kergeks tõe tunnistamise ja uskumise”.5 Seesama Vaim täiustab usku kestvalt oma andidega, misläbi kasvab üha sügavam arusaamine ilmutusest.
6. Oma ilmutuse läbi soovis Jumal ennast teatavaks teha ja edasi anda oma tahte igikestvaid otsuseid inimese päästmise kohta, „et pakkuda osa Jumala aaretest, mis igas mõttes ületavad inimmõistuse haardeulatuse”.6
Püha kirikukogu tunnistab, „et Jumal kui kõikide asjade algpõhjus ja eesmärk saab inimmõistuse loomulikus valguses kindlalt äratuntavaks loodud asjade põhjal” (vrd Rm 1:20), õpetades samas Tema ilmutuse kohta, „et kõik need Jumalast seatud asjaolud, mis ei osutu inimmõistusele kättesaamatuks, on ka inimsoo käesolevas olukorras kergesti, veenvalt ja eksiõpetustesse takerdumata igaühele arusaadavad”.7
Teine peatükk: Jumala ilmutuse edasiandmine
7. Kõik see, mida Jumal võttis nõuks ilmutada kõikide rahvaste päästeks – nii nagu Tema oma helduses seda õigeks on pidanud – peab läbi aegade rikkumatult edasi kestma ning seda tuleb vahendada ilma ühegi erandita põlvkonnalt põlvkonnale. Sel põhjusel Issand Kristus, kelles on täiuslikul kujul ülima Jumala kogu ilmutus (vrd 2Kr 1:20; 3:16–4:6), andis apostlitele käsu kuulutada kõikidele inimestele evangeeliumi, mille Tema kui varem antud prohvetitõotuste täidesaatja endaga kaasa tõi ning mida Ta iseenda isikus avalikult kuulutas kui kogu päästetõe ja kõlbluse allikat,8 jagades neile Jumala armuandeid. Seda tööd on ustavalt ellu viidud nimelt apostlite kaasabil, kes andsid suulise jutlustamise, isikliku eeskuju ja korralduste kaudu edasi, mis nad ise olid vastu võtnud Kristuse suust, olles Temaga suhelnud ja ühtlasi Tema tegude pealtnägijad, või mida nad olid õppinud nii Püha Vaimu sisendusel kui ka apostlite ja apostlike kirjameeste kaasabil, kes Pühast Vaimust inspireerituna jäädvustasid kirjalikult päästesõnumi.9
Et evangeelium säiliks kirikus moonutamata ja püsiks alati elusana, seadsid apostlid oma järglasteks piiskopid ja „andsid neile päranduseks oma õpetusameti”.10 Sama püha pärimus kõrvuti kahe testamendiga Pühakirjas moodustavad ühtlasi peegli, mille läbi Jumala kirik jälgib oma maise palverännaku kestel Jumalat, kellelt ta võtab kõike vastu, kuni on jõudnud sinnamaale, kus ta näeb Teda palgest palgesse, nõnda nagu Tema on (1Jh 3:2).
8. Sellest johtuvalt tuleb aegade lõpunikatkematus järjepidevuses alal hoida apostlite usukuulutus, mis on leidnud eriti selgeväljenduse inspireeritud raamatutes.
Kuna apostlid annavad edasi, mis nad kord ise vastu võtsid, siis manitsevad nad usklikke, et nemadki hoiaksid kinni pärimustest, mida neile juba on õpetatud, olgu suulises kõnes või kirja teel (vrd 2Ts 2:15), et nad võitleksid head võitlust usu nimel, mis neile alatiseks pärandati (vrd Jd 3).11Apostlite pärimus hõlmab kõike, mis aitab Jumala rahval pühas elusedeneda ja usus kasvada. Nii kannab kirik omaõpetuses, eluviisides ja jumalateenistuses läbi aegade endaga kaasas kõike,mis ta ise on, ja kõike, millesse ta ise usub, vahendades sedasugupõlvest sugupõlve kogu inimkonnale.
See apostlite pärimus avaneb jätkuvalt Püha Vaimu toel kirikus:12 arusaamine pärandina vastuvõetud asjadest ja sõnadest muutubmõttetöö ja õpingute tulemusena sügavamaks usklike juures, kesoma südameis selle üle mõtisklevad (vrd Lk 2:19,51), sisimataipamise kaudu, mis sünnib vaimulikust kogemusest, lisaks kanende sõnakuulutuse kaudu, kes piiskopiameti järjepidevusesvõtsid vastu tõe kindla vaimuanni; sest kirik pürgib aasta sadadekulgedes kestvalt jumaliku tõe täiuse poole, kuni temas on läinudtäide Jumala sõnad.
Pühade isade õpetussõnad annavad tunnistust sama pärimuse elavdavast ligiolust, mille rikkused valati välja uskuva ja palvetava kiriku tegudesse ja eluavaldustesse. Selle pärimuse kaudu võtab kirik teatavaks pühade raamatute täieliku kaanoni, arusaamine pühakirjast süveneb ning see avaldab kirikule lakkamatut mõju. Nõnda on Jumal, kes kord juba meiega rääkis, vahetpidamata kõnelemas oma armsa Poja mõrsjale, ning Püha Vaim, kelle väeavaldustest kõlab vastu evangeeliumi elav hääl ühtviisi nii kirikus kui maailmas, toob usklikud kogu tõe juurde ja laseb Kristuse sõnal nende keskel rikkalikult elada (vrd Kl 3:16).
9. Püha pärimus ja Pühakiri on omavahel tihedalt seotud ja neil on teineteisega ühisosa. Lähtunud ühest ja samast jumalikust allikast, voolavad nad teatud määral üheksainsaks kokku ning pürgivad ühiselt sama eesmärgi poole. Pühakiri on Jumala kõne, nii nagu see on Püha Vaimu sisendusel kirjalikult üles tähendatud. Püha pärimus seevastu annab Jumala sõna, mille Issand Kristus ja Püha Vaim on usaldanud apostlite kätte, moonutamatult edasi nende järglastele, et nad Tõe Vaimu valgustava juhtimise all seda oma kuulutuses ustavalt säilitaksid, seletaksid ja levitaksid. Nii sünnibki, et kirik ammutab kindla veendumuse kõige üle, mis on ilmutatud, mitte ainult Pühakirjast. See on põhjus, miks neid kahte tuleb vastu võtta ja austada võrdväärselt sama kuulekuse ja lugupidamisega.13
10. Püha pärimus ja Pühakiri moodustavad kiriku hoolde usaldatud Jumala sõna püha ühisvara. Kogu püha rahvas koos oma karjastega püsib kindlalt ja vankumatult apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes (vrd Ap 8:42), misläbi päritud usust kinnihoidmises, selle teokstegemises ja tunnistamises valitseb kiriku eestseisjate ja usklike vahel ainulaadne kooskõla.14
Üleskirjutatud või päritud Jumala sõna siduvalt seletamise kohustus15 on aga usaldatud ainuüksi kiriku elava õpetusameti hoolde,16 kes teostab seda meelevalda Jeesuse Kristusenimel. Õpetusamet ei seisa Jumala sõnast kõrgemal, vaid teenibteda, kusjuures ta ei õpeta midagi sellist, mida pärimuses poleedasi antud, sest Jumalalt saadud ülesannet täites ja Püha Vaimu kaasabilkuulab ta täis aukartust Jumala sõna, säilitab ja seletab seda ustavalt, ammutades ühest ja ainsast usuvaramust kõike, mida tailmutusest Jumala kohta uskumiseks esile toob.
Siit järeldub seega, et püha pärimus, Pühakiri ja kiriku õpetusamet on Jumala targa otsuse järgi sel määral üksteisest läbi põimunud ja ühte koondatud, et ükski nendest ei püsi teise abita ning kõik koos, igaüks omal viisil, on ühe ja ainsa Püha Vaimu toimel inimhinge pääste teenistuses.
Kolmas peatükk: Pühakirja jumalik inspiratsioon ja tõlgendamine
11. Jumala ilmutus, mida Pühakiri sisaldab ja edasi annab, on kirja pandud Püha Vaimu sisendusel; sest apostlite usule toetudes on kiriku – meie püha Ema – seisukohast Vana ja Uue Testamendi raamatud tervikuna ja oma kõikides osades pühad ja kanoonilised, kuna need kirjutati Püha Vaimu sisendusel (vrd Jh 20:31; 2Tm 3:16; 2Pt 1:19–21; 3:15–16), nende esilekutsujaks on Jumal ning nad on sellistena üle antud kiriku kätesse.17 Pühade raamatute kirja panemiseks valis Jumal inimesed, kes kasutasid Tema heaks töötades oma võimeid ja oskusi18, et nad koos Temaga, kes neis ja nende kaudu tegutses19, suudaksid tõeliste autoritena kirja panna kõik ja ainult selle, mida Tema tahtis.20
Nõnda siis tuleb kõike, mida inspireeritud autorid ehk hagiograafid väljendavad, tunnistada Püha Vaimu väljenduseks. See kehtib Pühakirja raamatute kohta, mis kindlalt, ustavalt ja eksimata õpetavad tõde,21 midaJumal soovis jäädvustada pühades raamatutes meie õndsuseks.Seega „kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole” (2Tm 3:16–17).
12. Et Jumal on rääkinud Pühakirjas inimeste vahendusel inimlikul moel,22 siis peab ka kirjaseletaja, selgitamaks, missuguse sõnumi Jumal tahtis meile teatavaks teha, hoolikalt uurima, mida pühad kirjutajad tegelikult soovisid ütelda ning mida Jumal tahtis nende sõnadega edasi anda. Hagiograafide kavatsuste väljaselgitamiseks tuleb muuhulgas pöörata tähelepanu ka kirjandusžanritele. Sest tõde vahendatakse ja esitatakse erinevais tähendusis vastavalt sellele, kas tegemist on ajaloolise, prohvetliku või poeetilise tekstiga ehk veel mingi muu kõnevormiga. Seejärel peab kirjaseletaja uurima mõtet, mida hagiograaf tahtis edasi anda vastavalt oma kaasaja ja kultuuri tingimustele23 – kasutades toona tavapäraseid kirjandusžanre – ja mida ta ka tõepoolest väljendas. Soovides õigesti mõista, mida püha autor oma kirjatöös tahtis ütelda, tuleb viimaks täpselt jälgida teadaolevaid kultuurikeskkonnast tingitud mõtlemise, kõnelemise ja jutustamise vorme, mis valitsesid autori eluajal, nagu ka vorme, mis toona olid inimeste igapäevases suhtlemises üldlevinud.24
Et Pühakirja tuleb lugeda ja seletada samas vaimus, nagu see kunagi on kirja pandud,25 nõuab pühade tekstide õige tähenduse kindlaksmääramine, et kõigekülgse tähelepanuga jälgitaks Pühakirja kui terviku sisu ja ühtsust, pidades ühtlasi silmas kogu kiriku elavat pärimust ja usu analoogiat. Eksegeetide ülesandeks on nende reeglite alusel välja töötada sügavam arusaamine ja selgitus Pühakirja kohta, et teaduspõhise eeltöö baasil küpseks kiriku otsustusvõime. Kõik, mis puudutab kirjaseletuse viisi, allub viimselt kiriku otsustuspädevusele, kelle Jumalalt saadud ülesanne ja teenimine seisab Jumala sõna säilitamises ja tõlgendamises.26
13. Kahjustamata jumalikku tõde ja pühadust, ilmutab Pühakirjas end igavikulise Tõe imeväärne allalaskumine, mille kaudu „me õpime tundma Jumala sõnulseletamatut inimsõbralikkust ja kogeme, kuidas hoolitsusest meie soo vastu Ta laskus alla oma Sõnas“.27 Sest inimkeeles formuleeritud Jumala sõna on muutunud inimkõne sarnaseks, samuti nagu igavese Isa Sõna, võttes vastu inimese nõdra liha, sai inimese sarnaseks.
Neljas peatükk: Vana Testament
14. Armastav Jumal, kavandades ja ette valmistades kogu inimsoo päästet, valis oma erilise kavatsuse kohaselt rahva, kelle hoolde Ta võis usaldada oma tõotused. Ta sõlmis lepingu Aabrahamiga (vrd 1Ms 15:8) ja Moosese vahendusel Iisraeli rahvaga (vrd 2Ms 24:8). Seejärel ilmutas Ta ennast sõnas ja teos sellele rahvale, kelle Ta oli endale kogunud kui ainus, tõeline ja elav Jumal, et Iisrael õpiks omaenese kogemuse põhjal tundma Jumala teekäimisi koos inimestega, et ta prohvetite suust kuuldud Jumala sõna aegamööda täielikumalt ja selgemini mõistaks, tuues seda üha enam rahvaste seas nähtavale (vrd Ps 21:28–29; 95:1–3; Js 2:1–4; Jr 3:17). See päästelugu, nii nagu pühad autorid ette kuulutavad, teatavaks teevad ja seletavad, on tõene Jumala sõna Vana Testamendi raamatutes. Seega säilitavad need Jumalast sisendatud kirjatööd kadumatu väärtuse: „Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust” (Rm 15:4).
15. Jumala kavandatud päästeplaan Vana Testamendi ajastul seadis sihiks eelkõige prohvetikuulutuse (vrd Lk 24:44; Jh 5:39; 1Pt 1:10), mis pidi ette valmistama kõiksuse Lunastaja Kristuse saabumist ja tulevast Messia riiki, ilmutades seda mitmesuguste tulevikupiltide abil (vrd 1Kr 10:11). Vana Testamendi raamatud – vastavalt olukorrale, milles inimsugu viibis enne Kristuses seatud pääste saabumist – avavad kõikide jaoks teadmise Jumalast ja inimesest ning seletavad, kuidas õiglane ja halastav Jumal inimest kohtleb. Kuigi need raamatud sisaldavad ka ebatäpsusi ja oma kaasajast tingitud arusaamu, näitavad nad ometi Jumala tõelist pedagoogitarkust.28 Neis leiabväljenduse elav arusaamine Jumalast. Nende vahendusel ulatuvad meieni ülevad õpetused Jumala kohta, inimeste õnnistusttoovelutarkus, imetlusväärsed palvetekstid. Lõpuks on neis varjul kameie pääste saladus. Sel põhjusel peavad Kristusesse uskujad need raamatud aukartusega vastu võtma.
16. Jumal, kes inspireeris mõlema testamendi raamatud ja on nende alusepanija, soovis oma tarkuses, et Uus oleks varjul Vanas ja Vana avaneks Uues.29 Sest kuigi Kristus rajas oma veres Uue Lepingu (vrd Lk 22:20; 1Kr 11:25), omandavad ja ilmutavad Vana Lepingu raamatud, mis evangeeliumi kuulutustöös täielikult üle võeti,30 alles Uue Lepingu raamides täieliku tähenduse (vrd Mt 5:17; Lk 24:27; Rm 16:25–26; 2Kr 3:14–16) ja uut omakorda valgustavad ning seletavad.
Viies peatükk: Uus Testament
17. Jumala sõna, mis on Jumala õndsakstegev vägi kõikidele, kesusuvad (vrd Rm 1:16), tõuseb erakordse selgusega esile oma täies väes UueTestamendi raamatutes. Sest kui aeg sai täis (vrd Gl 4:4), sündis Sõnalihaks ja elas meie keskel, täis armu ja tõde (vrd Jh 1:14). Kristustaastas maa peale Jumala riigi, ilmutas nii teos kui ka sõnasoma Isa ja iseennast ning oma surma, ülestõusmise, aulisetaevasseminemise ja Püha Vaimu läkitamisega viis lõpule oma töö.Maa pealt üles tõstetuna tõmbab Ta kõik enda juurde (vrd Jh 12:32), Tema, kellel ainsana on igavese elu sõnad (vrd Jh6:68).
Seda saladust ei olnud varem kuulutatud teistele sugupõlvedele, mis nüüd on ilmutatud pühadele apostlitele ja prohvetitele Pühas Vaimus (vrd Ef 3:4-6), et nad kuulutaksid evangeeliumi, ärataksid usku Jeesusesse, kes on Kristus ja Issand, ning koguksid kokku kiriku. Selle kohta annavad UueTestamendi raamatud jumaliku ja aegumatu tunnistuse.
18. On ilmselge tõsiasi, et kõigi pühade kirjade seas, kanende hulgas, mis kuuluvad Uue Testamendi juurde, onevangeeliumid õigusega esimesel kohal, sest need on lihakssaanud Sõna, meie Päästja elu ja õpetuse peamised tunnistajad.
Kirik on alati kaitsnud ja kaitseb ka praegu evangeeliumite apostlikku päritolu. See, mida apostlid Kristuse käsul jutlustasid, selle andsid nad ise ja nende järglased Püha Vaimu mõjutusel kirjalikult edasi kui usu alusmüüri: evangeelium neljal kujul Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese järgi.31
19. Kirik, meie püha Ema, hoidis ja hoiab praegugi otsusekindlalt ja vankumatult kinni põhimõttest, et need nimetatud neli evangeeliumi, mille ajaloolises tõepäras ta ei kahtle, annavad usaldusväärselt edasi kõike seda, mida Jeesus kui Jumala Poeg ise inimeste keskel elades tegelikult tegi ja õpetas inimkonna igavese õndsuse heaks kuni päevani, millal Ta üles võeti (vrd Ap 1:1–2). Tõesti, pärast Issanda taevasseminemist andsid apostlid oma kuulajatele edasi täielikuma mõistmise Tema tegudest ja ütlustest, mis avanes neile Kristuse auhiilguse kogemisest32 ja neisse voolanud Tõe Vaimu valgusest33. Pühad autorid koostasid neli evangeeliumi, valides suure hulga pärimuse hulgast välja selle, mis suuliselt või juba ka kirjalikult oli edasi antud, koondades tervikuks kokku või lisades selgitusi kiriku konkreetsest olukorrast lähtudes, seejuures säilitades usukuulutuse vormi ja seda alati nii, et nende teadaanded Jeesusest püsisid tõesed ja ausad.34 Olenemata sellest, kas nad kirjutasid enda mälestuste ja meenutuste põhjal või toetusid nende tunnistusele, „kes ise algusest peale on seda oma silmaga näinud ja on saanud sõna sulasteks”, oli alati nende sihiks, et me õpiksime tundma meile „õpetatud asjade usaldusväärsust” (vrd Lk 1:2–4).
20. Uue Testamendi kaanon hõlmab evangeeliumite kõrval kaapostel Pauluse kirju ja teisi, Pühast Vaimust inspireeritud apostlikke kirjutisi. Jumala targa otsuse järgisaab neis kinnituse sõnum Issandast Kristusest ja Tema algne õpetusomandab järjest suurema selguse; kuulutatakse Kristuse jumaliku töö õndsakstegevatväge; kõneldakse kirikualgusajast ja imeväärsest laialilaotumisest ning kuulutatakse etteaega, kus ta jõuab aurikka täiuseni.
Sest Issand Jeesus jäi oma apostlite juurde, nagu Ta oligi tõotanud (vrd Mt 28:20) ja läkitas neile toetajaks Trööstija Vaimu, kes neid juhib kõigesse tõesse (vrd Jh 16:13).
Kuues peatükk: Pühakiri kiriku elus
21. Kirik on alati austanud pühasid raamatuid, nii nagu ta austab Issanda ihu ennast, sest esmajoones püha liturgia kaudu võtab ta vastu ja jagab usklikele eluleiba niihästi Jumala sõna toidulaualt kui ka Kristuse ihust. Need kaks, koos püha pärimusega, on alati olnud kiriku jaoks usu ülim juhtnöör, sest olles Jumala sisendatud ja kõikideks aegadeks kirja pandud, vahendavad nad muutmatult Jumala sõna ennast ning toovad prohvetite ja apostlite sõnades kuuldavale Püha Vaimu hääle. Nii nagu ristiusk iseenesest, peab ka kiriku kuulutus otsima toitu Pühakirjast ja sellest juhinduma. Taevane Isa ise ligineb ju pühades raamatutes oma laste juurde armastuses ja astub nendega dialoogi. Jumala sõnas sisaldub nii suur jõud ja vägi, et see pakub kirikule tuge ja elu, kiriku lastele usukindlust ja vaimutoitu, olles vaimuliku elu puhas ja ammendamatu allikas. Seega kehtivad just Pühakirja kohta sõnad: „Jumala sõna on elav ja tõhus” (Hb 4:12), „temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas” (Ap 20:32; vrd 1Ts 2:13).
22. Ligipääs Pühakirjale peab olema pärani lahti igaühele, kes usub Kristusesse. Sel põhjusel tunnistas kirik juba oma algusaegadel omaks ja võttis kasutusele Vana Testamendi vanima tõlke kreeka keelde, mis kannab seitsmekümne järgi nime Septuaginta. Teisi tõlkeid ida keeltesse ja ladina keelde, eriti nn Vulgata tõlget on ta alati austusega kohelnud. Kuna Jumala sõna peab olema igal ajal kättesaadav, kannab kirik emalikku hoolt, et tehtaks kasutamiskõlblikke ja täpseid tõlkeid mitmetesse keeltesse, eeskätt Pühakirja originaalteksti alusel. Kui need tõlked saavad teoks olemasolevaid võimalusi arvestades ja kiriku autoriteetset heakskiitu pälvides ka koostöös meist eraldatud vendadega, siis võivad neid kasutada kõik ristiinimesed.
23. Kirik kui lihakssaanud Sõna mõrsja, õpetatud Püha Vaimu poolt, taotleb üha sügavamat arusaamist Pühakirjast, et oma lapsi lakkamatult toita Jumala sõnaga. Sellest johtuvalt edendab ta ida ja lääne isade ning püha liturgia uurimist. Katoliku kiriku eksegeedid ja teised teoloogiateaduste esindajad peavad tihedas koostöös ja sobivaid meetodeid appi võttes kiriku õpetusameti järelevalve all uurima ja seletama jumalikke raamatuid viisil, mille tulemusena võimalikult suurem hulk Sõna teenreid oleksid võimelised tõeliselt tulutoovalt jagama Jumala rahvale Pühakirjast vaimutoitu, mis valgustab vaimu, kinnitab tahet ja sütitab inimsüdames armastust Jumala vastu.35 Püha kirikukogu julgustab kiriku poegi, kes tegelevad piibliteadusega, jätkama õnnelikult alustatud tööd sügavas andumuses ja ikka uuenevate jõududega.36
24. Püha teoloogia toetub igipõlisele alusmüürile: kirjapandud Jumala sõna koos püha pärimusega. Sealt ammutab ta püsikindla väe ja uueneb pidevalt, kui ta usu valgusel uurib kõike tõde, mis on kätketud Kristuse saladuses. Pühad raamatud sisaldavad Jumala sõna ning, olles inspireeritud, ongi tõeline Jumala sõna: nii olgu Sõna õppimine ühtaegu kogu püha teoloogia hing.37 Ka Sõna teenimine, nimelt hingehoidlikkuulutustöö, katehhees ja kristlik usuõpetus – milles pühendatagu auväärne koht liturgial jutlustamisele – ammutavadPühakirja sõnast endale tervendavat vaimutoitu ja pühaduse väge.
25. Sellepärast kõik vaimulikud, eriti Kristuse preestrid ja teised, kes diakonite või kateh heetide ametis pühendavad ennast Sõna teenimisele kõigis oma ülesannetes, on kohustatud pidevalt tegelema Kirja püha lugemise ja põhjaliku uurimisega, et keegi neist ei muutuks „tühjasõnaliseks ja välispidiseks Jumala sõna jutlustajaks, võtmata Teda sisimas kuulda”38, on ju nende kohus Jumala sõna mõõtmatuid aardeid – seda eriti pühas liturgias – edasi anda usklikele, kes on usaldatud nende hoolde. Samuti manitseb püha kirikukogu eriti tungivalt kõiki, kes Kristusesse usuvad, ka ordurahvast, et nad omandaksid Pühakirja sagedase lugemise teel „Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse” (Fl 3:8), sest „mitte tunda Kirja tähendab mitte tunda Kristust”39. Nad peaksid seetõttu ise hardalt lähenema pühale tekstile, esmalt Jumala sõnast tulvil pühas liturgias, siis vagade lugemistega või kasutades sobivaid juhiseid ja muid abivahendeid, mis meie kaasajal on kiriku karjaste heakskiidul ja soovitusel tänuväärselt levinud. Nad pidagu silmas, et Pühakirja lugemist peab saatma palve, sest nii kujuneb sellest kahekõne Jumala ja inimese vahel; sest „Teda me kõnetame, kui oleme palves; Teda me kuulame, kui loeme Jumala õpetussõnu”.40
Kiriku eestseisjad, „kellel on apostlite õpetus”,41 peavad õpetama nendehoolde usaldatud usklikele pühade raamatute õiget kasutamist,eriti mis puudutab Uut Testamenti ja esma joones evangeeliume,soovitades kasutamiseks pühade tekstide tõlkeid, mis on varustatudvajalike ja küllaldaste kommentaaridega, et kirikulapsed võiksid vääramatult ja kasuga lugeda pühi raamatuid ja nendevaimust läbi imbuda.
Lisaks muule tuleb koostada asjakohaselt kommenteeritud Pühakirja väljaandeid, mis on kasutuskõlblikud ka mittekristlastele ja arvestavad nende olukorda. Nende levitamise eest peaksid arukalt ja igakülgselt hoolitsema mistahes seisusest hingehoidjad ja kristlased.
26. Sel viisil pühi raamatuid lugedes ja uurides „Issanda sõna levib ja kirgastub” (2Ts 3:1). Kiriku hoolde usaldatud ilmutuse aarded avardagu üha enam inimeste südameid. Nii nagu kiriku elu kasvab sagedasest osasaamisest kõigepühama armulaua saladusest, võib loota ka uut virgutust vaimulikus elus, kui kasvab austav suhtumine Jumala sõna vastu, mis „püsib igavesti” (Js 40:8; vrd 1Pt 1:23–25).
See kõik, üksikuna ja üheskoos, mis selles dogmaatilises konstitutsioonis on avaldatud, oli asjakohane ja sünnis püha kirikukogu isadele. Meie, oma apostellikus meelevallas, mille meile on omistanud Kristus, ühes auväärsete isadega kinnitame seda Pühas Vaimus, otsustame, korraldame ja käsime, et see kõik, kirikukogul vastu võetuna, oleks avalikuks tehtud Jumala auks.
Rooma linnas Püha Peetruse kirikus 1965. aasta 18. novembrikuu päeval.
1 Vrd S. Augustinus, De catechizandis rudibus 4, 8: PL 40, 316.
2 Vrd Mt 11:27; Jh 1:14 ja 17; 14:6; 17:1–3; 2Kr 3:16 ja 4:6; Ef 1:3–14.
3 Epist. Ad Diognetum 7, 4: Funk, Patres Apostolici, I, p. 403.
4 Conc. Vat. I, Const. Dogm. De fide catholica, Dei Filius, cap. 3: DENZ. 1789 (3008).
5 Conc. Araus. II, can. : DENZ. 180 (377); Conc. Vat. I, l.c.: DENZ. 1791 (3010).
6 Conc. Vat. I, Const. Dogm. de fide cath., cap. 2 de revelatione: DENZ. 1786 (3005).
7 Ibid.: DENZ. 1785 ja 1786 (3004 ja 3005).
8 Vrd Mt 28, 19–20 ja Mk 16, 15. CONC. Trid., Decr. De canonicis Scripturis: DENZ. 783 (1501).
9 Vrd Conc. Trid. l.c.; Conc. Vat. I, Const. Dogm. De fide catolica, Dei Filius, cap. 2: DENZ. 1787. (3006).
10 S. Irenaeus Adv. Haer. III, 3, 1: PG 7, 848; Harvey 2, 9.
11 Vrd Conc. Nic. II: DENZ. 303 (602). Conc. Contat IV, Sess. X, can. 1: DENZ. 336 (650-652).
12 Vrd Conc. Vat. I, Const. Dogm. de fide catholica, Dei Filius, cap. 4 DENZ. 1800 (3020).
13 Vrd Conc. Trid., Decr. De canonicis Scripturis: DENZ. 783 (1501).
14 Vrd Pius XII, Const. Apost. Munificentissimus Deus, 1. Nov. 1950: AAS 42 (1950), p. 756, collatis verbis S. Cypriani, Epist. 66, 8: SCEL 3, 2, 733: „Ecclesia plebs Sacerdoti adunata et Pastori suo grex adhaerens“.
15 Vrd Conc. Vat. I, Const. Dogm. de fide catholica, Dei Filius, cap. 3: DENZ. 1792 (3011).
16 Vrd Pius XII, Litt. Encycl. Humani Generis, 12. Aug. 1950: AAS 42 (1950), pp. 568-569: DENZ. 2314 (3886).
17 Vrd Conc. Vat. I, Const. Dogm. de fide catholica, Dei Filius, cap. 2: DENZ. 1787 (3006). Pont. Comm. Biblica, Decr. 18. iunii 1915: DENZ. 2180 (3629); EB 420. S.S.C.S. Officii, Epist. 22.dec. 1923: EB 499.
18 Vrd Pius XII, Litt. Encycl. Divino afflante, 30. Sept. 1943: AAS 35 (1943), p. 314; EB 566.
19 In et per hominem: vrd Hb 1:1 ja 4:7 (in): 2Sm 23:2; Mt 1:22 et passim (per); Conc. Vat. I: Schema de doctr. Cath., nota 9: Coll. Lac. VII, 522.
20 Leo XIII, Litt. Encycl. Providentissimus Deus, 18. nov. 1893: DENZ. 1952 (3293); EB 125.
21 Vrd S. Augustinus, De Gen. ad litt., 2, 9, 20: PL 34, 270–271; CSEL 28, 1, 46–47 et Epist. 82, 3: PL 33, 277; CSEL 34, 2, 354. – S. Thomas, De Ver., q. 12, a.2, C. – Conc. Trid., Decr. De canonicis Scripturis : DENZ. 783 (1501) – Leo XIII, Litt. Encycl. Providentissimus Deus: EB 121, 124, 126-127.-- Pius XII, Litt. Encycl. Divino afflante : EB 539.
22 Vrd S. Augustinus, De Civ. Dei XVII 6, 2: PL 41, 537; CSEL 40, 2, 228.
23 Vrd S. Augustinus, De Doctr. Christ. III 18, 26: PL 34, 75-76; CSEL 80, 95.
24 Vrd Pius XII, l.c.: DENZ. 2294 (3829-3830); EB 557-562.
25 Vrd Benedictus XV, Litt. Encycl. Spiritus Paraclitus, 15. sept. 1920: EB 469. – S. Hieronymus, In Gal. 5, 19-21: PL 26, 417A.
26 Vrd Conc. Vat. I, Const. Dogm. de fide catholica, Dei Filius, cap. 2: DENZ. 1788 (3007).
27 S. Ioannes Chrysostomus, In Gen. 3, 8 (hom. 17, 1): PG 53, 134. „Attemperatio“ – kreeka synkatàbasis.
28 Vrd Pius XI, Litt. Encycl. Mit brennender Sorge, 14. martii 1937: AAS 29 (1937), p. 151.
29 Vrd S. Augustinus, Quaest. in Hept. 2, 73: PL 34, 623.
30 Vrd S. Irenaeus, Adv. Haer. III 21, 3: PG 7, 950; (= 25, I: Harvey 2, p. 115). S. Cyrillus Hieros., Catech. 4, 35: PG 33, 497. Theodorus Mops., In Soph. 1, 4–6: PG 66, 452D–453A.
31 Vrd S. Irenaeus, Adv. Haer. III, 11, 8: PG 7, 885; ed. Sagnard, p. 194.
32 Vrd Jh 2:22; 12:16.
33 Vrd Jh 14:26; 16:13.
34 Vrd Instructio Sancta Mater Ecclesia a Pontificio Consilio Studiis Bibliorum provehendis edita: AAS 56 (1964) p. 715.
35 Vrd Pius XII, Litt. Enc. Divino afflante: EB 551, 553, 567. – PONT. COMM. BIBLICA, Instructio de S. Scriptura in Clericorum Seminariis et Religiosorum Collegiis recte docenda, 13. maii 1950: AAS 42 (1950), pp. 495-505.
36 Vrd Pius XII, ibidem: EB 569.
37 Vrd Leo XIII, Litt. Enc. Providentissimus: EB 114; Benedictus XV, Litt. Enc. Spiritus Paraclitus: EB 483.
38 S. Augustinus, Serm. 179, 1: PL 38, 966.
39 S. Hieronymus, Comm. In. Is., Prol.: PL 24, 17. – Vrd Benedictus XV, Litt. Enc. Spiritus Paraclitus: EB 475–480; Pius XII, Litt. Enc. Divino afflante: EB 544.
40 S. Ambrosius, De officiis ministrorum I, 20, 88: PL 16, 50.
41 S. Irenaeus, Adv. Haer.IV, 32, 1: PG 7, 1071; (= 49, 2) Harvey, 2, p. 255.