Vatikani II Kirikukogu

MÄÄRUS
AD GENTES
KIRIKU MISJONITEGEVUSEST

Paulus, piiskop
Jumala sulaste sulane
üheskoos püha Kirikukogu Isadega
igaveseks meelespidamiseks

 

EESSÕNA

1. Kirik on Jumala poolt saadetud maailma rahvaste juurde olema neile "universaalne päästesakrament."1 Ajendatuna oma katoliikusest seesmisest vajadusest ja kuuletudes oma Asutaja mandaadile (vt. Mk 16:16), püüab ta alati kuulutada Evangeeliumi kõigile inimestele. Kirik on rajatud apostlitele, kes käies Kristuse jälgedes "kuulutasid tõe sõna ja rajasid kirikuid."2 Apostlite järglaste kohuseks on seda tööd jätkata, "et Issanda sõna leviks ja kirgastuks" (2Ts 3:1) ning Jumala Kuningriik saaks kuulutatud ja sisse seatud üle kogu maailma.
Nüüdisaegses asjade seisus, kus tekib inimkonna joaks uus olukord, on maa soolaks ja maailma valguseks (Mt 5:13-14) olev Kirik tungivamalt kutsutud päästma ja uuendama kogu loodut, et kõik asjad saaksid taastatud Kristuses ning kõik inimesed võiksid moodustada Temas ühe perekonna ja ühe Jumala rahva.
Seega tänab käesolev püha sünod Jumalat suurepäraste tulemuste eest, mis on juba saavutatud kogu Kiriku innuka jõupingutuse kaudu. Samas soovib ta visandada misjonitegevuse printsiibid ning koondada kõigi ustavate jõud ühtekokku selleks, et mööda kitsast ristiteed liikuv Jumala rahvas võiks igal pool levitada Kristuse, Issanda ja ajastute Järelvaataja (Srk 36:19) valitsemist ning valmistada ette teed Tema tulemisele.

I ÕPETUSLIKUD PÕHIMÕTTED

2. Rändav Kirik on oma loomult missionaarne, kuna tema päritolu tuleneb Poja misjonist ja Püha Vaimu misjonist kooskõlas Jumal Isa kavatsusega.3
See kavatsus voolab välja Jumal Isa "armastuse lättest" või armuallikast. Temast, kes on "algus ilma alguseta," on sündinud Poeg, kelle kaudu väljub Püha Vaim. Jumal Isa, kes oma vabal tahtel loob meid ületamatu ja armuküllase heatahtlikkuse tõttu ning lisaks kutsub meid lahkelt osalema ühes Temaga Tema elus ja kirkuses, on rikkalikult valanud välja oma jumaliku headuse ega lakka seda tegemast. Nõnda et Tema, kes on loonud kõik asjad, võiks viimaks olla "kõik kõiges" (1Kr 15:28) tuues kaasa üheaegselt nii oma au kui meie õnne.
Jumalale oli meelepärane kustuda inimesi osalema oma elus mitte lihtsalt üksikindiviididena, ilma ühegi inimesi omavahel ühendava köidikuta, vaid pigem tahab Ta nad kujundada rahvaks, milles kõik Tema hajali elavad lapsed oleksid kogutud ühtekokku (Jh 11:52).

3. See Jumala kõikehaarav kavatsus inimkonna päästeks pole täide viidud pelgalt salaja inimese hinges . Samuti pole see saavutatav kõikvõimalike pürgimuste, sealhulgas usuliste püüdluste kaudu, mille läbi inimesed kobades otsivad Jumalat, et nad võiksid juhuslikult Tema leida, sest "Tema küll ei ole kaugel ühestki meist" (Ap 17:27). Neid pürgimusi on vaja valgustada ja puhastada, ehkki Jumaliku Ettehoolduse vastutuleliku tegevuse läbi võivad need mõnikord teenida talutuspaeltena Jumala poole või olla Evangeeliumi ettevalmistuseks.4
Selleks, et rajada rahu või osadus patuste inimeste ja Iseenda vahel ning kujundada inimesed vennalikuks kogukonnaks, otsustas Jumal sekkuda inimajalukku uuel ja lõplikul viisil. Ta läkitas oma Poja, rüütatuna meie lihasse, et oma Poja kaudu kiskuda inimesed välja pimeduse ja Saatana meelevalla alt (Kl 1:13; Ap 10:38) ning lepitada Temas maailm Iseendaga (2Kr 5:19). Seega oma Poja, kelle läbi Ta lõi maailma (Hb 1:2; Jh 1,3,10; 1Kr 8:6; Kl 1:16), määras Ta kõikide asjade pärijaks, et Ta võiks Temas taastada kõik asjad (Ef 1:10).
Jeesus Kristus oli läkitatud maailma tõelise vahemehena Jumala ja inimeste vahel. Kuna Ta on Jumal, siis elab kogu jumalik täius ihulikult Temas (Gl 2:9). Teisalt on Ta oma inimloomuse tõttu uus Aadam, kes on tehtud uuendatud inimkonna peaks täis armu ja tõde (Jh 1:14). Seega kõndis Jumala Poeg tõelise Inkarnatsiooni radu selleks, et Ta võiks inimesed teha osalejateks Jumala loomuses: kuigi Ta oli rikas, sai Ta meie pärast vaeseks, et meiegi saaksime rikkaks Tema vaesusest (2Kr 8:9). Inimese Poeg tuli mitte selleks, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest - seega kõigi eest (Mk 10:45).
Pühad Kirikuisad kuulutasid kõhklusteta, et mida Kristus pole enese peale võtnud, seda pole tehtud terveks .5 Nüüd võttis Ta enese peale kogu inimloomuse, nii nagu see on meie viletsuses ja vaesuses, ehkki Tal ei olnud pattu (Hb 4:15; 9:28). Kristus, keda Isa oli pühitsenud ja läkitanud maailma (Jh 10:36), ütles enda kohta: "Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist" (Lk 4:18). Ja taas: "Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut" (Lk 19:10). Seda, mida kord kuulutati Kristuse poolt või sepitseti Temas inimkonna päästeks, tuleb kõikjal teatavaks teha ja levitada alates Jeruusalemmast (Lk 24:27) kuni ilmamaa äärteni (Ap 1:8). Nõnda et see, mida Ta kord tegi kõigi päästmiseks, võiks aja möödudes saavutada kõigis oma eesmärgi.

4. Selle eesmärgi lõpule viimiseks läkitas Kristus Isa juurest oma Püha Vaimu, kes jätkab Tema päästvat tegevust seespidiselt ning tõukab Kirikut levima väljapoole. Vaieldamatult tegutses Püha Vaim maailmas juba enne Kristuse ülendamist.6 Ent Nelipühapäeval tuli Ta jüngrite peale, et jääda nendega igavesti (Jh 14:16). Sellel päeval sai Kirik avalikult ilmsiks rahvahulkadele, Evangeelium hakkas kuulutamise kaudu levima rahvaste seas ning koitis etteaimdus kõigi inimeste ühtsusest katoolses usus Uue Lepingu Kiriku kaudu. Kiriku läbi, kes räägib kõiki keeli, kes oma armastuses mõistab ja võtab vastu kõik keeled ületades nõnda Paabeli lõhestatuse.7 Nelipühapäeval said alguse "Apostlite Teod;" sarnasel viisil sai Kristus eostatud siis, kui Püha Vaim tuli Neitsi Maarja peale ning Kristus pandi teenistusse ajal, mil seesama Püha Vaim laskus palvetamise ajal Tema peale (Lk 3:22; 4:1; Ap 10:38).
Issand Jeesus, enne kui Ta andis vabatahtlikult oma elu maailma eest, korraldas apostlite teenistuse ja tõotas saata Püha Vaimu, et nii apostlid kui Vaim oleksid alati ja igal pool päästetegevuses ühendatud.8 Kõigi ajastute vältel annab Püha Vaim kogu Kirikule "ühtsuse osaduses ja teenistuses; Ta varustab tema mitmesuguste hierarhiliste ja karismaatiliste andidega."9 Ta kingib otsekui hingena elu kiriklikele institutsioonidele10 ja asetab ustavate südametesse sellesama misjonivaimu, mis ajendas Kristust ennast. Mõnikord Ta isegi nähtavalt ennetab apostlite tegevust (Ap 10:44-47; 11:15; 15:8), niisamuti nagu Ta lakkamatult saadab ja suunab seda erinevatel viisidel (Ap 4:8; 5:32; 8:26,29,39; 9:31; 10; 11:24-28; 13:2,4,9; 16:6-7; 20:22-23; 21:11).

5. Alguses Issand Jeesus "kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis; ja Ta seadis kaksteist, keda Ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama" (Mk 3:13; vt. Mt 10:1-42). Nõnda olid apostlid Uue Iisraeli esimesed liikmed ning samas sai nendest alguse püha hierarhia. Seejärel lõpetas Issand oma surma ja ülestõusmise läbi Iseendas alatiseks meie päästmise ja kõikide asjade uuendamise müsteeriumid. Ta sai kogu meelevalla taevas ja maa peal (Mt 28:18). Nüüd enne seda, kui Ta võeti üles taevasse (Ap 1:11) rajas Ta päästesakramendina oma Kiriku ning saatis oma apostlid kõikjale maailma, nii nagu Isa oli läkitanud Tema (Jh 20:21). Ta andis neile käsu: "Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!" (Ap 28:19-20). "Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka" (Mk 16:15).
Sellest ajast peale lasub Kirikul kohustus levitada usku ja Kristuse päästvat tegevust. See kohustus pole olemas ainult selgesõnalise käsu tõttu, mis on pärandatud apostlitelt piiskoppide seisuse kaudu, keda abistavad preestrid üheskoos Peetruse järglase, Kiriku ülemkarjasega . See on olemas ka elu tõttu, mis voolab Kristuselt Tema liikmetesse: "Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses" (Ef 4:16).
Seepärast on Kiriku misjon täide viidud selle tegevuse kaudu, mis muudab ta täielikult kohaolevaks kõigi inimeste ja rahvaste juures. Kirik võtab selle tegevuse enda peale kuulekuses Kristuse käsule ja olles mõjutatud Püha Vaimu armust ja armastusest. Oma elu eeskuju, kuulutamise, sakramentide ja teiste armuvahendite kaudu saab ta nad juhtida usku, vabadusse ja Kristuse rahusse. Seega on nende ees avatud vaba ja usaldusväärne tee täielikult osaleda Kristuse müsteeriumis.
Kiriku misjon on jätkuv tegevus. Ajaloo jooksul laotab ta laiali Kristuse enda misjoni, kes oli läkitatud kuulutama Evangeeliumi vaestele. Siit tulenevalt peab Püha Vaimu poolt õhutatud Kirik kõndima sama teed mööda, mida käis Kristus: vaesuse ja kuulekuse, teenimise ja eneseohverduse teed mööda surma, millest Ta väljus võitjana oma ülestõusmise läbi. Nõnda tegid kõik apostlid kõndides lootuses. Kristuse ihu ehk Kiriku heaks täitsid nad puuduva osa Kristuse kannatustest oma paljude katsumuste ja kannatustega (Kl 1:24). Sageli oli kristlaste veri otsekui seeme.11

6. See kohustus tuleb täita piiskoppide seisusel Peetruse järglase alluvuses koos kogu Kiriku palve ja abiga. See kohustus on üks ja seesama kõikjal ja igas olukorras, ehkki seda võidakse tingimustest olenevalt teostada erinevalt. Seega ei tulene need Kiriku antud tegevuses täheldatavad erinevused mitte tema misjoni seesmisest loomusest, vaid pigem tingimustest, milles seda misjoni teostatakse.
Need tingimused omakorda sõltuvad vahel Kirikust, mõnikord rahvastest, gruppidest või indiviididest, kellele misjon on suunatud. Ehkki Kirik hõlmab endas päästevahendite täielikkust või täiust, ta ei kasuta ega saagi neid kõiki alati ja viivitamatult tarvitada.
Pigem ta teab seda, mida tähendab alustada ja liikuda samm sammult edasi töös, mille kaudu ta püüab muuta Jumala plaani tegelikkuseks. Tegelikult on aegu, mil õnneliku alguse järel peab ta taas kurtma tagasilöökide pärast või vähemalt püsima teatud seisundis, mida iseloomustab poolik ja ebapiisav eesmärgi täitumine. Mis puudutab inimesi, gruppe ja rahvaid, siis saab ta neid üksnes järk-järgult puudutada ja täita ning võtta nad nõnda täielikku katoolsusesse. Kõikides tingimustes või olukordades tuleb kasutada õiget liiki vahendeid ja tegevusviise.
"Misjonid" on termin, mida harilikult kasutatakse nende konkreetsete ettevõtmiste kohta, milles Kiriku poolt läkitatud Evangeeliumi kuulutajad lähevad kõikjale maailma täitma ülesannet kuulutada Evangeeliumi ja rajada Kirikuid rahvaste või gruppide keskele, kes veel Kristusesse ei usu. Need ettevõtmised on lõpule viidud misjonitegevuse läbi ning neid viiakse ellu üldjuhul Püha Tooli poolt heakskiidetud aladel.
Selle misjonitegevuse kohaseks eesmärgiks on evangelisatsioon ning Kiriku rajamine nende rahvaste ja gruppide keskele, kus ta pole veel juurdunud.12 Seega seemnest, milleks on Jumala sõna, tuleks rajada küllaldaselt kohalikke osaskirikuid , kes peaksid kasvama üle kogu maailma toetatuna nende endi küpsusest ja elujõust. Osaskirikud, kes on piisavalt varustatud täielikuks kristlikuks eluks vajaminevate tarvetega, saavad omaenda hierarhia alluvuses üheskoos ustavate inimestega kaasa aidata üleilmse Kiriku heale käekäigule. Kirikute rajamise peamiseks vahendiks on Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutamine. Issand läkitas oma jüngrid kõikjale maailma kuulutama Evangeeliumi, et Jumala Sõna kaudu uuestisündinud inimesed (1Pt 1:23) võiksid ristimise läbi ühineda selle Kirikuga, kes Lihakssaanud Sõna ihuna elab ja saab kosutatud Jumala Sõna ja Armulaualeiva kaudu (Ap 2:42).
Selles Kiriku misjonitegevuses võib vahel külg külje kõrvalt leida erinevaid etappe: esmalt on alguse või rajamise ja seejärel uudsuse või nooruse etapp. Nende etappide möödumisega Kiriku misjonitegevus ei lakka, vaid juba valmis seatud osaskirikutel lasub kohustus seda tegevust jätkata ja kuulutada Evangeeliumi neile, kes on ikka veel väljaspool.
Pealegi grupid, kelle keskel Kirik elab, teevad sageli ühel või teisel põhjusel läbi radikaalsed muutused, mille tagajärjel võib tekkida hulk täiesti uusi tingimusi. Siis peab Kirik kaaluma, kas need tingimused võivad taas üles kutsuda misjonitegevusele. Kõrvuti sellega eksisteerivad mõnikord olukorrad, kus esialgu pole mingitki võimalust selgitada Evangeeliumi vahetult ja viivitamatult. Sellisel juhul saavad ja peavad misjonärid loomulikult tunnistama Kristusest vähemalt ligimesearmastuse ja halastustegude kaudu kogu oma kannatlikkuses, mõistlikkuses ja kindlas usalduses. Nõnda sillutavad nad teed Issandale ja muudavad Ta mingil moel kohalolevaks.
Seega on ilmne, et misjonitegevus tuleneb Kiriku seesmisest loomusest ja levitab väljapoole tema päästvat usku. Kirik täiustab oma Katoolset ühtust selle laiendamise kaudu. Misjonitegevus on alal hoitud Kiriku apostellikkuse läbi. See väljendub tema hierarhia kollegiaalses vaimus. See annab tunnistust Kiriku pühadusest, samal ajal seda levitades ja edendades.
Seega erineb rahvaste seas tehtav misjonitegevus nii pastoraalsest tegevusest, mida teostatakse ustavate hulgas, kui ettevõtmistest, mille sihiks on kristlaste vahelise ühtsuse taastamine. Ometigi on need kaks viimatinimetatud tegevust väga tihedalt seotud Kiriku misjonientusiasmiga, sest kristlaste vaheline lõhestumine kahjustab pühimat põhjust kuulutada Evangeeliumi kogu loodule13 ning tõkestab paljude jaoks tee usule. Siit tulenevalt on misjoni hädavajalikkuse tõttu kõik ristitud kutsutud kogunema ühte karja ning nõnda on nad suutelised üksmeelselt andma rahvaste ees tunnistust oma Issandast Kristusest. Kui nad veel ka ei ole võimelised tunnistama ühesugusest usust, siis peaksid nad vähemalt olema hingestatud vastastikkusest armastusest ja austusest.

7. Selle misjonitegevuse põhjus tuleb Jumala tahtest, "kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Jeesus Kristus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest" (1Tm 2:4-6), "ja kellegi muu läbi ei ole päästet" (Ap 4:12). Seepärast peavad kõik pöörduma Tema poole, nagu kuulutab Kirik, ning kõik peavad ühinema Temaga ristimise läbi ning astuma Kirikusse, mis on Tema ihu. Kristus ise, kes rõhutas selgesõnaliselt usu ja ristimise vajalikkust (vt. Mk 16:16; Jh 3:5), kinnitas samal ajal Kiriku vajalikkust, kuhu inimesed astuvad ristimise otsekui ukse kaudu. Seepärast ei saa õndsaks need inimesed, kes küll teavad, et Jumal on Jeesuse Kristuse läbi loonud Kiriku kui millegi vajaliku, kuid keelduvad sellesse sisenemast või selles püsimast.14 Seepärast, ehkki Jumal võib Temale teadaolevatel viisidel juhtida need, kes mitte omal süül ei tunne Evangeeliumi, usu leidmisele, ilma milleta on võimatu olla Talle meelepärane (Hb 11:6), lasub siiski Kirikul vajadus ja samas ka püha kohustus (1Kr 9:16) kuulutada Evangeeliumi. Seega säilitab misjonitegevus tänapäeval nagu kõikidel aegadel oma väe ja tarvilikkuse.
Misjonitegevuse läbi Kristuse Müstiline Ihu lakkamatult koguneb ja suunab oma jõud enda kasvu suunas (vt. Ef 4:11-16). Kiriku liikmeid ajendab seda misjonitegevust jätkama armastus, millega nad armastavad Jumalat ja soovivad jagada kõikide inimestega praeguse ja tulevase elu vaimseid hüvesid. Lõpuks saab misjonitegevuse läbi Jumal täielikult austatud eeldusel, et inimesed võtavad teadlikult ja terviklikult vastu Tema päästetöö, mis on lõpule viidud Kristuses. Misjonitegevuse läbi teostatakse see Jumala plaan, millele Kristus pühendus sõnakuulekalt ja armastavalt Isa auks, kes oli Tema läkitanud (Jh 7:18; 8:30,44; 8:50; 17:1). Vastavalt sellele plaanile peaks kogu inimkond moodustama ühe Jumala rahva ja saama üles ehitatud üheks Püha Vaimu templiks. Kuna see kavatsus väljendab vennalikku üksmeelt, siis on see kindlasti vastavuses kõikide inimeste salajaste soovidega. Nõnda saab viimaks Looja plaan, kes vormis inimese enese näo järgi enda sarnaseks, ellu viidud, siis kui kõik, kes jagavad ühte inimloomust, olles uuestisündinud Kristuses Püha Vaimu läbi ja kogedes Jumala au, on võimelised ütlema "Meie Isa."

8. Samuti on misjonitegevus tihedalt seotud inimloomuse ja selle pürgimustega. Kristust ilmutades paljastab Kirik inimestele tegeliku tõe nende olukorrast ning nende tervikliku kutsumuse. Kristus on selle uuendatud inimkonna allikas ja eeskuju, kes on läbi imbunud vennalikust armastusest, siirusest ja leplikust vaimust, mille poole kõik püüdlevad. Kristus ja ka Kirik, kes tunnistab Temast Evangeeliumi kuulutamise läbi, ületab kõik rassi või rahvuse iseärasused ning seepärast ei saa Kirikut pidada võõraks mitte kusagil ja mitte kellegi jaoks.15 Kristus ise on Tõde ja Tee, mille Evangeeliumi kuulutamine avab kõigile, kui selle läbi antakse kõigile teada Kristuse sõnad: "Parandage meelt ja uskuge Evangeeliumisse" (Mk 1:15).
Kuna kohus on juba mõistetud selle üle, kes ei usu (Jh 3:18), siis on Kristuse sõnad samaaegselt nii kohtumõistmise kui armu, nii surma kui elu sõnad. Üksnes vana surmates suudame me astuda uude ellu. See tõsiasi kehtib eelkõige inimeste kohta, kuid puudutab ka mitmesuguseid selle maailma hüvesid, mis kannavad endas inimese patu ja Jumala õnnistuse märki, "sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest" (Rm 3:23). Keegi ei suuda iseseisvalt ja omal jõul vabaneda patust või tõusta endast kõrgemale või saada täielikult lahti oma haigusest, üksildusest või orjusest.16 Vastupidi, kõik vajavad Kristust kui oma eeskuju, nõuandjat, vabastajat, Päästjat ja elu allikat. Evangeelium on tõesti inimajaloos olnud vabaduse ja arengu juuretis, isegi selle ajalikus sfääris, ning osutub alati vendluse, ühtsuse ja rahu juuretiseks. Mitte põhjuseta pole ustavad tervitanud Kristust kui "rahvaste ootust ja nende Päästjat."17

9. Nõnda kestab aeg misjonitegevuseks Issanda esimese ja teise tulemise vahel. Seejärel kogutakse Kirik Jumala Kuningriiki neljast ilmakaarest otsekui viljasaak. Enne Issanda tulemist peab Evangeeliumi kuulutama kõigile rahvastele (Mk 13:10).
Misjonitegevus pole midagi enamat või vähemat kui Jumala tahte ilmutamine või epifaania ning Tema tahte täitmine maailmas ja selle ajaloos, mille vältel Jumal varjamatult töötab välja päästelugu misjoni kaudu. Sõna kuulutamise ja sakramentide pühitsemise läbi, mille kese ja haripunkt on pühim Armulaud, kutsub misjonitegevus esile Kristuse kohaolu, kes on päästmise Looja.
Mistahes tõe ja armu, mis leidub rahvaste seas Jumala varjatud kohalolu ilminguna, vabastab misjonitegevus igast kurjuse plekist ja annab tagasi Kristusele, selle loojale, kes kukutab saatana ülemvõimu ja tõrjub mitmekujulise kurjusepahe (scelerum malitiam). Seega pole kadunud kõik hea, mis on külvatud inimeste südametesse ja meeltesse või erinevate rahvaste omanäolistesse riitustesse ja kultuuridesse. Pigem on see kõik tervendatud, vääristatud ja täiustatud Jumala auks, deemoni häbistuseks ja inimeste õndsuseks.18
Seega misjonitegevus suundub eskatoloogilise täiuse suunas. Selle läbi kasvab Jumala rahvas suuruse ja ajani, mille Isa on oma meelevallas seadnud (Ap 1:7). Sellele rahvale on ettekuulutuses öeldud: "Tee avaraks oma telgipaik ja su elamute vaipu venitatagu" (Js 54:2). Misjonitegevuse läbi kasvab müstiline ihu Kristuse täisea mõõduni (vt. Ef 4:13). Vaimne tempel, kus Jumalat kummardatakse vaimus ja tões (Jh 4:23), kasvab ja on ehitatud apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise (Ef 2:20).

II MISJONITÖÖ

10. Kirik, kes on Kristuse poolt saadetud avaldama ja edasi andma kõigile inimestele ja rahvastele Jumala armastust, on teadlik, et tal on ikka veel täita hiiglaslik misjonitöö. Evangeeliumi sõnumit pole veel kuulnud või on vaevalt kuulnud kaks miljardit inimest ning nende arv pidevalt kasvab. Nad on koondunud arvukatesse ja eraldiseisvatesse gruppidesse püsivate kultuuriliste sidemete, vanade usuliste traditsioonide ja sotsiaalse paratamatuse tugevate köidikute alusel.
Mõned nendest inimestest on suurtest religioonidest ühe järgijad, teistele jääb tõeline arusaam Jumalast võõraks, samal ajal mõned ikka veel selgesõnaliselt eitavad Jumala olemasolu ja vahel koguni ründavad seda. Selleks et Kirik oleks suuteline pakkuma neile kõigile pääsemise müsteeriumi ja Jumala poolt toodud elu, peab ta siirdama end kõigisse nendesse gruppidesse sama motiivi alusel, mis ajendas Kristust Inkarnatsiooni läbi siduma ennast nende inimeste konkreetsete sotsiaalsete ja kultuuriliste tingimustega, kelle keskel Ta elas.

I Kristlik tunnistus
11. Kirik peab nendes gruppides olema kohal oma laste kaudu, kes elavad nende keskel või on sinna läkitatud. Elukohast olenemata on kõik kristlased kohustatud oma elu eeskuju ja sõnalise tunnistuse kaudu näitama seda uut inimest, kes nendest sai ristimisel ja seda Püha Vaimu väge, kelle läbi neid tugevdati Kinnitamise sakramendis. Nõnda võivad teised inimesed nende häid tegusid nähes ülistada Isa (Mt 5:16) ning nad saavad täielikumalt tajuda inimelu tegelikku tähendust ja seda sidet, mis seob inimkogukonna ühtekokku.
Selleks, et nad suudaksid viljakamalt tunnistada Kristusest, olgu nad ühendatud nende inimestega lugupidamises ja armastuses ning tunnustagu nad endid selle inimgrupi liikmetena, kelle hulgas nad elavad. Osalegu nad kultuurilises ja sotsiaalses elus inimeste kõikvõimalike mõttevahetuste ja ettevõtmiste kaudu. Tundku nad nende rahvuslikke ja religioosseid traditsioone ning paljastagu nad rõõmsalt ja lugupidavalt Sõna seemned, mis on peidus nende kaasinimestes. Siiski peaksid nad samaaegselt jälgima rahvaste seas aset leidvaid sügavaid muutusi. Nad peaksid pingutama, et üleliia nüüdisaegse maailma teadusesse ja tehnoloogiasse süvenenud kaasaegsele inimesele ei muutuks jumalikud asjad võõraks. Pigem äratagu nad temas palavat igatsust Jumala poolt ilmutatud tõe ja armastuse järele.
Kristus ise otsis inimeste südameid ja juhtis need jumaliku valguseni tõeliselt inimliku kõneluse kaudu. Nõnda peaksid ka Tema jüngrid, olles põhjalikult läbistatud Kristuse Vaimust, tundma inimesi, kelle keskel nad elavad ning astuma nendega ühendusse. Nii saavad nad ise puhtsüdamliku ja kannatliku dialoogi kaudu teada, milliseid aardeid on heldekäeline Jumal laiali jaotanud maailma rahvastele. Samal ajal püüdku nad neid aardeid lihvida Evangeeliumi valgusega, vabastada need ning tuua Jumala, nende Päästja, ülemvõimu alla.

12. Kristlastest ustavate kohalolu nendes inimgruppides peaks olema hingestatud sellest armastusest, millega Jumal on meid armastanud ja millega Ta tahab, et me üksteist armastaksime (1Jh 4:11). Kristlik armastus tõesti ulatub kõigini tegemata vahet rassil, sotsiaalsel olukorral või usulisel veendumusel. See ei otsi kasu ega tänu. Kuna Jumal on meid armastanud ennastsalgava armastusega, siis tuleb ka ustavatel oma armastuses hoolt kanda inimese enda eest, armastades teda samasuguse kiindumusega, millega Jumal on inimese üles otsinud.
Kristus rändas ringi kõigis linnades ja külades tervendades igasuguseid haigusi ja nõtrusi märgina sellest, et Jumala Kuningriik on saabunud (vt. Mt 9:35; Ap 10:38). Nõnda on ka Kirik oma laste kaudu üks mistahes olukorras olevate inimestega, kuid iseäranis vaeste ja vaevatutega. Ta kulutab rõõmuga iseennast nende heaks (2Kr 12:15). Ta jagab nende rõõme ja muresid, teab nende igatsusi ja probleeme ning kannatab surmakrampides ühes nendega. Rahu otsijatele soovib ta vastata vennaliku dialoogiga viies neile Evangeeliumi rahu ja valgus.
Kristlased peaksid töötama ja tegema koostööd kõigi teistega majandusliku ja sotsiaalse elu toimetuste õiges reguleerimises. Erilise hoolega pühendugu nad laste ja noorukite kasvatamisele erinevat liiki koolide kaudu. Neid koole tuleks käsitleda mitte ainult suurepärase vahendina kristlike noorte kujundamiseks ja arendamiseks, vaid neid tuleks näha ka väärtusliku ühiskondliku teenistusena, eriti arengumaades, mis on suunatud inimväärikuse tõstmisele ja paremate elutingimuste saavutamisele.
Lisaks sellele võtku nad osa nende rahvaste püüdlustest, kes peavad sõda nälja, teadmatuse ja haigusega ning üritavad seeläbi parandada oma elujärge ning tagada maailmas rahu. Selles tegevuses peaksid ustavad pakkuma innukalt mõistlikku abi projektidele, mida finantseerivad avalikud või eraorganisatsioonid, valitsused, rahvusvahelised agentuurid, erinevad kristlikud kogukonnad ja isegi mittekristlikud usuorganisatsioonid.
Siiski ei soovi Kirik mingil juhul sisse tungida maise linna valitsemisse. Ta ei nõua ühtegi teist võimu peale selle, et ta saaks Jumala abiga teenida inimesi armastuse vaimus ja ustavas teenimises (vt. Mt 20:26; 23:11).19
Olles tihedalt seotud inimestega nende elus ja töös loodavad Kristuse jüngrid anda teistele tõelise tunnistuse Kristusest ja tegutseda nende päästmise nimel isegi seal, kus nad ei saa Kristust täielikult kuulutada. Nad ei taotle lihtsalt inimeste materiaalset progressi ja heaolu, vaid püüavad edendada nende väärikust ja vennalikku ühtsust õpetades neid usulisi ja kõlbelisi tõdesid, mida Kristus on oma valgusega valgustanud. Sellisel viisil avavad nad aegamisi täielikuma ligipääsu Jumala juurde. Nõnda aitavad nad inimestel jõuda pääsemiseni Jumala ja ligimese armastamise kaudu ning Kristuse müsteerium hakkab välja paistma. Selles müsteeriumis tuleb nähtavale Jumala poolt loodud uus inimene (vt. Ef 4:24) ning saab avalikuks Jumala armastus.

II Evangeeliumi kuulutamine ja Jumala rahva kogumine ühtekokku
13. Kõikjal, kus Jumal avab sõna ukse Kristuse müsteeriumi kuulutamiseks (Kl 4:3), seal peab kuulutama (vt. 1Kr 9:15; Rm 10:14) kõigile inimestele (Mk 16:15) enesekindlalt ja püsivalt (Vt. Ap 4:13,29,31; 9:27-28; 13:46; 14:3; 19:8; 26:26; 28:31; 1Ts 2:2; 2Kr 3:12; 7:4; Fl 1:20; Ef 3:12; 6:19-20) elavat Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle Ta on läkitanud kõigi päästmiseks (vt. 1Ts 1:9-10; 1Kr 1:18-21; Gl 1:31; Ap 14:15-17; 17:22-31). Kui Püha Vaim avab nende südamed (Ap 16:14), siis saavad mittekristlased uskuda ja olla pööratud vabatahtlikult Issanda poole, et nad võiksid siiralt klammerduda Tema külge, kes olles "Tee, Tõde ja Elu" (Jh 14:6) täidab kõik nende vaimsed ootused ja koguni ületab need lõpmatult.
Seda pöördumist tuleb pidada alguseks. Ent sellest piisab inimese jaoks mõistmiseks, et ta on ära võetud patu käest ning juhitud Jumala armastuse müsteeriumi, kes on kutsunud teda astuma isiklikku suhtesse Iseendaga Kristuses. Jumaliku armu tegutsemise läbi asuvad vastpöördunud vaimsele teekonnale. Usu läbi juba osaledes Kristuse surma ja ülestõusmise müsteeriumis, rändab ta vana inimese juurest Kristuses täiustatud uue inimese suunas (Kl 3:5-10; Ef 4:20-24).
Üleminek toob enesega kaasa järkjärgulise maailmavaate ja moraali muutumise, mis peab saama silmnähtavaks sotsiaalsetes tagajärgedes ning seda tuleks vähehaaval arendada katehhumenaadi aja vältel. Kuna Issand, kellesse ta usub, on märk vastuolust (Lk 2:34; Mt 10:34-39), siis kogeb pöördunu sageli äkilist inimsidemete katkemist. Samas naudib ta rõõmu, mida Jumal mõõtmatult jagab (1Ts 1:6).
Kirik keelab karmilt sundida kedagi usku vastu võtma ning peibutada või ahvatleda inimesi vääritute riugaste abil. Samas toonitab ta ka seda õigust, et kedagi ei tohi usu juurest eemale hirmutada teiste inimeste ülekohtuste pahanduste tõttu.20
Kooskõlas Kiriku väga vana tavaga tuleb pöördumise motiive lähemalt uurida ning vajadusel neid puhastada.

14. Need, kes on Kiriku vahendusel vastu võtnud Jumalalt usu Kristusesse,21 tuleb liturgiliste tseremooniate kaudu vastu võtta katehhumenaati. Katehhumenaat pole pelgalt õpetuste ja juhtnööride lahti seletamine, vaid ettevalmistuperiood terviklikuks kristlikuks eluks. See on sobiliku kestusega õpiaeg, mille kestel jüngrid liituvad Kristuse, oma Õpetajaga. Seepärast tuleb katehhumeene põhjalikult juhendada päästemüsteeriumi ja evangeelse kõlbluse ellurakendamise osas. Järjestikuste ajavahemike järel läbi viidavate riituste kaudu22 tuleb nad juhtida sellesse usu, liturgia ja armastuse ellu, milles elab Jumala rahvas.
Siis, kui kristliku initsiatsiooni sakramendid on vabastanud nad pimeduse meelevalla alt (Kl 1:13) ning nad on surnud, maha maetud ja üles tõusnud koos Kristusega (Rm 6:4-11; Kl 2:12-13; 1Pt 3:21-22; Mk 16:16), võtavad nad vastu Vaimu (1Ts 3:5-7; Ap 8:14-17), kes teeb nad Jumala lasteks, ning nad pühitsevad Issanda surma ja ülestõusmise mälestust üheskoos kogu Jumala rahvaga.
Käesolev Kirikukogu soovib, et Paastu- ja Ületõusmispüha perioodi liturgia oleks uuendatud sellisel viisil, et see valmistaks ette katehhumeenide südameid pühitsema paasamüsteeriumi, mille pühalike tseremooniate ajal (sollemnibus peragendis) sünnivad nad uuesti Kristuses ristimise läbi.
Katehhumenaadi kaudu toimuva kristliku initsiatsiooni eest peavad hoolt kandma mitte ainult usuõpetajad või preestrid, vaid terve ustavate kogukond. Nõnda saavad katehhumeenid algusest peale tunda, et nad kuuluvad Jumala rahva hulka. Kuna Kiriku elu on apostellik, siis peaksid katehhumeenid oma eluviisi ja oma usu avaliku tunnistamise kaudu õppima aktiivselt koostööd tegema Evangeeliumi levitamisel ja Kiriku ülesehitamisel.
Viimaks tuleb katehhumeenide juriidiline staatus selgelt kindlaks määrata uues kanoonilise õiguse koodeksis. Kuna nad on Kirikuga ühendatud,23 siis on nad juba Kristuse kodakondsed.24 Paljudel juhtudel nad juba elavad oma elu usus, lootuses ja armastuses.

III Kristliku kogukonna kujundamine
15. Püha Vaim, kes kutsub inimesed Kristuse juurde Issanda seemnete ja Evangeeliumi kuulutamise läbi, äratab nende südametes usukuulekuse. Kui Ta ristimisastja üsas sünnitab uuele elule Kristusesse uskujad, siis kogub Ta nad üheks Jumala rahvaks, kes on "valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas" (1Pt 2:9).
Seepärast lubatagu misjonäridel, Jumala kaastöölistel (1Kr 3:9), rajada ustavate kogudusi, nii et täites vääriliselt ametit, millesse nad on kutsutud (Ef 4:1), saavad nad ellu viia preesterlikku, prohvetlikku ja kuninglikku ülesannet, mille Jumal on neile usaldanud. Sellisel viisil on kristlik kogukond märk Jumala kohalolust maailmas. Armulaua Ohvri tõttu on see kogukond lakkamatult koos Kristusega teel Isa juurde.25 Jumala Sõnaga hoolitsevalt kosutatuna26 tunnistab ta Kristusest.27 Viimaks kõnnib ta armastuses ning hõõgub apostelliku vaimuga.28
Võimalusel peaks kristlik kogukond algusest peale olema vormitud nõnda, et ta suudaks hoolt kanda oma vajaduste eest. Oma rahvusliku kultuuri rikkustega õnnistatud ustavate kogudus peaks olema sügavalt juurdunud inimestesse. Võimaldage Evangeeliumi vaimuga täidetud perekondadel hästi edeneda29 ning olgu neile abiks sobivad koolid. Organiseerige assotsiatsioone ja gruppe, mille kaudu ilmikute apostolaat oleks suuteline levitama kogu ühiskonnas Evangeeliumi Vaimu. Viimaks paistku välja armastus erinevate riituste katoliiklaste seas.30
Samuti kasvagu neofüütides oikumeeniline vaim. Nad peaksid arvestama sellega, et Kristusesse uskuvad vennad on Kristuse jüngrid, kes on uuesti sündinud ristimise läbi ja ühes Jumala rahvaga paljude rikkuste kaasomanikud. Niipalju kui usulised tingimused võimaldavad, tuleks oikumeenilist tegevust edendada sellisel viisil, et ühest küljest ilma igasuguse ükskõiksuse või põhjendamatu segunemise ilminguta või teisalt ilma kahjuliku konkurentsita, võiksid katoliiklased vennalikus vaimus koostööd teha oma lahusolevate vendadega vastavalt oikumeenikat käsitlevas määruses väljatoodud normidele. Ühiste veendumuste ulatuses saavad nad rahvaste ees ühiselt tunnistada usku Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse. Nad võivad koostööd teha nii sotsiaalsetes ja tehnilistes kui kultuurialastes ja usulistes projektides. Töötagu nad üheskoos eriti Kristuse, nende ühise Issanda pärast. Olgu Tema Nimi köidik, mis neid ühendab. Koostööd peavad tegema mitte ainult eraisikud, vaid kohaliku ordinaariuse loal ka Kirikud või kiriklikud kogukonnad ja nende ettevõtmised.
Kõikide rahvaste hulgas Kirikusse kokku kogutud kristlastest ustavad "pole eraldatud ülejäänud inimestest ei valitsemise, keele ega poliitiliste institutsioonide tõttu."31 Seega peaksid nad elama Jumalale ja Kristusele järgides väärikalt oma rahvuse kombeid. Heade kodanikena peaksid nad olema tõelised ja kasutoovad patrioodid. Samal ajal vältigu nad täielikult rassilist eelarvamust ja hüpernatsionalismi ning edendagu üleüldist armastust inimese vastu.
Kõigi nende eesmärkide saavutamisel on ilmikud kõige olulisemad ning seepärast väärivad nad erilist tähelepanu. Ilmikud on need kristlased, kes on ristimise kaudu ühendatud Kristusega ja kes elavad maailmas. Kristuse vaimuga immutatud ilmikute asi on olla juuretis, mis elavdab seestpoolt ajalikke toimetusi, kallutades neid alati saama sellisteks, nagu Kristus on seda soovinud.32
Kuid sellest ei piisa, et ristirahvas on kohal ja organiseerunud teatud rahva hulgas. Samuti pole küllaldane hea eeskujuga teostatav apostolaat. Kristlased on organiseeritud ja kohal eesmärgiga kuulutada Kristust oma mittekristlastest kaaskodanikele nii sõna kui teoga ning juhtida neid Kristuse täieliku vastuvõtmise suunas.
Nüüd selleks, et rajada Kirik ja kasvatada kristlikku kogukonda, on vaja mitmesuguseid teenistujaid. Nad tõusevad esile jumaliku kutsumuse tõttu ustavate koguduse hulgast ning neid tuleb kõiges hoolikalt arendada ja harida . Nende hulgas on nii preestrite, diakonite ja usuõpetajate kui ka ilmikutest moodustatud katoliku aktsiooni gruppides vajaminevad ametid . Samuti mängivad asendamatut rolli orduseisuses olevad mehe ja naised, kes oma palvete ja aktiivse tegevuse kaudu juurutavad ja tugevdavad hingedes Kristuse kuningriiki ning soodustavad selle levimist.

16. Kirik tänab rõõmuga preesterliku kutsumuse hindamatu anni eest, mille Jumal on andnud nõnda paljudele noortele nende rahvaste hulgas, kes on hiljuti pööratud Kristuse poole. Kirik juurdub sügavamalt igasuguses inimperekonna harus siis, kui erinevatel ustavate kogukondadel on enda liikmete hulgast pärinevaid päästmise teenistujaid piiskopi, preestri ja diakoni ametites. Kui nad tulevad teenima oma vendi, siis omandavad uued kirikud aegamööda piiskopkondliku struktuuri, mis on varustatud nende endi rahvusest vaimulikkonnaga.
Seda, mida käesolev Kirikukogu on otsustanud preesterliku kutsumuse ja ettevalmistuse kohta, tuleb jumalakartlikult järgida seal, kus Kirik on esimest korda rajatud ja noortes kirikutes. Suurimat tähelepanu tuleb pöörata sellele, mida on öeldud vaimse, õpetusliku ja pastoraalse ettevalmistamise tiheda seostamise kohta; Evangeeliumi eeskuju järgi elatava elu kohta, mis ei kanna hoolt iseenda või oma perekonna heaolu eest; sügava tänutunde kasvatamise kohta Kiriku müsteeriumi eest. Kõigest sellest õpivad seminaristid erakordselt hästi, kuidas pühenduda täielikult Kristuse ihu teenimisele ja Evangeeliumi tööle, kuidas seista oma piiskopi kõrval tema ustavate kaastöölistena ning teha koostööd oma teenistuskaaslastega.33 Selle peamise eesmärgi saavutamiseks tuleks kavandada üliõpilaste kogu väljaõpe päästemüsteeriumi valguses, nõnda nagu see on ilmutatud Pühakirjas. Selle Kristuse ja inimese päästmise müsteeriumi võivad nad tabada ja kogeda liturgias.34
Preesterliku väljaõppe üldised nõuded, kaasa arvatud Kirikukogu poolt sätestatud pastoraalsed ja praktilised nõudmised,35 peaksid olema ühildatud üliõpilaste katsega ühendada need oma rahvusele eriomase mõtte- ja tegutsemisviisiga. Seepärast olgu üliõpilaste meeled hoitud avatuna ning häälestatud nõnda, et nad tunneksid oma rahvuslikku kultuuri ning oskaksid seda väärtustada. Oma filosoofilistes ja teoloogilistes õpingutes käsitelgu nad neid kokkupuutepunkte, mis ühendavad nende kodumaa traditsioone ja usku kristliku usuga.36 Samamoodi peab preesterlik väljaõpe silmas pidama selle regiooni pastoraalseid vajadusi. Üliõpilased peaksid õppima Kiriku misjonitegevuse ajalugu, eesmärki ja meetodit ning oma rahvusele eriomaseid sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi tingimusi. Olgu nad koolitatud oikumeenilises vaimus ning valmistatud korrakohaselt ette vennalikuks dialoogiks mittekristlastega.37 Kõik see nõuab, et preestriteks õppivad seminaristid peaksid niipalju kui võimalik olema ühenduses ning elama koos oma rahvaga.38 Viimaks kandke hoolt selle eest, et üliõpilased oleksid korralikult välja koolitatud kirikliku ja majandusliku juhtimise jaoks.
Lisaks tuleb valida sobilikud preestrid, kes mõningase pastoraalse töökogemuse järel jätkavad oma kõrgemat haridusteed nii ülikoolides, isegi välismaal ja eriti Roomas, kui ka teistes õppeasutustes. Sellisel juhul on noortel kirikutel käepärast nende endi vaimulikkonna hulgast pärit mehed, kellel on keerukamate kiriklike kohustuste täitmiseks vajaminevad teadmised ja oskused.
Seal, kus piiskoplik konverents peab seda sobivaks, tuleks alalise elustaatusena taastada diakonaadi korraldus vastavalt Kirikut käsitleva Konstitutsiooni normidele.39 On mehi, kes tegelikult täidavad diakoni ameti ülesandeid kas kuulutades Jumala sõna usuõpetajatena või juhatades hajali olevaid kristlikke kogukondi hingekarjase ja piiskop nimel või osutades armastust sotsiaal- või hädaabitöös. Kasulik on neid tugevdada apostlitelt pärineva käte pealepanemise tava kaudu ning siduda nad tihedamalt altariga. Nõnda saavad nad diakonaadi sakramentaalse armu tõttu täita tõhusamalt oma teenistust.

17. Samuti väärivad kiitust usuõpetaja seisuses olevad mehed ja naised, kellele misjonitöö rahvaste hulgas võlgneb palju. Apostelliku vaimuga küllastatuna töötavad nad palju selleks, et anda väljapaistev ja igati vajalik panus usu ja Kiriku levitamisele.
Meie ajal, mil on vähe vaimulikke, kes kuulutaksid Evangeeliumi nõnda suurele rahvahulgale ning täidaksid pastoraalset teenistust, on usuõpetajate roll väga oluline. Seepärast peab nende väljaõpe olema nii põhjalik ja hästi kohandatud kultuurilise arenguga, et nad võiksid preestrite seisuse usaldusväärsete kaastöölistena täita hästi oma ülesannet, ehkki nende peale pannakse uusi ja suuremaid kohustusi.
Seepärast peaks nii piiskopkondlikul kui regionaalsel tasandil kasvama koolide arv, kus tulevased usuõpetajad saaksid õppida Katoliku Kiriku õpetust, eriti Pühakirja ja liturgia valdkonda ning katehheetilist meetodit ja pastoraalset praktikat. Olgu enam koole, kus nad võiksid arendada iseendas kristlikke harjumusi40 ning pühenduda väsimatult jumalakartliku ja püha elu viljelemisele.
Peale selle tuleks korraldada kogunemisi või kursusi, kus teatud ajavahemike järel värskendatakse ususõpetajate teadmisi nende teenistuse jaoks kasulikes distsipliinides ja oskustes ning kosutatakse ja tugevdatakse nende vaimset elu. Lisaks tuleks täielikult sellele tööle pühendunutele tagada korralik elatustase ja sotsiaalne kindlustatus õiglase töötasu kaudu.
Käesolev Kirikukogu soovib, et Usu Levitamise Püha Kongregatsioon hoolitseks rahaliste vahendite eest, mis on mõeldud ususõpetajate vastavaks koolitamiseks ja toetamiseks. Vajadusel või sobivusel asutage usuõpetajate ühinguid.
Sealjuures peaksid kirikud tänulikult tunnustama suurepärast tööd, mis on tehtud abilistest usuõpetajate poolt, kelle kaasabi nad vajavad. Nad juhatavad oma kogukondades palvusi ja õpetavad püha doktriini. Midagi sobilikku tuleks teha nende õpetusliku ja vaimse koolitamise jaoks. Lisaks tuleb loota, et sobivusel saavad korrakohaselt väljaõpetatud ususõpetajad avalikult pühitsetaval liturgilisel tseremoonial "kanoonilise misjoni" .Sellisel juhul saavad nad rahva silmis teenida Usku suurema autoriteediga.

18. Alates Kiriku rajamise etapist tuleks hoolikalt edendada orduelu. See ei paku üksnes väärtuslikku ja absoluutselt hädavajalikku tuge misjonitegevusele, vaid rohkem seespidiselt Jumalale pühitsemise läbi Kirikus ilmutab ja tähistab see selgelt kristliku kutsumuse sisemist loomust.41
Ordud ja kongregatsioonid , kes tegutsevad Kiriku rajamisel ja on põhjalikult läbi immutatud Kiriku ordutraditsiooni kaunistavate müstitsismi aaretega, peaksid neid rikkusi püüdma väljendada ja edasi anda viisil, mis on kooskõlas iga rahva loomuse ja loomupärase andega. Mõtisklegu nad tähelepanelikult selle üle, kuidas kristlik orduelu oleks suuteline assimileerima askeesi ja kontemplatsiooni traditsioonid, mille seemned on mõnikord Jumala poolt juba istutatud vanadesse kultuuridesse enne Evangeeliumi kuulutamist.
Noortes kirikutes tuleks viljeleda mitmesuguseid orduelu vorme, et need võiksid esile tuua Kristuse misjoni ja Kiriku elu erinevaid aspekte, saaksid pühenduda igasugustele pastoraalsetele tegevustele ning suudaksid oma liikmeid ette valmistada neid tegevusi õigesti ellu viima. Siiski peaksid piiskopid oma konverentsil hoolitsema selle eest, et ühesuguseid apostellikke eesmärke taotlevaid ordusid ja kongregatsioone ei saaks nõnda palju, et selle tagajärjel kannaksid kahju orduelu ja apostolaat.
Erilist mainimist on väärt mitmesugused projektid, mille sihiks on aidata juurutada kontemplatiivset elu. On neid, kes säilitades kloostrielu põhielemendi, kalduvad sisse tooma oma ordu rikkalikke traditsioone.42 Teised jällegi pöörduvad tagasi muistse kloostrielu lihtsamate vormide poole. Ent kõik püüavad välja töötada tõepärast kohandamist kohalike tingimustega. Kuna kontemplatiivne elu kuulub Kiriku kohalolu täiusesse, siis tuleb see kõikjal kehtestada.

III OSASKIRIKUD

19. Kiriku rajamise töö konkreetses inimkogukonnas jõuab teatud laadi pöördepunktini siis, kui sotsiaalsesse ellu juba juurdunud ja kohaliku kultuuriga märgatavalt kohandunud ustavate kogudus naudib teatud stabiilsust ja kindlust. See tähendab, et kogudus on nüüd varustatud, ehkki võib-olla ikka veel ebapiisavalt, kohalike preestrite, ordurahva ja ilmikutega. Seega on ta kindlustatud nende teenistujate ja institutsioonidega, mis on vajalikud, et Jumala rahvas võiks elada ja laieneda omaenda piiskopi juhtimisel.
Sellistes uutes kirikutes peab Jumala rahva elu saama küpseks kõigis nendes kristliku elu valdkondades, mida tuleb uuendada vastavalt käesoleva Kirikukogu poolt sätestatud normidele. Ustavate kogudused saavad igapäev teadlikumaks oma seisundist usu, liturgia ja armastuse kogukondadena. Ilmikutel tuleb püüelda oma kodaniku ja apostelliku tegevuse kaudu sisse seada õiglusel ja armastusel põhinev avalik kord. Sotsiaalse kommunikatsiooni vahendeid tuleb kasutada targalt ja sobilikult. Tõeliselt kristliku elu läbi peavad perekonnad muutuma ilmikute apostolaadi ning preesterluse ja orduelu kutsumuse taimelavadeks. Viimaks tuleb adekvaatse katehheesi kaudu õpetada Usku. Seda pühitsetakse liturgias kooskõlas inimeste loomuandega ning vastava kanoonilise seaduse abil tutvustatakse auväärsetes institutsioonides ja kohalikes kommetes.
Piiskopid omakorda peavad koos oma preestrite kolleegiumiga, üha enam küllastudes Kristuse ja Kiriku meelsusest, mõtlema ja elama üksmeeles üleilmse Kirikuga. Hoidku noored kirikud lähedast osadust üleilmse Kirikuga. Nad peaksid siduma tema traditsioonid oma kultuuriga, selleks et mõlemapoolse teatud jõudude vahetamise kaudu võiksid nad kasvatada Müstilise Ihu elu.43 Seega tuleks rõhku panna nendele teoloogilistele, psühholoogilistele ja inimlikele elementidele, mis aitavad edendada sellist arusaama osadusest üleilmse Kirikuga.
Need kirikud, paiknedes väga sageli maailma vaesemates osades, vaevlevad enamasti üpris tõsise preestrite ja materiaalse toetuse puudumise käes. Seepärast vajavad nad hädasti, et kogu Kiriku jätkuv misjonitegevus annaks neile toetust, mis teeniks eeskätt kohaliku Kiriku kasvu ja kristliku elu küpsust. Samuti peaks misjonitegevus abistama ammu rajatud kirikuid, mis on teatud regressiooni või nõrkuse seisundis.
Ometigi peaksid needsamad kirikud käivitama üldise pastoraalse jõupingutuse ja vastavad projektid, et suurendada nende inimeste hulka, kelle kustumuseks on kuuluda piiskopkonna vaimulike ning ordude ja kongregatsioonide liikmete hulka, pannes neid hõlpsamini tähele ja koolitades neid tulemuslikumalt välja.44 Nõnda suudavad need kirikud vähehaaval kanda hoolt iseenda eest ja abistada teisi.

20. Kuna osaskirikud on kohustatud võimalikult täiuslikult esindama üleilmset Kirikut, siis olgu nad teadlikud sellest, et nad on läkitatud ka nende juurde, kes elavad samal territooriumil ja veel ei usu Kristusesse. Iga ustava ja terve kogukonna poolt elatava eluga antava tunnistuse kaudu saagu osaskirik märgiks, mis näitab teistele Kristust.
Lisaks on vaja Sõna teenistujaid, et Evangeelium jõuaks kõigini. Piiskop peaks olema esimene ja tähtsaim sõnumitooja usust, kes juhib uued jüngrid Kristuse juurde.45 Selleks, et ta saaks seda üllast ülesannet korralikult täita, olgu ta igakülgselt teadlik oma karja olukorrast ja kaasmaalaste isiklikest vaadetest Jumala suhtes. Samuti tuleb tal tähelepanelikult märgata muutusi, mille on kaasa toonud urbaniseerumine, migratsioon ja usuline ükskõiksus.
Noortes kirikutes teenivad kohalikud preestrid peaksid tulihingeliselt pühenduma Evangeeliumi levitamise tööle ning ühendama jõud välismisjonäridega, kellega koos moodustavad nad piiskopi autoriteedi alluvuses ühendatuna ühe preestrite kolleegiumi. Seda tuleb neil teha mitte üksnes ustavate karja karjatamise ja jumaliku jumalateenistuse pühitsemise otstarbel, vaid ka kuulutades Evangeeliumi väljaspool olijatele. Võimaluse tekkimisel olgu nad meelsasti valmis pakkuma piiskopile oma teeneid misjonitöös oma piiskopkonna või teiste piiskopkondade kaugetes ja mahajäetud piirkondades.
Ordudesse ja kongregatsioonidesse kuuluvad mehed ja naised ning ka ilmikud näidaku üles tulihingelist indu oma kaasmaalaste ja eriti vaeste vastu.
Piiskoppide konverentsid peaksid hoolt kandma, et kindlaksmääratud ajavahemike järel korraldatakse piibellikke, teoloogilisi, spirituaalseid ja pastoraalseid täiendkoolitusi. Nende eesmärk on varustada vaimulikke adekvaatsemate teadmistega teoloogiast ja pastoraalsetest meetoditest, kuna vaimulikud peavad täitma oma ülesandeid mitmesuguste tingimuste ja muutlike olukordade keskel.
Ülejäänus tuleb jumalakartlikult kinni pidada nendest asjadest, mis on sätestatud käesoleva Kirikukogu poolt ja seda eriti Dekreedis Preestrite Teenistusest ja Elust (Presbyterorum Ordinis).
Osaskiriku misjonitöö ellu viimise jaoks on vaja kvalifitseeritud teenistujaid. Nad tuleb ette valmistada õigel ajal iga kiriku tingimustele sobival viisil. Nüüd, mil inimesed üha enam moodustavad assotsiatsioone, on piiskoppide konverentsidel väga sobilik välja kujundada üldine kava nende assotsiatsioonidega dialoogi pidamiseks. Kui juhtumisi teatud regioonides leidub inimgruppe, kes hoiavad eemale katoliku usu omaksvõtmisest, kuna nad ei suuda kohanduda omapärase vormiga, mille Kirik on seal võtnud, siis soovib käesolev Kirikukogu, et taolise olukorra eest kantakse hoolt erilisel viisil46 kuni ajani, mil kõik kristlased kogunevad ühte kogukonda. Kutsugu eraldiasuvad piiskopid oma piiskopkonda misjonäre, kes on selleks otstarbeks Püha Tooli käsutuses; või võtku nad need misjonärid meeleldi vastu ning toetagu tõhusalt nende ettevõtmisi.
Selleks et taoline misjonientusiasm võiks kohalike kirikuliikmete hulgas õitseda, on noortel kirikutel väga sobilik võimlikult kiiresti osaleda ülesilmse Kiriku misjonitöös. Läkitagu nad oma misjonärid üle kogu maailma kuulutama Evangeeliumi, ehkki nad ise vaevlevad vaimulikkonna nappuse käes. Nende osadus üleilmse Kirikuga saavutab teatud täiuslikkuse määra siis, kui nad ise võtavad aktiivselt osa teistele rahvastele suunatud misjonientusiasmist.

21. Kirik pole tõeliselt rajatud, ta pole veel täielikult elav ega ole täiuslik märk Kristusest inimeste seas juhul, kui puudub oma nime vääriv ilmikkond, kes tegutseb kõrvuti hierarhiaga. Ilma ilmikute aktiivse kohaoluta ei saa Evangeelium vajutada sügavat jälge ühegi rahva loomuannetesse, ellu ja tegevusse. Seepärast tuleb juba Kiriku rajamisel osutada suurimat tähelepanu küpse kristlasliku ilmikkonna sisse seadmisele.
Ilmikutest ustavad kuuluvad samaaegselt täielikult nii Jumala rahva hulka kui tsiviilühiskonda. Nad on selle rahva liikmed, kuhu nad on sündinud. Nad on oma kasvatuse abil hakanud osa saama selle kultuurilistest aaretest. Nad on lülitunud selle ellu mitmesuguste sotsiaalsete sidemete kaudu. Nad aitavad kaasa oma individuaalsete jõupingutustega selle arengule ja seda lähtudes oma elukutsest. Nad tunnetavad selle probleeme enda omadena ja üritavad neid lahendada.
Samas kuuluvad nad Kristusele, kuna nad on Kirikus uuestisündinud usu ja ristimise kaudu. Nõnda on nad Kristuse omad elu ja tegevuse uudsuses (vt. 1Kr 15:23), et kõik asjad oleks alistatud Jumalale ja Jumal võiks viimaks olla kõik kõiges (vt. 1Kr 15:28).
Olenemata soost on nende peamiseks kohuseks tunnistus, mida nad on kohustatud andma Kristusest oma elu ja tegevuse kaudu oma perekonnas, sotsiaalses keskkonnas ja ametialases sfääris. Nendes peab välja paistma uus inimene, kes on loodud Jumala poolt tões ja ehtsas pühaduses (vt. Ef 4:24). Nad peavad väljendama seda elu uudsust oma kodumaa sotsiaalses ja kultuurilises raamistikus vastavalt enda rahvuslikele traditsioonidele. Nad peavad seda kultuuri tundma. Neil tuleb seda tervendada ja säilitada. Nad peavad seda arendama kooskõlas nüüdisaegsete tingimustega ning viimaks täiustama Kristuses. Lõpuks ei ole enam usk Kristusesse ja Kiriku elu midagi võõrast ühiskonnale, kus nad elavad, vaid see hakkab ühiskonda läbistama ja ümber kujundama.
Olgu nad üks oma kaasmaalastega puhtsüdamlikus armastuses, et nende eluviisist võiks välja paista Kristuse müsteeriumist ammutatud ühtsuse ja kõikehaarava solidaarsuse uus köidik. Levitagu nad usku Kristusesse ka nende hulgas, kellega koos nad elavad või kellega seovad neid ametialased sidemed. Antud kohustus on seda pakilisem, et väga paljud inimesed võivad kuulda Evangeeliumist ja Kristusest üksnes oma lähikonnas elavate ilmikute vahendusel. Tegelikult tuleks võimalusel ilmikuid ette valmistada vahetumas koostöös hierarhiaga, et ellu viia Evangeeliumi kuulutamise ja kristliku õpetuse edasi andmise eriline misjon. Nõnda saavad nad lisada elujõudu tärkavale Kirikule.
Pidagu vaimulikkond kõrgelt lugu vaevanõudvast ilmikute apostolaadist. Kasvatagu nad ilmikuid nõnda, et viimased saaksid teadlikuks vastutusest, mida nad Kristuse liikmetena kannavad kõikide inimeste suhtes. Juhendagu nad neid põhjalikult Kristuse müsteeriumis, tutvustagu praktilisi meetodeid ning olgu raskustes nende kõrval vastavalt Konstitutsiooni Lumen Gentium ja Määruse Apostolicam Actuositatem suundumusele.
Kui hingekarjased ja ilmikud mõlemad peavad kinni endale omastest funktsioonidest ja kohustustest, siis saab terve noor kirik anda ühe elujõulise ja vankumatu tunnistuse Kristusest ning muutub nõnda vilkuvaks päästemajakaks, mis jõuab meie juurde Kristuses.

22. Seeme, milleks on Jumala Sõna, võrsub jumaliku kastega niisutatud viljakast pinnasest. Sealt ammutab ta nestet, mida ta enda jaoks muundab ja endasse imeb. Viimaks kannab ta rikkalikult vilja. Kooskõlas inkarnatsiooni korraldusega võtavad Kristuses juurdunud ja apostlite alusele rajatud noored kirikud endale imelises vahetuses kõik rahvaste rikkused, mis olid pärandatud Kristusele (vt. Ps 2:8). Nende rahvaste tavadest ja traditsioonidest, tarkusest ja kätteõpitust, kunstidest ja teadusvaldkondadest laenavad need kirikud kõik selle, mis võib kaasa aidata nende Looja au ja Päästja armu suurendamisele või kristliku elu sobilikule korraldamisele.47
Selle eesmärgi saavutamiseks on hädavajalik igas suuremas sotsiaal-kultuurilises piirkonnas ärgitada teoloogilist uurimistööd. Sellisel viisil võib üleilmse Kiriku pärimuse valguses teostatud uus põhjalik uurimine mõjutada sõnu ja tegusid, mida Jumal on ilmutanud, mis on kirja pandud Pühakirja ja mida on selgitatud Kirikuisade ja Kiriku õpetusameti poolt.
Nõnda on selgemini näha, millisel viisil saab usk otsida mõistmist nende rahvaste filosoofias ja tarkuses. Saavutatakse parem ülevaade sellest, kuidas lepitada nende tavasid, maailmavaadet ja sotsiaalset korraldust jumaliku ilmutuse kaudu õpetatud eluviisiga. Selle tulemusena avatakse tee põhjalikuma kohandumise jaoks kristliku elu kõigis valdkondades. Tänu taolisele toimingule elimineeritakse iga sekularismi ja väära partikularismi ilming ning kristlik elu kohandatakse iga kultuuri loomupäraste annete ja kalduvustega.48
Eripärased traditsioonid üheskoos kõigi rahvusperekondade eriomase pärandiga tuleb Evangeeliumi tule poolt valgustada ning seejärel võtta katoolsesse ühtsusesse. Viimaks on iseenda traditsioonidega kaunistatud noortel kirikutel oma eriline koht kiriklikus ühenduses, säilitades alati Peetruse tooli esikau, kes juhatab kogu armastuse assambleed.49
Seega tuleb loota, et piiskoppide konverentsid suudaksid iga suurema sotsiaal-kultuurilise territooriumi piirides koordineerida oma jõupingutused, et järgida antud kohandamise kohta käivat ettepanekut üksmeelset ja ühise tööplaani alusel.

IV MISJONÄRID

23. Kõikidel Kristuse jüngritel on kohustus anda oma panus usu levitamisele.50 Ent Issand Kristus kutsub alati oma jüngrite hulgast, keda iganes Ta tahab, et need oleksid Temaga ja Ta võiks nad läkitada kuulutama rahvaste juurde (vt. Mk 3:13-14). Seega sisendab Kristus üksikinimeste südametesse misjonikutsumuse Püha Vaimu läbi, kes oma tahte kohaselt jagab vaimuande ühiseks hüvanguks (vt. 1Kr 12:11). Samal ajal kutsub Ta Kirikus esile teatud organisatsioonid, mis võtavad oma eriliseks ülesandeks kogu Kiriku peal lasuva Evangeeliumi kuulutamise kohustuse.
Teatud preestrid, orduliikmed ja ilmikud on ette valmistatud võtma enese peale misjonitöö kohustuse nii oma kodumaal kui väljaspool ning nad on varustatud sobivate loomupäraste kalduvuste, iseloomu ja annetega. Need hinged on märgistatud erilise kutsumusega. Seadusliku autoriteedi poolt läkitatuna lähevad nad usus ja kuulekuses nende juurde, kes on Kristusest kaugel. Nad on eraldatud tööle, milleks nad on kutsutud (vt. Ap 13:2) kui Evangeeliumi teenrid, "et paganate ohver oleks meelepärane, Püha Vaimu läbi pühitsetud" (Rm 15:16).

24. Ent inimene peab Jumala kutsele vastama nõnda, et aru pidamata liha ja verega (vt. Gl 1:16) võiks ta pühenduda täielikult Evangeeliumi tööle. Ometigi saab taolise vastuse anda üksnes siis, kui Püha Vaim annab oma innustuse ja väe. Läkitatu siseneb ju Tema ellu ja misjonisse, kes "loobus iseenese olust, võttes orja kuju" (Fl 2:7). Seega peab ta olema valmis püsima oma kutsumuses kogu eluaja ning loobuma iseendast ja kõikidest nendest, keda ta on pidanud omadeks, et selle asemel saada kõigile kõigeks (1Kr 9:22).
Kõigile rahvastele Evangeeliumi kuulutades teeb ta veendunult teatavaks Kristuse müsteeriumi, kelle käskjalaks ta on valitud. Seega julgeb ta Kristuses rääkida nõnda nagu peab (vt. Ef 6:19j; Ap 4:31) häbenemata ristis peituvat skandaali. Oma Õpetaja jälgedes käies, kes oli tasane ja südamelt alandlik, tõestab misjonär seda, et Tema ike on hea ja Tema koorem kerge (vt. Mt 11:29jj). Tõeliselt evangeelse elu läbi suures kannatlikkuses, pikameelsuses, helduses ja siiras armastuses (vt. 2Kr 6:4jj) annab ta tunnistust oma Issandast vajadusel isegi oma vere valamise hinnaga. Ta palub Jumalalt väge ja jõudu tundmaks, et ta võib leida ohtralt rõõmu kesk rohkeid katsumusi ja põhjatut vaesust (vt. 2Kr 8:2). Olgu ta veendunud, et kuulekus on Kristuse teenri ehtsuse tunnus, sest Kristus lunastas inimkonna oma sõnakuulelikkuse kaudu.
Selleks, et nad ei jätaks hooletusse neile antud vaimuandi, peavad nad päev päevalt uuenema vaimult ja mõttelaadilt (vt. 1Tm 4:14; Ef 4:23; 2Kr 4:16). Nende ordinaariused ja ülemad peavad aeg ajalt misjonärid kokku kutsuma, et tugevdada neis misjonitegevusest tulenevat lootust ja uuendada neid apostellikus teenistuses. Antud otstarbeks tuleb koguni sisse seada spetsiaalsed hooned.

25. Tulevasi misjonäre tuleb selliseks ülevaks ülesandeks ette valmistada erilise vaimse ja moraalse väljaõppe kaudu.51 Misjonär peab olema algatusvõimeline, püsiv projektide teostamisel, raskustes kindlaksjääv ning kannatlik ja sisemiselt tugev selleks, et taluda üksildust, kurnatust ja tagajärjetut tööd. Ta kohtub inimestega eelarvamustevabalt ja avatud südamega. Ta võtab meeleldi enda kanda talle usaldatud kohustused. Ta vajab õilsat vaimu, et kohanduda inimeste võõrapäraste kommete ja muutuvate tingimustega. Tal tuleb üksmeelses vaimus ja vastastikkuses armastuses teha koostööd oma vendade ja kõigi nendega, kes pühenduvad samale tööülesandele. Nõnda on misjonärid koos ustavatega üks süda ja üks hing (vt. Ap 2:42; 4:32) apostelliku kogukonna jäljendamises.
Isegi misjonäri koolitamise ajal tuleb neid hoiakuid tõsiselt ellu rakendada: neid tuleb arendada ning vaimse elu läbi vääristada ja kosutada. Küllastatuna elavast usust ja lootusest, mis iial ei jäta häbisse, peab misjonär olema palvetav inimene. Lõõmaku ta väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimus (vt. 2Tm 1:7). Õppigu ta olema leidlik mistahes olukorras (vt. Fl 4:11). Kandku ta iseendas alati Jeesuse surma, et Jeesuse elu võiks olla tegev nendes, kelle juurde ta on läkitatud (vt. 2Kr 4:10jj). Hingede innukust kulutagu ta meeleldi ja lasku ennast kulutada hingede heaks (vt. 2Kr 12:15j), et "ta võiks oma igapäevase kohustuse täitmise läbi kasvada Jumala ja ligimese armastamises."52 Seega kuulekuses Isa tahtele koos Kristusega jätkab ta Tema misjonit Kiriku hierarhilise võimkonna alluvuses ning teeb koostööd päästemüsteeriumis.

26. Need, keda läkitatakse erinevate rahvaste juurde Kristuse heade teenistujatena, peavad olema toidetud "usu ja hea õpetuse sõnadega" (1Tm 4:6). Selle peavad nad ammutama eeskätt Pühakirjast, kui nad uurivad Kristuse müsteeriumi, kelle kuulutajateks ja tunnistajateks nad saavad.
Seega kõik misjonärid - preestrid, vennad, õed ja ilmikud - igaüks vastavalt oma seisusele, vajavad ettevalmistamist ja koolitust, et nende tulevase töö nõudmiste osas ei tekiks ebavõrdsust.53 Algusest peale peab nende õpetuslik koolitamine olema kavandatud nõnda, et arvestataks nii Kiriku üleilmsuse kui maailma rahvaste mitmekesisusega. Antud nõue kehtib kõikide õppeainete kohta, mille läbi neid valmistatakse ette teenistuse pidamiseks, kuid ka teiste õppevaldkondade suhtes, mida neil on kasulik uurida. Seeläbi omandavad nad põhilised teadmised rahvastest, kultuuridest ja religioonidest. Teadmised, mis ei vaata üksnes minevikku, vaid arvestavad ka praeguse ajaga. Igaüks, kes kohtub teistest rahvustest inimestega, peab austama nende pärandit, keelt ja kombeid.
Tulevasele misjonärile on ülimalt vajalik pühenduda missioloogia-alastele õpingutele: see tähendab, nad peavad tundma Kiriku misjonitegevust puudutavaid õpetusi ja norme; teid, mida mööda Evangeeliumi sõnumiviijad läbi sajandite kõndisid; misjonitegevuste hetkeolukorda ja tänapäeval eriti tõhusaks peetavaid meetodeid.54
Isegi kui terve koolitusprogramm on küllastatud pastoraalsete kaalutlustega, tuleb siiski anda eesmärgipärane ja süstemaatiline apostellik väljaõpe, mis hõlmab nii õpetust kui praktilist kogemust.55
Võimalikult palju vendi ja õdesid tuleb hästi juhendada ja ette valmistada katehheetilistes oskustes, et nad suudaksid apostolaadis veelgi suuremal määral osaleda. Koguni need, kes ajutiselt osalevad misjonitegevuses, peavad saama oma eesmärgi jaoks piisava väljaõppe.
Kõiki erinevaid väljaõppe liike tuleb viimistleda kohtades, kuhu misjonärid läkitatakse. Nõnda omandavad nad põhjalikumad teadmised rahva ajaloost, sotsiaalsest struktuurist ja tavadest. Nad heidavad pilgu oma kõlbeliste väärtuste ja usuliste ettekirjutuste süsteemile ning seesmistele arusaamadele, mille nad on kujundanud oma pühade pärimuste alusel Jumalast, maailmast ja inimesest.56 Õppigu misjonärid keeli sellisel määral, et nad on võimelised neid soraval ja lihvitud viisil kasutama. Nõnda pääsevad nad hõlpsamini ligi inimeste mõtetele ja südametele.57 Peale selle tuleb neile põhjalikult tutvustada konkreetseid pastoraalseid probleeme.
Mõned peavad saama veelgi põhjalikuma ettevalmistuse missioloogiainstituutides või teistes teaduskondades või ülikoolides. Selle tulemusel suudavad nad tõhusamalt täita oma konkreetseid kohustusi ning abistada õpitu kaudu teisi misjonäre nende misjonitöös, mis eriti meie ajal sisaldab väga palju raskusi ja võimalusi.
Samuti on äärmiselt soovitatav, et regionaalsete piiskoppide konverentside käsutuses oleks rohkelt taolisi spetsialiste ning piiskopid peaksid oma ameti tarviduste jaoks kasutama viljakalt nende teadmisi ja kogemusi. Samuti ei tohiks vajaka jääda isikutest, kes on täiuslikult kvalifitseeritud tehniliste instrumentide ja sotsiaalse kommunikatsiooni vahendite kasutamises. Nende töövahendite tähtsus peab kõigi poolt olema suuresti hinnatud.

27. Ehkki kõik need nõuded on terviklikult vajalikud viimasele kui ühele isikule, kes on saadetud rahvaste juurde, võib tegelikkuses kõiki neid vaevalt kohata üksikute misjonäride puhul. Kuna ka kogemus õpetab, et misjonitööd ennast ei saa lõpule viia üksikisikute poolt, siis on ühine kutse kogunud need inimesed organisatsioonidesse, kus nad tänu ühisele jõupingutusele on põhjalikult koolitatud ning võimelised tegema seda tööd Kiriku nimel ja hierarhia juhtimisel.
Nüüd juba palju sajandeid on need organisatsioonid kandnud päeva ja kuumuse koormat pühendudes misjonitööle kas täielikult või osaliselt. Sageli usaldas Püha Tool nende hoolde ulatuslikke piirkondi, kus nad tegelesid evangelisatsiooniga ning kogusid seal kokku uue rahva Jumala jaoks, omaenda karjastele ustava kohaliku kiriku. Need organisatsioonid asutasid kirikuid oma higi ja isegi vere hinnaga. Tulevikus teenivad nad neid kirikuid oma entusiasmi ja kogemusega vennaliku koostöö vaimus. Seda saavad nad teha võttes enda kanda hingede tavapärase hoolekande või täites erilisi kohustusi üldise hüve jaoks.
Mõnikord võtavad nad enda hooleks terve regiooni ulatuses teatud ülesanded: näiteks, rahvaste gruppide evangelisatsiooni, kes vahest erilistel põhjustel pole veel Evangeeliumi sõnumit vastu võtnud või on senini sellele vastu seisnud.58
Vajadusel olgu nad valmis kasutama oma kogemust misjonitegevusele ajutiselt pühenduvate inimeste abistamiseks ja koolitamiseks.
Antud põhjustel ning ka seepärast, et veel palju rahvaid tuleb juhtida Kristuse juurde, jäävad sellised organisatsioonid eriti vajalikeks.

V MISJONITEGEVUSE KAVANDAMINE

28. Kuna kristlastele on antud erinevad armuannid (vt. Rm 12:6), siis peab igaüks osalema Evangeeliumi töös vastavalt oma võimalustele, oskustele, vaimuannetele ja teenistuskutsele (vt. 1Kr 3:10). Seega peavad kõik ühtviisi - külvajad ja lõikajad (vt. Jh 4:37), istutajad ja kastjad (vt. 1Kr 3:8) - olema ühendatud, et "vabatahtlikult ja korrakohasel viisil ühise eesmärgi nimel koostööd tehes, "59 võiksid nad kooskõlastatult kulutada oma jõudu Kiriku ülesehitamiseks.
Seetõttu tuleb Evangeeliumi kuulutajate tööd ja ülejäänud kristlastest ustavate poolt antavat abi suunata ja läbi põimida nõnda, et misjonitegevuse ja koostöö igas valdkonnas sünniks kõik korra kohaselt (vt. 1Kr 14:40).

29. Vastutus Evangeeliumi kuulutamise eest kogu maailmas lasub peamiselt piiskoppide kolleegiumil.60 Piiskoppide sünod on "püsiv piiskoppide nõukogu kogu Kiriku jaoks."61 Seega tuleb tema peamiste huviorbiidis olevate asjade hulgas pöörata erilist tähelepanu misjonitegevusele, mis on Kiriku suurim ja pühim ülesanne. Kõikide misjonite ja kogu misjonitegevuse jaoks peab olema ainult üks pädev paavstlik ametkond, nimelt "Usu Levitamise" kantselei, mis üle kogu maailma suunab ja koordineerib nii misjonitööd ennast kui misjonivaldkonnas tehtavat koostööd. Ent Ida Kirikute seadus jääb puutumatuks.62
Püha Vaim virgutab Jumala Kirikus misjonivaimu mitmete vahenditega ning eeldab sageli tegutsemist nende poolt, kelle ülesandeks on juhtida Kiriku elu. Siiski peaks eelpoolmainitud kantselei omalt poolt edendama nii misjonikutsumust ja vaimsust kui ka innukust ja palvet misjoni eest ning esitama nende kohta usaldatavaid ja adekvaatseid ettekandeid.
Kasvatagu see kantselei misjonäre ning saatku nad laiali vastavalt erinevate piirkondade vajaduste pakilisusele. Koostagu ta kindel tegevusplaan, andku välja evangelisatsioonile kohandatud direktiivid ja printsiibid ning andku sellele tööle stiimul. Kandku ta hoolt rahaliste vahendite tõhusa kogumise aktiviseerimise ja koordineerimise eest. Neid rahalisi vahendeid tuleb jaotada vastavalt vajadusele ja kasulikkusele, kõnealuse piirkonna suurusele ning usklike ja uskmatute, projektide ja asutuste, teenindava personali ja misjonäride hulgale.
Kooskõlas Kristlaste Ühtsuse Edendamise Sekretariaadiga tuleb tal leida teed ja vahendid selleks, et luua ja suunata nii vennalikku koostööd kui üksmeelset kooselu teiste kristlike kogukondade misjonialaste ettevõtmistega. Nõnda saab niipalju kui võimalik vältida lõhestumise skandaali.
Seepärast peab see kantselei olema nii administratiivne aparaat kui dünaamilise juhtimise organ. Sellisena peab ta kasutama nüüdisaegsetele tingimustele kohaseid teaduslikke meetodeid ja vahendeid. Tal tuleb kindlasti arvestada tänapäevase teadustööga teoloogia, metodoloogia ning misjoni ja pastoraalse protseduuri vallas.
Antud kantselei juhtimisel tuleb aktiivne roll nõuandva häälega anda kõigi nende valitud esindajatele, kes teevad koostööd misjonitöös. See hõlmab endas kogu maailma piiskoppe (piiskoplikke konverentse tuleb selle küsimuse osas kuulda võtta), rääkimata paavstlike institutsioonide ja tegevuste moderaatoritest, kelle esindajad valitakse Rooma Paavsti poolt kindlaksmääratud viisidel ja tingimustel. Kõik need esindajad kustutakse kokku kindlate ajavahemike järel ning nad teostavad kõrgeimat kontrolli kogu misjonitöö üle vastavalt Rooma paavsti volitusele.
Selle kantselei käsutuses peab olema püsiv grupp tõendatud teadmiste või kogemustega ekspert-konsultante. Nende kohuseks on teiste asjade hulgas koguda asjakohast teavet erinevate regioonide kohalike tingimuste, mitmesuguste inimgruppide seisukohtade ning evangelisatsioonis kasutatavate vahendite kohta. Seejärel esitavad nad misjonitöö ja koostöö jaoks teadusel põhinevad lõppjäreldused.
Sobivalt peaksid olema esindatud naisordud ja -kongregatsioonid , regionaalsed misjonialased ettevõtted ning ilmikute organisatsioonid (eriti rahvusvahelised).

30. Selleks et saavutada korralikud eesmärgid ja tulemused, peaksid kõik misjonitööd tegevad inimesed olema "üks süda ja üks hing" (Ap 4:32) misjonitegevuse tegelikul elluviimisel.
Piiskopkonna apostolaadi juhatajaks ja selle ühtsuse keskmeks oleva piiskopi osaks on edendada, suunata ja koordineerida misjonitegevust, kuid seda alati viisil, mis säilitab ja soodustab kõnealuses töös osalejate entusiasmi ja omaalgatust. Kõik misjonärid, isegi vabastatud ordurahvas, alluvad tema autoriteedile kõikvõimalikes töödes, mis osutavad püha apostolaadi teostamisele.63
Võimalusel asutagu piiskop koordineerimise täiustamiseks pastoraalse nõukogu, milles vaimulikud, ordurahvas ja ilmikud saavad osaleda valitud delegaatide vahendusel. Lisaks hoolitsegu piiskop selle eest, et apostellik tegevus ei piirduks üksnes nendega, kes on juba konverteeritud. Mittekristlaste evangeliseerimisele tuleb eraldada õiglane osa personalist ja materiaalsetest vahenditest.

31. Piiskoplikud konverentsid peaksid kaalukate küsimuste ja pakiliste probleemidega tegelemiseks välja töötama ühised soovitused, mis samas ei eira lokaalseid erinevusi.64 Selleks, et jätkuvalt ei raisataks niigi ebapiisavat hulka inimesi ja vahendeid või ei mitmekordistataks projektide arvu, mille järele puudub tarvidus, on soovitatav, et need konverentsid ühendavad oma ressursid ning kutsuvad ellu kõigi hüvangut teenivad projektid: näiteks, seminarid, kõrgkoolid ja tehnikakoolid; nii pastoraalsed, katehheetilised ja liturgilised keskused kui ka sotsiaalse kommunikatsiooni vahendid.
Taoline koostöö, kui sellele on osundatud, tuleks algatada ka mitmete erinevate piiskoplike konverentside vahel.

32. Samuti on kasulik koordineerida tegevused, mida viivad ellu kiriklikud institutsioonid ja assotsiatsioonid. Olenemata oma loomusest peavad need kõik alistuma kohalikule ordinaariusele igas asjas, mis puudutab misjonitööd ennast. Seetõttu on väga tarvilik sõlmida lepingud, mis reguleerivad kohaliku ordinaariuse ja misjoniorganisatsioonide moderaatorite vahelisi suhteid.
Kui territoorium on usaldatud teatud misjoniorganisatsiooni hoolde, siis on nii kirikliku ülema kui misjoniorganisatsiooni asi juhtida kõik eesmärgi suunas: nimelt selle poole, et see uus kristlik kogukond võiks kasvada kohalikuks kirikuks, mida õigel ajal hakkab juhtima tema enda hingekarjane üheskoos oma vaimulikkonnaga.
Kui volitus teatud territooriumi üle aegub, algab uus olukord. Siis peavad piiskoppide konverentsid ja misjoniorganisatsioonid ühisel nõupidamisel kehtestama normid, mis reguleerivad kohalike ordinaariuste ja misjoniorganisatsioonide vahelisi suhteid.65 Püha Tooli osaks on visandada üldised põhimõtted, mille alusel koostatakse regionaalsed ja isegi eraldiseisvad lepingud.
Misjoniorganisatsioonid on ette valmistatud jätkama alustatud tööd osalemise kaudu hingede hoolekande korralises teenistuses. Ent kohaliku vaimulikkonna kasvades tuleb tagada, et sedavõrd kuivõrd see on vastavuses eesmärgiga, võiksid need misjoniorganisatsioonid jääda piiskopkonnale ustavaks võttes suuremeelselt enda kanda spetsiaalsed tööd või vastutuse mõne piiskopkonna piirkonna eest.

33. Samal territooriumil misjonitööd tegevad organisatsioonid peavad leidma mooduseid ja vahendeid oma tegevuse koordineerimiseks. Seetõttu on väga kasulik korraldada ordumeeste konverentse ja ordunaiste ühendusi (Conferentiae Religiosorum et Uniones Religiosarum), milles võiksid osaleda samas riigis või regioonis tegutsevad misjoniorganisatsioonid. Need konverentsid peaksid kindlaks tegema, milliseid asju saab teha ühendatud jõupingutuste abil ning olema tihedas kokkupuutes piiskoplike konverentsidega.
Samadel põhjustel peaksid kõik need soovitused laienema misjoniorganisatsioonide koostööle emamaades. Nõnda saab ühiseid probleeme ja projekte käsitleda hulga lihtsamalt ja väiksemate kuludega. Selliste asjade hulka kuuluvad näiteks tulevaste misjonäride õpetuslik ettevalmistamine, kursused praegustele misjonäridele, suhted kohalike võimuorganitega ning rahvusvaheliste ja üleriigiliste organisatsioonidega.

34. Õige ja metoodiline misjonitegevuse teostamine nõuab, et Evangeeliumi heaks töötavad inimesed oleksid oma ülesandeks teaduslikult ettevalmistatud ja seda eriti dialoogi jaoks mittekristlike religioonide ja kultuuridega. Samuti vajavad nad tõhusat abi selle ülesande täitmisel. Seega soovib käesolev Kirikukogu, et misjonitegevuste jaoks teeksid vennalikku ja viljakat koostööd teaduslikud instituudid, mis on spetsialiseerunud nii missioloogiale kui ka teistele misjonitegevusteks vajaminevatele teadustele ja kunstidele. Sellisteks valdkondadeks on etnoloogia ja lingvistika, ajalugu ja religiooniteadus, sotsioloogia, pastoraalsed oskused ja teised sarnased teadusharud.

VI KOOSTÖÖ

35. Kuna kogu Kirik on missionaarne ja evangelisatsiooni töö on Jumala rahva peamine kohustus, siis kutsub käesolev püha sünod kõiki sügavale seesmisele uuenemisele. Nii et olles elavalt teadlik oma vastutusest levitada Evangeeliumi, võivad nad anda oma osa rahvaste seas tehtavale misjonitööle.

36. Elava Kristuse liikmetena on kõik ustavad liidetud Temasse ja tehtud Tema sarnaseks ristimise, kinnitamise ja armulaua läbi. Seega on nad kõik moraalselt kohustatud koostööd tegema Tema Ihu laiendamises või levitamises, et nad võiksid selle võimalikult kiiresti viia täielikkuseni (vt. Ef 4:13).
Seepärast peab kõigil Kiriku poegadel olema pulbitsev teadlikkus oma vastutusest maailma suhtes. Nad peaksid edendama endis tõeliselt katoolset vaimu. Neil tuleb kulutada oma jõudu evengelisatsiooni töös.
Ent olgu kõik teadlikud, et nende esmane ja tähtsaim kohustus usu levitamisel on elada läbinisti kristlikku elu. Nende tulisus Jumala teenimises ja ligimese armastamises tekitab uue vaimutuule, mis puhub üle kogu Kiriku. Siis ilmub Kirik rahvaste sekka tõstetud märgina (vt. Js 11:12) kui "maailma valgus" (Mt 5:14) ja "maa sool" (Mt 5:13). Eluga antav tunnistus saavutab hõlpsamini oma mõju siis, kui see on antud ühenduses teiste kristlike kogukondadega vastavalt normidele, mis on välja toodud oikumeenikat käsitlevas dekreedis.66
Selle uuendatud vaimu poolt pakutakse Jumalale spontaanselt palvet ja meelparandustegusid, et Ta võiks oma armuga viljastada misjonäride tööd. See toob kaasa misjonäride kutsumised ja teeb kättesaadavaks misjonitegevusteks vajaminevad ressursid.
Viimane kui üks kristlasest ustav peab olema kursis Kiriku hetkeolukorraga maailmas ning kuulma rahvahulkade häält, kes hüüavad: "Aita meid!" (vt. Ap 16:9). Järelikult tuleb ka kasutada nüüdisaegseid sotsiaalse kommunikatsiooni vahendeid, selleks et varustada ustavaid misjonialase teabega, mis paneb nad tundma, et misjonitöö on neile väga omane, avab nende südamed sellistele päratutele ja sügavatele inimvajadustele ja võimaldab neil tõtata appi.
Samamoodi on vajalik selle teabe koordineerimine ning koostöö rahvuslike ja rahvusvaheliste agentuuridega.

37. Kuna Jumala rahvas elab kogukondades, eriti piiskopkondades ja kogudustes, ning saab seal teatud moel nähtavaks, siis sõltub ka nendest kogukondadest tunnistuse andmine Kristusest rahvaste ees.
Uuenemise arm ei saa õitseda kogukondades, ilma et igaüks neist laotab laiali oma armastuse hulga maailma äärteni ning pühendub samasuguse hoolega kaugustes olijatele nagu oma liikmetelegi.
Seega terve kogukond palvetab, teeb koostööd ja tegutseb rahvaste keskel oma nende poegade kaudu, keda Jumal valib välja selleks kõige võrratumaks ülesandeks. Eeldusel, et seeläbi ei eirata misjonitöö üleilmset tegevusulatust, on kogukonnale väga kasulik säilitada kontakt omaenda kogukonnast pärinevate misjonäridega ning hoida misjonitegevustes sidet mõne koguduse või piiskopkonnaga. Sellisel viisil saab nähtavaks kogukondade vaheline osadus ning tagatakse vastastikune õpetamine.

38. Apostlite kolleegiumi järglaseks oleva piiskoppide kolleegiumi liikmetena on kõik piiskopid pühitsetud mitte lihtsalt ühe kindla piiskopkonna, vaid kogu maailma päästmise jaoks. Kristuse käsk kuulutada Evangeeliumi kogu loodule (Mk 16:15) puudutab esmalt ja vahetult neid, kes on koos Peetrusega ja Peetruse alluvuses. Antud tõsiasjast tuleneb kirikute vaheline osadus ja koostöö, mis on tänapäeval nõnda hädavajalik evangelisatsiooni töö jätkamiseks. Selle osaduse tõttu kannavad osaskirikud vastutust kõigi kirikute eest. Vastastikku teevad nad teatavaks oma vajadused ning vahetavad oma tegevust puudutavat teavet, sest Kristuse Ihu laiendamine on kogu piiskoppide kolleegiumi kohustus.67
Piiskop ergutab, edendab ja suunab misjonitööd oma piiskopkonnas, millega koos moodustab ta ühe üksuse. Ta teeb Jumala rahva misjonivaimu ja innukuse kohalolevaks ja nähtavaks nõnda, et kogu piiskopkond muutub missionaarseks.
Piiskopi ülesanne on tõsta esile oma rahva, iseäranis selle vaeste ja raskuste poolt rusutud liikmete hulgast hinged, kes pakuvad Jumalale helde südamega palveid ja meeleparandust maailma evangelisatsiooni jaoks. Samuti julgustab piiskop meeleldi noori inimesi ja vaimulikke, kes omavad kutsumust töötada misjoniorganisatsioonides ning reageerib tänuliku vaimuga sellele, kui Jumal kutsub mõned neist osalema Kiriku misjonitegevuses.
Piiskop manitseb ja abistab piiskopkonna kogudusi etendama oma osa misjonitegevuses. Ta edendab misjoniorganisatsioonide tegevust oma ustavate hulgas, aga eriti paavstlikku misjonitööd. Lihtsalt on õige anda nendele töödele aukoht, kuna tegu on vahenditega, mille kaudu küllastatakse katoliiklasi lapsepõlvest alates tõeliselt üleilmse ja missionaarse väljavaatega. Need on ka abinõuks, et koguda tõhusalt finantsilisi ressursse, millega toetatakse kõiki misjonitegevusi vastavalt nende vajadustele.68
Tarvidus tööliste järele Issanda viinamäel kasvab päev päevalt, samal ajal kui piiskopkonna preestrid on väljendanud soovi etendada veelgi suuremat rolli maailma evangelisatsioonis. Silmas pidades tõsist preestrite nappust, mis takistab evangelisatsiooni paljudes piirkondades, soovib käesolev püha sünod, et piiskopid läkitaksid mõned oma paremad preestrid, kes pakuvad end misjonitööle, nendesse piiskopkondadesse, mis vaevlevad vaimulike puuduse käes. Kohase ettevalmistuse järel võivad nad seal teenimise vaimus rakendada misjoniteenistust vähemalt mõnda aega.69
Selleks, et piiskopid teostaksid tõhusamalt misjonitegevust kogu Kiriku heaks, on piiskoppide konverentsidel kasulik reguleerida need asjad, mis puudutavad selles regioonis tehtavat korrakohast koostööd.
Oma konverentsidel peaksid piiskopid kaaluma mõningate piiskopkonna vaimulike hulka kuuluvate preestrite pühitsemist rahvaste seas tehtavale evangelisatsioonitööle. Nad peaksid otsustama, milliseid kindlaid ressursse on iga piiskopkond kohustatud vastavuses oma eelarvega misjonitegevuse jaoks kõrvale panema.70 Neil tuleb arutada, kuidas suunata ja kontrollida neid viise ja vahendeid, mille kaudu misjonitegevused saavad otsest abi. Nad peaksid vajadusel asutama ja assisteerima piiskopkonna misjonivaimulikele mõeldud misjoniinstituute ja seminare ning soodustama nende instituutide ja piiskopkondade vahelist tihedamat läbikäimist.
Samamoodi on piiskoppide konverentside ülesanne kutsuda ellu ja edendada projekte, mille sihiks on tagada vennalik vastuvõtmine ja vääriline pastoraalne hoolekanne neile, kes immigreeruvad misjonimaadest õpingute või töö pärast. Nende kaudu muutuvad kaugelolevad rahvad teatud mõttes lähedasteks ning ammustele kristlikele kogukondadele pakutakse suurepärast võimalust suhelda rahvastega, kes pole veel Evangeeliumi kuulnud, ning näidata neile Kristuse tõelist palet71 oma kohusetruu armastuse ja abi kaudu.

39. Preestrid esindavad Kristust ning on kaastöölised ühes piiskoppide seisusega selles kolmekordses pühas ülesandes, mis oma tõelise loomu poolest kuulub Kiriku misjonisse.72 Seetõttu peavad nad täielikult mõistma, et ka nende elu on pühitsetud misjonitegevuste teenistusse. Oma teenistuse kaudu, mis seisneb eeskätt Armulauas kui Kiriku täiustamise allikas, on nad osaduses Kristuse kui Peaga ja talutavad teisi sellesse osadusse. Niisiis pole midagi parata, kui nad tunnevad, kui palju on veel puudu selle Ihu täielikkusest ning kui palju seetõttu tuleb teha, et see päev päevalt kasvaks. Järelikult peavad nad korraldama oma pastoraalse tegevuse nõnda, et see teeniks Evangeeliumi levikut mittekristlaste hulgas.
Selles pastoraalses tegevuses peaksid preestrid õhutama ja säilitama ustavate keskel entusiasmi maailma evangelisatsiooniks. Seda saavad nad teha seeläbi, et õpetavad katehheesi kursustel ja jutlustes Kiriku ülesannet kuulutada Kristust kõigile rahvastele; valgustavad kristlikke perekondi misjonikutsumuse edendamise vajadusest ja aust omaenda poegade ja tütarde seas; arendavad misjoniinnukust katoliku koolides või katoliiklikesse assotsiatsioonidesse kuuluvate noorukite hulgas, et nende keskelt võiksid esile tõusta tulevased Evangeeliumi sõnumiviijad. Õpetagu preestrid ustavaid palvetama misjonitegevuste eest ning ärgu nad häbenegu selleks otstarbeks küsida neilt almuseid, saades nõnda kerjuste sarnaseks Kristuse ja hingede õndsuse pärast.
Seminaride ja ülikoolide professorid peaksid noorukitele õpetama maailma ja Kiriku tõelist olukorda, et mittekristlaste intensiivsema evangelisatsiooni vajadus saaks neile selgeks ning toidaks nende entusiasmi. Õpetades neile dogmaatilisi, piibellikke, moraalseid ja ajaloolisi teadusharusid, peaksid nad pöörama tähelepanu nendesse kätketud missioloogilistele elementidele. Sellisel viisil saab tulevastes preestrites kujundada misjoniteadlikkust.

40. Kontemplatiivsele või toimekale elule pühendunud ordud ja kongregatsioonid on seniajani etendanud ja etendavad ka edaspidi väga suurt rolli maailma evangelisatsioonis. Käesolev püha sünod tunnustab meeleldi nende teeneid ning tänab Jumalat kõige selle eest, mida nad on teinud Jumala auks ja hingede teenimiseks. Ta manitseb neid väsimatult jätkama alustatud tööd, kuna nad teavad, et armastuse voorus ajendab ja kohustab neid tõeliselt katoolsele vaimule ja tööle.73 Oma kutsumuse tõttu on nad kohustatud praktiseerima seda armastust suurema täiusega.
Kontemplatiivsele elule pühendunud ordud ja kongregatsioonid omavad oma palvete, kannatuste ja meeleparandustegudega väga suurt tähtsust hingede pööramisel. Jumal on see, kes saadab töötegijad oma lõikusele, kui Tal on seda palutud teha (vt. Mt 9:38), Tema avab mittekristlaste meeled kuulma Evangeeliumi (vt. Ap 16:14) ning muudab päästesõna nende südametes viljakandvaks (vt. 1Kr 3:7). Tegelikult on nendel ordudel ja kongregatsioonidel palutud asutada keskusi misjonipiirkondadesse nagu mitte vähesed neist on juba teinud. Nõnda elades oma elu viisil, mis on kohandatud inimeste tõeliste usuliste traditsioonidega, võivad nad seal mittekristlaste seas anda hiilgava tunnistuse nii Jumala majesteetlikkusest ja armastusest kui ka meie ühendatusest Kristuses.
Tegusale elule pühendunud ordud ja kongregatsioonid, olenemata sellest, kas nad taotlevad rangelt misjoniga seotud eesmärki või mitte, peaksid Jumala juuresolekul siiralt küsima endi käest, kas nad poleks suutelised laiendama oma tegevust Jumala kuningriigi levitamise heaks rahvaste seas; kas neil poleks võimalik jätta teatud teenistused teistele, et nad võiksid kulutada oma jõudu misjoniks; kas nad ei saaks võtta endi kanda mõne töö misjonitegevuste hulgast ja vajadusel kohandada sellega oma põhikiri, kuid seda vastavalt oma rajaja vaimule; kas nende liikmed osalevad võimalikult täielikult misjonitegevuses; kas nende elu eeskuju annab Evangeeliumist sellise tunnistuse, mis on kohandatud rahva iseloomu ja olukorraga.
Tänu Püha Vaimu sisendusele kasvab Kirikus iga päev ilmalike organisatsioonide arv. Piiskopi autoriteedi alluvuses võivad nende tööd misjonitegevustes olla viljakad paljudel viisidel ning need on märgid täielikust pühendumisest maailma evangelisatsioonile.

41. Ilmikud võtavad osa Kiriku evangelisatsioonitööst: samaaegselt nii tunnistajate kui elavate tööriistadena osalevad nad Kiriku päästvas misjonis.74 Eriti on see nõnda siis, kui nad on selleks tööks kutsutud Jumala ja vastuvõetavaks tunnistatud piiskopi poolt.
Kristlikes maades osalevad ilmikud evangelisatsioonitöös seeläbi, et nad toidavad iseendis ja teistes teadmist ja armastust misjonitegevuste vastu; õhutavad misjonikutsmust oma perekonnas, katoliiklikes assotsiatsioonides ja koolides; tagavad igat liiki materiaalsete vahendite olemasolu, et nad saaksid pakkuda teistelegi selle usuanni, mille nad ise on vabatahtlikult vastu võtnud.
Misjonimaades on nii võõramaalastest kui päriselanikest ilmikute ülesanded järgmised: õpetagu nad koolides, hallaku ajalikke hüvesid, osalegu koguduste ja piiskopkondade tegevustes ning korraldagu ja edendagu ilmikute apostolaadi kõikvõimalikke vorme. Nõnda saavad ustavad noortest kirikutes võimalikult kiiresti osaleda Kiriku elus.75
Viimaks pakkugu ilmikud meeleldi sotsiaal-majanduslikku koostööd muutusi läbitegevatele rahvastele. Antud koostöö on seda enam kiiduväärt, mida rohkem see tegeleb institutsioonide asutamisega, mis puudutavad sotsiaalse elu põhistruktuure või mis on suunatud nende inimeste harimisele, kelle kanda on vastutus valitsemise eest.
Erilist kiitust pälvivad need ilmikud, kes töötavad ülikoolides või teadusasutustes ning kelle ajaloolised ja religiooniteaduslikud uurimustööd arendavad teadmisi rahvastest ja religioonidest. Nõnda abistavad nad Evangeeliumi sõnumiviijaid ning valmistavad ette teed dialoogiks mittekristlastega.
Nad peaksid vennalikus vaimus tegema koostööd teiste kristlaste, mittekristlaste ja rahvusvaheliste organisatsioonide liikmetega, hoides alati oma silme ees tõsiasja, et "maise linna ülesehitamisel peab selle alus olema Issandas ja see peab olema suunatud Tema poole."76
Selleks, et ilmikud võiksid kõik need ülesanded oma õlule võtta, vajavad nad tarvilikku tehnilist ja vaimset ettevalmistust, mida tuleb anda selleks otstarbeks rajatud instituutides. Nõnda saavad nende elud tunnistada Kristusest mittekristlaste seas vastavalt apostli sõnadele: "Ärge olge komistuseks ei juutidele ega kreeklastele ega Jumala kogudusele, nii nagu minagi püüan igati kõigile meeldida ning ei otsi oma, vaid paljude kasu, et nad päästetaks" (1Kr 10:32-33).

KOKKUVÕTE

42. Kirikukogu Isad üheskoos Rooma Paavstiga, olles teadlikud oma pühimast kohustusest levitada kõikjal Jumala kuningriiki, annavad armastavalt au kõigile Evangeeliumi sõnumiviijatele. Iseäranis annavad nad au neile, keda kiusatakse taga Kristuse nime pärast ning nad teevad endid kaaslasteks nende kannatustes.
Need Isad ja Rooma Paavst lõõmavad sama armastusega, millega Kristus põles inimeste vastu. Teades, et Jumal on see, kes laseb oma kuningriigil tulla maa peale, valavad nad välja oma palved üheskoos kõigi kristlastest ustavatega, et Neitsi Maarja, apostlite kuninganna eestpalve läbi saaksid rahvad juhitud võimalikult kiiresti tõe tundmisele (1Tm 2:4) ning see Jumala hiilgus, mis kiirgas Jeesuse Kristuse palgel, võiks särada kõigi inimeste peal Püha Vaimu läbi (2Kr 4:6).

Viimane kui üks neist punktidest, mis on esitatud antud määruses, on Kirikukogu Isade poolt leidnud heakskiidu. Meie, Kristuse poolt meile antud apostelliku väe läbi üheskoos Auväärsete Isadega, kiidame heaks, otsustame ja kehtestame selle Pühas Vaimus ning anname käsu, et kõik see, mida Kirikukogul otsustati, saaks teatavaks tehtud Jumala auks.

1 Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 48.

2 Püha Augustinus Psalm 44 seletus, 23 (PL 36, 508; CChr 38, 510).

3 Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 1

4 Püha Ireneus, Hereetikute vastu, III, 18, 1: Sõna on olemas koos Jumalaga, Tema läbi on loodud kõik asjad ning Ta on alati viibinud inimkonna juures ... (PG 7, 932); id. IV, 6,7: Algusest peale oma loodu juures viibiv Poeg ilmutab Isa kõigile neile, kellele Ta tahab, millal Ta tahab ja mil määral Isa seda tahab. (ibid. 990); vt. IV, 20,6 ja 7 (ibid. 1037); Tõestus nr. 34 (Ida Kirikuisad, XII, 773; Sources Chretiennes, 62, Pariis, 1958, p. 87). Aleksandria Klemens, Protrept. 112, 1. (GCS Clement 1,79). Strom. VI, 6, 44, 1 (GCS Clement II, 453); 13, 106, 3 ja 4 (ibid. 485). Õpetuse enda kohta vaata paavst Pius XII sõnumeid raadios 31.12. 1952; Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 16.

5 Püha Athanasius, Kiri Epictetusele, 7 (PG 26, 1060); Püha Kyrillos Jeruusalemmast, Catech. 4, 9 (PG 33, 465); Marius Victorinus, Ariuse vastu, 3, 3 (PL 8, 1101); Püha Basileios, Kiri 26], 2 (PG 32, 969); Püha Gregorios Nazianzosest, Kiri 101 (PG 37, 181); Püha Gregorius Nyssast, Antirrheticus, Apollinose vastu, 17 (PG 45, 1156); Püha Ambrosios, Kiri 48, 5 (PL 16, 1153); Püha Augustinus, Johannese evangeeliumist, tract XXIII, 6 (PL 35, 1585; CChr 36, 236); eelkõige ilmneb see, et Püha Vaim pole meid lunastanud sellest, et ta pole saanud lihaks: Kristuse Agoonia, 22, 24 (PL 40, 302); Püha Aleksandria Cyrillos, Nestoriaanuse vastu, I, 1 (PG 76, 20); Püha Fulgentius, Kiri 17, 3, 5 (PL 65, 454); Ad Trasimundum, III, 21 (PL 65, 284: kurbusest ja hirmust).
6 See on Püha Vaim, kes on kõnelnud prohvetite kaudu; Konstantinoopoli Usutunnistus; Püha Leo Suur,, Jutlus 76 (PL 54, 405-406): Kui Nelipühapäeval Püha Vaim täitis Issanda jüngrid, siis polnud see niivõrd anni algus kui selle lõpuleviimine, mida nad juba rikkalikult omasid: sest patriarhid, prohvetid, preestrid ja kõik pühad mehed, kes neile eelnesid, olid juba elustatud sama Vaimu elu poolt ... ehki nad ei omanud Tema ande samal määral. Samuti Jutlus 77, 1, (PL 54 412)- Leo XIII, entsüklika, Divinum Illud (AAS 1897, 650-651). Samuti Püha Crysostomos, On Eph. c. 4, Homiilia 10, 1 (PG 62, 75).

7 Pühad Kirikuisad rääkisid sageli Paabelist ja Nelipühast; Origenes, On Genesis, c. 1 (PG 12, 112); Püha Gregorios Nazianzosest, Oration 41, 16 (PG 36, 449); Püha Johannes Crysostomos, Homiilia 2 Nelipühapäeval, 2 (PG 50, 467); Apostlite tegudest (PG, 44); Püha Augustinus, Jutustus Psalmist 54, 11 (PL 36, 636; CChr 39, 664 ff.); Jutlus 271 (PL 38, 1245); Püha Aleksandria Cyrillos, Glaphyra on Genesis II (PG 69, 79); Püha Gregorios Suur, Homiilia Evangeeliumitest, Raamat 2, Homiilia 30, 4 (PL 76, 1222); Püha Bede, On Hexaeum, Raamat 3 (PL 91, 125).Vaata eelkõige pilte Püha Markuse basiilikas Veneetsias.
8 Paavst Paulus VI, pidulik kõne Kirikukogu ajal, 14. september 1964.

9 Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 4.

10 Püha Augustinus, Jutlus 267, 4 (PL 38, 1231).

11 Tertullianus, Apoloogia, 50, 13 (PL 1, 534; CChr. 1, 171).

12 Juba Püha Thomas Aquinost räägib apostellikust kohustusest "rajada" Kirikuid: vt. Läkita Raamat I, Dist. 16, q. 1, 2 ad 2 ja ad 4 a. 3 sol., Summa Teoloogia. 1.q.43, a. 7 ad 6, I, II q. 106 A. 4 AD 4. Vt. Benedict XV, Maximum Illud Nov. 30, 1919 (AAS 1919, 445 and 453); Pius XI, Rerum Ecclesiae, Veebruar. 28, 1926 (AAS 1926, 74); Pius XII, Aprill 30, 1939,Paavstlike Misjoniorganisatsioonide Direktoritele; id., Juuni 24, 1944, (AAS 1944, 210, taas AAS 1950, 727, ja 1951 508), id., Juuni 29, 1948, päriselanikest vaimulikkonnale (AAS 1948, 374); id., Evangelii Praecones, June 2, 1951 (AAS 1951, 507); id., Fidei Donum, Jaanuar. 15, 1957 (AAS 1957, 236); John XXIII, Princeps Pastorum, Nov. 28, 1959 (AAS, 1959, 835), Paul VI, homiilia Oktoober. 18, 1964 (AAS 1964, 911). Nii paavstid, Kirikuisad ja skolastikud on kõnelenud Kiriku laienemisest: Püha. Thomas Aquinost, Kommentaar Mt. 16:28; Leo XIII, entsüklika Sancta Dei Civitas (AAS, 1880, 241); Benedict XV, entsüklika, Maximum Illud (AAS 1919, 442); Pius XI, entsüklika, Rerum Ecclesiae (AAS, 1926, 65).

13 Määrus Unitatis Redintegratio, 1.

14 Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 14.

15 Benedictus XV, Maximum Illud (AAS 1919, 445).

16 Püha Ireneus Hereetikute vastu III, 15, nr. 3 (Pg 7, 919).

17 Antiphon O detsember 23.

18 Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 17. Püha Augustinus, 7 Jumala Riik, 1917 (PL 41, 646).

19 Paavst Paulus VI kõne Kirikukogul 21. novembril 1964.

20 Deklaratsioon Dignitatis Humanae 2, 4, 10.

21 Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 17.

22 Konstitutsioon Sacrosanctum Concilium, 64-65.

23 Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 14.

24 Püha Augustinus, Traktaat Johannese Evangeeliumist II, 4 (PL 35, 1476).

25 Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 10, 11, 34.

26 Konstitutsioon Dei Verbum, 21.

27 Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 12, 35.

28 ibid 23, 36.

29 ibid 11, 35, 41.

30 Orientalium Ecclesiarum, 30.

31 Epistle to Diognetus, 5 (PG 2, 1173); vt. Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 38.

32 Lumen Gentium, 32; Apostolicam Actuositatem.

33 Määrus Optatam Totius, 4, 8, 9.

34 Konstitutsioon Sacrosanctum Concilium, 17.

35 Määrus Optatam Totius, 1.

36 Paavst Johannes XXIII, Princeps Pastorum (AAS 1959, 843-844).

37 Unitatis Redintegratio, 4.

38 Paavst Johannes XXIII Princeps Pastorum (AAS 1959, 842).

39 Lumen Gentium, 29.

40 Paavst Johannes XXIII Princeps Pastorum (AAS 1959, 855).

41 Lumen Gentium, 31, 44.

42 millele viidatakse

43 Paavst Johannes XXIII, Princeps Pastorum (AAS 1959, 838).

44 Presbyterorum Ordinis, 11; Optatam Totius, 2.

45 Lumen Gentium, 25.

46 Presbyterorum Ordinis, 10.

47 Lumen Gentium, 13.

48 Paavst Paulus VI kõne Uganda märtrite kanoniseerimisel (AAS 1964, 908).

49 Lumen Gentium, 13.

50 Lumen Gentium, 17.

51 Benedictus XV, Maximum Illud (AAS 1919, 448-449).

52 Lumen Gentium, 41.

53 Benedictus XV, Maximum Illud (AAS 1919, 440).

54 Benedictus XV, Maximum Illud (AAS 1951, 448).

55 Optatam Totius, 19-21.

56 Pius XII, Evangelii Praecones (AAS 1951, 523-524).

57 Benedictus XV, Maximum Illud (AAS 1919, 448); Pius XII Evangelii Praecones (AAS 1951, 507).

58 Pius XII Fidei Donum (AAS 1957, 234).

59 Lumen Gentium, 18.

60 Dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, 23.

61 Motu Proprio, Apostolica Sollicitudo, 15. september 1965.

62 Paavst Paulus VI, kõne Kirikukogul 21. nov. 1964.

63 Christus Dominus, 35,4.

64 Cristus Dominus, 36-38.

65 Christus Dominus, 35, 5-6.

66 Unitatis Redintegratio, 12.

67 Lumen Gentium, 23-24.

68 Benedictus XV, Maximum Illud (AAS 1919, 453-454)...

69 Pius XII, Fidei Donum (AAS 1957, 245-246).

70 Pius XII Fidei Donum (AAS 1957, 245).

71 Lumen Gentium, 28.

72 Pius XI Rerum Ecclesiae (AAS 1926, 72).

73 Lumen Gentium, 44.

74 ibid. 33, 35.

75 Pius XII Evangelii Praecones (AAS 1951, 510, 514); Johannes XXIII, Princeps Pastorum (AAS 1959, 851-852).

76 Lumen Gentium, 46.