Avaldame katoliku kiriku kodulehel artikleid erinevatest kirikudoktoritest. Siinjuures Benedictus XVI apostellik kiri Bingeni püha Hildegardi, püha Benedictuse ordu nunna kuulutamisest universaalse kirikudoktoriks 2012. aastal.
„Valgus oma rahvale ja oma ajale“ - nende sõnadega kirjeldas Johannes Paulus II, minu auväärt eelkäija, Bingeni püha Hildegardi 1979. aastal saksa müstiku kaheksasajanda surma-aastapäeva puhul. See suurepärane naine paistab ajaloo horisondi taustal tõeliselt kristallselgelt silma oma elu pühaduse ja õpetuse originaalsuse poolest. Ja nagu iga autentse inimliku ja teoloogilise kogemuse puhul, ulatub tema autoriteet kaugelt väljapoole ühe epohhi või ühiskonna piire; vaatamata ajalisele ja kultuurilisele kaugusele on tema mõte osutunud püsivalt oluliseks.
Bingeni püha Hildegardis valitseb imeline harmoonia õpetuse ja igapäevaelu vahel. Temas väljendus Jumala tahte otsimine Kristuse jäljendamises pidevas vooruslikkuse praktikas, mida ta teostas ülima suuremeelsusega ja mida ta toitis piibellikest, liturgilistest ja patristlikest juurtest püha Benedictuse reeglite valguses. Eriti paistis silma tema järjekindel kuulekuse, lihtsuse, armastuse ja külalislahkuse praktiseerimine. Oma soovis kuuluda täielikult Issandale suutis benediktiini abtess tuua kokku haruldased inimlikud anded, terava intelligentsuse ja võime tungida taevastesse reaalsustesse.
Hildegard sündis 1098. aastal Bermersheimis Alzey aadlisuguvõsast vanematele, kes olid jõukad maaomanikud. Kaheksa-aastaselt võeti ta oblaadina Disibodenbergi benediktiini kloostrisse, kus ta 1115. aastal andis oma tunnistuse usust. Füüsiliselt nõrga, kuid hingelt tugevana pühendus ta täielikult usuelu uuendamisele.
Tema vaimsuse aluseks oli benediktiini reegel, mis näeb vaimset tasakaalu ja askeetlikku mõõdukust teena pühaduse poole. Järgides usuelu kutsumuse suurenemist, mille tingis ennekõike Hildegardi kõrge austamine, rajas ta 1150. aasta paiku Bingeni lähedale Rupertsbergi mäele kloostri, kuhu kolis koos kahekümne õega. Aastal 1165 rajas ta Reini jõe vastaskaldale teise kloostri. Ta oli mõlema abtiss.
Kloostri seinte vahel hoolitses ta oma õdede vaimse ja materiaalse heaolu eest, edendades erilisel viisil kogukonnaelu, kultuuri ja liturgiat. Välismaailmas pühendus ta aktiivselt kristliku usu tugevdamisele ja religioossete tavade kindlustamisele, seistes vastu kataride ketserlikele suundumustele, edendades oma kirjutiste ja jutlustamise kaudu kirikureformi ning aidates kaasa vaimulike distsipliini ja elu parandamisele. Algul Hadrianus IV ja hiljem Aleksander III kutsel praktiseeris Hildegard viljakat apostolaati, mis oli tolle aja naise jaoks ebatavaline, tehes mitu rännakut, mitte ilma raskusteta, et jutlustada isegi avalikel väljakutel ja erinevates katedraalikirikutes nagu Kölnis, Trieris, Liège'is, Mainzis, Metzis, Bambergis ja Würzburgis. Tema kirjutiste sügav vaimsus avaldas olulist mõju nii oma aja usklikele kui ka olulistele tegelastele ning tõi kaasa teoloogia, liturgia, loodusteaduste ja muusika terava uuenduse. 1179. aasta suvel haigusest tabatud Hildegard suri 17. septembril 1179 Bingenis Rupertsbergi kloostris oma õdede keskel pühaduse hõngus.
1. Oma paljudes kirjutistes pühendus Hildegard ainult jumaliku ilmutuse selgitamisele ja Jumala äratundmisele tema armastuse selguse kaudu. Hildegardi õpetust peetakse silmapaistvaks nii selle sügavuse, tõlgenduse õigsuse kui ka vaadete originaalsuse poolest. Tema koostatud tekstid on värskendavad oma autentses „intellektuaalses armastuses“ ja rõhutavad tema mõtiskluse läbitungimisjõudu ja kõikehõlmavust Pühima Kolmainu müsteeriumi, lihakssaamise, Kiriku, inimkonna ja looduse kui Jumala loomingu üle, mida tuleb hinnata ja austada.
Need teosed sündisid sügavast müstilisest kogemusest ja pakuvad läbinägelikku mõtisklemist Jumala müsteeriumi üle. Issand andis talle lapsepõlvest pärit nägemused, mille sisu ta dikteeris benediktiini mungale Volmarile, oma sekretärile ja vaimsele nõustajale, ning Richardis von Stadele, ühele oma usklikule naisele. Kuid eriti valgustavad on Clairvaux' püha Bernardi otsused, kes teda julgustas, ja eriti paavst Eugenius III otsus, kes volitas teda 1147. aastal kirjutama ja rääkima avalikult. Teoloogiline mõtlemine võimaldas Hildegardil oma nägemuste sisu vähemalt osaliselt korrastada ja mõista. Lisaks teoloogia- ja müstikaraamatutele on ta kirjutanud ka meditsiini- ja loodusteaduslikke teoseid. Tema kirju on samuti palju – säilinud on umbes nelisada; need olid adresseeritud lihtsatele inimestele, usukogukondadele, paavstidele, piiskoppidele ja omaaegsetele tsiviilvõimudele. Ta oli ka vaimuliku muusika helilooja. Tema kirjutiste kogu on oma kvantiteedi, kvaliteedi ja huvide mitmekesisuse poolest võrreldamatu ühegi teise keskaja naisautoriga.
Tema peamised kirjutised on Scivias, Liber Vitae Meritorum ja Liber Divinorum Operaum. Need on seotud tema nägemustega ja Issandalt saadud ülesandega need ümber kirjutada. Autori arvates polnud tema kirjad vähem tähtsad; need annavad tunnistust tähelepanust, mida Hildegard pööras oma aja sündmustele, mida ta tõlgendas Jumala müsteeriumi valguses. Lisaks on 58 jutlust, mis on adresseeritud otse tema õdedele. Need on Expositiones Evangeliorum, mis sisaldavad kirjanduslikke ja moraalseid kommentaare evangeeliumi kirjakohtade kohta, mis on seotud liturgilise aasta peamiste tähistamistega. Tema kunstilised ja teaduslikud tööd keskenduvad peamiselt muusikale, Symphonia Harmoniae Caelestium Revelationum; meditsiinile, Liber Subtilitatum Diversarum Naturarum Creaturarum ja Causae et Curae, ning loodusteadustele, Physica. Lõpuks väärivad tähelepanu ka tema keelelised kirjutised, nagu Lingua Ignota ja Litterae Ignotae, milles sõnad esinevad tema enda väljamõeldud tundmatus keeles, kuid koosnevad peamiselt saksa keeles esinevatest foneemidest.
Hildegardi keel, mida iseloomustab originaalne ja efektne stiil, kasutab rohkelt poeetilisi väljendeid ning on rikas sümbolite, hämmastavate intuitsioonide, täpsete võrdluste ja sugestiivsete metafooride poolest.
2. Terase tarkust täis ja prohvetliku tundlikkusega keskendas Hildegard oma tähelepanu ilmutussündmusele. Tema uurimine saab alguse piiblist, kuhu see järjestikustel etappidel jääb kindlalt ankurdatud. Bingeni müstiku nägemus ei piirdunud üksikute asjade käsitlemisega, vaid see püüdis pakkuda kristliku usu globaalset sünteesi. Seetõttu esitab ta oma nägemustes ja hilisemates mõtisklustes kokkuvõtte päästeajaloost universumi algusest kuni selle eshatoloogilise lõpuni. Jumala otsus käivitada loomistöö on esimene etapp sellel tohutult pikal teekonnal, mis Pühakirja valguses rullub lahti taevase hierarhia koosseisust kuni mässumeelsete inglite langemiseni ja meie esimeste vanemate patuni. Sellele esialgsele pildile järgneb Jumala Poja lunastav lihakssaamine, Kiriku tegevus, mis aja jooksul laiendab lihakssaamise müsteeriumi ja võitlust Saatana vastu. Seda tööd kroonivad Jumala Kuningriigi lõplik tulemine ja viimane kohtupäev.
Hildegard esitab endale ja meile põhiküsimuse, kas Jumalat on võimalik tunda: see on teoloogia põhiülesanne. Tema vastus on igati positiivne: usu kaudu, nagu läbi ukse, saab inimene sellele tundmisele läheneda. Jumal aga säilitab alati oma salapära ja ebaselguse loori. Ta teeb end loomises arusaadavaks, kuid loodut ennast ei mõisteta täielikult, kui see on Jumalast eraldatud. Tõepoolest, loodu iseenesest pakub ainult teabekillukesi, mis on sageli eksimise ja kuritarvitamise põhjus. Seetõttu on usk vajalik ka loomulikus kognitiivses protsessis, sest vastasel juhul jääksid teadmised piiratuks, ebarahuldavaks ja eksitavaks.
Loomine on armastustegu, mille abil maailm saab eimiskist tekkida. Järelikult voolab jumalik armastus jõena läbi kogu olendite hulga. Kõigist olenditest armastab Jumal inimest erilisel viisil ja annab talle erakordse väärikuse, andes talle selle auhiilguse, mille mässumeelsed inglid kaotasid. Seega võib inimkonda pidada inglite hierarhia kümnendaks kooriks. Tõepoolest, inimesed on võimelised tundma Jumalat iseeneses, see tähendab tema ühtset olemust Isikute Kolmainsuses. Hildegard lähenes Pühima Kolmainsuse müsteeriumile püha Augustinuse pakutud viisil. Analoogiliselt iseenda kui mõistusliku olendi struktuuriga on inimesel võimalik omada ettekujutust vähemalt Jumala siseelust. Sellegipoolest saab see müsteerium inimeste usule ja teadmistele kättesaadavaks üksnes Jumala Poja lihakssaamise ja inimliku elu korralduses. Püha ja kirjeldamatu Kolmainsus ülimas ühtsuses oli vana seaduse teenistuses olevate eest varjatud. Kuid uues armuseaduses ilmutati see kõigile, kes olid orjusest vabastatud. Kolmainsus ilmutati erilisel viisil Poja ristis.
Teine „ruum“, kus Jumal saab tuntuks, on tema sõna, mis sisaldub Vanas ja Uues Testamendis. Just sellepärast, et Jumal „kõneleb“, on inimene kutsutud kuulama. See kontseptsioon annab Hildegardile võimaluse selgitada oma õpetust laulust, eriti liturgilisest laulust. Jumala sõna kõla loob elu ja väljendub tema loodud olendites. Tänu loovale sõnale on loomise dünaamikasse kaasatud ka ratsionaalsuseta olendid. Kuid loomulikult on inimene see olend, kes suudab vastata Looja häälele oma häälega. Ja see võib juhtuda kahel viisil: voce oris ehk liturgia pühitsemisel ja in voce cordis ehk voorusliku ja püha elu kaudu. Seetõttu võib kogu inimelu tõlgendada harmoonilise ja sümfoonilisena.
3. Hildegardi antropoloogia saab alguse piibliloost inimese loomise kohta (1Ms 1:26), kes on tehtud Jumala näo järgi ja talle sarnasena. Inimene sisaldab Hildegardi piibellikult inspireeritud kosmoloogia järgi kõiki maailma elemente, sest temas on kokku võetud kogu universum; ta on moodustatud loomisainest. Inimene võib seetõttu teadlikult astuda suhtesse Jumalaga. See ei toimu otsese nägemuse kaudu, vaid Püha Pauluse sõnade kohaselt nagu „peeglis“ (1Kor 13:12). Inimese jumalik peegelpilt seisneb tema ratsionaalsuses, mis on struktureeritud intellekti ja tahtena. Tänu oma intellektile suudab inimene vahet teha heal ja kurjal; tänu oma tahtele suudab ta tegutseda.
Inimest nähakse kui keha ja hinge ühtsust. Saksa müstik hindab positiivselt kehalisust ja ettenägelikku väärtust omistatakse isegi keha nõrkustele. Keha ei ole raskus, millest vabaneda. Kuigi inimesed on nõrgad ja haprad, „õpetab“ see neile olendiks olemist ja alandlikkust, kaitstes neid uhkuse ja ülbuse eest. Hildegard mõtiskles nägemuses õnnistatud hingede üle paradiisis, kes ootavad, et nad saaksid oma kehadega ühineda. Meie kehad, nagu Kristuse ihugi, on suunatud aulisele ülestõusmisele, ülimale muutumisele igavese elu jaoks. Jumala nägemust, milles seisneb igavene elu, ei ole võimalik lõplikult saavutada ilma kehata.
Inimene eksisteerib nii mehe kui naise kujul. Hildegard tõdes, et mehe ja naise vaheline vastastikkuse suhe ja olemuslik võrdsus tuleneb inimese olemise ontoloogilisest struktuurist. Sellegipoolest asub patumüsteerium samuti inimkonnas ja avaldus ajaloos esimest korda just Aadama ja Eeva suhetes. Erinevalt teistest keskaegsetest autoritest, kes nägid langemise põhjusena Eeva nõrkust, asetab Hildegard selle ennekõike Aadama mõõdutundetule kirele Eeva vastu.
Isegi patustena saavad mehed ja naised jätkuvalt Jumala armastust, sest Jumala armastus on tingimusteta ja omandab pärast pattulangemist halastuse näo. Isegi karistus, mille Jumal mehele ja naisele määrab, toob esile Looja halastava armastuse. Selles suhtes on inimolendi kõige täpsem kirjeldus kui keegi teekonnal, homo viator. Sellel palverännakul kodumaa poole kutsutakse inimene võitlusele, et valida pidevalt head ja vältida kurja.
Pidev hea valimine loob voorusliku elu. Inimeseks loodud Jumala Poeg on kõigi vooruste subjekt, seetõttu seisneb Kristuse jäljendamine just voorusliku elu elamises osaduses Kristusega. Vooruse vägi tuleb usklike südametesse valatud Pühast Vaimust, kes toob kaasa ausa käitumise. See on inimese olemasolu eesmärk. Nii kogeb inimene oma Kristuse-sarnast täiuslikkust.
4. Selle eesmärgi saavutamiseks on Issand andnud oma Kirikule sakramendid. Inimese päästmine ja täiuslikkus ei saavutata üksnes tahte jõupingutuste kaudu, vaid pigem armuandide kaudu, mida Jumal annab Kirikus.
Kirik ise on esimene sakrament, mille Jumal maailmale annab, et Kirik saaks inimkonnale edastada päästesõnumi. „Elavatest hingedest“ üles ehitatud Kirikut võib õigustatult pidada neitsiks, pruudiks ja emaks ning seega sarnaneb Kirik Jumalaema ajaloolise ja müstilise kujuga. Kirik edastab päästesõnumit ennekõike kahe suure müsteeriumi - kolmainsuse ja lihakssaamise - hoidmise ja kuulutamise kaudu, mis on nagu kaks „esmast sakramenti“; ja seejärel teiste sakramentide jagamise kaudu. Kiriku sakramentaalse olemuse tipp on Armulaud. Sakramendid võimaldavad usklike pühitsemist, päästmist ja patust puhastamist, lunastust ja ligimesearmastust ning kõiki muid voorusi. Kordame aga, et Kirik elab, sest Jumal tema sees on ilmutanud oma kolmainsuslikku armastust, mis ilmutati Kristuses. Issand Jeesus on vahendaja par excellence. Kolmainsuse üsast tuleb ta kohtuma inimesega ja Maarja üsast Jumalaga. Jumala Pojana on ta lihakssaanud armastus; Maarja Pojana on ta inimkonna esindaja Jumala trooni ees.
Inimene võib kogeda Jumalat. Suhet temaga ei kogeta tegelikult ainult ratsionaalses sfääris, vaid see hõlmab inimest täielikult. Jumala kogemisse on kaasatud kõik inimese välised ja sisemised meeled. „Aga inimene on loodud Jumala näo järgi ja temale sarnasena, nii et ta võiks tegutseda viie kehalise meele kaudu; ta ei ole nende poolt lõhestatud, pigem on ta nende kaudu arukas, teadlik ja tark oma tööd tehes (...). Just sel põhjusel, kuna inimene on arukas, teadlik ja tark, tunneb ta loodut; ta tunneb Jumalat – keda ta ei näe muidu kui usu kaudu – loodu ja Tema suurte tegude kaudu, isegi kui ta oma viie meelega neid vaevu mõistab (Explanatio Symboli Sancti Athanasii, PL 197, 1073). See kogemuslik protsess leiab taas oma täiuse sakramentides osalemises.
Hildegard nägi ka üksikute usklike liikmete elus vastuolusid ja teatas kõige kahetsusväärsematest olukordadest. Ta rõhutas eriti, et nii ilmikute kui ka ordineeritud usklike individualism õpetuses ja praktikas on uhkuse väljendus ja on peamiseks takistuseks Kiriku evangeliseerimismissioonile mittekristlastele.
Hildegardi õpetuse üks silmapaistvamaid asju oli tema siiras manitsus vooruslikule elule, mis on adresseeritud pühitsetud meestele ja naistele. Tema arusaam pühitsetud elust on tõeline „teoloogiline metafüüsika“, sest see on tuleneb kindlalt usu teoloogilisest voorusest, mis on allikaks ja pidevaks impulsiks täielikule pühendumisele kuulekuses, vaesuses ja puhtuses. Evangeelsete nõuannete järgi elades jagab pühitsetu Kristuse kogemust, olles vaene, puhas ja kuulekas, ning kõnnib igapäevaelus tema jälgedes. See on pühitsetud elus põhiline.
5.Hildegardi silmapaistev õpetus kordab apostlite, kirikuisade ja tema enda aja kirjutisi, samas leiab see püsiva pidepunkti püha Benedictuse reeglis. Kloostriliturgia ja Pühakirja üle mõtisklemine on tema mõtete keskmes, mis, keskendudes lihakssaamise müsteeriumile, väljendub stiili ja sisemise sisu sügavas ühtsuses, mis läbib kõiki tema kirjutisi.
Püha benediktiini nunna õpetus on majakaks homo viator-ile. Tema sõnum tundub erakordselt õigeaegne tänapäeva maailmas, mis on eriti tundlik tema pakutud ja elatud väärtuste suhtes. Näiteks mõtleme Hildegardi karismaatilisele ja spekulatiivsele võimele, mis pakub elavat stiimulit teoloogiliseks uurimiseks; tema mõtisklusele Kristuse müsteeriumi üle, vaadeldes selle ilu; Kiriku ja teoloogia dialoogile kultuuri, teaduse ja kaasaegse kunstiga; pühitsetud elu ideaalile kui inimliku teostuse võimalusele; tema liturgia kui elu tähistamise tunnustamisele; tema arusaamisele kirikureformist mitte kui tühjast struktuurimuutusest, vaid kui südame pöördumisest; tema tundlikkusele looduse suhtes, mille seadusi tuleb kaitsta ja mitte rikkuda.
Nendel põhjustel on Bingeni Hildegardile universaalse kiriku doktori tiitli omistamine tänapäeva maailma jaoks väga oluline ja naiste jaoks erakordne. Hildegardis väljenduvad naiselikkuse kõige õilsamad väärtused: seetõttu valgustab tema kohalolek ka naiste kohalolu Kirikus ja ühiskonnas nii teadusliku uurimistöö kui ka hingehoiu tegevuse vaatenurgast. Tema võime kõnetada neid, kes olid usust ja Kirikust kaugel, teeb Hildegardist uue evangelisatsiooni usaldusväärse tunnistaja.
Tänu Hildegardi pühaduse mainele ja silmapaistvale õpetusele, esitasid 6. märtsil 1979 Kölni peapiiskop ja Saksamaa Piiskoppide Konverentsi president kardinal Joseph Höffner koos sama konverentsi kardinalide, peapiiskoppide ja piiskoppidega, kaasa arvatud mina kui Müncheni ja Freisingi peapiiskop kardinal, paavst Johannes Paulus II-le taotluse, et Bingeni Hildegard kuulutataks universaalse kiriku doktoriks. Selles petitsioonis rõhutas kardinal Hildegardi õpetuse põhjendatust, mida 12. sajandil tunnustas paavst Eugenius III, tema pühadust, mida inimesed laialdaselt tundsid ja ülistasid, ning tema kirjutiste autoriteeti. Aja möödudes lisandus Saksamaa piiskoppide konverentsi palvekirjale ka teisi, eelkõige temanimelise Eibingeni kloostri nunnade petitsioon. Nii lisandus jumalarahva ühisele soovile Hildegard ametlikult pühakuks kuulutada palve kuulutada ta „universaalse kiriku doktoriks“.
Seepärast koostas Pühakute Kongregatsioon minu nõusolekul Bingeni müstikule hoolsalt Positio super Canonization et Concessione tituli Doctores Ecclesiae Universalis. Kuna see puudutas kuulsat teoloogiaõpetajat, kes oli olnud paljude autoriteetsete uuringute objektiks, andsin ma vabastuse apostelliku konstitutsiooni hingekarjase eelist puudutavas artiklis 73 ettenähtud meetmetest. Seetõttu uurisid asja ja kiitsid selle heaks kardinalid ja piiskopid, kes kohtusid 20. märtsil 2012 toimunud täiskogu istungil. Asja pooldaja (ponens) oli Tema Eminents kardinal Angelo Amato, Pühakute Kongregatsiooni prefekt. 10. mai 2012. aasta audientsil tutvustas kardinal Amato meile üksikasjalikult status quaestionis-t ja kirikuisade üksmeelset hääletamist ülalmainitud Pühakute Kongregatsiooni täiskogu istungil. 27. mail 2012, nelipühapäeval, oli mul rõõm teatada Püha Peetruse väljakule üle kogu maailmast kogunenud palverändurite hulgale uudist universaalse kiriku doktori tiitli omistamisest Bingeni pühale Hildegardile ja Avila pühale Johannesele piiskoppide sinodi assamblee alguses ja usuaasta eel.
Tänaseks on see asi Jumala abiga ja kogu Kiriku heakskiidul teoks saanud. Püha Peetruse väljakul, paljude Rooma kuuria ja katoliku kiriku kardinalide ja prelaatide juuresolekul, kinnitades protsessi tegusid ja täites meeleldi petitsiooni esitajate soove, ütlesin ma Armulaua ohverduse ajal järgmised sõnad: „Täites paljude piiskopiameti vendade ja paljude ustavate soove kogu maailmas, pärast nõuetekohast konsulteerimist Pühakute Kongregatsiooniga, kindla teadmisega ja pärast põhjalikku kaalumist kuulutan oma apostelliku volituse täiel määral piiskopkonna preestri, Avila püha Johannese ja Püha Benectictuse, kes on end tunnistanud püha Benedictuse ordu nunna, Bingeni püha Hildegardi universaalse kiriku doktoriteks. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.“
Käesolevaga otsustan, et see kiri on igavesti kehtiv ja täies ulatuses jõus ning kinnitan, et sellest hetkest alates on kõik teadlikult või mitteteadlikult mis tahes autoriteediga isiku poolt vastupidiselt väidetu kehtetu ja ilma jõuta.
Roomas, Püha Peetruse kirikus, Paavsti sõrmusega pitseeritud, 7. oktoobril 2012, minu pontifikaadi kaheksandal aastal.
BENEDICTUS PP. XVI
Allikas: www.vatican.va
Copyright©DicasteroperlaComunicazione-LibreriaEditriceVaticaana