Kes oli püha Siena Katariina?
Katariina, perekonnanimega Benincasa, sündis 25. märtsil 1347. aastal Itaalias Sienas. Ta oli villavärvija Giacomo ja tema naise Lapa kahekümne kolmas laps kahekümne viiest. Ta perekond kuulus keskmiselt rikaste käsitööliste hulka, kelle seisus muutus tol ajal üha tähtsamaks. Poliitiline olukord soodustas kodanike aktiivsust nii majanduse kui ka kultuuri alal, mis viis niinimetatud kuldse ajastu tekkimisele.
Kõik Benincasa perekonna liikmed olid väga vagad ja üksteisele lähedased. Sellest tunnistavad eelkõige pühaku kirjad. Isa oli rahulik, töökas, vaeste suhtes helde ja väga hell Katariina vastu. Nende omavahelised suhted olid alati head. Ema oli energiline, jutukas ja järeleandmatu. Ta ei suutnud kaua leppida sellega, et tütar erineb teistest. Alles aastaid hiljem, kui Lapa oli leseks jäänud, muutus ta õrnaks ja hakkas Katariinast palju paremini aru saama. Temast sai siis tütre kaaslane ja tema vaimse perekonna liige, keda nimetati vanaemaks.
Selline oli keskkond, milles kasvas üks suurimaid katoliku Kiriku müstikuid. Kõige varasemast lapsepõlvest sekkus pühaku ellu salapärasel viisil Jumal. Kui Katariina oli 6-aastane, ilmusid talle tiaaraga kroonitud piiskopirüüs Kristus ja püha Peetrus, Paulus ning evangelist Johannes. Aasta hiljem tõotab Katariina Jumalale, et jääb neitsiks kuni surmani. See tõotus ärritas ema nii sel ajal kui ka hiljem. Kui pühak keeldus noore neiuna järjestikku mitmest abieluettepanekust, siis oli ema tema peale väga vihane. Ta võttis Katariinalt ära eraldi toa, kus ta oli palvetanud ja mõtisklenud, ning andis talle just nimelt selle pärast lahti lastud teenija kohustused. Katariina kandis seda rahulikult ja hoolitses terve majapidamise eest, kandis vett, valmistas toitu tervele leibkonnale, kujutades endale ette, et töötab Püha Perekonna majas Naatsaretis.
Sel ajal avastas Katariina keskendumise ja sisekaemuse võimaluse ka askeldamiste ja kära keskel – ta avastas „sisemise kongi", millest sai talle monastilise elu vorm maailmas. Sellest ajast peale rändas Katariina läbi Itaalia ja Prantsusmaa, olles kogu aeg ühenduses Jumalaga ja mõtiskledes Tema üle. Ema poolt määratud karistus tugevdas Katariinat tema kutsumuses ja aitas tal välja töötada vaimse elu mudeli, mis ühendab sügava palve aktiivsusega maailmas. Lõpuks andis isa, pannes tähele Katariina tulist palvet, talle tema toa tagasi ning vabastas ta rasketest teenijakohustustest.
Katariina väljendas soovi astuda dominikaani kolmandasse ordusse. Selle asemel saatis ema tütre kuurorti Siena lähikonnas ja lootis, et Katariina sõlmib seal kellegagi tutvuse. Tema aga mõtles seal vaid palvele ja meeleparandusele. Noor Katariina otsustas siis teha drastilise suretamisteo: ta laskis enda peale keevat soolvett ja sellega seotud valu ohverdas puhastustules olevate hingede eest. Naasnud Sienasse, haigestus ta rõugetesse. Siis ema mitte ainult ei nõustunud, vaid lausa palus kolmanda ordu ülema käest, et ta laseks Katariinal ordusse astuda. Nii juhtuski.
Kolmanda ordu naisi nimetati mantellaatideks (mantello oli must mantel, mida nad kogu aeg kandsid valge tuunika peal) või Halastuse Õdedeks. Nad ei elanud koos, vaid tegid ühiselt halastustegusid ja osalesid iga päev Jumala teenimisel dominikaani kirikus. Katariina jaoks oli see eluviis ainus võimalik vorm kutsumus ellu viia ja täita oma tõotused.
Nii hakkas püha Katariina teenima Jumalat ja vaeseid inimesi kolmanda ordu liikmena. See aga, mis oli teistele nähtav, oli ainult väike osa pühakuelust. Selle peamine osa olid üksildased mõtisklused, hommikuni kestvad ärkvelpüsimised ja ranged suretamised. Nõnda püüdis Katariina saada küpseks, et kohtuda Jumalaga.
Selle küpsemise otsustav hetk tuli ühel karnevaliööl (1366. või 1367. aastal), kui noort tertsiaari külastas Kristus ja pani ta sõrme laulatussõrmuse. Püha Katariina ei ole kunagi kirjeldanud, missugune oli täpselt tema tee ühenemiseni Jumalaga. Vaimse laulatuse armu andis Jumal talle täielikus üksinduses. Ometi ei jäänud see laulatus täiesti tundmatuks, sest vägi, mille pühak selle kaudu vastu võttis, sai varsti nähtavaks ka Siena ja ümbruskonna linnade üllatunud inimestele. Kõige lähedasemast Kristusega ühendusest tugevdatud, läheb Katariina üksindusest välja, algul Siena tänavatele, seejärel Apenniini poolsaare teedele. Varsti hakatakse tema toimekat, saledat kuju tundma kõikjal. Ta ei käinud nüüd kodust väljas mitte ainult pühal Missal, vaid külastas ka haigeid kodudes, hoolitses nende eest linnahaiglas ning pidalitõbiste eest püha Laatsaruse pidalitõbilas väljaspool linnamüüri ja tõi toitu koju vaestele ja eakatele inimestele.
Sellega seoses hakkas pidalitõppe nakatumist kartev Lapa jälle hädaldama, aga isa seevastu lubas tütrel kasutada hädaliste jaoks kõike, mis kodus oli. Tänini näidatakse Benincasa majas „püha Katariina tünni", millest ta võttis vaeste jaoks kogu aeg veini, aga milles sellest hoolimata oli perekonna jaoks veini ikka küllalt. Katariinal oli omakorda alati küllalt armastust ja kannatlikkust, mida ta nimetas hiljem vooruste emaks.
Armastus Jumala ja inimese vastu andis Katariinale sellise sarmi, et ta tõmbas ligi palju erinevatest seisustest ja elukutsetest inimesi. Tema ümber kogunesid paadunud patused, skeptilised vaimulikud ja lustakad noormehed. Sära, mis tuli villavärvija tütrest, valgustas inimestele teed, mida mööda tagasi tulla Jumala juurde. See näitas neile, kui ilus on inimese ühendus Jumalaga. Nõnda sündis kogukond, mida nimetati bella brigata (ilus brigaad) või caterinati. Nende hulgas oli dominikaan, Katariina pihiisa ning elulookirjutaja Raimondo di Capua, inglise teadlane augustiaan Wilhelm Fleet, luuletaja Neri di Landoccio, kunstnik Andrea Vanni, kes maalis Katariina portree, leseks jäänud kodanikuemand Alessa Saracini ja isegi ka Katariina ema – Lapa.
Enamik kogukonna liikmeid saatis Katariinat tema reisidel ja läbikäimistes. Võis juhtuda, et teele olid oli üheskoos läinud koguni nelikümmend inimest. Nad kõik nimetasid Katariinat la dolce Mamma, mis näitab kuidas armu läbi õitses Katariinas tema naiseloomus. Õhkkonda, mis valitses selles kogukonnas, näitavad kõige paremini kirjad, mida õpilased pühakule saatsid.
Püha Katariina oli tulvil mõistmist ja armastust kõikide vastu, ta hoolitses teiste tervise ja perekonnaküsimuste eest ja eelkõige selle eest, et nad kasvaksid kristlike vooruste täiuslikkuseni. Ta tundis kaasa kannatajatele ja lohutas kurbi, kuid samuti noomis talle iseloomuliku innukusega õpilasi nende pahede eest ja kritiseeris nende eksimusi.
Kõige tähtsam ühendav asi Katariina kogukonnas oli kohaliku ja üleüldise Kiriku hea käekäik. Pühaku õpilased töötasid koos temaga Kiriku ja „armsa maapealse Kristuse" heaks. Pärast Katariina surma tegid nad sedasama oma erinevatel elualadel. Näiteks õnnis Raimondo di Capua jätkas heategevust dominikaani ordu kindralina.
Katariina väline aktiivsus ei seganud tema lähedust Jumalaga ega nõrgendanud tema palve intensiivsust. Vesteldes inimestega, töötades haigete juures, jagades mööda linna ande, ei lakanud Katariina vestlemast Kristusega, paludes Temalt abi näiteks raskete kottide kandmisel ja mõnikord ka Jumala olemuse seletamisel.
1370. aastal sai püha Katariina uued armud ja müstilised visioonid. Ta sai teada Jumala tõdesid oma Taevase Peigmehe vaatamise ja kuulamise kaudu. Ühe visiooni ajal võttis Kristus Katariina rinnast tema südame ja andis selle asemele oma Südame. Pärast seda vahetust sai Kristuse tahtmine pühaku tahtmiseks. Sellest hetkest peale hakkas Katariina suure kergusega tegema seda (ja ainult seda), mida tahab Jumal.
70. aastate alguses muutus Katariina elu väga palju. Tema tegevuse areaal laienes tunduvalt. See juhtus siis, kui ühelt poolt läks tema müstiline elu intensiivsemaks ja teisalt kasvasid Apenniini poolsaarel konfliktid. Siena villavärvija tütar astus suure kindlusega XIV sajandi Itaalia poliitilise elu segaduste keskele. Ta tegi seda loomulikkuse ja otsustavusega, mis tuli sügavast veendumusest, et seda tahab
Jumal ja et armastus saab muuta selle maailma palet ja ära hoida kurjust.
Püha Katariina tegevus ei ole poliitiku ega hingehoidja tegevus, vaid püha müstiku missioon, mis saab innustust ja abi sisekaemusest. Kui ta kutsub üles rahule, siis ta näitab kogu poliilitist kasu, mis tuleb rahust, kuid tuletab valitsejatele meelde ka seda, et rahu aitab kaasa moraali kasvule ja seetõttu ka nende endi ja nende alamate päästmisele. Katariina tuletas kuningatele, paavstidele ja teadlastele meelde kõige lihtsamaid tõdesid, mida pühad inimesed näevad kõige paremini: kohustust armastada iga inimest ning austada tema väärikust, vajadust kaitsta Kiriku heaolu ja püüda pühaduse poole isegi keset poliitilisi konflikte ja majanduskriisi.
Kõik see, mida kuulutas Katariina, ei olnud õpitud raamatutarkus. Ta ei olnud kunagi käinud üheski koolis. Öeldakse, et 18-aastane Katariina õppis natuke lugema ja alles kolm aastat enne surma kirjutas ta oma käega esimese mõnerealise teksti ja palve Pühimale Kolmainsusele.
Siena müstik oli nõdra tervisega naine, kes kannatas kogu elu kõhuvalu käes. Ta paastus ja tegi suretamistegusid. Sõltumata sellest kiirgas temast energiat, rõõmu ja jõudu. Ta reisis eesliga Toskaana, Latiumi ja Lõuna-Prantsusmaa teedel. Ühendus Jumalaga ja tarkusekool palves on selle kõige ainus võimalik seletus.
1374. aasta kevadel reisis Katariina esimest korda Sienast välja – Firenzesse. Seal tutvus ta mitme väljapaistva poliitiku ja lihtsa käsitöölisega, kellega ta jäigi sõbraks ja hakkas ühiselt tegutsema. Katariina sõbraks sai näiteks Niccolò Soderini, kes toetas hiljem tema missiooni Avignonis ja Firenzes (ta võõrustas Katariinat oma kodus). Pühaku sõpradeks said ka Francesco di Pipino ja tema naine Agnes (kes said temalt väga palju kirju, peaaegu sama palju kui õnnis Raimondo di Capua).
Esimese viibimise ajal Firenzes määrasid dominikaani ülemad Katariinale püsivaks pihiisaks ja vaimseks juhendajaks Raimondo di Capua, kes oli haritud teoloog, sügava siseelu ja lahke loomuga. Sellest ajast peale saatis ta Katariinat kõigil tema reisidel. Raimondo aitas teda raskete poliitiliste ülesannete ja apostellike ettevõtmiste juures. See kestis neli aastat kuni Katariina surmani. Püha naine oli veendunud, et ta sai Raimondo kallilt (dolce) Maarjalt. Ta nimetas teda oma hinge isaks ja armastatud pojaks.
Raimondo püüdis pärast Katariina surma kirja panna kõik oma mälestused pühakust. Ta kirjutas tema eluloo Legenda maior, mis on tänaseni jäänud kõige objektiivsemaks ja hõlmavamaks portreeks pühast Katariinast.
Koos oma uue pihiisaga tuleb Katariina 1374. aastal tagasi Sienasse ja alustab kohe intensiivset heategevust. Seda tingis vajadus, sest Sienas puhkes sel ajal katk. Katkuepideemia suurendas ebakindlustunnet, mille olid tekitanud sagedased ikaldused, kaootilised relvastatud konfliktid ja alaline majanduskriis, mis hakkas lõppema alles XIV sajandi lõpu poole. Katariina kordas tihti: „Pea meeles, et sa sured ja seda sa ise ei tea, millal." Katku ajal hoolitses Katariina haigete eest ja tänu tema palvetele toimusid mitmed tervenemised, sealhulgas ka Raimondo oma. Alles hiljem sügisel, kui taud vaibuma hakkas, sai Katariina natuke puhata Montepulciano kloostris.
See puhkus ja palve, mida keegi ei häirinud, oli viimane rahulik aeg Katariina elus. Sellest ajast alates kulges tema elu juba linnamelus, ohtlikel teedel, kaaslaste ja ennekõike rahutuste, kannatuste ja dramaatiliste pingete keskel.
1375. aasta kevadel läks püha Katariina Pisasse, kus ta tutvus esimest korda ristiretkede teemaga. Samal ajal sai ta ühe müstilise ekstaasi ajal stigmad, mis jäid tema tungival pealekäimisel ümbritsevatele inimestele varjatuks, pühak ise aga tundis neid valulikult. Tõenäoliselt oli Küprose saadik esimene inimene, kes jutustas Katariinale Pühast Maast ja võimalusest see moslemite käest tagasi võtta. Katariina pühendas nüüd kogu oma innu sellele. Üleskutse sõjaretkele sai üheks püsivamaks teemaks tema kirjades, mida ta saatis kuningatele, vürstidele, palgasõdurite juhtidele ja paavstidele. „Püha läbimise" idee ei leidnud siiski vastukaja ei XIV sajandi Euroopas, mille fookuses oli Inglismaa ja Prantsusmaa vaheline konflikt, ega ka killustunud ja tülitsevas Itaalias. Sellel sajandil innustusid asjast ainult paavstid, aga nende püüdlused olid viljatud. Seda ei suutnud muuta isegi reaalne ähvardus Euroopa lõunapiirilt türklaste poolt. Küprose kuningas rändas dramaatiliste abipalvetega läbi kogu Euroopa. Vastu sai ta ainult lubadusi. Ka hiljem sekkusid Euroopa valitsejad võitlusesse türklastega ainult lühikeseks ajaks, alles siis, kui viimane häda oli juba käes.
Katariina jaoks oli kõige tähtsam pühapaikade tagasivõtmine mittekristlaste käest. Ta pidas seda kõigi kristlaste põhiliseks ja kõige pakilisemaks kohustuseks, ehkki oli üldiselt teadlik sellega seotud poliitilistest raskustest. Kirjades kasutas ta niihästi religioosseid kui ka poliitilisi argumente. Viimased seisnesid selles, et ristiretk aitaks kaasa konfliktidesse uppunud Itaalia ja Euroopa taasühinemisele. Katariina juhtis valitsejate tähelepanu ka sellele, et ristiretkele minek oleks vastutasu Kirikule, kes oli toetanud nende valitsemist. Pühaku üleskutsetele reageeriti praktiliselt täieliku ükskõiksusega, mis aga ei nõrgendanud tema innukat veendumust. Ainuke vili oli see, et Katariina tuletas kristlastele uuesti meelde, et Kristuse eluga seotud pühapaigad on olemas ja et nad vastutavad nende eest.
Sel ajal köitis itaallaste tähelepanu kasvav konflikt Kesk-Itaalia vabariikide ja paavsti vahel. Selle põhjus oli protest paheliste ja karmide paavsti legaatide vastu, kes valitsesid Kirikuriigi üle. Pinge puhkes sõjaks, kui paavsti maavalitseja keelas teraviljaekspordi Firenze vabariiki, mida kurnasid ikaldus ja taud. 1375. aasta juulis sõlmis Firenze paavstivastase liiga, liitlaseks ka Milano vürst. Paavst saatis Apenniini poolsaarele uued väeüksused, kuid nende juhi halastamatus ainult tugevdas koalitsiooni paavsti vastu. Selles olukorras püüdis Katariina võita paavsti poolele vabariike, mis olid jäänud erapooletuks, ning jõuda rahusõlmimiseni võitlevate poolte vahel. Nõnda reisis Katariina terve 1375. aasta kolme linna vahet. Need olid Pisa ja Lucca, mida ta püüdis hoida sõjast eemal, ja Firenze, mida ta püüdis veenda rahuläbirääkimistele. Samal ajal saatis Katariina kirju paavstile Avignoni, paludes mässajate leebet kohtlemist. Kõigis kirjades kõlab sama hüüd: rahu, rahu, rahu. Ent ükski pooltest ei kuulanud piinatud Katariinat.
Kuna paavstivastane liiga jäi peale, kasutas paavst kõige tugevamat vahendit ja pani Firenze interdikti alla (märtsis 1376). Ta keelas linnas kõik religioossed tseremooniad. Euroopa ei tohtinud pidada kaubanduslikke tehinguid Firenze vabariigi kodanikega. Ühtlasi lubas paavst nende varandused võõrandada. Seatud silmitsi majanduslike tõsiasjadega, tegid firentselased kummalise otsuse: nad andsid Katariinale kõik volitused juhtida nende nimel läbirääkimisi paavstiga. Otsus paistab vähem kummaline, kui me võtame arvesse, et liiga olukord oli kriitiline ja püha Katariina sel ajal väga populaarne nii Firenzes endas kui ka kogu Toscanas. Eelmine Firenze saatkonna töö Avignonis oli läbi kukkunud. Nüüd läks uhke ja rikka linna nimel sinna lihtne, nõdra tervisega, palvesse süvenenud tertsiaar, kes vaevu eristas tähti.
Katariina jõudis Avignoni 1376. aasta juunis koos kahekümne kolme õpilase ja sõbraga. Varem oli sinna saabunud Raimondo di Capua, et ette valmistada ebahariliku seltskonna visiiti suursugusesse paavstiõukonda. Paavst Gregorius XI võttis Katariina vastu privaataudientsil ning pühak seletas talle (Raimondo tõlkis toskaana murdekeelest ladina keelde), kui tähtsad on kaks asja: rahu Firenzega ja tagasipöördumine Rooma. Katariina soovitas tuliselt paavstile ka leebet veenmist ja isalikku pehmust mässuliste vabariikide vastu.
Paavstide viibimine Avignonis on eraldi teema, ehkki seotud ka sõjaga. Katariina oli veendunud, et paavsti tagasipöördumine Rooma kergendaks rahusõlmimist ja seega peaks see toimuma niipea kui võimalik. Probleem aga oli sügavam kui ainult rahu saavutamine: Avignoni vangipõlve kaudu oli katoliku kogukond omal kombel ära lõigatud oma loomulikust keskusest – püha Peetruse hauast. Avignonis sõltusid paavstid Prantsusmaa kuningatest ja seetõttu nende moraalne autoriteet nõrgenes. Sealt oli raskem täita neile iseloomulikku, rahvusest kõrgemal seisva keskuse rolli. Seega langes Kiriku kui institutsiooni autoriteet, mis on kõrgemal erapoolikutest poliitilistest huvidest.
Gregorius XI ei olnud loobunud mõttest tagasi tulla Rooma ja seepärast pooldas ta Katariina üleskutseid. See aga ei tähendanud veel ostuse vastuvõtmist. Kogu Avignonis viibimise ajal piinas Katariina paavsti tagasipöördumispalvetega. Ta pommitas paavsti kirjadega, milles kiirustas teda tagant ja püüdis teda otsustama õhutada. Ta kasutas kõiki argumente, mille talle andis meditatsioon, olukorra vaatlus ja praktiline naiselik meel.
Sel ajal võtsid äkki firentslased Katariinalt volituse ning otsustasid sõjaväelise vastuseisu kasuks. See oli Katariina jaoks kibe kogemus, aga ei kustunud tema indu püüdlemistes rahu ja paavsti Rooma tagasituleku poole. Septembri alguses sõitis paavst Rodani jõge mööda alla Marseille'i poole ja sealt jõudis ta pärast pikka merereisi Genovani. Katariina tuli sinna maad mööda. Tema kaaslased olid väsinud ja haiged, Katariina aga saatis ringi kirju, milles julgustas väsimatult paavstivastase liiga liikmeid, et nad uuesti alustaksid rahuläbirääkimisi. Teisi kirjade saajaid innustas ta palvetama rahu ja paavsti Rooma naasmise eest. Oktoobris toimus ebatavaline kohtumine: Püha Isa ise tuli öösel majja, kus püha Katariina Genovas elas ja palus nõu oma kahtlustes ja hädades (kardinalide enamik tahtis kohe minna tagasi Avignoni). Pühak julgustas paavsti reisi jätkama. Nii Gregorius XI tegigi, ja lõpuks, 1377. aasta jaanuaris, keset kellahelinat, tõrvikute helki ja rõõmuhüüdeid sisenes paavst pidulikult Püha Peetruse basiilikasse, „oma kohale" nagu ütles Katariina. Pühak tuli kogu oma vaimse perekonnaga tagasi Sienasse, aga ei lakanud tähelepanelikult jälgimast sündmuste käiku.
Pärast koduümbruskonda tagasitulekut veetis Katariina mõned kuud sisekaemuses ja apostlitöös. Rikas Siena kodanik kinkis talle Belcaro kindluse, kuhu pühak rajas Santa Maria degli Angeli kloostri. 1377. aasta sügisel tegeles Katariina kahe omavahel võitleva perekonna lepitamisega Orcia orus. Hoog ja ind, millega ta seda tegi, ei tõmmanud Katariina poole mitte ainult need perekonnad, vaid ka kõik ümberkaudsed inimesed. Pühaku apostlikarisma sai siis täielikult ilmsiks. Katariina kirjeldas oma sisemist janu väljendiga „hingede allakugistamine". See näitab, kui tohutu oli tema soov, et kõik inimesed saaksid päästetud, et Jumala armastuse tuli muudaks neid. Katariina ütles tihti Raimondole: „Su hing on minu toit", mis tähendab, et pühak elas läbi Raimondo päästmise janu. Katariina kaaslased jagasid seda igatsust, eelkõige need, kes olid preestrid, sest nad pidid pidevalt kuulama pühaku juurde tulevate inimeste pihte. Sel sügisel tuli Katariina ja ta kaaslaste juurde palju inimesi, kes olid elanud pikki aastaid ilma pihita. Sellega seoses andis paavst Katariinaga koosolevatele preestritele erilised volitused. Õnnis Raimondo tunnistas hiljem, et ta ei ole kunagi varem olnud nii väsinud, kui selle missiooni ajal. Just siis kutsuti Raimondo ootamatult Rooma. Püha Katariina koos kaaslastega jäi Orcia orgu. Samal ajal olid pühaku müstilised läbielamised nii intensiivsed, et – nagu tema ise teatas ühes kirjas Raimondole – Jumal andis talle kirjutamisoskuse, et Katariina saaks väljendada kirjalikult armude küllust ning jagada teistele, mida ta ise oli tundnud ja näinud.
1378. aasta alguses palus paavst Gregorius XI Katariinalt, et ta peaks tema nimel läbirääkimisi Firenzega, mis oli juba kolm aastat olnud sõjas paavstiga ja samuti suurtes sisemistes konfliktides. Katariina läks Firenzesse, kus sõbrad võtsid ta lahkelt vastu ja Niccolò Soderini andis talle ühe oma majadest. Pingeline õhkkond linnas ei aidanud aga kaasa pühaku missioonile. Poliitikute enamik oli otsustavalt paavstivastane ja sotsiaalsed konfliktid viisid vastuhakuni. Asi jõudis selleni, et püha Katariinat ründas ärritunud rahvahulk ja ta pääses surmast ainult imekombel. Pärast paljusid raskusi saavutati rahu linna ja uue paavsti, Urbanus VI vahel. Alles siis tuli Katariina Sienasse tagasi.
Sienas kutsus pühak enda juurde oma kolm kõige paremat sekretäri ja dikteeris neile kahe kuu jooksul oma ainsa suure müstilise teose „Dialoog Jumala Ettehooldusest ehk Jumala Õpetuse Raamat". See on pühaku müstiliste läbielamiste süntees, millele anti Kristusega vestluse vorm. Katariina loominguline ekstaas veel kestis, kui Kirikus juhtusid asjad, mis tarvitasid ära pühaku ülejäänud jõuvarud.
1378. aasta septembris valisid peamiselt prantsuse kardinalid uue paavsti, kes võttis endale nimeks Clemens VII. Tegelikult oli ta antipaavst. Selle valikuga algas Kirikus ajavahemik, mida nimetati suureks Lääne kirikulõheks, mis kestis 39 aastat. Katariina viimased eluaastad olid täidetud tulise palve ning üleskutsetega, et lõhe lõpetada.
1378. aasta novembris tuli Katariina paavst Urbanus VI selgel soovil Rooma, et kaitsta ehtsat paavsti. Pühak nägi tõelise paavsti nõrku külgi, ta nägi, et paavst oli liiga range, ja palus temalt, et ta valitseks oma vägivaldset iseloomu. Katariina ei kirjutanud traktaate paavsti kaitseks ega teinud kanoonilisi analüüse (nagu paljud sel ajal tegid), vaid ta tuletas meelde evangeeliumi õpetust Peetrusest-kaljust ja Peetruse jõust, et jagada arme. Pühakul oli prohvetlik visioon Kirikust. Selles visioonis nägi ta selgelt, mis on Kirikus oluline ja mis on kõrvaline pisiasi. Oluline on ju usklike kogukonna viimne eesmärk, see tähendab pühadus ja igavene pääste. Katariina kaitses Kiriku ühtsust kui kogukonda, mille rajas Kristus ise. Seepärast ei kahelnud pühak kutsumast üles märterlusele Kiriku pärast, enda vere valamisele, sest märtrite veri on mört, mis parandab katkiseid Kiriku müüre.
1378. aasta sügisel saatis Katariina Roomast tohutul arvul kirju kuningatele, kardinalidele, palgasõdurite juhtidele ning munkadele Itaalias ja teistes riikides. Ta palus, et nad teeksid kõik võimaliku kirikulõhe lõpetamiseks. Nõnda kõlas ebakindluse, kaose, intriigide ja kahtluste ajal julge, tugev ja kindel hääl, mis kuulus noorele naisele, kes oli valmis andma oma elu Kiriku ühtsuse eest. Kahtlevale Prantsusmaa kuningale soovitab Katariina võtta arvesse Sorbonne'i ülikooli professorite arvamust. Just ülikoolid tegid hiljem ettepaneku, kuidas lõhe lõpetada. Vanade, paavsti ja keisri jõudude kõrval, olid ülikoolid sel ajal uus, tõusev jõud, mida pühak suutis ühena esimeste seast varakult õigesti hinnata. Katariina püüdis ka korraldada diplomaatilisi missioone (kas isiklikult või õndsa Raimondo kaudu), aga paljude takistuste tõttu need ei õnnestunud. Kirikulõhe jäi püsima.
Lisaks, mis oli veel hullem, võitlesid paavsti ja antipaavsti sõdurid omavahel ja ühel hetkel oli ohus isegi paavsti elu.
Katariina elu viimased kuud olid täidetud ehtsa, kuid veretu märterlusega, suure kannatusega, mille ta võttis vastu ja ohverdas Kiriku eest. Ta oli nõrk haigusest ning piinatud Kirikulõhest, liikus ainult tahtejõul, ja ainult selgel Kristuse korraldusel läks iga päev oma kodust Santa Maria sopra Minerva kiriku kõrval Püha Peetruse basiilikasse. Sinna jäi ta kuni päevaloojanguni, palvetades ja kannatades, nagu ta ise ütles, „püha Kiriku paadis". Ühel päeval tundis ta peaaegu sõna-sõnaliselt Peetruse paadi raskust enda õlgadel. See piinlemine oli tema jaoks kauaigatsetud märterlus. Samas oli see viimane püha Katariina teenimise tegu Kirikus. Kogu elu teenis ta Kristust ja Tema Mõrsjat maa peal. Veidi enne surma ütles ta oma õpilastele: „Ma andsin ja ohverdasin kogu oma elu Kirikus ja Kiriku eest ja see on minu jaoks eriline arm."
Katariina Benincasa suri Roomas, 29. aprillil 1380. aastal, olles 33-aastane. Ta jättis meile kõigile oma elu ja usu tunnistuse, mis paistab püsiva säraga.
Paavst Pius II kuulutas Katariina pühakuks 1461. aastal. Tema mälestuspäev on 29. aprillil (vana kalendri järgi 30. aprillil). Paavst Pius XII nimetas ta Itaalia kaitsepühakuks. Paavst Paulus VI andis talle kirikudoktori tiitli.