Kardinal Rainero Cantalamessa advendimõtisklus Rooma Kuuria töötajatele 9.detsembril 2022.
Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla! Psalm 24:7
Tänaseks advendimõtiskluseks oleme võtnud eelnimetatud psalmivärsi, pidades silmas teoloogilisi vooruseid – usku, lootust ja armastust – kui uksi Jeruusalemma templis. Loeme Apostlite tegudest, et templi ust on nimetatud ka ilusaks väravaks (Ap 3:2). Jumala templiks, milleks on meie süda, on samuti ilus värav, sest see on meie lootuse uks, mida me täna tahame avada Kristusele, kes tuleb!
Õnnistatud lootus
Mis on õnnistatud lootuse mõte? Et seda Kristuse poolt uuendatud mõtet mõista, peame asetama evangeeliumi vanade uskumuste taustale surmajärgse elu kohta. Otsest vastust ei suutnud anda selle kohta isegi Vana Testament. On hästi teada, et meil on mingi selgesõnaline avaldus surmajärgse elu kohta. Enne seda ei erinenud Iisraeli uskumus naaberrahvaste, eriti Mesopotaamia rahvaste omast. Surm lõpetab elu igaveseks; me kõik, head ja halvad, satume mingisse süngesse nn ühishada. See ei erine ka Uue Testamendi aegses kreeka-rooma maailmas valitsevast uskumusest, kus seda kohta nimetati hadeseks.
Suur asi, mis eristab Iisraeli kõigist teistest rahvastest, on see, et vaatamata kõigele uskus ta jätkuvalt oma Jumala headusse ja armastusse. Ta ei omistanud surma, nagu babüloonlased, jumalikkuse kadedusele, mis jätab surematuse ainult endale. Ta omistas selle pigem inimese patule (1Ms 3) või lihtsalt inimese surelikkusele. Mõnikord ei vaikinud inimene selle saatuse ees, mis näis, et ta tegelikult ei tee vahet õigete ja patuste vahel. Mõnes piiblikohas näeme samuti, et inimene soovis luua mingit suhet Jumalaga pärast surma. Ta soovis olla põrgust välja rebitud (Ps 49, 16), olla alati Jumala juures (Ps 73, 23 ) ja olla rahus rõõmuga Tema juures (Ps 16, 11). Kui Vana Testamendi lõpu poole see piibelliku hinge aluspõhjas küpsenud ootus lõpuks ilmsiks tuleb, ei väljendu see kreeka filosoofide kombel kui surematu hinge ellujäämisest, mis kehast vabanedes naaseb oma taevasesse maailma, vaid kooskõla piibelliku arusaamaga inimesest kui hinge ja keha lahutamatust ühtsusest, mis seisneb keha ja hinge surmast ülestõusmises. Jeesus aga kinnitas seda ja mis kõige tähtsam, andis sellele ümberlükkamatu tõestuse, et me tõuseme surnuist üles. Tema järel ei ole uskliku jaoks surm enam lõpp, vaid algus!
Kõige ilusam kingitus ja kõige väärtuslikum pärand, mille Inglismaa kuninganna Elizabeth II jättis oma rahvale ja maailmale pärast 70 aastat kestnud valitsemist, oli tema kristlik veendumus surnute ülestõusmisesse. Matuseriituses, mida jälgisid pea kõik maailma liidrid ja televisiooni otseülekandes sajad miljonid inimesed, kuulutati tema selgesõnalise tahteavalduse kohaselt esimeses lugemises järgmised Pauluse sõnad: „Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?“ Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ (1Kor 15:54-57). Ja evangeeliumis, ikka tema tahtel, Jeesuse sõnad: „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina“ (Jh 14:2-3).
Lootus, aktiivne voorus
Just sellepärast, et me oleme ikka veel ajas ja ruumis, ja puudub meil ettekujutus, et milles see igavene elu koos Jumalaga seisneb. See on nagu püüda selgitada, mis on valgus kellelegile, kes on sündinud pimedana. Püha Paulus ütleb lihtsalt: „Nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu” (1Kor 15:43-44). Mõned müstikud on juba selles elus saanud kogeda mõned tilgad sellest lõpmatust rõõmu ookeanist, mida Jumal oma rahvale valmistab, kuid kõik kinnitavad üksmeelselt, et sellest ei saa rääkida inimkeeli. Üks neist on apostel Paulus. Ta tunnistab korintlastele, et neljateistkümne aasta eest ta tõmmati kolmanda taevani ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida (2Kor 12, 2-4). Mälestuse, mille see kogemus temasse jättis, on tajutav sellest, mida ta kirjutab ühel teisel korral:„Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnudse, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad” (1Kor 2:9).
Kuid jätame nüüd kõrvale selle, mis saab olema pärast surma (mille kohta me nii vähe oskame öelda) ja tuleme meie praeguse elu juurde. Kristliku lootuse üle mõtisklemine tähendab meie eksistentsi lõpliku tähenduse üle mõtisklemist. Üks asi on selles osas kõigile ühine: igatsus elada hästi, väga hästi. Kuid niipea, kui püüda mõista, mida tähendab see hästi elamine, tekib kohe kahte liiki inimesi: need, kes mõtlevad ainult materiaalsele ja isiklikule heale, ja need, kes mõtlevad ka kõigele moraalsele heale, nn ühisele heale.
Mis puutub esimesse, siis maailm ei ole alates Jesaja ja Pauluse ajast palju muutunud. Mõlemad kannavad ütlust, mis nende ajal kehtis: "Sööme ja joome, sest homme sureme" (Jes 22, 13; 1Kr 15, 32). Huvitavam on püüda mõista neid, kes teevad ettepaneku - vähemalt ideaalina - hästi elada mitte ainult materiaalselt ja individuaalselt, vaid ka moraalselt ja koos teistega. Internetis on lehekülgi, kus eakaid inimesi intervjueeritakse selle kohta, kuidas nad elu lõpuperioodil hindavad oma elatud elu. Üldiselt on tegemist meeste ja naistega, kes on elanud rikkalikku ja väärikat elu, perekonna, kultuuri ja ühiskonna teenistuses, kuid ilma igasuguse religioosse viiteta. On pateetiline näha, kuidas nad püüavad inimesi uskuma panna, et ta on õnnelik, et on nii elanud. Kurb, et oled elanud ja varsti enam ei ela, varjatud nende sõnade poolt, karjub nende silmadest. Püha Augustinus väljendas aga selle probleemi tuuma: „Mis kasu on hästi elada, kui ei ole antud elada alati?“. Enne teda oli Jeesus öelnud: „Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju?” (Lk 9:25). Siia sobib teoloogilise lootuse vastus. See kinnitab meile, et Jumal lõi meid eluks, mitte surmaks; et Jeesus tuli meile igavest elu ilmutama ja oma ülestõusmisega sellele ka garantiid andma.
Ühte asja aga tuleb täpsustada, et mitte sattuda ohtlikku vääritimõistmisse. Elu alati ei ole vastuolus eluga, mis on elatud hästi. Igavese elu lootus on see, mis teeb ka praeguse elu ilusaks või vähemalt vastuvõetavaks. Selles elus on igaühel oma osa ristist, nii usklikel kui ka mitteusklikel. Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse (Rm 8:18).
Teoloogilisel lootusel on oluline roll seoses evangeliseerimisega. Üks määrav tegur usu kiire leviku juures kristluse algusaegadel oli kristlik kuulutus surmajärgsest elust, mis on lõpmatult täielikum ja rõõmsam kui maapealne elu. Keiser Hadrianus oli ehitanud endale mitmel pool maailmas suurejoonelisi villasid ja valmistas oma mausoleumiks praeguse Castel Sant'Angelo (mis asub siit kiviviske kaugusel (Vatikanist)). Peaaegu surma eel kirjutas ta oma hauale omamoodi epitaafi. Rääkides oma hingele, manitses ta seda, et ta vaataks veel viimast korda selle maailma ilu ja lõbustusi, sest - ütles ta - sa oled laskumas värvitutesse, vaevarikastesse ja paljadesse kohtadesse. Ta mõtles hadest! Võib ette kujutada, millist vaimset vapustust pidi sellises atmosfääris tekitama lubadus elust, mis on lõpmatult täielikum ja helgem kui see, mida surm toob.
Peetruse esimeses kirjas esitatakse kiriku sõnumi levitamist kui lootuse andmist: „Olge alati valmis andma selgitust igaühele, kes küsib teilt lootuse põhjust, kuid tehke seda leebelt ja austusega“ (1Pt 3, 15-16). Pärast Kristuse ülestõusmise toimumist tekib selge tunne, et Kirik on sündinud elava lootuse (1Pt 1:3) tõusust ja selle lootusega on nad asunud maailma vallutama. Ka tänapäeval vajame lootuse taaselustamist, kui tahame ette võtta uut evangeliseerimist. Ilma lootuseta ei tehta midagi. Inimesed lähevad sinna, kus tunnevad lootust ja põgenevad sealt, kus nad ei tunne selle olemasolu. Lootus on see, mis annab noortele julguse luua perekond või järgida vaimuliku seisuse kutsumust. Lootus hoiab noori eemal narkootikumidest ja muust sarnasest meeleheitele allumisest.
Heebrealastele saadetud kirjas võrreldakse lootust ankruga: „Mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud“ (Hb 6: 18-19). Kindel ja kinnitatud, sest see on ankurdatud igavikku. Kuid meil on lootuse kohta veel üks pilt, mis on teatud mõttes vastupidine: puri. Kui ankur on see, mis annab paadile turvalisuse ja hoiab seda kindlalt mere lainetuse vahel, siis puri on see, mis paneb paadi merel edasi liikuma. Mõlemat teeb lootuse paadiga ka Kirik.
Võrreldes minevikuga oleme täna lootuse osas paremas olukorras. Me ei pea enam kulutama oma aega kristliku lootuse kaitsmisele väliste rünnakute eest; seega saame teha kõige kasulikumat ja viljakamat asja, mis on selle kuulutamine, selle pakkumine ja selle kiirgamine maailmas. Vaadakem, mis on kristliku lootusega seoses juhtunud juba üle saja aasta. Kõigepealt toimus rünnak selle vastu selliste meeste poolt nagu Feuerbach, Marx, Nietzsche. Kristlik lootus oli paljudel juhtudel nende kriitika otsene sihtmärk. Igavene elu ja paradiis: kõiki neid asju nähti kui inimese rahuldamata soovide ja vajaduste illusoorset projektsiooni siin maailmas, kui maa jaoks määratud aarete raiskamist. Kristlased püüdsid kristliku lootuse sisu kaitsta, sageli halvasti varjatud rahutusega. Kristlik lootus oli vähemuses. Igavesest elust räägiti ja jutlustati harva.
Pärast kristliku lootuse lammutamist ei olnud marksistlik kultuur aga aeglane mõistma, et üliinimene ei saa jääda ilma lootusest. Ja nad leiutasid lootuse põhimõtte. Sellega ei väitnud marksistlik kultuur, et ta on lammutanud kristliku lootuse, vaid, mis veelgi hullem, et ta on sellest kaugemale läinud ja on selle seaduslik pärija. «Lootuse printsiibi» (printsiip, olgu öeldud, mitte voorus) autorile on kindel, et lootus on inimese jaoks eluliselt tähtis. See on reaalne ja sellel on väljund, mis on «varjatud inimese», st inimkonna veel varjatud võimaluste ilmsikstulek. Inimese Poja, Kristuse ilmsikstulekut asendab varjatud inimese ilmsikstulek, paruusia asendub utoopiaga.
Paar aastakümmet, mäletan, räägiti sellest teemast ülikoolides palju ja paljudele kristlikele mõtlejatele tundus väga julgustav, et teisel pool on keegi, kes on nõus lootust tõsiselt võtma ja selle üle dialoogi pidama. Eriti kuna pöördumine oli nii peen ja keelekasutus sageli sarnane. Taevasest kodumaast sai nn identiteedi kodumaa; mitte koht, kus inimene lõpuks näost näkku näeb Jumalat, vaid kus ta näeb tegelikku inimest, seda kus saavutatakse täiuslik identiteet selle vahel, mida inimene võib olla ja mida ta on. Vastuseks sellele väljakutsele sündis nn lootuse teoloogia, mis kahjuks kohati aktsepteerib selle lähenemist. See, mida kõigis neis kirjutistes kõige vähem tajutakse, on just see, mida Peetrus nimetab elavaks lootuseks (1 Pt, 1,3), mis tähendab elu, mitte ideoloogiat. Nüüd on olukord osaliselt muutunud. Meie ees seisev ülesanne seoses lootusega ei ole enam selle kaitsmine ja filosoofiline ning teoloogiline põhjendamine, vaid selle kuulutamine, selle näitamine ja andmine maailmale – maailm, mis on kaotanud lootuse tunde ja vajub üha enam pessimismi ning nihilismi tõelisse «musta auku».
Gaudium et spes
Püha Pauluse sõnastuses on võimalik muuta lootusesõnum aktiivseks, kui me mõistame, et armastus loodab kõigile (1Kor 13,7). See ei kehti mitte ainult üksikisiku, vaid ka Kiriku kui terviku kohta. Kirik loodab kõike, usub kõike, talub kõike. Ta ei saa piirduda maailmas ja ühiskonnas eksisteerivate kurjuse võimaluste hukkamõistmisega. Kindlasti ei tohi me unustada karistuse ja põrgu hirmu ning lõpetada inimeste hoiatamist võimalike kahjude eest, mida mingi tegevus või olukord kaasa toob, näiteks keskkonnale tekitatud haavade eest, kuid kogemus näitab aga, et positiivselt, hea võimaluste rõhutamisega, evangeelselt öeldes halastuse kuulutamisega, saavutatakse rohkem. Võib-olla ei ole tänapäeva maailm kunagi varem näidanud end Kiriku suhtes nii hästi meelestatuna ja tema sõnumi vastu nii huvitatud kui Vatikani kirikukogu aastatel. Ja peamine põhjus oli, et kirikukogu andis lootust. Aga kas me ei pane end sel viisil - mõned ütlevad - pettumuse ja naiivsuse ohtu? See on suur kiusatus lootuse vastu, mida soovitab inimlik ettevaatlikkus või hirm, et faktid tõestavad, et nad eksivad, ja see on see, mis toimub osaliselt ka kirikukogu suhtes. Justkui julgeksime rääkida rõõmust ja lootusest (gaudium et spes), mis oleks naiivsus, mille pärast peaksime isegi veidi häbenema. Nii arvasid paljud paavst Johannes XXIII kirikukogu väljakuulutamisel. Me peame jätkama kirikukogu poolt algatatud lootuse edasi andmist. Juba apostel püha Paulus andis Rooma kristlastele käsu, et nad külluslikult lootuses elaksid: „Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Rm 15:13). Kirik ei saa anda maailmale paremat kingitust, kui anda talle lootust; mitte inimlikku, mööduvat, majanduslikku või poliitilist lootust, mille üle tal puudub konkreetne pädevus, vaid puhast ja lihtsat lootust, mille horisondiks on igavik ja kinnitajaks Jeesus Kristus ning tema ülestõusmine. See on siis see teoloogiline lootus, mis toetab kõiki teisi õigustatud inimlikke lootusi. Igaüks, kes on näinud, kuidas arst külastab raskelt haiget inimest, teab, et suurim leevendus, mida ta saab anda, on öelda talle: „Arst loodab...; tal on teie suhtes head lootused....“. Nii mõistetult lootus muudab kõike, mida see puudutab. Selle mõju on ilusasti kirjeldatud järgmises Jesaja kirjakohas: „Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega ülesnagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi (Js 40: 30-31). Jumal ei luba kõrvaldada väsimuse ja kurnatuse põhjusi, kuid ta annab lootust. Olukord jääb iseenesest selliseks, nagu ta oli, kuid lootus annab jõudu sellest ülespoole tõusta. Ilmutuseraamatust loeme, et kui lohe nägi, et ta oli maa peale visatud, jälitas ta naist, kes oli sünnitanud poeglapse. Aga naisele anti kaks suure kotka tiiba, et ta saaks lennata kõrbe paika (Ilm 12:13-14). Kotka tiibade kujutis on selgelt inspireeritud Jesaja tekstist. Seega öeldakse, et kogu Kirikule on antud suured lootuse tiivad, et ta saaks nende abil iga kord põgeneda kurjuse rünnakute eest, ületada raskusi entusiastlikult.
Tõuse üles ja kõndi!
Templi uks, mida nimetatakse nn ilusaks väravaks, on tuntud selle lähedal toimunud ime tõttu. Selle ees lebas almust kerjates üks halvatu. Ühel päeval möödusid sellest Peetrus ja Johannes ja me teame, mis juhtus. Halvatu, kes oli terveks saanud, hüppas jalule ja lõpuks, pärast aastaid, mil ta oli seal mahajäetuna seisnud, läks ka tema läbi selle ukse ja astus templisse hüpates ja Jumalat ülistades (Ap 3: 1-9). Midagi sarnast võib juhtuda ka meiega. Liiga sageli leiame end vaimselt templi lävel seisva halvatu positsioonilt: tegevusetud, leige, haige raskuste ees. Kuid kantud Jumala sõnast: „Tõuse üles ja mine!“. Ja me hüppame jalule ning astume lõpuks Kiriku südamesse, valmis taas kord ja rõõmuga ülesanded ning vastutused enda peale võtma. Need on lootuse igapäevased imed.
Lisaks evangeliseerimisele aitab lootus meid ka meie isiklikul pühitsemise teel. Neis, kes seda teostavad, muutub see vaimse arengu põhimõtteks. See võimaldab avastada alati uusi võimalusi headusele - alati midagi, mida saab teha. See ei lase meil settida leigusesse ja apaatiasse. Kui teil on kiusatus öelda endale, et enam ei saa midagi teha, tuleb lootus teie juurde ja ütleb: „Palvetage!“. Teie vastate: „Aga ma juba palvetasin!“ ja ta kordab: „Palvetage veel kord!“. Ja isegi kui olukord peaks muutuma äärmiselt raskeks ja selliseks, et tundub, et enam ei ole midagi teha, osutab lootus teile ikkagi ülesande: kannatada lõpuni ja mitte kaotada kannatust, ühendades end Kristusega ristil. See saab võimalikuks Püha Vaimu kaudu, ütleb apostel, mitte meie pingutuste tulemusena.
Jõulud võivad olla võimalus lootuse hüppeks. Suur kaasaegne vooruste poeet Charles Péguy kirjutas, et usk, lootus ja armastus on kolm õde: kaks täiskasvanut ja üks väike tüdruk. Nad lähevad mööda tänavat käest kinni hoides: kaks suurt, Usk ja Armastus, külgedel ja väike tüdruk Lootus keskel. Kõik, kes neid näevad, arvavad, et need kaks suurt on need, kes väikest keskel kannavad. Nad eksivad! Ta on see, kes kõike ise kannab, sest kui Lootus ebaõnnestub, jäävad kõik seisma.
Kui me tahame anda sellele väikesele tüdrukule õiget nime, siis võime teda nimetada Maarjaks, ütleb teine suur teoloogiliste vooruste poeet Dante Alighieri. Surelikele inimestele on ta lootuse elav allikas.
Vatikanis, 9.detsembril 2022
Allikas: www.cantalamessa.org/ www.vatican.va