Taevad sadage ülevalt, pilved sadage õiglust alla, maa avanegu ja lasku tärgata Õnnistegijat. (Jes. 45, 8.)
On tulnud advent. Advent tähendab tulemine. Adventaeg on meenutamisaeg — nende aastatuhandete meenutamisaeg, millal inimkond oli veel lunastamatu. Kerkivad üles möödunud aastatuhanded — aastatuhanded täis pimedust. Ärkavad jällegi vaikinenud hääled, mis rääkisid tulevasest lunastusest, mis taeva poole hüüdsid leekivas palves: „Läkita, oh Issand, keda sa tahad läkitada!“
Hea on elavaks saada lasta seda lunastamata inimkonna aega meie südameis. Selle aja kohta rääkis prohvet kurva sõna: „Pimedus katab maad ja hämarus rahvaid!“ Kas see on aga tõesti tõsi? Kas olid nood sajandid tõesti nii pime aeg? O jah, — oli neilgi sajandeil kõrge kultuur. Babüloni riigi targad seltskondlikud ja astronoomia seadused, Egiptuse imetlusväärne ehituskunst ja suurepärane põlluharimine, hellenlaste võrratud kauniskunstid, Rooma sõjaväeline distsipliin — veel praegugi leiavad nad lugupidamist ja imetlust. Inimvaim oli teinud suuri edusamme mitmeski suunas.
Peaks arvata võima, et Jumal võis rõõmustuda inimkonna edu, inimvaimu kõrgele ulatuva mõttelennu üle kõigil kultuurialadel. Ja ometi, lugedes püha Pauluse raamatut Rooma rahvale, leiame, et Jumala otsus maailma kohta on koguni teine. Sääl kirjutab apostel, et Jumala viha kindel on selle maailma üle. Miks nii? Raamat Rooma rahvale (1. 18—32.) annab meile selge vastuse sellele küsimusele: "Maailm oli enda Jumalast lahti öelnud, oli keeldunud teda uskumast ja austamast, oli ta seadused endalt maha raputanud, jah, oli ta ära salanud!"
Raputati maha endast Jumala ike, asuti sinnapoole head ja kurja. Jumala seatud püha kõlbline kord murti — kuni saavutati igasugune ülekohus. Ja see aktiivne Jumala käsust üleastumine polnud mitte ainult eksimus, vaid süü, suur süü. Polnud mitte Jumal end inimestele tundmatuks jätnud. Ei! Ta oli meile end ilmutanud. Oli ilmutanud oma ilu päikese hiilguses ja loendamatute tähtede säras, oma väge maa pääl puhkava elu täiuses, oma võimu loomingu vägevais sündmusis — ja oma südant ilmutas ta pühana, kes tahab head ja põlgab kurja.
Ja ometi ei tunnustanud inimene Jumalat, tõusis omas teadmis-uhkuses üle Jumala tarkuse; tema lodevus raputas maha Jumala ikke, nagu raske koorma, — ta kired ei lubanud ju ühegi käsu alla paindumist. Ta ei tunnustanud Jumalat, sest ta ei tahtnud seda teha.
Siis tuli Jumala viha inimeste üle. Mida enam inimene Jumalat hülgas, mida enam ta avalikus, eraelus Jumala käskudest üle astus, seda enam tõmbus Jumal inimesist tagasi. Maailm jäi hämaraks. Ikka enam pimenes valgus, mis paistis ülevalt, ikka sügavamaks sai öö. Kuid mitte selleläbi, et tulid sõjad, et Jumal saatis haigusi, mis niitsid rahvaid maha. Need olid tagajärjed. Suurim nuhtlus, ürgnuhtlus oli: Jumal tõmbus tagasi inimkonnast!
Ja siis avaldus kogu kuristik, kuhu vajub inimene, kui Jumal ta jätab iseenese hooleks. Apostel kirjeldab vapustavate sõnadega kuristikke, kuhu vajus inimene Jumalast hüljatuna. Tema, kes tõusis teaduse-uhkuses üle Jumala, tema langes oma pimestuses nii kaugele, et ta teenis ebajumalaid, et ta endale tegi lindude, neljajalgsete ja roomajate kujusid ja austas neid jumalaina. Nii ropusse ebajumalateenistusse langesid vana aja kultuurrahvad — egiptlased oma loomade kultusega, roomlased ja kreeklased kunstiteoste, piltide ja kujude kummardamisega. Halvem veel: inimene, kes põlgas Jumala käske, sai madalaimate kirgede orjaks, langes lihahimude köitesse ja pruukis oma mõistust selleks, et elada kõlvatumalt kui ükski loom.
Jah, Jumala valgus oli läinud looja, oli tulnud öö ja selles öös tormasid kiskjate elajatena kõik inimlikud kired röövkäigule!
Ja see ihaldus liitus ihaldusega, mis elas selle rahva keskel, keda Jumal oli endale ära valinud, et temas pidi säilima, vaatamata kõigile väliseile kiusatusile, usk ainu Jumalasse, ja kelles ta oli aeg-ajalt ikka jälle uuesti äratanud ja elustanud seda usku ja ihaldust lunastuse järele. Ja mida suuremaks sai häda, mida sügavamaks inimlik viletsus, mida suuremaks pimedus maailmas, seda võimsamaks kasvas ihaldus, seda palavamalt tungisid inimeste palved Jumala poole: „Läkita, keda sa tahad läkitada... Taevad, andke kastet, sadagu vihmana Lunastaja, avane maa ja ärgaku Õnnistegija."
Aga milleks täna veel tagasi minna enne Kristust olnud aega? Kas ei peaks meie, praegused inimesed mitte laulma igavest tänulaulu, et on lõppenud need ajad? Kas ei tea siis meie mitte, et on tulnud ju see, keda ootasid rahvad? Miks siis veel tuleku aeg, ooteaeg?
Muidugi, Kristus on tulnud Lunastajana ja tema rahvas, lunastuse rahvas on õnnelik oma õnnistuse ja Kristuse tõe, armu — ja armastuse omamises.
Kuid kas ei ole tänapäev tõsi, et inimkond veelgi vajab adventaega? Ma ei tahagi rääkida neist, kes elavad miljonite kaupa väljas, Aafrikas ja Aasias. Kas ei ole praegu just n. n. kristlikes mais jällegi uus paganlus! Paraku on see paljude kohta, kellede isad olid kord kristlased, tõsi, mis ütles kord Nietzsche: Jumal on surnud nende jaoks! Surnud mitte tervele, vaid siiski suurele, võib olla suuremale osale Euroopa ja Ameerika vaimukoore kihile!
Kas ei ole nad saanud jumalatuks nagu ennemuiste! Kas ei ole nad keeldunud andmast Jumalale usku ja aukartust; kas ei ole tema ikke maha raputanud, tema olemasolu salanud!
Kas ei ole meie kõrval terve maa, kust on eemaldatud Jumal, kus on isandad jumaldatud? Kas ei ole pea kõigil kultuurmail jumalatute liit, kelle püüe on Jumalat terves maailmas aujärjelt heita!
Jah, nii see on. Võltsis teaduse uhkuses pidas inimene end Jumalast targemaks. Mitte, et Jumal oleks lahkunud maailmast. Tema teod räägivad veel täna selgesti temast. Nad on — ütleme Faustiga, toredad, nagu nad olid esimesel päeval. Uhke inimene ei taha kuulda Jumalat. Himukas inimene ei taha temale meeldida, ta põlgab kõiki kütkeid ülevalt.
Nii on tõeks läinud, et Jumal inimese jälle iseenese nõrkuse hoolde jätab. Inimesed, kes tahavad olla haritud, omavad julguse vanu pagana ebajumalaid tõelise Jumala asemel altarile tõsta. Ja nad langevad kõigesse umb- ja ebausu sügavusse. Ja vaata, enda hoolde jäetud inimene on jällegi lihahimu kütke köidetud, kannab oma kirgede iket, on saanud oma tungide sulaseks, on kõigi moodsate pöörasustega ja jälkustega jällegi langenud loomast alamale! Kas ei ole see jube pilt, mille joonistab Rooma rahva raamatus apostel, mitte meie aja maaliks saanud? Ja ometi maksab ka siin, et mida sügavamale inimene langeb, seda enam hüüab temas lunastuse järele ürgjumaline.
Küll valitseb Venemaal Jumalus veelgi. Eks ole tunda, et liigutab ka mingi muu! Sääl, kus näis inimkonda ilmast ära kustutama tapmine ja endamõrv ning igasugune kõdunemine, sääl kasvab vähehaaval kahtlusest ja meeleheitest uus maailm. Küll lähevad inimesed veel tänapäev mööda pääd paljastades Lenini balsameeritud laibast, aga kellel kõrvad on kuulda, see kuuleb kõigest sellest hädast igatsuse kisa, millegi uue, teise parema järele. Veel on meie aeg õnnetu öö! Kuid juba tõuseb selle inimliku pimeduse ja segaduse kohale igavese igatsuse hele täht. Ja lootva Kirikuga võime teda tervitada: „Issand on lähedal — Tulgem, kummardagem teda.“ Jumala tulek maailmale on jälle tulnud advent. Lunastajat ootav ja igatsev aeg. Palugem, et ta peagi tuleks sellele Jumalast kaugele ilmale.
Kuid me kõik peame teadma, et advent meile kõigile on tulnud. Advent kõigile poolikuile, nõrkadele, otsustamatuile, kes veel kõiguvad Jumala ja saatana vahel, kellede silmi veel pimeduse hämarus katab. Neile hüüab Kirik epistli sõnadega: „Vennad, aeg on unest tõusta," unest ja poolikusest, argusest ja kõhklemisest, on aeg valvata ristiusus, et ka meidki ei tabaks igavene öö. Ka nende eest tahame paluda, et avaneks neile taevas, et nad jälle näeksid valgust, et nad jälle hakkaksid uskuma oma Jumalat; et nad tema riigis, igaüks omal kohal töötaksid, et jõulud saaksid neile rõõmsaiks, pühiks jõuludeks, kus tuleb nende südameisse Kristus.
Kuid igaühele meie seast peab tulema advent. Küll usume Kristusesse, küll on meil lunastaja, aga ta peab veel enam meie omaks saama, veel enam meie juurde tulema, meid veel enam omaks võtma. Advent on aeg, temale meie südameid valmistada, on aeg, kõike kristusvaenulikku säält välja ajada, meie hinges temale ja ta armule enam ja enam ruumi anda ja ta tõde enam ja enam tundma saada.
Nii on sel sügav mõte, kui meie iga aasta jälle adventi pühitseme. Pühitsegem seda õieti. Sulgeme korraks silmad, kõrvad ja süda kõige kristusevaenuliku eest maailmas, mis ka meie kallale ja meisse kippuda tahab. Laskem saada endale see aeg õigeks enese läbikatsumiseks ja tõsiseks endasse süvenemiseks, et me seda rikkamalt ja rõõmsamalt võiksime Kristusega pühitseda jõulusid.
Eduard Profittlich
Kiriku Elu : Eesti Katoliiklaste Häälekandja ; 1938, nr. 12, lk. 81-82