Kallid kristlased,
imeline pilt jõulusõimest ei lakka kunagi meis tekitamast hämmingut ja imestust. Jeesuse sünni kujutamine on ilus ja lihtne rõõmukuulutus jõulusõimes, mis on elav Evangeelium väljavõetud Pühakirjast. Kui me mõtiskleme Jõululoo teemal, oleme kutsutud vaimsele rännakule, kus Jumal alandas ennast, sai inimeseks ja kohtus iga mehe ja naisega. Me mõistame, kui suur on Tema armastus meie vastu, et Ta sai üheks meist ja et meie omakorda saaks üheks Temaga.
Selle kirjaga ma julgustan teid hoidma ilusat peretraditsiooni, valmistama mõned päevad enne Jõule jõulusõimi, kuid samuti seda tava tooma tööle, koolidesse, haiglatesse, vanglatesse ja linnaväljakutele. Suurepärast loovust ja kujutlusvõimet rakendades on võimalik väga erinevatest väikestest materjalidest luua ilus meistriteos. Kui me oleme lapsed, õpime vanematelt ja vanavanematel seda rõõmurikast traditsiooni, mis hõlmab endas hulgaliselt rahva vagadust. Ma loodan, et see ilus komme ei kustu kunagi ja kus iganes see on kadumas, saab selle uuesti avastada ja taaselustada.
2. Jõulusõime algupära kujutab Jeesuse Petlemmas sündimise kohta käivaid kindlaid detaile, mis on kõik seotud Evangeeliumiga. Evangelist Luukas ütleb lihtsalt: Maarja tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. (Lk 2:7). Kuna Jeesus lamas sõimes, siis jõulusõime nimetus itaalia keeles, presepe, tulenebki ladina keelest praesepium, mis tähendab "söögisõime". Siia maailma tulles pandi Jumala Poeg kohta, kus loomad toituvad ja sõim näitab Teda, kes on „taevast alla tulnud leib” (Jh 6:41). Püha Augustinus, koos teiste Kirikuisadega, väljendas sümboolselt, et „sõimes lebades sai Temast meie toit” (Jutlus 189, 4). Seega, jõulusõim paljastab terve rea sümboleid Jeesuse Kristuse elust, mis saavad osaks meie elust. Kuid laskem minna tagasi meile nii armsa jõulusõime algete juurde. Peame end ette kujutama väikeses Itaalia linnas Greccios, Rieti lähedal, kus tõenäoliselt tagasiteel Roomast Assisi Püha Franciscus peatus. Nimelt, 29. novembril 1223 ta sai paavstilt (Honorius III) kinnituse frantsiskaanide ordu asutamiseks Roomas. Püha Franciscus oli varem Püha Maad külastanud ja Greccio koopad meenutasid talle Petlemma. Võib olla, et Assisi vaest meest mõjutasid Rooma Püha Maarja basiilika (Santa Maria Maggiore) mosaiigid, mis kujutavad Jeesuse sündi nii ehedalt ja kus on Jeesuse sõime säilinud lauad välja pandud.
Frantsiskaani allikad kirjeldavad üksikasjalikult, mis toimus Greccio linnakeses. Viisteist päeva enne Jõule palus Franciscus kohalikul mehel nimega Johannes aidata tal ellu viia tema soovi taastada Petlemmas sündinud lapse lugu – esitada inimlikult kõike, kuidas Jeesuslaps sõimes lamas ning kuidas härg ja eesel olid seismas heintega ümbritsetud sõime kõrval[1]. Tema ustav sõber koheselt valmistas kõik ette, mida pühak oli palunud. 25. detsembril saabusid frantsiskaani orduvennad Grecciosse koos karjastega. Nad tõid sõime juurde lilli ning ümber sõime olid paigutatud laternad. Kui Püha Franciscus kohale jõudis, leidis ta eest heintega ümbritsetud sõime koos eesli ja härjaga. Kõik kohale tulnud inimesed kogesid suurt rõõmu nähes jõulusõime. See oli kirjeldamatu rõõm, mida keegi neist polnud varem veel kogenud. Seejärel preester pühitses Armulauda pidulikult sõime kohal, näidates seost Jumala Poja inimesekssaamise ja Armulaua vahel. Greccio linnakeses polnud enne aset leidnud sellist sündmust ja kohalolijad kasutusele kõike, mida oli võimalik jõulusõime ülesehitamiseks.[2] Nii algas meie traditsioon jõulusõimest, kus kõik kohalolijad jagasid rõõmu, ilma algse sündmuse ja selle mõistatuses jagajate vahelise vaheta. Püha Franciscuse esimene elulookirjutaja Thomas Celano märgib, et selle lihtsa ja liigutava stseeniga kaasnes ka imeline nägemus: üks kohalolijatest nägi Jeesust ise sõimes lamamas. [3]
3. Selle märgi lihtsusega viis Püha Franciscus läbi suure evangeliseerimise. Tema õpetus puudutas kristlaste südameid ja täna jätkuvalt pakub lihtsat kuid autentset vahendit meie usu ilu kujutamiseks. Tõepoolest, koht, kus see esimene jõulustseen aset leidis, tekitas ja väljendas neid tundeid. Grecciost sai hinge pelgupaik, vaikusesse mähitud mägikindlus.
Miks jõulusõim tekitab sellist imet ja puudutab meid nii sügavalt? Esiteks sellepärast, et see näitab Jumala õrna armastust: Looja alandas ennast meie väiksemeelsuse nimel. Elu kingitus muutub oma kogu oma salapärasuses seda imelisemaks, kui mõistame, et Maarja Poeg on kogu allikas ja elu ülalhoidja. Jeesuses on Isa andnud meile venna, kes tuleb meid otsima alati, kui oleme segaduses või eksinud, Ta on lojaalne sõber, kes alati on meie kõrval. Ta andis meile Poja, kes annab meile andeks ja vabastab meid meie pattudest.
Kodudes jõulusõime sisseseadmine aitab meil mõtestada paremini Petlemmas toimunud ajalugu. Loomulikult jäävad Evangeeliumid meile esmaseks sündmuse mõistmise ja mõtestamise allikaks, kuid samal ajal jõulusõim aitab meil ette kujutada seda sünnistseeni. See puudutab meie südant ja juhatab meid lunastusloo sisse, ühe sündmuse kaasaegsetena, mis elab on reaalne paljudes ajaloolistes ja kultuurlistes kontekstides.
Teataval moel on jõulusõim meid kutsunud juba alates Püha Franciscuse ajast „tundma“ ja „puudutama“ vaesust, milles Jumala Poeg ise kehastus. Kaudselt kutsub see meid järgima Teda alandlikkuse, vaesuse ja enesesalgamise teel, mis viib Petlemma sõimest ristini. Seega on meil palutud näidata halastust ja teenida oma kaasvendi ja -õdesid, kes seda kõige enam vajavad (vrd Mt 25:31-46).
4. Tahaksin nüüd järgnevalt mõelda erinevatele jõulusõime elementidele, et mõista selle sügavamat tähendust.
Esiteks on tähistaeva taust ümbritsetud öise pimeduse ja vaikusega. Me mõistame seda mitte ainult Evangeeliumi tõttu, aga sellel on ka sümboolne tähendus. Me võime mõelda kõigile nendele aegadele oma elus, kui oleme kogenud „öist pimedust”. Isegi siis ei hüljanud Jumal meid, vaid andis mõista olulisi küsimusi nagu Kes ma olen? Kust ma pärit olen? Miks ma sündisin sel ajal? Miks ma armastan? Miks ma kannatan? Miks ma pean surema? Jumal sai inimeseks just nendele küsimustele vastamiseks. Tema lähedus toob valguse sinna, kus on pimedus, ja näitab teed kannatuste varjus elavatele inimestele (vrd Lk 1:79).
Lähemat tähelepanu vajab sünnimaastiku kujutamine jõulusõime juures. Sageli hõlmavad sünnimaastiku kujutamised muistsete majade või ehitiste varemeid, mõnikord Petlemma koobast. See varemete maastik või koobas saab Püha Perekonna koduks. See kujutis varemete näol on inspireeritud dominikaanivenna Jacobus de Varagine'i kolmeteistkümnenda sajandi kuldlegendist paganliku usu ja Rooma rahutempli kokkuvarisemisest Neitsi sünnitamise ajal. Varemed on langenud inimkonna nähtav märk, mis paratamatult laguneb, hävib ja pettumust valmistab. See maaliline keskkond ütleb meile, et Jeesus on uudsus vananeva maailma keskel, et Ta on tulnud uuesti üles ehitama, taastama maailma ja meie elu selle algses hiilguses.
5. Millise emotsiooniga peaksime kujundama Jeesuse sünnikohta: peavad seal olema mäed, ojad, lambad ja karjased? Seda tehes peaks meile meenuma prohvetite ennustussõnad Messia tulekust. Inglid ja suunav täht on märk sellest, et ka meid kutsutakse üles koopasse astuma ja Issandat kummardama: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!” (Lk 2:15). Nii räägivad karjased üksteisele pärast inglite kuulutamist. Nendes lihtsates sõnades peitub ilus õpetus. Erinevalt paljudest teistest inimestest, kes on hõivatud paljude asjadega, saavad karjased esimestena kõige olulisema anni: päästekingituse. Inkarnatsiooni sündmust tervitavad alandlikud ja vaesed karjased. Nad vastavad Jumalale, kes ise tuleb imikuna sõimes meiega kohtuma valmistudes armastuse, tänulikkuse ja aukartusega. Tänu Jeesusele, see kohtumine Jumala ja Tema laste vahel loob meie usku, ja annab tunnistust selle ainulaadsest ilust, mis on esitatud Jeesuse sünnistseenis nii imeliselt ja ilmselt.
6. Jõulusõime on tavaks lisada palju erinevaid figuure ja kujukesi. Esiteks kerjuseid ja teisi, kes teavad südame rikkust. Ka neil on õigus Jeesuslapse lähedal olla; keegi ei saa neid välja tõrjuda ega sõime juurest ära saata. Nad tunduvad sõime juures täiesti kodus olevat. Tegelikult ongi vaesed selle jõulumõistatuse privilegeeritud osa, sest nemad esimesena tunnevad ära Jumala kohalolu meie keskel.
Vaeste ja alandlike kohalolek sündimispaigas tuletab meile meelde, et Jumalast sai inimene nende jaoks, kes tunnevad kõige rohkem Tema armastust ja kes paluvad, et Ta läheneks neile. Jeesus, „südamest leebe ja alandlik” (Mt 11:29), sündis vaesuses ja elas lihtsat elu, et õpetada meid ära tundma olulist ja tegutsema vastavalt. Sündmuskoht õpetab selgelt, et me ei tohi lasta end petta rikkuse ja põgusate õnnetõotuste pärast. Näeme Herodese paleed taustal, suletuna ja kurdina rõõmujuttude suhtes. Sõimes sündides algatab Jumal ise ainsa tõelise eluolemuse, mis võib tõrjututele ja väljajäetutele lootust ning väärikust anda: armastust ja hellust. Jeesus kuulutab sõimes tagasihoidlikul, kuid võimsal viisil vajadust jagada vaestega teed inimlikumasse ja vennalikku maailma, kus keegi pole tõrjutud ega väljajäetud.
Lapsed - aga ka täiskasvanud - armastavad sageli lisada jõulusõime ka teisi tegelasi, kellel pole Evangeeliumi kirjeldustega selget seost. Kuid need väljamõeldud täiendused näitavad omamoodi, et Jeesusel on maailmas ruumi kõigile, kõigile Jumala olenditele, karjastele, seppadele, pagaritele, muusikutele. Kõik see räägib igapäevasest pühadusest, rõõmust teha tavapäraseid asju erakordselt hästi, milles Jeesus jagab meiega oma jumalikku elu.
7. Koopas, kust leiame Maarja ja Joosepi, näeme ema, kes mõtiskleb oma lapse üle ja näitab teda igale külastajale. Maarja kuju paneb meid mõtlema suurele mõistatusele, mis seda noort naist ümbritses, kui Jumal koputas tema puutumatu südame uksele. Maarja vastas täielikus kuulekuses ingli sõnumile, kes palus tal saada Jumala emaks. Tema sõnad: „Vaata, ma olen Issanda teenija; sündigu sinu sõna järgi” (Lk 1:38) näitavad meile kõigile, kuidas loobuda kõigest ja võtta vastu Jumala tahe. Maarja sai öeldes fiat Jumala Poja emaks, mitte kaotades, vaid tänu Temale pühitsedes oma neitsilikkust. Temas näeme Jumalaema, kes ei hoia oma Poega ainult iseenda jaoks, vaid kutsub kõiki üles Tema sõna järgima ja seda ka ellu viima (vrd Jh 2: 5).
Maarja kõrval seisab Püha Joosep. Teda kujutatakse tavaliselt tööriistu või lampi käes hoidmas. Püha Joosep mängib olulist rolli Jeesuse ja Maarja elus. Ta on eestkostja, kes väsimatult kaitseb oma peret. Kui Jumal teda Herodese ohu eest hoiatas, ei kõhelnud ta põgeneda (vrd Mt 2: 13-15). Ja kui oht oli möödas, viis ta pere tagasi Naatsaretti, kus ta pidi olema poisi ja seejärel noore mehe Jeesuse esimene õpetaja. Joosep hindas oma südames suurt saladust, mis ümbritses Jeesust ja tema kaasat Maarjat. Õiglase mehena usaldas ta ennast alati Jumala tahtele ja viis seda samuti ka ellu.
8. Kui Jõulupühal paneme Jeesuslapse sõime, siis jõulumüsteerium saab elavaks. Jumal ilmub lapse kujul ja püüab sõimest emmata meid oma avali kätega. Ta on nõrk ja habras lapsuke, kellel on võim muuta ja luua uueks kõike. See tundub võimatu, kuid see on tõde: Jeesus, Jumala lapsena, näitab niimoodi meile oma suurt armastust – avatud käte ja lapseliku naeratusega.
Nähes noorpaari eredaid silmi, kes heidavad pilgu vastsündinud lapsele, saame aru Maarja ja Joosepi tunnetest, kes imikust Jeesust vaadates tajusid Jumala kohalolu nende elus.
„Elu sai ilmsiks” (1Jh 1:2). Nende sõnadega kirjeldab apostel Johannes sünnimüsteeriumit. Jõulusõim aitab meil seda näha, mõista ja tuua paralleele toimunud sündmusega Petlemmas, nii et meie aega isegi arvestatakse selle järgi - kas enne või pärast Kristuse sündi.
Jumala teed on imelised, sest tundub võimatu, et Ta peaks hiilguse ära jätma, et saada meie sarnaseks inimeseks sõimes. Oma imestuseks näeme, et Jumal käitub täpselt nii nagu meie: Ta magab, saab emalt piima, nutab ja mängib nagu iga teine laps! Nagu alati, ajab Jumal meid segadusse. Ta on ettearvamatu, teeb pidevalt seda, mida me kõige vähem ootame. Sündmuskoht näitab Jumalat, kui Ta meie maailma tuli, kuid see paneb ka meid mõtlema, kuidas meie elu on osa Jumala enda elust. See kutsub meid saama Tema jüngriteks, kui tahame saavutada elus lõplikku tähendust.
9. Kolmekuningapühal asetame kolme idamaa targa kujud sõime. Tähte jälgides asusid idast pärit targad mehed Petlemma otsima Jeesust et pakkuda talle kulda, viirukit ja mürri. Nendel kingitustel on allegooriline tähendus: kuld austab Jeesuse kuningriiki, viiruk Tema jumalikkust, mürr Teda, kes pidi kogema surma ja matmist, püha inimlikkust.
Kui me mõtleme sünnimüsteeriumile, näeme, et meie kõik oleme kutsutud kuulutama Evangeeliumit ning rõõmusõnumit. Igapäevatööga anname me kõik tunnistust Jumala halastusest ja armastusest ning tunneme rõõmu Jeesusest. Tähetargad õpetavad meile, et inimesed võivad tulla Kristuse juurde, läbides väga pika tee. Tähetargad kaugelt maalt asusid pikale ja ohtlikule teele, mis viis nad Petlemma (vrd Mt 2:1-12). Nad ei olnud rabatud sellest vaesest ümbruskonnast, vaid põlvili kummardasid Kuningat. Tema ees põlvitades mõistsid tähetargad, et Jumala tarkus on neid juhtinud ja nii nagu ajaloos, pillutab Jumal vägevad ja ülendab alamaid. Koju naastes rääkisid nad kindlasti teistele sellest hämmastavast kohtumisest Messiaga, algatades sellega Evangeeliumi leviku rahvaste vahel.
10. Seistes jõulusõime ees, tuletatakse meile meelde aega, kui olime lapsed, oodates pikisilmi selle ülesse seadmist. Need mälestused muudavad meid veelgi teadlikumaks hinnalistest kingitustest, mis on saadud neilt, kes meile usu on edasi andnud.
Samal ajal tuletab see meelde kohustust jagada sama kogemust oma laste ja lastelastega. Pole tähtis, kuidas jõulusõim on korraldatud: see võib alati olla sama või see võib aasta-aastalt muutuda. Oluline on, et jõulusõim kõnetaks meie elu. Ükskõik kus see asub ja ükskõik millises vormis sõim ka poleks, räägib see armastusest - Jumal, kes sai lapseks, et meile teada anda, kui lähedane Ta on igaühele olenemata seisusest.
Kallid vennad ja õed, jõulusõim on osa hinnalisest, kuid samas nõudlikust usu edasiandmise võimalusest. Alates lapsepõlvest ja igas meie elujärgus õpetab jõulusõim mõtlema Jeesusele, kogema Jumala armastust, tundma ja uskuma, et Jumal on meiega ja et oleme koos Temaga. Me oleme kõik Tema lapsed.
Tänu sellele Jeesuslapsele, kes on Jumala Poeg ja Neitsi Maarja poeg, mõistame, et selles peitub kogu õnn. Nii nagu Püha Franciscus, avame ka meie oma südamed sellele lihtsale armastusele, mis tekitab nii sageli meis imestust, kuid mille ees alandlikult jääme palvesse – tänupalvesse Jumalas, kes soovis meiega jagada kõike ning kes ei jäta meid kunagi üksi.
Greccios jõulusõime ees,
1. detsembril 2019, minu pontifikaadi 7. aastal.
FRANCISCUS
___________________
[1] Vrd Thomas of Celano, Esimene elu, 84; Frantsiskaani allikas, 469.
[2] Ibid., 85; Frantsiskaani allikas, 469.
[3] Ibid., 86: Frantsiskaani allikas, 470.