Kui päevad muutuvad üha lühemaks ning langevad esimesed lumehelbed, ilmuvad meie hinge jõulumõtted. Sellest lihtsast sõnast - jõulud - õhkub hurma, mis ei jäta ühtki südant külmaks. Ka teiste religioonide järgijad ning isegi uskmatud, kelle jaoks Petlemma lapsukese lugu ei tähenda seda, mis meile, valmistuvad pühadeks ning küsivad endilt, miks sai sel päeval kõikjal nende ümber täiesti ootamatult särama selline rõõm, mis voolas sooja armastuse voona üle terve maa. Kristlastele, ja eriti katoliiklastest kristlastele, on jõulud siiski hoopis midagi muud, kui lihtsalt rõõmupidu. Jõulusõimes, mille poole täht katoliiklasi juhatab, lebab maailma rõõmu ja rahu tooja - väike lapsuke, kellest maalivad meile pildi sajad kristlikud kunstiteosed ja jutustavad kaunid meloodiad, milledest heliseb lapsepõlve maagiat.
1.
Neile, kes elavad koos Kirikuga, helisevad Rorate kellad ja kõlavad advendilaulud, mis äratavad pühal advendiajal elule nostalgia. Ja need, kellele on avatud osasaamine liturgia piiritust allikast, kuulevad päev-päevalt suurt lihaksaamise müsteeriumi: Rorate, cœli, desuper et nubes pluant justum! Prope est jam Dominus! Venite adoremus ! Veni, Domine, et noli tardare. Jerusalem, gaude gaudio magno, quia veniet tibi Salvator (Kastke, taevad, ülalt ja pilved, pange voolama õiglus! Issanda on lähedal! Nüüd kummardama tulge! Tule, Issand ja puuduta meid! Jeruusalemm, kuuluta rõõmuga Päästja tulemist).
17-ndast 24-nda detsembrini kõlavad Magnificat’ist (Maarja kiituslaulust) pärinevad suured antifoonid: O Sapientia, O Adonai, O Radix Jesse, O Clavis David, O Oriens, O Rex gentium, O Emmanuel (Tarkus, Issand, Jesse juur, Taaveti võti, Päevavalgus, Rahvaste kuningas, Jumal on meiega), mis kasvava ootuse ja rõõmuga kuulutavad: “Tule meid lunastama!”. Viimasel advendipühapäeval kostub üha intensiivsemalt: “Ecce completa sunt omnia.” (nüüd on kõik täide läinud) ning lõpuks: “Hodie scientis, quia veniet Dominus et mane videbitis gloriam eius.” (Me tuleme hommikul, et näha tema au).
Sel õhtul, kui jõulupuud helgivad küünaldesäras ja vahetatakse kingitusi, kasvab meis täitmatu igatsus ühe teise valgusallika järele. See kestab hetkeni, mil kõlavad kesköö Missa kellad ning küünaldest ja lilledest ümbritsetuna sünnib taas jõuluime. Ja sõna on lihaks saanud. Siis on jõudnud kätte meie ootuse õnnistatud täitumise hetk: “Hodie per totum mundum melliflui facti sunt cæli.” (Täna rõõmustab kogu taevas ja maa).
Järgneda inimeseks saanud Jumalapojale.
Igaüks on meist kogenud jõulurõõmu. Aga ikkagi pole taevas ja maa veel päriselt üheks saanud. Petlemma täht on tänagi veel täht pimedas taevas. Juba kaks päeva pärast jõulupüha riputab Kirik valged piduriided varna ja riietab end vere värviga. Ja juba neljandal päeval kurbuse violetsusega. Stefanus, märter, kes järgnes esimesena Issandale surma, ja süütud lapsed, Petlemma ja Juudamaa vastsündinud, kes halastamatult surmati, suunduvad protsessioonis sõimes lamava lapsukese juurde. Mida see kõik tähendab? Kus on taevaste järgijate juubeldused nüüd? Kus on jõuluöö tasane pühadus? Kus on maapealne rahu, millele nii hardalt laulsime jõuluööl: “Rahu maa peal hea tahtega inimestele!” Mitte kõik pole heatahtlikud. Seepärast pidi Igavese Isa Poeg auliselt laskuma taevast maa peale, kuna kurja müsteerium oli mähkinud maailma pimedusse. Öö kattis kogu maad ja Tema tuli kui valgus, mis säras pimeduses, kuid pimedus ei võtnud teda vastu. Neile, kes teda vastu võtavad, toob ta valguse ja rahu - rahu Taevase Isaga, rahu kõigi nendega, kes nagu nemadki, on valguse pojad ja Isa lapsed, ja sügavat südamerahu. Kuid Ta ei too rahu pimeduse lastega. Neile toob rahuvürst mitte rahu, vaid mõõga. Neile on ta komistuskiviks, mille suunas nad jooksevad ning end vigastavad. See on keeruline ja raske fakt, mis ei tohi olla varjatud sõimes lamava lapsukese pildiga. Lihaksaamise ja kurja müsteerium on omavahel vägagi seotud. Taevast alla tulnud valguse vastu seisab nii sitkelt ja hirmutavalt patu pimedus. Lapsuke sõimes sirutab käed ja tema särav naer kuulutab seda, mida hiljem sõnavad Tema inimhuuled: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28). Esimesed tema kutsele järgnejad olid Petlemma väljade vaesed karjused, kellele taeva kuma ja ingli hääl kuulutasid head sõnumit ja kes ütlesid: „Lähme Petlemma“ ning nad asusidki teele. Seal olid ka kaugelt idamaalt tulnud kuningad, kes samasuguse lihtsa usuga järgnesid imepärasele tähele. Nende üle laotusid lapsukese käed ja täitsid nad ülevoolava rõõmuga.
Kuid selle lapsukese käed nii andsid kui ka võtsid. Targad, jätke maha oma tarkus ja saage niisama lihtsaks kui lapsed! Kuningad, andke ära oma varandus ja kroonid ning austage alandlikult kuningate kuningat! Võtke kõhklemata omaks oma osa karistustest, kannatustest, väsimusest, mida paratamatult Tema teenimine kaasa toob! Ja teie lapsed, kel pole veel midagi anda peale teie hapra elu, mis pole veel jõudnud tõeliselt alatagi – usaldage see selle lapsukese kätte! Mis võiks olla veel parem elu eesmärk, kui ohverdada oma elu Elu Issandale? „Järgnege mulle!“, kuulutavad lapsukese käed, nagu teevad seda hiljem Tema inimhuuled. Nii oli kutsutud jünger, keda Issand armastas ja kes kuulus sealtmaalt samuti sõimele järgnejate hulka. Püha Johannes asus teele küsimata, miks või kuhu. Ta hülgas oma isa paadi ja järgnes Issandale kõikjale, Kolgatani välja. Seda kutset: “Järgnege mulle!“ kuulis ka nooruke Stefanus. Ta järgnes Issandale oma võitluses pimeduse jõudude vastu - selle pimeduse vastu, mis ei luba uskuda. Ta järgnes armastuse vaimus, mis võitles patu vastu, samas armastades patustajat ja seda, kes Issanda ees räägib selle kasuks, kes surmatakse. Need sõime ümbritsevad põlvitavad siluetid on puhta valguse kandjad – haprad-süütud lapsed, usaldavad karjased, alandlikud Idamaa targad, Stefanus, kirglik armastuse apostel Johannes. Nad kõik olid vastanud Issanda kutsele. Nende vastas kõrgub kujuteldamatult sitke pimeduse müür - need on kirjatundjad, kes oskasid küll ette aimata sündimise aega ja kohta ning kutsusid: „Lähme Petlemma!“ ja kuningas Herodes, kes igatses tappa elavat Issandat. Tema, Issand, on kuningate kuningas - see kes valitseb elu ja surma üle. Ta ütleb: „Järgnege mulle!“ ja kes pole tema poolt, on tema vastu. Ta ütleb seda ka meile ja seab meid valiku ette - valgus või pimedus.
2.
“Issanda müstiline ihu.”
Jeesuslapsuke juhib meid meie maisel teekonnal. Tihti meile märkamatult. Pole vaja esitada küsimusi selle müsteeriumi kohta, mil viisil see toimub. Võime olla kindlad, et kõik inimesed, kes armastavad Issandat, elavad juhituna headusest ja armastusest, sest me oleme ühendatud tema armastuses. Päästja poolt juhitud teekond ulatub kaugemale maisest - palju kaugemale, kui oskame seda arvata – igavikuni!
Imeline muutus Jõuluööl! Jumal saab inimeseks, ja inimesed saavad Jumala lasteks. Järelikult elab igaüks meist selles jumalapojalikus seoses, kuid igaüks peab maksma ka pärispatu eest. Mitte keegi iidse seemne järeletulijatest pole suutnud teha seda, mida Jeesuslapsuke, kes tuli maailma, sai üheks meie hulgast ja ühendas meid üksteisega … ning maksis oma eluga meie patu eest. See on inimkonna jaoks midagi väga imelist. Kuid see lapsuke juhib meid ja meie oleme tema müstilise Ihu liikmed – Tema on meie Päästja. Kui me sirutame oma käed jumaliku lapse poole, ütleme alati “jah” tema sõnadele: “Järgne mulle”. Me teeme seda vabast tahtest, sest tema jumalik elu on valatud meisse. Me ei koge siin veel Jumalariigi täiuslikku hiilguse sära. Meis on veel valitsemas usupimedust, sest meie elu on veel selles maailmas ja ei eksisteeri Jumalariigis.
Prohvetite läbi kuulutatud ning psalmidest loetud kuningriik on erinev Jumalariigist. Jeesuse sündimise ajal valitsesid maad roomlased ja ülempreestrid omasid võimu tavaliste inimeste üle. Maise elu raskus ei paistnud kergenevat. Kuid siis miski muutus ja taevane jõud kergendas argiste asjade kaalu. Issandale kuuluv nähtamatu kuningriik sai Pühal Ööl uue tähenduse – jumalik elu süttis inimeste hinges ja valgus võitis pimeduse - see on Püha Öö ime. Me saime… saame üheks Jumalas – üheks tema müstilise Ihuga.
“Olla üks Jumalas!”
Olla üks Jumalas - see on kõige olulisem. Sellele järgneb ühendus Kristuse müstilise Ihuga ja seeläbi ühendus Kristuses, mis tähendab olla armastatud. Sest Jumal on Armastus. Tema armastas meid esimesena. Armastus Jumala vastu on erinev aga tavapärasest inimestevahelisest armastusest. See armastus on pidevalt suunatud Issanda suunas ning elab ühtse armastusena Jumalas, mis tähendab, et inimene on ühendatud jumalikuga. Inimestevaheline armastus on alati seotud ühendusega inimeste vahel. Ka selles armastuse ühenduses peitub eripära, kui armastus leiab aset kristlaste vahel. Siis on seda armastust ühendavaks liikmeks Kristus ja me võime öelda, et me armastame oma Armastust. Me oleme kõik vennad ja õed Kristuses.
Mitte-kristlased näevad kellegi “võõra” sisenemist armastusse, pöörates oma tähelepanu üksteisele. See, mis siseneb nende tundeellu, saab üheks nende hinges, ilma et nad mõistaks, kes on see “teine”. Kuid kristlase jaoks ei ole kunagi midagi “võõrast”, sest Kristus tuli patuste jaoks maailma ja me oleme temaga ühenduses ristimise läbi. Tema armastus elab meis - tema tuli oma kadunud lammaste juurde ja me järgneme talle Teda armastades. Nii saame üheks Kristuses üksteisega.
Kuna me oleme ühenduses Jumalaga, siis pole võimalik soovida millegi allutamist iseendale, sest see viib lõpuks alati kaotuseni. See kehtib ka meie ja teise inimese hingeelu kohta - kas me piirdume vaid välisega või soovime, et Jumal annaks meile seda, mida oleme ära teeninud. Ainult siis on see armastus mõõtmatu. Jumal armastab inimest ja soovib meile armastust just selleks, et me üksteist armastaksime selliselt, et see armastus püsiks. Me kõik oleme üks Jumalas – jumalikkusega ühenduses. Me oleme ühe Jumala lapsed. Jumal on meis ja Tema on Armastus. Seepärast näitab meie armastus ligimese vastu ka meie armastuse suurust Jumala vastu.
“Sinu tahtmine sündigu!”
Siinkohal näeme ainusündinud Jumala poolt meile antud kolmandat jumalikku märki - Jumalapoja vabaduse ja rõõmu allikas on see, kui me enda ja oma tuleviku eest hoolitseme, usaldades seejuures Tema tahet. Jalutades Jumala lapsena Tema käekõrval, saab nähtavaks meie usaldus Tema vastu. Ulatades oma käed Jumalale, anname Tema kätesse kõik oma mured ja lootused. Olles nii Temaga üks, armastame Teda ja tunneme, kuidas oleme end Temale ausaldanud. Jumala tahtmise järgimine ei ole muud, kui tema käskude teadmine ja kuuletumine ning veendumus, et Jumal teab, mis meile on hea.
Kõik teavad lugu linnukestest oksal ja lilledest aasal, kes elavad ja kasvavad ning ei muretse. Kui me kohtame inimest, kellel ei ole midagi “hinge taga” - ei tulevikku, ei kodu ega kindlustunnet - siis tundub ta meile veidi imelik. Küsime, kuidas on võimalik niimoodi elada, et sa ei hoolitse oma tuleviku eest? Usaldus Jumala vastu on lahutamatu, kui see kätkeb endas teadmist, et ainult Jumal teab, mis meile on hea - ka sellise inimese jaoks. See inimene peaks olema valmis hetkeks, kui ta pääseb ühel päeval oma viletsusest ja alandusest ning pälvib austuse ja prestiiži. Kuidas elada nii, et mitte solvata Jumalat selle saavutatud väjapääsu pärast. Kas me mõistame siis, et see väljapääs on Tema tahtmine. Ja ka see vilets olukord oli Tema tahtmine – ühendus Tema ristiga - sest Tema ju teab kõike.
“Sinu tahtmine sündigu!” - lause, millega on öeldud kristliku elu tegelik mõte, peaks saatma meid hommikust õhtuni, aastast aastasse. Kuid me peame mõistma kristlikus elus Jumala tahet kui üksteise toetamist ja aitamist. Tema andis ka selle, et me võiksime ja tahaksime üksteist aidata. Vaadates Jeesust ristil võiksime tahta Tema kannatust leevendada.
Kes kuulub Kristusele ja järgneb Tema tahtmisele, peab sellise mõtte omaks võtma kogu eluks. See mõte peab olema küpsenud selliselt, et ollakse valmis olema ühel päeval koos Temaga Ketsemani aias ning koos Temaga kandma risti Kolgatale. Seejuures tuleb mõista, et meie kannatustel on tähendus, kui “hinge pimedal ööl”, kui jumalik valgus enam ei sära ning Issanda hääl vaikib. Siis ei saa küsida: “Jumal, miks Sa teed mulle seda ...?” Me oleme ühendatud Jumala müsteeriumis, Tema saladustes, mida me siin maises elus lõpuni mõista ei suuda. Kuid me võime olla veendunud, et iga kannatuse tähenduse salapära avaldub tulevikus - igavikus, kus mõistame, et ka elu viletsusega, mille oleme ühendanud Kristusega, oli Tema tahtmine.
Jumal sai inimeseks, et me saaksime võimaluse Poja kaudu osaleda Jumala elus. Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene, kes soovib, et Tema elus osalised oleksime. Kes iganes soovib Tema eluga ühendada oma elu, peab võtma osa Tema risti kandmisest, sest selle läbi saabub lunastus, millele järgneb elu igavikus. Kristuse kannatus ja surm on jätkuvalt tema müstilises Ihus ja kõigis tema Ihu liikmetes – meis, kes oleme üks Temaga. Kui me oleme elavad liikmed, siis oleme tänulikut sellele jumalikule lunastustööle. Nii muutub iga kannatus tähenduslikuks. Ka kõik pühakud ja märtrid on sellisel viisil püüdnud kannatada või on neid Kristuse nimel kannatama pandud. Kui meie “hinge pime öö” on seotud Temaga, siis selles peitubki lunastuse saladus, Sellisele mõtteviisile jõudes, kus oleme oma kannatused ühendanud püha ristiga, elame juba Talle antud lubadusega - “Sinu tahtmine sündigu!” - ja me ulatame käe Jumala tahtmisele ning mõistame teda täielikult usaldades, mis see tahtmine on.
3.
Lunastamisvahendid.
Mõtiskleme nende palvesõnade üle: “…Sinu tahtmine sündigu”. Kui me ei mõista neid sõnu, muutub arusaam Jumala tahtest sisuliselt arusaamatuks ja kaugeks. Jumal on sündinud inimesena, et meid endaga ühendada ja seeläbi lunastada. See ei ole Tema tahte isikustamine. Jumal ju tunneb meie olemust. See tähendab, et me peaksime arvestama, mida Jumal meile andnud on ning mida Ta veelgi soovib anda. Tema teab ka seda, milliste vahenditega me kõik soovitu saavutaksime. Kui tunneme ära Jumala tahte, on meil võimalik jõuda ka oma eesmärgini. Selliselt mõeldes ei tundu need palvesõnad enam nii keerulised, mõistmaks Jumala tahet.
Jeesuslaps on meie õpetaja. Sõimes lamav lapsuke näitab meile, mida peaksime tegema, et elada jumalikku elu koos Jeesusega. Ei piisa, kui põlvitame kord aastas jõuluööl sõime ees ja laseme Temal sirutada käed meie poole. ...Kogu elu on palve ja ühendus Jumalaga, milles võiksime kuulda Issanda poolt meile saadetud sõnumit, samas soovides seda ellu viia.
Päästja ootab, et me järjekindlalt palvetaksime meie Issanda enda poolt õpetatud Meie Isa palvet, lausudes kindlameelselt: “Sinu tahtmine sündigu”. Issand on öelnud, et küsige ja teile antakse.... Kas me küsime Issandalt iga päev Tema Armu? Ja kui meile on antud, kas oskame siis tänada? Võime uskuda, et hea Isa kuuleb ja annab kõik, ka siis, kui me seda konkreetselt katsuda või näha ei saa. Palugem pidevalt ka tema tahtmise täitumist meis. Kristus ei jätnud meid orbudena siia maailma, sest Ta saatis oma Vaimu, kes õpetab meile kogu Tõde. Ta asutas Kiriku, ja see juhindub samast Vaimust. Ta on Vaimu läbi saatnud ka oma eestkõnelejad, kelle läbi Vaim räägib meiega. Ta on ühendanud meid Vaimus ja usaldanud meile kõik, sealjuures ka vastutuse - vastutuse üksteise ees. Me ei ole ju üksi, mis tähendab, et peaksime olema tema Kiriku ees kuulekad ja kaasvastutavad Vaimus. Seeläbi saame osaks tema lunastusvahenditest.
“Ja Sõna sai lihaks” on Tõde, mis tuli maailma Petlemmast. Kuid selles Tões on täidetud ka teine lunastuse vorm, mille Kristus meile jättis: “Kes sööb minu Ihu ja joob minu Verd, sellel on igavene elu”. Olles teadlikud sellest saladusest ning samas võideldes igapäevaselt oma nõrkustega, võitleme koos sündinud Päästjaga jumalikult inimkonna eest. Meil on lisaks igapäevasele toidule vaja ka jumalikku toitu. Ja seda pidevalt! “See on taevast alla tulnud elav leib” – sellisel moel täitub Kristuse enda poolt antud Jõulude saladus meis iga päev.
See saladus on antud meile hoida ning Jumala müstilise Ihu kaudu liitume Temaga iga päevaga üha tugevamini ja tugevamini. Nii oleme Temaga üks. See on Jumala tahtmine ning nii osaleme koos Temaga lunastusplaanis. Me peame iga päev tegema ruumi Euharistiale, et meie elu oleks üks Jumalas ning et me oleksime üksteisega üks ka armastuses.
Väga sageli raiskame nii palju aega kasututele asjadele, lugedes sisutuid tekste, joostes ühelt kohtumiselt teisele, tehes mitte midagi. Kas me ei võiks selle asemel pakkuda Jumalale veidi oma aega– näiteks hommikul või õhtul ...üks tunnike, et kohtuda Jeesusega Pühimas Armulauas, palvetada ligimeste eest, pakkuda oma armastust teistele, võtta aega järelemõtlemiseks, kuidas oma igapäevaste tegemistega paremini toime tulla. Kas seda on siis liiga palju - Temal on meie jaoks aega ju alati ja katkematult.
Jumal loomulikult ei nõua meilt seda. Kuid just see võiks olla meie igapäevane suhtlus Päästjaga, mis ei piirduks vaid ajutiste kohtumistega sõime või risti ees. Kui kohtume iga päev oma Issandaga, ehk on siis võimalik, et muutume veidi õrnemaks, tundlikumaks, mõistvamaks. Püüaksime olla Talle meelepärasemad ja suudaksime kahetseda seda, mida oleme oma elus halvasti teinud. Vaid niisugusel viisil suudame muuta asju, millega me ei ole rahul või mis meile ei meeldi.
Tundub, et hea katoliiklane olla ei olegi kerge. See on tegelikult pikk teekond, millel tuleb astuda ja lasta Temal end lapselikult juhtida. Me võiksime sealjuures mõelda, et selle eest, mis meile on antud, tuleks alandlikut midagi tagasi anda. See ei tähenda, et me võlgneme midagi Jumalale, vaid et tagastame läbi palve Temale oma lapseliku lihtsuse.
Kui avastame asju, mida me ei saa pidada ilusaks ja heaks ning mida on nii raske muuta, siis toimub meiega muutus. Järk-järgult saame alandlikumaks ja väiksemaks nagu Jeesuslapsuke sõimes. Kannatlikuse ja vagaduse õppimine toob valgust ning me märkame lõpuks Jumala kohaolu endas ning olemegi end seeläbi usaldanud Tema halastusele. Nii saame tugevaks ja “hinge pime öö” muutub valguseks maailmale. Euharistilist elu elades muutub meie elu pidevalt. See tähendab eelkõige seda, et meis muutub väga palju, kui teeme endas ruumi Kristusele. Igaüks, kes Issandat külastab, ei hoolitse enam niivõrd enda vaid Issanda asjade eest. Mida tihemini saame Temaga üheks, seda enam me elame Temas.
Kristuse saladused on jagamatu tervik. Kes süveneb ühte saladusse, jõuab lõpuks jälile kõigile teistele saladustele. Need saladused on Elu, mis sündis Petlemmas, peatus Kogatal ja toetus ristipuule ning jõudis lõpuks ülestõusmise kirikusesse.
Igapäevases ohvris siseneme sellesse ellu. Oleme osa päästmisloost selle kõige sügavamas mõttes. Me oleme osalised sellel teekonnal, sest see on meie usk, meie aja lugu - sünni ja ülestõusmise müsteerium.
Pühal ööl särab täht Petlemmas. Valgus, mis lähtub sõimest, heidab varju ristile. Sel ööl saab Petlemma valgus pühaks. See püha valgus valgustab enam, kui ükskõik milline teine valgus. See on halastuse päikese valgus, see on ülestõusmispäeva hommiku valgus, meie ning kogu inimkonna rõõmu ja lunastuse valgus, mis jõuab ülestõusmise auhiilgusesse koos Temaga.
Õnnistatud jõuluaega!
Edith Stein (Püha Risti Teresa Benedicta, 1931, Ludwigschafen).