Paljudes katoliiklikes riikides on advendiajal kombeks pöörduda Lisieux' püha Thérèsa poole palves või mõtiskleda tema poolt kirja pandud sõnade üle. Nii oodatakse koos Jeesuslapse Thérèsaga Kristuse sündimist.
Thérèsa Martin sündis Alençonis, Prantsusmaal 2. jaanuaril 1873. Kaks päeva hiljem ristiti Marie-Frances Thérèsa'ks tema sünnikülas. Tema vanemad olid Louis Martin and Zélie Guérin – mõlemad tänaseks Rooma-Katoliku Kiriku pühakud (alates 2016.a.), perekondade kaitsepühakud.
Peale ema surma 1877.a., Thérèsa ning ta pere kolis Lisieux'i, see on ka miks teda tuntakse Lisieux' püha Thérèsana. Üsna väikese lapsena ta täheldas armastust Kristuse vastu ning juba neljandal eluaastal tundis sügavat sidet oma Taevase Emaga - Neitsi Maarjaga.
Jeesuslapse Thérèsana tunneme noort pühakut Jeesuslapse lapselikkuse tõttu. Thérèsa on öelnud: “Äkki ma mõtlesin väikesele Jeesusele, keda ma niivõrd armastasin, ja ütlesin endale: kui õnnelik ma oleksin, kui mind kutsutaks Jeesuslapse Thérèsa'ks”. Tema tõotuse päeval karmeliitide kloostris ka nii sündis ja ta sai nimeks Jeesuslapse Thérèsa. “Sina tead, kui väike ma olen, kuid ei karda minu juurde laskuda! Mu südamesse tule /…/ langeta oma jumalik pilk paljudele väikestel hingedele ... “.
Ta lahkus Jeesuse juurde 24. aastaselt.
Tema autobiograafia “Ühe hinge lugu” ning paljud kirjutatud luuletused ja mõtisklused saadavad tihti inimesi just advendiajal, et üheskoos püha Thérèsaga oodata Jeesuslapse sündimist. Allpool on toodud mõned tema kirjutiste valikud, mis aitavad meid jõuludeks hästi ettevalmistada, tunnistades meie vajadust Jeesuse halastuse ja armastuse järele. Heaks lugemisvaraks on advendiajaks aga kindlasti Thérèsa autobiograafiline teose “Ühe hinge lugu” lugemine. Jeesuslapse Thérèsa on öelnud:
“Jääda lapsukeseks Jumala ees tähendab, ära tunda oma olemust, oodata kõike Jumalalt, nagu väike laps ootab kõike oma isalt /.../ Olles väike, see tähendab ka, et inimene ei kirjuta enda arvele oma vooruslikke tegusid, uskudes, et ta ise on millekski võimeline /.../ Ja lõpuks, et ta ei lase end ära hirmutada oma eksitustest, sest lapsed kukuvad sageli, aga nad on liiga väikesed, et endale väga haiget teha."
“Ärgem kunagi väsigem tegemast teistele väikeseie asju, sest vahest võivad väikesed asjad osutuda suureks.”
“Ma ütlen alati Jumalale seda, mida ma tahan öelda, ilma ilusaid lauseid tegemata - ta alati mõistab mind.”
“Oo Jeesus! Kui võiksin rääkida kõigist Sinu kirjeldamatu armulikkuse väikestest hingedest! Tunnen, et kui Sa mingil puhul peaksid nende hulgast leidma veelgi nõrgema kui seda on minu oma, tahaksid Sa ta üle külvata veelgi suuremate hüvedega, kui ta ainult annab end täie usaldusega Sinu lõputu halastuse hoolde!”
“Kabelivaikus oli ainus, kust rahu leidsin. Kas polnud siis Jeesus mu ainuke sõber? Oskasin rääkida ainult Temaga. Vestlused inimestega, isegi kui need olid vagad, väsitasid mu hinge. On tõsi, et selles üksinduses oli mul ka kurbusehetki ja mulle meenub, et väga tihti kordasin enda lohutamiseks kaunist luulerida, mida meie isa meile luges: Maailm on sinu laev ja mitte su kodupaik. Kui olin päris väike, andsid need sõnad mulle julgust. Praegugi veel, vaatamata aastatele, mille jooksul olen oma lapselikust vagadusest nii palju kaotanud, rõõmustab laeva kujund ikka veel mu hinge ja aitab taluda maist pagendust. Kas ei ütle Tarkuseraamat ka seda, et elu on nagu laev, mis sõidab läbi lainetava vee: ei leidu jälge selle minekust ega kiilu rada lainetest? Kui ma neile asjadele mõtlen, sukeldub mu pilk lõpmatusse, mulle näib, et ta puudutab juba igaviku kaldaid! Mulle näib, nagu mind kallistaks Jeesus...”
“Olen vaid väeti ja nõrk laps, siiski on just minu nõrkus see, mis annab mulle julgust end Sinu armastusele ohverdada, mu Jeesus!”
“Jõulupühal, sel õnnistatud ööl, muutis tunnivanune Jeesuslaps minu hingeöö valgusrikkaks päevaks. Armastusest minu vastu nõrgaks ja väikeseks saades tegi Ta mind tugevaks ja julgeks.”
“Mu Ingel, Sa laskud Taevast alla alandlikuse altarile, kuhu meie kõigi silmad on suunatud.
Kõigeväline Jumal, kes on olnud varjatud - elu Looja – on saanud vastsündinud lapseks, sõimes meie ees. Edasi sellest pühast kohast, ah!, ma ei liigu... Mu armastuse hümn vaid Jumalale heliseb mu sees!”
“Pühad!... Ah, milliseid magusaid mälestusi see lihtne sõna meelde toob! … Pühad!.. ma armastan neid nii väga! /.../ Maised päevad muutusid siis taevalikeks.”