Evangeelium ütleb, et laupäeva hommikul „tulid ülempreestrid ja variserid Pilaatuse juurde kokku ja ütlesid: „Isand, meile tuleb meelde, et see eksitaja ütles, kui ta alles elas: „Mina ärkan kolme päeva pärast üles.” Käsi nüüd hauda kolmanda päevani valve all pidada, et jüngrid ei tuleks ja teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale, et ta on üles äratatud surnuist, sest nii oleks viimane pettus hullem kui esimene.” Pilaatus lausus neile: „Siin on teile valvesalk. Minge ning pidage valvet, nii nagu oskate!” Nemad läksid ja võtsid haua valve alla ja koos valvesalgaga pitseerisid kivi.” 4 Jeesus on surnud, aga Ta on endiselt ohtlik ning sõdurid valvavad Tema puhkepaika. Tema vaenlased ei mõista, mida Jeesus on teinud, ning kardavad ikka veel oma positsiooni pärast. Samal ajal ootab ilmamaa hämmastuses ja vaikuses Jeesuse ülestõusmist.
Iidne vaikse laupäeva jutlus, mida omistatakse mõnikord pühale Epifaniusele, ütleb: „Midagi kummalist on sündimas: maa peal valitseb täna suur vaikus. Kogu maa on vaikne, sest Kuningas magab. Maa värises ja jäi vaikseks, sest Jumal on lihas magama uinunud ning on äratanud üles kõik, kes on uinunud maailma algusest. Jumal on surnud lihas ja põrgu väriseb hirmuga.” Jumala Poeg on surnud, aga surres on Ta surmast võitu saanud. Jeesus on tõesti võimas, sest oma surma kaudu on Ta andnud meile elu ja valguse. Ja see on meile suureks lohutuseks.
Peame tunnistama, et “surma palge ees muutub inimliku olemasolu mõistatus suurimaks” 5: soovime igaveseks ellu jääda, aga me kõik peame surema. „Kas sa oled näinud kurval sügisõhtul surnud lehti langemas? Nii langevad iga päev hinged igavikku: ühel päeval oled sina see langev leht,” 6 kirjutab püha Josemaría. Ehkki surm, mis on ihu ja hinge lahutamine, on teatud viisil loomulik, teavad kristlased samas, et see on „patu palk.” 7 Kuigi oleme loodud elama, peame me kõik surema, sest oleme patused.
Surm hirmutab sageli ilmalikke inimesi, sest nad ei tea, mis peitub surma vahevaiba taga. Kas on elu pärast surma? Mis elu see on? Kui nad seisavad silmitsi surma saladusega, ütlevad nad kurbusega: „Iga mööduv päev viib meid surmale lähemale!” Nad kardavad seda hetke, sest neile on surm elu lõpp-punkt. Neile on see pimeduse koht, selline paik, kus ei ole valgust ja kus pole võimalik enam midagi teha. Aga mitte meile.
Pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist saavad kristalsed hüüda koos prohvetiga: „Rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus – neile tõuseb valgus!” 8 Täna jääb Jeesuse ihu veel hauda, aga Tema hing, ühendatud Tema jumaliku isikuga, laskub surmavalda, et seda valgustada. Need, kes elasid surma pimeduses, saavad lõpuks näha Jumalat, sest Jeesus on surres surma alistanud. Surm ei ole enam lõpp, vaid uus algus – tõelise elu algus.
Iidne vaikse laupäeva jutlus ütleb, et Jeesus „on läinud [sumavalda] otsima meie esivanemaid nagu kadunud lambaid. Igatsedes kohata neid, kes elavad pimeduses ja surma varjus, on ta läinud kurbusest vabastama Aadamat ja Eevat. Tema, kes on ühtaegu nii Jumal kui ka Eeva poeg. Issand lähenes neile kandes risti – relva, mis oli talle võidu toonud. Teda nähes lõi Aadam, esimene inimene, kelle ta oli loonud, õuduses endale vastu rindu ja hüüdis kõigile: „Minu Issand olgu kõikidega!” Kristus vastas talle: „Ja sinu vaimuga!” Ta võttis ta käekõrvale ning tõstis üles, öeldes: „Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!”
Täna mõtisklevad kristlased vaikuses Jeesuse surmast. Aga samas on see suure lootuse päev. Jeesus ei jäta meid maha. Jeesus läheb sinna, kust mitte keegi pole tagasi tulnud, selleks, et meid lunastada. Ta ütleb ka meile: „Ärka üles! Ära ela enam patus ja pimeduses. Mina olen sinu elu valgus.” Ja see valgus on Tema armastus meie vastu – armastus, mis on tugevam kui surm ning mille läbi on Ta meile andestanud: „Armastusest sinu ja su järglaste vastu käsin ma nüüd omas meelevallas kõiki, kes on ahelais, esile tulla; kõiki, kes on pimeduses, valgustuda; kõiki, kes magavad, ärgata. Ma käsin sind, oo magaja, ärgata. Ma ei loonud sind põrgu vangiks. Tõuse üles surnuist, sest Mina olen surnute elu. Tõuse üles, mu käte töö, kes oled loodud Minu näo järgi. Tõuse, lahkume siit, sest sina oled Minus ja Mina sinus; koos oleme üks ja meid ei saa lahutada.” 9
Täna tuleb meil vaadelda seda, mida Jeesus on teinud meie pärast, ning lasta sel end puudutada: „Näe minu näos sülge, mis sai Mulle osaks selleks, et taastada sinus elu, mille Ma kord sinusse hingasin. Näe haavu löökidest, mis said mulle osaks selleks, et taastada sinu väärastunud loomus Minu sarnaseks. Näe Minu seljal haavu rooskamisest, mida talusin selleks, et eemaldada sinu selga rõhuv patukoorem. Näe mu käsi, kindlalt puu külge naelutatuid sinu heaks, kes sa kord sirutasid oma käe puu vilja järele. Ma uinusin ristil ja tera läbistas mu külje sinu heaks, kes sa magasid paradiisis ja tõid Eeva esile oma küljest. Minu külg on ravinud valu sinu küljes. Minu uni äratab sind põrguunest. Mõõk, mis torkas Mind, on tuppe torganud sinu vastu pööratud mõõga.” 10
Need on Jeesuse armastuse märgid. Ta ei näita neid meile vimma ega ärritusega. Need on lihtsalt meeldetuletus. Jeesuse haavad ja surm ütlevad meile: „Ära unusta, mida ma olen valmis sinu pärast tegema – ära kahtle enam kunagi minu armastuses.” Nüüd oleme kindlad, et Jeesus ei lase meie käest lahti: „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte.” 11 Jeesus sisenes surmaväravatest, et meid valgustada. Ja me teame, et surmatunnil ootab Ta meid seal: „Surm, kus on sinu võit?” 12 Jeesus on meie rahu, 13 Tema peale saame alati loota.
Sel tunnil, kui Jeesus magas ja kõik arvasid, et Ta oli ebaõnnestunud, oli keegi, kes „uskus, kui lootus näis lootusetu.”14 See on Maarja. Ta on lootuse naine. Ta on meie lootuse Ema. Keegi pole kunagi temast rohkem kannatanud, aga sel laupäeval ei heitnud ta meelt. Ta ootas, täis lootust, oma Poja ülestõusmist. Ning ei ole võimatu, et laupäeva jooksul hakkasid Jeesuse jüngrid tasapisi ja häbelikult Maarja juurde tulema. Nad oli tema Poja hüljanud, aga ta võttis nad armuliselt vastu ja lohutas neid. Ja ta seletas neile veel kord, et Jeesus tõuseb varsti üles. Tõenäoliselt süütas Maarja apostlite südames lootuse leegi, mis pani ülestõusmise pühapäeva hommikul Peetruse ja Johannese hauale jooksma, kui nad olid kuulnud Maarja Magdaleenalt, et Jeesuse haud on tühi.
Kui me oleme lootusetud, kui me kardame surma, kui meie igapäevane rist on raske kanda, ärgem unustagem siis Maarja poole pöörduda ja meie Ema tuletab meile meelde, et tema Poeg on meie valgus. Jeesuse valgusega püsime ustavalt kristlikus usus.
1 Fl 2:8.
2 Mt 27:58–60.
3 1Ms 2:2.
4 Mt 27:62-66.
5 GS 18.
6 Tee, n. 736.
7 Rm 6:23.
8 Mt 4:16.
9 Iidne vaikse laupäeva jutlus.
10 Idem.
11 Js 49:15.
12 1Kr 15:55.
13 vrd Ef 2:14.
14 Rm 4:8.
Isa Pedro