Eestimaa katoliiklastel oli usuaasta puhul võimalik käia koos palveränduritena Roomas ja kogeda vaimselt ja hingeliselt seda, mida on kogenud paljud palverändurid läbi sajandite selles imelises linnas. 16. sajandist pärinev komme külastada kindlaid palverännaku kirikuid andis meilegi võimaluse käia otsekui pühakute jalajälgedes.
Paljude jaoks algas laupäeva õhtul teekond Roomas, püha Peetruse basiilika juurest, kuhu Nelipüha eel olid kogunenud tuhanded inimesed, kõik väga paljudest rahvustest ja rassidest, pannes mõtlema, et vaatamata erinevustele, on nii palju, mis meid katoliiklastena ühendab. Armastusest paavsti vastu olid tuhanded inimesed valmis ootama tunde, et teda näha.
Peale Püha Peetruse basiilika kuuluvad palverännaku kirikute hulka Püha Johannese Lateraani basiilika (San Giovanni in Laterano), Püha Risti Jeruusalemma basiilika (San Croce in Gerusalemme), Püha Pauluse basiilika (San Paolo Fuori le Mura), Püha Sebastiani kirik (San Sebastiano), Püha Laurentsiuse kirik (San Lorenzo Fuori le Mura) ja kindlasti väga eilise asutamislooga Püha Neitsi Maarja suur basiilika (Santa Maria Maggiore), mis on vanim ja suurim Neitsi Maarjale pühendatud basiilika.
Kõigis neid kirikutes on võimalik viibida otsekui erinevates dimensioonides. Nautides kaunist kunsti, läbimõeldud arhitektuuri, seega kunstiajaloolisest tasandist lähtudes, või minnes sügavuti, nähes kõige eelneva taga väga suurt usku ja armastust Jumala vastu. Paavst Franciscus tahab, et neis kirikutes oleks külastajatel võimalik rahulikult palvetada, seepärast on osa kirkust eraldatud selleks otstarbeks ja seal nõutakse vaikust.
Külastades oma reisi jooksul palverändurite kirkuid, mõtlesime ilmselt kõik meie väikese riigi ja rahva peale, paludes pühakute eestkostet, et suhtumised ja hoiakud Jumala suhtes siin Maarjamaal võiksid muutuda ja meie endi usk ja armastus kasvada. Ronides põlvili mööda Scala Sancta 28 trepiastet ja mõeldes Jeesuse kannatusele ja p. Helena vaprusele ja usule või mõtiskledes püha Pauluse sisemisele tugevusele – kui palju head võib toimuda läbi üksikute pühade, kes ei lepi keskpärasuse ja leigusega usus.
Nelipüha pühapäev algas meie palverändurite jaoks imeilusa Missaga Rahu Neitsi Maarja kabelis, mis asub Villa Teveres. See kabel oli nagu loodud meie grupi jaoks, tekitades õdusa ja südamliku keskkonna koos oreli, imelise laulu ja viiulimänguga. Oli tunda p. Josemaria eestkostet, kes kaasaaegse pühakuna õpetab töö, igapäevase elu ja pereelu pühitsemist.
Isa Philippe kõne keskendus Rooma tähtsusele vaimses plaanis. Kõlama jäi mõte, et väikesearvuline usus pühendunud kristlik kogukond aitas kaasa, et Rooma muutus paganlikust ja pahelisest linnast hoopis teistsuguseks, katoliku kiriku südameks. Sama saab toimuda Maarjamaal, tarvis on vaid pühendunud kristlasi, keda ei peagi olema palju.
Need mõtted saatsid meid kindlasti järgneval teekonnal Priscilla katakombides, kust saime kaasa fotod vanast p.Maarja freskost ja arusaama, et tuhanded märtrid esimeste sajandite jooksul pidid olema tõepoolest väga vaprad ja kokkuhoidvad, olles valmis surema tõe ja usu eest.
Nende mõtetega saabuski meie reisi kulminatsioon – eestikeelne Missa p. Peetruse basiilika peaaltaril, praktiliselt p. Peetruse haua kohal.
Kui kõlas orel Mari Järvi käte puudutusest, sai selgeks, et see unistus saab tõesti reaalsuseks.
Piiskopi kõne pani mõtisklema tänulikkusest, et oleme olemas riigina, rahvusena. Maarjamaa, kui Jumalaemale pühendatud maa, pole pelgalt fakt, vaid sellel on palju suurem mõõde.
Kinnitussakramendi saajatest sai täis kogu altariesine ja kindlasti jääb selline sündmus kõigile osalejatele meelde. Ilus vokaal ja viiulimäng tõi meie altari juurde kohale palju inimesi kogu kirikust, tehes meie Missa eriti pidulikuks.
Edasi suundus rõõmsate eestlaste seltskond pidulikule banketile, mille korraldas endine Itaalia suursaadik Eestis, pr. Ferrara, koos abikaasaga.
Täname meie piiskoppi ja Isa Alfonsot, kes meie reisiunistuse tegelikkuseks aitasid teha.
Tänan ka toredat reisiseltskonda.
Nele Aus
2013