10. oktoobril 2020 kuulutati Assisis, Püha Franciscuse basiilikas õndsaks Carlo Acutis, kes suri 2006. aastal kõigest 15-aastasena.
Carlo Acutis sündis 3. mail 1991. aastal Londonis, kuid kasvas üles Milanos, kuhu ta pere paar kuud pärast tema sündimist kolis. Carlo oli kena välimusega ja populaarne poiss, kellele meeldisid loodus, loomad, jalgpall ja videomängud. Ta tundis suurt huvi arvutite vastu ning oli oma ea kohta nii osav programmeerija, et isegi IT-haridusega täiskasvanud pidasid teda arvutigeeniuseks. Internetti pidas Carlo Jumala anniks, mille kaudu saab levitada kristlikke väärtusi. Carlol oli ka erakordne oskus anda tunnistust oma usust ning puudutada teisi oma eeskujuga. Ta tahtis Jeesuse juurde tuua nii palju inimesi kui võimalik, kuulutades evangeeliumi eelkõige oma eluga.
Alati ühendatud Jeesusega
Carlo vanemad ei olnud praktiseerivad katoliiklased, kuid sellest hoolimata oli Carlo juba lapsena väga pühendunud Jumalale. „Minu eluplaan on olla alati ühendatud Jeesusega“. Nende sõnadega võib kokku võtta Carlo lühikese elu olulise tunnuse: elada koos Jeesusega, Jeesuse jaoks ja Jeesuses. Carlo on öelnud nii: „Meie siht peab olema see, mis on igavene, mitte see, mis on lõplik. Igavik on meie kodumaa. Meid oodatakse taevas ammustest aegadest.“ Veel ütles ta, et kõik inimesed sünnivad originaalidena, kuid paljud surevad koopiatena.
Selleks, et sihile jõuda ja mitte surra koopiana, tuleb Carlo sõnul kompassiks võtta Jumala Sõna, mille abil end pidevalt hinnata. Aga nii suur siht vajab ka äärmuslikke abivahendeid: sakramente ja palvet. Carlo käis pihil kord nädalas ja Missal nii tihti kui võimalik. Enne või pärast Missat palvetas ta alati tabernaakli ees. Ta oli väga pühendunud Neitsi Maarjale ja luges iga päev roosipärga. Carlo palus, et vanemad viiksid teda palverännakutele paikadesse, mis on seotud pühakutega või kus on toimunud euharistilised imed.
Carlo oli suur magusasõber, kes ei suutnud keelduda Nutellast ega jäätisest, ent kaalutõus pani ta mõistma, kui oluline on enesekontroll. See oli üks Carlo võitlustest – õppida ennast kontrollima ja saavutada mõõdukus. Videomänge lubas ta endal mängida ainult tund aega nädalas, kuigi oleks tahtnud seda teha palju rohkem. Sellise piirangu seadis ta endale meeleparanduse ja vaimse distsipliini eesmärgil. Ta ütles: „Mis kasu on tuhande võistluse võitmisest, kui sa ei suuda võitu saada oma kirgedest?“
Kui Carlo sai kingiks päeviku, otsustas ta sedagi kasutada abivahendina usus kasvamise teel, märkides sinna nii õnnestumised kui ebaõnnestumised. Muuhulgas võib tema päevikust leida mõtte: „Kurbus tähendab vaadata ennast, õnn tähendab vaadata Jumalat. Pöördumine on kõigest silmade liikumine.“
Soov teiste elu paremaks teha
Carlo proovis pidevalt väikeste tegude abil teiste inimeste elu paremaks teha. Näiteks ei tahtnud ta, et koduabiline tema järel koristama peaks, kuigi see kuulus koduabilise tööülesannete hulka. Seepärast ärkas Carlo veidi varem kui vaja, et oma voodi ja tuba ise korda teha. Raejsh, hindu, kes Carlo kodus koristajana töötas, oli üllatanud, et nii kena välimusega noor ja rikas inimene on otsustanud elada nii lihtsat elu. Carlo sügav usk, armastus ja hingeline puhtus puudutasid Raejshit. Tänu Carlo eeskujule lasi ta end katoliku Kirikus ristida.
Carlo ema meenutab, et ta pojale meeldis väga nalja teha. Nii Carlo klassikaaslased kui õpetajad hakkasid tema ütlemiste peale alati naerma. Kuid ta sai aru, et võib niimoodi teisi segada ning püüdis oma käitumist muuta. Koolis oli Carlo tuntud ka selle poolest, et kaitses lapsi, keda teised kiusasid, iseäranis erivajadusega lapsi. Kui ühe Carlo sõbra vanemad lahku läksid, püüdis Carlo seda sõpra võimalikult palju oma perekonna tegemistesse kaasata.
Esimese enda kogutud raha eest ostis Carlo magamiskoti kodutule, keda ta Missale minnes sageli nägi. Selle raha eest oleks ta võinud osta uue videomängu või konsooli, kuid ta otsustas hoopis suuremeelne olla. Ja see polnud sugugi ainuke kord. Carlo oli vabatahtlikuna abiks ühes Milano supiköögis ning käis ka koos emaga vaestele süüa jagamas. Carlo matusele tuli palju vaeseid, keda ta aidanud oli.
Puhtus
Puhtus oli Carlo elus väga oluline. „Iga inimene peegeldab Jumala valgust“, ütles ta tihti. Talle tegi haiget, et tema klassikaaslased ei elanud kristliku moraali järgi. Ta julgustas neid seda siiski tegema, püüdes aidata neil mõista, et inimkeha on Jumala and ning et seksuaalsust tuleb elada Jumala plaani kohaselt. Carlo jaoks oli iga inimese väärikus midagi nii suurt, et ta nägi seksuaalsust väga erilisena – osalemisena Jumala loomistöös.
Carlole meeldis ka sukeldumas käia ja mere põhjast prügi korjata. Koertega jalutades korjas ta üles kõik maha visatud prügi, mida nägi. See oli tema viis maailma paremaks muuta.
Armastus Euharistia vastu
Euharistia oli Carlo elu keskpunkt – ta nimetas seda oma kiirteeks taevasse. Esimese Armulaua võttis Carlo vastu seitsme aastaselt ning sealtpeale käis ta iga päev Missal. Ta oli veendunud, et euharistilise Jeesuse ees olles saame me pühaks. „Mida sagedamini võtame vastu Armulauda, seda sarnasemaks saame Jeesusega, nii et saame juba maa peal tunda taeva eelmaitset“. Carlo ei suutnud mõista, miks on staadionid rahvast täis, kirikud aga tühjad. Ta oli kindel, et kui inimesed saaksid aru, mida nad tegelikult vajavad, oleksid kirikud puupüsti täis. Ta armastas korrata, et Pühimas Sakramendis on Jeesus kohal samamoodi nagu kaks tuhat aastat tagasi – siis, apostlite ajal, pidid inimesed temaga kohtumiseks ette võtma pikki rännakuid, kuid meil on tänapäeval palju lihtsam, sest võime temaga kohtuda igas kodulähedases kirikus. „Jeruusalemm on meie ukse ees“.
Carlo kiindumus Jeesuse ja Euharistia vastu viis pöördumiseni ka tema ema, kes oli enda sõnul oma senise elu jooksul Missal käinud vaid kolm korda. Poja pühendumus mõjutas vanemaid nii palju, et nemadki hakkasid iga päev Missal käima.
11-aastaselt hakkas Carlo uurima ja katalogiseerima euharistilisi imesid. Oma programmeerimisoskusi kasutades koostas ta veebilehe, mis tutvustab Kiriku tunnustatud euharistilisi imesid. Leheküljelt võib leida näituse, mis on praeguseks ringi rännanud rohkem kui 10 000 koguduses üle maailma ja toonud Jumala juurde tuhandeid inimesi.
Varajane surm ja õndsakskuulutamine
2006. aasta sügisel, kooliaasta alguses, tundis Carlo end halvasti. Kuna ta enesetunne ei paranenud, viisid vanemad ta arsti juurde. Carlol diagnoositi üks raskemaid verevähi vorme – äge müeloidleukeemia. Tema reaktsioon oli märkimisväärne: „Ma ohverdan kõik oma kannatused Issandale paavsti ja Kiriku eest. Ma ei taha minna puhastustulle, vaid otse taevasse.“ Carlo suri 12. oktoobril 2006. Enne surma ütles ta: „Ma suren õnnelikuna, sest ma ei ole raisanud minutitki oma elust asjadele, mis Jumalale ei meeldi.“
Carlo enda palvel on ta maetud Assisisse, kust on pärit üks tema lemmikpühak, püha Franciscus.
Carlo kanoniseerimisprotsess algas 2013. aastal. 2019. aastal omistati Carlo eestkostele ühe brasiilia poisi tervenemine pankrease haigusest ning tänu sellele imele kinnitas paavst Franciscus 2020. aasta veebruaris Carlo õndsakskuulutamise. Õndsakskuulutamise Missa salvestust saab vaadata siit.
Eeskuju tänapäeva noortele
Noortele suunatud ekshortatsioonis „Christus Vivit“ („Kristus elab“, 2018) seab paavst Franciscus Carlo eeskujuks tänapäeva noortele, keda ohustavad digitaalse maailma riskid: endassetõmbumine, teistest eraldumine ja tühjad naudingud. „Carlo teadis väga hästi, et kogu kommunikatsioonisüsteem, reklaamid ja sotsiaalvõrgustikud võivad meile mõjuda nii, et muutume nõrgaks, satume sõltuvusse tarbimisest ja uusimate müügile tulnud asjade ostmisest, vaba aeg saab meie kinnisideeks ning negatiivsus haarab meid endasse. Ent ometi oskas ta uusi suhtlusvahendeid kasutada selleks, et anda edasi evangeeliumi, väärtusi ja ilu.“ („Christus Vivit“, 104-105).
Carlo õndsakskuulutamise Missal ütles kardinal Agostino Vallini, et Carlo Acutise õndsakskuulutamine on hea uudis, tugev sõnum sellest, et üks meie aja noor inimene oli lummatud Kristusest ning sai valguseks neile, kes tahavad Teda tundma õppida ja Talle järgneda. Carlo elu on eriti noortele inimestele eeskujuks, kuidas otsida rahulolu mitte üürikesest edust, vaid püsivatest väärtustest, mille Jeesus meile evangeeliumis annab: Jumala esikohale seadmisest ning oma õdede ja vendade teenimisest.
Triin Lilleberg
Allikad:
Paavst Franciscus, „Christus Vivit“