Jumala halastus.Piiskop Philippe (16. aprill 2020)

Armsad vennad ja õed!

Me oleme läbinud püha nädala ning kogenud väga erilisel viisil Kristuse Risti lähedust. Rist ei ole kristlase jaoks kunagi karistus ning sellega kaasneb alati Jumala õnnistus. Paljudele inimestele on praegu Kristuse Ristiks haigus või üksindus. Paljudele meist on olnud sel aastal Kristuse Ristiks ka loobumine Missal osalemisest ja Armulauast. Ohverdame selle Jumalale, et Tema ühendaks meid endaga nii nagu Armulaud teeb meid üheks Tema Pojaga ning palume, et saaksime varsti Missal Kristusega ühineda.



Pärast Ülestõusmispüha ja Kristuse ülestõusmise rõõmsat tähistamist seisab meil ees suurpüha, mille tähenduse üle tahaksin ma koos teiega mõtiskleda. Nimelt on esimene pühapäev pärast Ülestõusmispüha kirikukalendri järgi Jumala Halastuse pühapäev. See suurpüha põhineb püha Faustyna Kowalska ilmutusel, milles Kristus palus, et Kirik austaks ülestõusmisaja 2. pühapäeval Tema halastust.


Praegusel raskel ajal tunneme me kindlasti erilist vajadust pöörduda Jumala halastuse poole, korrata: „Issand, halasta meie peale!“, sest tunnetame tugevalt inimese haprust ja haavatavust. Samas on paljudel inimestel just sellisel ajal raske mõista , et Jumal on halastav. Kui Ta on halastav, miks karistab Ta meid epideemiaga? Võib-olla on see, mis praegu toimub, Jumala saadetud karistus ning meil pole õigust loota Tema halastusele?

Igal ajal, niisamuti piiblis, on inimesed kaldunud seostama katastroofe ja haigusi teatud pattudega, nagu oleksid hädad patu tagajärg või tasu selle eest. Jüngrid küsivad Jeesuselt sündimisest saadik pimeda mehe kohta: „Kes on pattu teinud, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ Jeesus vastab väga selgelt: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.“ (Jh 9:1–3).

Veel selgemini vastab Jeesus neile, kes küsivad galilealaste kohta, kelle Pilaatus oli käskinud tappa: „Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.“ (Lk 13:4–5). Need kaheksateist, kes jäid Siiloahi torni alla, polnud kindlasti kõik kurjad mehed. See õnnetus ei olnud nende pattude vili, vaid tõenäoliselt ehitusvea või inimliku ettevaatamatuse tulemus. Aga loomulikult oli tagajärg nende kõigi jaoks väga ränk.

Samamoodi ei saa ka meie unustada, et meie ühiskond on täis väga tõsiseid patte ja halbu tegusid, ning et kõik need patud on alati suur solvang Jumalale. Kuid Jumal ei otsi mitte meie karistamist, vaid pöördumist: «Ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, Iisraeli sugu!“ (Hs 33:11).

Me ei saa lihtsalt öelda, et praegune epideemia on karistus Jumalalt meie pattude eest. Aga me saame öelda, et see olukord annab meile võimaluse pöörduda ja ennast parandada. Ja see pöördumine on Jumala halastuse vili.

Kirik ütleb meile, et Jumal ei taha kunagi inimesele halba ega soovi kannatusi. Aga Ta võib kannatust lubada. Me ei tohi mõista Jumala luba kui Tema nõusolekut ühe või teise katastroofi toimumiseks või süütu inimese kannatuseks. „Jumal lubab” tähendab seda, et Jumal respekteerib autonoomsust, mille Ta ise on andnud oma loomingule loodusseaduste näol ja – inimese puhul – inimese vabaduse kaudu. Teiste sõnadega, maailm ja inimene ei ole Jumala mänguasjad, mida Ta puhtalt oma kapriisi järgi kasutab ja kuritarvitab. Maailmal ja inimesel on Jumala silmis iseeneses suur väärtus, vaatamata halvale või patule, mida mõlemad endas veel nende praeguse seisundi tõttu sisaldavad, ning mis on nagu mõrad selles headuses, mida Jumal on tahtnud. Filosoofid seletavad, et Jumal on causa prima (esimene põhjus), mis annab kõigile asjadele olemuse ning on andnud ka oma loomingule võime olla causa secunda (teine põhjus) – võime olla reaalselt nähtuste ja tegude põhjustajaks ja nende eest vastutada. Jumal respekteerib harmooniat ja korda, mille Ta ise on loonud. Ning kui me ka vahel sooviksime, et Ta teeks omaenda loodud seadustes erandeid, saame me Teda tegelikult ainult tänada, et Ta laseb meil olla vabad ja respekteerib meie maailma autonoomsust.

Armsad vennad ja õed, need selgitused võivad tunduda keerulised, aga ma loodan, et nad aitavad meil paremini mõista, miks me võime meie ümber toimuvale vaatamata öelda, et Jumal armastab meid, halastab meie peale ning tahab meile alati ja ainult head. Ehk mõistame ka, miks me võime sel pühapäeval oma elu erilise veendumuse ja usaldusega Issanda poole pöörata, paludes, et Ta näitaks meile oma lõpmatut halastust. Olgu meie palve täis usku ja usaldust. Jumal on tõesti Halastav Isa ning Ta ei jäta meid üksi, isegi kõige raskemal ajal. Ning nagu ütles paavst Franciscus 27. märtsil tühjal Peetruse väljakul, on aeg oma elu taas joonde seada, suunata see Tema ja teiste inimeste poole (vrd paavst Franciscuse sõnum „Urbi et Orbi“ palvusel). Olgu praegune aeg ja katsumused meile uue pöördumise allikaks.

Ilusat Jumala Halastuse suurpüha!

Piiskop Philippe 

 

 

Kontakt

Apostellik Administratuur Eestis
Vene 18
10123 Tallinn
Kantselei tel 6446367
kantselei.ppk@gmail.com

Toeta kirikut!

Toeta kirikut vastavalt oma võimalustele ja südametunnistusele.
Ülekanded võib teha:
Rooma-katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudus
a/k EE022200001120059545 

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search