Kuidas Missal osaleda Interneti kaudu

23. märts 2020 - Ajal, kus meil ei ole võimalik osaleda Missal kirikus, piirdume nii argipäeviti kui ka pühapäeval Missa ülekandega internetis. Tekib küsimus, et kas Missal osalemine sellisel viisil on väärtuslik Jumala silmis?

Selge on see, et Missal osalemine, nii nagu Kirik on alati seda mõistnud, nõuab meie füüsilist kohalolekut. Missa on meie kõige sügavam nii kiriklik kui isiklik kohtumine Kristusega, inimesekssaanud Jumalaga ja Tema Ohverdusega ristil. Missa vaatamine interneti teel ei saa seda kunagi asendada, kuid see kindlasti kasvatab meis usku, lootust ja armastust, eriti kui me püüame ühineda Missaga, interneti teel või mõttes sel samal kellajal kui see Missa reaalselt toimub kirikus. See tähendab, meie ühineme reaalselt selle sündmusega, mille kaudu Kristuse ohverdus muutub kohalolevaks. Me ei meenuta midagi, mis on juba toimunud, ja me ei naudi ka liturgia ilu, me oleme ühinenud selle Missaga kirikus.


Soovitaksin enne ja pärast Missat või isegi mitu korda Missa ajal, korrata väikest palvet, mida Kristuse apostlid kasutasid: “Domine, adauge nobis fidem” (Issand, suurenda meie usku), sest eriti Missa ajal vajame, et Jumal suurendaks meie usku.

Samuti ma arvan, et hetkeolukorras on kasulik lugeda Katoliku Kiriku Katekismust (vt. alljärgnevalt) Missast kui Kristuse ja Kiriku ohvrist, ja kuidas kogu Kirik on ühendatud Kristuse ohvriga, ja samuti need – eriti lahkunud – kelle eest me võime Missat pühitseda.
Missa on alati kogu Kiriku Missa, mitte kunagi ühe inimese Missa, ega ühe inimese vaimuliku vaimse vajaduse rahuldamine. See Katekismuse tekst aitab meil paremini mõista, kuidas võime paremini Missal osaleda, selles olukorras, kust me ennast praegu leiame. Ning kui me praegu õpime sügavamalt kaasa elama Pühale Missale, olen kindel, et sel väga oodatud päeval, kus saame uuesti päriselt Missal osaleda Kirikus, avastame, kuidas Missa on reaalselt kristlase elu allikas ja tipp.

Piiskop Philippe Jourdan


Viide Katoliku Kiriku Katekismusele.

Kristuse ning tema Ihu, Kiriku, ohvrimälestus

1362. Euharistia on Kristuse paasa mälestamine, Tema ainukordse ohvri sakramentaalne kohalolevaks tegemine ning ohverdamine Tema Ihu, Kiriku liturgias. Kõikides missakaanonites leiame pärast seadmissõnu palve, mida nimetatakse anamneesiks või mälestamiseks. /1103/

1363. Pühakirja mõtte kohaselt pole mälestamine mitte ainult möödaläinud sündmuste mäletamine, vaid nende suurte tegude kuulutamine, mida Jumal on inimeste heaks teinud (vrd 2 Ms 13:3). Nende sündmuste liturgilisel pühitsemisel muutuvad nad teatud viisil kohalolevaks ning taaselavaks. Sel moel mõistab Iisraeli rahvas oma vabakssaamist Egiptusest: iga kord, kui pühitsetakse paasat, muutuvad väljarännu sündmused usklike mälus taas kaasaegseks eesmärgil, et nad kujundaksid oma elu neile sündmustele vastavaks. /1099/

1364. Uues Lepingus saab mälestamine uudse sisu. Kui Kirik pühitseb Euharistiat, mälestab ta Kristuse paasat; seeläbi see kaasajastatakse. Ohver, mille Kristus ristil üksainus kord igaveseks tõi, jääb alaliselt kaasaegselt mõjusaks (vrd Hb 7:25-27): „Nii sageli kui altaril pühitsetakse ristiohvrit, milles ohverdatakse Kristus, meie Paasatall, saab teoks meie lunastamise tegu“ (LG 3). /611, 1085/
1365. Kuna Euharistia on Kristuse paasa mälestamine, on ta ka ohver. Euharistia ohvriloomus saab ilmsiks juba seadmissõnades: „See on minu Ihu, mis teie eest antakse“ ja „see karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse“ (Lk 22:19-20). Euharistias kingib Kristus selle Ihu, mille Ta meie eest ristil ohverdas, ja selle Vere, mille Ta „paljude eest valas“ „pattude andeksandmiseks“ (Mt 26:28). /2100, 1846/

1366. Euharistia on niisiis ohver, kuna ta esindab ristiohvrit (ning muudab selle kaasaegseks), on selle mälestamine ja jagab selle vilja: /613/
Kristus „soovis küll ühe korra ja alatiseks ennast ristialtaril saabuva surma läbi ohverdada Jumalale, oma Isale (vrd Hb 7:27), et saavutada nende (s.t inimeste) igavikuline lunastamine. Kuna aga Tema preestriamet surma läbi lakkama ei pidanud (vrd Hb 7:24), tahtis Ta Viimsel Õhtusöömaajal, „sel ööl, mil tema ära anti“ (1 Kr 11:23), pärandada oma armastatud Mõrsjale Kirikule nähtava (nagu inimloomus seda nõuab) ohvri. See ohver teeb kohalolevaks selle ainukordse ristiohvri, kinnitab tema mälestust kuni aegade lõpuni ning jagab selle ohvri õndsusttoovat väge meie igapäevaselt tehtavate pattude andeksandmiseks” (Tridenti Kirikukogu: DS 1740).

1367. Kristuse ohver ja euharistiline ohver on üks ja seesama ohver:„Sest ohvriand on üks ja seesama; seesama, kes end ise tookord ristil ohverdas, ohverdab end nüüd preestrite teenistuse läbi; üksnes ohverdamise viis on erinev.“ „Selles jumalikus ohvris, mis Missal täide viiakse, on kohal seesama Kristus ning Ta ohverdatakse veretul viisil altaril … seesama, kes end ristialtaril ühe korra ja alatiseks verisel viisil ohvriks tõi“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1743). /1545/

1368. Euharistia on ka Kiriku ohver. Kirik, Kristuse Ihu, osaleb oma Pea ohvris. Koos Kristusega ohverdab ennast täielikult ka Kirik ise, ühinedes Kristuse eestpalvega Isa juures kõikide inimeste eest. Euharistias saab Kristuse ohver ka Tema Ihu liikmete ohvriks. Kristlaste elu, nende Jumala ülistamine, nende kannatused, palved ja töö ühendatakse Kristuse elu, ülistamise, kannatuste, palvete, vaevade ja Tema täiusliku eneseohverdusega ja nad saavad seeläbi uue väärtuse. Altaril kohalolev Kristuse ohver annab kristlaste kõikidele põlvkondadele võimaluse olla ühendatud Tema ohvriga. /618, 2031, 1109/
Katakombides kujutatakse Kirikut sageli laialilaotatud kätega orante-hoiakus palvetava naisena. Nii nagu Kristus, kes laotas käed ristile, ohverdab Kirik ennast ja astub Tema läbi, koos Temaga ja Temas välja kõikide inimeste eest.

1369. Kogu Kirik on ühendatud Kristuse ohvri ja eestpalvega. Kuna paavstile on Kirikus usaldatud Peetruse teenistus, on ta ka ühenduses iga Euharistia pühitsemisega, kus teda mainitakse kogu Kiriku ühtsuse teenri ja märgina. Kohalik piiskop on alati vastutav Euharistia pühitsemise eest, seda ka juhul, kui tema pühitsejaks on preester. Euharistia pühitsemise ajal nimetatakse piiskopi nime, rõhutamaks, et ta on koos preesterkonnaga ning diakonite abil osakiriku pea. Sel moel palvetab kogudus kõigi Kiriku teenistusse kutsutute eest, kes nende eest ning koos nendega euharistilise ohvri toovad. /834, 882, 1561, 1566).

„Õigeks peetagu seda Euharistia pühitsemist, mis on piiskopi all või kui tema seda lubab (korraldada)“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Smyrnaeos, 8,1).

„Preestri teenistus viib täiusele kristlaste vaimuliku ohvri ühtsuses ainsa vahendaja, Kristuse ohvriga, mida preestri käte läbi Euharistias terve Kiriku nimel veretul ning sakramentaalsel viisil tuuakse seni, kuni Issand taas tuleb“ (PO 2).

1370. Kristuse ohvriga ei ühildu mitte ainult Kristuse veel maa peal viibivad liikmed, vaid ka need, kes on juba taevases auhiilguses. Kirik toob euharistilise ohvri ühenduses püha Neitsi Maarjaga ja meenutades kõiki pühakuid. Euharistias seisab Kirik koos Maarjaga justkui risti jalamil, ühendatud Kristuse ohvri ja eestpalvega. /956, 969/

1371. Euharistiline ohver tuuakse ka Kristuses surnud ustavate kristlaste eest, „kes ei ole veel täielikult puhastatud“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1743), et nad pääseksid Kristuse valguse ja rahu kuningriiki: /958, 1689, 1032/
„Matke see keha, kus tahate; ärge laske end tema pärast üldse häirida. Palun teilt vaid seda, et te Issanda altari juures mind meenutaksite, kus te ka oleksite!“ (püha Monika enne surma Augustinusele ning oma vennale: p. Augustinus, Confessiones, IX,11,27).
„Seejärel me palvetame (anafooras) juba uinunud pühade isade ning piiskoppide ja üldse kõigi meie surnute eest. Me usume nimelt, et hinged, kelle eest selle pühima ja ülevaima ohvri ajal palvetatakse, saavad sellest väga suurt kasu … Me toome palves Jumala ette surnud, isegi kui nad olid patused … Me esitame ohvrina meie pattude eest ohverdatud Kristuse ja seeläbi lepitame inimsõbraliku Jumala nende ning meiega“ (p. Cyrillos Jeruusalemmast, Catecheses mystagogicae, 5,9,10: PG 33,1116B-1117A).

1372. See õpetus innustab meid ikka täiuslikumale osasaamisele meie Lunastaja ohvrist, mida me Euharistias pühitseme. Püha Augustinus võttis selle suurepäraselt kokku: /1140/
„Terve lunastatute riik, see on pühade ühendus ja osadus, tuuakse Jumalale kõikehõlmava ohvriannina suure Ülempreestri läbi, kes võttis endale sulase kuju ja ohverdas ennast meie eest oma kannatustes, et meie oleksime sedavõrd üleva Pea liikmed … See on kristlaste ohver: „nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses“ (Rm 12:5). Seda ohvrit pühitseb Kirik lakkamatult kristlastele hästituntud Altarisakramendis, kus Ta neile näitas , et ta selles, mida ta ohverdab, ka ise ohvriks tuuakse“ (De Civitate Dei, 10,6).

 

 

 

Kontakt

Apostellik Administratuur Eestis
Vene 18
10123 Tallinn
Kantselei tel 6446367
kantselei.ppk@gmail.com

Toeta kirikut!

Toeta kirikut vastavalt oma võimalustele ja südametunnistusele.
Ülekanded võib teha:
Rooma-katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudus
a/k EE022200001120059545 

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search