Toome siinjuures ära isa Raniero Cantalamessa OFMCap, paavstliku jutlustaja, jutluse Suurel Reedel püha Peetruse basiilikas Roomas, mis annab julgust ja valgust kõigile kristlastele praeguses eriolukorras, mida me elame viiruse leviku tõttu. Olgu need sõnad julgustamaks meid kriisist väljusemisel ja uude ellu astumisel nagu isa Cantalamessa meile soovitab.
Püha Gregorius Suur on öelnud, et Pühakiri - cum legentibus crescit - kasvab koos lugejaga. See tähendab, et igal lugemisel ärkab midagi meie südametes. Sel aastal me loeme, pigem nutame, Kristuse kannatusliturgiat, sest meie südames on valu, mis on vallanud kogu maad. Jeesuse Kristuse kannatus, mida me just kuulasime (Püha Luuka järgi), on objektiivselt suurim kurjuse kirjeldus maa peal, mis kunagi toime on pandud. Me võime seda vaadata kahe erineva nurga alt: kas eestpoolt või tagant, see tähendab selle põhjuste või tagajärgede kaudu. Me ei mõtle hetkel ajaloolistele põhjusele. Siis me satuksime kohe segadusse ja või hoopis kiusatusse nagu Pilatus, kes ütles: “Ma olen süüta selle verest!” (Mt 27:24)
Risti saab paremini mõista enam tagajärgedel kaudu kui põhjustele tuginedes. Ja see on hetkel oluline. Millised olid Kristuse surma tagajärjed? Teda õigustatakse usus, lepitatakse Jumalaga rahuga ja täidetakse igavese elu lootusega! (vt. Rm 53:1-5). Kuid seal on üks väga konkreetne moment praeguse olukorra mõistmiseks. Kristuse rist on muutnud valu ja inimlike kannatuste - igat tüüpi füüsiliste ja moraalsete kannatuste - tähendust. See pole enam karistamine, needus. See on lunastatud selle juurtes kui Jumala Poeg võttis enda peale kogu inimkonna kannatuse. Küsimus: mis on kindlam tõend, et jook, mida sulle pakutakse ei ole mürgitatud? Vastus on, et siis kui inimene, kes enne sind sellest on joonud. See on see, mida Jumal on tõesti teinud: ristil Ta jõi kogu maailma ees kuni viimse piisani ja näitas sellega, et see pole mürk, vaid karika põhjast on leitav pärl!
Ta suri kõigi eest. “Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde” (Jn 12:32). Kõigi, mitte üksikute eest! Püha paavst Johannes Paulus II kirjutas haiglavoodis kui ta oli saanud mõrvakatses haavata, et kannatus tähendab muutuda eriti vastuvõtlikuks, eriti avatud Jumala päästvale tööle Kristuses. Tänu Kristuse ristile on kannatustest saanud omamoodi ka inimkonna „üldise lunastuse sakrament”.
***
Millist valgust heidab see kõik dramaatilisele olukorrale, mida inimkond praegu läbi elab?
Ka siin tuleb vaadata rohkem tagajärgi kui põhjuseid - mitte ainult negatiivseid, mida iga päev kuuleme, vaid ka positiivseid. Kuid ainult põhjalikum vaatlus aitab meil seda mõista!
Koroonaviiruse pandeemia on meid äkitselt äratanud kõikvõimsuse illusiooni suuremast ohust, mida inimesed ja inimkond alati on kandnud. Meil on võimalus - kirjutas tuntud juudi rabi - tähistada sel aastal erilist paasapüha. Looduse väikseimast ja vormituimast elemendist, viirusest, piisas, et meelde tuletada, et oleme surelikud, et sõjaväest ja tehnoloogiast ei piisa meie päästmiseks. Nagu Psalm Pühakirjas ütleb, “Inimene toreduses, kui tal pole arusaamist, on loomade sarnane, kellele tehakse ots.” (Ps 49:21). Kui õige see on!
Kunstnik James Thornhill kui ta maalis Londonis Püha Pauluse katedraali freskot, oli oma freskost teatud hetkel nii vaimustuses, et astus tagasi, et seda paremini näha, ja ei teadnud, et ta kukub üle tellingute serva. Hirmunud abiline mõistis, et tema hüüdmine oleks õnnetust vaid kiirendanud. Kaks korda mõtlemata kastis kunstniku abiline pintsli värvi sisse ja torkas selle fresko keskele. Meister kohkus ja ehmus ning nägi oma kahjustatud meistritööd, kuid ta pääses eluga. Ka Jumal vahest teeb meiega midagi sarnast: Ta katkestab meie projektid ja meie rahulikkus päästab meid kuristikust, mida me tegelikult ei näe. Kuid peame olema ettevaatlikud, et meid ei peteta!
Jumal pole see, kes meie tehnoloogiaühiskonna sädelevas freskos oma pintsliga sekkub, et meid päästa. Jumal pole viiruse liitlane, vaid meie liitlne. Ta ise ütleb Pühakirjas “Mu on …. plaan sinu heaoluks ja mitte sinu hädaldele” (Jer 29:11). Kui nuhtlused on Jumala karistus, siis ei ole selgitust võrdselt ei heale ega halvale ning miks vaesed on vaesed halva tagajärjel? Kas nad on enam patused kui teised? See, kes ühel päeval hüüdis Laatsaruse surma pärast, nutab täna inimkonnale langenud nuhtluse pärast. Jah, ka Jumal kannatab nagu iga isa ja iga ema. Ta kannatab meiega.
Kui me üks päev sellest kõigest väljume, häbeneme kõiki süüdistusi, mida Talle oleme esitanud. Jumal osaleb ka selles meie valus, ja püüab nagu meie sellest üle saada. "Olles ülimalt hea - kirjutas püha Augustinus - ei lubaks Jumal oma loodus ühtegi kurja, kuid ta poleks kõikvõimas ja hea, siis poleks ta võimeline kõigest kurjast tooma välja head."
Kas tõesti Jumal soovis oma Pojale surma? Ei! Ta lihtsalt lubas inimese vabadusel seda teha, pannes selle siiski teenima enda, mitte inimeste eesmärkidel. See kehtib ka loodusõnnetuste, nagu maavärinad ja katkud, korral. Ta ei vii neid ellu. Ta on andnud loodusele omamoodi vabaduse, mis on muidugi kvalitatiivselt teistsugune kui inimestel, kuid siiski vabaduse vorm - vabadus areneda vastavalt omaenda loodusseadustele.
Ta ei loonud programmeeritud kellana maailma, mille liikumist oleks kõige vähem võimalik ette näha. Mõned nimetavad seda juhuseks, kuid Piibel nimetab seda hoopis Jumala tarkuseks.
***
Teine positiivne vili selles praeguses tervisekriisis on solidaarsustunne. Mitte kunagi inimajaloos pole inimesed tundnud sellist ühtsust üksteisega nagu täna, nii võrdselt, kas pole nii palju vähem konflikte kui praegusel valu hetkel? Kunagi nii palju kui praegu pole me kogenud ühe meie suure luuletaja sõnade tõde: „Rahu, te rahvad! Liiga sügav on varjatud maa müsteerium.”
Viirus ei tunne piire. Hetkega on see murdnud kõik rassi, rahva, usu, rikkuse ja võimu tõkked ning erinevused. Me ei tohi tagasi minna kus olime, kui see hetk on möödas. Nagu Püha Isa meid õhutas, me ei tohi seda võimalust raisata. Nii palju valu, nii palju surmajuhtumeid, nii palju tervishoiutöötajate kangelaslikku pühendumist oleks siis olnud asjata. See on "majanduslangus", mida peame kõige rohkem kartma.
“Tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist,”(Js 2:4) kirjutab Jesaja. Praegu on aeg rakendada prohvet Jesaja ennustust, mille täitmist inimkond on juba kaua oodanud. Ütleme siis "Aitab!" traagilisele võidurelvastumisele. Öelge kõik endast olenev, teie, noored, sest kaalul on ennekõike teie tulevik. Pühendame relvadele eraldatud piiramatud ressursid eesmärkidele mis on meil praegu kõige vajalikumad ja kiireloomulisemad: tervishoid, hügieen, toit, vaesusevastane võitlus, loomingulisus. Jätame järgmisele põlvkonnale kaupade ja raha poolest vaesema, kuid inimlikkuse poolest rikkama maailma.
***
Sõna ütleb meile esimese asjana, mida me peaksime sellistel aegadel tegema ja kuidas hüüda Jumala poole. Tema ise on see, kes paneb inimese huuled Tema poole hüüdma, kohati on need sõnd karmid, peaaegu süüdistused: “Virgu, Issand! Miks sa magad? Ärka üles, ära tõuka meid ära jäädavalt!/Tõuse meile appi ja lunasta meid oma helduse pärast! (Ps 44, 24, 27)/ „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Mk 4:38). Kas tõesti Jumalale meeldib sellisel viisil meid kuulata? Kas meie palved tõesti teevad muutusi Tema plaanides? Ei! Kuid on asju, mida Jumal on otsustanud meile anda nii oma armu kui ka meie palveviljana, justkui jagades oma loodutega head hüvitist. Jumal on see kes annab meile soovitusi, kuidas paluda head hüvitust: “Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse,” (Mt 7:7).
Kui iisraellased olid kõrbes mürgiste madude poolt ümbritsetud, käskis Jumal Moosesel tõsta vaskmadu ridva otsa ja kes vaatas vaskmadu, jäi elama (vt. 4Ms 21). Jeesusest sai selle sümbol. “Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla. Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, (Jh 3:14-15). Ka meid on praegusel hetkel hammustanud nähtamatu mürgine “madu”. Tõstkem omad silmad tema poole, kes on ristil. Kummardagem teda teda enda ja kogu inimkonna nimel! Kes teda vaatab ususilmadega, ei sure! Ja kui inimene sureb, siseneb ta igavesse ellu.
“Mina ärkan kolme päeva pärast üles”, (vt. Mt 9:31).
Ka meie, pärast neid päevi, mis loodetavasti ei kesta pikalt, tõuseme üles ja tuleme välja oma “kodude haudadest”, mitte selleks, et naasta endisesse ellu nagu nagu Laatsarus, vaid uude elu, nagu Jeesus - vennalikumasse, inimlikumasse ja kristlikumasse ellu!
10. aprill 2020
Püha Peetruse basiilika
Suure Reede jutlus
Isa Raniero Cantalamessa OFMCap.
Paavstlik jutlustaja