Halastust ja rahu Franciscuselt kõigile selle kirja lugejaile.
Fraasi misericordia et misera kasutab püha Augustinus, kui räägib oma sõnadega Jeesuse kohtumisest abielurikkumiselt kinni võetud naisega (vt. Jh 8:1-11). Raske oleks ette kujutada ilusamat ja kohasemat viisi, et väljendada Jumala armastuse müsteeriumi, kui see puudutab patustanut: „alles jäid ainult nemad kaks: halastus hädaga“. [1] Oh kui suur halastus ja Jumala õigus kiirgab välja sellest loost! Siinne õpetus ei sobi mitte ainult heitma valgust Erakorralise Juubeliaasta lõpetamisele, vaid ka näitama kätte rada, mida mööda oleme kutsutud astuma edaspidi.
1. See Evangeeliumi lehekülg võiks väga hästi sobida koondkujuks sellest, mida oleme Püha Aasta, halastusrikka aja kestel pidulikult ette võtnud ja mida tuleb meie kogukondades üha edasi pühitseda ja ellu viia. Halastus ei saa Kiriku elus jääda kõrvalteemaks. Selles seisab tema olemasolemine ise. Halastuse läbi tuuakse esile ja tehakse konkreetseks Evangeeliumi süvatõed. Selles ilmutatakse kõik. Isa halastusarmastuses leiab kõik lahenduse.
Naine ja Jeesus kohtuvad. Ta on abielurikkuja ja Seaduse kohaselt tuleb ta kividega surnuks loopida. Jeesus viis Moosese Seaduse oma jutluste ja ristile viiva täieliku eneseandmisega tagasi selle tõelise ja algse tähenduse juurde. Keskne ei ole seadus ega seaduskohane õigus, vaid Jumala armastus, mis suudab vaadata otse iga inimese südamesse ja näha sinna peidetud süvimat soovi. Jumala armastus peab pääsema kõige muu ette esikohale. Selles Evangeeliumi kirjakohas ei kohtu aga abstraktselt patt ja kohtumõistmine, vaid patustanu ja tema Päästja. Jeesus vaatas naisele silma ja luges tema südamest välja soovi, et teda mõistetaks, talle antaks andeks ja ta tehtaks vabaks. Armastuse halastus kattis patu häda. Oli ainult üks Jeesuse kohtumõistmine ja selle täitis halastus ja kaastunne patustanu vastu tema seisundi pärast. Tema üle kohut pidada ja teda surma mõista soovinuile vastas Jeesus pika vaikimisega. Ta soovis, et Jumala hääl hakkaks südametunnistuses kostma mitte ainult naisel, vaid ka tema süüdistajatel, kes lasksidki kivid käest ja lahkusid üksteise järel (vt. Jh 8:9). Siis ütleb Jeesus: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?... Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“ (v. 10-11). Jeesus aitab naisel vaadata tulevikku lootusega ja hakata eluga uuesti peale. Kui naine soovib, saab ta nüüdsest peale „käia armastuses“ (Ef 5:2). Naine on nüüd kaetud halastusega ja ehkki patustamise kalduvus jääb küll püsima, saab sellest ikka võitu armastus, mis teeb naisel võimalikuks vaadata ettepoole ja hakata elama uuel viisil.
2. Seda õpetab Jeesus selgelt sel teisel korral, kui Ta on kutsutud lauda variseri majas ja tema juurde tuleb naine, keda kõik tunnevad kui patustajat (vt. Lk 7:36-50). Naine salvis Jeesuse jalgu õliga, kastis neid pisaratega ja kuivatas juustega (vt. v 37-38). Variseri pahandamise peale vastas Jeesus: „Temale on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut“ (v. 47).
Andeksandmine on märk, millest on kõige rohkem näha Isa armastust, mida Jeesus püüdis ilmsiks tuua kogu oma eluga. Evangeeliumi iga lehekülg näitab käsku armastada andeksandmiseni viiva armastusega. Jeesus ütles isegi oma maise elu viimsel hetkel risti külge naelutatuna: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad“ (Lk 23:34).
Jumala andeksandmise embusest ei saa välja jätta mitte midagi, mida patukahetseja Jumala halastuse alla ka ei pakuks. Sel põhjusel ei ole meist kellelgi õigust seada andeksandmisele tingimusi.
Halastus on alati meie Taevase Isa jumalamuidu tehtud tegu, tingimusteta armastustegu, mida me pole välja teeninud. Järelikult ei saa me võtta riski ja astuda vastu sellele armastuse täisvabadusele, millega Jumal tuleb sisse iga inimese ellu. Halastus on armastuse konkreetne tegutsemine, mis andeksandmise läbi teisendab ja muudab meie elu. Sel viisil saab ilmsiks halastuse jumalik müsteerium. Jumal on halastaja (vt. 2Ms 34:6), Tema heldus kestab igavesti (vt. Ps 136). Üle sugupõlvede haarab see endasse kõik need, kes Jumalat usaldavad, muudab neid ja annab neile osa Jumala elust.
3. Oh mis suur rõõm voogas südamest välja neil kahel naisel, abielurikkujal ja patustajal! Andekssaamine lasi neil end lõpuks tunda vabana ja enneolematult õnnelikuna. Häbi ja valu pisarad olid muutunud sellise inimese naeratuseks, kes teab, et teda armastatakse. Halastusest sünnib rõõm, sest meie südamed avanevad uue elu lootusele. Andekssaamise rõõm on sõnulseletamatu, aga ta hakkab meie ümber kiirgama otsekohe, kui oleme andestust kogenud. Selle läte on armastus, millega Jumal tuleb meie juurde ja murrab meie ümbert maha isekuse müürid, et teha meist omakorda halastuse tööriistad.
Selles mõttes on väga sügava tähendusega iidsed sõnad, mis juhtisid esimesi kristlasi: „Pange endale ülle rõõm, mis alati meeldib ja sobib Jumalale, ja siis rõõmustage sellega. Sest rõõmu tundjad, teevad häid asju, mõtlevad häid asju ja põlgavad kurbust… Kõik, kes heidavad kõrvale kurbuse ja panevad ülle rõõmu, elavad Jumalas“. [2] Halastuse kogemine toob rõõmu. Ärgem laskem mitte kunagi seda rõõmu endalt röövida hädadel ja muredel. Püsigu see kindlalt meie südames ja lasku meil helgelt võtta vastu argielu sündmused.
Paistab, et kultuuris, milles tihti on määrav tehnoloogia, on kurbus ja üksindus tõusuteel ja tihti just noorte inimeste hulgas. Tuleviku näib röövivat ebakindlus, mis ei soodusta stabiilsust. See tekitab tihti depressiooni, kurbust ja tülpimust, mis võib vähehaaval viia meeleheitesse. Meil on vaja neid, kes annavad tunnistust lootusest ja tõelisest rõõmust, kui soovime hajutada kunstparadiiside kaudu kiiret ja kerget õnne lubavad ulmad. Paljude inimeste sügavast tühjustundest saab aidata üle lootus, mida kanname oma südames, ja rõõm, mille see annab. Meil tuleb ära tunda rõõm, mis tõuseb südames, mida on puudutanud halastus. Pidagem siis meeles apostli sõnu: „Olge ikka rõõmsad Issandas“ (Fl 4:4, 1Ts 5:16).
4. Me oleme pidanud pidulikult pingsa Juubeliaasta, mille kestel oleme külluslikult saanud halastuse armu. Jõulise, kuid tervistava tuuleiilina on Issanda headus ja halastus valanud end kogu maailma peale. Igaüks meist on pikalt kogenud seda Jumala armastavat silmavaadet ega saanud jääda sellest puutumata, sest see muudab elu.
Me tunneme, et üle kõige on vaja Issandat tänada ja öelda talle: „Issand, sul on olnud hea meel oma maast… Sa oled andnud andeks oma rahva pahateo“ (Ps 85:1-2). Nii see ongi. Jumal on meie süüteod maha tallanud ja heitnud kõik meie patud mere sügavustessse (vt. Mi 7:19). Ta ei pea neid enam meeles, sest Ta on need oma selja taha heitnud (vt. Js 38:17). Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele on ta viinud meist meie üleastumised (vt. Ps 103:12).
Selle Püha Aasta kestel on Kirik hoolikalt kuulanud ja jõuliselt kogenud Isa kohalolu ja lähedust, kes koos Püha Vaimuga on lasknud tal suurema selgusega märgata Jeesuse Kristuse andi ja voli, mis puudutab andeksandmist. Issand on justkui meid tõeliselt uuesti külastanud. Me oleme saanud tunda Tema eluandvat hingust, mis voogas Kiriku peale, ja jälle on meile näidanud kätte tee Tema sõnad: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud“ (Jh 20:22-23).
5. Nüüd Juubeliaasta lõpetamisel on paras aeg silmata tulevikku ja saada aru, mis on kõige parem viis, et rõõmsalt, ustavalt ja innuga jätkata ning kogeda jumaliku halastuse rikkust. Meie kogukonnad saavad püsida uue evangeliseerimise töös elujõulise ja tegusana sel määral, mil „pastoraalset pöördumist“, millele neid kutsutakse [3], jääb iga päev edasi kujundama ennastuuendav halastuse vägi. Ärgem ahendagem selle toimimist. Ärgem tehkem kurvaks Vaimu, kes pidevalt näitab kätte uued teed, mida mööda minna kõigi inimeste Pääsemisevangeeliumi juurde toomiseks.
Esiteks, meid kutsutakse halastust pühitsema. Oh kui palju rikkust on sees Kiriku palves, kui ta kutsub Jumalat halastavaks Isaks! Liturgias halastust mitte ainult ei kutsuta korduvalt, vaid seda ka tõesti saadakse ja kogetakse. Euharistia pühitsemisel on halastus algusest lõpuni pidevalt kohal kahekõnes ühispalvetajate ja Isa südame vahel, kes tunneb rõõmu, et saab jagada halastavat armastust. Kui esimest korda oleme palunud andeks palvega „Issand, halasta“, saame kohe kinnituse: „Kõigeväeline Jumal halastagu meie peale, andku meile andeks meie patud ja juhatagu meid igavesse ellu“. Saanud selle kindluse, koondub kogukond Issanda ligiolus, eriliselt pühal ülestõusmispäeval. Paljud kollektapalved on mõeldud meile meelde tuletama suurt halastuse kinki. Paastuajal palvetame näiteks: „Oo Jumal, kõige halastuse ja kogu headuse looja, kes sa paastumises, palves ja almusejagamises oled meile näidanud vahendeid patu vastu, vaata armuliselt meie alandlikkuse tunnistamise peale, et meid, kes me oleme alandunud oma südametunnistuses, tõstaks alati üles sinu halastus“. [4] Siis võtab meid endasse suur euharistilise palve missakaanon, mis kuulutab: „Sest sa oled maailma nii palju armastanud, et saatsid meile Lunastaja elama nii nagu meie kõiges peale patu“. [5] Kiituslaul Jumala halastusele on neljas euharistiline palve: „Sest sa tulid oma halastuses appi kõigile, nii et otsijaid võiksid sind leida“. „Halasta meie kõigi peale“ [6] on jõuline pöördumine, mille preester teeb euharistilises palves igavesest elust osasaamiseks. Pärast Meie Isa palvetab preester edasi ja palub rahu ja patust vabanemist „sinu halastuse abil“. Ja enne kui saadud andestuse valguses vahetatakse vennalikkuse ja vastastikuse armastuse väljendamiseks rahumärk, ütleb preester: „Ära vaata meie pattude peale, vaid oma Kiriku usule“. [7] Nende sõnadega palume me alandliku usaldusega Pühale Emale Kirikule ühtsuse ja rahu andi. Jumaliku halastuse pühitsemine tipneb euharistilise ohverdusega, millega mälestatakse Kristuse paasamüsteeriumi kui pääsemise allikat igale inimesele, ajaloole ja kogu maailmale. Seega viitab Jumala halastusele iga euharistikapühitsemise hetk.
Sakramentaalses elus jagatakse meile halastust külluslikult. On tähenduslik, et Kirik kasutab halastuse kohta otsevormelit kahe „tervendussakramendi“, nimelt meeleparanduse ja lepitamise sakramendi ning haigete salvimise sakramendi puhul. Esimese patust lahtimõistmise vormel kõlab nii: „Jumal, helduste Isa, on oma Poja surma ja ülestõusmise läbi on maailma endaga lepitanud ja saatnud meie hulka Püha Vaimu pattude andeksandmiseks. Jumala andestagu oma Kiriku teenistuse kaudu sulle ja andku sulle rahu“. [8] Teise salvimisvormel on järgmine: „Issand aidaku selle püha salvimise läbi sind oma armastuses ja halastuses Püha Vaimu armuga“.[9]
Kiriku palves viidatakse seega halastusele palju rohkem kui lihtsalt tungiva palumise mõttes, vaid see on performatiivne, mis tähendab, et me kutsume halastuse usus kohale, see antaksegi meile ja kui me siis tunnistame, et see on eluliselt tähtis ja tõeline, siis see ka tõeliselt muudab meid. See kuulub meie usu alusosiste hulka ning seda tuleb kogu aeg meeles pidada. Enne veel, kui ilmutati patt, toimus armastuse ilmutus, millega Jumal lõi maailma ja inimesed. Armastus on esmategu, millega Jumal annab endast meile teada ja saab meiega kokku. Avagem siis oma südamed ja usaldagem Jumala armastust meie vastu. Tema armastus käib alati meie eel, saadab meid ja jääb meie patust hoolimata ikka edasi meiega.
6. Selles seoses saab eriti tähtsaks Jumala sõna kuulmine. Ristikogukonnas kuulutatakse igal pühapäeval Jumala sõna ja Issanda päeva valgustab paasamüsteerium.[10] Tundub, et euharistia pühitsemisel oleme tunnistajad tõelisest kahekõnest Jumala ja Tema rahva vahel. Piiblilugemistes võtame uuesti ette oma pääsemise loo Jumala väsimatu halastustöö kuulutamise abil. Ka praegu räägib Jumal meiega üha edasi kui sõpradega. Ta elab meie keskel, [11] et meid saata ja näidata meile kätte elu teerada. Tema sõna teeb kuuldavaks meie sisimad vajadused ja mured ning pakub neile viljaka vastuse, nii et me saame otseselt kogeda, kui lähedal Ta meile on. Sellest tuleneb tähtsus, mis on jutlusel, milles „tõde käib käsikäes ilu ja heaga“ [12], nii et uskujate südamed võivad tunda värinat halastuse suuruse ees! Ma julgustan väga tugevalt kandma suurt hoolt jutluste ja üleüldse jutlustamise eest. Preestri jutlusepidamisest saab viljakas nii palju, kui ta ise on saanud kogeda Issanda halastavat headust. Selle edasiandmine, et Jumal kindlasti armastab meid, ei ole retoorikaharjutus, vaid eeltingimus, et olla usutav preester. Parimal viisil saab pastoraaltegevuses tõelist lohutus- ja pöördumissõnumit teada anda isikliku halastuse kogemise põhjal. See kristliku elu tuksuv süda peab toitma nii homileetikat kui ka katehheesi.
7. Vägev lugu Jumala halastuse imede kohta on Piibel. Iga piiblilehekülg on kastetud Isa armastusest, kes on loomise hetkest peale soovinud jätta kõiksusele oma armastuse märgid. Prohvetite sõnade läbi ja tarkuskirjutistes kujundas Püha Vaim Iisraeli ajalugu kui Jumala helluse ja ligiolu äratundmist rahva truudusemurdmistest hoolimata. Jeesuse elu ja kuulutus jätsid kindla märgi kristliku kogukonna ajaloole. See on Kristuse käsu kohaselt näinud oma missiooni olla Tema halastuse ja andeksandmise püsivahend (vt. Jh 20:23). Pühakirja läbi, mida hoiab elus Kiriku usk, kõneleb Issand üha edasi oma Mõrsjaga ja näitab kätte teed, mida mööda tuleb tal minna, et pääsemise Evangeelium võiks jõuda igaüheni. Ma soovin väga, et Jumala sõna pühitsetaks, tuntaks ja jagataks üha rohkem, nii et sellest halastuse allikast voolavat armastuse müsteeriumi mõistetaks üha paremini. Nagu apostel ütleb meile selgesti: “Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses“ (2Tm 3:16).
Oleks kasulik, kui iga kristlik kogukond saaks ühel liturgilise aasta pühapäeval uuendada oma püüdu teha Pühakiri paremini tuntuks ja seda laiemalt levitada. See võiks olla pühapäev, mis antakse täielikult Jumala sõnale ja millel tunnustataks seda ammendamatut rikkust, mida sisaldab see püsiv kahekõne Issanda ja Tema rahva vahel. Loovalgatuste abil võib sellest uskujate jaoks teha sobiva võimaluse saada elavateks anumateks Jumala sõna edasiandmisel. Seda laadi algatuste hulka võiks kindlasti kuuluda lectio divina praktika, milles püha kirja palveline lugemine hakkab toetama ja tugevdama vaimuelu. Selline lugemine, mis keskendub halastusega seotud teemadele, teeb võimalikuks kogeda isiklikult seda, kui palju head vilja kannab piiblitekst, mida loetakse Kiriku vaimse pärimuse valguses, ja nõnda annab alguse otsestele armastuse žestidele ja tegudele. [13]
8. Väga erilisel viisil leiab halastuse pühitsemine aset meeleparanduse ja lepituse sakramendis. Selles saame me tunda Isa kaisutust, kes tuleb päris meie juurde ja annab meile armu olla uuesti Tema pojad ja tütred. Me oleme patustajad ja kanname endal taaka vastuolust selle vahel, mida ma tahame teha ja mida me tegelikult teeme (vt. Rm 7:14-21). Kuid ometi käib arm alati meie eel ja võtab endale kujuks halastuse palge, mis laseb sündida, et meid lepitatakse ja meile antakse andeks. Jumal paneb meid mõistma, kui suur on Tema armastus meie vastu, just siis, kui me tunnistame, et oleme teinud pattu. Arm on patust vägevam: ta on üle igast võimalikust vastuhakuviisist, sest ta talub ära kõik (vt. 1Kr 13:7).
Andeksandmise sakramendis näitab Jumal meile kätte tee, mida pidi Tema juurde tagasi minna, ja kutsub meid uuesti saama tunda Tema ligiolu. Selle andestuse saamiseks tuleb esmajoones hakata elama armastuses. Apostel Peetrus räägib meile just sellest, kui kirjutab: „armastus katab kinni pattude hulga“ (1Pt 4:8). Patte annab andeks ainult Jumal, aga Ta palub, et me oleksime valmis andma teistele andeks sama moodi, nagu Tema meile andeks annab: „Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele“ (Mt 6:12). Oh kui kurb, kui me süda on kinni ega suuda andestada! Vimm, viha ja kättemaks jäävad peale, teevad meie elust haletsusväärse ja seavad tõkke rõõmsal meelel halastusele pühendumisele.
9. Kindlasti oli nii, et Juubeliaastal jagas Kirik armu kogemust väga tõhusalt muuhulgas halastuse misjonäride teenimise kaudu. Nad pürgisid pastoraalses tegevuses rõhutama, et Jumal ei sea mingeid tõkkeid teele nende jaoks, kes otsivad Teda kahetseva südamega, sest Ta tuleb isana kohale kõigi juurde. Paljud on mulle tunnistanud rõõmust, kui jälle on saadud kokku Issandaga Pihisakramendis. Ärgem laskem käest võimalust kogeda usuelu ka lepitusena. Ka täna kutsub apostel meid üles: „Andke endid lepitada Jumalaga“ (2Kr 5:20), nii et kõik uskujad saavad avastada armastuse väe, mis teeb meist „uue loodu“ (2Kr 5:17).
Ma tänan kõiki halastuse misjonäre väärtusliku teenimise eest, mis püüdis muuta tõhusaks andeksandmise armu. See eriline teenimine ei lõpe Püha Ukse sulgemisega. Ma soovin, et see jätkuks edaspidise teadaandmiseni kui konkreetne märk, et Juubeliaasta arm püsib elava ja tõhusana üle kogu maailma. Väljendamaks otseselt minu hoolt ja lähedust halastuse misjonäridega sel perioodil, hakkab nüüd neid juhendama ja selle väärtusliku teenimise jaoks kohaseid vorme leidma uue evangeliseerimise edendamise paavstlik nõukogu.
10. Ma kutsun preestreid veel kord üles valmistama ennast hoolsalt ette pihtimise teenistuse jaoks, mis on tõeline preestrimissioon. Ma tänan teid kogu südamest teie teenimise eest ja palun, et te võtaksite lahkelt vastu kõik, annaksite tunnistust isalikust hellusest, olgu asjassepuutuv patt nii raske kui tahes, võtaksite kuulda, kui aitate meeleparandajatel aru saada kurjast, mida nad on teinud, oleksite selgesõnaline, kui esitate moraalipõhimõtted, tahaksite saata uskujaid kannatlikult nende patukahetsusteekonnal, vaataksite kaugele eri juhtumite üle otsustamisel ja oleksite helded Jumala andeksandmise jagamisel. Täpselt nii, nagu Jeesus otsustas püsida sõnatult, et päästa abielurikkumiselt tabatud naine surmamõistmisest, peaks ka iga pihitoolis olev preester olema avatud südamega, sest iga meeleparandaja tuletab talle meelde, et ta ise on patustaja, aga samas ka teenib halastust.
11. Ma soovin, nagu me kõik teisedki, mõtiskleda nende apostli sõnade üle, mis on kirja pandud tema elu lõpu poole, kui ta tunnistab Timoteosele, et ta oli suurim patustajate seas, „kuid minu peale on halastatud seepärast“ (1Tm 1:16). Pauluse sõnad on väga tugevad, panevad meid oma elu üle järele mõtlema ning nägema, kuidas Jumala halastus toimib ja muudab, pöörab ja teeb teiseks meie südame. „Ma olen tänulik Kristusele Jeesusele, meie Issandale, kes oma teenistusse pannes on pidanud ustavaks mind, endist Jumala teotajat ja tagakiusajat ja julmurit. Kuid ta on mu peale halastanud“ (1Tm 1:12-13).
Tuletagem uue pastoraalse innuga meelde ka teist apostli ütlemist: „Jumal on meid enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti“ (2Kr 5:18). Kõigepealt lepitati selle ameti poolt vaadatuna meid, tehes meist otsesed tunnistajad selle kohta, kui üldkehtiv on Jumala andeksandmine. Mitte ükski seadus ega eeskiri ei saa Jumalal takistada jälle kaelustamast poega, kes tuleb Ta juurde tagasi ja tunnistab, et on teinud valesti, kuid soovib alustada oma eluga uuesti otsast peale. Jäädagi ainult seaduse tasandile on sama, mis astuda vastu usule ja jumalikule halastusele. Seadusel on kasvatamise väärtus (vt. Gl 3:24) ja selle eesmärk on armastus (vt. 1Tm 1:5). Ja ikkagi on kristlased kutsutud kogema uudsust, mis on Evangeeliumil, mis on „elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses“ (Rm 8:2). Isegi kõige keerukamatel juhtudel, mil on kiusatus rakendada ainult reeglitest tulenevat õiguse kuju, peame ikkagi uskuma jumalikust halastusest voogavasse väesse.
Meie pihiisad oleme kogenud palju pöördumisi, mis on juhtunud meie silme all. Nõnda tunneme vastutust tegude ja sõnade eest, mis jõuavad meeleparandajate südamesse ja lasevad neil avastada andestava Isa lähedust ja hellust. Ärgem laskem nendel võimalustel kaotsi minna, kui käitume viisil, mis võib olla vastuolus halastuse kogemisega, mida otsib meeleparandaja. Laskem hoopis Jumala piiritul armastusel anda valgust kogu inimese südametunnistuse ruumile (vt. 1Jh 3:20).
Lepitamise sakrament peab saama kristlikus elus tagasi keskse koha. Selleks on vaja preestreid, kes suudavad panna oma elu „lepitusameti“ (2Kr 5:18) teenistusse sellisel viisil, et ühtegi siiralt kahetsevat patustanut ei takistataks teda tagasiootava Isa armastusele lähenemast ja igaühele antaks võimalus saada tunda andekssaamise vabastavat väge.
Seda soosiv olukord võib olla 24 tundi Issandale, mida pühitsetakse paastuaja neljanda pühapäeva ümbruses. See ettevõtmine on juba juurdunud mitmes piiskopkonnas ning tema suur pastoraalne väärtus on julgustada pihisakramendi tulisemat vastuvõtmist.
12. Et see vajadus on olemas ja et ei tõuseks mingit takistust lepituse saamise soovi ja Jumala andestuse vahele, annan ma nüüdsest kõigile preestritele nende teenistusest tulenevalt võime mõista patust lahti need, kes on teinud nõutatud abordi pattu. Minu selle osas tehtud korraldust, mis oli piiratud Erakorralise Püha Aasta kestusega, [14] pikendatakse käesolevaga, kuni ei väljendata vastupidist. Ma soovin nii tugevalt kui võimalik uuesti üle korrata, et abort on raske patt, sest see lõpetab süütu elu. Kuid samas ma võin ja pean väitma, et pole olemas pattu, milleni Jumala halastus ei ulatu ja mida see ei saa eemaldada, kui leiab eest kahetseva südame, mis püüab leida lepitust Isaga. Seepärast saagu igast preestrist juhataja, toetaja ja lohutaja selle erilise lepitusteekonna patukahetsejatele.
Juubeliaastaks võimaldasin ka seda, et need uskujad, kes eri põhjustel käivad kirikutes, milles peavad teenistusi Püha Pius X Preestervennaskonna preestrid, saavad kehtivalt ja seadusjärgselt võtta vastu sakramentaalset patust lahtimõistmist. [15] Nende uskujate pastoraalseks kasuks ning usaldades nende preestrite head tahet püüda Jumala abiga taastada täielikku ühtsust Rooma-Katoliku Kirikuga, otsustasin ma isiklikult pikendada seda võimet üle Juubeliaasta kuni järgnevate korraldusteni, et keegi ei jääks kunagi ilma sakramentaalsest lepituse märgist Kiriku andestuse kaudu.
13. Veel üks halastuse pale on lohutus. „Trööstige, trööstige minu rahvast“ (Js 40:1) on prohveti südamest tulev palve, mis kestab üha ka täna, nii et lootuse sõna jõuab kõigini, kes saavad tunda kannatust ja valu. Ärgem kunagi laskem endalt röövida ülestõusnud Issandasse uskumisest sündinud lootust. Meid pannakse tihti tõesti valusalt proovile, kuid me ei tohi mitte kunagi kaotada kindlat arusaamist, et Issand armastab meid. Tema halastust väljendab ka see lähedus, tundeliigutus ja tugi, mida meie vennad ja õed saavad meile anda kurbuse ja ahistuse aegadel. Kellegi pisaraid kuivatada on üks viis murda üksinduse surnud ring, milles leiame end tihti lõksus olevat.
Kõigil meil on vaja lohutust, sest kedagi ei säästeta kannatamisest, valust ja vääritimõistmisest. Oh kui palju valu võib põhjustada pahatahtlik märkus, mis sünnib kadedusest, armukadedusest või vihast! Oh kui palju paneb kannatama reetmise, vägivalla ja mahajätmise kogemine! Oh kui palju kurbust tuleb kalli inimese surmast! Ja ikkagi pole Jumal neil kurbuse ja mure hetkil meist kunagi kaugel. Julgustav sõna, kallistus, mis laseb meil tunda, et meid mõistetakse, hellitus, mis laseb meil tunda, et meid armastatakse, palve, mis teeb meid tugevamaks… kõik need asjad väljendavad meie vendade ja õdede lohutamise kaudu Jumala ligiolu.
Mõnikord võib abiks olla ka vaikus, eriti just siis, kui me ei leia sõnu, et vastata kannataja küsimustele. Siis saab sõnade puudumist korvata meiega koos oleva, meid armastava ja meie kätt hoidva inimese kaastunne. Ei ole tõsi, et vaikus on allaandmise märk. See on hoopis tugevuse ja armastuse hetk. Ka vaikus kuulub meie lohutamise keelepruuki, sest see on otsene viis olla osaline venna või õe kannatamises.
14. Aegadel, mil on palju igasuguseid, sealhulgas perekondlikke kriise, nagu meil praegu, on tähtis pakkuda lohutavat ja tugevamaks tegevat sõna meie perekondadele. Abielu and on suur kutse, millele abikaasad vastavad Kristuse armu abil helde, truu ja kannatliku armastusega. Perekonna ilu püsib ikka muutumatult paljudest probleemidest ja alternatiivsetest ettepanekutest hoolimata: „Armastusrõõm, mida tunnevad perekonnad, on ka Kiriku rõõm“.[16] Eluteed, mis on viinud mehe ja naise kokku saama, teineteist armastama hakkama, ja Jumala ees vastastikku truudust tõotama, katkestavad tihti kannatused, reetmine ja üksindus. Laste anni rõõmu saadab mure nende kasvamise ja harimise ning õnne ja elutäiusesse jõudmise väljavaadete pärast.
Abielusakramendist tulev arm mitte ainult ei tugevda perekonda seda eriliseks halastamise kohaks muutes, vaid kohustab ka ristikogukonda ja kogu selle pastoraalset tegevust hoidma ülal perekonna kõrget positiivset väärtust. See Juubeliaasta ei saa vaadata mööda praeguse pere-elutegelikkuse keerukusest. Halastuse kogemine võimaldab meil näha kõiki inimeste probleeme Jumala armastuse vaatevinklist, mis on armastus, mis ei tüdi mitte kunagi lahkelt vastu võtmast ja teel saatmast.[17]
Me peame meeles pidama, et me kõik kanname oma isikliku eluloo rikkust ja koormaid. Meie elu oma rõõmude ja muredega on eriomane ja kordumatu ning leiab aset Jumala halastava pilgu all. See nõuab eriti preestritelt hoolikat, sügavat ja ettenägelikku vaimset järelekaalumist, et igaüks, ilma et mitte keegi jääks oma eluolukorra pärast välja, saaks tunda, et Jumal võtabki ta vastu, et ta saabki võtta aktiivselt osa kogukonnaelust ning olla osaline Jumala rahvas, mis liigub väsimatult Tema kuningriigi õiguse, armastuse, andestuse ja halastuse poole.
15. Me paneme tähele ka surmahetke erilist tähtsust. Kirik on alati elanud seda dramaatilist siirdumist läbi Kristuse ülestõusmise valguses. See on avanud tee, mis laseb olla kindel tulevases elus. Meie ees seisab suur väljakutse ja seda eriti tänapäeva kultuuris, millel on tihti kalduvus lihtsustada surma selleni välja, et seda käsitletakse illusioonina või siis ta peidetakse. Tegelikult tuleb surmale näkku vaadata ja valmistuda selleks kui valusaks ja vältimatuks siirdumiseks, millel teisalt on väga sügav tähendus, sest see on viimne armastuse tegu nendele, kes jäävad meist maha, ja Jumalale, kellega läheme kohtuma. Kõigis religioonides saadab surmahetke nagu sünnihetkegi religioosne kohalolu. Kristlastena pühitseme me matuseliturgiat kui lootusrikast palvet lahkunu hinge eest ning nende lohutamiseks, kes kannatavad kalli inimese kaotamise pärast.
Ma olen veendunud, et meie usust täidetud pastoraaltegevus laseb meil otseselt tunda, kuidas liturgilised märgid ja meie palved väljendavad Issanda halastust. Lootuse sõna annab Issand ise, sest mitte keegi ega mitte miski ei saa mitte kunagi lahutada meid Tema armastusest (vt. Rm 8:35). Preestri osavõtt sellest sündmusest on pastoraalse hoolitsuse tähtis vorm, sest see võimaldab kristlikul kogukonnal olla juures abituse, üksinduse, ebakindluse ja mure hetkel.
16. Nüüd Juubeliaasta lõpeb ja Püha Uks suletakse. Kuid meie südame halastuse uksed püsivad üha edasi täiesti lahti. Me oleme teada saanud, et Jumal kummardab meie juurde (vt. Ho 11:4), nii et meiegi võime Teda jäljendada ja kummardada oma vendade ja õdede juurde. Väga paljude inimeste püüdlemise pöörduda tagasi neid ootava Isa kotta on samuti äratanud see, et südame põhjast ja heldelt on antud tunnistust Jumala hellusest. Püha Uks, üle mille läve me oleme sel Juubeliaastal astunud, on suunanud meid armastuse teerajale ja me oleme kutsutud astuma seda mööda ustavalt ja rõõmuga. See on halastuse tee ja me kohtame sellel palju vendi ja õdesid, kes otsivad inimest, kes võtaks neil käest kinni ja oleks neile teekaaslane.
Soov olla Kristuse lähedal nõuab meilt, et me läheneksime oma vendadele ja õdedele, sest Isale ei meeldi miski rohkem kui tõeline halastuse märk. Halastusele on loomuomane, et ta saab nähtavaks ja konkreetseks kindlate ja jõuliste tegudega. Kui tõesti on halastust kogetud, ei saa enam tagasi pöörduda. Ta hakkab pidevalt kasvama ja muudab meie elu. See on tõeline uus loomine: sünnib uus süda, mis suudab armastada lõpuni välja, ja meie silmad puhastatakse nägema varjatud vajadusi. Oh kui õiged on Kiriku palvesõnad Ülestõusmisvigiilial pärast loomise loo ettelugemist: „Oo Jumal, kes sa oled imeliselt loonud inimloomuse ja veel imelisemalt selle lunastanud“. [18]
Halastus uuendab ja lunastab, kuna kohtuvad kaks südant: Jumala süda saab kokku inimese südamega. Esimene soojendab ja ravib teist. Meie kivised südamed saavad lihasteks südameteks (vt. Hs 36:26), mis suudavad armastada sellest hoolimata, et on patused. Ma hakkan mõistma, et olengi tõesti „uus loodu“ (Gl 6:15): mind armastatakse ja seepärast olen olemas, mulle on andeks antud ja seepärast olen uuesti sündinud, minu peale on halastatud ja seepärast on minust saanud halastuse astja.
17. Püha Aasta kestel ja eriliselt „halastuse reedete“ ajal sain ma otsesel viisil tunda meie maailmas olemasolevat headust. See on sageli varjatud, sest iga päev väljendavad seda tagasihoidlikud ja vaiksed žestid. Neist küll antakse avalikult teada harva, kuid nõrkadele ja haavatavatele, kõige üksildasematele ja mahajäetumatele inimestele tehakse ometi väga palju otseseid headuse ja helluse tegusid. On olemas tõelisi armastuse võitlejaid, kes on pidevalt solidaarsed vaeste ja õnnetutega. Tänagem Issandat nende hinnaliste kinkide eest, mis kutsuvad meid avastama rõõmu sellest, et läheme inimese nõrkushaavatuse juurde. Ma mõtlen samuti tänuga nende paljude vabatahtlike peale, kes pühendavad iga päev oma aja ja pingutused Jumala ligiolu ja läheduse näitamiseks. Nende teenimine on tõeline halastustöö, mis aitab paljudel inimestel tulla Kirikule lähemale.
18. Nüüd on õige aeg teha vabaks halastuse loovus, asuda uute ettevõtmiste juurde, tuua esile armu vili. Tänasel Kirikul on vaja rääkida nendest „paljudest muudest tunnustähtedest“, mis Jeesus tegi ja mis „ei ole kirja pandud“ (Jh 20:30), nii et ka need võiksid rääkida selget keelt, kui viljakas on Kristuse ja Temast elu ammutava kogukonna armastus. Mööda läinud on kaks tuhat aastat, kuid halastusteod jätkuvad üha, et teha nähtavaks Jumala headus.
Meie päevil on terved rahvad näljas ja janus ning meid kummitavad pildid lastest, kellel pole midagi süüa. Rahvahulgad rändavad üha ühelt maalt teisele toidu, töö, peavarju ja rahu otsinguil. Haigus mitmel kujul põhjustab pidevalt kannatamist, mis karjub abi, lohutuse ja toetuse järele. Vanglad on sageli kohad, milles vangistust saadavad ebainimlikest elutingimustest tulenevad tõsised raskused. Üha on laialt levinud kirjaoskamatus, mis takistab lastel välja arendamast oma võimekust ja jätab nad uute orjuse vormide kätte. Äärmusliku individualismi kultuur on viinud eriti Läänes teistega solidaarsuse tundmise ja teiste eest vastutamise kadumisele. Ning tänapäeval ei ole paljudel inimestel enam kogemust Jumalast endast, mis tähendab suurimat vaesust ja suurimat takistust inimese puutumatu eluväärikuse tunnustamisel.
Kokkuvõtteks saab öelda, et ihulikud ja vaimsed halastusteod on meie päevil üha tõendus sellest, et halastusel on positiivne süvamõju sotsiaalse väärtusena. Halastus sunnib meid käärima oma käised üles ja hakkama peale miljonite inimeste väärikuse taastamisega: nad on meie vennad ja õed, kes nagu meiegi on kutsutud ehitama „linna, mis on usaldusväärne“. [19]
19. Selle Püha Aasta kestel on antud halastusest palju konkreetseid märke. Kogukonnad, pered ja inimesed on taasavastanud jagamise rõõmu ja solidaarsuse ilu. Aga sellest ei piisa. Meie maailm soodustab üha edasi uusi inimväärikust ründavaid vaimse ja materiaalse vaesuse vorme. Seepärast peab Kirik alati jääma valvele ja olema valmis ära tundma uued halastustööd ning neid tegema heldelt ja innuga.
Püüdkem siis, kuidas vaid suudame, kujundada erilisi ja süvitsiminevaid viise armastuse ja halastustegude kohaleviimiseks. Halastus haarab kaasa ja tal on kalduvus levida kui maastikupõleng, mis ei tunne piire. Seepärast oleme kutsutud andma tavapärastele halastustegudele uue väljenduse. Sest halastus voolab üle, liigub üha edasi ja kannab rikkalikult vilja. See on nagu pärm, mis tõstab taigna (vt. Mt 13:33), või sinepiseeme, millest kasvab puu (vt. Lk 13:19).
Mõelgem kasvõi ainult ühe ihuliku halastusteo peale: „riietada alastiolijaid“ (vt. Mt 25:36, 38,43,44). See viib meid tagasi algusesse, Eedeni aeda, kui Aadam ja Eeva said aru, et on alasti ja, kuuldes Issandat lähenemas, tundsid häbi ja peitsid end ära (1Ms 3:7-8). Me teame, et Jumal karistas neid, kuid Ta ka „tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga“ (1Ms 3:21). Ta kattis nende häbi ja taastas nende väärikuse.
Mõelgem samuti Jeesuse peale Kolgatal. Jumala Poeg ripub alasti ristil, sõdurid olid võtnud tema särgi ja heitnud selle peale liisku (vt. Jh 19:23-24). Tal ei ole enam midagi alles. Rist on äärmuslik ilmutus sellest, et Jeesus jagab nende saatust, kes on kaotanud väärikuse eluks hädavajaliku puudumise pärast. Kirik on kutsutud olema „Kristuse särk“ [20] ja panema oma Issand uuesti riidesse, kuid samuti on ta kohus olla solidaarne nendega, kes maailmas on alasti, aidata neil saada tagasi neilt võetud väärikus. Jeesuse sõnad „Ma olin alasti ja te riietasite mind“ (Mt 25:36) nõuavad meilt, et me ei pööraks selga uutele vaesuse ja marginaliseerumise vormidele, mis ei lase inimestel elada väärikat elu.
Olla tööta või jääda ilma piisava palgata, mitte suuta hankida endale kodu või maad, millel elada, saada tunda diskrimineerimist usu, rassi või ühiskondliku staatuse pärast – need on vaid mõned näited paljudest inimese väärikust ründavatest olukordadest. Seesuguste rünnete korral vastab kristlik halastus eelkõige valvsuse ja solidaarsusega. Oh kui palju on tänapäeval olukordi, mille puhul saame taastada inimeste väärikuse ja teha võimalikuks tõeliselt inimliku elu! Mõelgem ainuüksi paljude laste peale, kes kannatavad elurõõmu röövivate vägivallavormide käes. Ma mõtlen kogu aeg nende kurbadele ja hämmelduses nägude peale. Nad paluvad meilt abi tänapäeva maailma orjusest pääsemiseks. Need lapsed on homme noored täiskasvanud. Kuidas valmistame neid ette elama väärikuse ja vastutustundega? Mis lootusega saavad nad minna vastu tänasele ja homsele?
Halastuse ühiskondlik iseloom nõuab, et me ei jää lihtsalt kõrvalt vaatama ega tee midagi. See nõuab meilt, et peletaksime eemale ükskõiksuse ja silmakirjalikkuse, et meie kavad ja projektid ei jääks tühjadeks sõnadeks. Aidaku Püha Vaim meil anda oma tegus ja isetu panus selle heaks, et õiglus ja väärikas elu ei muutuks pelgaks klišeeks, vaid nad oleksid konkreetne pühendumisviis neile, kes soovivad anda tunnistust Jumalariigi kohalolust.
20. Me oleme kutsutud edendama halastuse kultuuri, mis põhineb teistega kohtumise taasavastamisele. See on kultuur, milles keegi ei vaata teist ükskõikselt ega pööra pilku ära vendade ja õdede kannatamiselt. Halastusteod on „käsitöö“ selles mõttes, et ükski pole teisega sarnane. Meie käed saavad neid teha tuhandel eri viisil. Neile annab küll vaimu üks ja sama Jumal ja nad on tehtud ühest ja samast materjalist – halastusest, kuid ometi on igal neist erisugune kuju.
Halastusteod mõjutavad kogu inimese elu. Seepärast suudame panna käima tõelise kultuurirevolutsiooni, kui alustame lihtsatest žestidest, mis jõuavad välja ihu ja vaimuni, inimeste tegelikku ellu. Selle kohustuse peaks ristikogukond enda peale võtma teadmises, et Jumala sõna kutsub meid ikka jälle saama üle kiusatusest peita ennast ükskõiksusse ja individualismi ning elada mugavat probleemivaba elu. Jeesus ütleb oma jüngritele: „Vaeseid on alati teie juures“ (Jh 12:8). Ei ole olemas mingit alibit, et õigustada vaestega tegelematajätmist, kui Jeesus on ennast samastanud neist igaühega.
Halastuse kultuuri kujundab püsiv palve, Püha Vaimu toimimise kuuldavõtmine, pühakute elu tundmine ja lähedus vaestele. See sunnib meid mitte vaatama mööda olukordadest, mis kutsuvad meid sekkuma. Kiusatuse halastuse üle teoretiseerida saab ületada sel määral, mil meie elu hakkab iseloomustama osavõtt ja jagamine. Me ei tohi kunagi unustada ka seda, mida apostel Paulus kõneleb oma pöördumisjärgsest kohtumisest Peetruse, Jakobi ja Johannesega. Tema sõnad rõhutavad üht olemuslikku külge tema enda missioonist ja kristlase elust üleüldse: „Ainult et meil tuleb pidada meeles vaeseid, ja just seda ma olengi hoolega teinud“ (Gl 2:10). Me ei saa vaeseid unustada – see käsk on tänapäeval ikka edasi oluline ning selle sunni taga on Evangeelium ise.
21. Juubeliaasta vermib meisse apostel Peetruse sõnad „teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on“ (1Pt 2:10). Ärgem hoidkem seda, mida oleme saanud, armukadedalt enda käes, vaid jagagem seda oma kannatavate vendade ja õdedega, et neidki hakkaks kandma Isa halastuse vägi. Jõudku meie kogukonnad igaüheni, kes elab nende keskel, nii et Jumala hellus saaks uskujate tunnistuse kaudu pääseda kõigini.
Praegu on halastuse aeg. Iga päeva meie teekonnal tähistab Jumala ligiolu. Ta juhib meie samme armu väega. Seda armu kallab Vaim meie südamesse, et teha see armastussuutlikuks. See on halastuse aeg kõigi jaoks ja igaühe jaoks eraldi, sest keegi ei saa mõelda, et ta on lahutatud Jumala ligiolust ja Tema hella armastuse väest. See on halastuse aeg, kuna need, kes on nõrgad ja haavatavad, kaugel ja üksinda, peaksid saama tunda, et olemas on vennad ja õed, kes saavad neile hädas appi tulla. See on halastuse aeg, sest vaesed peaksid saama tunda, et neid kohtlevad aupaklikult ning hoolikalt teised, kes on saanud üle ükskõiksusest ja leidnud üles selle olemusliku, mis on elus. See on halastuse aeg, sest ükski patustanu ei tohi kunagi väsida andeks palumast ja kõik võivad kogeda Isa lahkelt vastu võtvat embust.
„Sotsiaalselt väljatõugatud inimeste Juubeli“ ajal, kui Pühad Halastuse Uksed suleti kõigis maailma katedraalides ja pühamutes, tuli mulle mõte, et kogu Kirik võiks veel ühe käegakatsutava märgina Erakorralisest Pühast Aastast hakata tähistama tavalise aja kolmekümne kolmandat pühapäeva Ülemaailmse vaeste päevana. See oleks väärikaim viis Issand Jeesus Kristuse, Kõiksuse Kuninga suurpüha pühitsemise ettevalmistamiseks, kes samastas end väiksete ja vaestega ning kes hakkab meie üle kohut mõistma meie halastustegude järgi (vt. Mt 25:31-46). See päev aitaks kogukondadel ja igal ristitul järele mõelda selle üle, kuidas vaesus on Evangeeliumi süvimas keskmes ja et nii kaua kui Laatsarus lamab üha meie kodu ukselävel (vt. Lk 16:19-21), ei saa olla mingit õigust ega ühiskondlikku rahu. See päev hakkab ka esindama tõelist uue evangeliseerimise vormi (vt. Mt 11:5), mis võib uuendada palet Kirikul, mis püsib alalises pastoraalse pöördumise ja halastusest tunnistuse andmise tegevuses.
22. Püha Jumalaema vaatab alati meie peale halastavate silmadega. Ta on kõige ees meile teed näitamas ja meid saatmas, kui anname tunnistust armastusest. Kunstiteostes näidatakse teda tihti Halastuse Emana, kes kogub kõik oma kaitsva rüü alla. Usaldagem tema emalikku aitamist ja järgigem tema püsivat nõuannet vaadata Jeesust kui Jumala halastuse helendavat palet.
Kirja pandud Roomas Püha Peetruse basiilikas, 20. novembril, Issand Jeesus Kristuse, Kõiksuse Kuninga suurpühal aastal 2016, minu pontifikaadi neljandal aastal.
FRANCISCUS
[1] Johannese evangeeliumist, XXXIII, 5.
[2] Hermase karjane, XLII, 1-4.
[3] Vt. apostellik üleskutsekiri Evangelii Gaudium, 27.
[4] Rooma missaal, Paastuaja kolmanda pühapäeva kollektapalve.
[5] Ibid., Tavalise aja pühapäeva missakaanon VII.
[6] Ibid., Euharistiline palve II.
[7] Ibid., Püha armulaud.
[8] Meeleparandusriitus, nr. 46.
[9] Salvimise sakrament ja pastoraalne hoolitsus haigete eest, nr. 76.
[10] Vt. Teine Vatikani üleilmne kirikukogu, Konstitutsioon pühast liturgiast Sacrosanctum Concilium, 106.
[11] Id., Dogmaatiline konstitutsioon Dei Verbum, 2.
[12] Apostellik üleskutsekiri Evangelii Gaudium, 142.
[13] Vt. Benedictus XVI, Sünodijärgne apostellik üleskutsekiri Verbum Domini, 86-87.
[14] Vt. Kiri mille kohaselt antakse usklikele indulgents Erakorralise Halastuse Juubeliaasta puhul, 1. September 2015.
[15] Vt. ibid.
[16] Sünodijäegne apostellik üleskutsekiri Amoris Laetitia, 1.
[17] Vt. ibid., 291-300.
[18] Rooma missaal, Ülestõusmisvigiilia, Palve pärast esimest lugemist.
[19] Ringkiri Lumen Fidei, 50.
[20] Vt. Cyprianus, Katoliku Kiriku ühtsusest, 7.