Kuni praeguni rääkisime juba palvetamisest ja suretamisest. Mõlemad on olulised ja mõlemad on intiimselt omavahel seotud. Palve ja suretamise kaudu pöördume Jumala poole ning proovime Jumala tahtmist avastada ja teostada. Aga kui palve ja suretamine on nii olulised, kuidas teada siis, kas me palvetame piisavalt või kas me peaksime veel veidi rohkem suretama? Kuidas teada, kuidas paremini palvetada ning suretada? Just see on vaimse juhendamise eesmärk. Viimane arutlus näitab, miks on vaimne juhendamine oluline ning kuidas selle läbi võtta vastu kasulikke nõuandeid meie siseelu kohta.
Vaimne juhendamine ei ole midagi uut, vaid vaimse juhendamise pärimus ulatub Vana Testamendi aegadeni. Näiteks Jeesus Siiraki Tarkuseraamat ütleb: Naisega tema võistleja pärast ja pelguriga sõja pärast, kaupmehega müügi pärast ja ostjaga kauba pärast, kadedaga tänu pärast ja halastamatuga heategemise pärast, tahtejõuetuga mõne ettevõtmise pärast ja sulasega töö lõpetamise pärast, laisa orjaga töö raskuse pärast - niisugustega ära pea üldse nõu! Pea aga alati nõu vaga mehega, kellest sa tead, et ta peab käske, kelle hing sarnaneb sinu hingega, ja kes, kui sa komistad, tunneb sulle kaasa! (Srk 37:11-12). Just sellisel viisil rääkis Jeesus Kristus ka oma apostlitega. Näiteks Emmause teel jüngrid ütlesid: Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas? (Lk 24:32) Sedasama tegi Jeesus mitu korda oma elu jooksul ja esimesed jüngrid järgnesid Tema eeskujule. Apostlite teod ütleb, et kui Paulus kohtus Jeesusega Damaskuse teel, Jeesus ütles talle: tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema. Damaskuses oli üks jünger, Hananias nimi. Jeesus läkitas teda Pauluse juurde ja tema, pannud oma käed Sauluse peale, ütles: „Saul, vend, Issand on mu läkitanud – Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu". (Ap 9:6.17)
Vaimne juhendamine on vana, ilus ja väga vajalik kristlik komme. Püha Josemaría ütleb: Oleks hea, kui tunneksid seda kindlat reeglit: sinu enda südametunnistus on halb nõuandja, halb piloot juhtimaks hinge tormides ja marudes, siseelu karide vahel. Sellepärast on Jumala tahe, et laeva juhtumine oleks Õpetaja käes, kes oma valguse ja teadmisetega juhiks meid kindlasse sadamasse (Tee, 59). See ei tähenda, et me ei saa oma enda siseelu juhtida sellepärast, et me oleme rumalad, vaid sellepärast, et nagu britti vanasõna ütleb: „nobody is a good judge on his own cause" (e k. mitte keegi pole hea kohtunik omaenda asjus). Tegelikult on meie Õpetajaks Püha Vaim, kes tegutseb konkreetse inimese kaudu, vaimuliku juhendaja kaudu, et me saaksime Jeesusega lähedasemaks.
Tegelikult on see esimene ja ilmselt ainus vaimse juhendamise ning siseelu eesmärk: meid aidata, et Jeesusega samastuda. Jumal kutsub meid pühadusele ning saame pühakuks, kui Püha Vaimu tegutsemise läbi me ühendame üksteist Kristusega. Püha Vaim on meie hinges. Tema läbi peame end pühitsema. Selles mõttes vaimulik juhendaja peab ainult (ja see on talle suureks vastutuks) meid aitama, et Püha Vaimu häält ära tunda. Selles mõttes, vaimuliku juhendaja missioon on janu Jumala järele äratada, avastada siseelus uut silmapiiri, raskuste ees meid julgustada, valu ees lohutada.
Sellepärast on väga oluline väidata, et oma pühaduse esimene vastutustundlik inimene oleme meiegi. Vaimulik juhendaja ei peaks mitte kunagi meie südametunnistust asendama. Vaimulik juhendaja on ainult nõuandja. Tal ei tohi inimesi manipuleerida. Kui ta teeks seda, see ei oleks enam Püha Vaimu tegu vaid Saatani tegu ja tema vastutus Jumala ees oleks kindlasti suur. Väga harva võib vaimulik juhendaja midagi „käskida".
Aga hea nõuandja olla vaimulik juhendaja vajab informatsiooni. Kui me ei räägi siiralt temaga ja ütleme lihtsalt, mis toimub meie sees, ta ei saa meid aidata. Seega, vaimses juhendamises siirus on hädavajalik. Vaimulik juhendaja on nagu arst. Arsti juures on ka siirus hädavajalik – on vaja selgitada kogu tõde, kui me tahame terveks saada: mina tunnen neid sümptomeid, ma kannatan nende all. Ja me näitame arstile haavu ja mäda, kui seda on. Kui me ei teeks seda, sest me oleme häbelikud, käituksime nagu hullud inimesed. Samamoodi, kui me ei ole täiesti siirad temaga, vaimulik juhendaja ei suuda asjakohase nõustamise meile anda. Me ei peaks mõtlema, et preester hirmutaks, kui me ütleksime seda või seda. Ta on juba kõik ja rohkem kuulnud.
Ja muidugi, teine asi mis on hädavajalik, on kuulekus. Kui me tahame paremaks saada, peame vaimuliku juhendajat kuulama, teades muidugi, et seda, mida ta ütleb, ei ole käsk vaid nõuanne. Vabatahtlikult võtame vastu antud nõu ja proovime seda praktiseerida. Ja siis, isegi kui see, mida ta ütles meile ei paista eriti täpne, Püha Vaim tegutseb meie südameis. Vähemalt saame alandlikumaks ja see on alati väga positiivne asi. Muidugi, kui see mida preester ütleb on täiesti absurdne või Jumala seaduse vastu, me ei tohi seda teha aga see ei toimu peaaegu mitte kunagi.
Millest peaksime vaimuliku juhendajaga rääkima?
Esiteks oma siseelust ja palveelust. Mõtlema, et kuidas ma palvetan, millal ja kui kaua, millised on minu palveelu raskused? Teiseks peaksime rääkime oma usu elust. Kolmandaks tööelust, et kas ma proovin töötada ausalt või mitte? Kas minu töö on pühitsetud tööd? Oluline on rääkida minu suhe teiste inimestega: kas ma armastan perekonda, sõpru ja vanelasi? Samuti teenistuse, õiguse ja solidaarsuse vaimust ning kiriku armastusest. Näiteks kas ma palvetan paavsti ja piiskopi eest? Kas ma võiksin midagi veel nende eest teha? Niisamuti apostolaadist: Kuidas Jumalast rääkida teistele? Need on kõik vajalikud küsimused, millest peaksime rääkima vaimuliku juhendajaga.
Loomulikult on ka teisi teemasid ja muidugi me ei pea iga kord kõikide nende asjade kohta rääkima. Aeg-ajalt on asjad, millest muretseme eriliselt ning on päevakohasemad ja siis räägime ainult nendest küsimustest oma vaimse juhendajaga. Niisiis kõige olulisem asi on see, et kõigepealt rääkida sellest, millest me ei tahaks rääkida. Inimene, kes kannab oma õlgadel suurt kivi ja väiksemaid kive taskus, kui ta jõuab kohale, kuhu ta peab kive jätma, ei hakka ta kõige pealt välja võtma väiksemaid ning seejärel laseb suuremat kivi langeda. Loogiliselt ta laseb kõigepealt suurt kivi langeda ning seejärel võtab väiksemad kivid taskust välja. Suurt kivi kõige pealt langeda lastes, on ülejäänud kive välja võtta palju kergem.
Samal ajal on teemasid, millest me ei pea vaimses juhendamises rääkima – me ei peaks nt vaimulikult juhendamiselt küsima, kas me peame tööl seda või teist tegema, kui see ei ole mingil viisil seotud siseeluga. Ametisaladust tavaliselt ei tohi ka rääkida.
Aga kellega rääkida? Kes võiks olla hea vaimulik juhendaja? Tavaliselt preester, eriti kui vajame nõu moraalsetest või usu asjadest. Kuid ka ilmikud võivad head vaimulikud juhendajad olla, kui nad on Jumala asjade kohta piisavalt haritud – nt Siena püha Kataliina, kes oli mantellata, temal ajal oli väga kuulus vaimulik juhendaja. Igatahes on väga oluline, et tema juures me tunneme end mugavalt ja meil on temaga lihtne rääkida, sest me usaldame teda.
Kui tihti peame rääkima? Seda on raske öelda. Tavaliselt alguses on piisav kord kuus. Pärast mõnda aega kui tunneme, et me vajame sagedamini rääkida, siis peaksime seda tegema sagedamini. Kuid täpsus on olulisem kui perioodilisus – kui otsustame kord kuus rääkida, siis räägime kord kuus.
Kui kaua rääkida? Seda on ka raske öelda. Tavaliselt 15-20 minutit on piisav aga on inimesed kes vajab rohkem aega rääkida. Aga kui me tahame, et vaimne juhendamine on efektiivne, on oluline ainult siseelust rääkida.
Viimane asi. Kas vaimulik juhendaja peaks olema ka minu pihiisa? Võiks olla küll ja mõnikord on see isegi väga hea mõte, aga see ei ole vajalik. Tegelikult vaimne juhendamine ei ole täpselt sama kui piht. Muidugi, pihtimise ajal võtame ka preestrilt nõu vastu ja teatud viisil see on samuti vaimne juhendamine, aga pihtimise ajal peaksime ainult pattude kohta rääkima – see on pihtimise spetsiifiline eesmärk. Vaimne juhendamine on natuke laiem. Kindlasti mõlemad on olulised ja vajalikud ja selles mõttes nad on täielikult üksteist täiendavad. Vaimne juhendamine ei ole sakrament aga kui me võitleme pühaduse eest, siis on kindlasti väga kasulik ja tähtis.
Lugemiseks:
- Francis Fernandez-Carvajal, Through Wind and Waves
- J. de Pedro: Spiritual Direction