Püha Missa on kõige olulisem sündmus maailmas. Miks? Sest Püha Missa on Jeesuse ristiohvri veretu uuendamine. Iga kord kui Püha Missa on pühitsetud, osaleme Jeesuse ohverdamisel Kolgatal. See toimub sakramentaalselt („veretult"), aga reaalselt (sest Missa on sama „Jeesuse ristiohver"). Niisiis Püha Missa läbi võtame Jeesuse lunastuslikku armu vastu ning selle kaudu Jumal tahab meid päästa. Ja samal ajal Püha Missa läbi Jumala sõna saab meile toiduks, muutub toiduks, sest selle kaudu Jumal tahab meie kristlikku elu toita. Ei ole raske mõista, miks see jumalik sündmus on nii suur imetegu ja miks pühakud, rääkides Euharistiast, ütlesid tihti: „see on minu elu põhjus!".
Katekismus ütleb, et Missa „on kogu kristliku elu allikas ja tipp." Püha Josemaría ütleb midagi sarnast, et Euharistia „on Kristlase vaimulik elu kese ja läte". See tähendab, et Püha Missa ei ole – ei peaks olema – mitte kunagi puhas teooria. Missa on midagi väga konkreetset: Missa peab alati olema meie elu kese ja allikas ning samal ajal tema läte ja tipp. Ja see muutub reaalsuseks, kui me proovime iga nädal oma elu veidi rohkem pühapäevase Missaga ühendada. Seega Missal osaleda ei ole piisav, me peame õppima Missat „elama" ja „Missast" elama.
Aga mida tähendab, et Euharistia on läte ja allikas, kese ja tipp? Et Missa on kese või allikas tähendab, et meie kristliku elu sünnib Euharistiast. Kuid mida tähendab, et meie elu sünnib Euharistiast? See sündimine saab võimalikuks kahel viisil.
Esiteks, Missa ajal õpime tundma, kes on Jumal. Näeme, et Jumal on päris alandlik. On tõsi, et Evangeeliumis Jeesus ise ütleb: „õpige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik". Aga on tõsi ka, et me ei ole väga alandlikud. Tavaliselt oleme uhked ja mõtleme, et meie oleme, kes peaksime oma elu juhtima; et meie tahtmine on alati väga oluline; et need oleme meie, kes saavutavad eesmärgi. Kuid tegelikult, kui saame midagi head teha, kui saame siseelus midagi saavutada – midagi väärtuslikku pühadusele – on lihtsalt sellepärast, et Jumal aitab meid oma armuga. Missa ajal avastame, et Jumal on nii armuline, et ta tahab meid aidata, ja nii alandlik, et isegi kui me ei taha, et ta aitaks meid – ta aitab meid niikuinii. Igal Missal Jeesus, Jumala Poeg, annab end meie kätte. Ta annab meile oma ihu ja oma vere ning ta teeb seda tingimusteta. Talle ei ole oluline, kas me oleme head või halvad, perfektsed või patused. Kõigile ütleb Ta: „võtke ja sööge" ja „võtke ja jooge". Ta usaldab meid täiesti, isegi kui mõnikord me ei usalda teda – nii armuline ja alandlik on Jeesus. Niisiis saame kohe aru, miks me ei peaks mitte kunagi tema ihu vastu võtma, kui me ei ole armu seisundis – enda teada vaba surmapatust. Kindlasti me ei ole mitte kunagi seda väärt, et Ta tuleks meie juurde, aga kui meil on surmapatt, peame seda alandlikult, tunnistama pihile tulles enne armulauda vastu võtta ja siis oleme Jeesuse lähedamad ning muutume armuliseks ja alandlikuks.
Teiseks, Jeesus annab meile oma ihu, sest tahab Ta meie elu muuta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest. (...) See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti." (Jh 6:51.58). Jumal tahab, et me elaksime igavesti. Aga saame igavesti elada ainult kui ta on meie sees. Seega, ütleb Issand: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval, sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse. Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi" (Jh 6:53-57).
Jumal, Jeesuse ihu kaudu, tahab meile anda igavest elu - oma uue elu, ja seda mitte tulevikus, vaid praegu – kui me sööme Jeesuse ihu, siis meil on uus elu, sest iga kord me sööme Jeesuse ihu, Jeesus jääb meisse ja meie temasse. See on põhjus, miks me saame midagi head teha. Saame efektiivselt Jumalast rääkida, saame palvetada ja Jumal kuuleb meid, saame tööd pühitseda, saame teisi armastada. Sest meil on sees uus elu printsiip – igavese elu, jumaliku elu printsiip. Selles mõttes, oleks hea, et me märkaksime sagedamini, et kõik mida me teeme, sõltub Missast. Kõik sõltub uuest elust, mida me võtame vastu Missa ajal. Ilma Püha Missata me ei saa mitte midagi teha. Näiteks Püha Johannes Krisostomus ütles, et Euharistia kaudu kristlased muutuvad lõviks. Oleme võimsamad kui kõik teised inimesed, sest Jumala elu on meis.
Aga rääkisime eelnevalt samuti, et Püha Missa on ka meie elu kese ja tipp. Mida see tähendab? Et meie igapäevaelu peaks alati keskendatud või fokusseeritud olema Euharistiast. Ja see on seotud sellega, et Missa on ohver, Jeesuse täiuslik ohver. Ristil Jeesus andis oma elu ohvrina meie pattude eest. Ta ohverdas Issandale puhast ohvrit, oma elu, meie eest. Ja see on see, mida peame ka meiegi praegu tegema. Ohverdada oma elu Jumalale. Kuidas saame seda teha? Tänu Missale, saame oma elu altari peale panna. Võime oma igapäevaelu Missaga ühendada ja siis muudame oma elu ohvriks.
Püha Missa annab meie tegudele igaviku väärtuse. Altare Dei est cor nostrum, ütles püha Gregorius Suur – meie süda on Jumala altar (Moralia 25,7, 15). Või nagu püha Josemaría ütleb: „Teenigem Teda mitte ainult altaril, vaid kogu maailmas, mis on meile nagu üks altar. Kõik inimeste tööd ja tegemised oleksid nagu ühele altarile suunatud ja igaüks teist loeb tänu sellele hingeühtsusele iga päev teatud määral oma missat. See kestab kakskümmend neli tundi, kuni järgmise missani, mis omakorda jälle kakskümmend neli tundi kestab ja nii jätkub see kuni meie elu lõpuni" (ühe vaatluse märkmed, 19.3.1968).
Et me saame oma elu Missaga ühendada – see on see mis annab meie elule mõtte. Tänu Missale saame kõik Jumala eest ja Jeesusega koos teha. See, mida me teeme, on väärtuslik ja Jumal võtab selle vastu, sest see, mida me ohverdame, on Jeesuse ohvri osa. Ja see on seotud sellega, mida nimetatakse preestrihingeks. Ristimise kaudu oleme kõik omaenda olemasolu preestrid, et „tuua vaimseid ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse läbi" (1Pt 2:5)
Ilma Missata kõik, mida me teeme, oleks kasutu; ühendatud Missaga, sel on jumalik väärtus. Ja seda on väga lihtne teha, sest sõltub aimult meie taotlusest. Tuleb lihtsalt öelda: „see töö, see tegevus, see raskus on minu ohver. Panen selle altari peale. Ma ühendan seda Jeesuse ohvriga ja proovin seda teha Jeesuse vaimuga". Kui me teeme seda püsivalt, siis Püha Missa ei ole enam midagi võõrast ja Missal ohverdatakse nüüd minu elu. Minu elu on seal: preester ohverdab Jumalale minu elu koos Jeesuse eluga. See Missa on praegu minu Missa. Selles mõttes, esimesed kristlase, kui nad läksid Missale, ütlesid nad: „vado ad offerendum" – lähen ohverdama. Niisamuti saame meie teha iga nädalal Missale minnes.
Missa on vaimuliku elu kese ja läte, allikas ja tipp ja on kindlasti oluline, et me märkaksime seda veidi rohkem ja me prooviksime selle järgi elada iga päev.