„Viimsel Õhtusöömaajal, ööl, mil Ta ära anti, seadis meie Lunastaja sisse oma Ihu ja Vere euharistliku ohvri selleks, et seeläbi Tema Ristiohver kestaks läbi aegade kuni Tema taastulemiseni ning usaldas sel moel oma armastatud Mõrsjale Kirikule oma surma ja ülestõusmise mälestuse: halastuse sakramendi, ühtsuse märgi, armastuse sideme ja ülestõusmise pidusöömaaja, kus me naudime Kristust, meie süda täidetakse armuga ning meile antakse tulevase auhiilguse pant" (Sacrosanctum Concilium, 47)
Püha Missa on Jeesuse ristiohvri veretu uuendamine. Kui me mõistame, mis see on ja mis toimub Missa ajal, siis saame aru, et Püha Missa ei ole ainult kõige olulisem sündmus maailmas, vaid kõige põnevam. Aga kahjuks mõnikord inimesed arvavad, et Püha Missa on igav ja rutiinne. Tavaliselt juhtub see sellepärast, sest nad ei tea või ei mäleta enam mida Jumal teeb, ja mis on see, mida meie teeme, kui me osaleme Euharistial.
Kuidas meie aga võiksime veidi paremini Missat elada?
Enne Missa algust preester rõivastub liturgilisse rõivastusse. Paneb selga amiktus, alba, vöö, stoola ja kaasula. Tänu nendele peaks selge olema, et Missa ajal preester täidab püha ülesannet. Preester on rõivastatud Kristuseks. Ei ole enam oluline, kes ta on, kas ta on kõhn või tüse, sest liturgilised rõivastused peidavad või varjavad preestri ihu. Praegu altari ees ta on Kristus. Muidugi preester ei ole Kristus ainult rõivaste pärast, vaid vaimulikuseisuse sakramendi pärast, aga rõivad aitavad mõista, et sel hetkel preester pole tavaline inimene ja ei tee tavalisi igapäevaseid asju, vaid see on eriline toiming.
Liturgiliste rõivastute värvid ütlevad midagi Missa kohta, mida sel päeval tähistatakse. Roheline tähendab tavalist aega. Valge värv tähistab ülestõusmist või pühakutega seotud püha. Punane aga märtrite püha või Püha Vaimu Missat. Lillat rõivastust kasutatakse advendiajal, paastuajal ja surnute mälestamisel. Roosat värvi kasutatakse ainult 3. advendi pühapäeval ja 4. paastu pühapäeval: see sümboliseerib, et advendi ja paastu ajad on peaaegu läbi. Mõnedes kohades Neitsi Maarja pühadel kasutatakse ka sinist värvi.
Missa algab ja lõpeb ristimärgi tegemisega. See on oluline märk, sest ristimärk on kristlik märk. Tähendab, et me oleme Jeesuse omad ja et kõik, mida me teeme Missa ajal, toimub Jeesuse risti mõju all. Läänekiriku traditsioonis ristimärki tehakse niimoodi: avatud peopesaga puudutatakse laupa, rinda, vasakut ja paremat õla, öeldes samal ajal: Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Peale ristimärgi tegemist tuleb sissejuhatus. Esiteks preester tervitab kogudust. Teiseks palume andeks lugedes Mina tunnistan palvet. Enne selle palvetamist preester teeb lühiket pausi, et me võiksime meelde tuletada oma patte ja nende pärast andeks paluda. Mina tunnistan palve jooksul, kui me ütleme minu süü, minu süü, minu ülisuur süü, lüüakse endale kolm korda rinda: see žest märkab selgelt, et me kahetseme oma patte.
Pühapäeviti ja suurtel pühadel loetakse või lauldakse Au olgu Jumalale, mis on väga vana ja ilus hümn, mille kaudu me kiidame, ülistame, kummardame, austame ja täname Jumalat Tema suure au pärast. Kohe pärast Au olgu Jumalale preester loeb Päevapalve. Siin uuesti, pärast ütlemist Palvetagem, tehakse lühikest pausi. Sel hetkel preester kogeb koguduse palveid ja palub nende eest Jumalale. Niisiis sel hetkel on hea mõte meelde tuletada kõiki neid asju, mida me tahame paluda Jumalalt või tänada Jumalat Missa ajal.
Siis algab sõnaliturgia. Pühapäeviti loetakse kolm lugemist (esimest, teist ja Evangeeliumit) ja psalmi. Tööpäeviti kaks lugemist ja psalmi. Lektsionaar ehk raamat, mis sisaldab Piiblikohta, mida loetakse missa ajal, on väga sisukas raamat: kes osaleb Missal iga päev kolme aasta jooksul, siis kuuleb suuremat osa Piiblist.
Pühapäevased lugemised on alati omavahel seotud ja järgivad alati sama skeemi, mis on tegelikult palve skeem. Esimeses lugemises Issand ütleb meile midagi. Psalmi läbi me vastame Jumalale. Evangeeliumis Jumal räägib uuesti meiega Jeesuse kaudu selle sama asja kohta. Kui Jeesus, kes on Isa lõplik Sõna, räägib siis kuulame tähelepanelikult ning vastame lihtsalt ja alandlikult: Kiitus sulle Kristus. See on kindlasti palve skeem. Selles mõttes sõnaliturgia õpetab meid palvetama – kuidas Jumala häält ära tunda ja kuidas Temale vastata. Tööpäeviti see suhe esimese ja psalmi vahel on alati olemas aga mitte alati Evangeeliumiga. Teine lugemine selgitab alati mõnda Jeesuse müsteeriumi aspekti.
Teised sõnaliturgia osad on jutlus ehk homiilia, milles preester seletab, mismoodi Jumala sõna ütleb meile midagi kasulikku meie praeguse olukorra kohta ning „kutsub üles seda sõna vastu võtma sellisena, nagu ta tõeliselt on: Jumala sõnana" (Katekismus, 1349), usutunnistus ja eestpalved, mis on palved kõikide inimeste eest, vastavalt apostli sõnadele: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest...." (1 Tm 2:1-2)" (Katekismus, 1349).
Siis algab armulaualiturgia. Armulaliturgia koosneb andide ettevalmistamist, anafoorist ja püha Armulauda vastuvõtmist.
Andide ettevalmistamisel toome altari juurde leiva ja veini, mis saaksid meile eluleivaks ja vaimujoogiks, Jeesuse ihuks ja vereks. Leib on hapnemata nisuleib. Vein on tavaline viinamarja vein. Preester lisab veinile natuke vett: see oli Jeesuse ajal juudide kombe aga sümboliseerib ka oma elu, mida ühendatakse Jeesuse ohvriga.
Anafooraga algab Missa kõige olulisem osa. Igaks juhuks, me ei pea unustama, et „sõnajumalateenistus ning Euharistia pühitsemine kujutavad endast „ühtainsat kultusakti" (SC 56). Laud, millele Euharistia kaetakse, on ühtaegu nii Jumala sõna kui Issanda Ihu laud (vrd DV 21)" (Katekismus 1346). Anafoora ehk Missakaanon kujutab endast tänu- ning konsekratsioonipalvet.
Tänuohvripalve ehk prefatsioon on ilus hümn, mis on alati seotud sellise missaga, mida sel päeval tähistatakse. „Prefatsioonis tänab Kirik Kristuse läbi Pühas Vaimus Isa kõigi Tema tegude: loomise, lunastamise ning õndsakstegemise eest. Terve kogudus liitub siis selle lõppematu ülistamisega, mida taevane Kirik, inglid ja pühakud kolmekordselt pühale Jumalale laulavad" (Katekismus, 1352), Püha, püha, püha kiituselaulu palvetades.
Siis tuleb Epiklees. Preester hoiab peopesi leiva ja veini kohal ning palub Isa, „et Ta saadaks oma Püha Vaimu (...) leivale ja veinile, et need Tema väel muutuksid Jeesuse Kristuse Ihuks ja Vereks ning et Euharistias osalejad oleksid üksainus ihu ning üksainus vaim" (Katekismus, 1353).
Sellele järgneb konsekratsioon. Jeesuse, kes sel hetkel tegutseb preestri kaudu, seadmissõnade ning Püha Vaimu väe läbi, leib ja vein muutuvad Kristuse ihuks ja vereks, Tema kõikidel aegadel kehtivaks ristiohvriks.
Anamneesis meenutab Kirik Jeesuse Kristuse kannatusi, ülestõusmist ja auhiilguses tagasitulemist.
Eestpalves palvetame pühakutele ja elavete ja surnute eest. Sel viisil väljendame, et Missa pühitsetakse osaduses terve Kirikuga Taevas ja maa peal.
Armulaua vastuvõtmise liturgia algab Meie Isa palvet lugedes. Kohe pärast palume andeks kolm korda. Armulaua vastuvõtmine on kindlasti oluline sündmus. „Aamen, aamen, ma ütlen teile: kui te ei söö Inimese Poja liha ja ei joo tema verd, ei ole teie sees elu" (Jh 6:53). Jeesus tuleb meie juurde oma jõuga. Kirik ütleb meile, et hästi valmistuda Armulauda vastu võttmiseks, on ülihea mõte Issandalt andeks paluda: Issand, me palume Sind, päästa meid kõigest kurjast...; Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad, halasta meie pea...; Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde... Muidugi, kui keegi on teadlik oma raskest patust, see pole piisav ja peab enne Armulauda vastuvõtmist võtma vastu sakramentaalse pihi.
Sel hetkel on hea mõte ka teistele andestada ja nendelt andeks paluda: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!" (Mt 5:23-24). See on põhjus, miks preester ütleb enne armulaua vastuvõtmist Soovigem üksteisele rahu ja head läbisaamist.
Kuidas Armulauda vastu võtta? Põlvitades või seistes aga alati armastusega ja austusega. „Kristus on mõlema kuju all sakramentaalselt kohalolev. Seepärast saab Euharistia armu terviklikku vilja vastu võtta ka siis, kui kommunitseeritakse vaid leiva kujul" (Katekismus 1390).
Me ei pea unustama ka, et kui meie hing on valmis, on alati hea ja kasulik Armulauda vastu võtta. „Käi Armulaual. – See ei ole austuse puudumine. – Mine kohe täna Armulauale pärast seda, kui oled vabanenud sellest sasipuntrast. – Kas oled unustanud, mida ütles Jeesus: arsti ei ole vaja tervele, vaid haigetele?" (püha Josemaría, Tee, 536)
Missa lõppeb preestri õnnistamisega. Ta õnnistab meid ristimärgiga. See tähendab, et kristlastele rist on õnnistus ning et Euharistia abiga saame teostada Jeesuse sõnu: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle" (Lk 9:23).