Käesolev teema puudutab südametunnistust. Kui sageli peaksime oma südametunnistust uurima ja läbikatsuma?
Katekismus ütleb, et „südametunnistus on mõistuse otsus, mis käsib inimesel õigel hetkel teha head ja hoiduda kurjast. Tänu südametunnistusele tajub inimene tehtava või tehtud teo kõlbelist väärtust ning saab nõnda kanda oma teo eest vastutust. Võttes kuulda oma südametunnistust, võib tark inimene kuulda Jumala häält, kes temaga räägib" (Katekismus 372).
Südametunnistus on mõistuse otsus või tunnistus, mida süda annab meie käitumise kohta. Kui me tähelepanelikult ja siiralt uurime oma südametunnistust Jumala abiga, siis tavaliselt mõistame, kas see, mida me tegime või see, mida me tahame teha, on hea või kuri. Ja see on võimalik, sest inimestel on nende sees kõlblusseadus ja selle läbi Jumal räägib meiega. Selles mõttes öeldakse õigesti, et kui me kuuleme oma südametunnistuse häält, kuuleme samuti Jumala häält. „Südametunnistus on meie vaimu seadus, kuid enamgi veel, ta on vahetu sekkumine, mis sisaldab ka vastutuse mõistet, ähvardust ja tõotust... Ta on selle saadik, kes nii loomuse kui armu korras loori varjust meiega kõneleb, meid oma asemike kaudu õpetab ja juhib. Südametunnistus on Kristuse esmane asevalitseja" (J. H. Newman, Kiri Norfolki hertsogile, 5).
Aga „et suuta kuulata südametunnistuse häält ja seda järgida, tuleb iseenesesse süüvida. Selline sisemisele keskendumisele pürgimine on seda vajalikum, et elu sunnib meid sageli loobuma igasugusest kaalutlemisest, järelemõtlemisest ning enesesse süüvimisest" (Katekismus 1779). See näitab, miks südametunnistuse uurimine on väga ilus, kasulik ja oluline harjumus. Kui me teeme seda regulaarselt, siis mõistame, kas meie siseelus miski läks halvasti ja kuidas saame seda Jumala abiga parandada. Aga kui me ei praktiseeri seda, siis võiks juhtuda, et me teeme midagi halvasti ja me ei märka seda ning see on kindlasti kurb. Saame kurjad olla, aga me ei peaks rumalad olema. Seega ütleb meile püha Augustinus: „Pöördu oma südametunnistuse poole, küsitle teda! ... Süüvige enesesse, vennad! Ning kõiges, mida te teete, pidage silmas, et Jumal on teie tunnistajaks!" (püha Augustinus, In epistulam Joannis ad Parthos tractatus, 8,9).
Sellest, kui oluline on südametunnistuse uurimine, näitab meile Luuka Evangeelium: võib-olla me ei käitu nii korralikult nagu me tahaksime, aga kui me uurime siiralt ja tõsiselt oma südametunnistust, siis saame reageerida ja oma käitumist muutuda. See on see, mida kadunud poeg tegi, kui ta oli üksinda ja kannatas väga ning ta ütles iseendale: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!" Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde". Selles mõttes südametunnistuse uurimine on midagi, mida me peaksime iga päev praktiseerima: „Südametunnistuse läbikatsumine. – Igapäevane töö. Raamatupidamine, mida ei jäta ükski ettevõtja iial unarusse. Ja kas on üldse ettevõtmist, mis oleks rohkem väärt kui igavese elu ettevõtmine? (püha Josemaría, Tee, 235)
Nii kaua kui meie oleme maa peal, saame oma vigu parandada, aga on oluline teada, mida me peame parandama. Kuidas seda teha? Vaimulikus kirjanduses räägitakse kahest uurimisest: üldine ja eriline uurimine või läbikatsumine.
Üldine läbikatsumine on see, mida me kujutleme kohe, kui keegi räägib südametunnistuse läbikatsumisest. See on lihtsalt mõtiskleda meie elu üle, et teada, mida me tegime hästi või halvasti. Loomulikult, kui me alustame seda uurimist, esimene asi on Püha Vaimu käest abi paluda. Ainult Jumala valguse abiga saame näha, mis toimub tõesti meis. Kuid tuleb meeles pidada, et südametunnistuse uurimine ei ole kasulik kui see ei ole siiras ja vapper. Tihti leiame südametunnistust uurides neid asju, mida meie ei taha näha, sest need häbistavad meid. Kui me oleme haiged, siis meie esimene samm selleks, et terveks saada, on tunnistada, et meil on probleem.
Kui tihiti peaksime oma südametunnistust kontrollima? Üldiselt kord päevas. Tegelikult kui me käitume niimoodi, siis läbikastumine ei peaks väga pikk olema: on lihtsam kontrollida väikese aja jooksul kui pika. Millal oleks parem südametunnistust teha? Öösel, nt. enne magama minekut, on kindlasti hea hetk, sest möödunud on terve päev. Aga kui sel ajal oleme juba väga väsinud, siis on ka võimalik seda hommikul või keskpäeval teha. Oluline on, et me mõtiskleme natuke meie siseelu üle 24h jooksul. Kui oleks võimalik seda teha iga päev enam-vähem samal ajal, oleks kindlasti raske seda unustada.
Kui kaua peaks üldine uurimine kestma? Tavaliselt mitte rohkem kui kolm-neli minutit. Kui uurime oma südametunnistust iga päev, siis see on rohkem kui piisav. Kui meil on läbikatsumise uurimise kombe, teame juba nii ja naa, kes me oleme, ja siis me ei vaja palju aega. Kui inimene kasutab harilikult liiga palju aega läbikatsumiseks, arvatavasti see tähendab, et ta on skrupuloosne ning see on vaimne haigus. Skrupuloosne inimene ei usalda Jumalat, sest ta unustab et Jumal on parem kui meie ja et ta saab andestada ka seda, mida me ei näe väga selgelt. „Et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem" (1Jh 3:20).
Kuidas vaadelda oma südametunnistust? On kindlasti palju võimalusi ja peame leidma endale parima võimaluse. Läbikatsumine on alati aga väga isiklik asi. Võib-olla alguses kasutada sellist meetodit, kus esitame endale küsimusi: Mida ma tegin hästi? Mida ma tegin halvasti? Mida ma võiksin homme paremini teha?
On veel kolmas asi. Esiteks, kui me uurime oma südametunnistust, mõistame, et Jumala abiga tegime palju häid asju, siis sel hetkel on hästi oluline tänada Jumalat. Tänu Jumalale tavaliselt teeme palju rohkem head kui halba. Selles mõttes on hea alustada tänades. Teiseks, on väga oluline ka lõpetada patukahetsuse hetkega. Aga me ei peaks unustama, et parim patukahetsuse hetk on andeks paluda kogu oma südamega. Ja selles mõttes on see alati armastuse tegu. Võib-olla päeva jooksul solvasime Jumalat, kes on nii hea Isa. On loomulik, et me oleme kurvad, sest me jätame tema maha. Aga samal ajal oleme täis lootust, sest me teame, kes on Jumal: kui mõistev ja kannatlik ta on. Sellepärast, et me teame, kes on Jumal, me ei taha enam teha, mida me tegime halvasti, ja me palume siiralt andeks. Parim patukahetsus sünnib armastusest. Seega pärast südametunnistuse uurimist, peame alati optimistlikud ja rõõmsad olema. Lõpuks on hea mõtte ka lõpetada konkreetse kavatsusega: mida ma võiksin paremini teha?
Viimaks, mis on eriline läbikatsumine? Võrdlust tehes, saame öelda püha Josemaríaga, et „südametunnistuse üldine läbikatsumine on nagu kaitse, eriline läbikatsumine – rünnak. Esimene on raudrüü, teine on toleedo mõõk" (püha Josemaría, Tee, 238). Ja konkreetselt rääkides erilise läbikatsumise kohta: „Südametunnistuse erilise läbikatsumisega pead minema otse teatud vooruse saavutamiseni või sind valitseva pahe väljajuurimiseni" (püha Josemaría, Tee, 241). Eriline läbikatsumine on lihtsalt võitluse punkt, milles me otsustame võidelda teatud aja jooksul. Sellega me proovime saavutada voorust või halba harjumust välja juurida. On kindlasti kasulikum, kui see tegevus oleks väga konkreetne ja toetuks vaimsel juhendamisel.
Kui me tahame Jumalat paremini armastada, siis südametunnistuse uurimine on väga vajalik asi. „Pöördumine on ühe hetke küsimus, pühitsemine on ülesanne kogu eluks. Armastuse jumalik seeme, mille Jumal on meie hinge pannud, püüab kasvada, näidata end tegudes, kanda vilju, mis on Jumalale alati meelepärased. Seepärast on möödapääsmatu, et me oleksime valmis uuesti alustama, kohtama – elu uutes olukordades – valgust, esimese pöördumise tõuget. Ja see on põhjus, miks peame end ette valmistama sügava süümejuurdlusega, paludes abi Issandalt, et võiksime paremini tunda Teda ja tunneksime paremini ka iseennast. Kui tahame uuesti pöörduda, siis teist teed ei ole." (Kui Kristus läheb mööda 58)