„Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.” (Ps 23:1) Jeesuse apostlid teadsid seda väga hästi. Nad olid seda mitu korda kogenud. Jeesus oli nende hea karjane. Nüüd saab Jeesus aru, et tema apostlid on väsinud, nagu vahel meiegi. Ja ta „ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!”, sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi.”” (Mk 6:31) Apostlid olid palju töötanud Jumalariigi heaks. „Kuus päeva tee tööd, aga seitsmendal päeval puhka!,” (2Ms 34:21) ütleb Piibel. Nende puhkuseaeg oli lõpuks kätte jõudnud. Ei ole raske ette kujutada, kui rõõmsalt lahkusid apostlid „paadiga üksildasse paika omaette” (Mk 6:32).
Praegu on meil see suurepärane võimalus – veeta natuke aega Jeesusega; puhata Issandaga.
Muidugi, see puhkus polnud see, mida itaallased nimetavad: „il dolce far niente” - muretult ja lõbusalt mitte midagi tehes aega raisata. Nagu soovitab püha Josemaría, „sellel, kes pühendavad end töötamisele Kristuse heaks, ei tohi olla ühtki vaba minutit, sest puhkus ei ole tegevusetus, vaid lõõgastumine vähem pingutust nõudva tegevuse juures” (Tee 357).
Ilmselt kavatses Jeesus apostlitele rahulikumalt seletada seda, mis puudutab Evangeeliumit. Aga asi ei tulnud välja nii nagu oli planeeritud. Puhkamine on tähtis aga mõned asjad on olulisemad.
Evangeelium ütleb, et „neid nähti minemas ja paljud tundsid nad ära ning jooksid sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid pärale enne neid.” (Mk 6:33) Nad jooksid sinna, kuhu Jeesus läks. „Mu rahvas hukkub tarkuse puudusel,” ütleb prohvet Hoosea (4:6). Inimesed tahavad Jeesuse sõna kuulda.
Jeesus teab seda väga hästi. Nälg ja kurbus liigutavad Issandat, kuid üle kõige liigutab Teda teadmatus. Seepärast, „kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast, ja ta hakkas neile õpetama paljusid asju.” (Mk 6:34)
Kui hea on meie Jeesus. Kui armuline ja halastaja. Tema võiks väsinud olla, aga ta ei jäta meid maha. Jeesus ei tööta ainult üheksast viieni ega maga siestat. Me saame igal hetkel tema poole pöörduda ja ta võtab meid alati vastu. Me saame temalt paluda kõike, mida me vajame. Ja saame ka talle öelda: Issand õpeta ka meid!
Aga mida Jeesus meile õpetab? Mida ta õpetas Galileamaal ja Jerusalemmas? Miks on Ta meie hea karjane? Millised on need haljad aasad, millele ta meid lebama paneb?
Jeesus õeptab meid, et ta „on meie rahu” (Ef 2:14). „Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust” (Ef 2:17).
„Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi” (Ef 2:13), lisab Püha Paulus. Ainult need, kes tunnevad Kristuse rahu, leiavad sellega õnne, sest Tema on „lõhkunud maha vaheseina - see tähendab vaenu - oma ihu kaudu.” (Ef 2:14)
On väga tähtis seda õpetust ikka ja jälle meelde tuletada. Vihkamine, vaen, kriitika ja konfliktid lõpevad, kui me saame aru, et see inimene, kes on meist nii erinev, ei ole vaenlane, vaid samuti Jumala laps. Isegi, kui tema ei tea veel seda.
Loomulikult ei ole alati kerge niimoodi elada. Vahel võib see olla väga raske. Lihtsam on kritiseerida, taga rääkida, teisi ignoreerida.
„Mitte vihata vaenlast, mitte tasuda kurja kurjaga, loobuda kättemaksust, andestada viha pidamata – kõike seda peeti tol ajal ja ka praegu, ärgem petkem end, ebatavaliseks käitumiseks, liiga kangelaslikuks, ebanormaalseks. Nii kaugele ulatub inimeste madalus. Jeesus Kristus, kes tuli päästma kõiki inimesi ning soovis siduda kristlasi oma lunastustööga, tahtis õpetada jüngritele – sinule ja minule – suurt, siirast ligimesearmastust, mis on õilsam ja väärtuslikum: me peame üksteist armastama, nagu armastas Kristus igaühte meist. Ainult sel viisil, jäljendades omaenda tahumatuses Jumala käitumisviise, suudame avada oma südame kõikidele inimestele, armastada kõrgemal, täiesti uuel viisil.” (Jumala sõbrad, 225)
Rahu on jumalik and, mis on väga seotud armastusega. Seepärast on hea kristlane rahutegija.
Kristuse jünger ei saa kunagi teist inimest halvasti kohelda. Ta nimetab küll viga veaks, aga eksijat peab püüdma õrnalt parandada, sest teisiti ei saa teda aidata. “Pane armastust sinna, kus armastust ei ole, et armastus tekiks,” soovitab meile püha Risti Johannes.
Missal palume: "Issand, anda meile oma rahu." Aga rahu on midagi, mis on kindlasti tihedalt seotud sõjaga. Rahu on võidu tagajärg. Ent Kristuse rahu on ennekõike sõja, võidu enda vastu. „Pühadus, millele Jumal sind kutsub, kasvab väikeste žestide kaudu. Siin on üks näide: naine läheb poodi, ta kohtub naabriga ja nad alustavad jutuajamist ning algab tagarääkimine. Kuid naine ütleb oma südames: “Ei, mina ei räägi kellestki halvasti.” See on samm pühaduse poole.” (Gaudete et Exultate, n. 16)
On selge, et me ei ole täiuslikud ning et tihiti eksime.
“Teie mees vajab rahu!” teatab arst naisele. “Ma kirjutan välja retsepti rahustitele.”
“Ja millal ma pean talle neid andma?” uurib murelik naine.
“Ei, ei, mitte talle! Need on teie jaoks”.
Eksime aga Jeesus on ikka meie kõrval. Ta on alati valmis meile andestama. Võit õnnestub meil saavutada üksnes siis, kui loodame Jumalale: „minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:5) – meie üksinda ei suuda isegi õlekõrt maast üles tõsta.
Tulgem siis kogu aeg Jeesuse juurde kuulma tema rahusõnumit ning olgem ka ise rahu külvajad. Jeesus on meie hea karjane ning kristlane, Jeesuse jünger, peab ka olema oma vendade ja õdede karjane. Palugem seda Maarja eestkoste läbi.
Aamen.
Isa Pedro Cervio jutlus, 22. juulil 2018 Peeter-Pauli Katedraalis Pühal Missal