2016. aasta lõpus ilmus eesti keeles paavst Johannes Paulus II entsüklika „Usk ja mõistus. Fides et Ratio“. Tekst ilmus ametlikult juba 1998. aastal ja alles nüüd jõuab eestikeelsena lugeja ette. Tegemist on endise katoliku kirikupea ringkirjaga (entsüklika tähendab paavstlikku ringkirja, tuleneb kreeka keelest ἐγκύκλιος ’ring’, ’ümmargune’) katoliku kiriku piiskoppidele usu ja mõistuse vahelise suhte kohta. Tuleks kohe alguses märkida, et tegemist on väga hea ja loogilise tõlkega ja arvatavasti tõlkeraskused hoidsid tagasi teksti varasema ilmumise eesti keeles. Siinkohal tuleks täpsustada, et tegemist ei ole ainult paavsti ringkirjaga piiskoppidele, vaid eelkõige filosoofidele ja filosoofiahuvilistele mõeldud tekstiga, eriti neile, kes soovivad tõe teadasaamisele sügavamat juurdepääsu usu ja mõistuse vahendusel.
Paavst osutab entsüklikas „Usk ja mõistus”, et tõe teekonnal olevat inimest läbistavad põhiküsimused: Kes ma olen? Kust ma tulen ja kuhu ma lähen? Miks on olemas kurjus? Mis tuleb pärast seda elu? (lk 1). Igapäevaelu näitab aga, kui tungivalt tahame pääseda lihtsate arvamuste juurest kaugemale ja selgitada välja, kuidas asjad tegelikult on (lk 25). Autor toob inimese vaid tõe lävepakule ning palub seejärel igaühel endal tegelda esitatud küsimustele tähenduse leidmisega. Just nimelt tähendus on see, mis tegelikult alati on inimest kannustanud, selgitab paavst Johannes Paulus II.
Paavst osutab, kuidas filosoofiasse suhtumine on ajas muutunud. Ta ütleb, et filosoofia tegeleb elu tähenduse otsimisega ja sellele küsimusele vastuse visandamisega (lk 3). Filosoofia on „tarkuse armastus” (lk 3) ja inimese tõe otsimine (lk 73). Filosoofia peab jääma truuks omaenda põhimõtetele ja meetoditele (lk 43) ning just siin näeb paavst ohtu, kuidas filosoofiasse suhtumine on muutumises tänapäeva lääne kultuuriruumis.
Johannes Paulus II eristab selgelt filosoofiat teoloogiast, kuid näitab ka kahe distsipliini põimumiskohti. Teoloogia allikaks ja lähtekohaks peab alati jääma ajaloos ilmutatud Jumala sõna ning tema lõppeesmärk on iga mööduva põlvkonnaga sellest sõnast üha süvenev arusaamine (lk 73). Inimene aga otsib tõde ja tõde on selle sõna otsimine ning filosoofia ülesanne on sellele kaasaaitamine ja sõna mõistmine.
Usk ja mõistus on aga kindlasti järjekindlalt seotud kahe teadusega: teoloogia ja filosoofiaga [---], on seotud omavahelise dialoogiga, mis annab tähenduse inimeksistentsile. Paavst Johannes Paulus II märgib, et tegelikult on teoloogia alati vajanud filosoofiat (lk 77). Teoloogia vajab filosoofiat kui partnerit, et vastastikku kinnitada teoloogia väidete mõistetavust ja üldkehtivat tõesust (lk 77). Ja sellega võib nõustuda.
Kuid tekib küsimus, kas selline arhailine teema tõe otsingust usust ja mõistusest nn tõejärgsel ajastul on kehtiv. Vaevalt et endine katoliku kiriku pea üldse aktsepteeriks mõistet „tõejärgsest” ajastust. Isegi kui ta märgib, et filosoofia roll on tänapäeva kultuuris muutunud (lk 47) ning kultuurimuutuste pärast on mõned filosoofid jätnud üldse tõe otsimise ja teinud oma ainsaks eesmärgiks subjektiivse kindluse saavutamise või praktilise kasulikkusetunde (lk 47), mis on omakorda ähmastanud mõistuse väärikust, sest sellesse ei kuulu enam tõe tundmiseks ja absoluudi otsimiseks vajalik (lk 47).
Kindlasti on see teema kehtiv ja autori järgi jääb inimene alati tõe otsijaks, sest see on juurdunud sügavasse inimloomusesse (lk 29). Ta mõistis, et usu ja mõistuse vahekord on alati seotud teatavat laadi harmooniaga (tuginedes Aristotelesele ja Aquino Thomasele) ning armastusega (mida armastatakse, seda soovitakse enam teada saada (lk 42), millega autor näitab entsüklikas mõistuse abil tähenduse leidmist usuküsimustele, põhinedes Canterbury Anselmil).
Need kaks – harmoonia ja armastus – on Johannes Paulus II tõeihaluse veendumuseks, millest liikuda edasi tõe otsingul ning miks arvatavasti ei oleks mõeldav endise filosoof-paavsti poolt „tõejärgse” filosoofia kehtivus.
Isikunimega Karol Wojtyla kuulus ta fenomenoloogiat praktiseerivasse filosoofia koolkonda ja tema magnum opus „Tegutsev inimene” personalismist nägi trükivalgust alles 1979. aastal, kui ta oli juba aasta varem (1978) valitud Rooma paavstiks. Selles teoses ta näitas, et filosoofia ülesanne on inimese tõeotsimisele kaasaaitamine. Kuid tõde otsis ta juba varajastes filosoofiauuringutes. Nimelt kaitses ta kaks doktoritööd: esimese 1948 Roomas Angelicum’is usu küsimustest Püha Risti Johannese töödes, teise 1953 Lublini ülikoolis Max Scheleri eetikakäsitlusest. Need on uurimistööd, mille keskmes oli inimesesse ja inimesesse kui elutervikusse suhtumine.
Teksti lugedes tekib küsimus, kas filosoofia ajaloos on püütud puhastada filosoofiat mütoloogiast. Tõesti, pärimuse ja põlvnemise temaatika on endisele paavstile väga oluline selles tekstis, mille juurde ta korduvalt tagasi pöördub. Ka Eesti kultuuriruumis põhineb enamik tüvitekste pärimusel ja mütoloogial ning meie filosoofilise mõtlemise osaks on saanud müütiline mõtlemismudel ja lingvistilistes metsades uitamine, mis loomulikult võib olla tõe otsimise üheks võimalikuks teekonnaks.
Autor väidab entsüklikas „Usk ja mõistus“, et pärimusele rõhumine ei ole pelk mineviku meenutamine, vaid sellega käib kaasas kogu inimkonnale kuuluva kultuuripärandi tunnustamine (lk 85). Meie kuulume pärimusele, oleme oma juurtega sellesse kinnitunud ja tänapäeval proovib filosoofia taastada seda pärimusliini, olles samas tõe teenistuses.
Tihti langeme aga teatavatesse äärmustesse, mille eest autor lugejat ka hoiatab. Ta nimetab praegusteks inimest varitsevateks ohtudeks eklektitsismi, historitsismi, stsientismi, nihilismi ja pragmatismi (lk 86–90). Paavst hoiatab eelkõige filosoofe ja palub mitte kaotada kontakti objektiivse tõega. Ta tuletab meelde, et meie teadmiste ja tarkuse varasalv on väga rikas mitmel alal (lk 91).
Johannes Paulus II kutsub meid kõiki seda avastama, sest olemise eiramine viib selleni, et kaotatakse kontakt objektiivse tõega ja seeläbi inimese väärikuse põhilise alusega (lk 90). See teeb omakorda võimalikuks, et inimese palgelt lõigatakse maha Jumalaga sarnanemise märgid ja siis juhitakse inimene vähehaaval kas hävitava võimutahteni või lootuseta üksilduseni (lk 90).
Johannes Paulus II. „Usk ja mõistus. Fides et ratio“.
Raamatu on tõlkinud
Toomas Help.
Keeleliselt toimetanud
Aive Haljand.
Kirjastus Gallus, Tallinn 2016,
151 lk.
Marge-Marie Paas