Avila püha Teresa kirjutas oma autobiograafias: “Kui Issand kõneleb, siis on Tema sõnadel mõju… need valmistavad hinge ette, seavad selle valmis ja teevad õrnaks; valgustavad seda ja teevad selle õnnelikuks ning rahulikuks.” Inimesed mõtlevad seoses paastuajaga harva õrnusele, õnnele ja rahule. Üldiselt mõtlevad nad sellest hoopis rangemas ja keerulisemas võtmes: enese käsile võtmine ja oma moraalses ja vaimses elus vajaliku kevadpuhastuse tegemine, peamiselt almuste andmise, palve ja paastumise kaudu. Loomulikult on sellisel viisil moraalse ja vaimuliku elu korrastamise kasuks palju öelda. Tõepoolest, tuhkapäeva, paastuaja esimese päeva Evangeeliumis kõneleb Jeesus almuste andmisest, palvest ja paastumisest ning teeb seda heakskiitvalt. Aga kui Avila püha Teresal on õigus, siis tuleks meil meeles pidada, et Jeesuse sõnad valmistavad meie hinge ette – seavad selle valmis, annavad valgust ning teevad selle õnnelikuks ja rahulikuks.
Ja kuna Jeesus räägib meiega selles evangeeliumi kirjakohas palvest, almuste jagamisest ja paastumisest, siis peaksid need praktikad meie südant ja vaimu puudutama nõnda, nagu räägib Avila püha Teresa. Niisiis tuleks meil seda, kuidas me paastuaja tavasid ellu viime, mõista selles valguses.
Almuste andmine, palve ja paastumine sisaldavad endas kõik mingil määral ohverdust ja ebamugavust. Anda neile, kes on puuduses, tähendab mitte kasutada olemasolevaid vahendeid omaenda naudingute tarvis; palvetamine võib tähendada seda, et me pühendame aega Jumalale siis, kui me sooviksime võib-olla teisi asju teha; paastumise juurde kuulub vähemalt mingisugunegi ebamugavustunne ja näljakogemus. Kõik need paastuaja loobumised kasvatavad meis distsipliini, nii et me ei ole juhitud oma himudest ja liigume seega vabaduse suunas.
Kuid need tegevused peaksid aitama ka meie hingi ette valmistada, valmis seada, õrnaks teha, neid valgustada ning teha need rahulikuks ja õnnelikuks. Lõppude lõpuks ei seisne kristlik arusaam pühadusest tuima täiuslikkuse otsingus. See tähendab lubada Jumala õrnal armastusel oma südant ja vaimu muuta ja lasta sel õrnal armastusel meie maailma kiirguda. Järelikult peab meil olema suur ja rikas nägemus sellest, mis on pühadus ja kuidas erinevad praktikad, mida me kasutada võime, selles oma rolli mängivad.
Võib-olla on paastuaja tavade kitsas tähenduses mõistmise oht kõige ilmsem paastumise puhul. Paastumist on lihtne negatiivses valguses esitada. Tõepoolest, võime sageli kuulda inimesi ütlemas midagi sellist nagu: “Sel paastuajal ei tee ma ühtegi negatiivset asja. Selle asemel keskendun ma positiivsetele tegevustele nagu teiste aitamine ja vabatahtlik töö.”
Heategevuse ja vabatahtliku töö väärtustamine on kindlasti õige. Need on imelised viisid, kuidas näidata armastust ja õrnust Jumala ja ligimese vastu ning selles kasvada. Kuid samas peame me alati meeles pidama, et Jeesuse sõnad – sõnad, mis peaksid meid viima õrnuse poole – on paastumise suhtes positiivsed: “Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!” (Mt 6:16)
Meeleparandustegusid saab kindlasti ellu viia negatiivsel moel. Need võivad olla oma huvidest ja tagamõttest ajendatud ning isegi julmad ja rõhuvad: ebamugavus ilma tõelise kasvamiseta. Kuid, kui neid mõista tervel ja tasakaalukal moel, siis on meeleparandusteod iseeneses positiivsed. Need võimaldavad meil väljendada Jumalale meie kurbust oma eksimuste pärast ja teha seda rõõmsa usaldusega Jumala õrna halastuse vastu. Need aitavad meil oma enesekesksusest välja saada ja võimaldavad meil kasvada solidaarsuses nendega, kes on puuduses.
Need võivad aidata meil elus väikestest asjadest rohkem rõõmu tunda, kogeda naudingut sügavamal viisil. Näiteks, paastuajaks šokolaadist loobumine peaks aitama meil seda rohkem nautida, sellisel viisil, mis ei ole rikutud apluse ja tänamatusega.
Paastuaeg on suunatud kasvamisele õrnuses, õnnes ja rahus. Selle kogemiseks on vaja, et meie südamed ja vaim saaksid muudetud: puhastatud ja avardatud. See nõuab meilt tööd, mis võib sisaldada ohverdust või ebamugavust.
Kuid, kõigele sellele vaatamata, sõltub meie südamete ja mõtete ümberkujundamine, mida me otsime, Jumalast, kes tahab, et me oleks õrnahingelised ja tunneksime rõõmu tõelisest rõõmust ja rahust. Niisiis, andkem sel paastuajal oma osa ja tehkem seda usaldusega. Ja kui me oleme oma panuse andud, jätkem kõik muu Jumala hooleks.
John O'Connor O.P. (avaldatud autori loal).
Edinburgh’i ülikooli kaplan