Paavst Franciscus teeb 4. augustil isikliku palverännaku Assisi, Santa Maria degli Angelisse, kus asub püha Franciscuse pühamu – Porziuncola. Assisis tähistatakse siis nn. meeleparanduspüha, mis on tuntud nii Itaalias kui ka väljaspool Itaaliat. Eestis seda püha üldjuhul ei teata. Mis pühaga siis tegemist on? Ja mida tähendab see "Andeks antud Assisis" indulgents, et isegi paavst on otsustanud Halastuse Juubeliaastal sinna indulgentsi saama minna? See püha on seotud Kristuse ilmutusega püha Francicusele Assisis 2. augustil 1216, millest tänavu möödub siis 800 aastat. Saan siinkohal selgitada veidi selle rõõmupüha tagamaid, sest mul on isiklikult olnud võimalus osa võtta meeleparanduspüha tähistamisest.
Paar suve tagasi, Roomas õppides, nägin sotsiaalmeedias ühe tuttava Assisis elava fantsiskaani venna kutset: “Tulge kõik Assisi - suured pidustused on algamas!”. Nii otsustasingi nädalavahetuseks kohale sõita. Roomast Assisi pääsemine on väga mugav ja lihtne. Rong väljub Termini´st kell 8 ja tagasi Rooma jõuab kas 4.30 või 6.30 peale lõunat. Kui kellelgi kunagi peaks tekkima soov sellel meeleparanduspühal osaleda, siis maksabki kohale minna just Roomast, sest Assisis öömaja leida on suhteliselt keeruline. Kui laupäeva hommikul Termini raudteejaama jõudsin, selgus, et terve perroon oli rahvast puupüsti täis, nii et ei olnud võimalik liikudagi. Kohe oli selge, et kogu see rahvamass on teel ühte kohta. See oli väga rõõmus vaatepilt näha, kuidas kõik inimesed sõidavad Assisi pihile.
Porziuncola näol on tegemist kirikuga kirikus. Porziuncola tuleneb itaaliakeelsest sõnast “porzione”, mis tähendab väikest portsjonit, tükikest või osa. Neitsi Maarjale pühendatud suure basiilika sees asetseb väike, armas freskodega kaunistatud kivikirik – kirik kirikus – mille on ehitanud püha Franciscus oma kätega. Kristus ilmutas end pühale Franciscusele Assisi San Damasio kirikus aastal 1211 ja palus tal ehitada kirik. Seda püha Franciscus ka tegi. Halastuse aasta märgina on Porziuncola lävepakk (ust sel pisikirikul ees ei ole) märgitud ära kui Halastuse Uks, Püha Uks. Usklikud ületatavad selle lävepaku üldjuhul põlvedel.
porziuncola1
Meeleparanduspühast osasaamiseks ning “Andeks antud Assisis” indulgentsi lunastamiseks on seatud tingimused, mis on pühale Franciscusele kinnitatud paavst Honorius III poolt. Esmase tingimusena tuleb teha palverännak Porziuncolasse, seejärel käia pihil, võtta vastu Püha Armulauda, palvetada Püha Isa intentsioonide eest, lugeda Usutunnistus ja Meie Isa palve. Soovitatavalt võib lugeda ka Ole Tervitatud Maarja ning Au Olgu Jumalale palved. Ka on antud soovitus teha meeleparanduspüha ajal halastustegusid ja lugeda Evangeeliumit. Neid tingimusi pidasid eriti olulisteks püha Franciscus ja püha Klaara. Olgu siinkohal märgitud, et selles pühamus andis püha Klaara oma tõotuse Jumalale ning samas Porziuncola altari ees lõi Klaara ka 1211.a. klarisside ordu.
Indulgentsi saamise tingimusi tundub olevat justkui väga palju, kuid tegelikult see nii ei ole, sest armastuse- ja pühaduse-tunne, mis valdavad iga palveränduri hinge peale Porziuncola lävepaku ületamist, on kirjeldamatud. Seda on kõik seal käinud palverändurid kogenud. Sinna pühamusse on põhjust minna alati - ka siis, kui parasjagu ei ole tegemist augustikuise pihipühaga.
Assisi jõudnud, suundusin otsekohe all-linna Santa Maria degli Angelisse, sest Porziuncola asub justnimelt seal, mitte Assisi keskuses. Olin varem korduvalt Assisis käinud ning teadsin juba teed. Siinkohal soovitus kõigile, kes plaanivad Assisi külastada – kõigepealt minge Porziucolasse ja seejärel frantsiskaanide peakirikusse.
Santa Maria kiriku ette jõudes oli selge, et kirik on viimse võimaluseni rahvast täis. Ning seejärel tuli palveränduri katsumus. Mis palverännak see on, kui ei ole katsumusi! Selgus, et meeleparanduse sakramendi vastuvõtmine ei olegi nii lihtne, et lähen ja palun lihtsalt andeks. Kuna Porziuncolas ise on nii tilluke, et sinna mahub ehk vaevu 10-15 inimest (vaata pilti), toimub pihiliturgia juba suures, Santa Maria kirikus. Pihtimiseks olid kasutusele võetud kõik võimalused – pihtida sai isegi kirikuõues pargipingil. Aga kõigepealt tuli leida endale kabel, kus istusid frantsiskaani preestrid pihti vastu võttes. Seal on erinevatele pühakutele pühendatud kabelid ja igaühes neis tegutses 4 frantsiskaani preestrit. Palusin Püha Vaimu abi, et leiaksin just selle õige kabeli ja õige preestri. Ja eriti palusin seda, et suudaksin väljendada end võimalikult korrektses itaalia keeles, et öelda oma südamelt Kõigekõrgemale kõik, mis mul öelda on. Ingliskeelsele pihile minekut oleks olnud vaja ootata tunde, kuna kirikus oli selleks ainult 1-2 preestrit. Ka itaaliakeelsele pihile olid kabelite raudväravate taga suured järjekorrad, sest rahvast oli kohale tulnud tuhandeid. Kui olin leidnud endale ühe “saba”, kus enda järge oodata, katkestati aga kõik, sest algas Püha Missa. Anti teada, et meeleparanduse sakramendi jagamine jätkub peale Missat. See oli tõeliselt kaunis Missa. Vaatamata tohutule rahvamassile, oli tunda, et kõik me siin maa peal, eriti sel hetkel ja seal pühamus, olime üks Kristuse Ihu.
Santa Maria degli Angelis asub ka frantsiskaani klooster ja kloostrikool, mis on väga tuntud kaunite frantsiskaani kooride kaudu. Seal elab ka üle maailma kuulus frantsiskaani vend Alessandro, keda Euroopas hästi tuntakse. Enne oma elu Kristusele pühendamist ja tõotuse andmist õppis ta Londonis lauljaks. Lõpuks otsustas ta laulda Jumalale, järgides püha Franciscust ja oma kutsumust. Tema unistuseks on tulla Eestisse, sest siin elab Arvo Pärt, kelle muusikat ta väga armastab.
Kui Missa lõppes, tuli taas minna järjekorda... Kuid siis tuli veel üks katsumus, pigem kiusatus! Mind hakkas vaevama, kelle juurde ma Kõigekõrgema tahtel pihile satun. Nagu öeldud, oli igas kabelis 4 frantsiskaani. Minu ees olevas kabelis (kabeli väravad oli avatud) oli üks konkreetse olemisega, emotsioonitu ilmega frantsiskaan. Teda nähes mõtlesin, et kindlasti on tegemist väga haritud intellektuaaliga, kuid mu keeleoskus ei ole piisav temaga suhtlemiseks. Teine oli noor frantsiskaani preester, kellel kogu aeg oli väga lõbus, sest kõik, kes tema juures pihil käisid, aina naersid. Peast käis läbi mõte, et no on poppar ning et ma ei suuda temaga rääkida ja seal niimoodi naerda. Kolmas oli müstik. Nii vana frantsiskaan, et ta silmad isegi ei avanenud - väike vana preester, küürus toolil istumas, et aidata hingi. Ma olin peaaegu ehmunud, et oi ei... selle nn Padre Pio juurde ma küll ei julge minna. Neljas frantsiskaan oli tavaline keskealine mees - tundus, et tõeline pihiisa. Aga tema läks kabelist ühel hetkel välja. Ma jäin käed rippus ootama, et mis siis edasi saab? Kelle juurde soovib Jeesus Kristus, et ma siis läheks - nooruk, müstik või intellektuaal? Seda määras üldjuhul järjekord - mindi vabaneva frantsiskaani preestri juurde. Tema tahtmine sündis ja mina sattusin vana müstiku juurde. Kui kabelisse astusin, värisesid põlved ja ma kartsin mis hirmus. Kuid sellest sai kirjeldamatu kogemus vana frantsiskaani preestriga, kes põhjustas ka selle, et seda Assisi mälestust teiega jagan. Tema läbi Kristus kõneles nii, et ülejäänud päeva liikusin “10 cm maast kõrgemal”. Meeleparanduspüha oli minu jaoks jõudnud oma kulminatsioonini.
Porziuncolas tulid meelde püha paavst Johannes Paulus II sõnad: “Ärge kartke!”. Eestlase loomuses on olla vaikne ja kinnine ning karta asju, mida kartma ei peaks. Ikka on meis hirm valesti käitumise ees... Nõndasamuti pelgasin ka mina, kuni selle hetkeni, kui sain vestelda selle müstikuga. Tegelikult rääkis tema ise minu eest, öeldes sõnu, mis jäävad eluks ajaks hinge.
Enne tagasiteele asumist, käisin Assisi keskuses, et minna püha Franciscuse haua juurde. Kuigi püha Franciscus lahkus oma taevase Isa koju Porziuncolas, on ta maetud Assisi peakirikusse. Sinna jõudes ootas mind ees sama olukord, mis Santa Maria degli Angelis – kirik oli rahvast täis, kõikjal pihijärjekorrad. Iga täistund algas kirikus Missa ja inimesed liikusid all-linnast Porziuncolast peakirikusse, või vastupidi. See oli tõeline usupüha. Umbria maakonnale kohaselt olid tänavatel muusikud, avatud olid erinevad palverännukeskused ja näitused.
Assisi on kindlasti üks Jumalale meelepärane ja püha koht. Aga püha Franciscuse haua juures mu palvrännak ei lõppenud. Tundsin, et pean veel korraks minema tagasi Santa Maria degli Angelisse. Kiriku ees toimus juba pidu ja kontsert, kus osalejateks olid enamasti noored inimesed. Toimusid ühispalvused ja mõtisklused ning taas kõlas muusika. Kiriku sees ei olnud pihijärjekorrad sugugi lühemaks jäänud. Rahvast oli küll veidi hõredamalt, kuid üldine meeleolu oli pühalik – kes ootas Missat, kes ületas Porziuncola pühamu lävepakku, kes palvetas vaikselt või luges, kes suhtles sõbraga, kes ootas ja püüdis leida teed meeleparandusele.
Ja alles pärast seda oli mu teekond läbi....
Väsinuna, kuid õnnistatud tunde ja südamerahuga, ootasin koos hommikuste rongireisi-kaaslastega Assisi raudteejaama perroonil tagasiteed Igavesse Linna, Rooma.
Marge-Marie Paas