Seoses sellega, et meie piiskopkonnas räägitakse palju Jumala sulase peapiiskop Eduard Profittlchi õndsakskuulutamisest, on oluline, et selleks ajalooliseks sündmuseks oleksime hästi ettevalmistatud ja me mõistaks selle tähendust ning pühaduse mõtet üleüldse. Siinjuures üks mõtisklus paavst Benedictus XVI pühadusest, mida ta pidas 2011 üldaudientsil Rooma kokkutulnud palveränduritele.
Mis on pühadus?
Viimase kahe aasta üldaudientsil on meid saatnud väga paljud pühakud, keda oleme õppinud lähemalt tundma. Oleme näinud, et kogu katoliku kiriku ajalugu iseloomustavad need mehed ja naised, kes oma usuga, armastusega ja oma eluga on olnud majakateks paljudele põlvkondadele. Nad on seda ka meie jaoks täna.
Pühakud väljendasid mitmel viisil Ülestõusnud Kristuse võimsat ja muutvat kohalolu. Nad lasid Jeesusel oma elu nii täielikult ületada, et võisid koos püha Paulusega öelda: "Enam ei ela mina, vaid Kristus elab minus" (Gl 2:20). Nende eeskuju järgimine, nende eestpalve otsimine, nendega osadusse astumine „lähendab meid Kristusele, nii et meie kaaslus pühadega ühendab meid Temaga, otsese allikaga, kelle läbi väljastab armu meie ellu Jumal ise” (vrd. Lumen Gentium, n. 50). Seetõttu tahaksin selle katehheeside sarja lõpus esitada mõned mõtted selle kohta, mis on pühadus. Mida tähendab olla püha? Kes on kutsutud olema püha?
Meid pannakse sageli arvama, et pühadus on eesmärk, mis on reserveeritud vähestele valitutele. Püha Paulus räägib selle asemel Jumala suurest plaanist ja ütleb: „Nii nagu ta (Jumal) meid valis temas [Kristuses] enne maailma rajamist, et me oleksime tema ees pühad ja laitmatud” (Ef 1:4). Tegelikult ta rääkis meist kõigist. Jumaliku plaani keskmes on Kristus, kelles Jumal näitab oma palet kooskõlas oma tahtega. Sajanditesse peidetud saladus avaldub oma täiuses lihaks saanud Sõnas. Ja Paulus ütleb: „Temas oli Jumala täiusel hea meel elada” (Kl 1:19). Kristuses tegi elav Jumal end lähedaseks, nähtavaks, kuuldavaks ja käegakatsutavaks, et igaüks saaks ammutada oma armu ja tõe täiusest (vrd Jh 1:14-16). Seetõttu tunneb kogu kristlik elu ühte ülimat pühaduse allikat, mida püha Paulus väljendab ja mis kordub kõigis tema pühades tekstides, kelleks on Jeesus Kristus. Järelikult pühadus, kristliku elu täius, ei seisne erakordsete ettevõtmiste elluviimises, vaid Kristusega ühinemises, tema saladuste elamises, tema eeskuju, tema mõtete ja käitumise omaks tegemises. Pühaduse mõõdupuu tuleneb kasvust, mille Kristus meis saavutab, niivõrd kui ka Püha Vaimu väega kujundame kogu oma elu tema eeskujul.
Püha Paulus kirjutab: „Sest need, keda ta ette tundis, on ta ka ette määranud olema oma Poja kuju sarnased” (Rm 8:29). Hiljem püha Augustinus on täiendanud: "Minu elu saab olema tõeline elu, mis on täielikult Tema poolt täidetud" (Pihtimused, 10, XXVIII). Vatikani II kirikukogu räägib kiriku dogmaatilises konstitutsioonis Lumen Gentium selgelt universaalsest pühaduse kutsest, öeldes, et keegi pole välistatud: „Elul on palju vorme ja ülesandeid, kuid pühadus on üks – see pühadus, mida kasvatavad kõik, kes tegutsevad Jumala Vaimu all ja… järgivad Kristust, vaesed, alandlikud ja ristikandjad, et nad vääriksid Tema auhiilgusest osa saama” (Lumen Gentium, n. 41). Siiski jääb küsimus: kuidas saaksime sellele pühaduse kutsele vastata? Kas ma saan seda teha omal algatusel? Vastus on selge. Püha elu ei ole peamiselt meie pingutuste, tegude tulemus, sest see on Jumal, kolm korda püha (vrd Js 6:3), see on see, kes meid pühitseb, see on Püha Vaimu tegevus, mis elavdab meid seestpoolt. See on ülestõusnud Kristuse elu, mis on meile antud ja mis meid muudab. Vatikani II kirikukoguga öeldes, et Kristuse järgijad, keda Jumal on kutsunud mitte nende tegude, vaid tema plaani ja armu tõttu ning õigeks mõistetud Issandas Jeesuses, on tehtud Jumala poegadeks ristimise teel. Usust ja jumalikust olemusest osalised ning järelikult on nad tõeliselt pühad. Seetõttu peavad nad hoidma kinni ja oma elus täiustama seda pühadust, mille nad on saanud” (samas, nr 40).
Pühaduse sügavaim juur peitub ristimise armus, Kristuse paasamüsteeriumi külge pookimises, mille kaudu edastatakse meile tema Vaim, tema elu ülestõusnuna. Püha Paulus rõhutab tugevalt ümberkujundamist, mille ristimisarm inimeses toob, ja jõuab uue terminoloogia loomiseni, mis on sepistatud eessõnaga „koos”: surnud-koos, maetud-koos, äratatud-koos, ellu äratatud-koos Kristusega; meie saatus on tema omaga lahutamatult seotud. Ta kirjutab: „Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.” (Rm 6:4). Ometi austab Jumal alati meie vabadust ja palub, et me võtaksime selle kingituse vastu ja elaksime selle järgi, ning ta palub, et me laseksime end muuta Püha Vaimu tegevusel, kohandades oma tahet Jumala tahtega.
Kuidas saab juhtuda, et meie mõtteviisist ja tegudest saab mõtlemine ja tegutsemine koos Kristuse ja Kristusega? Mis on pühaduse hing? Taas selgitab seda meile Vatikani II Kirikukogu, mis ütleb meile, et kristlik pühadus pole midagi muud kui täielikult elatud ellu ligimesearmastuses. „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, see jääb Jumalasse ja Jumal püsib temas” (1Jh 4:16). Nüüd on Jumal valanud oma armastuse meie südametesse Püha Vaimu kaudu, mis on meile antud (vrd Rm 5:5). Seepärast on esimene ja kõige vajalikum kingitus ligimesearmastus, mille kaudu me armastame Jumalat üle kõige ja oma ligimest tema armastuse kaudu. Ent kui ligimesearmastus, nagu hea seeme, kasvaks ja kannaks vilja hinges, peab iga usklik meelsasti kuulama Jumala sõna ja täitma oma tahet tegudega Tema armu toel. Ta peab sageli vastu võtma sakramente, peamiselt Armulauda, ja osalema pühas liturgias; ta peab pideval olema palves ja kasvatama kõiki voorusi meeleparanduse kaudu. Seda seetõttu, et armastus kui seaduse täiuslikkuse ja täiuse side (vrd Kl 3:14; Rm 13:10) juhib, annab tähenduse ja täiustab kõiki pühitsusvahendeid” (vrd Lumen Gentium, n. 42).
Võib-olla on see Vatikani II kirikukogu keel meie jaoks pisut liiga pidulik, võib-olla peaksime asju veelgi lihtsamalt rääkima. On oluline, et pühapäeva ei jäeta kunagi ilma kohtumiseta ülestõusnud Kristusega Armulauas; see ei ole lisakoormus vaid on kergendus terveks nädalaks. See tähendab, et kunagi ei alga ega lõpe päev ilma vähemalt lühiajalise kontaktita Jumalaga - palvega. Ja meie eluteel tähendab see „suunatähiste” järgimist, mille Jumal on meile edastanud koos Kristusega tõlgendatud kümnes käsus, mis on vaid selgitus, mis on armastus konkreetsetes olukordades. Mulle tundub, et see on püha elu tõeline lihtsus ja suurus: kohtumine Ülestõusnuga pühapäeval; kontakt Jumalaga päeva alguses ja lõpus; järgides otsustes Jumala poolt meile edastatud "teeviitasid", mis on vaid armastuse vormid.
„Seetõttu iseloomustab Kristuse tõelist jüngrit armastus nii Jumala kui ka ligimese vastu” (Lumen Gentium, n. 42). See on kristliku elu, pühaks olemise tõeline lihtsus, suurus ja sügavus. Seetõttu võis Püha Augustinus Johannese esimese kirja neljandat peatükki kommenteerides teha julge avalduse: „Dilige et fac quod vis [Armasta ja tee, mida tahad]” Ja jätkas: „Kui sa vaikid, vaiki armastusega: kui räägid, räägi armastusega; kui parandad, paranda armastusega; kui annad andeks, anna andeks armastusega; juurdugu sinusse armastus ja juurest ei kasva muud kui hea” (7,8 pl 35). Neid, keda juhib armastus, kes elavad täiel määral ligimesearmastust, juhib Jumal, sest Jumal on armastus. Seetõttu kehtivad need olulised sõnad: “Dilige et fac quod vis”, “Armasta ja tee, mida tahad”.
Võiksime endalt küsida: kas suudame oma piirangute ja nõrkustega nii kõrgele sihtida? Liturgilise aasta jooksul kutsub kirik meid mälestama hulgaliselt pühakuid, st. neid, kes elasid ligimesearmastuses ja teadsid, kuidas armastada ja järgida Kristust oma igapäevaelus. Nad ütlevad meile, et kõigil on võimalik seda teekonda valida. Kiriku ajaloo igal ajajärgul, igal maailmakaardi laiuskraadil kuuluvad pühakud kõikidesse ajastutesse ja igasse eluseisundisse, nad on iga rahva, keele ja rahvuse tegelik nägu. Ja neil on väga erinevad tegelased. Tegelikult pean ütlema, et ka minu isikliku usu jaoks on paljud pühakud, mitte kõik, tõelised tähed ajaloo taevalaotuses. Ja ma tahaksin lisada, et minu jaoks pole "teeviidad" mitte ainult mõned suured pühakud, keda ma armastan ja keda ma hästi tunnen, vaid ka lihtsad pühakud, st need head inimesed, keda ma oma elus näen ja kellest kunagi ei saa kanoniseeritud pühakuid. Nad on nii-öelda tavalised inimesed, ilma nähtava kangelaslikkuseta, kuid nende igapäevases headuses näen ma usutõde. See headus, mille nad on kiriku usus välja arendanud, on minu jaoks kõige usaldusväärsem märk sellest, kus peitub tõde kristluses.
Pühakute osaduses, kanoniseeritud ja kanoniseerimata, mida kirik elab tänu Kristusele kõigis oma liikmetes, naudime nende kohalolekut ja nende seltskonda ning kasvatame kindlat lootust, et suudame nende teekonda jäljendada ja ühel päeval osa saada sama õnnistatud elu, igavest elu, nagu nemad.
Kallid sõbrad, kui suur ja ilus, aga ka lihtne on kristlik kutsumus selles valguses! Me kõik oleme kutsutud pühadusele: see on kristliku elu mõõdupuu. Püha Paulus väljendab seda väga intensiivselt, kui ta kirjutab: „Meile igaühele on antud armu Kristuse anni mõõdu järgi... Tema armud olid, et mõned peaksid olema apostlid, mõned prohvetid, mõned evangelistid, mõned pastorid ja õpetajad, et varustada pühakuid teenimistööks, Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni me kõik saavutame ühtsuse usus. Jumala Poja tundmine, küpseks meheeaks, Kristuse täiuse mõõtu” (Ef 4:7, 11-13).
Tahaksin paluda kõigil avada end Püha Vaimu tegevusele, kes muudab meie elu, et olla ka meie väikesteks tükkideks suures pühaduse mosaiigis, mida Jumal ajaloos jätkuvalt loob, et Kristus võib särada oma hiilguse täiuses. Ärgem kartkem sihtida kõrgele, Jumala kõrgustele; ärgem kartkem, et Jumal küsib meilt liiga palju, vaid laseme end juhtida Tema sõnast igas igapäevases tegevuses, isegi kui tunneme end vaesena, ebaadekvaatsena, patustena. Tema on see, kes muudab meid vastavalt oma armastusele.
Benedict XVI
Üldaudients
13. aprill 2011