Abielu ja "de facto” kooselu kohta.
Eesti Vabariigi Justiitsministeerium valmistas 2012. aastal ette eelnõu kooseluseaduse kohta, mis on esitatud Riigikogule. Praeguse kooseluseaduse kontseptsiooni eesmärgiks on reguleerida nõnda nimetatud „de facto“ kooselusid (faktilisi kooselusid). Väljatöötatud eelnõu on kirjutatud sellisel moel, et see avab ukse ka homoseksuaalsetele paaridele. Käesolevas artiklis tahame selgelt väljendada Katoliku Kiriku seisukohta antud küsimuses, pidades silmas Kiriku õpetust (doktriini) tõelise abielu ja perekonna kohta. Selleks, et mõista võrdsusetust abielu ja „de facto“ kooselu vahel, on vajalik esile tuua nende erinevused.
Kokkuvõte:
• Abielu on kogu eluks mehe ja naise vahel sõlmitud leping. Selle lepingu eesmärgiks on abikaasade heaolu, järeltulijate sigitamine ning nende kasvatamine. See on loomulik seadlus, mida ei ole loodud ühegi avaliku võimu poolt. Kui tegemist on ristitud inimestega, siis on abielu ka Sakrament.
• Kaasadevaheline iseenese andmine, mis rajab abielu, muudab nende armastuse abieluliseks armastuseks. See on justnimelt see liit, mida ei tunnustata nende poolt, kes soovivad elada „de facto“ kooselus.
• Tõeline abielu peab olema kaitstud seaduse poolt, sest see on esmajärguliselt kogu ühiskonna heaolu alus. Tõepoolest, abielu on perekonna lähe, ühiskonna vundamentaalne rakk ning vajalik tingimus ühiskonna loomulikuks ning terveks arenguks.
• Kuid selle kaitsmine tähendab ka vältida igasuguseid seaduslikke raame, mis võivad olla kahjulikud või ebaõiglased loomuliku abielu suhtes. Selline olukord on tõestatav „de facto“ kooselu reguleerimise puhul sel lihtsal põhjusel, et kuigi ühiskond võtab kohustused „de facto“ kooselus olevate partnerite suhtes, siis nemad ei võta ühiskonna ees essentsiaalseid kohustusi, mis on omased abielule.
Katoliku Kiriku Katekismus määratleb (defineerib) abielu kui „abieluliitu, mille mees ja naine rajavad üheskoos terveks eluks, mille loomulikuks omaduseks on abikaasade heaolu ning järeltulijate sigitamine ja kasvatamine ja mille Issand Jeesus Kristus on tõstnud Sakramendi väärikusse, kui see on sõlmitud ristitute vahel“ (Katoliku Kiriku Katekismus, n. 1601).
Abielu on loomulik ja algne seadlus, mida ei ole loodud ühegi avaliku võimu poolt. See tähendab peamiselt seda, et abielu on rajatud väga hästi määrateletud antropoloogilistele alustele, mis eristavad teda teistlaadi kooseludest. Abielu on juurdunud oma sisimas olemuses nimelt meheks ja naiseks olemises.
Armastuse tagajärjeks on asjaolu, et mees ja naine hoiduvad teineteise poole, et see on ainulaadne liit, et nad sigitavad järeltulijaid, ning et see liit on mõeldud kogu eluks. Kui kõike seda soovitakse sellisel moel, et leiab aset tõeline eneseandmine ja vastuvõtmine mehe ja naise vahel, siis leiab aset abielulik ühendus. Abielu on seega muutumatu ning ühine liit, mis lähtub armastuse vabast eneseandmisest.
Selleks, et kaitsta seda muutumatut ühist liitu sel hetkel kui see eneseandmise moment leiab aset avaliku sündmuse näol, sünnib abikaasade vaheline liit. See liit on pühendumus teineteisele, mida kumbki abikaasa võtab omaks hetkel, mil nad vabalt otsustavad abielluda. See liit muudab abikaasade vahelise armastuse millekski uueks, mis on abieluline armastus. Kasutades paavst Johannes Paulus II sõnu: „see uus armastus ei ole esmalt ainult tunne, vaid oma olemuselt vastutus teise inimese ees, vastutus, mis leiab aset inimese tahte teadliku teo läbi. (...) Kui see vastutus on võetud ning aktsepteeritud nõusolekuga, muutub armastus abieluliseks ning see ei kaota kunagi omale iseloomulikku tunnust“ (Johannes Paulus II, Ettekanne Rooma Rota Tribunalile, 21. jaanuar 1999). Siin me seisame silmitsi põhilise printsiibiga Katoliku Kiriku õpetusest abielu kohta: selleks, et see saaks olla tõeline ja vaba, peab armastus olema muudetud millekski, mis on kohane vaba abielulise nõusoleku teo läbi.
On kerge näha, et „de facto“ kooselu paaride puhul eksisteerib ühine vastastikune armastus, aga samal ajal, abieluliit oma algse avaliku dimensiooniga, mis paneb aluse perekonnale, puudub. See puudub justnimelt sellel põhjusel, et nende peamiseks põhjuseks, kes tahavad elada „de facto“ kooselu, on selle muutumatuse mittetunnustamine, mida otsivad need, kes sõlmivad abielu. Nagu seda on öelnud paavst Johannes Paulus II: „see on ainult selles valguses, et me saame identifitseerida ja mõista essentsiaalseid erinevusi „de facto“ kooselu – kuigi see väidab olevat rajatud armastusele – ja abielu vahel, milles väljendub abielu vastutus, mis ei ole mitte ainult moraalne, vaid ka rangelt juriidiline. Vastastikku omandatud liidul on omakorda tugevdav toime armastusele, millest see on lähtunud, edendades selle püsivust abikaasade, laste ja kogu ühiskonna heaolu nimel“ (JOHANNES PAULUS II, Ettekanne Rooma Rota Tribunalile, 21. jaanuar, 1999).
See kõik tähendab seda, et abielu ei ole vaid moodus, mille läbi väljendada paarina oma seksuaalsust. Kui see oleks vaid seda, siis oleks see ainult üks moodus paljudest võimalikest ning see ei ole ka vaid sentimentaalse armastuse väljendusviis kahe isiku vahel. Abielu on sellest palju enamat: see on mehe ja naise vaheline liit, justnimelt liit, ja seda mehe ja naise olemuse terviklikkuses. Sellist liitu saab rajada ainult partneri vaba tahte teo läbi, kuid selle isepärane sisu on määratletud inimolendi struktuuri, mehe ja naise, poolt: milleks on vastastikune eneseandmine ja elu edasiandmine ning seda kogu eluks. Sellise liidu tagajärjeks on midagi sellist, mida tunneme perekonna nime all. Inimühiskonna loomulikuks ja ainukeseks allikaks on perekond, mis on rajatud abielule. See on põhjus, miks abielu on loomulik seadlus, mida ei saa käsitleda võrdselt teiste kooselu vormidega ning mis väärib seaduslikku kaitset.
Abielu, seega, on algne sotsiaalne seadlus ning ta on ühiskonna allikas. Abielu kui muutumatut reaalsust tuleb kaitsta ühiskonna poolt, sest see on inimpõlvkondade järjepidevuse elav rakutuum (järeltulijate sigitamine ning kasvatamine). Ühiskonna õige kord on tagatud juhul, kui abielu ja perekond kujundatakse nii nagu nad seda oma olemuselt tõeliselt on. Veelgi enam, mehe ja naise vaheline täielik eneseandmine, nende potentsiaalses isaduses ja emaduses, mille tagajärjeks on liit – ainulaadne ja püsiv – vanemate ja laste vahel, väljendab tingimusteta usaldust, mida väljendatakse tugevuses ja rikkalikuses kõigi jaoks. Abielu ja perekond on ühiskondliku heaolu esmane aste: „Abielu väljendab alati inimkonna heaolu uut dimensiooni ning seega loob ta ka uue vastutuse. Me räägime siin vastutusest just selle konkreetse ühiskonna heaolu aspekti näol, mis hõlmab endas inimese heaolu, iga inimkoosluse liikme heaolu. Kuigi see on „raskesti rahuldatav“ hea („bonum arduum“), on see samas ka ligitõmbav“ (Johannes Paulus II, Kiri Families Gratissimam sane, No. 11).
Kuid tunnustades avalikult „de facto“ kooselu luuakse asümmeetriline juriidiline raamistik. Kuigi ühiskond võtab kohustused „de facto“ kooselus olevate partnerite suhtes, siis nemad ei võta ühiskonna ees essentsiaalseid kohustusi, mis on omased abielule. Nende kahe võrdväärsustamine raskendaks kogu olukorda, sest võrreldes abieluga kohtleks see soosivalt „de facto“ kooselusid, kuna see vabastaks neid olulistest kohustustest ühiskonna ees (nagu näiteks need kohustused, mis on seotud järeltulijate sigitamise ja kasvatamisega).
Selles kontekstis on väga tähtis mõelda, milline on see oluline märkimisväärne sotsiaalne roll, mida märgivad „de facto“ kooselud ning mis väärivad kaitset. Kui sellisel elumoel puudub tõeline ühiskondlik kasutegur, siis selle seadustamise puhul oleks tegemist riigipoolse sissetungiga indiviidide eraellu, eriti just selles osas, mis puudutab nende seksuaalsuse vabalt väljendamist. Selliste liitude poolt loodud juriidilised tagajärjed on loomulikud kohustused, mida saaks lihtsalt reguleerida ühtse seaduse üldreeglite, seadlusandluse ja loomuliku õiguse abil.
Oht sedalaadi kooselu seadustamise puhul seisneb selles, et see justkui rajaks teise klassi abielu, milles puudub ustavuse kohustus ning milles pärandikasu alalhoidmise kohustus on hõrendatud, mis on kahjustav püsivale abielule rajatud perekonnale ning pikas plaanis on see kahjustav ka kogu ühiskonnale. Vahettegematu sotsiaalsete õiguste tunnustamine kooselavatele paaridele, tagades samasuguse ühiskondliku kaitse nii abielule ja mitte-abielule rajatud perekondadele, viib paratamatult viimase rohkenemiseni. See eelnõu teeb ettepaneku samas ka teisi eluviise elavate paaride, nagu näiteks polügaamide ja homoseksuaalsete liitude, sotsiaalsete õiguste tunnustamist.
Tagada „de facto“ liitudele avalik seaduslik raamistik oleks lihtsalt vägivaldne reaalsuse suhtes. See tähendaks öelda seda, et nad elavad moel, mis on kasulik ühiskonnale, kuid mis ei ole õige. Eelnõu lubab vormistada registreeritud kooselu ümber abieluks. Seda öeldes ei unusta me loomulikult sellises olukorras elavate inimeste tunnete siirust ja nende käitumise voorulikkust. Me tahame lihtsalt esile tuua sellise eluviisi tõsised ebamugavused nii inimesele endale kui ka ühiskonnale kui tervikule ning viidata ohtudele, mis kaasnevad selle seadusandlusega.
On ülimalt tähtis tähele panna ka seda, et Katoliku Kirik on alati kinni pidanud asjaolust, et kristlik abielu sätestab ka tõelise tähise Kristuse ühtsusest Kirikuga. Inimkonna lunastusloo uues korralduses on Kristus ülendanud abielu lunastavaks sündmuseks. Ristitute jaoks on abielu Uue Seaduse sakramendiks. Kuid see ei tähenda seda, et kristlik abielu oleks midagi erinevat loomulikust abielust.
Kui Jeesus Kristus õpetas abielu lahutamatuse kohta, siis tahtis ta väga selgesõnaliselt taastada abielu seadlust oma algsesse vormi selle loomisest peale (vrd.Mt 19:3-9). Kogu loodu loomulikus korrapärasuses on abieluline (matrimoniaalne) seadus kehtestatud Jumala poolt „algusest peale“. Abielu loojaks on Jumal ise ning ta on seda õnnistanud oma hüvede ja eesmärkidega. Abielu on loomulik seadlus ja mitte vaid pelgalt religioosne asjaolu.
Tõelisele abielule rajatud perekonnal on õigus ühiskonnapoolsele kaitsele ja soosingule. See tähendab õiglaselt selle põhiolemusliku funktsiooni tunnustamist, mida ühiskonna jaoks esindab perekond. Ühiskonna kohus, mis ei ole vaid moraalne, vaid ka tsiviilne, peab olema vastavuses selle perekonna juurde kuuluva algse õigusega.