3. jaanuaril 2017 täitus 125 aastat J. R. R. Tolkieni sünnist. John Ronald Reuel Tolkien sündis Lõuna-Aafrikas Bloemfonteini linnakeses. 1895. aastal siirdus pere Inglismaale. Ema ja õde, seejärel ka Ronald pöördusid baptistide traditsioonist katoliku usku. Oxfordis sõbrunes ta kirjanik C. S. Lewisega. Tolkien suri 81 aastasena 2. septembril 1973 Bournemothis. Tolkieni kultusteosed „Kääbik“ ja „Sõrmuste isand“ tunnistavad tema erakordsest loomevõimest kui ka tema katoliiklikust usust. Tolkien kuulub inglise apologeetide sellesse suurkujude kolmikusse, kes on andnud XX sajandi eluohtlikesse pööristesse tõugatud lääne tsivilisatsioonile niivõrd hädavajalikud pidepunktid Jumalas: koos Tolkieniga tema anglikaanlik sõber Lewis (1898-1963) ning mõlemale omal viisil ideelist ja ainelist tuge pakkunud katoliiklik kirjanik G. K. Chesterton (1874-1936).
Tolkieni kristliku eetose pidepunktideks on antiikse tõe-headuse-ilu sümbioos, mis on omakorda leidnud tomistliku kinnituse: Jumal, kes ilmutab end tões, ilmutab end ka headuses ja kauniduses. Seos nende kolme kategooria vahel on oluline, sest nõnda leiab aset inimese religioosne eesmärgistamine. Doksoloogia ehk Jumala Isa austamine on kogu loodu eesmärk; selle eesmärgi nimel leiab aset loodu lunastamine Jumalas Pojas ning pühitsemine Jumalas Pühas Vaimus. Nõnda suunas Thomas Aquinost teoloogilist mõtlemist Jumala austamise poole: Theologia Deum docet, a Deo docetur, ad Deum ducit. Ent Jumala austamine, Tema auhiilguse läheduses viibimine pole ainuüksi teoloogiline voorus, vaid ka eetiline ning esteetiline voorus. Jumala ülevust näevad kaunid hinged, kes igatsevad ülimat hüve. Kes on ära tundnud oma elu eesmärgi Jumalas, tunnistab, et „ajastute Kuningale, surematule, nähtamatule, ainsale Jumalale olgu au ja kirkus igavesest ajast igavesti!“ (1Tm 1:17). Tolkien on sügavalt juurdunud just sellises katoliiklikus traditsioonis, kui ta teoses „Silmarillion“ edastab püha Thomase õpetust (siin vabas tõlkes): „Kõik on loodud selleks, et omal viisil jäljendada Jumala kaunidust … Pole midagi, mis peegeldaks muud kui ilu.“
Tomistlik maailmanägemine mõistab Jumalat valgusena; valgus loob muusika, harmoonia ja ilu, see tekitab imestust ning äratab armastuse. „Jumal, kes on kõige valguse allikas, saadab tunnetuse valgusekiiri“ (Summa contra gentiles); see valgus annab loodud olenditele ilu ning annab loodud olenditele ka Jumala ilu mõistmise võime. Siin on kokkupuude püha Thomasega, kui Tolkieni „Sõrmuste isanda“ Keskmaa saab loodud muusikast ning selle eesmärk on ilmutada ilu. Ilu täiuslik kehastus on koondatud tegelaskujule Elbereth. Elbereth on tähtede kuninganna, kelle poole pöördutakse eestkostepalves: „A Elbereth Gilthoniel / o menel palan-diriel, / le nallon sí di’nguruthos! / A tiron nin, Fanuilos!“ (Tähtede kuninganna, kes sa tähed sütitad ning nad kõrgest taevast saadad, sinu poole hüüan oma surmahirmus; vaata minu peale, sa igavene valge“). Võib olla üllatav, et niihästi halastus kui ka ilu on Tolkieni tegelastel seotud selle naise kujuga, ning seda enam üllatav on osundus Jumalaemale, pühale Maarjale. Kui keegi Tolkieni sõber oli küsinud Elberethi ning Jumalaema paralleeli kohta, olla Tolkien vastanud: „Ma mõistan täpselt, mida võidakse mõelda viitega neitsi Maarjale, sest temast lähtub kõik see, mis on minu jaoks ilu, ülevus ja lihtsus.“
„Sõrmuste isand“ on religioosne, kuigi ei esitle otseselt ühtegi religiooni. Ainsa usulise toiminguna võiks soovi korral mõelda söömise rituaali raamatu alguses, kus Frodo, Sam ja Faramir pöördusid enne sööma asumist lääne suunas ning vaikisid. Juba mainitud Elberethi kuju loomulikult ka, mater misericordia. Tolkien on selgitanud: „“Sõrmuste isand“ on fundamentaalselt religioosne ja katoliiklik teos, alguses alateadlikult, hiljem aga teadlikult, teost uuesti läbi töötades. Just seetõttu olen ma ära jätnud praktiliselt kõik vihjed religioonile, kultuslikule käitumisele ja religioossele praktikale või need hiljem kõrvaldanud.“ Ent kus oleks leida võtit lugeja jaoks, kes tahab avastada Tolkieni teoste katoliiklikku religioossust, millest läbiimbumist autor ei salga?
„Sõrmuste isanda“ sügavama religioosse mõistmise juurde juhatab tomistlik idee asjade olemuse (essents) ja olemise (eksistents) kohta (De ente et essentia). Thomas Aquinost õpetas, et olemine on asja olemuse üks kvaliteet. Nõnda on ka religiooni ilmumisviisidega. Religiooni olemuse ilmutamiseks on vaja väljendusvahendeid ja see pole igakord otsesõnu ütlemine. Tolkien kasutas püha Thomase pakutud võimalust, et religioossuse märkamiseks, s.t inimese suhte avastamiseks kõiksuse täiusliku headusega läheb inimesel vaja sisemist valgust, ning selleks valguseks on imestamise ehk imetlemise võime. Poleks kasu maailma asjade jumalike toimemehhanismide seletamisest neile, kes ei oska imetleda Jumala auhiilgusest. Kuid hing, kes otsib headust ja ilu, võib küll aimata tõde. Tolkien teadis seda.
Tolkien on oma kirjades selgitanud, et tema teoste vahetu eesmärk on väljendada rõõmu ajaloo ilu üle. Ajaloo teevad suureks need, kes toovad halastust. Püha Thomas on öelnud: „Jumala iga teo esmane lähtekoht on halastus“. Gandalf teab selle tõe saladust, ning Frodo saab seda kogeda otsustaval hetkel. Tolkieni teoste ilu seisneb jumaliku halastuse ilmutamises. Jumaliku kogemiseks läheb vaja imestamise võimet; see on inimese ainus mõistlik vastamise viis neis olukordades, kus ajaloo kulgu ei juhi tema ise, vaid ta peab end usaldama Halastuse hoolde.
Ingmar Kurg, prof Michael Waldsteini Tolkieni-materjalidele toetudes, vt kath.net/news/58040