»MITTESAKSLASED«
Mitmest reformatsioonikirikust jõudis Eestisse ainult üks; on vaja meeles pidada, et ka nn Augsburgi rahu põhimõte kelle maa, selle usk (lad. cuius regio, eius religio) käis ainult selle ühe uue võimaluse kohta. Umbes nii läks meiegi maal: kus mõisnik luterlaseks hakkas, loeti luterlasteks ka tema talupojad. Põhjus, miks me sellest nii vähe teame, on lihtne: uue usu jutlustajaid palkas linna raad, eksklusiivne sakslaste kogu, kuhu mittesakslane (loe: eestlane) ei saanud kuuluda. On säilinud jutlustaja Lange nõudmine Tallinna raele (1525), et kirikuteenistus peab toimuma saksa keeles, ent lihtrahva asjus nendib Eesti ajalugu II (2012): ei ole teada, mida ... evangeelse jumalateenistuse all 1520. a-te Liivimaal õigupoolest mõisteti. Tolleaegseid jutlusetekste ei ole säilinud. ... Otseseid andmeid reformatsiooniideede aktiivsest levikust talurahva seas ... teada ei ole.
Me ei tea näiteks, kuidas lauldi. Esimesed lauluraamatud ütlevad ju kohe, et nad trükiti sakslaste jaoks, kes pidid lihtrahvast õpetama, aga ka sada aastat pärast uue usu saabumist trükitakse maakeelne tekst ikka veel saksakeelse kõrvale. Kuna 1535. a. katekismus sakslaste poolt peatselt ära korjati ning 1554. ja 1585. a. katekismus-lauluraamatud on jäljetult kadunud, tekib koguni mulje, et sakslased takistasid maakeelse vaimuliku kirjasõna levikut. Soome- ja läti-keelsed piiblitõlked ilmusid ammu enne eestikeelset, mis sai teoks alles a. 1739 – tänu mõjuka Saksamaa-sakslase sekk-misele, kuna liivikeelset ei ilmunudki.
»ROOTSI KIRIK«
Nn „vana hea Rootsi aeg" kehtestas riigiusu: a. 1626 pagendati maalt viimased katoliiklased. Jesuiidivendi, kes a. 1601 Tartus kinni võeti, mõnitati avalikult ja põhjalikult pool aastat. Siis pandi kõik kaheksa vangi seljale seotud kätega härjavankrile ja küüditati Tallinna kaudu Rootsi vanglatesse, kus 14. juunil 1603 suri esimesena eestlasest ilmikvend Johannes. Ükski küüditatutest Tartusse tagasi ei jõudnud – nagu ei pääsenud Tallinna tagasi ükski eesti keeles jutlustanud dominiiklastest.
Tollast Rootsi kirikuelu ei saa Eesti omaga võrrelda: seal rääkisid nii aadel kui vaimulikud rahva keelt, linnades käibiv saksa keel oli sugulaskeelena lihtrahvalegi arusaadav. Loomulikult hakkasid siis ka meie maale saadetud rootslastest kirikujuhid neile enesestmõistetavaid talurahva õigusi – nt kooliharidust – nõudma, sama enesestmõistetavalt hakkas aga ka siinne aadel vastu, väites, et eestlane ei olevat võimeline midagi õppima. Polnud parata: koolimees Forseliusel tuli siis eestlasest õpilased kuninga ette viia oma teadmisi näitama, ent hukkus ühel reisil. See lõpetas ka tema loodud kooli tegevuse.
Rootsi ajal jõudis siiski ilmuda Uus Testament nii lõuna- kui põhjaeesti murdes (1686, 1715), esimene koguni ainult maakeelse eessõnaga. Ent 1715. a. väljaanne algab jälle saksakeelsega.
»POOLA KIRIK«
Me nimetame Poola ajaks neid nelja aastakümmet, mil Lõuna-Eesti oli Poola valduses (1582-1629) ja mil püüti siin kehtestada uut kirikukorda, mida võiks nimetada „Poola kirikuks". Selle keskuseks loodi a. 1585 Võndu (praegu Cēsis) uus piiskopkond, eestlaste asualal sündis aga juba a. 1582 Collegium Derpatense (Tartu Kolleegium), millest sai meie esimese ülikooli (Academia Gustaviana) eelkäija.
On vaja rõhutada, et kolleegiumi asutajad ei rääkinud poola, vaid saksa keelt, ent õppisid ära ka eesti keele (ning nii ruttu, et neid süüdistati nõiduses) ja hakkasid viivitamatult välja andma maakeelseid raamatuid. Juba a. 1585 ilmus katekismus-lauluraamat, mis läks kohe käiku nii lugemiku kui ka laulikuna. Kahjuks pole ühtki eksemplari säilinud, ent sedakorda polnud hävitajateks sakslased, vaid Tartu vallutanud rootslased, kes panid kolleegiumi kirjavarale tule otsa.
Ainsast Tartu jesuiitide meieni säilinud raamatust selgub, et neid tuleb pidada lõuna-eesti kirjakeele rajajaiks (nende ortograafias oli muide näidatud ka meie 3. välde). Nad olid aga teerajajad ka maakeelse kirikulaulu alal, avaldades a. 1585 lauluraamatu, mis oli koguni nootidega, ent pole säilinud. Kuna trükkitoimetaja (itaallasest paater Antonio Possevino) laskis enesele anda 150 eksemplari, võime loota, et mõni neist veel päevavalgele tuleb.
„Nagu need tõigad näitavad," ütleb kirikuloolane Arthur Vööbus, „osutasid jesuiidid palju sügavamat soovi ja agarust maakeele omandamisel, keele kasutamise läbi kõnes ja kirjas ja selle kultiveerimisel kirjanduliku tegevuse läbi, kui ükskõiksed pastorid, kes uhkustasid reformatioonisõnumi vägevusega".
Collegium hakkas kohe ette valmistama ka omamaist vaimulikkonda. Lühikeseks jäänud tegevusajast hoolimata jõudsid nad ette valmistada ja ametisse pühitseda preestreid, kellest tõenäoliselt neli olid eestlased. Nende edasisest saatusest pole meil andmeid, sest sallimatud rootslased keelustasid katoliku kiriku ja saatsid kõik vaimulikud a. 1626 maalt välja. Nii surmati aga ka juba eos võistlus nende ja riigikiriku vahel, mis võinuks kanda maa pärisrahva jaoks head vilja.
Neli aastakümmet kestnud Poola aega on meil ka vastureformatsiooni ja rekatolisatsiooni ajastuks nimetatud, ent neid nimetusi pole lihtne põhjendada. Näib õigem selle lühikese, kuid õige „kirju" perioodi nimeks jätta lihtsalt Poola aeg.
VENNASTEKOGUDUSED
Aasta 1730 avab uhiuue peatüki Maarjamaa ristirahva ajaloos: sel aastal avati meie esimene vennastekogudus. Asutajateks olid jällegi Saksamaalt tulnud misjonärid (nn Määri vennad), kuid need suhtusid eestlastesse algusest peale kui vendadesse ja usaldasid nende kätte koguduste töötegijate kohustusi. Asuti hoolega lugema Uut Testamenti, peagi ka vennaste eneste toetusel ilmunud (1739) Piiblit, looma maakeelseid kirikulaule ja usulist kirjavara.
Sellel misjonil oli suur menu: raske orjuse kiuste hakkasid talupojad ise ehitama palvelaid, agaralt koos käima ja viina-katku vastu võitlema. Esimese kümne aastaga astus kogudustesse üle 10 000 inimese, saja aasta pärast oli kogudusi 250, vendi 70 000.
Olgugi et vennased jäid luterlike koguduste liikmeiks, oli nende palvemaja-vaimustus ülimalt vastumeelne paljudele pastoritele (olgugi et mõned ka pooldasid), kes nägid uues liikumises hädaohtu ametlikule kirikule ja nimetasid vennaste tegevust lausa vähktõveks. Riiklike keelustamiste ja raskete karistuste kiuste elas vennastekoguduste vaim siiski edasi: sellest sündis rida ärkamisaja tegelasi (nt J.W. Jannsen, Fr. R. Kreutzwald, C. R. Jakobson, J. Hurt, W. Reiman, Jaan Tõnisson), aga ka koorilaul, orkestrid ja laulupidude traditsioon.
»VENE KIRIK«
Aastal 1845 alanud massiline kirikuvahetus jagab meie Vene aja (1710-1918) kaheks väga erinevaks perioodiks. Esimesel kehtis nn Balti erikord, mis jättis siinsele vaimulikkonnale palju vabamad käed kui Rootsi ajal, olgugi et ka tsaaril oli oma riigikirik. Teisel (1845-1918) sünnib sadakond eesti õigeusu kogudust: 1897. a. rahvaloenduse ajaks oli neis juba ligi 110 000 usklikku. Riigikirik aitas uusi kogudusi heldesti, eriti suure hulga uute kirikute ehitamisega, mis tekitas aga ka võistlusmomendi seni domineerinud luterlastega: nii nt ehitati aastatel 1860-1880 tervelt 26 uut luteri kirikut.
Võistlus toimus eriti maakeele kasutamise alal. Kogudusevaimulike ettevalmistamiseks asutas riigikirik Riia Vaimuliku Seminari (1846-1918), kust said peale preestrikutse valinute (nt piiskopid Platon ja Herman) hea hariduse ka hulk tuntud ühiskondlikke tegijaid (nt J. Poska, Konstantin Päts, Ado Birk, Jaan Jõgever, Konstantin Ramul).
Võistlus vallandus ka eestlasest kogudusejuhtide ametissepanemises. Riigikirik hakkas seda tegema kohe, jäi aga põhiliselt siiski koloniaalkirikuks: esimene eestlane (Paul Kulbusch) sai piiskopiks alles a. 1917. Esimesed eestlasest luterlikud pastorid (Wilhelm Eisenschmidt, Jakob Hurt, Andreas Kurrikoff, Mihkel Jürmann) ordineeriti alles 1870. aastail, esimese piiskopini sel perioodil veel ei jõutudki.
Eesti jaoks täiesti uutlaadi usukeskusena asutati a. 1892 Pühtitsa (Kuremäe) klooster. Siin oli küll varem asunud vana, aga väike õigeusu pühapaik, ent suur klooster oli midagi hoopis uut. Kuna liturgia toimus kirikuslaavi keeles, on meil seda kloostrit ja kogu keisrikirikut süüdistatud riikliku venestamispoliitika toetamises. Tegelikult oli kahjukannatajaks kiriku maine, keda riik püüdis venestamise mõttes ära kasutada.
12. sajandil tõid esimesed misjonärid meile „täiesti valmis" ladinakeelse jumalateenistuse. 19. sajandil toodi meile jällegi üks „täiesti valmis" liturgia. See toimus küll algusest peale eesti keeles, ent muusika jäi spetsiifiliselt vene kiriku omaks. Nimelt kiriku: meie ajalooraamatud räägivad küll praeguseni usuvahetusest, ehkki seda ei toimunud: tegemist oli ühe ja sellesama ristiusuga. See usk jõudis aga meie maale sel kujul, mille oli talle andnud vene kirik. Sisuliselt toimus kirikuvahetus.
Kirikuid-kogudusi lisandus muidki: a. 1730 jõudsid meile vennastekogudused, 1884 – esimese vabakogudusena – baptistid. Nende kõrval elasid aga Peipsi ääres edasi ka nn vanausulised, kes olid juba enne Vene aega Eestis varjupaiga leidnud. Samuti ei tohiks unustada meie kuulsat „paljasjalgset Tõnissoni", kes teenis keiserlikus armees budausu vaimulikuna ja kuulutas seda usundit Eestiski, ent tema puhul on tõepoolest juttu ühest teisest usundist. Kokkuvõttes kujunes Vene aeg meil mitme kiriku ajastuks, ent ka oikumeenia ja kirikute tagakiusamise sünnilavaks.
III ÜHTSUSE POOLE
OIKUMEENIASAJAND
Te peate olema minu tunnistajad, ütles Jeesus. Inimesi elab maailmas üle 7 miljardi, neist tunnistab Jeesus Kristust iga kolmas. Nad kuuluvad küll üle 40 000 iseseisvasse kirikusse, kuid teavad, et peaksid olema üks. Teel ristirahva nähtava ühtsuse poole on tähisteks a. 1910 peetud Edinburgi konverents (Edinburgh Missionary Conference, 1200 delegaati) ja a. 1948 asutatud Maailma Kirikute Nõukogu (World Council of Churches, 148 kirikut), kuhu on tänaseks koondunud üle 300 kiriku, kes esindavad ligikaudu veerandit kogu maailma usklikest. Eesti osalemine liikumises piirdus kuni aastani 1989 üksikute esindajate saatmisega mujal toimuvatele kokkutulekutele; siis aga asutati Eesti Kirikute Nõukogu, mis võib nüüd tagasi vaadata veerandsada aastat kestnud edukale tegevusele.
Niihästi üleilmse kui ka Eesti kirikuloo seisukohast on 20. sajand selgesti väga eriline ajajärk, mida iseloomustab nn oikumeeniline liikumine. Kirikute tegeliku ühinemiseni pole aga jõutud – nagu nimigi ütleb, on kirikutevahelised nõukogud ainult nõupidamispaigad. Arutluse peateemaks on aga ühtsuse mõiste ise – missugust ühtsust taotleda?
Kirikuisa Augustinuse nägemus oli:
peamises – ühtsus,
vähemtähtsas – vabadus,
kõiges – armastus.
EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU
asutati meie esimese oikumeenilise organisatsioonina 1989 a. Pühtitsa kloostris. 25. aastapäeval kuulus temasse 9 kirikut ja koguduste liitu ning üks üksikkogudus, kes esindavad ligi nelja viiendikku Eesti kogudustest. Põhikiri ütleb:
„EKN-i tegevuse eesmärk on ühendada kristlikke kiri-kuid ja koguduste liite koostööks Eesti ühiskonna vaim-seks arenguks kristlike põhimõtete alusel" ja lisab:
„Eesmärgi saavutamiseks töötab EKN järgmistes põhisuundades: evangeeliumi ja kristliku kõlblusõpetuse levitamine; liikmete vahelise koostöö korraldamine; ühisseisukohtade väljatöötamine ja väljendamine ning üldsusele edastamine; informatsiooni vahetamine; EKN-i kompetentsi kuuluvates küsimustes nõu andmine; EKN-i liikmete, kristlike ühenduste ja riigi suhete kujundamisele kaasa aitamine; halastustöö ja abi koordineerimine."
Regionaalminister Siim Valmar Kiisler ütles oma aastapäevapöördumises 18. veebruaril 2014:
„EKN on olnud vahend üksmeele ja ühiste arusaamade kujundamisel. Kindlasti ei ole konsensuslikele arusaamadele jõudmine lihtne protsess. Teisalt on aga konsensuslike otsusteni jõudmine kristliku vennaliku armastuse väljendamine mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. ...
Riigi ja EKN-i vaheliste suhete eripära peegeldub 12 a. tagasi sõlmitud Vabariigi Valitsuse ja EKN ühishuvide proto-kollis, mis määratles need tegevusvaldkonnad, kus riigil ja kirikutel on ühised eemärgid ja huvid. Ühishuvide protokolli lugedes võime näha, et mitmete protokollis kajastatud eesmärkide osas on tehtud olulisi edasiminekuid."
MAARJAMAA MÄRTRID
Ka Eesti tunneb tuhandeid tunnistajaid, eriti seisavad meeles äsjase ateismiaja omad. Kui Jõhvi koguduse õpetajalt Karl Hesselt nõuti, et ta tunnistaks kõik oma jutlused pettuseks ja ta keeldus, torgati tal silmad peast ja lasti päev hiljem maha. Elu andis suur hulk teisigi – mitte ainult piiskopid (nt Platon, Peeter ja Joann õigeusu, Hugo Bernhard luteri ja Eduard katoliku kirikust), vaid ka metodistide, baptistide ja Jehoova tunnistajate juhid ning paljud teised.
Ristimärgi all võidetud Vabadussõda saatis punase lohemao küll idapiiri taha, kuid seal kasvas ta edasi. Lenin kirjutas: Eri kirikuid püütakse omavahel ühendada. ... Meie siht seisab selles: nii toimida, et see ühinemine mitte meil ei teostuks. Kompartei seadis lõppsihiks usu jäägitu väljajuurimise, kasvatuses eeskujuks laps-isamõrtsuka Pavlik Morozovi.
Kommunism tuli tagasi ning laastas meie maad ja rahvast tervelt pool sajandit, 1940-90. Tahaksime küll unustada, ent ei tohi: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.
Maarjamaa-aastalt 2015 ootame täielikku ülevaadet meie rahva usutunnistajatest, kust leiaksime kõik teadaolevad nimed – alates Viru Johannesest, kes a. 1206 tükkideks raiuti kuni praost Harald Mereni, kes a. 1990 elavalt maeti.
Nähtavad tunnistajad on aga samuti sajad pühakojad, püstitatud vabakslaulmise paikadena, kust on pärit ka meie üldlaulupeod, meie riigi hümn ja Vabadusrist. Ka sellest kõigest vajaksime ülevaadet – et õppida tuleviku jaoks.
MEIE 536 KOGUDUST
2014. aasta alguseks tegutses Maarjamaal 536 kristlikku kogudust, millest 473 kuulusid kirikutesse ja koguduste liitudesse järgnevalt:
Eesti Anglokatoliku Kirik 3
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik* 60
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik* 166
Eesti Kristlik Nelipühi Kirik* 30
Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik* 3
Eesti Karismaatiline Osaduskirik 5
Eesti Metodisti Kirik* 25
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik* 34
Rooma-Katoliku Kiriku Ap. Admin. Eestis* 9
Uusapostlik Kirik Eestis 3
E Ev-i Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit* 82
E Ev-i Kristlaste Nelipühilaste Koguduste Liit 2
Eesti Evangeelsete ja Vabakoguduste Liit 5
Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit 4
Eesti Kristlike Vabakoguduste Liit 7
Eesti Kristlik Koguduste Liit 4
Eesti Vanausuliste Koguduste Liit 9
Seitsmenda Päeva Adventistide Kog-te E Liit* 20
Tähekesega on märgitud Eesti Kirikute Nõukogu liikmed. Peale nende tegutses Eestis 63 üksikkogudust, kelle hulgast kuulub EKN-i veel Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse Kogudus.
UUE SAJANDI LÄVEL
Juubeliaastaga 2015 astub Maarjamaa kirik oma üheksandasse sajandisse. Nägime, et 2014. a. alguseks tegutses meil 536 kogudust, mis kuulusid suuremalt osalt 10 kirikusse ja 8 koguduste liitu, kuna 63 olid iseseisvad. Võib ka öelda, et meil tegutseb kaks suuremat ja 16 väiksemat konfessiooni. Kui vaadelda usklike arvu, torkab silma, et „kahele suurele" (kumbki ligikaudu 150 tuhat hinge) järgneb kümmekond õige väikest (vahemikus 1000-7000).
Ent kristlase jaoks pole oluline arvukus: me ei ole tugevad siis, kui meid on palju, vaid siis, kui me oleme üksmeelsed, „üks Jumalaga". Alles siis saab maailm uskuda, et Jumal on Kristuse läkitanud (vt Jh 17:21).
Maarjamaa ristirahva üksmeel peaks olema juubeliaasta peateema. Peame alandlikult tunnistama, et me pole ilmselt suutelised Kristuse käsku täitma nii nagu peaksime – eelistame hoida „oma" paljusid kirikuid, selle asemel et ühineda. Ent mis võiks meid takistada kõikide teiste kirikute liikmeid armastamast? Mis võiks meid takistada teistes kogudustes tehtud head tunnustamast? Selle üle on meil ilmselt vaja järele mõelda.
Juubeliaasta Maarjamaa 800 kutsub meid otsima uusi teid hea tunnistuse andmiseks. Üks niisugune tahab olla ka käesolev kirjatükk – lühiülevaade käidud teest, ent ühtlasi sõnum, et meil on vaja ka täielikku Maarjamaa kirikulugu, üksikasjalikku ülevaadet kõigest tehtust, kedagi unustamata – raamatut, millest saaksime õppida, kuidas Kristuse kirikut meie kodumaal üheskoos edasi ehitada. Kes kirjutaks?
Head arutlusainet pakub meie Toompeal toimunud ühine meeleavaldus kristliku perekonna eest. Kas see ei saanud aga teoks tänu meie vaenlastele? Kui nii, siis tänagem neid – ent kõigepealt armastagem neid, sest see on Kristuse käsk. Ja mõelgem sellele, kuidas võiksime näidata kristlikku üksmeelt omal algatusel ja veelgi ehedamalt: Toompea kokkutuleku puhul on ju väidetud, et me olevat seal püüdnud vastandada, mitte ühendada. Kuidas toimida nii, et nägijad ütleksid: „Vaata, kuidas nemad meid armastavad!" Ja ülistaksid meie Isa, kes on taevas?
Kristlik perekond – Jeesus, Maarja ja Joosep – jääb üheks peamiseks aruteluteemaks. Kui paneksime õige esimesel advendil kodusele söögilauale juubeliaasta laualipu? Et see tuletaks meile iga päev meelde meie lipukirja, Neitsi Maarja sõnu Kaana pulmalauas – Tehke, mis Tema ütleb! Ja aitaks meid seda teoks teha.
Tehkem siis, mis Tema ütleb.