30 aastat tagasi – Nõukogude ateistlikus ühiskonnas – tavatsesin sageli hommikul, olles lõpetanud öise töölise vahetuse suures linnufarmis, tulla siia varasele missale, mida pidas katoliku traditsiooni järjepidevust kehastanud preester Mihhail Krumpans. Mäletan üht inimest, üksildast otsijat, kes tavatses siin istuda – Lembit Petersoni. Tema otsinguist on kasvanud tänaseks välja haljendav oks Eesti kultuuris. Tänapäevalgi on oluline küsimus - mis on Eesti identiteet? Sisukaima ja järjepidevaima vastuse annab sellele küsimusele Maarjamaa mõiste. See tähendab, et Eesti identiteet on lahutamatu euroopalikust kultuurist ja selle alusest – kristlusest.
Isegi moodsas ühiskonnas pole religioon mingi elu peavoolust eraldiseisev nähtus, vaid ta moodustab jätkuvalt tsivilisatsiooni vundamendi. Vundamendi sellepärast, et religioon pakub vastuse inimese kõige põhjapanevamale küsimusele: mis on elu mõte ja mis saab edasi? Kus veedan ma oma igaviku?
On hellitatud illusioone nagu saaks kaasaegne inimene ilma Jumalata kenasti hakkama. Ometi, kogemus õpetab, et tühikut ei teki kunagi. Kui elav Jumal kõrvale tõrjutakse, täidab tühiku viivitamatult ja agressiivselt inimese ego omalooming – kodukootud ebajumalad, mis elu põhiküsimustele ei suuda vastust anda.
Maarjamaa tähistab 800 aastat oma pühitsemist Jumalaemale. Tegelikult on ristiusu ajalugu Eestis veelgi pikem.
Pühitseti ju aastal 1165 Prantsusmaal piiskopiametisse Eestist pärit Fulco. Ning aastal 1171 annab paavst Alexander III soovituskirja Stavangeri kloostri eestlasest vend Nikolausele.
Nemadki, kelle edasisest elukäigust meil siiani napib konkreetsemaid andmeid, talitasid "Maarjamaa 800" juhtlause – tehke, mis Tema teile ütleb – kohaselt.
Eesti ristiusustamisele järgnes keskaegne ühiskond, mille keskmeks oli kristlik kirik. Tegemist oli tervikliku süsteemiga, milles inimene oli moodsa arusaama järgi küll sotsiaalses ja majanduslikus mõttes rangelt määratletud, kuid samas moodustas osa elavast tervikust. Ta ei olnud üksi ega isoleeritud. Elul oli keskne, ajalikku eksistentsi ületav eesmärk – hinge lunastus, mis mõtestas ja asetas proportsionaalsesse rolli kõik muud inimlikud tegevused.
Tõsi, nagu ikka on inimese elus rohkesti kannatust ja muret, kuid Kirik seletas olukorda kui Aadama pärispatu tagajärge ning ergutas inimolendit aduma elu suurt plaani. Patule vastuseismise ja vastutustunde kasvatamise kõrval vahendas ristiusk igale inimesele Kristuse tingimusteta armastust ja andestust. Kirik rõhutas iga inimese kui Jumala näo järgi loodud olendi väärikust, tema tahte vabadust, tema heade püüdluste mõttekust. Rõhutas inimese ja Jumala sarnasust, milles kõik inimesed võivad tunda endid võrdsete vendadena.
Üks tähtis moment kõiges selles oli ja on Maarja kui lihaks saanud Jumala ema roll. Vana Testamendi Jumal on range isa, kes nõuab tema antud seaduste täitmist ning karistab rangelt nende rikkumise eest. Jumal-isa head suhtumist tuli ära teenida, Tema ootusi õigustada. Sääraste ootuste õigustamisega ei tulnud toime isegi Jumala valitud rahvas. Kahes suures algses kirikus tasakaalustab seda dramaatilist inimlikku suutmatust armastava ema dimensioon. Ema armastab oma lapsi tingimusteta, ta armastab neid ka siis, kui nad on eksiteele läinud, kui nad mässavad. Sellist armastust ei saa ära teenida. Maarja pole Jumal, kuid just tema kaudu on Sõna saanud lihaks ja elanud meie keskel ning toonud tervele inimkonnal lunastuse. Temal on eriline roll Jumal-isale ning Jumal-Pojale kõige lähedasema isikuna. Kristlikul kirikul on just selline Ema roll, mida väljendab sõna emakirik.
Milline on Maarja roll tänapäeva ühiskonnas? Seda kirjeldas Johannes Paulus II Euroopa ühes naispatrooniks kuulutatud Edith Steini näite varal. Paavsti sõnul võimaldab naise emalik instinkt näha inimest ja tema probleeme kui tervikut – keha, vaimu ja hinge ühtsusena. Naiste missioon on rehumaniseerida, taasinimlikustada tänapäevast hedonismist ja materialismist valitsetud maailma. Johannes Paulus II arvates on naiste panus hädavajalik eeldus ehtsale muutusele kultuurihoiakuis, et asendada praegune surmakultuur armastuse tsivilisatsiooniga. Igat elukutset saab teostada naiselikul viisil – igat ametikohta saab inimlikustada, nii nagu Maarja seda tegi ja teeb.
Just enne Hitleri võimuletulekut kutsus Edith Stein katoliiklikke naisi üles sõnadega: ilmselt on saabunud hetk, kus peame seisma koos Jumalaema ja Kirikuga taas Kristuse risti all.
Maarja kutsub meid täna uuesti seisma koos Temaga Kristuse risti all. Kaasaja maailmas kerkivad võimsad hävitavad jõud. Mitmed autoriteedid, sealhulgas paavst Franciscus on alates möödunud aastast tõdenud, et Kolmas maailmasõda on tegelikult juba alanud – kümnete väiksemate, kuid visade ja kurjade konfliktide näol, mis võivad omavahel iga hetk ühineda, tekitades hukatusliku sünergia. Meiegi siin Eestis ei seisa nendest ohtudest väljapool. Kui Euroopa eelistas jääda eemale Lähis-Ida konfliktide lahendamisest, siis nende tagajärgedest pole täna enam pääsu – sajad tuhanded pagulased tulvavad meie rahulikku tarbimis- ja meelelahutusühiskonda, tuues eurooplaste enesekesksesse teadvusse tagasi elu karmid põhiprobleemid ja -väljakutsed.
Just seetõttu meenutab 800 aastat Maarjamaad täna kristluse ja kirik-ema asendamatut rolli ühiskonna säilitamisel ja tervendamisel. See kehtib ka moodsa demokraatliku ühiskonna kohta, vaatamata selle liikmete raskusele aduda, et Jumalat ning elu põhiväärtusi ei valita isegi demokraatias enamushäältega.
Kui soovime kainenemist Euroopa vaimsele ummikteele viinud progressireligioonist, siis on kõige olulisem realistlik illusioonidevaba hinnang praegusele olukorrale. Aastal 2004 pani kardinal Ratzinger (järgnevalt paavst Benedictus XVI) kaasaja ühiskonnale hinnangu, mis kõlab: „Euroopa on haige!" Ratzingeri arvates on tänane Euroopa kaotanud oma identiteedi ja vaimse järjepidevuse ning muutunud vaatamata välisele teaduslik-tehnilisele progressile sisemiselt õõnsaks.
Aafrika ja Aasia rahvad imetlevad tema sõnul küll Lääne tehnilisi saavutusi, kuid kohkuvad tagasi Euroopa ratsionaalsuse ees, mis tõrjub inimese elust Jumala. Need Euroopa-välised rahvad näevad tegelikku ohtu oma identiteedile mitte kristluses, vaid elava Jumala põlastamises – künismis, mis käsitab pühaduse mõnitamist kui vabadusest johtuvat põhiväärtust.
Ometi, olukord ei peaks tingimata just niisugune olema. Euroopa ühinemine rahu, võrdsuse ja koostöö alusel, mis päästis meie mandri uue sõja hävitusest, algas üle 60 aastat tagasi kristliku järjepidevuse alustelt. Tänapäevane avatud õigusriik on Euroopa ühinemise isa, Robert Schumani hinnangul pikaajalise järjepideva arengu tulemus. Schumani väitel ei saa demokraatiat improviseerida – Euroopa vajas enam kui tuhande-aastast kristlikku kultuuri, et seda kujundada.
Sellest lähtudes esines Schuman aastal 1952 tänaste arusaamade jaoks uskumatult radikaalse tõdemusega: „demokraatia on kas kristlik või teda ei ole üldse. Anti-kristlik demokraatia muutub paroodiaks, mis suubub türanniasse või anarhiasse."
Just seetõttu ei saa tänapäeva Kirik olla pagendatud ühiskonna ääremaile. Annab ju Kirik ka 21. sajandi ühiskonnale sidususe ja mõtte, kuivõrd ta pakub kõige realistlikuma ja illusioonidevabama arusaama inimesest enesest. Niihästi inimese suurusest, väärikusest, loomingulisest potentsiaalist kui ka tema nõrkustest. Arusaama inimloomuse rikutusest kui ka selle tervendamise teest. Sellist realistlikku hinnagut vajame, et hoiduda endi ülehindamisest, liigsest edevusest ja võimuihast. On ju inimajaloo kogemus ikka ja jälle osutanud põhilisele vastuolule inimese heade kavatsuste ja tema süvaloomuse stiihiliste ürgjõudude vahel. Ikka ja jälle tuleb tõdeda – tahtsime kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati...
Kirikust lähtuv vaimne inspiratsioon ning selles kätkev tulevikulootus kujundab mitte üksnes ühiskonna moraalse dimensiooni, luues eeldused kodanikukohuse paremaks täitmiseks, vaid kaitseb ühiskonda ühtlasi sotsiaalse lagunemise eest, mida võimsad hävituslikud jõud püüavad saavutada. Ning Kirik oli ja on jätkuvalt inimväärikuse ja -vabaduse kindlaim kaitsja, kes seisab vastu igasugusele totalitarismile.
Kristlus ja teda kehastav Kirik kannab Eestit kui Maarjamaad kõige kindlamini läbi ajaloo. Sest Kirik ei kao. Ta on sild ajaliku ning ajatu, kaduva ja igavese vahel. Sellisena sisaldab ta loomuldasa inimlikke elemente – nõrkusi ja eksimusi, mida Kirik on tunnistanud ja kahetsenud. Kuid just inimlike nõrkuste taustal on Kiriku igavikuline kandev jõud eriti selge. Katsed Kirikut jõuga likvideerida pole kusagil vilja kandnud. Ei Nõukogude Liidus, Albaanias ega Hiinas, kus ahistamisest hoolimata on kristlaste arvuline kasv maailma suurim. Kirik on maistest institutsioonidest viimane, mis jääb püsima.
Jah, me räägime Kirikust, kuid kirikuid on palju. Eestis toimib kümme kirikut ja kaheksa usulist liitu, kokku 536 koguduse vormis. Kuid juubeliaasta peateemaks on ristirahva ühtsus. Seda on edukalt ja viljakalt kehastanud aastast 1989 Eesti Kirikute Nõukogu. Täna tasub meenutada kirikuisa Augustinuse arusaama oikumeeniast: peamises ühtsus, vähem tähtsas – vabadus, üle kõige aga armastus. Ei takista ju keegi meid üksteist rohkem armastamast ja paremini mõistmast.
Maarja kui Jumalaema ühendab meid kõiki meie nõrkuste emalikus mõistmises ja tingimusteta armastuse sõnumis. Maarjamaa 800 aastat ei lõpeta meie ajalugu. See juubel kohustab meid kõiki veelgi suurema pühendumise ja usuga Eesti ühiskonda tervendama ja tugevdama, toetudes samadele kristlikele püsiväärtustele. „Tehke, mis Tema teile ütleb..."
Maarja järjepidevust ja elulähedust väljendab juba sajandeid traditsiooniline mitu korda päevas esitatav kolmeosaline Angeluse palve. Selle kolme osasse on keskendunud iga inimese jaoks kristluse põhisõnum: ingel Gaabriel ilmus Jumala armu leidnud Maarjale ning ta eostus Pühast Vaimust; Maarja nõustus jumaliku plaaniga – „sündigu mulle sinu sõna järgi"; ja kolmandaks selle otsuse maailma-ajalooline tagajärg: „Sõna sai lihaks ja elas meie seas". Meie maailma üleküllastatud informatsioonikeerises on see sõnum Vello Salo sõnu kasutades läbi sajandite igapäevane kõige sisukam ja igivärske uudis. Millega meie isiklikult võime ühineda lõpetades Angeluse sõnadega: „Vala, Issand, oma armu meie meeltesse, et olles teadvustanud ingli kuulutuse järgi Sinu poja Jeesuse Kristuse lihaks saamise, võiksime Tema kannatuste ja risti kaudu osaleda Tema aulises ülestõusmises".
Aamen.