RISTIMISE SAKRAMENT
252. Mis on esimene sisenemissakrament?
1213-1216, 1276-1278
Seda sakramenti kutsutakse ristimiseks. Tema keskne toiming on „vettekastmine”. Vee all ühineb ristitav Kristuse Surmaga ning tõuseb koos Temaga veest juba kui „uus loodu” (2Kr 5:17). Ristimist nimetatakse ka „uuestisünni pesemise” ja „Pühas Vaimus uuendamise” (Tt 3:5) ning „valgustuse” sakramendiks, sest ristitud inimesed on „valguse lapsed” (Ef 5:8).
253. Kuidas kuulutab ristimist ette Vana Leping?
1217-1222
Vanas Lepingus leidub mitmeid ristimist ettekuulutavaid märke: vesi, elu ja surma allikas; Noa laev, pääs uputuse käest; minek läbi Punase mere, Iisraeli vabanemine orjusest; Jordani jõe ületamine, Iisraeli jõudmine Tõotatud Maale, mis on igavese elu sümbol.
254. Kes viis täide Vana Lepingu ettekuulutused?
1223-1225
Kõik Vana Lepingu ettekuulutused said täielikult teoks Jeesuses Kristuses. Oma avaliku tegevuse alguses laskis Ta end Ristija Johannesel ristida Jordani jões. Ristil voolas Tema läbitorgatud küljest veri ja vesi – Euharistia ja ristimise märgid. Surnuist ülestõusnuna andis Ta apostlitele ülesande: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28:19).
255. Mis ajast peale ja kellele jagab Kirik ristimise sakramenti?
1226-1228
Nelipühist peale jagab Kirik ristimise sakramenti kõikidele, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse.
256. Mis on ristimistalituse keskne osa?
1229-1245, 1278
Selle sakramendi keskne osa on, et ristitav kastetakse üleni vette või valatakse vett tema pähe, kutsudes Isa ja Poja ja Püha Vaimu nime.
257. Kes võib ristimist vastu võtta?
1246-1252
Ristimist võib vastu võtta iga inimene, kes ei ole veel ristitud.
258. Miks Kirik ristib ka lapsi?
1250, 1282
Kirik ristib lapsi, sest nad sünnivad pärispatu seisundis. Nad tuleb vabastada Kurja võimu alt ja tuua vabaduse valda, mis kuulub Jumala lastele.
259. Mida nõutakse ristitavalt?
1253-1255
Igalt ristitavalt nõutakse usu tunnistamist. Täiskasvanu teeb seda ise, lapse ristimisel aga tunnistavad usku tema vanemad ja Kirik. Ka vaderid ja kiriklik kogukond kannavad vastutust nii ristimise ettevalmistamise (katehhumenaadi) kui ka ristimises saadud usu ja armu hoidmise ja kasvamise eest.
260. Kes tohib ristida?
1256, 1284
Tavaliselt ristib piiskop või preester, Ladina Kirikus ka diakon. Hädavajaduse korral võib ristida iga inimene, kui tal on sama taotlus, mis Kirikul. Selleks valatakse vett ristitava pähe ja lausutakse Kolmainsusele pühendamist väljendavad ristimissõnad: „Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.”
261. Kas ristimine on pääsemiseks hädavajalik?
1257, 2377
Ristimine on pääsemiseks hädavajalik kõigile neile, kellele on kuulutatud Evangeeliumi ning kellel on olnud võimalus endale seda sakramenti paluda.
262. Kas ka ristimata inimene võib pääseda?
1258-1261, 1281, 1283
Kuna Kristus suri kõigi päästmiseks, võivad pääseda need, kes surevad usu eest (vereristimine), samuti katehhumeenid (usuõppijad) ja kõik need, kes ka Kristust ja Kirikut tundmata otsivad ikkagi (armu mõjul) siiralt Jumalat, püüdes teha Tema tahtmist (sooviristimine). Ristimata surnud lapsed usaldab Kirik oma liturgias Jumala halastuse hoolde.
263. Mis toime on ristimisel?
1262-1274, 1279-1280
Ristimine kustutab pärispatu, kõik isiklikud patud ja patukaristused ning annab ristitule osaluse Kolmainsuse jumalikus elus. See sünnib pühitseva ja õigeksmõistva armu toimel, mille läbi saadakse Kristuse ja Kiriku liikmeks ning Kristuse preestriameti osaliseks. Ristimine loob ka aluse osaduseks kõigi kristlastega, annab jumalikud voorused ning Püha Vaimu annid. Ristitu kuulub jäädavalt Kristusele. Ta kannab Kristuse kustutamatut märki (sakramentaalne pitser).
264. Mis tähendus on ristimisega saadud nimel?
2156-2159, 2165-2167
See nimi on tähtis, sest Jumal tunneb igaüht meist nimepidi, s.t meie isikute ainulaadsuses. Ristimisega saab kristlane oma Kiriku-nime. Eelistama peaks mõne pühaku nime, kes oleks ristitule pühaduse eeskujuks ja kindlustaks talle eestkoste Jumala ees.
KINNITAMISE SAKRAMENT
265. Mis koht on kinnitamisel Jumala päästmisplaanis?
1285-1288, 1315
Vana Lepingu prohvetid kuulutasid ette, et Issanda Vaim jääb püsima Messia ja kogu Tema rahva peale. Kogu Jeesuse elu ja missioon kulgesid täielikus Püha Vaimu osaduses. Nelipühil võtsid apostlid vastu Püha Vaimu ning hakkasid kuulutama „Jumala suuri tegusid” (Ap 2:11). Käte pealepanemisega kinkisid nad vastristituile Püha Vaimu. Kirik on jäänud läbi sajandite ikka selles Vaimus elama ning seda oma lastele jagama.
266. Miks nimetatakse seda sakramenti kinnitamiseks ehk salvimiseks?
1289
Seda nimetakse kinnitamiseks, sest ta kinnitab ja kasvatab ristimisel saadud armu. Idakirikud nimetavad seda salvimiseks (kr chrismation) – olulise talituse järgi, mis kasutab püha mürri või kriisami õli.
267. Mis on kinnitamistalituse keskne osa?
1290-1301, 1318, 1320-1321
Kinnitamise keskne osa on salvimine püha kriisamiga (piiskopi pühitsetud oliiviõli ja palsami segu), mis toimub sakramendi jagaja käe pealepanemise ja jagamissõnade lausumisega. Ladina riituses salvitakse ristitu laupa ja öeldakse: „Võta vastu Püha Vaimu anni pitser.” Bütsantsi riituses salvitakse ka teisi kehaosi, lausudes: „Püha Vaimu anni pitserimärk.”
268. Mis toime on kinnitamisel?
1302-1305, 1316-1317
Kinnitamine toob kaasa Püha Vaimu erilise väljavalamise, nagu see juhtus Nelipühil. See väljavalamine jätab hinge kustutamatu pitseri ning kasvatab ristimisel saadud armu. Kinnitamine teeb sügavamalt Jumala lapseks, liidab kindlamini Kristuse ja Kirikuga ning elustab hinges Püha Vaimu ande. Ta annab erilist jõudu tunnistada ristiusku.
269. Kes võib seda sakramenti vastu võtta?
1306-1311, 1319
Seda sakramenti võib vastu võtta juba ristitud inimene, kes peakski seda tegema – aga ainult üks kord. Tõhusaks kinnitamise vastuvõtmiseks peab kinnitatav viibima armuseisundis.
270. Kes jagab kinnitamise sakramenti?
1312-1314
Kinnitamise algne jagaja on piiskop. Sel viisil tehakse ilmsiks kinnitatava koht Kiriku apostellikus mõõtmes. Kui kinnitamist jagab preester – mis on tavaks Ida- ja erandiks Läänekirikus –, siis väljendab kinnitatava sidet piiskopi ja Kirikuga preestri isik, kes on piiskopi abiline, ja piiskopi poolt pühitsetud kriisamiõli.