Esimene osa. USUTUNNISTUS

Esimene jagu.   „MINA USUN” – „MEIE USUME”

1. Mis kavatsus on Jumalal inimesega?

1-25

Jumal, iseeneses lõpmatult täiuslik ja õnnis, lõi oma puhta headuse kava kohaselt vabast tahtest inimese, et teha ta osaliseks oma õndsas elus. Kui aeg sai täis, läkitas Jumal Isa oma Poja pattulangenud inimkonna Lunastajaks ja Päästjaks ning kutsus seeläbi kõik oma Kirikusse, et teha nad Püha Vaimu väe läbi oma lasteks ning igavese õndsuse pärijateks.

1. ptk   INIMESE VÕIME JUMALAT TUNNETADA

Suur oled Sina, Issand ja ülimat ülistust väärt … Sa oled meid loonud enda jaoks, ja rahutu on meie süda, kuni ta on rahu leidnud Sinus.

(Püha Augustinus)

2. Miks inimene igatseb Jumala järele?

27-30; 44-45

Jumal ise, kes lõi inimese enese sarnaseks, kirjutas ühtlasi tema südamesse igatsuse näha oma Loojat. Kuigi inimene seda igatsust tihti eirab, ei lakka Jumal kunagi teda ligi tõmbamast, sest ainult Jumalas võib ta leida tõe ja õnne külluse, mida ta üha otsib, ning selles elada. Inimene on seega nii oma loomuse kui ka kutsumuse poolest religioosne olend, kes on võimeline astuma osadusse Jumalaga. See sisemine ja elav ühendus Jumalaga annab inimesele tema väärikuse aluse.

3. Kuidas on võimalik Jumalat ära tunda ainult inimmõistuse valgusel?

31-36;  46-47

Lähtudes loodust, see tähendab maailmast ja inimesest, suudab inimene ka üksnes mõistuse abil kindlalt ära tunda Jumala kui kõiksuse algpõhjuse ja eesmärgi, ülima hüve, lõpmatu tõe ja ilu.

4. Kas mõistuse valgus üksinda on piisav Jumala saladuse mõistmiseks?

37-38

Kui inimene pürib Jumala mõistmisele ainult mõistuse abil, kogeb ta palju raskusi. Omal jõul ei ole ta ka võimeline sisenema Jumala saladuse sügavusse. Sel põhjusel on Jumalal vaja inimest valgustada oma Ilmutusega mitte ainult nendest asjadest, mis ületavad inimmõistust, vaid ka religioossetest ja kõlblustõdedest, mida mõistus ka iseenesest suudab haarata, nii et isegi inimkonna praegust seisundit arvestades võiksid kõik neid teada saada kergesti, täie kindlusega ja ilma eksitustesse sattumata.

5. Kuidas saab rääkida Jumalast?

39-43; 48-49

Jumalast saab rääkida kõikidele ja kõikidega, võttes lähtepunktiks inimeses ja muus loodus avalduvad täiuslikkuse astmed, mis on – olgugi et ainult piiratud määral – Jumala lõpmatu täiuslikkuse peegeldus. Siiski tuleb meil pidevalt puhastada oma väljendusviisi, mis on kujundlik ja ebatäiuslik, teades, et Jumala lõputut saladust pole meil kunagi võimalik täielikult väljendada.

2. ptk  JUMAL TULEB INIMESE JUURDE

JUMALA ILMUTUS

6. Mida Jumal inimesele ilmutab?

50-53; 68-69

Jumal oma headuses ja tarkuses ilmutab ennast. Ta ilmutab tegude ja sõnadega ennast ning oma armastava headuse kava, mille Ta on igavesest ajast ette määranud Kristuses. Selle kava kohaselt võivad kõik inimesed Püha Vaimu armu läbi saada osa Jumala elust kui Jumala ainusündinud Pojas lapsendatud “pojad”.  

7. Kuidas alustas Jumal oma Ilmutust?                                                                           

54-58; 70-71

Juba päris alguses ilmutas Jumal end meie esivanematele Aadamale ja Eevale ning kutsus nad endaga lähedasse osadusse. Pärast nende pattulangemist ei katkestanud Ta Ilmutust, vaid lubas pääsemist kõigile nende järeltulijatele. Pärast veeuputust tegi Ta lepingu Noaga enda ja kõige elava vahel. 

8. Millised olid Ilmutuse edasised astmed?

59-64; 72

Jumal valis Aabrami, kutsus ta ära tema kodumaalt ja tegi temast Aabrahami, „paljude rahvaste isa” (1Ms 17:5). Ta lubas, et Aabrahami nimes õnnistatakse “kõik suguvõsad maa peal” (1Ms 12:3). Aabrahami järeltulijatest said patriarhidele antud tõotuste kandjad. Jumal vormis Iisraeli oma äravalitud rahvaks: vabastas nad Egiptuse orjapõlvest, tegi nendega Siinai lepingu ning andis neile Moosese kaudu oma Seaduse. Prohvetid kuulutasid ette Iisraeli rahva täielikku lunastamist ning päästmist, mis hõlmab uue ja igavese Lepingu alusel kõik rahvad. Iisraeli rahva hulgast, kuningas Taaveti soost pidi sündima Messias – Jeesus.

9. Milline on Ilmutuse viimane ja lõplik aste? 

65-66; 73

Jumala Ilmutuse täielik ja lõplik aste sai teoks lihaks saanud Sõnas, Jeesuses Kristuses, Ilmutuse vahendajas ja täiuses. Tema, Jumala ainusündinud ja inimeseks saanud Poeg, on Isa täiuslik ja lõplik Sõna. Poja läkitamise ning Püha Vaimu väljavalamisega on Ilmutus lõpetatud, ehkki Kiriku usul tuleb kogu selle tähendust sajandite jooksul sügavamalt tundma õppida.

Pärast seda, kui Ta meile kinkis oma Poja, kes on Tema ainus ja lõplik Sõna, ei ole Jumal meile juurde andnud ühtki muud sõna.

Ta on kõik juba ära ütelnud selles ühesainsas Sõnas ning rohkem ei ole Tal midagi ütelda.

    (Püha Risti-Johannes – Juan de la Cruz)

10. Mis väärtus on privaatilmutustel?        

67

Olgugi et need ei kuulu usuvaramusse, võib neist olla abi igapäevases usuelus, juhul kui nad juhivad meid Kristuse poole. Kiriku Õpetusamet, kellel on kohustus selliseid privaatilmutusi hinnata, ei saa aktsepteerida neid, mis väidetavalt ületavad või parandavad Ilmutust, kes on Kristus.

JUMALA ILMUTUSE EDASTAMINE

11. Miks ja kuidas antakse edasi Jumala Ilmutust?                                            

74

Jumal „tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele” (1Tm 2:4), s.t Jeesuse Kristuse tundmisele. Seepärast on vaja Kristust kuulutada kõikidele inimestele, nii nagu Tema ise käskis: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad” (Mt 28:19). See toimub apostelliku Pärimuse (Traditsiooni, ld tradítio edasiandmine) kaudu.

12. Mis on apostellik Pärimus (Traditsioon)?

75-79; 83; 96, 98

Apostellik Pärimus on Kristuse sõnumi edasiandmine, mida ristiusu algusest saadik on tehtud jutluste, oma usu tunnistamise, institutsioonide, jumalateenistuse ja inspireeritud raamatute kaudu. Apostlid andsid edasi kõik, misnad ise Kristuse käest vastu võtsid ja mida Püha Vaim neile õpetas, oma ametijärglastele, piiskoppidele, ning nende kaudu kõigile sugupõlvedele kuni aegade lõpuni.

13. Kuidas apostellik Pärimus toimib?       

76

Apostellik Pärimus toimib kahel viisil: Jumala sõna elava edasiandmisega (nimetatud ka lihtsalt Pärimuseks) ja Pühakirja kaudu, kus sama päästmise kuulutus on kirjalikul kujul.

14. Mis on Pärimuse ja Pühakirja seos?

80-82; 97

Pärimus ja Pühakiri on vastastikku läbi põimunud ja suhtlevad teineteisega. Mõlemad teevad Kristuse saladuse Kirikus kohalolevaks ning viljakandvaks. Nad lähtuvad samast jumalikust allikast ning moodustavad üheskoos ühe ja sama püha usuvaramu, millest Kirik ammutab oma kindla teadmise Ilmutuse kohta.

15. Kelle kätte on usaldatud usuvaramu?                                                                        

84,  91-94; 99

Apostlid usaldasid usuvaramu kogu Kiriku kätte. Tänu oma üleloomulikule usutunnetusele võtab Jumala rahvas Püha Vaimu abiga ja Kiriku Õpetusameti juhtimisel Jumala Ilmutuse anni alati vastu, õpib seda järjest sügavamini tundma ning oma elus rakendama.

16. Kellele on antud ülesanne usuvaramut siduvalt tõlgendada?

85-90; 100

Usuvaramule siduva tõlgenduse andmise ülesanne on usaldatud ainuüksi Kiriku elavale Õpetusametile (Magisteeriumile), s.t Peetruse ametijärglasele Rooma piiskopile ning temaga osaduses olevatele piiskoppidele. Sellele Õpetusametile, kellel on Jumala sõna teenimisel kindel tõe karisma, kuulub ka ülesanne määratleda dogmad, s.t Jumala Ilmutuses sisalduvate tõdede siduvad sõnastused. Õpetusameti pädevus laieneb ka nendele tõdedele, mis on vahetult Ilmutusega seotud. 

17. Kuidas on omavahel seotud Pühakiri, Pärimus ja Õpetusamet?

95

Pühakiri, Pärimus ja Õpetusamet on üksteisega nii tihedalt seotud, et ükski neist ei püsi ilma teisteta. Üheskoos – igaüks omal viisil – aitavad nad Püha Vaimu toimel tõhusalt kaasa hingede päästmisele.

PÜHAKIRI

18. Mispärast õpetab Pühakiri tõde?

101j; 105-108; 134-136

Sest Jumal ise on Pühakirja autor. Seepärast räägitakse Pühakirjast kui inspireeritud raamatust, mis õpetab eksimatult meie pääsemiseks hädavajalikke tõdesid. Püha Vaim inspireeris inimesi, kes kirjutasid üles selle, mida Jumal tahtis meile õpetada. Ristiusk ei ole siiski “raamatureligioon”, vaid Jumala sõna religioon, mille aluseks pole „mitte tumm kirjatäht, vaid inimeseks saanud elav Sõna” (Clairvaux’ püha Bernard).

19. Kuidas lugeda Pühakirja?                                                                               

109-119; 137

Pühakirja tuleb lugeda ja tõlgendada Püha Vaimu abiga ja Kiriku Õpetusameti juhatust mööda, pidades silmas kolme põhimõtet: 1) kogu Pühakirja sisu ja ühtsuse arvestamine;  2) Kiriku elava Pärimuse raames püsimine; 3) usu analoogia, s.t usutõdede endi vahel valitseva sisemise harmoonia arvestamine.

           

20. Mis on Pühakirja kaanon?                                                                                

120; 138

Pühakirja kaanon on täielik nimekiri pühadest kirjutistest, mida Kirik on hakanud tunnustama apostelliku Pärimuse alusel. Kaanon koosneb 46 Vana Testamendi ja 27 Uue Testamendi raamatust.

21. Mis tähtsus on kristlaste jaoks Vanal Testamendil?

121-123

Kristlased austavad Vana Testamenti kui tõelist Jumala sõna – kõik raamatud selles on Jumala inspireeritud ning neil on püsiväärtus. Nad annavad tunnistust Jumala päästva armastuse kasvatustööst. Need raamatud pandi kirja eelkõige selleks, et valmistada ette Kristuse, kõiksuse Päästja tulemist.

22. Mis tähtsus on kristlaste jaoks Uuel Testamendil?                                                      

124-127; 139

Uus Testament, mille keskmeks on Jeesus Kristus, toob meile lõpliku tõe Jumala Ilmutusest. Uue Testamendi raames moodustavad Pühakirja südamiku neli evangeeliumi – Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeelium, sest nad on Jeesuse elu ja õpetuse peamine tunnistus. Sellisena on neil Kirikus eriline koht.

23. Mis laadi ühtsus valitseb Vana ja Uue Testamendi vahel?

128-130;140

Pühakiri on üks, sest on olemas ainult üks Jumala sõna, ainult üks Jumala päästmisplaan ja ainult üks Jumala inspiratsioon mõlemas Testamendis. Vana Testament on Uue ettevalmistus ning Uus viib lõpule Vana: kumbki heidab valgust teisele.

24. Milline osa on Pühakirjal Kiriku elus?

131-133; 141

Pühakiri annab Kiriku elule tuge ja jõudu. Kiriku lastele on ta usu kinnitus, hinge toit ja vaimuliku elu allikas. Pühakiri on teoloogia ja usukuulutuse hing. Psalmilaulja ütleb: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal” (Ps 119:105). Seetõttu manitseb Kirik Pühakirja tihti lugema: „Kes Kirju ei tunne, ei saa tunda ka Kristust” (püha Hieronymus).

3. ptk INIMENE VASTAB JUMALALE

MINA USUN

25. Kuidas vastab inimene Jumalale, kes ennast ilmutab?                                             

142-143

Jumala armu toel vastab inimene Jumalale usukuulekusega, mis tähendab enda täielikku allutamist Jumalale ja Tema tõe omaksvõtmist, sest selle tagab Tema ise, kes on Tõde.

26. Kes on usukuulekuse peamised tunnistajad Pühakirjas?                                         

144-149

Selliseid tunnistajaid on palju. Kaks peamist nende hulgas on Aabraham, kes „uskus Jumalat” (Rm 4:3), kui teda proovile pandi, ja jäi alati ustavaks oma kutsumusele, nii et tema kohta hakati ütlema „kõikide isa, kes usuvad” (Rm 4:11.18), ning Neitsi Maarja, kes kogu oma maise eluga kehastas täiuslikult usukuulekust: „Fiat mihi secundum verbum tuum – Mulle sündigu Sinu Sõna järgi” (Lk 1:38).

27. Mida see konkreetselt tähendab, et inimene usub Jumalasse?

150-152; 176-178

See tähendab, et ta seob ennast Jumalaga, usaldab ennast Temale ja võtab täielikult omaks kõik tõed, mis Jumal on ilmutanud, sest Jumal on Tõde. See tähendab uskuda ühteainsasse Jumalasse kolmes isikus: Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse.

28. Millised on usu tunnused?

153-165; 179-180; 183-184

Usk on pääsemiseks hädavajalik üleloomulik voorus. Ta on Jumala kingitus, mis on kättesaadav kõigile, kes seda alandlikult otsivad.  Usuakt (ld actus fidei) on inimese seisukohavõtt,s.t Jumala toetatud tahte algatusel tehtud inimmõistuse vabatahtlik otsus võtta Jumala tõde vabatahtlikult omaks. Usk on ka kindel, sest ta tugineb Jumala sõnale, ta on tegus  „armastuse läbi” (Gl 5:6) ja kasvab pidevalt Jumala sõna kuulmise ning palve väel. Usus võib juba praegu ette aimata taevalikke rõõme.

29. Miks ei ole vastuolu usu ja teaduse vahel?

159

Ehkki usk seisab mõistusest kõrgemal, ei saa usk ja teadus olla kunagi vastuolus, sest mõlemad lähtuvad Jumalast. Jumal ise on see, kes annab meile niihästi mõistuse kui ka usu valguse.

Ma usun selleks, et mõista ja mõistan selleks, et uskuda.

(Püha Augustinus)

MEIE USUME

30. Miks on usk ühtaegu isiklik ja samas ka kiriklik akt?                                              

166-169; 181

Usk on isiklik akt, inimese vaba vastus ennast ilmutavale Jumalale. Samas on ta ka  Kiriku akt, mida väljendab tunnistus: „Meie usume”. Tegelikult usub Kirik: ta käib Püha Vaimu armust iga kristlase usu eel, sünnitab ja toidab seda. Sellepärast on Kirik Ema ja Õpetaja.

Keegi ei saa nimetada Jumalat oma Isaks, kui Kirik ei ole tema Ema.

(Püha Cyprianus)

31. Mispärast on olulised usutõdede sõnastused?

170-171

Sõnastatud usutõed on olulised, sest nad võimaldavad usutõdede väljendamist, nende õppimist, ülistamist ja üksteisega jagamist ühises keeles.

32. Mil moel on Kiriku usk üks?

172-175; 182

Kirik koosneb küll inimestest, kes erinevad üksteisest nii keele, kultuuri kui ka riituse poolest, ent ometi tunnistab ta ühel häälel ühtainsat, Issandalt saadud ja apostellikust Pärimusest kantud usku. Ta tunnistab ühtainsat Jumalat – Isa, Poega ja Püha Vaimu – ning näitab ühtainsat pääseteed. Seepärast usume ühest südamest ja hingest kõike, mida sisaldab Kiriku poolt Jumala Ilmutusena esitatud Jumala sõna, olgu suuliselt edastatud või kirjapandud kujul.