Teie, isa Philip Goyret, olete palju kirjutanud oikumeeniast ja kiriku ühtsest toimimisest. Mida mõelda tänasel päeval mõiste “oikumeenia” all?
Isa Philip Goyret: “Oikumeenia olemuse küsimused seisnevad Kiriku ühtsuses ja see ühtsus on eelkõige Jumala and. Ja just seepärast ei saa me oikumeeniaga tegeleda ilma Jumalata.
Teisiti toimides on tegemist vaid poliitilise rahumeelse kooseksisteerimisega. Isegi kui tegutsetakse ühise eesmärgi saavutamise nimel, ei ole siis tegemist ehtsa oikumeeniaga. Seega, oikumeenia on vaimne mõiste - intensiivne palve Jumala poole, sest tema annab meile ühise kingitusena ühtsuse. Meie, kristlased, nii katoliiklased kui ka luterased, saame niimoodi talitada ja samas olla üksteistele tunnistajaiks ühisest armastusest, mis meie vahel valitseb.”
Palju räägitakse sellest, et meie ühiskonnas valitseb väärtuste kriis. Mida Teie Lääne kultuuriruumis nö. alla jooniksite - kas see on tõesti “kriis” ja kas me peaksime millelegi erilist tähelepanu pöörama? See on hetkel üks probleem, millele erinevad kristlikud kirikud ju ühiselt keskenduvad.
Isa Philip Goyret: “Ma ütleks, et väärtuste kriis on antropoloogiline maatrikskriis, mis on elementaarne küsimus tegelikult inimeseks olemisest. Me leiame vasturääkivaid või relativistlikke või nihilistlike vastuseid olemasolevale kriisile. Kui me ei viita kristlikule ilmutusel, on inimese ainus raamistik kaotanud inimeseks olemise orientiiri. Oikumeenias on väga oluline pöörduda tagasi kristiliku usudoktriini juurte juurde – inimese pärtiolu ja tema igavese elu perspektiivi juurde. Vaid sellisel viisil saame mõista inimese täieliku toimimist inimlikust seisukohast. Inimene ei ole ainult edukas ja professionaalne – inimeseks olemine on kingitus iseenesest.
Millised on Teie ootused konverentsile?
Isa Philip Goyret: “500 aastat reformatsiooni taasmeenutamise puhul on katoliiklastel ja luterlastel ainulaadne võimalus uuesti avastada iseennast ja tõesti mõelda, mida tähendab tegelikult “meie” mõiste ja koos tegutsemine. Peame meeles, et meie juured on kristluses, kus isekus ja mõistmatus on aja jooksul välja puhastunud. Samas on meil piisavalt palju ruumi kasvamiseks ja arenguks.”
Eesti Katoliku kirik - tegemist on väga väikese, kuid siiski tegusa ja ühiskonnas nähtava kogukonnaga. Mida sooviksite Eesti katoliiklastele?
Isa Philip Goyret: “Eesti katoliku kogukonnale tahaks meelde tuletada esimeste kristlaste eeskuju. Neil ei olnud suuri evangeliseerimise strateegiaid või eesmärke, ei olnud mingit programmi või eelarvet, aga nagu me teame, oli see esimeste kristlaste periood viljakas. See suutis tegelikult muuta kogu Rooma impeeriumit. Nad tegid seda oma kogu eluga – usu ja tegude ühtsuses – loomupäraselt ja vastastikuse armastusega. See on ehk raskesti mõistetav neile kellel ei ole julgust või lootust. Kuid ma julgustan teid, ja eriti katoliku noori apostel Johannese sõnadega: “Ma olen kirjutanud teile, noored, sest te olete tugevad ja Jumala sõna püsib teis ning te olete ära võitnud kurja (1 Jh 2:14)”.”