2016. aasta jaanuaris hakkas Eestis kehtima kooseluseadus. Nimetatud seadus, ehkki heaks kiidetud, pole veel täielikult rakendunud ja kehtib tegelikult üksnes piiratud ulatuses. Riigikogus on arutlusel eelnõu, et korraldada 2021. aastal referendum, mille eesmärgiks on piiritleda sõna „abielu“ mehe ja naise vahelise liiduna. Olgugi et niisugusele ettepanekule pole erilist põhjust vastu vaielda – sest Katoliku Kirik usub kindlalt, et abielu on võimalik sõlmida üksnes ühe mehe ja ühe naise vahel – teeb Kirikut murelikuks asjaolu, et kõnealune referendum võiks viia kooseluseaduse rakendamiseni. Piiritleda sõna „abielu“ üksnes mehe ja naise liiduna, kuid anda samas niinimetatud de facto kooseludele (sealhulgas kooseluseaduse alusel registreeritud kooseludele) kõik abielupaaridele kehtivad seaduslikud õigused ja privileegid liitu lihtsalt teisti nimetades, on vastuoluline. Ettepanek jätab ekslikult mulje, nagu oleks abielu üksnes sõnade küsimus, unustades, et nimetused osutavad nende taga peituvale tõelisusele. Abielu ei ole lihtsalt sõna – see tähistab mõistet, mis kirjeldab otseselt inimloomusest tulenevat institutsiooni, mis on teistlaadi kooseludest olemuslikult erinev. Järgnevates lõikudes püüame selgitada, mis on abielu Katoliku Kiriku silmis ja miks niinimetatud de facto kooselude reguleerimine, vähemalt nõnda, nagu seda näeb ette Eestis loodud seadus, ei ole abielu suhtes õiglane ning on õiguslikust vaatepunktist ekslik.
1. Katoliku Kiriku Katekismus määratleb abielu kui „abieluliitu, mille mees ja naine rajavad üheskoos terveks eluks“. Seejärel on öeldud, et abielu „loomulikuks omaduseks on abikaasade heaolu ning järeltulijate sigitamine ja kasvatamine; selle liidu, kui see on sõlmitud ristitute vahel, on Issand Jeesus Kristus ülendanud Sakramendi väärikusse“ (Katoliku Kiriku Katekismus §1601).
Esiteks, katekismus ei defineeri abielu mitte „lepingu“, vaid „abieluliiduna“. Abielu on midagi enamat kui kahe teovõimelise indiviidi vahel sõlmitud leping. See on sügavam. See on seotud piibelliku arusaamaga lepingust, mille sõlmis YHWH oma rahvaga (hbr „b’rit“): ainulaadne ja hävimatu tõotus, mida Jumal Iisraeli truudusetusele vaatamata aina uuendas ning mis viidi täide Jeesuses Kristuses.
Teiseks kirjeldab katekismus abielu kui loomulikku ja algset institutsiooni, mida pole loonud ükski avalik võim. Abielu on juurdunud meheks ja naiseks olemises ega sõltu niisiis konkreetsetest ajaloolistest olukordadest. Muutuda võiks see üksnes juhul, kui inimloomus oleks muutuv. Seetõttu ei sobi rääkida „traditsioonilisest“ abielust. Mõni abieluga seotud traditsioon või selle sõlmimisviis võib küll eri aegadel ja kultuurides varieeruda, kuid abielu kui selline pole inimeste loodud traditsioon. Abielu olemus ei sõltu seadusest, ühiskonna heakskiidust ega osalevate poolte vabadusest. Seetõttu näeb Kiriku seadus (ehk kanooniline õigus) ette, et kehtivasse abiellu astumiseks peavad mõlemad osapooled tunnustama abielu tõelist olemust.
Kolmandaks loetleb katekismus abieluliidu omadused: kui mees ja naine üksteist armastavad, siis nad hoiavad teineteise poole, soovides olla seotud ainulaadses intiimsuses, sigitada järeltulijaid ning rajada ühine elu. Kui selline on mõlema poole soov ning mees ja naine valivad anda end täielikult teineteisele ja võtta üksteist omaks, seovad nad endid eluaegse ja lahutamatu sidemega, moodustades abieluosaduse. Niisiis on abielu muutumatu ühtsus, mis sünnib viljaka armastuse vabast ja täielikust eneseandmisest.
Neljandaks tuletab katekismus meelde, et Kristus tõstis abielu Uue Lepingu Sakramendi väärikusse. Kristlikus abielus osutavad abikaasad Kristuse armastusele oma mõrsja, Kiriku vastu (vrd Ef 5:21–33). See annab ristitud inimeste abielusidemele eriomase tugevuse. Nii nagu pole võimalik lahutada Kristust tema Kirikust, ei saa ka kristlastest abikaasad katkestada nendevahelist sidet, et sõlmida uut abieluliitu: abielu on loomult lahutamatu, mistõttu abielulahutus on võimatu. See on ka üks põhjustest, miks katoliku kiriku liikmete jaoks kehtib üksnes kiriklik abielu. Ent see ei tähenda, et kristlik abielu oleks kuidagi erinev nii-öelda loomupärasest abielust ega see, et abielu, mida mitte-katoliiklased sõlmivad väljaspool kirikut, on iseenesest kehtetu. Jeesus Kristus taastas selge sõnaga abielu selle algsel lahutamatul kujul, kui ta lahutamisest kõneldes ütles: „Algul aga ei olnud see nõnda.“ (Mt 19:18) Jumal seadis abieluliidu sisse „aegade alguses“ kogu loodule omases korrapäras. Abielu on ellu kutsunud Jumal ise, ning et ta on maailma loomuliku korra looja, on ta lasknud selle sakramendi osaks saada eri hüvedel ja eesmärkidel. Abielu on loomulik institutsioon ega puuduta üksnes religiooni.
2. Selle muutumatu ühtekuuluvuse kaitsmiseks toimub osalevate poolte vastastikune eneseandmine avalikul laulatusel, kus abikaasad end teineteisega seovad. Sidemeks on vastastikune pühendumine teineteisele, mille kumbki kaasa võtab omaks hetkel, mil ta teeb vaba otsuse abielluda. See side muudab abikaasade armastuse uueks, nn abieluliseks armastuseks. Johannes Paulus II sõnul pole see uus armastus „üksnes või peamiselt tunne, vaid selle olemus seisneb enese pühendamises teisele inimesele; pühendumine, mis sünnib konkreetse tahteakti kaudu. [...] Kui pühendumine on tehtud ja nõusoleku läbi vastu võetud, muutub armastus abieluliseks ja selle iseloom ei teisene iial.“ (Johannes Paulus II ettekanne Rooma Rota Tribunalile, 21. jaanuar 1999) See on Katoliku Kiriku õpetuses abielu peamine printsiip: et see oleks tõeline ja vaba, peab armastusest saama miski, mis võlgnetakse teisele johtuvalt vabalt antud abielunõusolekust.
Ehkki nõndanimetatud de facto liidud võivad põhineda vastastikusel armastusel, puudub Katoliku Kiriku seisukoha järgi taolisel kooselul abieluside, mis loob oma algupärase avaliku mõõtmega aluse perekonnale. Abieluside puudub mitmel põhjusel, mis võivad olla sama erinevad kui paarid ise: abielu olemuse, selle püsivuse ja lahutamatusega mitte nõustumine, järeltulijate saamisest keeldumine jne. Nagu ütles Johannes Paulus II, saame me üksnes selles valguses „määratleda ja mõista peamist erinevust pelga kooselu ja abielu vahel: olgugi et esimene põhineb väidetavalt armastusel, väljendatakse abielus armastust pühendumisega, mis pole üksnes moraalne, vaid rangelt juriidiline. See vastastikune side omakorda tugevdab armastust, millest see lähtub, ja aitab kaasa selle püsimisele abikaasade, nende laste ja kogu ühiskonna heaolu nimel. (Johannes Paulus II ettekanne Rooma Rota Tribunalile, 21. jaanuar 1999)
Kõik see tähendab, et abielu pole pelgalt „seksuaalsuse väljendamise viis“. Kui see oleks nii, oleks see vaid üks paljudest võimalustest seda teha. Samuti pole abielu lihtsalt sentimentaalse armastuse väljendus. Abielu on midagi rohkemat: see on mehe ja naise liit, milles mõlemad valivad anda end täielikult teisele kogu eluks, üksteist täiendades – naiseks ja meheks olemise täielikkuses – ning olles avatud uuele elule. Abieluliit saab rajaneda üksnes abikaasade vabal tahtel, kuid selle sisu määrab ära see, kuidas on seatud inimese olemus: üksnes naine ja mees on võimelised end vastastikku teineteisele kinkima ja elu edasi andma. Seda tehes loovad nad sideme, mis ei sõltu enam abikaasade endi tahtest ning kestab nende ja nende laste hüvanguks elu lõpuni. Abieluliidu viljaks on perekond. Abielul rajanev perekond on inimühiskonna ainus ja loomupärane läte. Seepärast on abielu loomulik institutsioon, mida pole võimalik panna ühele pulgale teiste kooseluvormidega ja mis väärib riikliku õiguse kaitset.
3. Juriidilisest vaatenurgast on abielu – nõnda, nagu seda on eespool määratletud – kaitsmine selgelt õigustatud. Põlvkondade vahetumine ja uute kodanike kasvatamine parimates võimalikes tingimustes (ema ja isaga, kes teineteist armastavad) on kõigi, eriti laste huvides. Seetõttu on loogiline, et abikaasade õigused ja kohustused peavad olema juriidiliselt kaitstud, ka need, mis ilmnevad lastesaamisel. Abielu on esmajoones ühiskondlik hüve, mis väärib avaliku õiguse kaitset. „Perekond väljendab alati inimkonna hüvangu uut dimensiooni ja loob sellega uudse vastutuse. Me räägime vastutusest selle erilise ühise hüvangu eest, mis hõlmab ka isiku, iga perekonnaliikme hüvangut. Olles kindlasti „vaevanõudev“ hüvang (bonum arduum), on see samas ihaldusväärne.“ (Johannes Paulus II, Kiri perekondadele Gratissimam sane, nr 11)
De facto liitudel seevastu pole ühiskondlikus plaanis samasugust tähtsust. See ei tähenda, et kahe inimese vabatahtlik kooselu ei too enesega õigusi ja kohustusi, mis vajavad kaitset. Eriti selge on see juhul, kui kaasatud on lapsed. Ent niinimetatud de facto liitude avalik tunnustamine asetab need ühes abieluliitudega asümmeetrilisse juriidilisse raamistikku. Ühiskond võtab küll omaks kohustused de facto liidu moodustava paari suhtes, kuid viimased ei võta enda peale peamisi ühiskondlikke kohustusi, mida omistatakse abielule. Nende kahe liidu samastamine teeks olukorra üksnes tõsisemaks, sest nõnda diskrimineeritaks abielu: de facto liidud vabastataks mõne peamise ühiskondliku kohustuse täitmisest (see seondub näiteks laste heaolu tagamise küsimustega), ent neile antaks abielupaaridega sisuliselt samad õigused.
Selles osas tasub mõelda, mis on see de facto liitude eriline ja seetõttu kaitset vajav roll ühiskonnas. Kui eluviis – mille kodanikud saavad selle moraalsest tähendusest olenemata muidugi vabalt valida – ei too abieluga samaväärset ühiskondlikku kasu, oleks vastav seadusloome lõppkokkuvõttes riigi sekkumine indiviidide eraellu, eriliselt sellesse, kuidas nad valivad oma seksuaalsust väljendada. Armastus kahe inimese vahel – või nende seksuaalne kalduvus – pole avalik huvi, vaid üksnes osalevate poolte isiklik asi. Õigupoolest ei reguleeri perekonnaseadus osalevate poolte „armastust“, vaid pigem abieluga kaasnevaid õigusi ja kohustusi – õiguslikust vaatepunktist on see ainus, mis loeb. Selguse huvides: inimene võib abielluda (või antud juhul niinimetatud de facto liitu astuda) ka armastuseta, seni, kuni ta on oma otsuses vaba ning võtab vabalt enda kanda abieluliidule loomuomased õigused ja kohustused.
Muidugi ei saa iseenesest vastu vaielda, et de facto liitudele võiks anda teatud õigusliku tähenduse. Kuid et enamik õiguslikke mõjusid, mida taolised liidud esile kutsuvad, on loomulikud kohustused, saab neid hõlpsasti reguleerida vastavalt tsiviilõiguse normidele (näiteks sõlmides osalevate poolte vahel eraõigusliku lepingu), loomuseadusele ja tavaõigusele. Eraõigus sisaldab juba kõiki selle ülesande täimiseks vajalikke vahendeid, mistõttu on kooseluseadus ebavajalik.
4. De facto liitude institutsionaliseerimise ohtlikkus seisneb selles, et nõnda luuakse teisene abieluvorm, mis pole iseeneses püsiv, milles puudub truuduse nõue, ning kus kohus kanda hoolt ühiste järeltulijate eest on nõrgestatud, nagu ka pärimisõigused. See muidugi kahjustab püsivale abielule rajatud perekonda ja pikas perspektiivis kogu ühiskonda: miks astuda abiellu, kui on võimalik luua liit, mis tagab samad õigused, aga kohustab vähemaks? Sotsiaalsete õiguste andmine koos elavatele paaridele, võimaldades abielulistele ja mitteabielulistele peredele samaväärse õigusliku kaitse, tegelikult soodustab viimaste rohkenemist. Pealegi rajab see teed seksuaalsuse mistahes teiste soovitud väljendusviiside seadustamisele, olgu selleks siis näiteks polügaamia või intsest. Kooseluseadus on tegelikkuses tsiviilabielu kirstu viimaseks naelaks.
Igal juhul väärib mainimist, et Eestis kehtestatud kooseluseadus on olemuselt identne perekonnaseadusega. Kooseluseaduses viidatakse alatasa perekonnaseadusele. Tegelikult on enamik nimetatud seaduse artikleid lihtsalt perekonnaseaduse sätete ümberkirjutused, milles sõna „abikaasad“ on asendatud mõistega „registreeritud elukaaslased“. Suurim erinevus kahe seaduse vahel paistab olevat see, et kooselu on lihtsam registreerida ja lõpetada kui abielu. See teeb kooseluseadusest õigusalase väljamõeldise, mis veab ninapidi neid, kes otsustavad oma kooselu registreerida. Sest need, kes ei soovi abielluda, elavad nõnda tegelikult abielupaaridega samasuguse korra järgi. Inimesed, kes valivad lihtsalt koos elada, ei taha üldjuhul abielluda – äärmisel juhul tahetakse osa saada mingitest abielulistest õigustest, kuid kindlasti mitte kogutervikust.
5. Kokkuvõtteks võib öelda, et abieluliiduga põhimõtteliselt identse seadusraamistiku loomine niinimetatud de factoliitudele on tegelikkuse suhtes vägivaldne ja edastab ühiskonnale vale sõnumi. Juriidiliste järelduste ja õiguslikuebavajalikkuse tõttu, ei ole õige kooseluseadust rakendada. Kõiki perekondi ja indiviide tuleb respekteerida, kuid õigus ühiskonnapoolsele kaitsele ja soosingule on üksnes abielule rajatud perekonnal. Selle tunnustamine on kooskõlas põhiülesannetega, mida tõelisel abielul põhinev perekond ühiskonnas täidab.