2015. aastal toimus Roomas perekonnateemaline piiskoppide Sinod. Selle Sinodi eel andis iganädalast katehheesi paavst Franciscus kõikidele perekondadele oma üldaudientsil Roomas, sütitades lootust perekondadel, austust üksteise vastu ning kutsudes kõiki mõtlema perekonna tähenduse üle tänases maailmas. Tänaseks on tõlgitud eesti keelde Püha Isa paavst Franciscuse katehheesi kõik materjalid ja soovitame neid siinkohal lugeda, mõtiskleda ja palvetada, et Sinodi töö kannaks vilja nüüd Sinodi järgsel ajal.
Alustuseks paavst Franciscuse palve perekonna eest
Jeesus, Maarja ja Joosep,
teie tõelise armastuse hiilguses mõtiskleme ning
pöördume teie poole suurima usaldusega.
Püha Naatsareti perekond,
tehke meie perekonnad
ehtsateks evangeelseteks koolideks,
väikesteks kodusteks Kirikuteks,
kohtadeks, kus leiab aset osadus ja palve.
Püha Naatsareti perekond,
tee nii, et meie perekonnad ei koge enam vägivalda,
isolatsiooni ja perede lagunemist:
luba, et igaüks, kes on saanud haavata või langenud,
leiaks tervendust ja lohutust.
Püha Naatsareti perekond,
luba, et eelseisev Piiskoppide Sinod
taasärataks kõikides teadlikkust ning
pühadust perekonna puutumatusele,
selle kõige suuremas ilus,
mis on Jumala plaanide kohane.
Jeesus, Maarja ja Joosep,
kuulge meie palveid ja vastake.
Aamen.
Sissejuhatus
Täielik läbipaistvus Sinodi teekonnal
10. detsember 2014
Kallid õed ja vennad, tere hommikust.
Me oleme lõpetanud ühe katehheesi tsükli Kiriku teemal. Me täname Issandat, kes saatis meid seda teekonda käima, taasavastades Kirikusse kuulumise ilu ja vastutuse – et oleme Kirik, meie kõik.
Nüüd alustame uut etappi, uut tsüklit ning teemaks saab olema perekond. See teema sobib Sinodi kahe Koosoleku vahelisse perioodi, mis on pühendatud perekonna väga olulisele reaalsusele. Seetõttu enne sisenemist perekonnaelu erinevatesse aspektidesse, soovin täna justnimelt tagasi tulla oktoobrikuus toimunud Sinodi Koosoleku juurde, mille teemaks oli „Perekonna pastoraalsed väljakutsed uue evangeliseerimise kontekstis“. On oluline meenutada, kuidas see aset leidis ja mida endaga kaasa tõi, kuidas see kulges ja mis oli tulemuseks.
Sinodi jooksul tegi meedia oma tööd – oli palju ootust, palju tähelepanu – ning me täname neid, kuna nende reportaaži ulatus oli täielik. Palju uudiseid, väga palju! See sai võimalikuks tänu pressisaalile, kus toimus iga päev lühike pressikonverents. Ent tihti oli meedia nägemus pisut spordikommentaatorite või poliitilise reportaaži stiilis: räägiti alatasa kahest tiimist, poolt ja vastu, konservatiivsetest ja progressiivsetest jne. Täna soovin jutustada sellest, milline oli Sinod.
Esiteks palusin ma Sinodi Isadel rääkida avameelsuse ja julgusega ning kuulata alandlikkusega; rääkida julgelt kõigest, mis oli neil südamel. Sinodil ei olnud eeltsensuuri, aga igaüks võis – ja isegi pidi – ütlema seda, mis oli südamel, mida ta siiralt mõtles. „Ent see tõstatab vaidlusi“. See on tõsi, me kuulsime, kuidas apostlid vaidlesid. Tekst ütleb: „sündis palju vaidlemist“. Apostlid vaidlesid omavahel, kuna nad otsisid Jumala tahet, kas paganrahvad võiksid liituda Kirikuga või mitte. See oli uus küsimus.
Kui otsitakse Jumala tahtmist Sinodi Koosolekul, leidub alati erinevaid vaatepunkte ning esineb diskussioone ja see ei ole halb! Juhul kui seda tehakse alandlikkusega ja vendade koosolekut teeniva vaimuga. Eelnev tsensuur ei oleks olnud hea. Ei, ei, igaüks pidi ütlema, mida ta mõtleb. Peale kardinal Erdő esialgset aruannet Relatio ante disceptationem saabus esimene põhjapanev etapp, mille jooksul kõik Isad võisid rääkida ja kõik kuulasid. Ning see Isade valmidus kuulamiseks oli õpetlik. Suure vabaduse hetk, kus igaüks esitas oma mõtte julguse ja usaldusega. Sõnavõttude aluseks oli „Instrumentum Laboris“, mis tulenes eelmisest kogu Kiriku nõupidamisest. Ning siinkohal peame tänama Sinodi Sekretariaati olulise töö eest nii enne kui pärast Koosolekut. Nad tegid tõesti suurepärast tööd.
Ükski sõnavõtt ei pannud küsimuse alla abielu sakramendi fundamentaaltõdesid: lahutamatus, ühtsus, truudus ja avatus elule. (vt. Vatikani Teine Kirikukogu, Pastoraalne Konstitutsioon, Gaudium et Spes, n. 48; Kanoonilise Õiguse Koodeks, 1055-1056). Seda ei puudutatud.
Kõik sõnavõtud koguti kokku ning nii jõuti edasi teise etappi, milleks oli projekt pealkirjaga Relatio post disceptationem. See aruanne esitati samuti kardinal Erdő poolt ning oli jaotatud kolmeks: konteksti kuulamine ja perekonna väljakutsed; pilk suunatud Kristusele ja Perekonna Evangeelium; ning pastoraalsete perspektiivide arutamine.
Arutelud toimusidki selle esimese väljapakutud sünteesi ümber – see oli kolmas etapp. Nagu ikka, olid grupid jaotatud keeleliselt, kuna niimoodi on parem ja suhtlemine toimub lihtsamalt: itaalia, inglise, hispaania ja prantsuse grupp. Iga grupp esitas oma töö lõpus aruande ning kõikide gruppide aruanded avaldati. Kõik oli toodud päevavalgele, et teada anda, mis oli öeldud.
Siinkohal – neljas etapp –üks komisjon uuris kõigi keelegruppide poolt esitatud ettepanekuid ning koostati Relatio Synodi, lõplik Aruanne, mis püüdis kajastada gruppide arutelude tulemusi, säilitades oma endise jaotuse: tegeliku olukorra kuulamine, pilk suunatud Evangeeliumile ja pastoraalne vastutus. Nagu alati, kiideti heaks Sinodi Lõplik Läkitus, mis oli eelnevast Aruandest lühem ning informatiivsem.
Niimoodi kulgeski Sinodi Koosolek. Mõned teie seast võivad minult küsida: „Kas Isad vaidlesid omavahel?“ Ent ma ei tea, kas nad vaidlesid, aga et nad rääkisid valjult, seda jah, tõesti. Ning see on vabadus, täpselt see Kirikus olev vabadus. Kõik leidis aset „cum Petro et sub Petro“, see tähendab paavsti kohalolul, kes on kõigile vabaduse ja usalduse garantiiks ning kes garanteerib õigeusklikkuse. Ning lõpus võtsin ma sõna, et anda lühikokkuvõte Sinodi kogemusest.
Niisiis on Sinodilt väljunud ametlikke dokumente kolm: Lõplik Läkitus, Lõplik Aruanne ja Paavsti Lõpukõne. Rohkem neid ei ole.
Lõplik Aruanne, mis oli siiani kõigi piiskopkondade mõtiskluste tulemus, avaldati eile ning saadeti Piiskoplikele Konverentsidele, kes arutlevad selle üle tulevase Korralise Koosoleku raames, mis toimub 2015. aasta oktoobris. Ma ütlesin, et see avaldati eile – Aruanne oli juba varem avaldatud – aga eile avaldati see koos küsimustega Piiskoplikele Konverentsidele ning nii saab sellest justnimelt järgmise Sinodi Linaementa.
Me peame teadma, et Sinod ei ole parlament, kuhu tuleb esindaja ühest või teisest Kirikust… Ei, see pole see. On tõsi, et esindaja tuleb, ent ülesehitus ei ole parlamentaarne, vaid täielikult erinev. Sinod on kaitstud ala selleks, et Püha Vaim saaks tegutseda.
Fraktsioonide vahel ei olnud opositsiooni nagu parlamendis, kus see on lubatud. Ent oli piiskoppide omavaheline võrdlus, mis ilmus pärast pikka ettevalmistustööd ning jätkub praegu edasises töös perede, Kiriku ja ühiskonna heaks. See on protsess, Sinodi tavapärane tee. Nüüd ringleb see Aruanne Kirikutes ning nii jätkub nendes palve-, mõtiskluse- ja vennaliku arutelu töö, valmistamaks ette järgmist Koosolekut. See on Piiskoppide Sinod. Me usaldame selle Neitsi Maarja, meie Ema kaitse alla. Aidaku ta meid järgida Jumala tahet, võttes vastu pastoraalseid otsuseid, mis aitaksid perekondi rohkem ja paremini. Ma palun teil saata palvega seda Sinodi teekonda kuni järgmise Sinodini. Issand valgustagu meid, pangu meid liikuma lõpliku valmiduse poole, et võiksime Sinodina öelda kõigile Kirikutele seda, mida peame. Teie palve on selle jaoks väga tähtis.
„Naatsareti perekond ei olnud võlts ega ebareaalne perekond“
17. detsember 2014
Kallid vennad ja õed, tere hommikust!
Äsja tähistatud perekonnale pühendatud Piiskoppide Sinod oli esimene etapp teekonnal, mis jõuab lõpule järgmise aasta oktoobris teise Koosoleku piduliku pidamisega teemal „Perekonna kutsumus ja missioon Kirikus ja maailmas“. Seda teekonda peavad saatma palve ja mõtisklus, millesse on kaasatud kogu Jumala rahvas. Ma soovin, et traditsioonilised kolmapäevased Üldaudientsid oleksid samuti sellesse ühisesse teekonda sisse arvatud. Niisiis olen ma otsustanud kogu selle aasta jooksul mõtiskleda koos teiega justnimelt perekonna üle. Selle suure kingituse üle, mille Issand tegi maailmale juba algusest peale, kui ta usaldas Aadamale ja Eevale missiooni saada paljuks ja täita maa (vt. 1Ms 1, 28). Selle kingituse on Jeesus kinnitanud ja pitseerinud oma Evangeeliumis.
Jõulude lähedalolu heidab selle müsteeriumi peale suurt valgust. Jumala Poja Lihakssaamine avab uue alguse kogu inimkonna ajaloos. Ning see uus algus saabub ühe perekonna rüpes Naatsaretis. Jeesus sündis perekonda. Ta oleks võinud tulla silmapaistvamal viisil, või nagu sõdur, nagu keiser… Ei, ei: ta tuleb pojana perekonda, justnimelt perekonda. On tähtis vaadata seda ilusat stseeni jõulusõimes.
Jumal valis sündida inimperekonda, mille ta ise on kujundanud. Ta kujundas selle ühes kõrvalises külakeses Rooma Impeeriumi ääremaal. Mitte Roomas, mis oli Impeeriumi pealinn, mitte suures linnas, vaid peaaegu nähtamatus, isegi pigem halva mainega äärealal. Evangeeliumid meenutavad seda samuti, justkui ütlemaks: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?“ (Jn 1, 46). Võib olla räägime meiegi veel maailma eri paigus nõndamoodi, kui kuuleme mõne suure linna ääremaal asuva koha nime. Ometi algas justnimelt selle suure Impeeriumi ääremaalt kõige püham ja kaunim lugu: Jeesus inimkonna keskel. Ning seal asuski see perekond.
Jeesus jäi sinna ääremaale kolmekümneks aastaks. Evangelist Luukas võtab selle perioodi kokku nii: Jeesus „oli neile allaheitlik [Maarjale ja Joosepile]“. Ent mõni võib öelda: „Aga kas see Jumal, kes tuleb meid päästma, kaotas kolmkümmend aastat selles halva mainega agulis?“ Ta kaotas kolmkümmend aastat! Ta tahtis seda. Jeesuse tee oli selle perekonna rüpes. „Tema ema hoidis kõik need lood oma südames alal. Ja Jeesus kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures“ (Lk 2, 51-52).
Siin ei räägita imedest ega tervendamistest või jutlustamistest – ta ei teinud neist ühtegi sellel perioodil – ega rahvahulkadest, kes kokku jooksevad. Naatsaretis tundub kõik juhtuvat „tavalisel“ viisil, ühe vaga ja tööka iisraeli perekonna kommete järgi: nad töötasid, ema tegi süüa, majapidamistöid, triikis särke… kõike seda, mida teeb iga ema. Puusepast isa töötas ning õpetas oma poega töötama. Kolmkümmend aastat. „Aga milline raiskamine, mu Isa!“ Jumala teed on salapärased. Ent see, mis oli seal tähtis, oli perekond! Ning see ei olnud raiskamine! Nad olid suured pühakud: Maarja, kõige püham ja puhtaim naine ning Joosep, kõige õiglasem mees… Perekond.
Me oleksime kindlasti liigutatud jutustusest, kuidas teismeline Jeesus osales uskliku kogukonna kohtumistel ning täitis ühiskondliku elu kohustusi; kui teaksime, kuidas ta noore töömehena koos Joosepiga töötas; ning veel, kuidas ta võttis osa Pühakirja lugemistest, Psalmide palvustest ja mitmetest teistest igapäevaelu tavadest. Evangeeliumid oma kainuses ei too meile mingeid teateid Jeesuse teismeeast ning jätavad selle ülesande meie hardale meditatsioonile. Kunst, kirjandus ja muusika on selle teekonna ette võtnud läbi kujutlusvõime.
Kindlasti ei ole raske ette kujutada, kui palju võiksid emad õppida Maarja hoolitsusest selle Poja vastu! Ning kui palju võiksid isad end rikastada Joosepit eeskujuks võttes, kes õiglase mehena pühendas enda elu oma lapse ja naise – oma perekonna – toetamisele ja kaitsmisele rasketel aegadel. Rääkimata sellest, kuidas noored võiksid olla julgustatud teismelise Jeesusese eeskujust, mõistmaks oma sügavaima kutsumuse ülesehitamise vajadust ja ilu ning unistada suurelt! Selle kolmekümne aasta jooksul arendas Jeesus oma kutsumust, milleks Isa oli tema läkitanud. Ning mitte iialgi sellel ajajärgul ei kaotanud Jeesus julgust, vaid hoopis kasvatas seda, et oma missiooniga edasi minna.
Iga kristlik perekond saab ennekõike – nagu tegid Maarja ja Joosep – vastu võtta Jeesuse, teda kuulata, temaga rääkida, talle peavarju pakkuda, teda kaitsta, temaga koos kasvada. Ja nii muuta maailm paremaks. Tehkem oma südames, oma päevades ruumi Issanda jaoks. Nii tegid ka Maarja ja Joosep ning see ei olnud lihtne: kui palju raskusi nad pidid ületama! See ei olnud võlts perekond, see ei olnud ebareaalne perekond.
Naatsareti perekond paneb meid taasavastama iga perekonna kutsumust ja missiooni. Ja see, mis toimus nende kolmekümne aasta jooksul Naatsaretis, võib sündida ka meie jaoks: muuta tavaliseks armastus ja mitte viha, teha igapäevaseks vastastikune abi, mitte ükskõiksus või vaenulikkus. Niisiis pole juhus, et „Naatsaret“ tähendab „tema, kes hoiab“, nagu Maarja, kes „hoidis kõik need asjad oma südames alal“, ütleb Evangeelium (Lk 2, 19.51). Sellest ajast alates iga kord, kui üks perekond hoiab seda müsteeriumi, olgu kasvõi maailma mahajäetuimal äärealal, on tegutsemas Jumala Poja müsteerium, Jeesuse müsteerium, kes tuleb meid päästma. Ta tuleb, et päästa maailm. Ning see on perekonna suur missioon: teha ruumi Jeesusele, kes tuleb ning võtta Jeesus perekonda vastu, teda näha igas pereliikmes: lapses, abikaasas, vanavanemates… Jeesus on seal. Teda sel moel vastu võtta, et ta kasvaks perekonnas vaimsel viisil. Andku Issand meile seda armu neil advendiaja viimastel päevadel. Tänan.
Kirik on ema
7. jaanuar
Kallid vennad ja õed, tere hommikust.
Täna jätkame me katehheesi Kiriku teemal ning mõtiskleme ema Kiriku üle. Kirik on ema. Meie Püha Ema Kirik.
Neil päevil asetab Kiriku liturgia meie silme ette Neitsi Maarja Jumalaema ikooni. Uue aasta esimene päev on Püha Jumalasünnitaja Maarja suurpüha, millele järgneb kolme Kuninga külaskäiku meenutav Issanda Ilmumise suurpüha. Evangelist Matteus kirjutab: „Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites.“ (Mt 2,11). See on ema, kes pärast Poja sünnitamist esitleb teda maailmale. Ta annab meile Jeesuse, näitab meile Jeesust, paneb meid Jeesust nägema.
Me jätkame katehheesi perekonna teemal ning perekonnas on ema. Iga inimene võlgneb oma elu ühele emale ning peaaegu alati võlgneb talle ka suure osa oma edasisest elust, nii inimliku kui ka vaimse kasvatuse. Ent kuigi emad on sümboolselt väga ülistatud – palju luuleridu, palju kauneid asju, mis meile räägivad emast poeetilisel viisil –, on ta harva kuulatud ja abistatud igapäevaelus, harva on tema rolli peetud keskseks ühiskonna jaoks. Pigemini kasutatakse tihti ära emade valmisolekut laste heaks ohvreid tuua, et „kokku hoida“ sotsiaalkulutuste pealt.
Juhtub samuti, et kristlikus kogukonnas ei ole ema alati hinnatud, et teda ei võeta kuulda. Ometi on Kiriku elu keskmeks Jeesuse Ema. Võib olla peaksid emad, kes on valmis nii palju ohverdama oma laste ja tihti ka teiste laste eest, olema rohkem kuulda võetud. Oleks vaja paremini mõista nende igapäevast võitlust olemaks tõhusad tööl ja armastusväärsed perekonnas; oleks vaja rohkem aru saada, mille poole nad pürgivad, et väljendada nende emantsipatsiooni kõige ehtsamaid ja paremaid vilju. Emal lastega on alati probleeme, alati tööd. Ma mäletan, et kodus oli meid viis last ning kui üks meist sai hakkama mõne rumalusega, kavandas teine juba järgmist ning meie vaene ema jooksis ühe juurest teise juurde, aga ta oli õnnelik. Ta andis meile nii palju.
Emad on suurimaks vastuabinõuks isekale individualismi levikule. „Indiviid“ tähendab “mis ei saa jaguneda“. Emad seevastu „jagunevad“ alates hetkest, mil nad ootavad last, et teda ilmale tuua ja üles kasvatada. Justnimelt emad on need, kes jälestavad kõige rohkem sõda, mis tapab nende lapsi. Nii tihti olen ma mõelnud neile emadele, kes on saanud järgmise kirja: „Ma teatan teile, et teie poeg on surnud oma isamaad kaitstes …“. Vaesed naised! Kuidas üks ema kannatab! Need on nemad, kes annavad tunnistust elu ilust. Peapiiskop Oscar Arnulfo Romero ütles, et emad elavad „emade märterlust“.
Jutluses ühe mõrvarühmade poolt tapetud preestri matusel ütles ta, viidates Vatikani Teisele Kirikukogule: „Me kõik peame olema valmis surema oma usu eest, isegi kui Issand meile seda au ei kingi… Anda oma elu ei tähenda ainult olla tapetud; anda elu, omada märtrivaimu, see tähendab anda oma kohustustes, vaikuses, palves, oma kohuse ausas täitmises; selles igapäevaelu vaikuses; anda oma elu vähehaaval. Jah, nagu seda annab ema, kes kartmatult emade märterluse lihtsusega jääb rasedaks, toob lapse ilmale, imetab ja kasvatab teda ning hoolitseb tema eest armastusega. See ongi elu andmine. See on märterlus.“ Tsitaadi lõpp. Jah, emaks olemine ei tähenda pelgalt laste ilmale toomist, see on ühtlasi elu valik. Mida valib üks ema, mis on ühe ema elu valik? Ema elu valik on anda elu. Ja see on suur, see on ilus.
Ühiskond ilma emadeta oleks ebainimlik ühiskond, kuna emad oskavad isegi halvimatel hetkedel näidata üles õrnust, pühendumust ja moraalset jõudu. Tihti annavad just emad edasi religioosse praktika kõige sügavama mõtte: usu väärtus inimese elus on sisse kirjutatud esimestesse palvetesse, esimestesse pühendumust väljendavatesse žestidesse, mida laps õpib. See on sõnum, mida usklikud emad oskavad edasi anda ilma suurema seletamiseta. Seletused tulevad hiljem, ent ususeeme asub nendes esimestes väga hinnalistes hetkedes. Ilma emadeta ei oleks mitte ainult uusi usklikke, aga ka usk ise kaotaks suure osa oma lihtsast ja sügavast soojusest. Ning Kirik on ema, koos kõige sellega, ta on meie ema! Me ei ole orvud, meil on ema! Neitsi Maarja, ema Kirik, on meie ema. Me ei ole orvud, me oleme Kiriku lapsed, me oleme Neitsi Maarja lapsed ja me oleme oma emade lapsed.
Väga kallid emad, aitäh, aitäh selle eest, kes te olete oma perekonnas ja selle eest, mida te annate Kirikule ja maailmale. Ja sinule, armastatud Kirik, aitäh, aitäh, et oled ema. Ja Sulle, Maarja, Jumalaema, aitäh, et sa võimaldad meil näha Jeesust. Ja aitäh kõigile siin kohal olevatele emadele: me tervitame neid aplausiga!
Kristlaste poolt väga armastatud sõna: Isa (1)
28. jaanuar
Kallid vennad ja õed, tere hommikust!
Me jätkame katehheesi perekonna teemal. Täna laseme end juhtida sõnal „isa“. Meile, kristlastele, on see sõna kalleim kui kõik muu, sest selle nimega õpetas Jeesus meid kutsuma Jumalat: isa. Selle nime tähendus sai uue sügavuse justnimelt viisist, kuidas Jeesus seda kasutas, et Jumala poole pöörduda ja väljendada oma erilist suhet Temaga. Jumala ligiolu õnnistatud müsteerium, Jeesuse poolt ilmutatud Isa, Poeg ja Vaim, on meie kristliku usu südameks.
„Isa“ on kõigile tuntud sõna, universaalne sõna. Ta osutab fundamentaalsele suhtele, mille reaalsus on sama vana kui inimkonna ajalugu. Ometi on tänapäeval jõutud arusaamisele, et meie ühiskond on kui „ühiskond ilma isadeta“. Teiste sõnadega, eriti lääne kultuuris oleks isafiguur sümboolselt justkui puudu, kadunud, kõrvaldatud. Esmalt tajuti seda kui vabanemist: vabakssaamist autoritaarsest isast, isast kui väljapoolt peale sunnitava seaduse esindajast, isast kui oma laste õnne tsensorist ning noorte iseseisvuse ja autonoomia takistajast. Minevikus valitses kodudes mõnikord autoritaarsus, mõnedel juhtudel koguni rõhumine: vanemad, kes kohtlesid oma lapsi kui teenijaid, austamata nende kasvu isiklikke vajadusi; isad, kes ei aidanud neil alustada vabadusega oma teekonda – ent ei ole lihtne kasvatada last vabaduses – ; isad, kes ei aidanud lastel enda peale võtta isiklikku vastutust, et ehitada üles iseenda ja ühiskonna tulevikku.
Selline suhtumine ei ole kindlasti hea. Ometi, nagu tihti juhtub, minnakse ühest äärmusest teise. Tänapäeva probleem ei näi seisnevat mitte isade pealetükkivas kohalolus, vaid nende puudumises, nende kadumises. Isad on mõnikord liialt keskendunud iseendale ja oma tööle ning mõnikord isiklikule eneseteostusele, et selle kõige sees unustavad nad isegi perekonna. Ning nad jätavad lapsed ja noored omapead. Juba siis, kui olin Buenos Airese piiskop, tajusin ma orvuks olemise tunnet, mida kogevad tänapäeva lapsed; ja tihti küsisin ma isadelt, kas nad mängivad oma lastega, kas neil on julgust ja armastust, et veeta oma lastega aega. Ning vastus oli enamustel juhtudel kurb: „Aga ma ei saa, sest mul on palju tööd…“. Ja isa oli puudu, eemal kasvavast lapsest, ta ei mänginud temaga, ei, ta ei veetnud temaga aega.
Nüüd, sellel ühisel teekonnal perekonna üle mõtiskledes, sooviksin ma öelda kõigile kristlikele kogukondadele, et peame olema tähelepanelikumad: isa kuju puudumine laste ja noorte elus põhjustab tühimikke ja haavu, mis võivad olla väga sügavad. Ning laste ja teismeliste kuritegevust võib tegelikult suures osas selgitada selle vajakajäämisega: eeskujude ja autoriteetide puudumisega nende igapäevaelus, läheduse ja isapoolse armastuse puudusega. Orvuks jäämise tunne, mida kogevad nii paljud noored, on palju sügavam, kui me oskame mõelda.
Nad on orvud omaenda perekonnas, sest isad on tihti nende juurest ära. Ent eelkõige on nad orvud seetõttu, et kui isad on kodus, ei käitu nad isadena. Nad ei vestle oma lastega, nad ei täida oma kasvatuslikku rolli. Nad ei ole oma lastele eeskujuks sõnade, põhimõtete ja väärtuste kaudu ning ei anna edasi elureegleid, mida lapsed vajavad nii nagu leibagi.
Koos lapsega veedetud kasvatuslik kvaliteetaeg on seda enam vajalik, kui isa on töö pärast sunnitud olema kodust kaugel. Mõnikord tundub, et isad ei tea hästi, milline on nende roll perekonnas ja kuidas oma lapsed üles kasvatada. Ning siis hoiavad nad kahtlustades eemale, tõmbuvad tagasi ja eiravad oma kohustusi, mõnikord käitudes lapsega kui „võrdne võrdsega“. On tõsi, et tuleb olla oma lapsega „sõber“, kuid ei tohi unustada, et ollakse isa! Kui lapsega käitutakse ainult kui eakaaslasega, ei tee see talle head.
Ja me näeme seda probleemi kodanikuühiskonnas samuti. Kodanikuühiskond oma institutsioonidega omab noorte suhtes teatavat vastutust – võiksime öelda isalikku vastutust, mis on mõnikord hooletusse jäetud või halvasti täidetud. Ka ühiskond jätab lapsed tihti orbudeks ega paku neile tõelisi väljavaateid. Noored on seega ilma jäetud kindlatest käidavatest teedest, usaldatavatest õpetajatest, südantsoojendavatest ideaalidest ja väärtustest ning lootustest, mis neid igapäevaselt toetaksid. Võib olla on nad täidetud iidolitega, kuid nende südamed on röövitud. Nad on sunnitud unistama meelelahutusest ja naudingutest, aga neile ei anta tööd; nad on petetud rahajumala poolt ja neile keelatakse tõelisi rikkusi.
Niisiis teeks head nii isadele kui lastele kuulata uuesti lubadust, mille Jeesus andis oma jüngritele: „Ma ei jäta teid orbudeks“ (Jn 14, 18). Tema on tõesti Tee, mida käia, Õpetaja, keda kuulata ja Lootus, et maailm võib muutuda – et armastus võidab vihkamise, et tulevik vennalikkuses ja rahus on kõigile võimalik. Mõned teie seast võivad mulle öelda: „Aga mu Isa, täna olite te liiga negatiivne. Te ei rääkinud muust kui isade puudumisest, sellest, mis juhtub, kui isad ei ole oma lastega lähedased…“. See on tõsi, ma tahtsin seda rõhutada, sest tulevasel kolmapäeval jätkan ma seda katehheesi, tõstes esile isaduse ilu. Seetõttu valisin alustada pimedusest, et jõuda valguseni. Aidaku Issand meil seda paremini mõista. Aitäh.
Kristlaste poolt väga armastatud sõna: Isa (2)
4. veebruar
Kallid vennad ja õed, tere hommikust!
Täna soovin ma esitada teise osa mõtisklusest isa kuju üle perekonnas. Eelmisel korral rääkisin ma isa puudumise ohtudest, täna soovin rohkem vaadata positiivset külge. Pühal Joosepil oli samuti kiusatus Maarja jätta, kui ta avastas, et too oli rase; ent Issanda ingel tuli vahele ja ilmutas talle Jumala plaani ning tema missiooni olla lapsele kasuisaks. Ja Joosep, õiglane mees „võttis oma naise enda juurde“ (Mt 1, 24) ning sai Naatsareti perekonna isaks.
Igal perekonnal on vaja isa. Täna peatume me tema rolli väärtusel ning ma soovin alustada mõnedest väljenditest, mis leiduvad Õpetussõnade raamatus – sõnad, millega üks isa pöördub oma lapse poole, öeldes: „Mu poeg! Kui su süda saab targaks, siis rõõmustab minugi süda ja mu neerud hõiskavad, kui su huuled räägivad õigust“ (Õp 23, 15-16). Miski ei saa paremini väljendada isa uhkust ja emotsiooni, kui ta tunneb ära, et on oma pojale andnud edasi selle, mis elus tõeliselt loeb – targa südame. See isa ei ütle mitte: „Ma olen sinu üle uhke, sest sa oled tõesti nagu mina, sest sa kordad asju, mida ma ütlen ja teen“. Ei, ta ei ütle temale midagi nii lihtsat. Ta ütleb talle midagi palju tähtsamat, mida me võime mõista nii: „Ma olen õnnelik iga kord, kui ma näen sind targalt tegutsemas ja olen liigutatud iga kord, kui kuulen sind õiglaselt rääkivat.
Selle tahtsingi sulle jätta, et see saaks millekski, mis sulle kuulub: suutelisus kuulata ja tegutseda, rääkida ja otsustada tarkuses ja õiguses. Ning et sa võiksid selline olla, õpetasin ma sulle asju, mida sa ei teadnud, parandasin vigu, mida sa ei näinud. Ma panin sind tundma sügavat ja samal ajal diskreetset kiindumust, mida sa kahtlemata täiel määral ära ei tundnud, kui olid noor ja ebakindel. Ma andsin sulle tunnistust karmikäelisusest ja vankumatusest, mida sa kahtlemata ei mõistnud olukorras, kus oleksid tahtnud ainult kaasabi ja kaitset. Ma pidin esmalt iseennast südametarkuse osas proovile panema; ning valvama emotsioonide ja vihastumise ülemäärasuse üle, et suuta kanda vältimatute arusaamatuste koormat ning leida õiged sõnad, et end mõistetavaks teha. Nüüd – jätkab isa – nähes, et sa püüad olla selline ka oma lastega ja ühtlasi kõigi teistega, olen ma liigutatud. Ma olen õnnelik, et olen sinu isa“. Nõnda ütleb tark ja küps isa.
Isa teab väga hästi, kui palju läheb selle pärandi edasiandmine maksma: kui palju lähedust ja õrnust, kui palju vankumatust. Aga milline lohutus ja vaevatasu saadakse, kui lapsed seda pärandit austavad! See on rõõm, mis korvab kogu väsimuse, ületab kõik arusaamatused ja ravib iga haava.
Esimene vajadus on niisiis järgmine: et isa oleks perekonnas kohal. Et ta oleks oma abikaasaga lähedane jagamaks kõike, nii rõõmu kui valu, väsimust ja lootust. Ning et ta oleks oma laste läheduses, kui nad kasvavad: kui nad mängivad ja kui nad pingutavad, kui nad on muretud ja kui nad on ängistuses, kui nad on kõnealtid ja kui nad vaikivad, kui nad on julged ja kui nad tunnevad hirmu, kui nad astuvad vale sammu ja kui nad leiavad taas üles oma tee. Isa, kes on alati kohal. Öelda „kohal“ ei ole sama, mis öelda „kontrollija“! Kuna liigselt kontrollivad isad purustavad oma lapsed, nad ei lase neil kasvada.
Evangeelium toob meile eeskujuks Isa, kes on taevas – ainus, ütleb Jeesus, keda võib tõeliselt nimetada „heaks Isaks“ (vt. Mk 10, 18). Kõik teavad seda erakordset tähendamissõna „kadunud pojast“, või pigemini „halastavast isast“, mille leiame Luuka Evangeeliumi 15.ndast peatükist (vt. Lk 15, 11-32). Kui palju väärikust ja kui palju hellust on selle isa ootamises, kes seisab oma koja ukselävel, oodates oma poja tagasitulekut! Isad peavad olema kannatlikud. Tihti ei ole midagi muud teha kui oodata; palvetada ja oodata kannatlikkuse, leebuse, suuremeelsuse ja halastusega.
Hea isa oskab oodata ja oskab andestada oma südame kõige sügavamast põhjast. Muidugi oskab ta ka meelekindlusega korrigeerida: see ei ole nõrk, järeleandlik ega sentimentaalne isa. Isa, kes oskab korrigeerida ilma alandamiseta, oskab samuti kaitsta iseennast säästmata. Kord kuulsin abielupaari kohates üht isa ütlevat: „Mõnikord pean ma andma väikese laksu oma lastele… Aga ei ealeski näkku, et mitte neid alandada“. Kui ilus see on! Tal on väärikuse taju. Ta peab karistama, aga ta teeb seda õigel viisil ning liigub edasi.
Niisiis kui leidub keegi, kes suudab lõpuni selgitada Jeesuse õpetatud „Meie Isa“ palvet, võib teda pidada tõesti isaduse etaloniks. Ilma armuta, mis tuleb Isalt, kes on taevas, kaotavad isad julguse ning hülgavad kodumaa. Ent lastel on vaja leida isa, kes neid ootab siis, kui nad läbikukkununa koju tagasi pöörduvad. Lapsed teevad kõik, et seda mitte tunnistada ja välja näidata, aga neil on isa vaja. Ning kui nad isa eest ei leia, avanevad neis haavad, mis on rasked paranema.
Kirik, meie ema, on kogu oma jõuga pühendunud isade hea ja suuremeelse kohalolu toetamisele perekondades. Isad on uutele põlvkondadele usu asendamatud hoidjad ja vahendajad ning seda headuses ja õigluses Jumala kaitse all, nii nagu Püha Joosep.
ELATANUD INIMESED
Üldvastuvõtt, 4. märts 2015
Kallid vennad ja õed, tere hommikust!
Tänase ja järgmise kolmapäevase katehheesi teema on pühendatud elatanud inimestele, kes on vanaemad ja vanaisad, onud ja tädid. Täna me mõtiskleme elatanud inimeste praeguse problemaatilise olukorra üle ning järgmisel kolmapäeval – veidi positiivsemas võtmes – kutsumuse üle, mis on seotud selle eluetapiga.
Tänu meditsiini arengule on eluiga pikenenud, aga ühiskond ei ole vastavalt “avardanud” elu! Eakate inimeste arv on mitmekordistunud, aga meie ühiskonnad ei ole piisavalt hästi organiseeritud, et teha neile ruumi, mis arvestaks nõuetekohase austuse ja praktiliste kaalutlustega, silmas pidades nende nõrkust ja nende väärikust. Kui me oleme noored, suunatakse meid vanadust ignoreerima: nagu oleks see haigus, millest tuleb eemale hoida. Seejärel, kui saame vanaks – eriti kui oleme vaesed, haiged ja üksinda – kogeme efektiivsusele suunatud ühiskonna puudujääke ning mis järelikult ignoreerivad eakaid inimesi. Aga eakad inimesed on varandus, mida ei tohi ignoreerida.
Kui paavst Benedictus XVI külastas vanadekodu, kasutas ta selgeid ja prohvetlikke sõnu, öeldes: “ Ühiskonna kvaliteeti – ma pean silmas tsivilisatsiooni kvaliteeti – hinnatakse ka selle jargi, kuidas seal koheldakse eakaid inimesi ning milline koht neile antakse kogukondlikus elus.” (12. nov. 2012). See on tõesti nii, suhtumine eakatesse eristab tsivilisatsioone. Kas tsivilisatsioon pöörab tähelepanu eakatele? Kas neile jätkub ruumi? Tsivilisatsioon, mis oskab austada elutarkust – eakate inimeste elutarkust - areneb edasi. Tsivilisatsioon, kus ei ole kohta vanadele, kus neid tõugatakse eemale, sest nad põhjustavad probleeme – selline ühiskond kannab endas surmaviirust.
Läänemaailmas käsitlevad teadlased käesolevat sajandit kui vananevat sajandit: laste arv väheneb, eakate inimeste arv suureneb. Selline lahknevus esitab meile väljakutse: tõepoolest, see on kaasaegse ühiskonna suur väljakutse. Kasumlikkusele orienteeritud kultuur käsib eakad inimesed kõrvale heita kui “üleliigse koorma”. Selline kultuur arutleb nii: eakad inimesed ei ole tootlikud ning lisaks sellele on nad ka teistele koormaks. Mis on sellise mõtteviisi tulemus? Eakad inimesed heidetakse kõrvale. Brutaalne on vaadata, kuidas vanad inimesed heidetakse kõrvale, see on brutaalne ning see on patt! Keegi ei julge seda avalikult öelda, aga see toimub just nii. Selles on midagi äärmiselt ebameeldivat ja alatut, selles ühekordse kasutusega harjunud tarbimiskultuurisse kinnijäämises. Kuid me oleme harjunud inimesi ära viskama. Me tahame sellega vabaneda hirmust, mida tunneme nõrkuse ja haavatavuse ees, kuid seda tehes suurendame me ärevust eakates inimestes, kes kardavad, et kohtleme neid halvasti ja püüame neid vältida.
Minu Buenos Aireses teenimise ajal olin otseses kontaktis sellise reaalsuse ja probleemidega. „Vanad inimesed on hüljatud – ja mitte ainult materiaalse ebastabiilsuse mõttes. Nad on hüljatud meie egoistliku suutmatuse tõttu aktsepteerida eakate inimeste piiranguid, mis peegeldavad meie endi piiranguid. Nad peavad ületama arvukaid raskusi, et jääda ellu ühiskonnas, mis ei luba neil selle elus osaleda, avaldada oma arvamust. Tarbimisele suunatud ühiskonnas „saavad ainult noored olla kasulikud“. Need vanad inimesed peaksid kogu ühiskonnas olema elutarkuse varasalv. Eakad on meie inimeste elutarkuse varasalv! Kui kergelt uinub südametunnistus, kui seal puudub armastus!“ (Solo l'amore ci puo salvare, Vatican City, 2013, p. 83)
Ja see toimubki nii. Mäletan, et kui külastasin vanadekodu, vestlesin seal iga inimesega ning kuulsin tihti sellist vestlust: „Kuidas teil läheb? Ja teie lastel? - Hästi, hästi. - Kui palju lapsi teil on? - Palju. - Ja kas nad külastavad teid tihti? - Jaa, kindlasti, nad tulevad alati. - Millal nad viimati tulid?“ Mäletan üht vanadaami, kes vastas: „Mmm ... jõulude ajal“. Kuid nüüd oli juba augustikuu! Ta oli veetnud kaheksa kuud, ilma et lapsed oleksid tal külas käinud, ta oli hüljatud olnud tervelt kaheksa kuud! Kas te saate aru, et seda nimetatakse surmapatuks?
Kui ma olin väike laps, rääkis mu vanaema mulle loo ühest vanaisast, kes söömise ajal ennast alati toiduga ära määris, sest ta ei suutnud lusikat hästi suu juurde tõsta. Ja tema poeg, kes oli nüüd juba perekonnapea, otsustas ta söögilaua juurest eemaldada ning teha talle kööki eraldi väike söögilaud, kus keegi teda ei näeks. Nii ei saanud vanaisa jätta halba muljet sõpradele, kes vahel lõunastasid või õhtustasid koos nende perega. Mõni päev hiljem tuli perekonnapea koju ning leidis oma väikese poja mängimas puidu, haamri ja naeltega: ta meisterdas midagi. „Mida sa teed?“ „Ma meisterdan lauda, isa.“ „Lauda, milleks?“ „Et sul oleks oma laud, kui sa vanaks jääd ja pead eraldi sööma“. Lapsed on teadlikumad kui meie!
Katoliku kiriku väärtuslik elutarkus on alati toetanud kultuuri, mis on lähedane eakatega; sooja ja toetavat meelelaadi, mis tagab kaaslaseks olemise ka selles elu lõpufaasis. See traditsioon on juurdunud Pühakirjas, nagu tunnistavad Siiraki Raamatu alljärgnevad read: „Ära väldi vanade jutustusi, sest ka nemad on õppinud oma vanemailt, sest neilt sa õpid arukust ja vastuse andmist siis, kui on vaja!“ (Sr 8:9).
Kirik ei saa ja ei taha kohaneda kannatamatuse mentaliteediga, veel vähem ükskõiksuse ja põlgusega vanade inimeste vastu. Me peame endale uuesti teadvustama kollektiivse tänutunde, imetluse, külalislahkuse – mis panevad eakad inimesed tundma, et nad on kogukonna täieõiguslik osa.
Meie vanurid on mehed ja naised, isad ja emad, kes olid samal teel, samas majas, samas võitluses väärika elu eest mis meie - ainult enne meid. Nendelt meestelt ja naistelt oleme saanud väga palju. Vanur ei ole võõras inimene. Meie ise oleme see vana inimene: kas lähitulevikus või kaugemas tulevikus – vältimatult - isegi kui me sellele ei mõtle. Ning kui me ei õpi eakaid inimesi paremini kohtlema, siis ka meid endid koheldakse samamoodi.
Meie – vanad inimesed – oleme kõik veidid haprad. Siiski, mõned on eriti nõrgad, paljud on üksi, kannatavad haiguse käes. Mõned sõltuvad paratamatult teiste tähelepanust ja abist. Kas me eemaldume neist? Jätame nad saatuse hooleks? Ühiskond ilma läheduseta, kus tasusaamise huvist vabad tänulikkus ja kiindumus on kadumas – seda isegi võõraste vahel: see on perversne ühiskond. Kus ei austata vanu inimesi, seal puudub ka noortel tulevik.
Üldvastuvõtt 11. märts 2015
Kallid vennad ja õed, tere hommikust!
Tänases katehheesis jätkame mõtisklemist vanavanemate üle, võttes arvesse nende rolli väärtust ja tähtsust perekonnas. Seda tehes asetan ennast nende olukorda, sest ka mina kuulun samasse vanusegruppi.
Kui ma viibisin Filipiinidel, siis filipiinlased tervitasid mind sõnadega: „Lolo Kiko“ – mis tähendab „Vanaisa Francis“; nad kutsusid mind niimoodi! Esimene oluline asi, mida ma tahan rõhutada, on see, et kuigi ühiskond kaldub meid kõrvale heitma, siis Issand kindlasti ei tee niimoodi! Issand ei heida meid kunagi kõrvale. Ta kutsub meid endale järgnema igas vanuses: ka vanal eal on oma arm ja missioon, tõeline Jumalalt saadud kutsumus. Vanadus on kutsumus. Ei ole veel õige aeg „aerud paati tõmmata“. Ei ole kahtlust, et see eluperiood on eelnevatest erinev, mõnes mõttes peame isegi selle „iseenese jaoks leiutama“, sest meie ühiskonnad ei ole moraalselt ja vaimselt valmis tunnustama antud eluetapi tõelist väärtust. Tõepoolest, endistel aegadel ei olnud normaalne, et inimeste kasutuses on palju aega – see on ainult tänapäeval niimoodi. Ka kristlikku vaimsust on see tabanud mõnevõrra üllatuslikult, eriti mis puudutab just vanuritele suunatud vaimsust. Kuid tänu Jumalale – meil ei ole puudust eakate pühakute tunnistustest, kelle hulgas on olnud nii mehi kui naisi!
Mind liigutas tõsiselt „Vanuritele pühendatud päev“, mis toimus siin Püha Peetruse väljakul eelmisel aastal; väljak oli rahvast täis. Ma kuulasin eakate inimeste lugusid, kes on ennast pühendanud teiste abistamisele; abielupaaride lugusid, kes rääkisid: „Me tähistame oma 50-ndat pulmapäeva; me tähistame oma 60-ndat pulmapäeva“. Oluline on näidata seda noortele, kes tüdinevad nii kiiresti. Eakate inimeste tunnistused truuduse kohta on väga olulised. Sel päeval oli Püha Peetruse väljakul palju selliseid inimesi. Selleteemalist arutelu peab jätkama nii kiriklikes kui tsiviilühiskonna sfäärides. Evangeelium tuleb meile appi, pakkudes tõeliselt liigutava ja julgustava loo. See on lugu Siimeonist ja Hannast, kellest on juttu Jeesuse lapsepõlve käsitlevas evangeeliumis, mille autoriks on Püha Luukas. Seal on „vana mees“ Siimeon ja „naisprohvet“ Hanna, kes oli 84 aastane. See naine ei varja oma vanust. Evangeelium jutustab, et nad ootasid suure usaldusega Jumala tulekut - iga päev, paljude aastate jooksul. Nad tahtsid Teda tõesti näha sel päeval, tahtsid mõista märke ja aru saada päritolust. Selleks ajaks olid nad juba aktsepteerinud mõtet peatselt lähenevast surmast, kuid see pikk ooteaeg täitis kogu nende elu ning seal ei olnud tähtsamat kohustust kui see – oodata Issandat ja palvetada. Niisiis, kui Maarja ja Joosep läksid templisse, et täita seaduse ettekirjutust, siis tegutsesid Siimeon ja Hanna kiirelt, olles inspireeritud Pühast Vaimust (Lk 2:27). Elatud aastate ja ootamisaja raskus kadus silmapilkselt. Nad tundsid ära Lapse ning leidsid uut jõudu uue ülesande jaoks: tänada Jumalat ja anda tunnistust selle märgi kohta, mida Jumal saatis. Siimeon improviseeris kauni rõõmuhümni (vt Lk 2:29-32) – sellel hetkel sai temast poeet. Hanna oli esimene naine, kes jutlustas Jeesusest: „Tema tuli sel tunnil sinna ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust” (Lk 2:38).
Kallid vanavanemad, kallid eakad inimesed, võtame need erakordsed vanurid endale eeskujuks! Et ka meist endist saaksid palvepoeedid, et me arendaksime oskust leida omi sõnu, et me saaksime taas aru nendest sõnadest, mis õpetavad meile Jumala Sõna. Vanavanemate ja eakate inimeste palve on Kirikule suur kingitus! Vanavanemate ja eakate inimeste palve on Kirikule suur kingitus, see on aare! Suur tarkusesüst kogu inimühiskonnale: eelkõige sellisele ühiskonnale, mis on liiga kiire, liiga hõivatud, liiga hajevil. Keegi peab ka sellisele ühiskonnale laulma; laulma Jumala tunnusmärkidest, kuulutama Jumala tunnusmärke, palvetama sellise ühiskonna eest! Vaadakem Benedictus XVI poole, kes otsustas veeta oma elu viimase etapi palves ja Jumalat kuulates! See on ilus! Eelmise sajandi õigeusu traditsiooni suur usutunnistaja Olivier Clément ütles: „Tsivilisatsioon, kus ei ole kohta palvel, on tsivilisatsioon, kus vanuriiga on kaotanud igasuguse mõtte. Ja see on kohutav. Sest ennekõike vajame vanu inimesi, kes palvetavad; palve on vanuriea eesmärk.“ Meil on vaja eakaid inimesi, kes palvetavad, sest see on vanuriea ülim eesmärk. Eakate inimeste palve on imeilus asi.
Me oleme võimelised tänama Jumalat kõigi heade asjade eest, mida me oleme saanud ning täidame meid ümbritseva tühjuse, mille on tekitanud tänamatus. Me oleme võimelised oma eestkoste alla võtma noorema põlvkonna ootused ning anname väärikuse eelnenud põlvkondade mälestustele ja ohverdustele. Me oleme võimelised ambitsioonikatele noortele meelde tuletama, et elu ilma armastuseta on viljatu elu. Nendele noortele, kes tunnevad hirmu, oleme võimelised ütlema, et ärevustunnet tuleviku suhtes on võimalik ületada. Me oleme võimelised ütlema neile noortele, kes on liiga enesekesksed, et andmises on rohkem rõõmu kui saamises. Vanaisad ja vanaemad moodustavad suure vaimse pühakoja lakkamatu „laulukoori“, kus anumispalved ja ülistuslaulud hoiavad alal ühiskonda, mis näeb vaeva ja võitleb elu lahinguväljal.
Ja lõpetuseks, palve puhastab lakkamatult südant. Jumalale suunatud kiituslaulud ja anumispalved aitavad vältida südame kõvenemist vimma ja isekuse tagajärjel. Kui kohutav on eaka inimese küünilisus, kes on kaotanud oma ütluste ja tunnistuste tähenduse, kes halvustab noori ning kes ei edasta elutarkust! Aga kui kaunis on eaka inimese julgustus, kui tal õnnestub see edasi anda noorele, kes otsib usu ja elu mõtet! See on tõeline vanavanemate missioon, eakate inimeste missioon. Vanavanemate sõnadel on eriline väärtus noorte jaoks. Ja noored teavad seda. Ma kannan ikka veel oma palveraamatu vahel endaga kaasas – alati –minu vanaema sõnu, mis ta mulle saatis minu preestriks pühitsemise päeval. Ma loen neid sageli ning nad teevad mulle head.
Kuidas ma sooviksin, et Kirik esitaks väljakutse tarbimiskultuurile, mis avalduks vanade ja noorte vahelises rõõmsas teineteise omaksvõtmises! See on asi, mida ma täna palun Issandalt, see omaksvõtmine!
LAPSED
Üldvastuvõtt, 18. märts 2015
Kallid vennad ja õed, tere hommikust!
Peale seda, kui oleme vaadelnud erinevaid pereliikmeid – ema, isa, lapsi, õdesid ja vendi, vanavanemaid – sooviksin lõpetada perekonna katehheesi esimese osa sellega, et räägin lastest. Ma teen seda kahes etapis: täna ma keskendun lastele kui inimkonna suurele kingitusele. On tõsi, et lapsed on inimkonna suur kingitus, kuid samas on nad väga tõrjutud kingitus, sest neil ei lubata isegi sündida. Järgmisel korral keskendun ma haavadele, mis õnnetuseks kahjustavad lapsepõlve. Mulle tulevad meelde paljud lapsed, keda kohtasin oma hiljutisel reisil Aasiasse - täis elu ja entusiasmi- kuid teisest küljest ma näen, et paljud kogu maailma lastest elavad ebaväärikates tingimustes ... Tegelikult on nii, et selle põhjal, kuidas koheldakse lapsi, saab otsustada ühiskonna üle – mitte ainult moraalselt, vaid ka sotsioloogiliselt – kas on tegemist liberaalse ühiskonnaga või on see orjastatud rahvusvaheliste huvide poolt.
Ennekõike meenutavad lapsed meile, et me kõik oleme oma esimestel eluaastatel täielikult sõltuvad teiste inimeste hoolitsusest ja heatahtlikkusest. Ka Jumala Poega ei säästetud sellest eluetapist. See on müsteerium, mille üle me mõtiskleme igal aastal Jõulude ajal. Jõulusõim on ikoon, mis edastab seda reaalsust kõige lihtsamal ja otsesemal moel. See on kummaline: Jumalal ei ole raske ennast lastele arusaadavaks teha ning lastel ei ole raske Jumalat mõista. Ei ole juhus, et Evangeeliumis on mitmeid väga ilusaid ja jõulisi Jeesuse sõnu „väikeste laste“ kohta. See termin „lapsukesed“ viitab kõikidele inimestele, kes sõltuvad teiste abist – ning eriti viitab see lastele. Näiteks, Jeesus ütleb: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele!“ (Mt 11:25) Ja veel: „Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks, sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas!“ (Mt 18:10)
Seega, lapsed on iseenesest juba inimkonna aarete hulgas, seda ka Kiriku jaoks, sest nad kutsuvad pidevalt esile Jumalariiki sisenemiseks vajalikku tingimust – et me ei peaks ennast teistest sõltumatuks vaid me vajame abi, armastust ja andestust. Me kõik vajame abi, armastust ja andestust!
Lapsed meenutavad meile ka teist ilusat asja: nad meenutavad meile, et me oleme alati pojad ja tütred. Isegi kui inimene saab täisealiseks, eakaks, isegi kui inimene saab lapsevanemaks ja ta omab vastutusrikast positsiooni – siis kõige selle all on endiselt alles lapse identiteet. Me kõik oleme pojad ja tütred. Ja see toob meid alati tagasi fakti juurde, et me ei andnud endale elu ise vaid me saime selle. Elu suur kingitus on see kõige esimene kingitus, mis me saime. Eluajal me vahel riskime seda unustada – nagu oleksime ise omaenda eksistentsi peremehed – kuid tegelikult oleme sellest fundamentaalselt sõltuvad. Tegelikult on see suure rõõmu motivaator igal eluetapil, igas situatsioonis, igas sotsiaalses seisundis: et me oleme ja jääme poegadeks ja tütardeks. See on peamine sõnum, mille lapsed meile oma olemasoluga annavad – nad meenutavad meile endi kohalolekuga, et me kõik oleme pojad ja tütred.
Kuid on olemas nii palju kingitusi, nii palju rikkusi, mida lapsed inimkonnale toovad. Ma mainin ainult mõnda üksikut.
Nad toovad kaasa oma viisi näha reaalsust, millel on puhas ja usaldav pilk. Lapsel on spontaanne usaldus oma isa ja ema vastu; tal on spontaanne usaldus Jumala, Jeesuse, Neitsi Maarja vastu. Samal ajal – lapse sisemine pilk on puhas, see ei ole veel rikutud kurjuse ja kahepalgelisuse poolt, elu jooksul moodustunud „kõva kooriku“ poolt, mis teevad südame kõvaks. Me teame, et ka lapsed on märgitud pärispatu poolt, et nad on isekad, kuid neil on alles puhtus ja sisemine lihtsus. Aga lapsed ei ole diplomaadid: nad ütlevad otsekoheselt, mida nad tunnevad ja näevad. Ja tihti panevad nad vanemad raskesse olukorda, öeldes teiste inimeste ees: „Mulle see ei meeldi, sest see on kole.“ Aga lapsed ütlevad, mida nad näevad; nad ei ole kahepalgelised, nad ei ole veel õppinud seda kahekeelsuse teadust, mida meie, täiskasvanud, oleme kahjuks õppinud.
Lisaks sellele toovad lapsed oma siseelu lihtsusega kaasa võime võtta vastu ja jagada hellust. Piibel ütleb, et hellusel on „lihast süda“, mitte „kivist süda“ (Hs 36:26). Hellus on poeesia: ta „tunneb“ asju ja sündmusi, mitte ei kohtle neid pelgalt objektidena, et neid üksnes kasutada.
Lastel on võime naeratada ja nutta. Mõned lapsed, keda ma võtan kallistamiseks sülle, naeratavad; teised näevad mu valgeid riideid ja arvavad, et ma olen arst ja hakkan neile süsti tegema ning hakkavad nutma ... ja seda alati spontaanselt! Lapsed ongi sellised: nad naeratavad ja nutavad – need kaks omadust on täiskasvanutel sageli „lämmatatud“, me ei ole nendeks enam võimelised ... Tihti muutub meie naeratus liikumatuks maskiks; naeratuseks, mis ei ole loomulik vaid kunstlik, isegi klounilik. Lapsed naeratavad spontaanselt ja nutavad spontaanselt, see sõltub südamest. Ja meie süda on tihti blokeeritud ning kaotab võime naeratada, nutta. Nii saavad lapsed meile õpetada, kuidas jälle osata naerda ja nutta. Kuid me peame endalt küsima: kas ma naeratan spontaanselt, ausalt ja armastusega või on minu naeratus kunstlik? Kas ma olen võimeline nutma või olen ma selle võime kaotanud? Need on kaks väga inimlikku küsimust, mida lapsed meile õpetavad.
Nendel põhjustel kutsus Jeesus oma jüngreid, et nad „saaksid laste sarnaseks“, sest „selliste päralt on Jumala riik“ (vt Mt 18:3 ja Mk 10:14).
Kallid vennad ja õed, lapsed toovad elu, rõõmsameelsust, lootust ja ka muresid. Aga selline on elu. Kindlasti toovad nad vahel muresid ja mõnikord palju probleeme. Kuid parem juba ühiskond nende murede ja probleemidega kui kurb ja hall lasteta ühiskond! Kui me näeme, et ühiskonna sündivuse protsent on vaevu üks, võime öelda, et see ühiskond on kurb ja hall, sest seal ei ole lapsi.
Üldvastuvõtt
8. aprill 2015
Kallid vennad ja õed, tere hommikust!
Selles perekonna katehheesi seerias me lõpetame täna mõtiskluse laste üle, kes on kõige ilusam kingitus ja õnnistus, mille Looja on mehele ja naisele andnud. Me oleme juba rääkinud sellest, et lapsed on suur kingitus. Täna peame kahjuks rääkima „passioonist ehk kannatustest“, mille all paljud neist kannatavad.
Alates oma elu esimestest hetkedest on paljud lapsed maha jäetud, hüljatud, neilt on röövitud nende lapsepõlv ja tulevik. On inimesi, kes nagu eneseõigustusena julgevad öelda, et oli viga neid lapsi maailma tuua. See on häbiväärne! Palun ärge lükake oma vigu laste kaela! Lapsed ei ole kunagi „viga“! Laste näljahäda ei ole viga, samuti ei ole viga nende vaesus, nende haavatavus, nende hüljatus –nii paljud lapsed elavad mahajäetuna tänavatel – samuti ei ole viga nende teadmatus ja abitus ... on palju lapsi, kes isegi ei tea, mis on kool. Kui üldse, siis peaks kõik eelmainitu olema põhjuseks, et armastada neid veel rohkem, veel suuremeelsemalt. Kuidas me saame teha selliseid pidulikke inimõiguste ja laste õiguste deklaratsioone, kui me karistame lapsi täiskasvanute eksimuste eest?
Need inimesed, kes vastutavad valitsemise ja hariduse eest, aga ma ütleksin, et kõik täiskasvanud – kõik me vastutame laste eest – ning selle eest, mida me saame teha olukorra muutmiseks. Ma pean silmas laste „passiooni ehk kannatust“. Iga laps, kes on tõrjutud, maha jäetud, kes elatab ennast tänaval kerjates ja teisi tüssates, ilma igasuguse koolituse ja arstiabita, on appikarje, mis tõuseb üles Jumala poole ja mõistab hukka süsteemi, mille meie, täiskasvanud, oleme paika pannud. Kahjuks on need lapsed kergeks saagiks kurjategijatele, kes kasutavad neid häbiväärselt inimkaubanduses, äritegevuses või valmistavad neid ette sõja ja vägivalla jaoks. Kuid isegi niinimetatud rikastes riikides elavad paljud lapsed dramaatilistes olukordades, mis jätavad neile sügavad armid: perekonnakriisi, hariduslünkade ja kohati ebainimlike elamistingimuste tõttu. Kõigil juhtudel on nende lapsepõlve rikutud kehaliselt ja hingeliselt. Kuid ükski nendest lastest ei ole unustatud meie taevase Isa poolt! Mitte ükski nende pisaratest ei ole kaotsi läinud! Samuti ei ole kadunud meie vastutus, inimeste ja riikide sotsiaalne vastutus, igaühe vastutus. Ükskord noomis Jeesus oma jüngreid, sest nad saatsid ära lapsed, kelle vanemad olid toonud Jeesuse juurde, et Tema neid õnnistaks. See on liigutav lugu Evangeeliumis: „Siis toodi Jeesuse juurde lapsi, et ta paneks oma käed nende peale ja palvetaks. Jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus ütles: „Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest selliste päralt on taevariik!” Ja ta pani oma käed laste peale. Ning läks sealt ära.“ (Mt 19:13-15) Kui kaunis on see lapsevanemate usaldus ja Jeesuse vastus! Kuidas ma tahaks, et see tekst muutuks normiks kõigile lastele! On tõsi, et Jumala arm teeb, et sageli antakse tõsiste raskustega lapsed erakordsetele vanematele, kes on valmis ja soovivad tuua kõik ohvriks. Aga neid vanemaid ei tohi jätta üksi! Me peaksime vanemaid nende ränga töö juures saatma ja pakkuma neile ka jagatud rõõmu ning muretu hea tuju hetki, et neil oleks ka midagi muud peale rutiinse ravi.
Kui on tegemist lastega, ei tohi mingil juhul kasutada ütlusi, mis meenutavad juriidilise õiguskaitse formuleeringuid: „Lõppude lõpuks, me ei ole heategevuslik asutus“ või „Eraelus võib igaüks käituda vastavalt oma soovile“ või isegi „Vabandust, aga me ei saa midagi teha“. Need sõnad ei lähe arvesse, kui meil on tegemist lastega.
Liiga sageli annavad täiskasvanute kurnatud elu mõjud tagasilöögi lastele, nende seas näiteks ebakindel ja alamakstud töö, jätkusuutmatu tööaja korraldus, halb transpordiühendus. Lapsed maksvad lõivu vanemate ebaküpsete liitude ja vastutustundetute lahkuminekute eest: nemad on esimesed ohvrid, nad kannatavad üksikisiku liialdatud õiguste kultuuri tulemuste all – ning seejärel muutuvad lapsed varaküpseks. Sageli imavad nad endasse vägivalda, mida nad ei ole võimelised tõrjuma ning nad on sunnitud täiskasvanute silma all harjuma allakäiguga.
Nagu varem, nii ka meie ajastul asetab Kirik oma emalikkuse laste ja nende perede teenistusse. Kirik annab siin maailmas vanematele ja lastele Jumalikku õnnistust, emalikku hellust, kindlat noomimist ja jõulist hukkamõistu. Lapsed ei ole naljaasi!
Mõelge, milline oleks ühiskond, kui ta alatiseks otsustaks järgida sellist põhimõtet: „On tõsi, et me ei ole täiuslikud ja teeme palju vigu. Aga kui tegemist on lastega, ei ole ükski täiskasvanute ohver liiga kulukas või liiga suur, tagamaks, et ükski laps ei tunneks, et tema sünd oli viga, et ta on väärtusetu, et ta on jäetud üksinda elu löökide ja inimeste ülbuse kätte“. Kui ilus oleks selline ühiskond! Ma ütlen, et sellisele ühiskonnale võiks palju andeks anda, lugematu arvu vigu. See oleks tõeliselt hea tehing.
PALVE SINODI EEST
25. märts 2015
Kallid vennad ja õed, tere hommikust!
Meie perekonna katehheesi seeriates on täna eriline etapp: see on palvepaus.
Tõepoolest, 25. märtsil tähistame me Kirikus pidulikult Maarja kuulutamise püha – müsteeriumi, millest Inkarnatsioon algab. Peaingel Gabriel külastab tagasihoidlikku tüdrukut Naatsaretis ning kuulutab talle, et ta jääb lapseootele ja toob ilmale Jumala Poja. Selle kuulutamisega tugevdab ja valgustab Issand Maarja usku, sama teeb ta ka tema abikaasa Joosepiga, et Jeesus võiks sündida inimeste perekonda. See on väga ilus: ta näitab meile, kui sügavalt – vastavalt Jumala soovile - Inkarnatsioon hõlmab mitte ainult viljastamist ema üsas, vaid ka heakskiitu reaalses perekonnas. Täna ma tahaksin koos teiega mõtiskleda selle sideme ilu üle, Jumala armulikkuse ilu üle. Me saame seda teha, öeldes koos Ole Tervitatud Maarja palve, mille esimene osa alustab nende Ingli sõnadega, millega too pöördus Neitsi Maarja poole. Ma kutsun teid endaga koos palvetama:
Ole tervitatud, Maarja, täis armu,
Issand on Sinuga.
Õnnistatud oled Sa naiste seas
ja õnnistatud on
Sinu ihu vili Jeesus.
Püha Maarja, Jumala Ema,
palu meie, patuste eest,
nüüd ja meie surmatunnil.
Aamen.
Ning nüüd teine aspekt: 25. märtsil, Maarja kuulutamise piduliku tähistamise päeval, peetakse paljudes maades ka Elu Päeva. Täna 20 aastat tagasi kirjutas paavst Johannes Paulus II alla entsüklikale Evangelium Vitae. Selleks, et tähistada seda aastapäeva, on paljud Pro-Life liikumise järgijad täna siin Püha Peetruse väljakul. Evangelium Vitae entsüklikas on perekonnal keskne koht, sest see on inimelu emaüsa. Minu auväärse eelkäija sõnad meenutavad meile, et abielupaari on algusest peale õnnistatud selleks, et nad moodustaksid armastuse ja elu ühenduse; neile on usaldatud elu loomise missioon. Kristlikud abikaasad, kes hoiavad au sees Abielusakramenti, avavad ennast, et austada seda õnnistust – Kristuse armu abil – kogu oma eluga. Kirik omalt poolt kohustub pidulikult hoolitsema sündinud perekonna eest nagu Jumala kingituse eest, nii headel kui halbadel aegadel. Side Kiriku ja perekonna vahel on püha ja puutumatu. Kirik – nagu ema, ei hülga kunagi perekonda, isegi kui see on rusutud, haavatud või erinevatel viisidel alandatud. Ka siis, kui perekond on langenud pattu või kaugenenud Kirikust, ei jäta Kirik neid maha. Ta teeb alati kõik, et proovida hoolitseda ja ravida, kutsuda teda pöördumisele ja lepitada teda Issandaga.
Kui ülesanne on selline, siis on selge, kui palju palveid Kirik vajab, et olla igal ajal võimeline oma missiooni ellu viima! Palveid täis armastust perekonna ja elu vastu. Palveid, mis võiksid rõõmustada koos rõõmustajatega ja kannatada koos kannatajatega.
Siin siis on see, mida ma koos oma kaastöötajatega olen mõelnud täna pakkuda: perekonnateemalise piiskoppide sinodi palve uuendamine. Me jätkame selle kohustusega kuni selle aasta oktoobrini, kui toimub sinodi korraline assamblee, mis on pühendatud perekonnale. Ma sooviksin, et see palve, nagu ka kogu sinodi töö kajastaks Hea Karjase kaastunnet oma karja vastu, eriti nende inimeste vastu, kes erinevatel põhjustel on „väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast“ (Mt 9:36). Niisiis võib Jumala armu poolt hingestatud ja kinnitatud Kirik olla üha rohkem pühendunud ja üha ühtsem, olles Jumala armastuse tõe ja halastuse tunnistaja maailma perekondade vastu, kellest ükski ei ole välja jäetud – ei lambatara sees ega sellest väljas.
Ma palun, et te ei lakkaks palvetamast. Igaüks meist – paavst, kardinalid, piiskopid, preestrid, pühendunud mehed ja naised,ustavad ilmikud – me kõik oleme kutsutud palvetama sinodi eest. Me vajame just seda, mitte kuulujutte! Ma kutsun palvetama ka neid, kes on kõrvale jäänud või kes on palvetamisest võõrdunud. See palve perekonnale pühendatud sinodi eest tuleb kasuks igaühele. Ma tean, et täna hommikul anti teile palvekaart, mida te praegu hoiate enda käes. Ma kutsun teid üles seda hoidma ja endaga kaasas kandma, nii et eesolevate kuude jooksul võiksite seda tihti lugeda – püha püsivusega – nagu Jeesus meil teha palus. Loeme seda nüüd kõik koos:
Jeesus, Maarja ja Joosep, teis me mõtiskleme tõelise armastuse hiilguse üle, teie poole me pöördume usaldusega.
Naatsareti Püha Perekond, aita, et ka meie pered võiksid olla osaduse ja palve asukohad, ehtsad Evangeeliumi koolid ja väikesed kodused Kirikud.
Naatsareti Püha Perekond, aita, et meie perekonnad ei kogeks enam kunagi vägivalda, tunnustamata jätmist ja lõhenemist; et kõik, kes on saanud haiget või kogenud vapustusi, leiaksid lohutust ja paranemist.
Naatsareti Püha Perekond, aita, et lähenev piiskoppide sinod teeks meid rohkem teadlikuks perekonna pühadusest ja puutumatusest ning näitaksid tema ilu Jumala plaanides.
Jeesus, Maarja ja Joosep, võtke kuulda meie palveid. Aamen.