Abielu ja perekond

Kiri perekondadele

Paavst Johannes Paulus II kiri 1994. aasta -
Pereaasta puhul

 

Kallid perekonnad!

1. Pereaasta tähistamine annab mulle meeldiva võimaluse teie kodu uksele koputada, et teid sügava austusega tervitada ja teiega kõnelda. Teen seda selle Kirja kaudu, võttes lähtepunktiks sõnad entsüklikast Redemptor hominis, mis ilmus minu Püha Peetruse Järglasena teenimise esimestel päevadel. Kirjutasin seal, et Kiriku tee on inimene.1

Nende sõnadega tahtsin ma eelkõige kirjeldada neid arvukaid radasid, mida mööda kulgeb inimese tee, ja samal ajal rõhutada, kuivõrd siiralt soovib Kirik olla oma maist elurada käiva inimese kõrval. Kirik jagab inimeste igapäevase elutee rõõme ja lootusi, südamevalu ja muresid,2 olles sügavalt veendunud, et Kristus ise on need teed neile kätte juhatanud. Kristus usaldas inimese Kiriku hoolde; Ta usaldas inimese talle kui tema missiooni ja teenimise tee.

Perekond -Kiriku tee

2. Kõigi nende teede hulgas on perekond esimene ja kõige tähtsam. See on kõigile ühine rada, kuid samal ajal ka eriline, unikaalne ja kordumatu, just nagu iga indiviid on kordumatu; see on rada, millelt ei saa kõrvale astuda. Tõepoolest, kui inimene sünnib siia maailma, sünnib ta tavaliselt perekonda ja võib öelda, et oma eksistentsi indiviidina võlgneb ta perekonnale. Kui ta perekonda ei sünni, koormab teda ahistav valu ja kaotuse tunne kogu elu. Kirik läheneb armastavana kõigile sellisesse olukorda sattunuile, teades hästi perekonnale antud fundamentaalselt tähtsat rolli. Pealegi teab ta, et inimene lahkub perekonnast ja loob uue perekonna, et teostada oma konkreetne kutsumus elus. Isegi kui ta otsustab üksikuks jääda, jääb perekond ikkagi tema nii-öelda eksistentsiaalseks horisondiks, põhiliseks ühenduseks, milles on kogu tema ühiskondlike suhete võrgu juured, alates kõige lähedasematest ja vahetumatest kuni kõige kaugemateni. Räägime me ju tihti inimperest, tähistades sellega kõiki maailmas elavaid inimesi.

Perekond saab alguse samast armastusest, millega Looja embab oma loodud maailma, nagu seda on väljendatud "alguses", Esimeses Moosese raamatus (1,1). Evangeeliumis kinnitab Jeesus: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud" (Jh 3,16). See ainusündinud Poeg, oma Isaga olemusühtne, "Jumal Jumalast ja Valgus Valgusest", tuli inimajalukku perekonna kaudu: "Sest oma lihakssaamisega ühendas Jumala Poeg end teatud viisil iga inimesega. Ta töötas inimese kätega... ja armastas inimese südamega. Sündinud Neitsi Maarjast, sai Ta tõeliselt üheks meie seast, ja välja arvatud patu osas, oli täiesti meie sarnane".3 Kui Kristus tõesti "täies ulatuses avab inimese iseendale",4 siis teeb Ta seda alustades enda väljavalitud perekonnast, et sündida ja üles kasvada. Me teame, et Lunastaja veetis suurema osa oma elust täiesti tundmatuna Naatsaretis, olles Inimese Pojana "allaheitlik" (Lk 2,51) Maarjale, oma Emale ja puusepp Joosepile. Kas pole see Kristuse pojalik kuulekus esimeseks väljenduseks kuulekusest Isale "surmani" (Fi 2,8), misläbi Ta lunastas maailma?

Sõna Lihakssaamise jumalik müsteerium on seega lähedaselt seotud inimperega. Mitte ainult ühega -perekonnaga Naatsaretist, vaid teatud viisil iga perega. Vatikani II kirikukogu ütleb Jumala Poja kohta, et Lihakssaamises "ühendas Ta ennast mõneti iga inimesega".5 Järgides Kristust, kes tuli maailma "et teenida" (Mt 20,28), peab Kirik perekondade teenimist üheks oma põhiliseks kohuseks. Selles mõttes moodustavad inimene ja perekond koos Kiriku tee.

Pereaasta

3. Just nendel põhjustel tervitab Kirik rõõmuga Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni otsust kuulutada 1994. aasta Rahvusvaheliseks Pereaastaks, mis näitab selgelt perekonnaprobleemide tähtsust ÜRO liikmesriikidele. Kirik soovib selles algatuses osaleda just sellepärast, et ta ise on saadetud Kristuse poolt "kõikidele rahvastele" (Mt 28,19). Pealegi ei ole see esimene kord, kui Kirik on ühinenud ÜRO rahvusvaheliste algatustega. Piisab vaid näiteks Rahvusvahelise Noorsooaasta 1985 meenutamisest. Sel viisil kinnitab Kirik ühtlasi oma olemasolu maailmas, täites paavst Johannes XXIII-le kalli soovi, mis inspireeris Vatikani II kirikukogu pastoraalkonstitutsiooni Gaudium et spes.

Püha Perekonna pidustustega algas 1993. aastal kirikumaailmas Pereaasta tähistamine. See on tähtsaks sammuks Aasta 2000 Suure Juubeli ettevalmistamisel, mis märgib Jeesus Kristuse sünnist kahe aastatuhande möödumist ja kolmanda algust. Pereaasta peab suunama meie mõtted ja südamed Naatsareti poole, kus see aasta 26. detsembril paavsti legaadi peetud pidulikul Missal ametlikult sisse pühitseti.

Kogu selle aasta vältel on tähtis enda jaoks taasavastada need perekonna vastu armastust ja hoolt väljendavad märgid, mida Kirik on osutanud kristluse algaegadest saadik, mil "kirik kodus" oli perekonna kohta kasutatav tähendusrikas termin. Praegustel aegadel oleme me tihti tagasi pöördunud väljendi "kirik kodus" juurde, mille kirikukogu tarvitusele võttis6 ja mille tähendus inimeste meeles loodetavasti alati püsima jääb. See soov ei ole vähenenud tänapäeval perekondade olukorras toimunud muudatuste teadvustamisega. Sellepärast ongi kirikukogu pastoraalkonstitutsioonis Gaudium et spes Kiriku praeguseid ülesandeid tähistav pealkiri "Perekonna ja abielu väärtustamine"7 jätkuvalt ajakohane. Tähtsaks aluseks on ka 1981. aasta apostellik manitsuskiri Familiaris consortio. See tekst võtab arvesse kogu määratu ja kompleksse perekondade kogemustepagasi, mis erinevate rahvaste seas erinevatel maadel jääb alati ja kõikjal Kiriku teeks. Teatud mõttes saab ta veel enam selleks just neis paigus, kus perekond on seesmises kriisis või on ta avatud võõrastele kultuurilistele, sotsiaalsetele ja majanduslikele mõjudele, mis ähvardavad tema sisemist ühtsust ja tugevust ning isegi takistavad perekonna moodustamist.

Palvetamine

4. Selles Kirjas ei soovi ma rääkida abstraktsete perekondadega, vaid iga konkreetse perekonnaga igas maailma paigas, ükskõik, kus ta ka ei asuks ja kuivõrd mitmekesine ja keeruline ka ei oleks selle paiga ajalugu ja kultuur. Armastus, millega Jumal "armastas maailma" (Jh 3,16), millega Kristus armastas igaühte ja kõiki "kuni otsani" (Jh 13,1), võimaldab selle sõnumi jõudmist iga perekonnani kui suure ja kõikihõlmava inimpere elava rakukeseni. Selle, kõigile inimestele kui vendadele ja õdedele universaalse avatuse allikaks on Isa, Maailma Looja ja Lihakssaanud Sõna, inimkonna Lunastaja ning nad annavad meile jõudu neid omaks võtta õrnade sõnadega algavas palves "Meie Isa".

Palvetamine toob Jumala Poja meie hulka: "Sest kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel" (Mt 18,20). Käesolev Kiri Perekondadele on kõigepealt palve Kristusele, et Ta jääks alati iga perekonna juurde; palve Talle, et Ta oleks vanemate ja laste -väikese perekonna -kaudu elav ka suures rahvaste peres, nii et koos Temaga me võiksime kõik Talle siiralt öelda Meie Isa! Pereaasta keskmeks Kirikus peab saama palvetamine: palvetamine perekonnas, palvetamine perekonna eest ja palvetamine koos perekonnaga.

On tähelepanuväärne, et just palvetades ja palvetamise läbi avastab inimene väga lihtsalt, kuid samal ajal põhjalikult iseenese kordumatu isikupära: palves tunnetab inimese "mina" kergemini isikuks olemise sügavamat tähendust. Sama kehtib ka perekonna kohta -ta ei ole mitte üksnes ühiskonna "algrakuke", vaid tal on ka oma eriline subjektsus. See subjektiivsus leiab oma kinnituse ning tugevneb nimelt pereliikmete ühises "Meie Isa" palves. Palvetamine tugevdab perekonda ja selle vaimset ühtekuuluvust, aitab perekonnal osa saada Jumala enda jõust. Abielu pühalikul õnnistamisel kirikliku laulatuse ajal pöördub preester Issanda poole järgmiste sõnadega: "Vala nende [värske abielupaari] üle Püha Vaimu armu, nii et sinu armastuse läbi, mis saab nende südameisse kallatud, jääksid nad truuks oma abieluliidule."8 See Püha Vaimu "külastus" paneb aluse perekondade sisemisele tugevusele ning jõule, mis liidab nad armastuses ja tões.

Hoolitsev ja armastav suhtumine kõikidesse perekondadesse

5. Saagu Pereaasta kõikide "kirikute kodus" ja kogu jumalarahva harmooniliseks ja kõikehaaravaks palveks! Hõlmaku see palve ka perekondi, kes on raskustes, keda ähvardavad ohud, kes on kaotanud enesekindluse, kannatavad lahusoleku all või on olukorras, mida Familiaris consortio nimetab "erandlikuks".9 Antagu kõikidele perekondadele võimalus tunda saada oma vendade ja õdede armastust ja hoolitsevat embust!

Pereaastal olgu palvetamine eelkõige nende perede julgustavaks tunnistuseks, kes väljendavad koduses osaduses oma inimlikku ja kristlikku kutsumust. Kuivõrd palju on selliseid iga rahva hulgas, igas piiskopkonnas ja koguduses! Põhjendatult võib öelda, et need perekonnad on "normiks", isegi kui me nõustume, et "erandlikke olukordi" esineb tõesti palju. Ja kogemus näitab, millist tähtsat osa mängib moraalinormide kohaselt elav perekond: sellesse perekonda sündival inimesel on võimalik kõhklusteta valida vooruse tee, mis on alati tema südamesse kirjutatud. Kahjuks näivad tänapäeval väga tugevat toetust omavat mitmesugused perekonna hävitamist taotlevad programmid. Aeg-ajalt näib, nagu püütaks organiseeritult "erandlikke olukordi" esitada "normaalsete" ja ligitõmbavatena. Tegelikult on need vastuolus meeste ja naiste vahelisi suhteid inspireeriva ning suunava tõe ja armastusega ning loovad seega perekondades pingeid ja lahkhelisid, millel on eriti ohtlikud tagajärjed laste jaoks. Moraali üle langeb vari ja südametunnistuse puhtus kaob; kõik tõene, hea ja ilus moondub; ning vabadus asendub sisuliselt orjusega. Kuivõrd asjakohased ja mõtlemapanevad on kõige selle valgusel apostel Pauluse sõnad meile Kristuse kingitud vabadusest, ja orjusest, mille põhjuseks on patt (cf Ga 5,1)!

Nüüd saab selgeks, kui õigeaegne ja isegi hädavajalik on Kirikule Pereaasta; kuivõrd asendamatu on kõigi perekondade tunnistus, kes elavad päev-päevalt oma kutsumuse nimel; kuivõrd hädavajalik on see, et perekonnad palvetaksid ja et palvetamine kasvaks ning leviks üle maailma, väljendades tänulikkust armastuse eest tões, "Püha Vaimu armu väljavalamise"11 eest, meid kuni lõpuni armastanud (cf Jh 13,1) Lunastaja Kristuse ja Peiu kohaloleku eest vanemate ja laste hulgas. Ärgu meil olgu vähimatki kahtlust, et see armastus on suurim kõigest (cf 1 Ko 13,13) ja uskugem, et ta on tõesti võimeline võitma kõike, mis ei ole armastus.

Palvetagu sel aastal pidevalt nii Kirik kui ka perekonnad -"kirikud kodus"! Saagu need palved kuuldavaks Jumalale ja inimestele kogu maailmas, et kahtlused nende üle võimust ei võtaks ja et kõik, keda inimliku nõrkuse tõttu vaevab ebakindlustunne, ei satuks meid kõikide kiusatuste juures varitsevate näiliste hüvede ahvatleva ja petliku lummuse võrku.

Kaanas Galileas, kuhu Jeesus pulmapeole kutsuti, ütles Tema Ema teenijaile: "Mis tema teile iganes ütleb, seda tehke!" (Jh 2,5). Nüüd, kui me oleme asunud tähistama Pereaastat, ütleb Maarja samad sõnad meile. Praegusel hetkel peitub Kristuse pöördumises meie poole jõuline üleskutse suurele palvusele koos perekondadega ja perekondade eest. Selle palve läbi kutsub Neitsi Maarja meid jagama oma Poja tundeid, kes armastab kõiki perekondi. Ta väljendas seda armastust kohe alguses, asudes oma pühitseva kohalolekuga Kaanas Galileas täitma Lunastaja missiooni, ja see kohalolek kestab tänini.

Palvetagem perekondade eest kogu maailmas. Palvetagem Kristuses, Tema nimel ja koos Temaga meie Isa poole, "kelle lasteks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal" (Ef 3,15).

{mospagebreak}
I

Armastuse tsivilisatsioon

" Ta lõi nad Meheks ja naiseks "

6. Universum, mõõtmatu ja mitmekesine nagu see on, kõige elava maailm, kannab Jumala isaduse märki, mis on tema allikaks (cf. Ef 3,14-16). Selle analoogia põhjal oleme võimelised mõistma Loomisraamatu algust -isaduse ja emaduse ja seega kogu inimpere olemasolu. Võtme selle mõistmiseks annab meile Pühakirjas rõhutatud Jumala "näo" ja "sarnasuse" printsiip (1 Mo 1,26). Jumal loob sõnajõuga: "Saagu...!" (e.g. 1 Mo 1,3). Tähendusrikkalt järgnevad inimese loomisel järgmised sõnad: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks" (1 Mo 1,26). Enne inimese loomist Looja nii-öelda sulgus iseendasse, et leida eeskuju ja inspiratsiooni omaenda Olemise müsteeriumis, mis siin esitatakse juba jumaliku "Meiena". Sellest müsteeriumist sünnib loomisaktiga inimolend: "Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema; ta lõi tema meheks ja naiseks" (1 Mo 1, 27).

Jumal räägib nende äsjaloodud olevustega ja õnnistab neid: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele" (1 Mo 1,28). Sama väljendit kasutab Loomisraamat ka teiste elusolendite loomise kohta: teid saagu palju. Kuid on selge, et neid väljendeid kasutatakse analoogia põhjal. Kas ei ole siin analoogiat sigitamise ning isaduse ja emaduse vahel, mida tuleks mõista üldise konteksti raames? Mitte ühtegi elusolendit peale inimese ei loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. Inimlik isadus ja emadus, bioloogiliselt samane teistele loodud olenditele omasega, sisaldab põhimõttelisel ja unikaalsel viisil sarnasust Jumalale, millel põhineb perekond kui armastuses inimesi liitev kooselu vorm (communio personarum).

Uue Testamendi valgusel on võimalik mõista, kuidas igipõlist perekonna mudelit tuleb otsida Jumalas endas, Tema elu Kolmainsuslikus müsteeriumis. Jumalik "Meie" on inimliku "meie" igavene eeskuju, iseäranis selle "meie", mille moodustavad Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud mees ja naine. Loomisraamatu sõnad sisaldavad tõde inimese kohta, mida kinnitab inimkonna kogemus ise. Inimene luuakse "algusest peale" meheks ja naiseks: see igipõline kahesus märgistab kogu inimkonna elu -olgu siis väikesi ühendusi või ühiskonda tervikuna. Siit pärineb indiviidide mehelikkus ja naiselikkus, just nagu iga inimühenduski rikastub oma liikmete vastastikuse täiendamise kaudu. Loomisraamatu sõnad: "Ta lõi tema meheks ja naiseks" (1 Mo 1,27) näivad tähendavat just seda. Siin on esmakordselt äramainitud ka mehe ja naise võrdne väärikus -mõlemad on võrdsel määral isiksused. See, millisteks nad on loodud ja sellest tulenev eriline väärikus määrab "kohe algusest" ära inimkonna ühise hüvangu igal elujuhtumil ja tasandil. Selle ühise hüvangu saavutamiseks annavad oma panuse nii mehed kui naised. Järelikult võib osaduse ja teineteise täiendamise tunnusjooni leida juba inimühiskonna alglätete juures.

Pühalik abieluleping

7. Perekonda on alati peetud inimese ühiskondliku loomuse esimeseks ja põhiliseks väljenduseks. Isegi tänaseni on see seisukoht muutumatuks jäänud. Kuid tänapäeval näib rõhk olevat asetatud sellele, kui palju sõltub perekond kui kõige väiksem ja kõige tähtsam inimühendus mehe ja naise isiklikust panusest. Perekond on tegelikult isikute ühendus, kellele on omane olla ja elada koos osaduses: communio personarum. Ka siin, tunnistades alati Looja absoluutset transtsendentsust Tema poolt loodud olendite suhtes, võime me näha perekonna algset suhet jumaliku "Meiega". Üksnes isikud on võimelised elama osaduses. Perekond saab alguse abieluosaduses, mida Vatikani II kirikukogu kirjeldab kui pühalikku lepingut, milles mees ja naine "annavad iseennast ja võtavad teineteist omaks".11

Viidates perekonna loomisele abielu läbi, aitab meil seda tõde näha Loomisraamat: "Seepärast mees jätab maha oma isa ja oma ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha" (1 Mo 2,24). Samu sõnu kasutab Kristus evangeeliumis vaidluses variseridega ja lisab: "Nõnda ei ole nad siis enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu" (Mt 19,6). Sel viisil ilmutab Ta uuesti "algusest" peale (Mt 19,8) eksisteeriva tõsiasja siduvat olemust, mis kunagi ei muutu. Issand teeb seda selleks, et Uue Lepingu koidikul oleks kõigile selge ja kaheldamatu abielu lahutamatus kui perekonna ühise hüvangu alus.

Kui me üheskoos apostliga nõtkutame põlvi Isa ees, kelle järgi iga isadus ja emadus on nime saanud (cf Ef 3,14-15), hakkame me mõistma, et lapsevanemaks saamine on sündmus, mille läbi pühaliku abielulepinguga moodustatud perekond saab loodud tema "täiuslikus ja erilises mõttes".11 Emadus eeldab paratamatult isadust ja isadus omakorda eeldab paratamatult emadust. See on inimestele Looja poolt "algusest peale" määratud kahesuse tagajärg.

Ma olen rääkinud kahest tihedalt seotud, kuid siiski mitte samasest -osaduse ja inimeste ühenduse kontseptsioonist. Osaduse puhul on tegemist isikliku suhtega "mina" ja "sina" vahel. Inimeste ühendus ületab selle raamistiku ja läheneb ühiskonnale, mida tähistab mõiste "meie". Perekond kui inimeste ühendus on seega esimene inimühiskond. Ta tekib alati siis, kui jõustub püha abieluleping, mis avab abikaasadele tee püsivale osadusele armastuses ja elus ning see viiakse lõpule täielikul ja erilisel viisil laste sündimisega: abikaasade osadusest kasvab välja perekonna ühendus. Perekonna ühendus on läbinisti täidetud osaduse põhiolemusega. Kas võib inimlikul tasandil olla võrdväärset sellele suhtele, mis eksisteerib ema ja tema lapse vahel, keda ta on kandnud oma üsas ja sünnitanud?

Selliselt tekkinud perekonnas ilmneb uus ühtsus, milles lapsevanemate vaheline osadus lõplikult teostub. Kogemus õpetab meile, et selle teostumise saavutamine on meile nii ülesandeks kui ka väljakutseks. Ülesanne seisneb selles, et abikaasad peavad elama oma algse lepingu kohaselt. Neile sündinud lapsed -ja selles seisneb väljakutse -peaksid seda pühalikku lepingut konsolideerima, rikastades ja süvendades abieluosadust isa ja ema vahel. Kui seda ei toimu, peame me küsima, kas tugevam armastusest pole mitte isekus, mis inimliku kalduvuse tõttu kurjusele varitseb isegi mehe ja naise vahelises armastuses. Abielupaarid peavad sellest teadlikud olema. Kohe algusest peavad nende südamed ja mõtted olema pööratud Jumala poole, kelle järgi iga perekond on saanud oma nime, nii et oma isaduses ja emaduses ammutaks nad sellest allikast jõudu, et oma armastust jätkuvalt uuendada.

Konkreetseks tõestuseks armastusest on iseenesest isadus ja emadus; need võimaldavad avastada armastuse suurust ja algset sügavust. Kuid see ei toimu automaatselt. Pigem on see ülesanne, mille lahendamine on usaldatud mõlemale abikaasale. Abikaasade kooselus väljendavad isadus ja emadus sellist ülevat uudsust ja rikkust, millele võib läheneda üksnes "põlvi nõtkutades".

Kogemus õpetab, et inimlikku armastust, mis loomu poolest püüdleb isaduse ja emaduse poole, tabavad mõnikord sügavad, seda tõsiselt ohustavad kriisid. Sellistel juhtudel võib abi otsida abielu-ja perekonnanõuandlatest, kus on muuhulgas võimalik kasutada spetsiaalse väljaõppe saanud psühholoogide ja psühhoterapeutide teeneid. Kuid samal ajal ei või me unustada apostli sõnade: "Ma nõtkutan põlvi Isa ees, kelle lapsiks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal" igavest kehtivust. Abielu sakrament on teineteist armastavate inimeste pühalik leping. Ning armastust võib süvendada ja alal hoida üksnes Armastuse abil, selle Armastuse, mis "on välja valatatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes on meile antud" (Ro 5,5). Kas ei peaks just Pereaastal meie palved olema koondatud tähtsale ja otsustavale sillale abieluliselt armastuselt laste sünnitamisele ja seega isadusele ja emadusele? Kas pole mitte just sel hetkel meile hädavajalik Püha Vaimu armu meie üle valamine, mille meile annab Abielu sakramendi liturgiline tseremoonia?

Nõtkutades põlvi Isa ees, palub apostel, et "ta annaks teile oma au rikkust mööda saada tugevaks tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest" (Ef 3,16). See sisemine tugevus on perekonnaelus alati vajalik, eriti kriitilistel hetkedel, mil kiriklikul laulatusel sõnadega: "Ma luban sinule alati truu olla... kogu oma elu" väljendatud armastus proovile pannakse.

Kahe ühtsus

8. Neid sõnu ütlema on võimelised üksnes isiksused; üksnes nemad suudavad elada osaduses, milline otsus on või vähemalt peaks olema tehtud teadlikult ja vabal tahtel. Loomisraamatus, kui räägitakse mehest, kes jätab maha oma isa ja ema, et heita ühte oma naisega (cf. 1 Mo 2,24), rõhutatakse teadlikku ja vaba valikut, millest saab alguse abielu, tehes perepojast abielumehe ja peretütrest abielunaise. Kuidas muidu võiksime õigesti mõista seda kahepoolset otsust, kui mitte arvestades kogu tõde isikust kui ratsionaalsest ja vabast olevusest? Vatikani II kirikukogu kasutab jumalasarnasusest rääkides erakordselt tähendusrikkaid sõnu. Seal ei viidata mitte üksnes inimolendile, kes on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, vaid ühtlasi ja peamiselt "teatud sarnasusele jumalike isikute liidu ning tões ja armastuses Jumala laste liidu vahel."11

See sügav ja tähendusrikas formuleering kinnitab eelkõige seda, mis on peamine iga mehe ja naise identiteedile. See identiteet seisneb võimes elada tões ja armastuses; veelgi enam, see seisneb vajaduses tõe ja armastuse kui inimisiku elu põhiliste dimensioonide järele. Inimese vajadus tõe ja armastuse järele avab ta nii Jumalale kui ka inimolenditele: see avab ta teistele inimestele, elule osaduses ning eriti abielule ja perekonnale. Kirikukogu sõnul tuleneb isikute osadus teatud mõttes Kolmainsusliku "Meie" müsteeriumist ning seetõttu viitab sellele müsteeriumile ka abieluosadus. Mehe ja naise armastusest alguse saav perekond pärineb lõppkokkuvõttes Jumala müsteeriumist. See ühtib mehe ja naise sisemise olemusega, nende kui isikute seesmise ja tõelise väärikusega.

Abielus on mees ja naine nii tugevalt ühendatud, et nad saavad -kasutades Loomisraamatu sõnu -"üheks lihaks" (1 Mo 2,24). Mees ja naine, kaks füüsiliselt erinevat inimisikut, jagavad oma füüsilises ülesehituses võrdväärselt võimet elada tões ja armastuses. Sellel inimolendile kui isikule iseloomulikul võimel on üheaegselt nii hingeline kui ka kehaline mõõde. Ka kehaliselt on mehel ja naisel eelsoodumus abieluosaduseks. Olles pühaliku abielulepinguga nii ühendatud, et neist saab "üks liha" (1 Mo 2,24), peavad nad olema liidus tões ja armastuses, mis peab väljendama Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimestele kohast küpsust.

Sellest liidust tekkiv perekond ammutab oma sisemise tugevuse abikaasadevahelisest pühalikust lepingust, mille Kristus on sakramendiks ülendanud. Sellest fundamentaalsest abikaasade ühtsusest ammutab perekond oma ühenduse loomuse, mis jätkub nende lastes. "Kas te olete valmis saama Jumala armust lapsi ja neid armastama ja üles kasvatama vastavalt Kristuse ja Tema Kiriku seadusele?", küsib preester laulatusel.11 Abikaasade antav vastus peegeldab neid ühendava armastuse kõige sügavamat tõde. Kuid nende liit ei sulge neid iseendisse, vaid avab nad uuele elule, uueks inimeseks saamisele. Lapsevanematena on neil võime luua endile sarnast uut elu ja mitte üksnes luud oma luust ja liha oma lihast (cf. 1 Mo 2,23), vaid luua isiku -Jumala näo järgi ja Talle sarnase.

Kui Kirik küsib: "Kas sa tahad?", tuletab ta sellega pruudile ja peigmehele meelde, et nad seisavad Jumala loova jõu ees. Neid kutsutakse saama lapsevanemateks, tegema elu andmisel koostööd Loojaga. Jumalaga koostöö tegemine uute inimelude loomisel tähendab oma panuse andmist selle jumaliku näo ja sarnasuse edasiandmisele, mida kannab endas iga "naisest sündinu".

Inimisiku genealoogia

9. Läbi abieluosaduse panevad mees ja naine aluse perekonnale. Iga indiviidi genealoogia on seotud perekonnaga: see on isiku genealoogia. Inimlik isadus ja emadus on oma juurtelt bioloogilist laadi, kuid samal ajal ületavad selle piirid. Apostel, nõtkutades põlvi Isa ees, kelle järgi kõik isadus [ja emadus] nii taevas kui ka maa peal on nime saanud, palub meil mingis mõttes vaadelda kõiki elusolendeid, alates taevastest vaimsetest kuni maiste kehaliste olenditeni. Iga sigitamise akti algseks mudeliks on Jumala isadus. Inimese puhul ei piisa aga sellest jumalasarnasuse kosmilisest dimensioonist seletamaks adekvaatselt isaduse ja emaduse suhet. Kui kahe inimese abieluliidust sünnib ilma uus inimene, toob ta maailma endaga kaasa oma isikliku näo ja sarnasuse Jumalale: inimisiku genealoogia on kirjutatud tema päritolu bioloogiasse.

Väites, et abikaasad kui lapsevanemad teevad koostööd Jumal Loojaga, eostades ja sünnitades ilma uue inimolendi11, ei tee me seda üksnes viidates bioloogia seadustele. Me soovime hoopiski rõhutada, et Jumal ise on ligilolev inimese isaduses ja emaduses ja seda täiesti erinevalt oma ligiolekust kõigi teiste maiste sigitamiste puhul. Tõesti, Jumal üksi on inimolendile omase kuju ja sarnasuse allikaks, mille ta sai Loomisel. Sigitamine on Loomise jätkamine.11

Niisiis, nii uue lapse eostamisel kui ka tema sünni juures seisavad vanemad silmitsi "suure müsteeriumiga" (cf. Ef 5,32). Nagu tema vanemad, nii on ka uus inimolend kutsutud elama isiksusena; ta on kutsutud elule tões ja armastuses. See kutse on avatud mitte üksnes kõigele ajalisele, vaid Jumalas on ta avatud ka Igavikule. Seda isiku genealoogia mõõdet on lõplikult ilmutanud Kristus, lastes paista oma evangeeliumi valgusel inimese elule ja surmale ning seega kogu inimkonna olemise mõttele.

Nagu kinnitab kirikukogu, on inimene "ainus olend maa peal, keda Jumal tahtis tema enese pärast".11 Inimese ilmaletulek ei ole kooskõlas mitte üksnes bioloogia seadustega, vaid otseselt ka Jumala loova tahtega, mis puudutab inimperede poegade ja tütarde genealoogiat. Jumal tahtis inimest aegade algusest, ja Jumal tahab teda igas eostamise ja uue inimese sünni aktis. Jumal tahab inimest kui endasarnast olendit, kui isikut. Iga inimene on loodud Jumala poolt tema enese pärast. See kehtib kõigi isikute kohta, ka nende, kes on sündinud haiguste või puuetega. Iga inimese olemuse ühe osa moodustab Jumala tahe, mille kohaselt on inimene teatud mõttes eesmärk omaette. Jumal annab inimese tema enese hoolde, usaldades ta nii tema perekonna kui ka ühiskonna vastutusele. Vanemad, kaaludes uue lapse muretsemist, on või peaksid olema igati teadlikud tõsiasjast, et Jumal tahab seda indiviidi tema enese pärast.

See lühike väljend on erakordselt tähendusrikas. Uus inimolend on eostamise ja sünnihetkest peale määratud oma inimlikkust täies ulatuses väljendama, leidma iseennast kui isikut.11 See kehtib absoluutselt kõigi, ka krooniliselt haigete ja puuetega sündinute kohta. Tema peamine kutsumus on olla inimene: olla inimene vastavalt saadud annile, vastavalt "andele", milleks on kõigepealt inimlikkus ise ja alles siis muud anded. Selles mõttes tahab Jumal igat inimest tema enese pärast. Kuid Jumala plaani kohaselt ulatub inimisiksuse kutsumus väljapoole Aja piire. Ta kohtub Isa tahtega, mis on väljendatud Lihakssaanud Sõnas: Jumala tahe on lubada inimesel heldekäeliselt saada osa Tema enda jumalikust elust. Nagu ütleb Kristus: "Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti" (Jh 10,10).

Kas ei ole inimese paratamatu saatuse tunnistamine vastuolus väitega, et Jumal tahab inimest tema enese pärast? Kui ta on loodud jumalikuks eluks, kas saab siis inimene tõeliselt eksisteerida tema enese pärast? See on otsustava tähtsusega küsimus nii tema maise elu alguse kui ka lõpu seisukohalt, see on tähtis kogu tema eluteele. Võib jääda mulje, et määrates inimesele osaks jumaliku elu, võtab Jumal temalt lõplikult võimaluse olla tema enese pärast.11 Milline on siis suhe inimese elu ja tema Kolmainsuse elus osalemise vahel? Püha Augustinus annab meile vastuse oma kuulsa fraasiga: "Meie süda on rahutu, kuni ta leiab rahu sinus".22 See rahutu süda aitab meil märgata, et nende kahe olemise vormi vahel ei ole tegelikult mingit vastuolu, vaid pigem suhe, teineteise täiendamine, ühtsus. Just oma genealoogia tõttu eksisteerib Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimisiksus tema enese pärast ja just osaledes Jumala elus saavutab ta eneseteostuse. Selle eneseteostuse sisu seisneb elu täiuses Jumalas, mida kuulutas Kristus (cf. Jh 6,37-40), kes lunastas meid nimelt selleks, et võiksime seda jagada (cf. Mk 10,45).

Lapsi soovivad abielupaarid saada iseendi huvides; lastes näevad nad oma vastastikuse armastuse krooni. Nad soovivad lapsi perekonnale kui hindamatut andi.22 See on täiesti mõistetav.

Sellegipoolest peaksime me märkama, et abielulisele ning isalikule ja emalikule armastusele on omane seesama tõde inimesest, mida selgelt ja sisukalt väljendas kirikukogu: Jumal "tahtis inimest tema enese pärast". Seega on tingimata vajalik, et lapsevanemate tahe oleks harmoonilises kooskõlas Jumala tahtega. Nad peavad tahtma uut inimolendit sellisena, nagu Looja teda näha tahab: "tema enda jaoks". Meie inimlik tahe allub alati ja paratamatult Aja ja muutuse seadusele. Jumalik tahe on igavene. Nagu me loeme prohvet Jeremija raamatust: "Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast väljusid, pühitsesin ma sind" (Jr 1,5). Inimisiku genealoogia on seega ühendatud Jumala igavikulisusega ja alles seejärel Ajas realiseeruva inimliku isaduse ja emadusega. Juba eostamise hetkel on inimene saatusest määratud Igavikule Jumalas.

{mospagebreak}
Abielu ja perekonna ühine hüvang

10. Abielule ja perekonnale ühise hüvangu määratleb ja konsolideerib abielutõotus. "Mina, N., võtan sinu, N-i, oma naiseks/meheks. Ma luban olla sinule truu nii headel kui ka halbadel aegadel, nii haiguse ajal kui tervena. Ma armastan ja austan sind kogu oma elu".22 Abielu on isikute ainulaadne osadus ning nimelt selle osaduse baasil on perekond kutsutud isikute ühenduseks saama. See on ülesanne, mille pruut ja peig võtavad enesele "Jumala ja tema Kiriku ees", mida laulatav preester neile enne teineteisele tõotuse andmist meenutab.23 Tseremooniast osavõtjad on sellele tõotusele tunnistajateks, sest teatud mõttes esindavad nad Kirikut ja ühiskonda -keskkondi, milles uus perekond elab ja kasvab.

Tõotussõnad määratlevad abielupaari ja perekonna ühise hüvangu. Kõigepealt abikaasade ühise hüvangu: armastuse, truuduse, austuse, nende liidu kestvuse kuni surmani -kogu elu. Ühine hüvang, olles samal ajal ka kummagi hüvanguks eraldi, peab edaspidi muutuma nende laste hüvanguks. Oma olemuselt ühendab ühine hüvang üksikindiviide ja kindlustab igaühe tõelise hüvangu eraldi. Kui Kirik (sama kehtib ka riigi kohta) tunnistab abikaasade eelpool esitatud tõotust, teeb ta seda sellepärast, et see on "kirjutatud nende südametesse" (Ro 2,15). Abikaasad annavad teineteisele tõotuse pühaliku lubadusega, see tähendab kinnitades oma tõotuse õigsust Jumala palge ees. Ristitud kristlastena on nad Abielu sakramendi teenriteks Kirikus. Püha Pauluse õpetuse kohaselt on nende vastastikune lubadus "suur müsteerium" (cf. Ef 5,32).

Seega on need tõotussõnad abikaasade ühiseks hüvanguks eluliselt tähtsad ja osutavad, milles see peaks seisnema. Sellele viitab Kirik küsimusega, kas abikaasad on valmis võtma endale vastutust laste eest, kes neile Jumala armust sünnivad ja andma neile kristlikku kasvatust. See küsimus juhib tähelepanu tulevase perekonna ühisele heaolule, hõlmates ka isikute genealoogiat, mis on osa abielu ja perekonna struktuurist. Küsimus lastest ja nende kasvatusest on olulisel viisil seotud abielutõotusega, mis sisaldab pühalikku lubadust armastada ja austada oma abikaasat ja olla talle truu kuni surmani. Selle lubaduse täitmisest sõltuvad kaks perekonna peamist eesmärki: laste eest vastutamine ja nende kasvatamine. Isadus ja emadus on oma loomult mitte üksnes füüsiline, vaid eelkõige vaimne vastutus; tõesti, isiku genealoogia, mille igavene algus on Jumalas ja mis peab viima tagasi Tema juurde, kulgeb läbi nende kahe realiteedi.

Pereaasta kui perekondade eriliselt palvetele pühendumise aasta peaks uuendama ja süvendama nende tõdede mõistmist. Milline rikkalik hulk Piibli-ainelisi mõtisklusi võiksid toita meie palveid! Lisaks Pühakirja sõnadele peaksid meie palvetest kantud meditatsioonid alati sisaldama ka abikaasadevanemate, laste ning lastelaste isiklikke meenutusi. Läbi isikute genealoogia saab abieluosadus põlvkondadevaheliseks osaduseks. Jumala ees kahe abikaasa pühaliku lepinguga kinnitatud sakramentaalne liit jääb kestma ja tugevneb põlvkondade kestel. Sellest peab saama palveliit. Selleks, et see kõik Pereaastal silmnähtavaks saaks, peab palvetamine saama harjumuseks iga pere igapäevase elus. Palve on tänuavaldus, ülistus Jumalale, andekspalumine, anumine ja appihüüe. Perekondade palvetel, mistahes vormis, on Jumalale palju öelda. Neil on palju öelda ka teistele, eelkõige perekondlike sidemetega ühendatud osaduskaaslastele.

Psalmist küsib: "Mis on inimene, et sa temale mõtled?" (Ps 8,5). Palves saab väga lihtsal kujul ilmsiks Jumala loov ja isalik meelepidamine: mitte üksnes Jumala meelespidamine inimese poolt, vaid iseäranis inimese meelespidamine Jumala poolt. Sel viisil võib perekonna kui ühenduse palve saada ühtse ja vastastikuse meelespidamise kandjaks: perekond on tegelikult põlvkondade ühendus. Palves peavad kohal olema kõik -elavad, surnud ja ka need, kes alles siia ilma tulevad. Perekonnad peavad palvetama kõigi oma liikmete eest, pidades silmas hüvet, milleks perekond on igale oma liikmele ja milleks iga liige on tervele perele. Palve tugevdab seda hüvet just perekonna ühise hüvanguna. Veelgi enam, ta loob seda hüvet üha uuesti. Palves leiab perekond end esmakordselt "meiena", kus iga liige on "mina" ja "sina"; iga pereliige on teisele kas mees või naine, isa või ema, poeg või tütar, vend või õde, vanavanem või lapselaps.

Kas sellised on kõik perekonnad, kellele antud Kiri on pühendatud? Kindlasti on seda väga paljud, kuid praegusel ajal koosnevad pered enamjaolt vaid kahe põlvkonna esindajatest. Eriti suurtes linnades on see elamispinna piiratuse tõttu tihti nii. Kuid sageli tuleneb see uskumusest, et erinevate põlvkondade kooselu häirib privaatsust ja muudab elu keeruliseks. Kas just mitte selles ei peitu tegelik probleem? Tänapäeva perekonnad ei ela piisavalt inimväärset elu. Puuduvad inimesed, kellega ühist hüvet luua ja jagada; kuid oma olemuselt peabki hüve olema loodud koos teistega ja teistega ka jagatud: bonum est diffusivum sui (hüve levib iseenesest).22 Mida enam ühine on see hüve, seda enam on see ka tõeliselt igaühe isiklik: minu-sinu-meie. Selles peitub hüvega kooskõlas elamise loogika, tões ja armastuses elamise loogika. Kui inimene on võimeline seda loogikat omaks võtma ja järgima, muutub tema elu tõeliselt siiraks anniks.

Siiras eneseandmine

11. Väitele, et inimene on ainus olend maa peal, keda Jumal tahtis tema enese pärast, lisab kirikukogu, et inimene ei ole võimeline "ennast tõeliselt leidma muidu, kui läbi siira eneseandmise".22 See võib näida vastuolulisena, kuid tegelikult see seda ei ole. See on inimeksistentsi imetlusväärne paradoks: eksistentsi, mis on kutsutud teenima tõde armastuses. Armastus paneb inimest otsima eneseteostust läbi siira eneseandmise. Armastada tähendab anda ja saada midagi sellist, mida ei saa ei osta ega müüa, vaid üksnes vabal tahtel ja vastastikku kinkida.

Juba oma loomult peab eneseandmine olema jääv ja lõplik. Abielu lahutamatus tuleneb kõigepealt just selle eneseandmise olemusest: ühe inimese kinkimine teisele inimesele. See vastastikune andmine väljendab armastuse abikaasalikku olemust. Oma abielutõotuses nimetavad pruut ja peigmees teineteist nimepidi: "Mina... võtan sinu... oma naiseks (meheks) ja luban olla sinule truu... kogu oma elu". Selline kingitus sisaldab endas palju tõsisemat ja sügavamat kohustust kui ükskõik milline ostetav kingitus, kui kallis see ka ei oleks. Põlvitades Isa ees, kellest kõik isadus ja emadus lähtub, mõistavad tulevased lapsevanemad enda lunastatust. See on saavutatud tohutu hinnaga, kõige siirama anni -Kristuse vere hinnaga, millest me kõik sakramendi kaudu osa saame. Laulatuse liturgiliseks krooniks on Armulaud, selle "ihu, mis on antud" ja "vere, mis on valatud" ohvrikstoomine, mis teatud viisil leiab väljenduse abikaasade abielutõotuses.

Kui abielus mees ja naine end "ühe liha" ühtsuses vastastikku annavad ja vastu võtavad, muutub siiras eneseandmine nende elu osaks. Ilma selleta oleks abielu tühi; sellel viisil üles ehitatud isikute osadus muutub aga lapsevanemate osaduseks. Andes edasi elu oma lapsele, saab uue inimese "sina" osaks abikaasade "meiest"; temast saab isik, keda nad kutsuvad uue nimega: "meie poeg...; meie tütar...". "Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud" (1 Mo 4,1), ütleb Eva, esimene naine ajaloos: inimene, keda kõigepealt üheksa kuud oodatakse ja siis "ilmutatakse" vanematele, vendadele ja õdedele. Protsess eostamisest ja emaüsas arenemisest kuni sünnini võimaldab luua ruumi, milles uut inimolendit saab ilmutada "annina": seda on ta tõepoolest algusest peale. Kas saabki seda oma vanemate hoolde usaldatud, neist täielikult sõltuvat õrna ja abitut olendit vaadelda mingil muul viisil? Äsjasündinud laps annab ennast vanematele oma ilmaletulekuga. Tema ilmaletulek on juba iseenesest kingitus, Looja esimene kingitus uuele elusolendile.

Äsjasündinud lapses realiseerub perekonna ühine hüvang. Nii nagu abikaasade ühine hüvang täitub abielulises armastuses, kus alati ollakse valmis andma ja vastu võtma uut elu, nii täitub ka perekonna ühine hüvang sellesama abikaasadevahelise armastuse kaudu, mis kehastub äsjasündinud lapses. Üksikisiku genealoogia osa on perekonna genealoogia, mida tulevastele sugupõlvedele säilitatakse märkmetena Kiriku ristimisregistrites, ehkki need on üksnes selle tõsiasja sotsiaalsed tagajärjed, et inimene on siia ilma sündinud (cf. Jh 16,21).

Kuid kas see on tõesti nii, et uus inimolend on kingiks oma vanematele? Kingiks ühiskonnale? Väliselt ei näi miski sellele viitavat. Mõnikord näib lapse sünd olevat lihtne statistiline fakt, mis nagu paljud muudki andmed demograafiaregistritesse kirja pannakse. On tõsi, et lapsevanematele tähendab uue lapse sünd rohkem tööd, uusi rahalisi väljaminekuid ja veelgi enam tüli, mis kõik võivad viia kiusatuseni rohkem lapsi mitte soovida.22 Teatud sotsiaalsetes ja kultuurilistes oludes võib see kiusatus vägagi tugevaks muutuda. Kas see tähendab, et laps ei olegi kink? Tuleb ta maailma vaid võtma ja mitte andma? Neid ärevusttekitavaid küsimusi on tänapäeval raske vältida. Laps võtab ruumi, samal ajal kui näib, et maailmas on seda üha vähem ja vähem. Kuid kas tõesti ei anna laps perekonnale ja ühiskonnale midagi? Kas ei ole mitte iga laps osake sellest ühisest hüvangust, milleta inimühiskond laguneb ja väljasuremisohtu satub? Kas võib seda eitada? Lapsest saab kingitus tema vendadele, õdedele, vanematele ja kogu perekonnale. Tema elu muutub kingiks neile samadele inimestele, kes talle elu andsid ja kes ei saa mitte tunda tema kohalolekut, tema osalust nende elus ja tema panust nende ja kogu perekonna ühisesse hüvangusse. See tõde on ilmselge oma lihtsuses ja sügavuses, sõltumata isikute psühholoogilisest laadist või isegi võimalikest patoloogiatest. Kogu ühiskonna ühine hüvang peitub inimeses; nagu me meenutasime, on ta "Kiriku tee".27 Kui kasutada püha Irenaeuse kuulsaid sõnu28, on inimene kõigepealt Jumala au -Gloria Dei vivens homo -, mida võiks ühtlasi tõlkida: "inimese jaoks on Jumala au olla elus". Võib öelda, et siin on esitatud inimese kõige ülevam definitsioon: Jumala au on kõige olemasoleva ühine hüvang; inimkonna ühine hüvang.

Jah! Inimene on ühine hüvang: perekonna ja inimkonna, üksikute gruppide ja erinevate ühiskondade ühine hüvang. Kuid siin on märkimisväärseid erinevusi tasemes ja vormis. Inimene on näiteks rahvuse, millesse ta kuulub ja riigi, mille kodanik ta on, ühine hüvang; kuid palju konkreetsemal, unikaalsemal ja kordumatumal viisil on ta oma perekonna ühine hüvang. Ta on seda mitte üksnes ühe indiviidina inimkonna paljude liikmete hulgas, vaid pigem just selle indiviidina. Jumal Looja kutsus teda olema tema enda jaoks; ning tulles maailma, alustab ta perekonnas oma "suurt seiklust", inimelu seiklust. Vastavalt inimväärikusele on sellel isikul igal juhul õigus eneseteostuseks. Nimelt see väärikus määrab ära isiku koha teiste seas, eelkõige perekonnas. Perekond on tõepoolest enam kui ükski teine inimlik reaalsus -kohaks, kus indiviid saab eksisteerida "enda jaoks" siira eneseandmise kaudu. Seepärast jääb perekond alati selliseks sotsiaalseks institutsiooniks, mida ei saa ega tohi asendada millegi muuga: see on "elu pühamu".22

Lapse sündimine -"inimene on sündinud maailma" (Jh 16,21), on Ülestõusmise märk. Nagu me loeme Johannese evangeeliumist, räägib Jeesus ise sellest oma jüngritele enne oma kannatusi ja surma, võrreldes nende kurbust Tema surma puhul naise valudega sünnitamisel: "Kui naine sünnitab, on ta murelik (see tähendab, ta kannatab), sest tema hetk on tulnud; aga kui ta lapse on saanud, ei mõtle ta enam ahastusele rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma" (Jh 16,21). Kristuse surmatundi (cf. Jh 13,1) võrreldakse naise sünnitusvalude tunniga; uue lapse sünd peegeldab täiuslikult elu võitu surma üle, mille andis meile Issanda surnust ülestõusmine. See võrdlus võib meile anda materjali mõtisklusteks. Nii nagu Kristuse surnust ülestõusmine on Elu ilminguks sealpool surma läve, nii on ka imiku sünd elu avalduseks, mis on alati Kristuse läbi Jumalas endas olemasolevale täiusele määratud: "Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti" (Jh 10,10). Selles avaldub püha Irenaeuse väljendi Gloria Dei vivens homo sügavaim tähendus.

Evangeeliumi tõeta eneseandmisest -milleta inimene ei saa "iseennast täielikult leida" võimaldab mõista, kui sügavalt see "siiras eneseandmine" juurdub Jumala, Looja ja Lunastaja annis ning "Püha Vaimu armus", mis laulatustseremoonial preestri palvete läbi abikaasade üle "välja valatakse". Ilma selle "väljavalamiseta" oleks väga raske mõista ja teostada inimese kutsumust. Kuid kui paljud inimesed mõistavad seda intuitiivselt! Paljud mehed ja naised võtavad selle tõe omaks, jõudes arusaamisele, et vaid selles leidub "tõde ja elu" (Jh 14,6). Selle tõeta ei saa abikaasade ja perekondade elu omandada tõeliselt inimlikku tähendust.

Sellepärast ei väsi Kirik kunagi seda tõde õpetamast ja sellele tunnistajaks olemast. Olles küll kindlasti emalikult mõistev perekondade kriisisituatsioonide, samuti nagu iga inimese moraalse nõrkuse suhtes, on Kirik veendunud, et ta peab jääma absoluutselt ustavaks inimliku armastuse tõele. Vastasel juhul reedaks ta iseennast. Sellest lunastavast tõest eemaldumine tähendaks sulgeda "südame silmad" (cf. Ef 1,18), mis peavad alati olema avatud evangeeliumi valgusele (cf. 2 Ti 1,10). Teadlikkust sellest siirast eneseandmisest, mille läbi inimene leiab iseenda, tuleb pidevalt uuendada ja kaitsta tõsise vastuseisu eest, mida Kirik kohtab väära progressitsivilisatsiooni propageerijate poolt.33 Perekond väljendab alati inimkonna hüvangu uut dimensiooni ja loob sellega uudse vastutuse. Me räägime vastutusest selle erilise ühise hüvangu eest, mis hõlmab ka isiku, iga perekonnaliikme hüvangut. Olles kindlasti "raske" hüvang (bonum arduum), on see samas ihaldusväärne.

{mospagebreak}
Vastutustundlik isadus ja emadus

12. Nüüd on aeg Kirjas perekondadele tõstatada kaks teineteisega tihedalt seotud küsimust. Esimene, üldisem puudutab armastuse tsivilisatsiooni; teine, spetsiifilisem, käsitleb vastutustundlikku isadust ja emadust.

Me oleme juba öelnud, et abielu toob endaga kaasa erilise vastutuse ühise hüvangu eest, kõigepealt abikaasade ja siis perekonna hüvangu eest. See ühine hüvang kätkeb endas isiku väärtust ja kõike, milles kajastub tema väärikus. Need kuuluvad inimesele igas sotsiaalses, majanduslikus ja poliitilises süsteemis. Abielu ja perekonna valdkonnas on see vastutus mitmel põhjusel isegi suurem. Pastoraalkonstitutsioon Gaudium et spes räägib õigusega abielu ja perekonna väärtustamisest, mida peavad tegema nii Kirik kui ka riik. Sellegipoolest jääb igas kultuuris see peamiselt nende isikute kohustuseks, kes abieluliidus moodustavad konkreetse perekonna. Vastutustundlik isadus ja emadus tähendavad konkreetset kohustust see ülesanne täita, mis on aga tänapäeva maailmas omandanud uusi tunnusjooni.

Eraldi puudutavad vastutustundlik isadus ja emadus otseselt seda hetke, mil mees ja naine, ühendades end "üheks lihaks", võivad saada lapsevanemateks. Sel on eriline väärtus nii nende isikliku suhte kui ka nende teene elule seisukohast: andes uuele inimolendile edasi elu, võivad neist saada lapsevanemad -isa ja ema. Neid abielulise ühinemise kahte mõõdet -ühteliitvat ja elu edasi andvat pole võimalik lahutada, ilma et hävineks abieluakti sügavaim tõde.33

See on Kiriku järjepidev õpetus ja tänapäeval nähtavad "aja märgid" on selle taaskinnistamise uueks ajendiks. Püha Paulus, suhtudes ise v äga v astutustundlikult o ma aja p astoraalsetesse nõudmistesse, juhtis selgelt ja kindlalt tähelepanu vajadusele astuda esile nii sobival kui ka ebasobival ajal (cf. 2 Ti 4,2) ja mitte kohkuda tagasi tõsiasja ees, et elutervet õpetust enam ei sallita (cf. 2 Ti 4,3). Need sõnad on hästi tuntud neile, kes ootavad -selgelt tajudes tänapäeval asetleidvaid sündmusi -, et Kirik mitte ainult säilitaks õiget doktriini, vaid kuulutaks seda veelgi jõulisemalt, otsides tänapäeva aja märkidest innustust ja inspiratsiooni, mis võiks viia tema õpetuse sügavamale mõistmisele.

Mõningast inspiratsiooni võib saada teadustest, mis on arenenud antropoloogilistest uuringutest eriteadusteks nagu bioloogia, psühholoogia, sotsioloogia ja nende harud. Teatud mõttes pöörlevad kõik need teadused meditsiini ümber, mis on nii teaduse kui ka kunstina (ars medica) inimese elu ja tervise teenistuses. Kuid kõne all olev inspiratsioon tuleneb eelkõige inimlikust kogemusest, mis kogu oma komplekssuses nii eelneb teadusele kui ka lähtub sellest.

Vastutustundliku isaduse ja emaduse tähendust õpivad abikaasad tundma omaenese kogemuse kaudu. Nad õpivad seda ka teiste paaride kogemustest ja avanedes teaduste saavutustele. Võib ka öelda, et eksperdid õpivad abikaasadelt ja on omakorda hiljem võimelised abielupaaridele õpetama vastutustundliku soojätkamise tähendust ja selle saavutamise teid.

Seda teemat on ulatuslikult käsitletud Vatikani II kirikukogu dokumentides, entsüklikas Humanae vitae, 1980.a. Piiskoppide sinodi "Ettepanekutes", apostellikus manitsuskirjas Familiaris consortio, Usulevitamiskongregatsiooni instruktsioonis Donum vitae jm. Kirik õpetab moraalitõde vastutustundlikust isadusest ja emadusest ning kaitseb seda tänapäeval laialt levinud ekslike vaadete ja tendentside eest. Miks Kirik jätkuvalt sellega tegeleb? Kas ta ei ole teadlik probleemidest, mida tõstatavad need, kes püüavad teda viia järeleandmistele, kasutades selleks lubamatuid surveavaldusi ja isegi ähvardusi? Kiriku Magisteeriumi süüdistatakse sageli ajast mahajäämises, tõrjuvuses tänapäeva vaimulaadi mõttekäikude suhtes ja inimkonnale ning ka Kirikule endale kahjuliku tegevuskava propageerimises. Väidetakse, et kangekaelselt oma positsioonidest kinni hoides kaotab Kirik populaarsust ning üha enam ja enam usklikke pöördub temast ära.

Kuid kuidas võib väita, et Kirik ja eriti Piiskoppide kolleegium eesotsas paavstiga on ükskõikne selliste tõsiste ja pakiliste küsimuste suhtes? Just need erakordselt tähtsad küsimused ajendasid paavst Paulus VI avaldama entsüklikat Humanae vitae. Kiriku vastutustundlikku isadust ja emadust käsitleva doktriini põhialused on erakordselt selged ja kindlad. Kirikukogu demonstreerib seda eelkõige oma õpetuses inimesest, väites, et inimene on "ainus olend maa peal, keda Jumal tahtis tema enese pärast" ning et ta ei saa "ennast tõeliselt leida muidu, kui läbi siira eneseandmise".33 See on nii sellepärast, et ta on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks ning lunastatud Isa Ainusündinud Poja poolt, kes sai inimeseks meie jaoks ja meie lunastamise nimel.

Vatikani II kirikukogu väidab, tunnetades eriti teravalt inimese ja tema kutsumusega seonduvaid probleeme, et abielulist ühinemist, Piibli una caro-t, võib mõista ja täielikult seletada üksnes inimese ja anni väärtustele toetudes. Iga mees ja naine teostab end täiel määral siira eneseandmise kaudu. Selle eriliseks väljenduseks on abikaasadele abielulise ühtimise moment. Siis muutuvad mees ja naine oma mehelikkuse ja naiselikkuse tõelisuses teineteisele anniks. Kooselu abielus on and; kuid kõige enam ilmneb see abikaasade armastuses teineteisele andudes, mis muudab nad "üheks lihaks" (1 Mo 2,24).

Sel hetkel tunnetavad nad eriliselt oma vastutust, mis on ühtlasi abieluaktiga kaasneva soojätkamisvõime tulemus. Sel hetkel võivad abikaasadest saada isa ja ema, kes on aluse pannud uue inimelu arengule emaüsas. Naine teab oma emakssaamisest esimesena, tema abikaasa, kellega ta on olnud koos kui "üks liha", saab oma isakssaamisest teada tema kaudu. Oma võimaliku ja hiljem tegeliku isaduse ja emaduse eest vastutavad mõlemad. Abielumees ei saa mitte tunnistada ja omaks võtta selle otsuse tagajärge, mis on ju ühtlasi olnud ka tema enda otsus. Ta ei või varjuda väljendite taha nagu: "ma ei tea", "mina seda ei tahtnud" või "sina olid see, kes seda soovis". Iga abieluliit sisaldab endas mehe ja naise vastutust, potentsiaalset vastutust, mis muutub reaalseks asjaolude vastavaks kujunemisel. Eelkõige käib see mehe kohta. Kuigi ka temal on eluandmisel oma osa, jääb ta bioloogiliselt sellest eemale; naine on see, kelles areng toimub. Kuidas saab mees mitte vastutust kanda? Mees ja naine peavad nii endi kui teiste ees koos vastutama uue elu eest, mille nad on ilmale toonud.

Seda järeldust jagavad ka teadused. Siiski on olemas vajadus sügavamate uurimuste järele, vajadus analüüsida abieluakti tähendust isiku väärtuste ja eelpoolmainitud anni seisukohalt. Kirik on seda, eriti Vatikani II kirikukogul, oma järjekindla õpetusega ka teinud.

Abieluaktiga on abikaasad kutsutud vastutustundlikult kinnitama vastastikust eneseandmist, mida nad on teineteisele püha abielulepinguga lubanud. Täielik enese teisele pühendamine seisneb võimaluses sugu jätkata: seeläbi saab abielu veelgi suurema täiuse perekonna näol. Loomulikult ei ole abikaasade vastastikuse eneseandmise ainus eesmärk laste sigitamine, vaid selleks on ka osadus armastuses ja elus. Selle anni intiimset tõde tuleb alati kaitsta. "Intiimne" ei ole siin "subjektiivse" sünonüüm. Pigem on selle olemuslikuks tähenduseks end teineteisele andva mehe ja naise kooskõla objektiivse tõega. Inimisikut ei või kunagi pidada vahendiks mingi eesmärgi saavutamiseks; ja kõige vähem naudingu saavutamiseks. Isik on ja peab olema ei midagi vähemat, kui iga teo eesmärk. Ainult siis on tegu kooskõlas isiku tõelise väärikusega.

Oma mõtiskluste lõpetuseks sellel tähtsal ja tundlikul teemal tahaksin ma eriliselt julgustada eelkõige teid, kallid abielupaarid, ja ka kõiki neid, kes aitavad teil mõista ja ellu viia Kiriku õpetust abielust ning vastutustundlikust emadusest ja isadusest. Ma pean silmas just neid hingekarjaseid ja paljusid teadlasi, teolooge, filosoofe, kirjanikke ja ajakirjanikke, kes ei ole läinud kaasa kultuurilise homogeensuse jõulise tendentsiga ja on julgelt valmis "ujuma vastuvoolu". See julgustus on mõeldud ka üha enamatele ekspertidele, arstidele ja haridustöötajatele kui tõelistele ilmikapostlitele, kellele abielu ja perekonna väärtustamine on saanud tähtsaks eluülesandeks. Kiriku nimel avaldan ma neile kõigile tänu! Mida suudaks preestrid, piiskopid ja isegi Peetruse Järglane ilma teieta? Oma preestriksoleku esimestest aastatest alates olen ma selles üha enam veendunud; see on ajast, mil hakkasin istuma pihitoolis ja jagama paljude abielupaaride muresid, kartusi ja lootusi. Mul tuli kokku puutuda nii mässumeelsuse ja keeldumise kui ka paljude suurepäraste vastutustundlike ja suuremeelsete inimestega! Seda Kirja kirjutades mõtlen ma kõigile neile abielupaaridele ja emban neid oma armastuse ja palvetega.

Kaks tsivilisatsiooni

13. Kallid perekonnad, vastutustundlik isadus ja emadus moodustavad lahutamatu osa "armastuse tsivilisatsioonist", millest nüüd teiega rääkida tahaksin. Eelpoolöeldust on selge, et perekonnal on põhiline osa selles, mida paavst Paulus VI nimetas "armastuse tsivilisatsiooniks". 33 See väljend on juurdunud Kiriku õpetusse ja nüüdseks kõigile tuntud. Tänapäeval on raske ette kujutada mõnda Kiriku või Kirikut puudutavat avaldust, mis ei mainiks armastuse tsivilisatsiooni. See väljend on seotud varakristliku traditsiooniga "kirik kodus", kuid tänapäeval on sellel oma tähendus. Etümoloogiliselt tuleneb sõna "tsivilisatsioon" sõnast civis -"kodanik" ja rõhutab iga indiviidi elu tsiviil-või poliitilist mõõdet. Kuid "tsivilisatsiooni" peamine tähendus ei ole üksnes poliitiline, pigem puudutab see inimkultuuri valdkonda. Tsivilisatsioon on inimese ajaloo osa, temas rahuldatakse inimese vaimsed ja moraalsed vajadused. Olles loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, on inimene saanud Looja käest maailma koos kohustusega seda muuta ja kujundada enda näo järgi ja enese sarnaseks. Selle ülesande täitmine paneb aluse tsivilisatsioonile, mis lõppkokkuvõttes ei ole midagi muud, kui maailma inimlikuks muutmine.

Teatud mõttes on tsivilisatsioon samane "kultuuriga". Niisiis võiks rääkida ka armastuse kultuurist, kuid soovitav oleks siiski jääda nüüdseks juba omaseks saanud väljendi juurde. Käesolevas tähenduses on armastuse tsivilisatsioon inspireeritud pastoraalkonstitutsiooni Gaudium et spes sõnadest: "Kristus... avab inimese iseendale ja ilmutab talle tema ülla kutsumuse".33 Nii võime me öelda, et armastuse tsivilisatsioon pärineb Jumala ilmutusest, kes "on armastus", nagu kirjutab Johannes (1 Jh 4,8;16); mõjuvalt kirjeldab seda Paulus hümnis armastusele Esimeses kirjas korintlastele (13,113). See tsivilisatsioon on lähedalt seotud armastusega, mis on "välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud" (Ro 5,5) ja kasvab järjekindla harimise läbi, mida evangeeliumi viinapuu ja selle okste allegooria nii otseselt kirjeldab: "Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on viinamäe aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, tema kõrvaldab ja igaüht, mis kannab vilja, tema puhastab, et see kannaks rohkem vilja" (Jh 15,1-2).

Nende ja teiste Uue Testamendi tekstide valgusel on võimalik mõista, mida mõeldakse "armastuse tsivilisatsiooni" all ja miks on perekond selle tsivilisatsiooniga orgaaniliselt seotud. Kui Kiriku tähtsaim "tee" on perekond, tuleb ühtlasi öelda, et ka armastuse tsivilisatsioon on "Kiriku tee", mis kulgeb läbi maailma ja koondab perekondi; perekondade nimel ja perekondade kaudu koondab ta ka muid ühiskondlikke, rahvuslikke ja rahvusvahelisi institutsioone. Õigupoolest sõltub perekond mitmel põhjusel armastuse tsivilisatsioonist ja leiab selles oma olemasolu alused. Ja samal ajal on perekond armastuse tsivilisatsiooni keskpunkt ja selle süda.

Siiski ei ole olemas tõelist armastust teadvustamata, et Jumal on armastus -ja et inimene on ainus olend maa peal, kelle Jumal on loonud tema enese pärast. Olles loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, saab inimene end tõeliselt leida vaid siira eneseandmise kaudu. Ilma kontseptsioonita inimesest, isikust ja inimeste osadusest perekonnas ei saa olla armastuse tsivilisatsiooni; samamoodi ei saa ilma armastuse tsivilisatsioonita olla isiku ja isikute osaduse kontseptsiooni. Perekond on ühiskonna algrakuke. Kuid et see rakuke ei häviks, vajame me Kristust -viinapuud, millest oksad kasvuks jõudu saavad.. Tõepoolest, kuigi ühest küljest on olemas "armastuse tsivilisatsioon", eksisteerib teisalt ka purustav anti-tsivilisatsioon, mille tõestuseks on nii paljud tänapäeva nähtused ja olukorrad.

Kes võiks eitada, et meie ajastu tunnusjooneks on tohutu kriis, mis ilmneb eelkõige põhimõttelise tõe kriisina? Tõe kriis tähendab kõigepealt kontseptsioonide kriisi. Kas sõnad "armastus", "vabadus", "siiras and" ning isegi "isik" ja "indiviidi õigused" annavad tõesti edasi nende tõelise tähenduse? See on põhjus, miks entsüklika "Tõe sära" (Veritatis splendor) on osutunud nii tähendusrikkaks ja tähtsaks Kirikule, kogu maailmale -ja eriti Läänele. Vaid siis, kui tõde inimeste vabadusest ning osadusest abielus ja perekonnas saavutab taas oma sära, saab tõeliselt alata armastuse tsivilisatsiooni loomine; ning vaid siis on võimalik konkreetselt rääkida -nagu seda tegi kirikukogu "abielu ja perekonna väärtustamisest". 35

Miks on "tõe sära" niivõrd tähtis? Kõigepealt vastandina: tänapäeva tsivilisatsiooni areng on seotud teaduslik-tehnilise progressiga, mida tihti saavutatakse väga ühekülgsete meetoditega ja mis seega näib olevat puhtalt positivistlik. Positivism, nagu me teame, viib agnostitsismile teoorias ning utilitarismile praktikas ja ka eetikas. Meie päevil ajalugu teatud moel kordab ennast. Utilitarism on tootmise ja tarbimise tsivilisatsioon, asjade, mitte isikute tsivilisatsioon; selline tsivilisatsioon, kus isikuid kasutatakse nagu asju. Tarbimistsivilisatsiooni kontekstis võib naine muutuda mehele asjaks, lapsed vanematele koormaks, perekond institutsiooniks, mis piirab selle liikmete vabadust. Et selles veenduda, piisab teatud seksuaalõpetuse programmide nägemisest, mida hoolimata paljude lapsevanemate vastuseisust koolides kasutatakse; või aborti pooldavate tendentside levik, mis asjata püüavad varjuda niinimetatud valikuvabaduse taha (pro choice), mida nad mõlemale abielupoolele ja eriti just naistele kindlustada tahaksid. Need on vaid kaks näidet; leida võiks palju rohkem.

On ilmne, et sellises kultuurisituatsioonis tunneb perekond end paratamatult ohustatuna, kuna ohtu on ju sattunud perekonna alused. Kõik, mis on vastuolus armastuse tsivilisatsiooniga, on vastuolus kogu tõega inimesest ja ohustab teda: see ei võimalda inimesel leida iseennast ja tunda end turvalisena abikaasa, lapsevanema või lapsena. Tehnika tsivilisatsiooni propageeritav, niinimetatud turvaseks, on isiku üldiste vajaduste seisukohalt äärmiselt mitteturvaline ja tegelikult erakordselt ohtlik. See ohustab nii isikut kui ka perekonda. Ja milles seisneb oht? Nimelt läheb kaduma tõde isikust ja perekonnast, millega kaasneb risk kaotada vabadus ja järelikult ka armastus. "Ja tunnetate tõde," ütleb Jeesus, "ja tõde teeb teid vabaks" (Jh 8,32): tõde ja ainult tõde valmistab teid ette armastuseks, mida võib nimetada puhtaks armastuseks (cf. Si 24,24, Vulg.).

Tänapäeva perekond nagu kõik perekonnad läbi aegade, otsib puhast armastust. Armastus, mis ei ole puhas, vaid on taandunud üksnes seksuaalsete ihade rahuldamisele (cf. 1 Jh 2,16) või mehe ja naise teineteise vastastikusele kasutamisele, muudab inimesed oma nõrkuste orjadeks. Kas mitte teatud kaasaegsed "kultuurilised tegevuskavad" ei juhi sellisesse orjusse? On tegevusplaane, mis mängivad inimeste nõrkustel ning muudavad nad sellega üha nõrgemaks ja kaitsetumaks.

Armastuse tsivilisatsioon paneb meid tundma rõõmu: kõige muu hulgas rõõmu, sellest, et inimene on sündinud siia maailma (cf. Jh 16,21) ja järelikult ka sellepärast, et abikaasadest on saanud lapsevanemad. Armastuse tsivilisatsioon tähendab rõõmustada ühes tõega (cf. 1 Ko 13,6). Kuid tarbijalikust, sünnitamisvastasest mentaliteedist inspireeritud tsivilisatsioon ei ole ega saa kunagi olla armastuse tsivilisatsioon. Kui perekond on armastuse tsivilisatsiooni jaoks niivõrd tähtis, siis just sellepärast, et perekonnas kujunevad inimeste ja põlvkondade vahel eriliselt lähedased ja tihedad sidemed. Siiski jääb perekond kergesti haavatavaks ja võib langeda ohvriks kõikvõimalikele ohtudele, mis nõrgestavad teda või hävitavad tema ühtsuse ja stabiilsuse. Nende ohtude tõttu lakkavad perekonnad olemast armastuse tsivilisatsiooni tunnistajad ja võivad isegi muutuda selle eituseks, teatavaks vastandtähiseks. Purunenud perekond võib omakorda luua erilise anti-tsivilisatsiooni vormi, hävitades armastuse selle erinevates väljendusviisides, koos kõigi paratamatute tagajärgedega ühiskonna elule tervikuna.

{mospagebreak}
Armastus on nõudlik

14. Armastus, mida apostel Paulus ülistab Esimeses kirjas korintlastele -armastus, mis on "pikameelne", "täis heldust" ja "vabandab kõik" (1 Ko 13,4;7) -, on kindlasti pingutust nõudev armastus. Kuid nimelt selles ongi tema ilu allikas: just sellega, et ta nõuab meilt pingutusi, toob ta inimeses esile tõelise headuse ja lubab sellel kiirata ka teistele. Püha Thomas ütleb, et headus on oma loomult "iseenesest leviv".33 Armastus on tõeline siis, kui ta toob esile hea nii inimestes kui ka ühiskonnas; ta loob head ja annab selle edasi teistele. Vaid see, kes on võimeline armastuse nimel olema nõudlik enese vastu, võib armastust nõuda ka teistelt. Armastus on nõudlik. Ta on nõudlik kõigis olukordades, milles inimene võib end leida; neilt, kes on avatud evangeeliumi õpetusele, nõuab ta isegi rohkem. Kas pole see just see, mida Kristus kuulutab oma käsus? Tänapäeval peavad inimesed uuesti avastama selle nõudliku armastuse, sest just see on perekonna tõeliselt kindel alustugi, mis "vabandab kõik". Apostel ütleb, et andes järele armukadedusele või olles hooplev... kõrk või viisakuseta (cf.1 Ko 13,5-6), ei suuda armastus kõike vabandada. Püha Paulus õpetab, et õige armastus on teistsugune: armastus "usub kõik, loodab kõik, sallib kõik" (1 Ko 13,7). See on tõeline armastus, mis sallib kõik. Selles toimib Jumala enda, kes "on armastus" (1 Jh 4,8;16), võim ja jõud. Selles toimib ka Kristuse, inimeste Lunastaja ja maailma Õnnistegija vägi ja jõud.

Mõtiskledes Pauluse Esimese kirja korintlastele 13. peatükis kirjutatu üle, oleme me õigel teel mõistmas kiiresti ja selgelt kogu tõde armastuse tsivilisatsioonist. Mitte ükski teine piiblitekst ei väljenda seda tõde nii lihtsalt ja põhjalikult kui see hümn armastusele.

Armastust ähvardavad ohud on ohtlikud ka armastuse tsivilisatsioonile, sest nad soosivad kõike, mis võib sellele tõhusalt vastu töötada. Siin peame me eelkõige silmas omakasupüüdlikkust, ja mitte ainult üksikisikute, vaid ka abielupaaride omakasupüüdlikkust või veelgi laiemalt võttes, sotsiaalset omakasupüüdlikkust -näiteks klassile või rahvusele omast (natsionalism). Igasugune omakasupüüdlikkus on otseselt ja radikaalselt vastandatud armastuse tsivilisatsioonile. Kuid kas võib armastust defineerida lihtsalt omakasupüüdmatusena? See oleks väga lühendatud ja lõppkokkuvõttes täiesti negatiivne definitsioon, kuigi on tõsi, et armastuse ja armastuse tsivilisatsiooni võidu nimel peab üle saama igasugusest omakasupüüdlikkusest. Õigem oleks rääkida altruismist -omakasupüüdlikkuse vastandist. Kuid palju rikkam ja täiuslikum on see armastuse käsitus, mida valgustab püha Paulus. Hümn armastusele Esimeses kirjas korintlastele jääb alatiseks armastuse tsivilisatsiooni Magna Charta'ks. Selles käsituses ei ole tähtsad mitte niivõrd teod (olgu need siis omakasupüüdlikud või altruistlikud), kuivõrd inimese, kes leiab end siira eneseandmise läbi, radikaalne omaksvõtmine. Anda saab enesestmõistetavalt teistele: see on armastuse tsivilisatsiooni kõige tähtsam mõõde.

Sellega jõuame me evangeeliumitõe vabadusest tõelise olemuse juurde. Inimene teostab ennast, kasutades oma õigust olla vaba tões. Vabadust ei tohi võtta õigusena teha absoluutselt kõike: see tähendab hoopiski eneseandmist. Veel enam: see tähendab selle andmise sisemist korda. Selle idees sisaldub mitte üksnes isiku vabatahtlik algatus, vaid ka kohustus. Kõik leiab väljundi inimeste osaduses. Ja jällegi oleme me jõudnud perekonna olemuse juurde.

Seda mõttekäiku jätkates jõuame me ka vastuoluni individualismi ja personalismi vahel. Armastus, armastuse tsivilisatsioon on seotud personalismiga. Miks personalismiga? Ja miks ohustab individualism armastuse tsivilisatsiooni? Võtme sellele küsimusele vastamiseks leiame me kirikukogul kasutatud väljendis "siiras and". Individualism eeldab sellist tegutsemisvabadust, mille kohaselt subjekt teeb, mida ta tahab, kuulutab tõeseks selle, mida ta peab meeldivaks või kasulikuks. Ta ei talu, kui keegi teine ootab või nõuab temalt midagi objektiivse tõe nimel. Ta ei taha anda teisele, lähtudes tõest; ta ei taha saada siiraks anniks. Individualism jääb seega egotsentriliseks ja omakasupüüdlikuks. Individualismi ja personalismi vastuolu kerkib esile mitte üksnes teooria, vaid veelgi enam üleüldise kõlbluse tasandil. Personalismi eetos on altruistlik: see mõjutab inimest saama anniks teistele ja eneseandmisest naudingut leidma. See on rõõm, millest räägib Kristus (cf. Jh 15,11; 16,20;22).

Niisiis on vaja, et inimühiskond ja perekonnad leiaksid endale armastuse tsivilisatsiooni ja selle vastandite sagedases võitluses kindla alusmüüri, mis seisneb õiges ettekujutuses inimesest ja kõigest sellest, milles ta inimsus täielikult teostub. Armastuse tsivilisatsiooni vastandiks on kindlasti nähtus, mida nimetatakse vabaks armastuseks; see on eriti ohtlik, kuna tavaliselt soovitatakse seda kui teed, mida mööda minnes saab järgida oma "tõelisi" tundeid, kuid nii armastus tegelikult hävineb. Kuivõrd paljud perekonnad on lagunenud "vaba armastuse" pärast! Alluda igas olukorras "tõelistele" emotsionaalsetele impulssidele, kasutades kõigist eeltingimustest vabastatud armastust, see tähendab muuta indiviid iniminstinktide, mida püha Thomas nimetas "hinge ihadeks", orjaks.33 "Vaba armastus" kasutab ära inimese nõrkusi; meelitamine ja avaliku arvamuse heakskiit peidab nad väärikuse maski taha. Sellise moraalse alibiga püütakse rahustada südametunnistust. Kuid mitte kõiki tagajärgi ei arvestata, eriti kui kannatavaks osapooleks osutuvad lisaks abikaasale ka lapsed, kes kaotavad oma isa või ema ja on määratud jääma elavate vanemate orbudeks.

Nagu me teame, on eetilise utilitarismi aluseks jätkuv püüdlemine maksimaalse õnne poole. Kuid see on utilitaristlik õnn, mida käsitletakse üksnes kui naudingut, indiviidile ainuisikuliselt kasu toovat vajaduste vahetut rahuldamist, mis seisab eraldi või on vastuolus tõelise hüvangu objektiivsete tingimustega.

Individualistlikul vabadusemõistmisel -vabadus ilma kohustusteta -põhinev utilitarismiprogramm on armastuse otsene vastand, isegi kui see väljendab inimtsivilisatsiooni kui tervikut. Kui ühiskond sellise vabaduskäsitluse omaks võtab, asetavad inimlikud nõrkused perekonna olemasolu pidevasse ohtu. Võiks tuua rohkesti kurbi näiteid, mida kinnitab ka statistika, kuigi väga suur osa neist on valusate veritsevate haavadena peidus inimhingedes.

Neid haavu on võimeline ravima abikaasade ja lapsevanemate armastus, eeldusel, et nimetatud ohud ei ole hävitanud armastuse uut eluandvat, tervistavat jõudu. See võime sõltub andestuse ja lepituse jumalikust armust, mis taastab alati hingejõu. Nimelt sellepärast peavad pereliikmed Kirikus Kristusega Meeleparanduse sakramendis kohtuma.

Selles kontekstis me mõistame, kuivõrd tähtis on perekondadele palvetamine, eriti neile, keda ähvardab lahkuminek. Me peame palvetama, et abielupaarid armastaksid oma kutsumust isegi siis, kui nende tee muutub raskeks, nende rajad kitsasteks, tõusevad mäkke ja neid läbida näib olevat ületamatult raske; me peame palvetama, et isegi siis jääksid nad truuks pühalikule lepingule Jumalaga.

Perekond on Kiriku tee. Käesolevas Kirjas soovime me nii tunnistada kui ka kuulutada seda teed, mis juhib meid läbi abielu ja perekonnaelu Taevariiki (cf. Mt. 7,14). On tähtis, et inimeste osadus perekonnas saaks ettevalmistuseks pühakute osadusele. Nimelt sellepärast Kirik usub ja kuulutab seda armastust, mis "kannatab kõik" (1 Ko 13,7); koos püha Paulusega näeb ta selles ülimat voorust (cf. 1 Ko 13,13). Apostel ei sea kellelegi mingeid piiranguid -armastama kutsutakse kõiki, sealhulgas abikaasasid ja perekondi. Kirikus kutsutakse võrdselt kõiki täiustuma pühaduses(cf. Mt 5, 48).33

Neljas käsk : "Austa oma isa ja ema"

15. Dekaloogi neljas käsk on seotud perekonna ja selle sisemise ühtsusega -võiks öelda, selle solidaarsusega.

Oma sõnastuses ei maini neljas käsk otseselt perekonda, kuid tegelikult on see tema tõeliseks sisuks. Selleks, et rõhutada põlvkondadevahelist ühendust, ei leidnud jumalik Seaduseandja sobivamat sõna, kui "austa..." (2 Mo 20,12). Siin kohtame veel üht perekonna olemust väljendavat võimalust. See sõnastus ei ülista perekonda kunstlikult, vaid rõhutab tema subjektiivsust ja temast lähtuvaid õigusi. Perekonnas on suhted abikaasade, vanemate ja laste ning põlvkondade vahel eriti tugevad. Seda ühendust on vaja eriliselt kaitsta ja Jumal ei leia paremat kaitset austamisest.

"Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab" (2 Mo 20,12). See käsk järgneb kolmele peamisele nõudmisele, mis käsitlevad üksikisiku ja Iisraeli rahva suhteid Jumalaga: Shema, Izrael... -"Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus!" (5 Mo 6,4). "Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval" (2 Mo 20,3). See esimene ja suurim käsk on eelkõige Jumala armastamise käsk: Jumalat tuleb armastada "kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest" (5 Mo 6,5; cf. Mt 22,37). On tähendusrikas, et neljas käsk on asetatud just sellisesse konteksti. Austa oma isa ja ema, sest sinu jaoks on nad teatud mõttes Issanda esindajad; nemad on need, kes andsid sulle elu, kes tõid sind inimeksistentsi kindlas perekonnaliinis, rahvuses ja kultuuris. Jumala järel on nemad sinu esimesteks heategijateks. Kuna ainult Jumal on hea, tegelikult Headus ise, osalevad vanemad selles ülimas hüves ainulaadsel viisil. Niisiis, austa oma vanemaid! Siin on teatav analoogia Jumala kummardamisega.

Neljas käsk on lähedalt seotud armastamise käsuga. Side austamise ja armastamise vahel on sügav. Austamine on oma põhiolemuselt seotud õigluse voorusega, kuid viimast ei saa täielikult seletada viitamata armastusele: Jumala armastus ja ligimesearmastus. Ning kes siis veel on ligimene, kui mitte pereliige, vanemad ja lapsed?

Kas neljandas käsus mainitud inimsuhted on ühepoolsed? Seovad need meid ainult vanemate austamisega? Sõnasõnaliselt on see tõesti nii. Kuid kaudselt võime rääkida austamisest, mida vanemad peavad osutama oma lastele. "Austama" tähendab "tunnustama"! Võib öelda ka niimoodi: "Juhtigu sind inimese vankumatu tunnustamine, kõigepealt isa ja ema ning seejärel teiste pereliikmete tunnustamine." Austamine on peamiselt omakasupüüdmatu suhe. Võib öelda, et see on inimese siiras and inimesele ning selles mõttes on austamine lähedane armastusele. Kui neljas käsk nõuab oma isa ja ema austamist, teeb ta seda ka murest perekonna hüvangu pärast. Ent just sellepärast esitab ta nõudmisi ka vanemaile endile. "Teie, lapsevanemad," näib jumalik käsusõna ütlevat, "peaksite käituma sellisel viisil, et teie elu pälviks teie laste austuse (ja armastuse)!" Ärge laske jumalikul austamisekäsul saada moraalselt tühjaks! Lõppkokkuvõttes räägime me seega vastastikusest austusest. Käsk austada oma isa ja ema ütleb kaudselt vanematele: "Austage oma poegi ja tütreid. Nad väärivad seda, sest nad on olemas, sest nad on, kes nad on ning nad on seda nende eostamise hetkest alates." Seega tõstab neljas käsk, väljendades perekonda ühendavaid intiimseid sidemeid, esile selle sisemise ühtsuse aluse.

Käsus on öeldud: "Et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal sulle annab." Sidesõna "et" võib jätta mulje peaaegu omakasupüüdlikust arvestusest: austa neid, et sa kaua elaksid. Igal juhul ei vähenda see austamiskäsu põhitähendust, mis on oma olemuselt omakasupüüdmatu suhtumine. Austamine ei tähenda kunagi kasuarvestust. Teisest küljest on raske mitte tunnistada fakti, et perekonnaliikmete vastastikusel austusel on teatavad eelised. Austamises on kindlasti midagi kasulikku, just nagu on kasulik kõik tõeliselt hea.

Esiteks saavutab perekond koosolemise hüve. See on iseäranis abielu (järelikult ka tema lahutamatuse) ja perekonnaühenduse hüve. Seda võiks defineerida ka subjekti kui sellise hüvena. Just nagu inimene, nii on subjektiks ka perekond, kuna ta koosneb inimestest, kes on ühendatud sügava ühtsussidemega ja moodustavad ühiskondliku subjekti. Tõepoolest on perekond rohkem subjektiks kui ükskõik milline teine ühiskondlik institutsioon: enam kui rahvus või riik, enam kui ühiskond või rahvusvahelised organisatsioonid! Need institutsioonid, eriti rahvused, omavad tõelist subjektsust sedavõrd, kui nad saavad seda inimestelt ja nende peredelt. Kas kõik need on vaid teoreetilised tähelepanekud, sõnastatud eesmärgiga ülistada perekonda avaliku arvamuse silmis? Ei, need on veel üheks perekonna olemust väljendavaks võimaluseks. Ka seda võib tuletada neljandast käsust.

See tõde väärib rõhutamist ja sügavamat mõistmist: tõepoolest, see näitab, mida tähendab neljas käsk tänapäeva inimõiguste seisukohast. Institutsioonid ja õigussüsteemid kasutavad juriidilist keelt. Kuid Jumal ütleb: "Austa." Kõik inimõigused on lõppkokkuvõttes haprad ja toimetud, kui nende olemuses puudub austamiskäsk, teiste sõnadega: kui nad ei tunnusta üksikisikut ainuüksi seetõttu, et ta on indiviid, see indiviid. Õigustest üksi ei piisa.

Ei ole liiast veelkord kinnitada, et rahvuste, riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide elu kulgeb läbi perekonna ning põhineb dekaloogi neljandal käsul. Ajastut, milles me elame, ähvardab endiselt võõrandumine, hoolimata paljudest juriidiliste avalduste projektidest. Valgustusajastu tõekspidamiste järgi on inimene "rohkem" inimlik, kui ta on "ainult" inimlik. Ei ole raske märgata, kuidas meie ajastut ähvardab võõrandumine kõigest, mis kuulub inimese täiusliku rikkuse juurde. See aga mõjutab perekonda. Tõesti, inimese tunnustamine on suurelt osalt seotud perekonnaga ja järelikult neljanda käsuga. Jumala kava järgi on perekond nii mõneski mõttes esimeseks kooliks, mis õpetab olema inimlik! Olge inimlikud! See on käsk, mida antakse edasi perekonnas -olla inimene oma kodumaa poja või tütrena, riigikodanikuna ja, nagu on tänapäeval tavaks öelda, maailmakodanikuna. Jumal, kes andis inimkonnale neljanda käsu, on inimeste vastu heatahtlik (philanthropos, nagu ütlesid kreeklased). Universumi Loojaks on armastuse ja elu Jumal: ta tahab, et inimesel oleks elu ja kõike ülirohkesti, nagu kuulutab Kristus (cf. Jh 10,10); et tal oleks elu eelkõige tänu perekonnale.

Nüüd näeme selgelt, et armastuse tsivilisatsioon on tugevalt seotud perekonnaga. Paljude inimeste jaoks on armastuse tsivilisatsioon ikka veel ainult utoopia. Tõepoolest, on neid, kes arvavad, et kelleltki ei saa armastust nõuda ega seda ka peale sundida: armastus peaks olema inimeste jaoks vabalt valida -kas võtta või jätta.

Kõiges selles on pisut tõtt. Kuid ikkagi eksisteerib alati tõsiasi, et Jeesus Kristus jättis meile armastuse käsu, samuti, nagu käskis Jumal Siinai mäel: "Austa oma isa ja ema". Järelikult ei ole armastus utoopia: ta on ühiskonnale antud ülesanne, mis tuleb täita Jumala armu abiga. Ta on usaldatud mehele ja naisele abielu sakramendis, nende peamise kohustusena ning see saab nende vastastikuse vastutuse aluseks: esmalt abikaasadena, siis isa ja emana. Abielu sakramendiga annavad abikaasad end teineteisele ja võtavad teineteist vastu, kuulutades oma tahet saada lapsi ja kasvatada neid. Sellest sõltub inimtsivilisatsioon, mida saab defineerida vaid armastuse tsivilisatsioonina.

Perekond on selle armastuse väljenduseks ja lätteks. Läbi perekonna kulgeb armastuse tsivilisatsiooni peahoovus, leides sealt oma ühiskondlikud alused.

Kristliku traditsiooni kirikuisad on rääkinud perekonnast kui "kirikust kodus", väikesest kirikust. Nad viitasid armastuse tsivilisatsioonile kui inimelu ja kooseksisteerimise võimalikule süsteemile: olla koos perekonnana, olla olemas üksteise jaoks, teha ühiskonnas ruumi iga inimese jaoks, tunnustades teda sellisena, nagu ta on. Mõnikord eelistaks niinimetatud progressiivne ühiskond vabaneda füüsiliste ja vaimsete puuetega inimestest. Selliseks ühiskonnaks võib muutuda isegi perekond, kui ta püüab kiirustades vabaneda eakatest, puuetega või haigetest inimestest. See juhtub siis, kui kaob usk Jumalasse, kellele kõik elavad (cf. Lk 20,38) ja on kutsutud Elu täiusele.

Jah, armastuse tsivilisatsioon on võimalik; see ei ole utoopia. Kuid see on võimalik ainult pidevas ja valmisolevas pöördumises Isa poole, "kelle järgi on nime saanud kogu isadus ja [emadus] maa peal" (cf. Ef 3,14-15), kellest lähtub iga perekond.

{mospagebreak}
Kasvatus

16. Mida kätkeb endas laste kasvatamine? Vastates sellele küsimusele, tuleb silmas pidada kahte fundamentaalset tõsiasja: esiteks on inimene kutsutud elama tões ja armastuses ning teiseks teostab igaüks end oma isiku siira kinkimise kaudu. See käib nii kasvataja kui ka kasvatatava kohta. Kasvatus on seega ainulaadne protsess, milles on tohutu tähtsus isikute vastastikusel osadusel. Kasvataja on isik, kes sigitab vaimses mõttes. Sellest seisukohast võib laste kasvatamist pidada tõeliseks apostolaadiks. See on elav kommunikatsioonivahend, mis mitte ainult ei loo sügava suhte kasvataja ja kasvatatava vahele, vaid teeb neist mõlemast osalised Tões ja Armastuses, selles lõplikus eesmärgis, milleks kõik on kutsutud Jumal Isa, Poja ja Püha Vaimu poolt.

Isadus ja emadus eeldavad iseseisvate subjektide kooseksisteerimist ja vastastikust toimimist. Täiesti ilmselge on see ema puhul, kui uus inimene temas eostub. Esimestel kuudel, mis laps veedab emaüsas, kujuneb nende vahel juba iseenesest kasvatuslikku tähendust omav eriline side. Juba enne sünnitust ei kujunda ema mitte ainult lapse keha, vaid kaudselt kogu tema isiksust. Kuigi me räägime protsessist, mille käigus ema põhiliselt mõjutab last, ei tohiks me kahe silma vahele jätta seda ainulaadset mõju, mida veel sündimata laps avaldab oma emale. Selles vastastikuses mõjutamises, mis ümbritsevale maailmale alles pärast lapse sündi ilmsiks saab, ei ole isal otsest rolli. Kuid ta peaks vastutustundlikult osutama tähelepanu ja tuge raseduse ajal ning võimaluse korral ka sünnihetkel.

Armastuse tsivilisatsioonis on olulise tähtsusega mehe äratundmine, et tema naise emadus on and: see on laste kasvatamise jaoks erakordselt tähtis. Palju oleneb mehe tahtest anda oma panus inimelu esimesel etapil ja võtta hea meelega osa oma naise emadusest abikaasa ja isana.

Kasvatus on seega eelkõige mõlema vanema vastastikune ohver: üheskoos annavad nad omaenda küpse inimloomuse edasi vastsündinud lapsele, kes vastutasuks annab neile inimloomuse uudsuse ja värskuse, mille ta on maailma kaasa toonud. Samuti on ka vaimsete või füüsiliste puuetega sündinud laste puhul. Siis võib laste olukord anda vanemaile nende kasvatamiseks vajaminevat erilist julgust.

Niisiis küsib Kirik igati põhjendatult laulatuse ajal: "Kas te võtate Jumalalt armastusega vastu lapsed ja kasvatate neid Kristuse ja tema Kiriku seaduste järgi?"33 Laste kasvatamisel väljendub abieluarmastus tõelise vanemliku armastusena. Inimeste ühendus, mis perekonna loomisel väljendub abieluarmastusena, saab seega laste kasvatamise läbi viimistletud ja täiuseni viidud. Iga indiviid, kes sünnib ja kasvab perekonnas, kujutab endast potentsiaalset aaret, millesse tuleb suhtuda vastutustundega, nii et see ei väheneks ega kaoks, vaid saaks pigem veelgi küpsemaks inimloomuseks. Ka see on vahetuse protsess, mille käigus lapsevanemaid-kasvatajaid omakorda teatud määral kasvatatakse. Olles inimlikkuse kasvatajad oma lastes, õpivad nad samal ajal ise lastelt inimlikkust. Kõik see toob selgelt esile perekonna orgaanilise struktuuri ning ilmutab neljanda käsu fundamentaalset tähendust.

Laste kasvatamisel muutub vanemate, mehe ja naise "meie" perekonna "meieks", mis eelnevate põlvkondade kaudu järk-järgult laieneb. Selles mõttes on oma osa täita nii vanavanematel kui lastelastel.

Kui vastab tõele, et elu andes osalevad lapsevanemad Jumala loomistöös, vastab tõele ka see, et oma lapsi kasvatades saavad neist osalised Tema isalikus ja samal ajal ka emalikus kasvatusviisis. Püha Pauluse sõnutsi on Jumala isaksolemine kogu maailma isaduse ja emaduse ning eriti inimeste isaduse ja emaduse ürgmudeliks (cf. Ef 3,14-15). Jumal on meid õpetanud Talle omasel viisil Isa igavese Sõna kaudu, kes inimeseks saades ilmutas meile meie inimlikkuse tõelist ja terviklikku suurust, see tähendab Jumala lapseks olemist. Sel moel avas ta ka inimese kasvatuse tõelise tähenduse. Kristuse läbi saab kogu kasvatustöö, nii perekonnas kui väljaspool seda, osaks Jumala enda lunastavast kasvatustööst, mis on suunatud üksikisikuile ja perekondadele ning kulmineerub Issanda Surma ja Ülestõusmise müsteeriumis. Meie lunastuse "süda" on lähtekohaks igale protsessile kristlikus kasvatuses, mis on alati ka kasvatuseks täieliku inimsuse suunas.

Vanemad on oma laste esimested ja kõige tähtsamad kasvatajad, nad on selles ka kõige asjatundlikumad: nad on kasvatajad, kuna nad on lapsevanemad. Nad jagavad oma kasvatusmissiooni teiste isikute ja institutsioonidega nagu Kirik ja riik. Ent kasvatusmissiooni tuleb ellu viia alati kooskõlas subsidiaarsus-ehk abistamisprintsiibi õige rakendamisega. See tähendab, et vanemate abistamine on õiguspärane ja tõepoolest vajalik, kuid selle loomulikuks ja absoluutseks piiriks on vanemate eelisõigus ja nende tegelikud võimed. Abistamise printsiip on seega vanemliku armastuse teenistuses, teenides perekonna hüvangut. Vanemad üksinda ei suuda täita kogu lastekasvatamise protsessi kõiki nõudmisi, eriti laste koolitamise ja sotsialiseerimise küsimustes. Abistamine täiendab seega isa-ja emaarmastust ja tugevdab selle fundamentaalset olemust, kuivõrd kõik teised haridusprotsessis osalejad täidavad oma vastutusrikkaid ülesandeid vanemate nimel, nende nõusolekul ja teatud määral nende volitusel.

Kasvatusprotsess viib lõpuks enesekasvatusetapini, mil inimene pärast psühhofüüsilise küpsuse vastava taseme saavutamist end ise kasvatama hakkab. Aja jooksul ületatakse enesekasvatuses eelnenud kasvatusprotsessi tulemused, millest aga jätkuvalt lähtutakse. Nooruk on avatud uutele inimestele ja uuele ümbruskonnale, eriti õpetajatele ja klassikaaslastele, kes mõjuvad talle kas edendavalt või kahjustavalt. Selles faasis kaugeneb ta mõnevõrra perekonnast saadud kasvatusest, võttes mõnikord vanemate suhtes kriitilise hoiaku. Kuid ka sellisel juhul jätab laste ja noorukite enesekasvatusele jälje perekonna ja kooli kasvatuslik mõju. Ka suureks kasvades ja oma teed käies jäävad noored lähedalt seotuks oma eksistentsiaalsete juurtega.

Kõige selle taustal mõistame me neljanda käsu Austa oma isa ja ema (2 Mo 20,12) tähendust uutmoodi. See on lähedaselt seotud kogu kasvatusprotsessiga. Isadus ja emadus, see inimlikkuse anni peamine aluspõhi, avab mõlema vanema ja laste ees uued ja avarad perspektiivid. Lihalik sünnitamine tähendab edasise, järkjärgulise, keerulise ning kogu kasvatusprotsessi läbiva sünni liikuma panemist. Dekaloogi käsk kutsub last austama oma isa ja ema. Kuid nagu me eelpool nägime, seab seesama käsk ka vanemate ette samasuguse kohustuse. Ka vanemaid kutsutakse oma lapsi, noori või vanu, austama. Selline suhtumine on vajalik kogu nende kasvatusprotsessi vältel, kaasa arvatud kooliskäimise ajal. Austamise põhimõte, inimese tunnustamine ja respekteerimine ainuüksi sellepärast, et ta on inimene, on iga tõelise kasvatusprotsessi peamiseks tingimuseks.

Kirikul on kasvatussfääris täita eriline roll. Traditsiooni ja Vatikani II kirikukogu õpetuse valgusel võib öelda, et see ei seisne mitte ainult inimese religioosse ja kõlbelise kasvatamise usaldamises Kiriku hoolde, vaid kogu kasvatusprotsessi edukas läbiviimises koos Kirikuga. Perekond on kutsutud oma kasvatustööd teostama Kiriku sees, saades sel moel osa Kiriku elust ja missioonist. Kirik tahab oma kasvatusmissiooni täita eelkõige perekondade kaudu, kes on suutelised seda ülesannet enda kanda võtma tänu Abielu sakramendile ja sellest tulenevale seisuse armule ning kogu perekonnale omasele erilisele karismale.

Üheks valdkonnaks, milles perekonnal on asendamatu roll, on kindlasti religioosne kasvatus, mis võimaldab perel kasvada "kirikuna kodus". Religioosne kasvatus ja laste katehhees muudavad perekonna evangelisatsiooni ja apostolaadi tõeliseks subjektiks Kirikus. Me räägime õigusest, mis on olemuslikult seotud religioosse vabaduse põhimõttega. Perekondadel, täpsemalt öeldes lapsevanematel, on vabadus valida oma lastele nende endi veendumustele vastav religioosne ja kõlbeline kasvatus. Isegi juhul, kui nad usaldavad need vastutusrikkad ülesanded kiriklikele institutsioonidele või koolidele, mida juhatab religioosne personal, peaks nende endi kasvatustöö pidevalt ja aktiivselt jätkuma.

Kasvatuses tuleb pöörata vajalikku tähelepanu sellisele tähtsale küsimusele, nagu kutsumuse valik ning eriti abieluks valmistumine. Viimase edendamiseks on Kirik teinud märkimisväärseid jõupingutusi, näiteks kihlatud paaridele kursusi pakkudes. Kõik see on vaeva väärt ja vajalik. Kuid ei tohi unustada, et noorte tulevaseks abieluks ettevalmistamine on eelkõige perekonna ülesanne. Loomulikult suudavad ainult vaimselt küpsed perekonnad seda vastutust adekvaatselt enda kanda võtta. Seepärast peaksime me rõhutama perekondadevahelise erilise ühtekuuluvustunde vajalikkust. Praktikas võib see mitmeti väljenduda, näiteks perekondade ühendustes perekondade jaoks. Perekonnainstitutsioon tugevneb selliste ühtekuuluvusväljenduste kaudu, mis ei ühenda mitte ainult üksikisikuid, vaid ka ühendusi, eesmärgiga palvetada koos ning otsida ühiselt vastuseid elutähtsatele probleemidele. Kas pole see perekondade vastastikuse apostolaadi hindamatuks väljenduseks? Oluline on, et perekonnad püüaksid luua omavahelisi solidaarsussidemeid. See aitaks neil üksteist abistada kasvatustöös: ühed vanemad õpetaksid teisi vanemaid, ühed lapsed teisi lapsi. Nii luuakse eriline kasvatustraditsioon, mis ammutab jõudu perekondadele omase "kodu kui kiriku" iseloomust.

Armastuse evangeelium on ammendamatuks allikaks kõigele, mis toidab inimperekonda kui isikute ühendust. Armastuses leiab terve kasvatusprotsess tuge ja saab lõpliku tähenduse kui lapsevanemate vastastikuse anni küps vili. Jõupingutuste, kannatuste ja pettumuste läbi, mis on iga inimese kasvatuse osaks, saab armastus pidevalt proovile pandud. Sellele proovile vastu pidamiseks on vaja vaimse jõu allikat. Seda leiab ent ainult Temas, kes "armastas otsani" (Jh 13,1). Seega on kasvatus täielikult armastuse tsivilisatsiooni osaks. Ta sõltub armastuse tsivilisatsioonist ning aitab suurel määral kaasa selle ülesehitamisele.

Pereaastal palvetab Kirik pidevalt ja täis usaldust inimese kasvatamise eest, et perekonnad jääksid oma kasvatustöö juurde julgelt, usalduses ja lootuses, vaatamata raskustele, mis kohati oma tõsisduse tõttu ületamatutena tunduvad. Kirik palvetab, et armastuse tsivilisatsiooni jõud, mille allikaks on Jumala armastus, oleks võidukas. See on jõud, mida Kirik endast kogu inimpere hüvanguks lakkamatult välja annab.

Perekond ja ühiskond

17. Perekond on inimeste ühendus ja väikseim ühiskondlik üksus. Sellisena on ta iga ühiskonna elu fundamentaalseks institutsiooniks.

Mida perekond kui institutsioon ühiskonnalt ootab? Eelkõige ootab ta oma identiteedi tunnustamist ning enda kui ühiskondliku subjekti staatuse aktsepteerimist. See ühiskondlik subjektiivsus on seotud abielu ja perekonna tõelise identiteediga. Perekonnainstitutsiooni tugevdav abielu põhineb lepingul, mille järgi "mees ja naine loovad vastastikuse partnerluse kogu eluks" ja mis "juba oma olemuselt on määratud abikaasade hüvanguks ning laste sünnitamiseks ja kasvatamiseks".44 Ainult sellist ühendust ühiskonnas saab tunnustada ja kinnitada abieluna. Teisi, ülaltoodud tingimustele mittevastavaid inimestevahelisi ühendusi ei saa tunnustada vaatamata teatud kasvavatele tendentsidele, mis kujutavad endast tõsist ohtu perekonna ja ühiskonna tulevikule.

Mitte ükski inimühiskond ei saa lubada liigsallivust abielu ja perekonna olemust puudutavates põhiküsimustes. Selline kõlbeline liigsallivus kahjustab kindlasti inimestevahelise rahu ja osaduse autentseid nõudmisi. Seega on täiesti arusaadav, miks Kirik ägedalt perekonna identiteeti kaitseb ning julgustab vastutust kandvaid üksikisikuid ja institutsioone, eriti poliitilisi liidreid ja rahvusvahelisi organisatsioone, mitte järele andma tänapäeva pealiskaudsetele ja võltsidele kiusatustele.

Perekond on armastuse ja elu ühendusel kindlalt põhinev ühiskondlik reaalsus. Ta on ka talle ainuomasel viisil suveräänne ühiskond, mis sõltub küll teatud tingimustest. Perekonna kui institutsiooni suveräänsuse kinnitamine ning tema erinevatest oludest sõltuvuse tunnustamine viib loomulikult perekonnaõiguste teema juurde. 1983. aastal avaldas Püha Tool Perekonnaõiguste Harta, mis ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeval.

Perekonnaõigused on lähedalt seotud inimõigustega: abielu kui inimeste ühenduse eneseteostus sõltub suures osas selle liikmete õiguste õigest kasutamisest. Osad nendest õigustest puudutavad perekonda vahetult, nagu näiteks vanemate õigus muretseda ja kasvatada lapsi. Kuid teised õigused puudutavad perekonda ainult kaudselt: nende hulgas on erilise tähendusega omandiõigus, eriti perekonnaomandi õigus ning õigus tööle.

Kuid perekonnaõigused ei ole mitte ainult inimõiguste kogusumma, kuna perekond on palju enam kui tema üksikliikmete summa. See on vanemate ja laste ning mõnikord ka mitme põlvkonna ühendus. Seetõttu annab tema kui subjekti seisund, mille aluseks on Jumala plaan, teatud kindlaid eriõigusi. Ülalmainitud moraaliprintsiipide alusel kindlustab Perekonnaõiguste Harta perekonnainstitutsiooni olemasolu "suurema" ühiskonna -rahvuse, riigi ja rahvusvaheliste ühenduste sotsiaalses ja juriidilises korralduses. Igaüks neist "suurematest" ühiskondadest sõltub perekonna eksistentsist vähemalt kaudselt. Seetõttu on "suurema" ühiskonna perekonda käsitlevate õiguste ja kohustuste määratlus ülimalt tähtis.

Kõigepealt ühendab perekonda ja rahvust peaaegu orgaaniline side. Loomulikult ei saa me igas olukorras rääkida rahvusest selle sõna otseses tähenduses. Endiselt eksisteerivad etnilised grupid, keda ei saa pidada tõelisteks rahvusteks, kuid mis teatud määral täidavad "suurema" ühiskonna funktsiooni. Mõlemal juhtumil on perekonna side etnilise grupi või rahvusega rajatud eelkõige osalemisele selle kultuuris. Mõnes mõttes sünnitavad vanemad lapsi rahvusele, et nad saaksid selle liikmeteks ning võiksid osa saada selle ajaloo-ja kultuuripärandist. Algusest peale kujundab perekonna identiteeti teatud määral selle rahvuse identiteet, mille hulka ta kuulub.

Saades osa rahvuse kultuuripärandist, aitab perekond kaasa sellele erilisele, mingist kaugest kultuurist ja keelest pärinevale suveräänsusele. Ma käsitlesin seda teemat 1980. aastal UNESCO konverentsil Pariisis, ning olen selle kui vaieldamatult tähtsa juurde sageli tagasi pöördunud. Mitte ainult rahvused, vaid iga perekond on vaimselt suveräänne kultuuri ja keele kaudu. Kui see poleks tõsi, oleks väga raske seletada mitmeid sündmusi rahvaste ajaloos ja seda eriti Euroopas. Nendest sündmustest, iidsetest ja tänapäevastest, innustavatest ja valutekitavatest, kuulsusrikastest ja alandavatest, saab selgeks, kuivõrd on perekond rahvuse ja rahvus perekonna orgaaniliseks osaks.

Mis puutub riiki, siis tema suhe perekonnaga on mõnes mõttes samasugune ning samal ajal mõneti erinev. Riik on tegelikult rahvusest erinev; tema struktuur sarnaneb vähem perekonnale, kuna ta on bürokraatlikum ning on organiseeritud vastavalt poliitilisele süsteemile. Kuid ka riigiaparaadil on teatavas mõttes oma hing, sest ta elab vastavalt oma loomusele poliitilise kogukonnana, mis on juriidiliselt korraldatud ühise hüvangu nimel.41 Lähedaselt ühendatud selle "hingega" on perekond, mis on seotud riigiga just nimelt toetamise printsiibi kaudu. Tõepoolest, perekond on ühiskondlik reaalsus, millele ei ole vabalt kättesaadavad kõik tema tõeliste eesmärkide elluviimiseks vajalikud vahendid, see puudutab nii laste koolitamist kui kasvatamist. Seega nõutakse riigilt, et ta täidaks oma rolli ülalmainitud põhimõtetest lähtuvalt. Niipea kui perekond on majanduslikult sõltumatu, tuleb tal lasta iseseisvalt tegutseda; respektitu sekkumine riigi poolt osutuks kahjulikuks ning kujutaks endast perekonna õiguste avalikku rikkumist. Ainult olukordades, kus perekond ise hakkama ei saa, on riik volitatud ja kohustatud sekkuma.

Peale laste kasvatamise ja koolitamise võib riiklik abi erainitsiatiivi välistamata väljenduda näiteks kodanike elu ja tervise kaitsmise ning eriti töölistele sotsiaalsete hüvede tagamise institutsioonides. Üheks tõsisemaks ohuks perekonnale on tänapäeval igas ühiskonnas õigustatud muret põhjustav tööpuudus. See on väljakutseks riikide poliitikale ning seda uurib tähelepanelikult Kiriku sotsiaaldoktriin. Seetõttu on ülivajalik esitada julgeid lahendusi, mis näevad kaugemale oma rahvuse piiridest ning arvestavad neid paljusid perekondi, kelle jaoks tööpuudus tähendab elamist traagilises vaesuses.

Rääkides perekonnaga seoses olevalt tööhõivest, on kohane rõhutada, kui olulise tähtsusega ja koormav on see töö, mida teevad naised perekonnas.44 Seda tööd tuleb tunnustada ja kõrgelt hinnata. Naise vaev, kes on sünnitanud lapse, toidab teda ja hoolitseb tema eest ning pühendab end tema kasvatamisele, on nii suur, et seda võib võrrelda ükskõik, millise ametitööga. Seda tuleks selgelt väljendada ja toetada. Emadus tuleks tunnistada rahalist toetust väärivaks ja seda vähemalt võrdselt last kasvatava perekonna toetamiseks tehtavate teiste töödega.

Kõik jõupingutused tuleks suunata perekonna tunnustamisele igipõlise ja suveräänse ühiskonnana! Ühiskonna hüvang sõltub peamiselt perekonna suveräänsusest. Tõeliselt suveräänne ja vaimselt tugev rahvus koosneb alati tugevatest perekondadest, kes on teadlikud oma ajaloolisest kutsumusest ja missioonist. Perekond on kõikide nende probleemide ja ülesannete keskpunktis. Taandada teda kõrval-või teisejärgulisse rolli, jätta teda ilma talle õigusega kuuluvast rollist ühiskonnas, tähendaks tekitada tõsist kahju ühiskonna kui terviku tõelisele arengule.

{mospagebreak}
II

Peig on teiega

Kaanas, Galileas

18. Vesteldes kord Johannese jüngritega, räägib Jeesus pulmakutsest ja peiu viibimisest külaliste hulgas: "Peig on nende juures" (Mt 9,15). Sel viisil osutas ta iseenda kaudu juba Vanas Testamendis kasutatud võrdpildi täitumisele Jumalast kui Peiust, et seeläbi täielikult ilmutada Jumala müsteeriumi kui armastuse müsteeriumi.

Rääkides endast kui Peiust, ilmutab Jeesus Jumala olemust ning kinnitab tema mõõtmatut armastust inimkonna vastu. Selle võrdkuju valik heidab kaudset valgust ka abikaasadevahelise armastuse sügavmõttelisele tõele. Tõepoolest, kasutades seda võrdkuju Jumalast rääkimiseks, näitab

1 Jeesus, mil määral peegelduvad isadus ja Jumala armastus mehe ja naise vahelises armastuses. Seepärast leiame Jeesuse tema missiooni alguses koos Maarja ja oma esimeste jüngritega pulmapeolt Kaanas Galileas (cf. Jh 2,1-11). Nii tahab ta selgitada, mil määral on tõde perekonnast osaks Jumala Ilmutusest ja lunastusloost. Vanas Testamendis ning eriti Prohvetite raamatutes leidub palju ilusaid väljendeid Jumala armastusest. See on leebe nagu ema armastus lapse vastu, õrn nagu peiu armastus mõrsja vastu, kuid samavõrra ja sama jõuliselt on see ka armukade armastus. Eelkõige ei ole see armastus, mis nuhtleb, vaid mis andestab; armastus, mis on armulikult valmis vastu võtma inimest, just nagu isa tervitab kadunud poega; armastus, mis tõstab teda kõrgemale ja laseb tal osa saada elust Jumalas. See on hämmastav armastus: täiesti uus ja varem tundmatu terves paganlikus maailmas.

Kaanas Galileas on Jeesus jumaliku abielutõe heeroldiks, tõe, millele perekond võib toetuda, võites nii keset elukatsumusi tagasi eneseusalduse. Seda tõde kuulutab Jeesus Kaana pulmas, tehes esimese tunnustähe vee veiniks muutes.

Variseridega kõneldes kuulutab Jeesus abielutõde uuesti: ta selgitab, kuidas Jumalast lähtuv õrn ja abikaasalik armastus esitab sügavaid ja põhjalikke nõudmisi. Lahutuskirja lubades oli Mooses olnud vähemnõudlik. Kui variserid elava vestluse käigus Moosesele viitasid, oli Jeesuse vastus kategooriline: "Algusest ei ole see mitte nõnda olnud" (Mt 19,8). Ja ta meenutab neile, et Tema, kes lõi inimese, lõi ta meheks ja naiseks ning määras, et "mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha" (1 Mo 2,24). Siit teeb Jeesus loogilise järelduse: "Nõnda ei ole nad siis enam kaks, vaid on üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!" (Mt 19,6). Vastukaaluks Moosese seadust ülistavatele variseridele ütleb ta: "Mooses on teile teie südame kanguse pärast andnud loa oma naisi enestest lahutada; algusest ei ole see mitte nõnda olnud" (Mt 19,8).

Jeesus viitab "algusele", nähes loomises endas Jumala plaani, millel põhineb perekond ja selle kaudu kogu inimkonna ajalugu. Abielu olemus muutub Kristuse tahtel Uue Testamendi tõeliseks sakramendiks, mis on kinnitatud Lunastaja Kristuse verega. Abikaasad ja perekonnad, ärge unustage, millise hinnaga te olete ostetud! (cf. 1 Ko 6, 20).

Seda imelist tõde on raske inimlikult omaks võtta ja selle järgi elada. Kas peaksime olema üllatunud, et Mooses oma iisraellastest kaasmaalaste tungivatele nõudmistele järele andis, kui apostlid ise, Õpetaja sõnu kuuldes vastavad: "Kui inimese lugu naisega on nõnda, siis ei ole hea abielluda." (Mt 19,10). Ent lähtudes mehes ja naises, perekonnas ja kogu ühiskonnas leiduvast heast, kinnitab Jeesus Jumala "alguses" kehtestatud nõuet. Samal ajal kasutab ta võimalust kinnitada, kui kõrgelt hinnatav on otsus Jumalariigi nimel mitte abiellu astuda. Ka see valik aitab sigitada, ehkki erineval viisil. Selles valikus peitub pühitsetud elu, Ida ja Lääne religioossete ordude ning kongregatsioonide, ja samuti Ladina Kiriku traditsioonis esineva preestrite tsölibaadinõude alge. Seega pole õige, et "ei ole hea abielluda"; kuid armastus taevariigi vastu võib panna inimese abiellumisest loobuma (cf. Mt 19,12).

Abielu jääb siiski inimeste tavaliseks kutsumuseks, mille on omaks võtnud valdav enamik jumalarahvast. Just perekonnas ehitatakse elavatest kividest vaimulik koda, millest räägib apostel Paulus (cf. 1 Pe 2,5). Abielumehe ja -naise ihud on Püha Vaimu eluasemeks (cf. 1 Ko 6,19). Kuna jumaliku elu edasiandmine eeldab inimelu edasiandmist, ei too abielu kaasa mitte ainult inimlaste sündimise, vaid ristimise väe läbi ka adopteeritud jumalalaste sündimise, kes elavad Kristuselt Tema Vaimu läbi saadud uut elu.

Armsad vennad ja õed, abikaasad ja vanemad, just sel viisil on Peig teie juures. Te teate, et Tema on Hea Karjane. Te teate, kes Ta on ja te tunnete Tema häält. Te teate, kuhu Ta teid juhib ja kuidas Ta püüab teile anda karjamaid, kus te saaksite leida elu ja leida seda rohkesti. Te teate, kuidas Ta paneb vastu hulkuvaile röövhuntidele ning on alati valmis päästma oma lambaid: igat meest ja naist, igat poega ja tütart, igat teie pere liiget. Te teate, et Hea Karjasena on Ta valmis loovutama oma elu karja eest (cf. Jh 10,11). Ta juhib teid mööda radu, mis ei ole järsud ja reetlikud, nagu seda on paljude nüüdisaegsete õpetuste rajad, ning Ta kordab tänapäeva maailmale tõe täiust nagu Ta tegi ka vestluses variseridega või kui Ta kuulutas seda apostlitele, kes seejärel levitasid seda kõigis ilmakaartes kõigile oma kaasaegsetele, ühtviisi nii juutidele kui kreeklastele. Jüngrid märkasid, et Kristus tegi kõik asjad uueks. Nad teadsid, et inimesest oli tehtud uus loodu: mitte enam juut ega kreeklane, mitte enam ori ega vaba, mitte enam mees ega naine, vaid "üks" Kristuses (cf. Ga 3,28) ning õnnistatud adopteeritud jumalalapse väärikusega. Nelipühil võttis inimene vastu Vaimu, Trööstija, Tõe Vaimu. See oli uue jumalarahva, Kiriku alguseks, uue taeva ja uue maa ettekuulutuseks (cf. Ilm 21,1).

Apostlid, saades üle oma esialgsest hirmust perekonna ja abielu ees, kasvasid julguses. Nad jõudsid arusaamisele, et abielu ja perekond on Jumalast endast lähtuvaks tõeliseks kutsumuseks ning apostolaadiks: ilmikute apostolaadiks. Perekonnad peavad kaasa aitama maa ümberkujundamisele ja maailma, loodu ning kogu inimkonna uuenemisele.

Armsad perekonnad, ka teie peaksite olema kartmatud, alati valmis tunnistust andma teie sees elavast lootusest (cf. 1 Pe 3,15), sest Hea Karjane on Evangeeliumi kaudu selle lootuse teie südameisse pannud. Te peaksite olema valmis järgima Jeesust elu karjamaadel, mida Ta ise on ette valmistanud oma Surma ja Ülestõusmise müsteeriumi läbi.

Ärge peljake ohtusid! Jumala vägi on alati palju võimsam, kui teie raskused! Mõõtmatult suurem, kui maailmas tegutsev kurjus, on Meeleparanduse sakramendi jõud, mida kirikuisad on õigustatult nimetanud teiseks ristimiseks. Palju mõjuvõimsam korruptsioonist on Kinnitamise sakramendi jumalik jõud, mis annab ristimisele küpsuse. Ning võrreldamatult suurem kõigest on Armulaua jõud.

Armulaud on tõeliselt imeväärne sakrament. Selles on Kristus andnud ennast meile söögi ja joogina, lunastava väe lättena. Ta jättis end meile, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti (cf. Jh 10,10): elu, mis on temas ja mida ta on meiega jaganud Vaimu läbi, tõustes surnuist kolmandal päeval. Elu, mis lähtub Kristusest, on elu meie jaoks. See on teie jaoks, armsad abielumehed ja -naised, lapsevanemad ja perekonnad! Kas Jeesus mitte ei seadnud sisse Armulaua sakramendi Pühal Õhtusöömaajal perekonna sarnases ringis? Kui te tulete kokku söögikordadel ning olete üksmeeles koos, on Kristus teie keskel. Ning tema on Immanuel -Jumal on meiega -veelgi enam siis, kui te iganes lähete Armulauale. Võib juhtuda nagu Emmauseski, et Teda tuntakse ainult leivamurdmisest (cf. Lk 24,35). Võib kergesti olla, et Ta koputab kaua uksele sisselaskmist oodates, et einestada koos meiega (cf. Ilm 3,20). Viimne Õhtusöömaaeg ja Tema seal lausutud sõnad sisaldavad kogu Ristiohvri tarkust ja vägevust. Ei ole mingit teist jõudu ega tarkust, mille läbi me saaksime päästetud ning mille läbi me saaksime aidata teistel päästetud saada. Ei ole teist jõudu ega teist tarkust, mille abil teie, lapsevanemad, saaksite kasvatada oma lapsi ja iseendid. Armulaua kasvatuslik jõud on avaldunud läbi põlvkondade ja aastasadade.

Hea Karjane on kõikjal meiega. Just nagu Kaana pulmas Galileas, kus Peig oli pruudi ja peigmehe seas, kui nad end kogu eluks teineteise hoolde usaldasid, nii on Hea Karjane meiega ka täna meie lootuse põhjusena, meie südamete jõu allikana, alati värske vaimustuse rikkaliku lättena ning "armastuse tsivilisatsiooni" triumfi tunnusmärgina. Jeesus, Hea Karjane, ütleb meile pidevalt: Ärge kartke, sest ma olen teiega. "Mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mt 28,20). Mis on selle jõu allikaks? Mis on meie kindluse põhjus, et sina oled meiega, kuigi nad saatsid sind surma, oo Jumala Poeg, ja sa surid nagu iga teinegi inimolend? Mis on selle kindluse põhjuseks? Evangelist ütleb: "Ta armastas neid otsani" (Jh 13,1). Nõnda armastad sa meid, sina, kes sa oled Esimene ja Viimane ja Elav; sina, kes sa surid ja oled elav ajastute ajastuteni (cf. Ilm 1, 17-18).

{mospagebreak}
Suur müsteerium

19. Perekonnaelust rääkides kasutab Püha Paulus napisõnalist väljendit: "See saladus on suur" (Ef 5,32). "Suur müsteerium" Kirjas efeslastele omab küll sügavaid juuri Loomisraamatus ja terves Vana Testamendi traditsioonis, kuid tähistab ikkagi uut lähenemist, mida hiljem väljendab Kiriku Õpetusamet.

Kirik tunnistab, et abielu kui mehe ja naise vahelise lepingu sakrament on "suur müsteerium", sest ta väljendab Kristuse abikaasalikku armastust oma Kiriku vastu. Püha Paulus kirjutab: "Mehed, armastage oma naisi, nõnda nagu ka Kristus on armastanud Kirikut ja on andnud iseenese tema eest, et teda pühitseda, pestes puhtaks veepesemisega sõna sees" (Ef 5,25-26). Apostel räägib siin ristimisest, mida ta pikemalt arutab kirjas roomlastele -seal on see esitatud osasaamisena Kristuse surmast, mis viib osasaamisele ka tema elust (cf. Ro 6,3-4). Selles sakramendis sünnib usklik uue inimesena, sest ristimisel on jõud edasi anda uut elu, Jumala enda elu. Ristimises on teatud viisil lühidalt kokku võetud Jumal-inimese müsteerium. Püha Irenaeus ja paljud teised nii Ida kui Lääne kirikuisad on hiljem öelnud: "Kristus Jeesus, meie Issand, Jumala Poeg, sai inimese pojaks selleks, et inimene võiks saada Jumala pojaks."44

Peig ongi seesama inimesekssaanud Jumal. Vanas Testamendis ilmub Jahve Iisraeli, valitud rahva Peiuna, Peiuna, kes on nii armastav kui ka nõudlik, nii truu kui ka armukade. Iisraeli reetmise, hülgamise ja ebajumalakummardamise hetked, mida prohvetid kirjeldavad võimsates ja kujundirikastes sõnades, ei suuda kunagi kustutada seda armastust, millega Jumal-Peig "armastab otsani" (cf. Jh 13,1).

Jumala ja tema rahva vahelised abikaasalikud suhted kinnituvad ja leiavad teostuse Kristuses, Uues Testamendis. Kristus kinnitab meile, et Peig on meiega (cf. Mt 9,15). Ta on meie kõigiga, ta on Kirikuga. Kirikust saab mõrsja, Kristuse mõrsja. Mõrsja, kellest räägib Kiri efeslastele, on olemas igas ristitus ning see on oma Peiu ette ilmuv Mõrsja. "Kristus on armastanud Kirikut ja on andnud iseenese tema eest; et ... seada enese ette Kirik austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu" (Ef 5,25-27). Armastuses, millega Peig "on armastanud" Kirikut "otsani", uueneb pidevalt tema pühakute pühadus, isegi kui ta jääb patuste Kirikuks. Nagu Kristus ise Evangeeliumis kinnitab, on pühadusele kutsutud isegi patused, maksukogujad ja hoorad (cf. Mt 21,31). Kõik on kutsutud, et Kirik saaks õndsaks, pühaks ja laitmatuks. "Olge pühad," ütleb Issand, "sest mina olen püha" (3 Mo 11,44; cf. 1 Pe 1,16). Selline on "suure müsteeriumi" sügavaim tähendus, Kiriku sakramentide sisu, ristimise ja Armulaua kõige sügavam mõte. Need on meid "otsani" armastanud Peiu armastuse viljad, jätkuvalt laieneva armastuse, mis laseb inimestel üha heldemalt osa saada meeltevälisest elust. "Mehed, armastage oma naisi", ütleb Püha Paulus (Ef 5,25) ja lisab kindlalt: "Nõnda peavad mehedki omi naisi armastama nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese liha, vaid igaüks toidab ja hoiab seda, nõnda nagu ka Issand Kirikut. Sest meie oleme tema ihu liikmed" (Ef 5,28-30). Ta julgustab abikaasasid sõnadega: "Olge allaheitlikud üksteisele Kristuse kartuses" (Ef 5,21). Kahtlemata on see abielu ja perekonna igavese tõe uus esitamine Uue Testamendi valgusel. Kristus on seda tõde ilmutanud Kaana pulmas Galileas, Ristiohvri ja oma Kiriku sakramentidega. Nii leiavad abieluinimesed Kristuses oma abikaasaliku armastuse teetähise. Rääkides Kristusest kui Kiriku Peiust, kasutab Püha Paulus abikaasadevahelise armastuse analoogiat, viidates Loomisraamatule:

"Mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha" (1 Mo 2,24). See on igavese armastuse "suur müsteerium", mis algas juba loomisega, ilmutati Kristuses ja usaldati Kirikule. "See saladus on suur", kordab apostel, "aga mina räägin Kristusest ja Kirikust." (Ef 5,32).

Seepärast ei saa mõista Kirikut kui Kristuse Müstilist Ihu, kui märki inimese lepingust Jumalaga Kristuses või kui üleüldist lunastuse sakramenti, meeles pidamata "suurt müsteeriumi", mis sisaldub inimese loomises meheks ja naiseks ning nende mõlema kutsumuses abieluliseks armastuseks, isaduseks ja emaduseks. "Suur müsteerium", milleks on Kirik ja inimkond Kristuses, ei ole lahutatav sellest "suurest müsteeriumist", mis väljendub "ühes lihas" (cf. 1 Mo 2,24; Ef 5,31-32), see tähendab abielus ja perekonnas.

Perekond ise on Jumala suur müsteerium. "Kirikuna kodus" on ta Kristuse mõrsja. Kõige vahetumalt avaldub Kristuse mõrsjana Üleilmne Kirik ning tema iga üksik Kirik "kirikuna kodus" ja armastuse kogemuses: abielulises armastuses, isa-ja emaarmastuses, vennaarmastuses, inimühenduste ja põlvkondade armastuses. Kas me suudaksime ette kujutada inimlikku armastust Peiuta ja armastuseta, millega esmalt Tema armastas lõpuni? Ainult siis, kui mehed ja naised saavad osa sellest armastusest ja sellest "suurest müsteeriumist", on nad võimelised armastama "otsani". Sellest osa saamata ei tea nad "kuni otsani", mis armastus tegelikult endast kujutab ning kui põhjalikud on tema nõudmised. Ning kahtlemata on see nende jaoks väga ohtlik.

Kiri efeslastele hämmastab meid oma sügavuse ja eetilise õpetuse autoriteediga. Osutades abielule ning kaudselt ka perekonnale kui Kristust ja Kirikut puudutavale "suurele müsteeriumile", saab apostel Paulus taaskinnitada abielumeestele öeldut: "Armastage oma naist nagu iseennast." Ta jätkab: "Aga naine austagu oma meest" (Ef 5,33). Austagu, sellepärast, et ta armastab ja teab, et ka teda armastatakse. Just selle armastuse tõttu saab mehest ja naisest vastastikune and. Armastus tähendab tunnustada teise inimese isiklikku väärikust ja täielikku ainulaadsust. Tõepoolest, inimesena on mõlemad abikaasad ainsana kõikide maapealsete olendite seast Jumala poolt loodud nende endi pärast.44 Kuid igaüks neist kingib ennast täie teadmise ja vastutustundega teisele ja Issanda antud lastele. On tähendusrikas, et Püha Paulus jätkab oma manitsuskõnet, korrates neljandat käsku: "Lapsed, kuulake oma vanemate sõna Issandas, sest see on õige. 'Austa oma isa ja ema!'-see on esimene käsusõna, millel on tõotus: 'Et su käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal!' Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses" (Ef 6,1-4). Seega näeb apostel neljandas käsus vankumatut kohustust mehe ja naise ning vanemate ja laste vaheliseks vastastikuseks lugupidamiseks, mis on perekonna stabiilsuse aluseks.

Püha Pauluse suurejooneline "suure müsteeriumi" süntees on teatud mõttes lühikokkuvõte ehk summa Jumalat ja inimest käsitlevast õpetusest, mille viis täiuseni Kristus. Kahjuks on Lääne mõttemaailm kaasaegse ratsionalismi arenedes sellest õpetusest järk-järgult kaugenenud. Ka filosoof, kes formuleeris põhimõtte Cogito, ergo sum -Mõtlen, järelikult olen -, andis kaasaegsele inimesekontseptsioonile eristava dualistliku karakteri. Ratsionalismile on omane vastandada teravalt inimese vaimu ja keha, keha ja vaimu. Aga inimene on üks oma keha ja vaimu ühtsuses.44 Keha ei saa kuidagi taandada ainuüksi mateeriale: see on hingestatud ihu, just nagu inimese hing on nii lähedalt seotud kehaga, et teda saab kirjeldada kui kehastunud hinge. Rikkalikeim teadmisteallikas ihu kohta on lihaks saanud Maailm. Kristus ilmutab inimest talle endale.44 Teatud mõttes on see Vatikani II kirikukogu seisukoht kaasaegsele ratsionalismile kauaoodatud vastuseks.

See vastus on fundamentaalse tähtsusega eriti tänapäeva tsivilisatsiooni taustal, et mõista perekonda, mis, nagu juba öeldud, näib nii paljudel juhtumeil olevat loobunud püüdest olla "armastuse tsivilisatsiooniks". Tänapäeval on tehtud suuri edusamme nii materiaalse maailma kui ka inimpsühholoogia mõistmisel, kui aga kõne all on kaasaegse inimese sügavaimad metafüüsilised dimensioonid, jääb ta iseenda jaoks suurel määral tundmatuks olendiks. Järelikult jääb ka perekond tundmatuks reaalsuseks. Selline on võõrandumise tulemus "suurest müsteeriumist", millest kõneles apostel.

Inimese hinge ja ihu eraldamine on viinud kasvava tendentsini käsitleda inimkeha mittevastavuses selle erilisele Jumala-sarnasusele, vaid pigem lähtutakse selle sarnasusest kõikide teiste looduses eksisteerivate kehadega, mida leiavad kasutatamist toormaterjalina kaubatootmises. Kuid igaüks võib otsekohe mõista, millised hiiglasuured ohud varitsevad selliste kriteeriumide kohaldamisel inimestele. Kui inimkeha, eraldatuna hingest ja vaimust, kasutatakse toormaterjalina samuti nagu loomade kehi -ja see leiab praegusel hetkel aset näiteks eksperimentides loodete ja feetustega -, jõuame me paratamatult kohutava kõlbelise kaotuseni.

Sarnases antropoloogilises perspektiivis seisab inimperekond uusmaniheismi väljakutse ees, milles keha ja hing on radikaalselt vastandatud: keha ei saa elu hingelt ja hing ei anna elu kehale. Seega lakkab inimene elamast isiku ja subjektina. Vaatamata kõigile vastupidistele kavatsustele ja avaldustele, saab temast vaid objekt. See neomaniheistlik kultuur on viinud näiteks selleni, et inimese seksuaalsust peetakse rohkem manipulatsiooni ja ekspluateerimise valdkonnaks, kui selle igipõlise ime aluseks, mis pani Aadama Loomishommikul Eevale ütlema: "See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast" (1 Mo 2,23). Samasugune imestus kõlab ka Saalomoni laulu sõnades: "Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist" (Ül 4,9). Kui kaugele on mõned kaasaja ideed läinud Püha Ilmutuse sügavamõttelisest mehelikkuse ja naiselikkuse käsitlusest. Ilmutus aitab meil avastada seksuaalsuses väärtust, mis on omane inimesele, kes teostab ennast täielikult perekonnas, kuid kes võib väljendada oma sügavat kutsumust ka neitsilikkuse ja tsölibaadiga Jumalariigi nimel.

Kaasaegne ratsionalism ei talu müsteeriumi. Ta ei aktsepteeri inimese kui mehe ja naise müsteeriumi ega võta omaks, et kogu tõde inimesest on ilmutatud Jeesuses Kristuses. Iseäranis ei tunnusta ta "suurt müsteeriumi" Kirjas efeslastele, vaid seisab sellele radikaalselt vastu. Ta võib umbmäärase deismi kontekstis täiesti tunnistada võimalust ja isegi vajadust kõrgema või jumaliku Olendi järele, kuid lükkab kindlalt tagasi idee Jumalast, kes sai inimeseks selleks, et inimest lunastada. Ratsionalismi seisukohast on mõeldamatu, et Jumal võiks olla Lunastaja, veel vähem, et ta võiks olla Peig, abikaasadevahelise inimliku armastuse ürgalgne ning ainulaadne läte. Ratsionalism pakub Loomise ja inimeksistentsi tähenduse mõistmiseks sootuks erinevat teed. Kuid kui kord inimene hakkab silmist kaotama Jumalat, kes teda armastab, Jumalat, kes kutsub inimest Kristuse läbi elama endas ja endaga, ja kui kord perekonnal ei ole enam võimalust osa saada "suurest müsteeriumist", mis muud jääb siis järele, kui vaid elu ajaline dimensioon? Maapealne elu ei ole siis midagi muud, kui olelusvõitlus, meeleheitlik püüe saada tulu, eelkõige rahalist tulu.

Kaasaegses elukäsitluses on kaduma läinud "suure müsteeriumi", Loomise ja Lunastamisega alanud armastuse ja elu sakramendi, mille ülimaks pandiks on Kristus kui Peig, sügavalasetsevad juured. "Suur müsteerium" on ohus meis endis ja kõikjal meie ümber. Saagu Pereaasta pühitsemine Kiriku poolt viljakaks võimaluseks taasavastada see saladus ja end sellele taaspühendada täie jõu, julguse ja entusiasmiga.

Puhtaima Armastuse Ema

20. "Puhtaima armastuse" lugu saab alguse Maarja Kuulutusest, nendest imelistest sõnadest, millega ingel pöördus Maarja poole, kes oli kutsutud saama Jumala Poja emaks. Maarja "jah"-sõnaga saab inimese pojaks Tema, kes on "Jumal Jumalast ja Valgus Valgusest". Maarja on Tema Ema, jäädes siiski Neitsiks, kes ei tea mehest (cf. Lk 1,34). Ema ja Neitsina saab Maarjast Puhtaima Armastuse Ema. See tõde on ilmutatud juba Peaingel Gabrieli sõnades, kuid selle kogu tähendusrikkus saab järkjärgult selgemaks ning ilmsemaks Maarja järgnemisega oma pojale usu palverännakul.44

Puhtaima Armastuse Ema võttis vastu see, kes Iisraeli traditsiooni kohaselt oli juba tema maine abikaasa: Joosep Taaveti soost. Joosepil oleks olnud õigus pidada talle lubatud pruuti enda naiseks ja oma laste emaks. Kuid Jumal sekkub sellesse abielulepingusse: "Joosep, Taaveti poeg, ära karda Maarjat, oma naist, enese juurde võtta, sest mis temas on sündinud, on Pühast Vaimust" (Mt 1,20). Joosep on teadlik Maarjas sündinud uuest elust, millega temal pole mingit tegemist olnud. Järgides õiglase mehena Vana Seadust, mis tema olukorras nägi ette kohustuslikku lahutust, tahab ta oma abielu rahumeelselt lõpetada (cf. Mt 1,19). Issanda ingel ütleb ent talle, et see ei oleks kooskõlas tema kutsumusega; tõepoolest oleks see vastuolus teda Maarjaga ühendava abikaasaliku armastusega. See vastastikune abikaasade vaheline armastus, et olla täiesti "puhtaim armastus", nõuab Maarja võtmist koos pojaga oma majja Naatsaretis. Joosep kuuletub Jumala sõnumile ning teeb kõik nii, nagu kästud (cf. Mt 1,24). Ja nii, osaliselt tänu Joosepile, saavad Lihakssaamise ja koos sellega Püha Perekonna müsteeriumid sügavalt sisestatud naise ja mehe vahelisse abielulisse armastusse ning kaudselt ka iga inimperekonna genealoogiasse. Püha Pauluse poolt "suureks müsteeriumiks" nimetatu leidis kõige ülevama väljenduse Pühas Perekonnas. Seega võtab perekond tõega endale koha otse Uue Lepingu südames.

Võib ka öelda, et "puhtaima armastuse" lugu algas teatud mõttes esimese inimpaariga: Aadama ja Eevaga. Kiusatus, millele nad järele andsid ja selle tagajärjena saadud pärispatt ei jätnud neid täielikult ilma võimest "puhtaimalt armastada". See ilmneb näiteks Toobiti raamatust, kus abikaasad Tobias ja Saara osutavad oma kooselu mõtte selgitamiseks esivanematele, Aadamale ja Eevale (cf. Tb 8,6). Uues Testamendis kinnitab seda ka Püha Paulus, kõneldes Kristusest kui uuest Aadamast (cf. 1 Ko 15,45). Kristus ei tule esimest Aadamat ja esimest Eevat mitte hukka mõistma, vaid lunastama. Ta tuleb uuendama kõike, mis on inimeses Jumala and, kõike temas, mis on igavesti hea ja ilus, kõike, mis moodustab "puhtaima armastuse" aluse. Puhtaima armastuse lugu on teatud mõttes inimese lunastuse lugu.

"Puhtaim armastus" algab alati inimese eneseavaldamisega. Loomisel avaldab Eeva ennast Aadamale nii nagu Aadamgi ennast Eevale. Ajaloo jooksul ütlevad vastabiellunud üksteisele: "Me käime koos eluteel." Seega saab perekond alguse kui kahe inimese ühendus ning on sakramendi kaudu uueks ühenduseks Kristuses. Et armastus oleks tõega puhtaim, peab ta olema Jumala and, mille on Püha Vaim inimeste südametesse pannud ning kus seda pidevalt toidetakse (cf. Ro 5,5). Seepärast palub Abielu sakramendis Kirik Püha Vaimu külastada inimeste südameid. Kui armastus on tõepoolest "puhtaim armastus", ühe inimese and teisele, peab ta tulema Temalt, kes on ise and ning iga anni läte.

Selline oli Evangeeliumis jutustatud lugu Maarjast ja Joosepist, kes Uue Lepingu lävel uuendasid Saalomoni laulus kirjeldatud "puhtaima armastuse" kogemust. Joosep ütleb Maarja kohta: "Mu õeke, mu pruut" (Ül 4,9). Maarja, Jumalaema, saab käima peale Püha Vaimu väest -"puhtaima armastuse" algest, mille Evangeelium peenetundeliselt "suure müsteeriumi" mõtteseosesse asetab.

Kui me räägime "puhtaimast armastusest", räägime me ühtlasi ka ilust: armastuse ilust ning inimese ilust, kes Püha Vaimu väega on võimeline nii armastama. Me räägime mehe ja naise ilust kui venna ja õe ilust, kui peagi abielus oleva paari ilust, kui abielumehe ja abielunaise ilust. Evangeelium ei heida valgust mitte ainult "puhtaima armastuse" müsteeriumile, vaid ka sama sügavmõttelisele ilu müsteeriumile, mis nagu armastuski, on Jumalast. Mees ja naine on Jumalast, kaks inimest, kes on kutsutud saama vastastikuseks anniks. Vastastikune and olla abielumees ja -naine ning samuti ka vennaks-õeks olemise and, lähtub elu andja Vaimu ürgalgsest annist.

Kõik see leiab kinnitust Lihakssaamise müsteeriumis, müsteeriumis, mis on olnud uue ilu lätteks inimkonna ajaloos ning on inspiratsiooni andnud lugematute kunstiteoste loomiseks. Pärast karmi keeldu kujutada nähtamatut Jumalat nikerdatud kujudena (cf. 5 Mo 4,15-20), hakkas kristlik ajastu kunstis kujutama Jumalat, kes sai inimeseks, Maarjat, Tema Ema, Püha Joosepit, Vana ja Uue Testamendi pühakuid ning tervet Kristuse lunastatud loodud maailma. Sel viisil pani ta aluse uuele kultuuri-ja kunstimaailmale. Võib öelda, et inimese ja tema tuleviku sügavaimale dimensioonile tähelepanu pöörava uue kunstikaanoni alge on Kristuse Lihakssaamise müsteeriumis ning ta ammutab inspiratsiooni Kristuse elu müsteeriumidest: sünnist Petlemmas, varjatud elust Naatsaretis, inimeste teenimisest, Kolgatast, Ülestõusmisest ja Tema teisest tulemisest hiilguses. Kirik teab, et tänapäeva maailmas on ta lähedalt seotud kultuuri arenguga ning eriti kaasabi ja toetus, mida ta osutab abielu ja perekonna väärtustamise propageerimisele, paneb ta õigustatult selle pärast muret tundma. Just sellepärast on Kirik nii huvitatud ühiskondlike kommunikatsioonivahendite suunitlusest, kuna nende ülesandeks on kujundada ja informeerida laia auditooriumi.44 Teades, kui suur ja võimas on massimeedia mõju, ei väsi ta kunagi meediatöötajatele meelde tuletamast ohte, mida põhjustab tõega manipuleerimine. Tõepoolest, mis tõde võib olla filmides, show'des, raadio-ja teleprogrammides, kus domineerib pornograafia ja vägivald? Kas need tõesti teenivad tõde inimese kohta? Sellised küsimused on möödapääsmatud massiteabetöötajatele ning neile, kes vastutavad meediatoodangu ja selle müümise eest.

Selline kriitiline mõtisklus peaks meie nii materiaalsel kui kultuurilisel tasandil kindlasti palju positiivseid aspekte omava ühiskonna viima arusaamiseni, et erinevatest seisukohtadest vaadatuna on see ühiskond haige ning tekitab inimestes sügavaid moonutusi. Miks see nii on? Põhjuseks on meie ühiskonna taganemine täielikust tõest inimese kohta, tõest selle kohta, mida mees ja naine endast inimestena tegelikult kujutavad. Seega ei saa ta adekvaatselt mõista abieluinimeste anni, isaduse ja emaduse teenistuses oleva vastutustundliku armastuse ning soo edasiandmise ja kasvatuse tõelise väärikuse tegelikku tähendust. Kas on liialdus öelda, et massimeedial, kui see ei juhindu kindlatest eetilistest põhimõtetest, ei õnnestu tõe teenimine selle fundamentaalsetes mõõtmetes? Selles on tõeline draama: kaasaegseid ühiskondlikke kommunikatsioonivahendeid ahvatleb sõnumiga manipuleerimine, misläbi võltsivad nad tõde inimesest. Inimesed ei vasta sellele pildile, mille on neist loonud reklaam ja millistena näitab neid kaasaegne massimeedia. Nad on palju enamat oma füüsilises ja hingelises ühtsuses, hinge ja keha ühenduses, isiksustena. Nad on palju enamat tänu oma kutsumusele armastada, mis viib neid mehe ja naisena "suure müsteeriumi" valdusse.

Maarja astus esimesena sellesse valdusse ja tõi kaasa ka oma abikaasa Joosepi. Seega said neist "puhtaima armastuse" esimesed eeskujud, mida Kirik tungivalt noortel inimestel, abieluinimestel ja perekondadel järgida palub. Noored, abikaasad ja perekonnad peaksid ise lakkamatult selle eest palvetama. Kuidas saame me mitte mõelda palverändurite hulkadele: vanadele ja noortele, kes külastavad Maarjaga seotud pühasid paiku ning näevad Jumalaema ja Püha Perekonna silmist neile vastu peegeldamas Jumala poolt inimkonnale kingitud armastuse täiuslikku ilu?

Pidades silmas kuuendat käsku, kuulutab Kristus Mäejutluses: "Te olete kuulnud, et on üteldud: sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames" (Mt 5,27-28). Dekaloogi ning selle eesmärgi -kaitsta abielu ja perekonna traditsioonilist tugevust -seisukohalt kujutavad need sõnad endast suurt sammu edasi. Jeesus näitab, et abielurikkumispatu algpõhjus pesitseb sügaval inimese südames ning avaldub vaatamise ja mõtlemise viisis, mille üle domineerib iharus. Iharus paneb ühe inimese teist enda omandina kohtlema, kuid teine inimene kuulub Jumalale, mitte talle. Kõneldes oma kaasaegsetele, räägib Kristus ka kõikide põlvkondade igas vanuses meeste ja naistega. Eriti räägib ta meie põlvkonnale, kes elab tarbimis-ja nautimisühiskonnas.

Miks kõneleb Kristus Mäejutluses nii tungivalt ja nõudlikult? Põhjus on üsna selge: Kristus tahab kaitsta abielu ja perekonna pühadust. Ta tahab kaitsta täiuslikku tõde inimesest ja tema väärikusest.

Ainult selle tõe valgusel saab perekond "otsani" o lla suureks "avaldamiseks", teise esmaavastamiseks: mehe ja naise ning iga neile sündiva poja ja tütre vastastikuseks avastamiseks. Kõik, mida mees ja naine teineteisele lubavad -"olla truud headel ja halbadel aegadel ning armastada ja austada teineteist kõik oma elupäevad" -, on võimalik ainult "puhtaima armastuse" kaasabil. Kaasaegsest massikultuurist tänapäeva inimene seda ei leia. "Puhtaimat armastust" kogetakse eelkõige palves. Palvega kaasneb tegelikult alati, kasutades Püha Pauluse väljendit, teatud sisemine varjatus ühes Kristusega Jumalas; "teie elu on varjul ühes Kristusega Jumalas" (Kl 3,3). Ainult selles varjatuses näeme me "puhtaima armastuse" allika, Püha Vaimu tegusid. Ta on kallanud seda armastust mitte ainult Maarja ja Joosepi, vaid ka kõikide jumalasõna kuulutamisele ja täitmisele avatud abielupaaride südameisse (cf. Lk 8,15). Iga perekonna tulevik sõltub sellest "puhtaimast armastusest": mehe ja naise, vanemate ja laste vastastikusest armastusest, armastusest, mis hõlmab kõiki põlvkondi. Armastus on perekonna ühtsuse ja tugevuse tõeline allikas.

{mospagebreak}
Sündimine ja hädaoht

21. On tähelepanuväärne, et Jeesuse lapsepõlve lühike kirjeldus räägib üheaegselt tema sünnist ja ohust, mis teda otsekohe ähvardas. Luukas on kirja pannud eaka Siimeoni prohvetlikud sõnad 40 päeva pärast lapsukese sündi Tema Templis Issandale esitlemisel. Siimeon räägib "valgusest" ja "vasturääkivuste märgist". Ta jätkab, ennustades Maarjale: "Sinu omastki hingest peab mõõk läbi tungima"(cf. Lk 2,32-35). Matteus omalt poolt jutustab Heroodese vandenõust Jeesuse vastu. Saades informatsiooni kolmelt Hommikumaa Targalt, kes tulid vaatama peatselt sündima pidavat uut kuningat (cf. Mt 2,2), tunnetab Heroodes hädaohtu oma võimule. Pärast tarkade lahkumist käsib ta Petlemmas ja ümberkaudsetes linnades surmata kõik kaheaastased ja nooremad poisslapsed. Jeesus pääseb Heroodese käest tänu Jumala erilisele sekkumisele ja Joosepi isalikule hoolitsusele, kes viib lapse koos Tema emaga Egiptusemaale, kuhu perekond jääb kuni Heroodese surmani. Seejärel pöördub Püha Perekond tagasi kodulinna Naatsaretti ning elab mitu aastat varjatuna, täites oma igapäevaseid ülesandeid ustavalt ja suuremeelselt (cf. Mt 2,1-23; Lk 2,39-52).

Tõsiasjal, et Jeesus pidi sünnist saadik ähvarduste ja ohtudega vastakuti seisma, on teatav prohvetlik tähendus. Juba lapsena on Jeesus "vasturääkivuste märgiks". Prohvetlikult tähendusrikas on ka Heroodese käsul hukatud Petlemma süütute laste tragöödia.55 Kiriku vana liturgia järgi on nad osaliseks Kristuse sünnis ja Tema lunastuse kannatustes. Iseendi kannatuse läbi viivad nad lõpule selle, mis "veel puudub Kristuse viletsustest ... tema ihu heaks, mis on Kirik" (Kl 1,24).

Lunastaja sünniga imeliselt ilmsiks saav üleskutse elule vastandatakse kõige algust kirjeldavas Evangeeliumis teravalt selle elu ohustamisega, mis hõlmab Lihakssaamise müsteeriumi ja Kristuse jumalik-inimliku olemuse kogu tema täiuses. Sõna sai lihaks (cf. Jh 1,14): Jumal sai inimeseks. Kirikuisad juhivad sageli tähelepanu sellele ülevale müsteeriumile: "Jumal sai inimeseks, et meie võiksime saada jumalateks."55 See usutõde on samuti tõde inimolendist. Ta näitab selgelt, kuivõrd tõsiseks probleemiks on kõik katsed katkestada lapse elu emaüsas. Just sellises olukorras seisame me vastamisi kõigega, mis on otse vastandlik "puhtaimale armastusele". Kui inimene on eranditult huvitatud ainult tarbimisest, jõuab ta armastuse surmamiseni, tappes armastuse vilja. Tarbimiskultuuri jaoks saab õnnistatud ihuviljast (cf Lk 1,42) teatud mõttes neetud vili.

Kuidas saaksime me sellega seoses meenutamata jätta eksimusi, mida niinimetatud konstitutsiooniline riik on sallinud nii paljudes maades? Kui küsimuse all on inimelu, on Jumala seadus ühetähenduslik ja kategooriline. Jumala käsk ütleb: "Sa ei tohi tappa!" (2 Mo 20,13). Mitte ükski inimesest seaduseandja ei saa seepärast väita: sul on luba tappa, sul on õigus tappa või sa peaksid tapma. Kuid traagilisel kombel on see meie sajandil tegelikult aset leidnud, kui võimule on tulnud -ja nimelt demokraatlikul teel valitud -poliitilised jõud, mis on vastu võtnud iga inimese õigusega elule vastuolus olevaid seadusi, kas siis eugeeniliste, etniliste või muude põhjuste nimel, mis on niihästi põhjendamatud kui ka väärad. Sama tõsiseks nähtuseks on seadused -iseäranis ka seepärast, et need on avaliku arvamuse silmis laialdast poolehoidu leidnud -, mis ei austa õigust elule eostamise hetkest alates. Kuidas võib normaalselt aktsepteerida seadusi, mis lubavad tappa sündimata inimolendit, kes elab juba oma ema üsas? Õigus elule saab täiskasvanute ainuõiguseks, kes isegi manipuleerivad seadusandlusega, et täide viia oma plaane ja järgida oma huvisid.

Me seisame silmitsi tohutu ohuga elule: mitte ainult üksikinimeste, vaid kogu tsivilisatsiooni elule. Väide, et tsivilisatsioonist on kohati saanud "surma tsivilisatsioon", leiab ärevusttekitaval viisil kinnitust. Kas ei olnud mitte prohvetlik sündmus, et Kristuse sündimisega kaasnes oht Tema elule? Jah, isegi Tema elu, kes on üheaegselt inimese ja Jumala Poeg, oli ohustatud. See oli ohus päris algusest peale, ja Ta pääses surmast ainult tänu imele.

Kuid viimaste aastakümnete jooksul on esile kerkinud mõned lohutustpakkuvad märgid nii haritlaste kui ka avaliku arvamuse taasärkavast südametunnistusest. Eriti noored suhtuvad ellu uue ja kasvava austusega selle eostamise hetkest peale. Hakkavad levima elu pooldavad (pro-life) liikumised, mis on tärkav lootus perekonna ja kogu inimkonna tuleviku jaoks.

"Te võtsite mind vastu"

22. Abielupaarid ja perekonnad kogu maailmas: Peig on teiega! Paavst soovib teile öelda seda ennekõike käesoleval aastal, mille ÜRO ja Kirik on perekonnale pühendanud. "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on annud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu! Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi õndsaks saaks" (Jh 3,16-17). "Mis lihast on sündinud, on liha, ja mis Vaimust on sündinud, on vaim! ... Te peate uuesti sündima!" (Jh 3,6-7). Te peate sündima "veest ja Vaimust" (Jh 3,5). Teie ise, armsad isad ja emad, olete Püha Vaimu sellise taassünni esimesteks tunnistajateks ja teenriteks. Kui te sigitate lapsi maailma, ärge unustage, et sigitate neid ka Jumalale. Jumal tahab, et nad sünniksid Pühas Vaimus. Ta tahab, et nad oleksid lapsendatud Ainusündinud Pojas, kes annab meile "meelevalla saada Jumala lapsiks" (Jh 1,12). Lunastustöö maailmas jätkub, seda viib täide Kirik. Kõik see on Jumala Poja, jumaliku Peiu töö, kes on andnud meile oma Isa Kuningriigi ning kes meenutab meile, oma jüngritele, et "Jumala riik on seespidi teie sees" (Lk 17,21).

Meie usk ütleb meile, et Jeesus Kristus, kes "istub oma Isa paremal käel", tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Teisest küljest kinnitab meile Johannese evangeelium, et Kristust ei läkitatud "maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi õndsaks saaks" (Jh 3,17). Milles seisneb siis kohtumõistmine? Kristus annab ise vastuse: "Aga see on kohus, et valgus on tulnud maailma ... Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on Jumalas tehtud" (Jh 3,19;21). Ka hiljuti ilmunud entsüklika Veritatis splendor meenutab meile seda.55 Kas Kristus on siis kohtumõistja? Teile teada oleva tõe valguses mõistavad teie üle kohut teie endi teod. Isade ja emade, poegade ja tütarde üle otsustatakse nende tegude järgi. Igaühe üle meist mõistetakse kohut vastavalt käskudele, kaasa arvatud need, millest meie praeguses Kirjas juttu on: neljas, viies, kuues ja üheksas käsk. Kuid lõppkokkuvõttes otsustatakse meie üle armastuse järgi, mis on käskude sügavaim tähendus ja kokkuvõte. Nagu kirjutas Johannes Ristilt: "Eluõhtul mõistetakse meie üle kohut armastuse järgi."55 Kristus, Lunastaja ja inimkonna Peig on selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et tõele tunnistust anda. Kes tõe seest on, see kuuleb Tema häält (cf. Jh 18,37). Kristusest saab kohtumõistja sel viisil nagu Ta ise ütleb, rääkides Viimsest Kohtupäevast (cf. Mt 25,31-46). Tema kohus on armastuse kohus, kohus, mis vankumatult kinnitab tõde, et Peig oli meiega, kui me ka ise sellest võib-olla midagi ei teadnud.

Kohtumõistjaks on Kiriku ja kogu inimkonna Peig. Sellepärast ütleb ta oma otsust edasi andes: "Tulge siia, minu Isa õnnistatud ... Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu; ma olin alasti, ja te riietasite mind" (Mt 25,34-36). Seda nimekirja võiks loomulikult pikendada ning lisada siia loendamatul hulgal teisi abielu ja perekonda puudutavaid küsimusi. Me võiksime siin kergesti leida lauseid nagu: "Ma olin veel sündimata laps ja teie tervitasite minu sündi rõõmuga"; "Ma olin hüljatud laps ja teist sai minu perekond"; "Ma olin orb ja teie lapsendasite mind ning kasvatasite mind koos oma lastega, ühena nende hulgast." Või jällegi: "Teie aitasite emadel, kes olid täis ebakindlust ja kellele avaldati väära survet, tervitada rõõmuga oma veel sündimata last ja anda talle elu"; ja "Teie aitasite suurtel ja raskustes vaevlevatel peredel hoolitseda oma laste eest ja koolitada neid, kelle Jumal oli neile andnud." Me võiksime jätkata pika ja üksikasjaliku loeteluga, milles oleks üles tähendatud kõik see tõeliselt ja inimlikult hea, mille kaudu avaldub armastus. See ongi see suur saak, mida Maailma Lunastaja, kellele Isa on usaldanud kohtumõistmise, lõikama tuleb. See on armu ja heategude lõikus, mis on küpseks saanud Peiu hingusest Püha Vaimu läbi, kes igavesti tegutseb maailmas ja Kirikus. Kõige selle eest tänagem iga hea anni Andjat.

Kuid me teame ka, et Matteuse evangeeliumi järgi on Viimsel Kohtupäeval ka teine nimekiri, sünge ja hirmus: "Minge ära minu juurest .... Sest mul oli nälg, ja te ei andnud mulle süüa; mul oli janu, ja te ei jootnud mind; ma olin võõras, ja te ei võtnud mind vastu; ma olin alasti, ja te ei riietanud mind" (Mt 25,41-43). Sellele loetelule võiksime lisada veel teisi käitumisviise, kus Jeesus osutub ärapõlatuks. Sel moel samastub ta hüljatud naise või mehe või eostatud lapsega, kellest seejärel loobutakse: "Te ei võtnud mind vastu!" Selline kohtumõistmine on meie perekondades, meie rahva ja kogu inimkonna seas terve ajaloo vältel aset leidnud. Kristuse sõnad: "Te ei võtnud mind vastu" puudutavad ka ühiskondlikke institutsioone, valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone.

Pascal kirjutas, et "Jeesus saab olema agoonias kuni maailma lõpuni".55 Keetsemani aia ja Kolgata piinad on armastuse ilmutuse haripunktiks. Mõlemad stseenid ilmutavad Peiut, kes on meiega, kes armastab meid ikka ja alati ning armastab meid "otsani" (cf. Jh 13,1). Kristuses olev armastus hoovab Temast, kattes kõik inimesed, perekonnad, kogu inimajaloo.

Lõpetuseks, armsad vennad ja õed, ja silmas pidades erinevaid Pereaastal välja kuulutatavaid seisukohti, sooviksin ma koos teiega uuendada usutunnistust, millega Peetrus pöördus Kristuse poole: "Sinul on igavese elu sõnad" (Jh 6,68). Ütelgem koos: "Sinu sõnad, oo Issand, ei hävi mitte!" (cf. Mk 13,31). Mida siis paavst soovib teile Pereaasta pika mõtiskluse lõpetuseks? Selleks sooviks on ta palve, et te kõik elaksite koos sõnadega, milledeks on "vaim ja elu" (Jh 6,63).

{mospagebreak}
"Saada tugevaks seesmise inimese tarvis"

23. Ma kummardan Isa ees, kelle järgi on nime saanud iga isadus ja emadus, "et ta annaks teile oma au rikkust mööda saada tugevaks tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest" (Ef 3,16). Ma pöördun meelsasti tagasi nende apostli sõnade juurde, mida mainisin selle Kirja esimeses osas. Teatavas mõttes on need sõnad pöördelise tähtsusega. Perekond, isadus ja emadus kuuluvad kokku. Perekond on esimene inimeste ühendus, milles kujuneb see "seespidine inimene", kellest kõneleb apostel. Seespidise inimese tugevuse ja elujõu kasv on Isa ja Poja And Pühas Vaimus.

Pereaasta püstitab Kirikus meie ette hiiglasuure ülesande, mis ei erine sellest, mille ees pered seisavad aastast aastasse, päevast päeva. Kuid käesoleva aasta kontekstis omandab see ülesanne erilise sisu ja tähenduse. Me alustasime Pereaastat Naatsaretis Püha Perekonna piduliku Missaga. Käesoleva aastal tahame korraldada palverännaku selle armupaiga juurde, millest on saanud Püha Perekonna Pühamu inimkonna ajaloos. Me tahame teha seda palverännakut, et veel kord kogeda pärandit tõest perekonna kohta, mis algusest peale on olnud aardeks Kiriku jaoks. See on aare, mis kasvab välja Vana Testamendi rikkalikust traditsioonist, täiustub Uues Testamendis ning leiab täiuslikeima sümboolse väljenduse Püha Perekonna müsteeriumis, milles jumalik Peig lunastab kõik perekonnad. Sealt alates kuulutab Jeesus perekonna evangeeliumi. Sellest aardeallikast on ammutanud tõde Kristuse jüngrite kõik põlvkonnad, alates apostlitest, kelle õpetuse poole me käesolevas Kirjas nii sageli pöördunud oleme.

Meie ajal on seda aardeallikat põhjalikult uuritud Vatikani II kirikukogu dokumentides.55 Antud teema süvaanalüüs esitati paavst Pius XII paljudes pöördumistes vastabiellunute poole,55 paavst Paulus VI entsüklikas Humanae Vitae, perekonnale pühendatud Piiskoppide Sinodil (1980) peetud kõnedes ja apostellikus manitsuskõnes Familiaris consortio. Magisteeriumi vastavatest avaldustest ma juba kõnelesin. Kui ma siinkohal nende juurde tagasi tulen, siis selleks, et rõhutada, kui ulatuslik ja rikkalik on kristliku perekonnatõe varasalv. Kuid ei piisa üksnes kirjalikest tunnistustest. Palju tähtsamad on elavad tunnistused. Nagu märkis paavst Paulus VI: "Tänapäeva inimene kuulab meelsamini tunnistajaid kui õpetajaid ja juhul kui ta kuulab õpetajaid, siis sellepärast, et nad on tunnistajateks."55 Kirikus on perekonna aardeallikas usaldatud eelkõige tunnistajate kätte: neile isadele ja emadele, poegadele ja tütardele, kes perekonna kaudu on leidnud oma inimliku ja kristliku kutsumuse tee, apostli märgitud "seespidise inimese" mõõtme (Ef 3,16) ja on seeläbi saavutanud pühaduse. Püha Perekond on lugematute teiste pühade perekondade alguseks. Kirikukogu meenutas, et pühadus on kõigi ristitute kutsumus.55 Meie ajal, nagu ka minevikus, ei ole puudust "perekonna evangeeliumi" tunnistajatest, isegi kui nad on laiemalt tundmatud ega pole Kiriku poolt pühakuiks kuulutatud. Pereaasta on just sobiv võimalus laiemalt teadvustada nende olemasolu ja arvukust.

Inimkonna ajalugu, lunastuse ajalugu kulgeb läbi perekonna. Neil lehekülgedel olen ma proovinud näidata, kuidas perekond asetseb armastuse ja kõige sellele vastanduva, hea ja kurja, elu ja surma vahelise suure võitluse keskpunktis. Perekonnale on usaldatud ülesanne püüelda ennekõike selle poole, et päästa valla headuse jõud, mille alge peitub Kristuses, inimkonna Lunastajas. Iga üksik perekond peab need jõud endale allutama, selleks et -kasutades väljendit, mis öeldi välja Poola Ristiusustamise 1000. aastapäeva puhul -, perekond oleks "kindel Jumala väes".59 Seepärast on käesolev Kiri püüdnud inspiratsiooni ammutada apostellikest manitsuskõnedest, mida leidub Pauluse (cf. 1 Ko 7,1-40; Ef 5,21-6,9; Ko 3,25) ning Peetruse ja Johannese kirjades (cf. 1 Pe 3,1-7; 1 Jh 2,1217). Kui sarnased on kristlaste toonased ja praegused kogemused, vaatamata erinevustele ajaloolises ja kultuurilises kontekstis!

Minu ettepanekus on üleskutse: üleskutse, mis on suunatud eriti teile, siiralt armastatud abieluinimesed, isad ja emad, pojad ja tütred. See on üleskutse kõikidele eraldi seisvatele kirikutele, et nad jääksid ühtseks apostelliku tõe õpetamisel. See on adresseeritud minu Vendadele piiskopiametis, preestritele, religioossetele ühendustele ja pühitsetud inimestele, ilmikusklike liikumistele ja assotsiatsioonidele; meie vendadele ja õdedele, keda liidab ühine usk Jeesusesse Kristusesse, kuigi nad veel ei jaga täielikult Lunastaja soovitud osadust;66 kõigile, kes jagades Aabrahami usku, kuuluvad nagu meiegi, sellesse suurde ainujumalat uskuvasse kogukonda;61 teistsuguste spirituaalsete ja religioossete traditsioonide pärijaile; ning kõikidele hea tahtega inimestele.

Olgu meiega Kristus, kes on seesama "eile ja täna ja igavesti" (He 13,8), kui me kummardame Isa ees, kelle järgi on nime saanud iga isaks-ja emaksolemine ning iga inimpere (cf. Ef 3,14-15). Andku Kristus Meie Isa palves, mis Ta ise meile õpetas, veelkord tunnistust sellest armastusest, millega ta armastas meid "otsani"! (Jh 13,1).

Ma kõnelen Tema tõe väega kõigile meie kaasaegseile, et nad hakkaksid kõrgelt hindama abielu, perekonna ja elu hüve suurust, et nad hakkaksid hindama neid ähvardavat suurt ohtu, kui neid tõsiasju au sees ei peeta või kui ignoreeritakse neid ülimaid väärtusi, mis on perekonna ja inimväärikuse aluseks.

Korraku Issand Jeesus neid tõdesid meile Risti väe ja tarkusega, et inimsugu ei annaks järele "vale isa" (Jh 8,44) kiusatusele, kes ikka ja jälle püüab inimesi tõmmata laiale ja kergele teele, teele, mis on näiliselt tasane ja meeldiv, kuid tegelikkuses täis püüniseid ja ohte. Olgu meil alati võimalus järgida Teda, kes on "tee ja tõde ja elu" (Jh 14,6).

Armsad vennad ja õed! Olgu see kõik kristlike perede ülesandeks ning Kiriku misjoni eesmärgiks selle Aasta jooksul, mis on nii rikas Jumala armu andide poolest. Aidaku Püha Perekond, iga perekonna ikoon ja eeskuju, iga inimest käia Naatsareti vaimus. Aidaku see igat perekonda üha rohkem mõista oma erilist missiooni ühiskonnas ja Kirikus, kuulates jumalasõna, palvetades ning jagades vennalikult elu. Saatku meid kõiki Maarja, Puhtaima Armastuse Ema ja Joosepi, Lunastaja Kaitsja pidev kaitse.

Nende mõtetega õnnistan ma iga perekonda Pühima Kolmainsuse, Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.

Roomas, Püha Peetruse Katedraalis, 2. veebruaril, Issanda Templissetoomise Pühal 1994, minu pontifikaadi kuueteistkümnendal aastal.

Johannes Paulus II

Cf. Entsüklika Redemptor hominis (4. märts 1979), 14:AAS 71 (1979), 284-285.
Cf. Teine Vatikani Oikumeeniline Kirikukogu, Pastoraalkonstitutsioon Kirikust Tänapäeva Maailmas Gaudium et spes, nr. 1.
Ibid., nr. 22.
Ibid.
Ibid.
Cf. Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, nr. 11.
Pastoraalkonstitutsioon Kirikust Tänapäeva Maailmas Gaudium et spes, osa II, Paragrahv 1.
Rituale Romanum, Ordo Celebrandi Matrimonium, nr. 74, editio typica altera, 1991, lk. 26.
Cf. Apostellik Manitsuskõne Familiaris consortio (22 november 1981), 79-84: AAS 74 (1982), 180-186.
Cf. Rituale Romanum, Ordo Celebrandi Matrimonium, nr. 74, ed. cit., lk. 26.
Pastoraalkonstitutsioon Kirikust Tänapäeva Maailmas Gaudium et spes, nr. 48.
Apostellik Manitsuskõne Familiaris consortio (22 november 1981), 69: AAS 74 (1982), 165.
Pastoraalkonstitutsioon Kirikust Tänapäeva Maailmas Gaudium et spes, nr. 24.
Rituale Romanum, Ordo Celebrandi Matrimonium, nr. 60, ed. cit., lk. 17.
Cf. Apostellik Manitsuskõne Familiaris consortio (22 november 1981), 28: AAS 74 (1982), 114.
Cf. Pius XII, Entsüklika Humani generis (12 august 1950): AAS 42 (1950), 574.
Pastoraalkonstitutsioon Kirikust Tänapäeva Maailmas Gaudium et spes, nr. 24.
Ibid.
Ibid.
Confessiones, I, 1: CCL 27, 1.
Cf. Pastoraalkonstitutsioon Kirikust Tänapäeva Maailmas Gaudium et spes, nr. 50.
Rituale Romanum, Ordo Celebrandi Matrimonium, nr. 62, ed. cit., lk. 17.
Püha Aquino Thomas, Summa Theologiae, I, q. 5, a. 4, ad 2.
Pastoraalkonstitutsioon Kirikust Tänapäeva Maailmas Gaudium et spes, nr. 24.
Cf. Entsüklika Sollicitudo rei socialis (30 detsember 1987), 25: AAS 80 (1988), 543-544.
Entsüklika Centesimus annus (1 mai 1991) 39: AAS 83 (1991), 842.
Cf. Entsüklika Sollicitudo rei socialis (30 detsember 1987), 25: AAS 80 (1988), 543-544.
Cf. Paulus VI, Entsüklika Humanae vitae (25 juuli 1968), 12: AAS 60 (1968), 488-489; Catechism of the Catholic Church, nr. 2366.
Pastoraalkonstitutsioon Kirikust Tänapäeva Maailmas Gaudium et spes, nr. 24.
34. Pastoraalkonstitutsioon Kirikust Tänapäeva Maailmas Gaudium et spes, nr. 22.

Summa Theologiae, I, q.5, a.4, ad 2.
Ibid., I-II, q. 22.
Cf. Teine Vatikani Oikumeeniline Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, nr. 11, 40 ja 41.
Rituale Romanum, Ordo Celebrandi Matrimonium, n. 60, ed. cit., lk.17.
Code of Canon Law, Canon 1055, §1; Catechism of the Catholic Church, n. 1601.
Cf. Entsüklika Centesimus annus (1. mai 1991), n. 57; AAS 83 (1991), 862-863.
Cf. Entsüklika Laborem exercens (14. september 1981), n. 19: AAS 73 (1981), 625-629.
Cf. Adversus Haereses, III, 10, 2:PG 7, 873; SCh 211, 116-119; Püha Augustinus, De Incarnatione Verbi, 54: PG 25, 191-192; Püha Augustinus, Sermo 185, 3: PL 38, 999; Sermo 194, 3,
3: PL 38,1016.

Cf. Teine Vatikani Oikumeeniline Kirikukogu, Pastoraalkonstitutsioon Kirikust Tänapäeva Maailmas Gaudium et spes, n. 24.
"Corpore et anima unus", nagu Kirikukogu nii selgelt ja hästisõnastatult kuulutas: ibid., n. 14.
Ibid., n. 22.
Cf. Teine Vatikani Oikumeeniline Kirikukogu, Dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, nn. 56-59.
Cf. Paavstlik Kontsiil Ühiskondlikest Kommunikatsioonivahenditest, Pastoraalinstruktsioon Aetatis novae (22. veebruar 1992), n. 7.
Nende Püha liturgias, mis pärineb viiendast sajandist, pöördub Kirik Pühade Süütalaste poole, kutsudes neid tunnistajaiks poeet Prudentsiuse (s. ca 405) sõnadega, kui "märtrite õisi, kelle nende elukünnisel niitis maha Kristuse tagakiusaja, nagu keeristorm niidab alles puhkemata roose".
Püha Athanasius, De Incarnatione Verbi, 54: PG 25, 191-192.
Cf. Veritatis splendor (6. august 1993), n. 84.
Words of Light and Love, n. 59.
B. Pascal, Pensées, Le mystère de Jésus, 553 (ed. Br.).
Cf. eriti Kirikut käsitlev Pastoraalkonstitutsioon Gaudium et spes, nn. 47-52.
Erilist huvi pakub Pöördumine Itaalia Ämmaemandate Katoliikliku Ühingu koosolekust osavõtjate poole (29. okt. 1951), Discorsi e Radiomessaggi, XIII, 333-353.
Cf. Pöördumine "Consilium de Laicis" liikmete poole (2. okt. 1974), AAS 66 (1974), 568.
Cf. Dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, n. 40.
60. Cf. Dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, n. 15.