«Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha» (1Ms 2:24). Need lihtsad sõnad kirjeldavad pere- ja abielumudelit, nii nagu ta on olemas algusest peale inimese südames ja loomuses, vaatamata aegadele, kultuuridele ja poliitilistele režiimidele. Oleme näinud viimastel päevadel kuidas, vaatamata paljude inimeste – muuhulgas kõik kirikud ühiselt – pingutustele, et seletada perekonna sisu ja tähendust, riigikogu võttis vastu seaduse, mis paratamatult teeb raskemaks mõista sugude erinevuse ja abielu püsivuse olulisust perekonnas ning kasvamises.
Nii vähe on olnud läbirääkimisi ja nõuandeid nii olulisel teemal ja et võime öelda, et meid võeti vastu, aga meid ei võetud kuulda. Isiklikult olen olnud paaril sellisel arutelul ja pean ütlema, et ei toimunud üldse debatti perekonna ja abielu kui inimreaalsuse kohta. Suhet vanemate ja laste vahel käsitleti ainult kui turvatunde tekitamist. Turvatunne on muidugi tähtis, aga on ainult üks paljudest aspektidest, mis loovad perekonna kui institutsiooni rikkust. Ja rõhutati ilma igasuguse põhjenduseta, tavamõistuse vastu, et sugude erinevus ei mängi mingit rolli perekondlikus kooselus. Me armastame igat inimest, kes on ilma erandita igaüks Jumala laps. See ei tähenda, et me ei saa talle aeg-ajalt sõbralikult öelda nagu evangeeliumis,«Sõber, kuidas oled sina tulnud ilma pulmarõivata» (Mt 22:12). Aga me teame, et seadused – kui inimeste valikud - tulevad ja lähevad aga Jumala Seadus, mida Kirik õpetab, on igavene. Ja kogemus näitab, kuidas suur enamus meie kaaskodanikest soovib ikkagi oma südames sellist perekonda, mis toetuks mehe ja naise eluaegsele liidule.
Möödunud nädalal aset leidnud Euroopa Katoliku piiskoppide konverentsi presidentide kohtumisel, kus samuti mina osalesin, perekondade eksperdina rääkima kutsutud prof. Joseph H.H.Weiler (President of European University Institute), kui tuntud jurist ja sotsioloog ütles, et tema, kes ei ole kristlane vaid juut ja tema arvates peamine probleem on selles, et perekond ei seisne mitte seadustes, vaid et pereelu ei asu kaasaegse inimese elu keskmes. Pereelu ei ole enam inimese õnne ja kannatuste, saavutuste ja pingutuste, eesmärkide ja ambitsioonide peame koht. Meie oleme harjunud pingutama ja võitlema, et lahendada kõik oma tööprobleeme, aga oleme sageli hädas, ilma energiata, ilma lootuseta kui tekkib pere- või abieluprobleem. "Perekond kui institutsioon on kriisis," ütles ta, "sest pereelu kui inimese elu keskne punkt on unustatud."
Kas perekond ja pereelu on meie jaoks keskmes kohas, meie soovides, tunnetes ja lootustes. Ükskõik kui suur või väike on see pere mida Jumal on meile andnud, ükskõik kas pereliikmed on lapsed või täiskasvanud, pere peaks olema Jumala järel ning esimene prioriteet, mida me otsime oma elus. Sellest, et kristlaste elu oleks perekeskne, tegudes ja mõtetes, teoorias aga ka praktikas, sõltub et meie kaaslased leiaksid tee selle pereelu juurde mida Jumal on nende jaoks loonud. Ei ole üllatav, et kui perekond ei ole enam esimene prioriteet ja esimene inimese eneseteostamise koht, kiputakse nimetama perekonnaks liite millel puuduvad olulised elemendid, mis kuuluvad selle juurde, mida inimkond mõistab tavaliselt kui perekonda: püsiv ja eluaegne kooslus mehe ja naise vahel.
Kui juuri ei ravita, pole lootust ravida sümptomeid. Need seadused mida sageli suhteliselt väikesed ringkonnad suruvad peale on sümptomid. Arvestades teiste Euroopa riikide kogemusega võib oodata, et lähiaastatel tuleb ka meile terve rida uusi seadusi, millest kooseluseadus on vaid esimene samm. Proovigem ravida juuri, see tähendab uuesti panna abielu ja pereelu oma elu ning lootuste keskmesse. Alustades endaga, sest keegi ei saa olla usutav, kui ta ise ei anna eeskuju.
Julgen öelda, et see on samuti praegu toimuva kahenädalase perekonnale pühendatud sinodi eesmärk, mida paavst Franciscus on kutsunud kokku Vatikanis, et panna uuesti perekond ja abielu maailma keskmesse ning et iga perekond oleks rõõmus ja helge kodu, mis valgustab maailma. Seda peame me paluma kogu südamest Jumalalt.