Abielu lahutamatus on peamine takistus Armulaua sakramendi jagamiseks abielu lahutatud inimestele. Just abielu lahutamatuse pärast on traditsiooniliselt keelatud selline Armulaua jagamine. Aga kõige autoriteetsemad ja uuenduslikumad ettepanekud on siiski avatud Armulaua sakramendi lubamisele piiratud määral teatud tingimustel ja juhtudel. Paraku eksisteerib teolooge, kes erinevaid tõlgendusmeetodeid kasutades seavad kahtluse alla hoopis abielulahutamatuse printsiibi kui sellise. Loomulikult pole käesolevas artiklis võimalik seda teemat laiemalt käsitleda, kuid sellegipoolest tundub mulle siinkohal sobilik välja tuua mõned peamised suundumused.
Esiteks peab Katoliku kirikus pastoraalne tegevus olema kooskõlas usudoktriiniga, mis põhineb alati Pühakirjal ja mille tõlgendamise kriteeriumiks on Paavst ja temaga osaduses olevate piiskoppide õpetus. Tõde võib Püha Vaimu poolt valgustatud eklesiastilises teadvuses selguda sammhaaval ja muutudes omakorda eksimatuks õpetuseks. Katoliku kiriku õpetus aga tegeleb pidevalt uute sünteeside loomisega olles kooskõlas lõplikult väljakujunenud seisukohtadega ja usudoktriiniga. See ei ole paigalseis ning ka mitte vana lõhkumine, vaid loominguline truudus. Jeesuse õpetus abielu lahutamatusest ning naise ja mehe võrdsusest oli omas ajas revolutsiooniline ning judaismi taustaga inimestele kimbatust tekitav (vt Mt 5: 31-32; 19: 3-10; Mk 10: 2-12; 1 Kr 7:2-5, 10-11, 39). Moosese seaduse järgi võis mees naisest lahti öelda ja anda talle abielulahutuskirja, mis andis naisele võimaluse uuesti abielluda. Jeesus jättis Moosese seaduse täielikult kõrvale ning Jumala algsele plaanile viidates eitas täielikult abielu lahutamise võimalikkust. Jeesus nägi abielu kui jumalikku kingitust, mida ei saa tagasi anda ja mis loob inimeste vahele purustamatu sideme. Seetõttu on see ka kategooriline käsk: „Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!" (Mt 19: 6; Mk 10: 9). Selline ühendus on korraga kingitus ja kohustus; see on Jumala arm.
Iga uut liitu pärast lahutust mõistetakse kui abielurikkumist, sest eelnev abielu jääb alatiseks kehtima: „Kes iganes lahutab oma naisest ja võtab teise, rikub tollega abielu, ja kui naine on lahutanud oma mehest ja läheb teisele, rikub ta abielu." (Mk 10: 11-12). Isegi kui lahutus leiab aset, tuleb uue liidu loomist vältida, sest see on ebaseaduslik: „Aga abielus olijaid ei käsi mina, vaid Issand: Naine ärgu mingu mehest lahku; kui ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma mehega ära! Ja mees ärgu hüljaku naist!" (1Kr 7: 10-11). Paljudele juutidele tundus šokeeriv, et Jeesus pidas abielurikkumiseks seda, mis Moosese seaduse järgi oli lubatud. Samas oli Jeesuse seisukoht abielu suhtes vastuolus mitte vaid juutide maailmapildi, vaid muistsete rahvaste tavadega üleüldiselt ning selline arusaam on üldtunnustatud ka tänapäeval. Arusaadavalt on Piibli õpetus pidanud vastu seisma tugevatele raskustele ning peab neile vastu seisma ka tänapäeval. Jeesuse karmi abielulahutuse keelu leebemaks muutmine näib olevat kasutusele võetud juba evangelist Matteuse poolt, kes Jeesuse sõnu üles kirjutades lisas tema lausele „muidu kui hooruse pärast (porneia) " (Mt 5: 32; 19: 9). Seda teksti on mitmel erineval viisil tõlgendatud ning katoliiklased peavad vältima tõlgendusi, mis ei sobi kokku Kiriku õpetusega. Näiteks termin porneia paistab viitavat pikemale perioodile, mitte ühekordsele abielurikkumise juhtumile (selle kirjeldamiseks on termin moicheia) – siinjuures võib arvata, et erandiga viidatakse ebaseaduslikele ühendustele, st. abieludele, mis Moosese seaduse järgi olid keelatud ning seega kehtetud (vt 3Ms: 6 -18, 6-18; Ap15:29). Mis puutub kirikuisadesse, siis on oluline meeles pidada, et katoliiklased peavad järgima seda, milles kirikuisad on üldiselt ühel meelel. Mis puutub lahutusse, siis tunnistavad nad, et teatud juhtudel on lahutus seaduslik, vahel lausa kohustuslik, kuid uus liit pole mitte kunagi lubatud ning kui kirikuisad seda mainivad, siis on uus liit abielurikkumisena hukka mõistetud. Siinjuures täpsustus, mõned ebakindlate tõlgendustega tekstid välja arvatud, et on vaid üks erand: Ambrosiasteri nime all tuntud kirjutaja, kes annab loa lahutatutel uuesti abielluda. Nikaia Oikumeenilise Kirikukogu kaheksas kaanon kohustab novetsiaanid „jääma osadusse nendega, kes on kaks korda abiellunud ja nendega, kes on tagakiusamise käigus usust taganenud" (DH 127). Siit võib järeldada, et silmas peetakse leskesid, kes on uuesti abiellunud, mitte uuesti abiellunud lahutatuid. Novatsiaanid laiendasid vaimulikele kehtiva keelu lesestudes uuesti abielluda ka ilmalikele (vt 1Tm 3: 2, 12; Tt 1:6). Selle kaudu astusid nad otseselt vastuollu Pühakirjaga, mis lubas ilmalikel leskedel uuesti abielluda (vt 1Kr7: 8-9, 28-40; Rm 7: 2-3) ning olid seetõttu doktriini järgi ketserid ja mitte Kiriku praktika ranged järgijad. Sealhulgas ka Püha Augustinus kes kirjutas: „Sinu lesepõlv ei ole süüdimõistmine teisele liitudele ja samuti ka mitte neile, kes astuvad abiellu. See (eitav) doktriin sai tuge eriti montanistide ja novatsiaanide ketserlikest ideedest[...] ära lase end kõrvale eksitada puhtast doktriinst, ükskõik kui hästi argumenteeritud see ka poleks. Ära liialda pidades lesepõlve väärikamaks kui see on ja mõistes hukka teistes halvana selle, mis halb ei ole," (Lesepõlve väärikus 4, 6).
Kuigi fragmentaarne dokumentatsioon ei võimalda tekste, olukordi ja episoode mõnikord täpselt tõlgendada, muutub abielulahutamatuse doktriin kiriku doktriinis 2. aastatuhandel siiski selgemaks ja lõplikult määratletuks, kujunedes välja järgnevates terminites: abielu sakramenti, mis on kinnitatud ja konsumeeritud ning mis on Kristuse ja Kiriku abieluühenduse kaudu läbi viidud toiming, ei ole võimalik lahutada ei abikaasadel, ei eklesiastilisel võimukandjal, ei ühelgi ilmalikul isikul. See on võimalik ainult surma kaudu. Kiriku doktriini järjekindlas arengus olid olulisteks momentideks Firenze kirikukogu (DH 1327), Trento kirikukogu (DH 1805; 1807), paavst Pius XI entsüklika Casti Connubii (DH 3712), Teine Vatikani kirikukogu (Gaudium et Spes, 48; 49), püha Johannes Paulus II apostellik kiri Familiaris Consortio (nn. 13; 19; 20). Trento Kirikogu määras otseselt kindlaks, et abielu ei või lahutada ketserluse, kooselu raskuste tõttu või abikaasa tahtliku eemal viimimise tõttu (5. kaanon). Lisaks sellele on kindlaks määratud, et Kirik ei eksi, kui õpetab, et isegi abielurikkumise korral ei või abielu lahutada ja uut ilma abielurikkumisest vaba liitu sõlmida (7. kaanon). Selle kaudse vormeliga tahtis Kirikukogu heaks kiita Evangeeliumiga vastavuses oleva Katoliku Kiriku doktriini ja praktika. Rahutuste ära hoidmiseks vältis Kirikukogu korraga hukka mõistmast ja heaks kiitmast õigeusu kirikute praktikaid, mis küll tunnistasid olemuslikku abielu lahutamatuse printsiipi, kuid usuvad, et piiskop võib abielu lahutada andes loa abielluda teist või kolmandat korda. Hilisemalt on Paavstid ida-riituse praktikate kohta parandusi teinud (Clemens VIII, Urbanus VIII, Benedictus XIV, Pius VII, Gregorius XVI, õnnis Pio IX), ajani kui Pius XI andis resoluutselt teada, et abielu lahutamise takistus ei saa iial mistahes põhjusel kinnitatud ja konsumeeritud kristlikust abielust kaduda. Sellega nii nagu saavutab abielu täiuslikkuse, samamoodi paistab Jumala armu valguses maksimaalselt tugeva ja lahutamatuna, et ükski inimesest võimukandja seda lahutada ei saa [...] kristlaste jaoks on abielu vastavalt apostlite tegudes kirjapanduga täiuslik ühendus samamoodi nagu Kiriku ja Kristuse ühendus [...], see liit, mis kestab seni kuni elab Kristus ja seni kuni Kirik elab Kristusele, ei saa laguneda mistahes lahutamise tõttu" (DH 3712).
Püha Johannes Paulus II järeldas õigesti, 21. jaanuaril 2000. aastal Rota Romana kohtus, et kinnitatud ja konsumeeritud abielu ei saa lahutada isegi mitte paavst: «Ei pühakiri ega traditsioon ei omista Rooma paavstile volitust lahutada kinnitatud ja konsumeeritud abielu; Kiriku järjepidev praktika näitab kindlat teadmist sellest, et Traditsiooni järgi selline võim ei ole olemas. Rooma paavstide kindlameelsed väljaütlemised on Kiriku püsiva veendumuse ustav kaja ja ehe tõlgendus. Sellest ilmneb selgelt, et kiriku magisteerium õpetab kui kindlalt väljakujunenud doktriini, et paavstile ei laiene õigus kinnitatud ja konsumeeritud abielude üle, vaatamata sellele, et see doktriin pole kõige pidulikumas vormis määratletud akti kaudu välja kuulutatud. Paavstid on kategoorilisi termineid kasutades esitanud antud doktriini lõplikuks kinnitamiseks järk-järguliselt ja pärast piisavalt pika aja möödumist. Kõik Püha Tooliga osaduses olevad Piiskopid, on seda sama doktriini õpetanud veendumusega, et kõik usklikud peavad seda doktriini tunnistama ning järgima. Nii on see Katoliku Kiriku katekismuses uuesti kinnitatud. Antud juhul on tegemist ka mitmeid sajandeid kiriku poolt kinnitatud olnud doktriiniga, mida järgitakse truuduse ja kangelaslikkusega seistes mõnikord vastamisi selle maailma vägevate survega". See avaldus on ülimalt selge: kinnitatud ja konsumeeritud abielu lahutamatus, isegi kui see ei ole määratletud formaalse dogma kaudu, on sellegipoolest kiriku magisteeriumi õpetus, mis on ilmeksimatu, põhineb Kiriku usul ning seetõttu ei või katoliiklased seda kahtluse alla seada.
Ilmunud ajakirjas Studi Cattolici, 2015.